Lugesin intervjuud Kerli Kõivuga, väikese iroonilise muigega suunurgas nagu ikka (jah, ma magan ka sellise näoga), ja järsku taipasin, et ma olen hoopis kade. Mitte kuulsuse, raha vms pärast, aga selle pärast, et keegi julgeb nii naiivselt ja naeruvääristamist kartmata välja öelda, mida ta PÄRISELT mõtleb. Mina ei julge. Ja selle pärast ta ongi must vaimselt üle, kuigi ma ta mõtteid veel veidi lapsikuteks ja laule igavateks pean.
Vat siis.
No Comments Yet
Kommentaare veel pole.
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Lisa kommentaar
