Olin jälle paha inimene – nägin tänaval, kuidas üks tädi jättis oma koera poe ette välja lapsevankrit valvama ja läks koos titega poodi. Seejärel nägin, kuidas mingi suvaline loll heasüdamlik eit läks koera paitama, sest see niutsus veidi. Ilmutasin vahelduseks kodanikujulgust, astusin juurde ja teatasin talle, et kui see tema koer ei ole, siis on temast väga ebaviisakas looma käppida.
Panen teile ka südamele, kes te ehk ise koeraomanikud ei ole, loomaarmastajad aga küll, et ärge käppige võõraid koeri. Esiteks muidugi teie oma ohutuse pärast. Koer võib hammustada. Ka väike koer võib hammustada, ka sõbralik, ka selline, kes “eemalt nägi nii nunnu välja”. Või siis võib koer üritada teile sülle ronida ja määrib sellega lõplikult ära teie kena mantli, mille keemilist puhastust ma mitte kuidagi kinni ei tahaks maksta, kui te ise koera juurde ronite.
Teiseks õpib koer läbi kogemuse. Kui ta on jäetud poe ette välja ja tema kiunust kasu ei ole, aga omanik niigi kahe minuti pärast tuleb, õpib ta, et kiunumisest pole kasu, targem on vaikselt oma omanikku oodata. Kui aga võõrad teda silitamas käivad, õpibki ta ainult seda, et kiunumine on kasulik tegevus, nii et sellega tekitate te koeraomanikule (kes ilmselt kiunumist ei salli) ainult lisatööd, sest koer hakkab suure tõenäosusega kiunuma ka siis, kui ta üksi koju jäetakse vms. Selle peale hakkavad aga naabrid pahandama jne. Te ju ei taha seda teistele inimestele.
Ja kolmandaks on asi muidugi põhimõttes. Juriidiliselt (ja tegelikult siiski ka psüühhiliselt, sest omandihimu on meile siiski kõigis suhetes omane) on tegu siiski eraomandiga, mis vastavalt põhiseadusele on puutumatu. Kuidas teile meeldiks, kui ma tänaval teie autot näppima läheksin, sest see on nii ilus ja ma olen alati mõelnud, et ostan endale ka kunagi sellise? Või teie vankris magavat last, kui te olete korraks tuppa telefoni järele jooksnud? Didn´t think so.
Nii et käitume kõik kenasti, siis ei pea keegi oma blogis räuskama 
3 kommentaari
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Lisa kommentaar
No ma räägin seda sama juttu ju KOGU AEG. Ja siis vaadatakse mind solvunult, et tra, kahju on või, mingi kade oled vä?
Kõige jubedam on rongis, kus emad saadavad oma igavlevaid lapsi, et näe seal on kutsa, mine tee pai, ja laps siis tuleb käsi pikas Eluka poole…( ja mul kangastuvad kaadrid, kuidas Elukas mõne näpu ära naksab) mina siis haaran lapsel natist ning saadan ta tagasi tarkusega, et võõraid koeri EI PAITATA. Mitte kunagi. Või äärmisel juhul küsitakse omanikult enne, et kas tohib.
Aga see on sihuke tuuleveskitega võitlemine, üldiselt.
ahjaa, a mis see eit ütles, kui sa talle meelde tuletasid, et võõraid asju ei näpita?
Loomulikult ta tegi mulle sellist nägu, nagu ma oleksin vastik värd, kes tema tohutut loomaarmastust mõista ei suuda