Ärge öelge, et teid ei hoiatatud, ise olete süüdi, kui edasi loete.
Point siis selles, et Oskaril on vist sabaga midagi juhtunud. Tal on teatavasti bokserisaba, hästi tugev, nii et kui ta seina ääres saba liputab, siis käib hull kolin, mis teda ennast üldse ei heiduta. Samuti olen ma mitu korda ehmatusega avastanud, et ma seisan tal saba peal, aga tema pole selle peale isegi üles ärganud. Pilt on küll aasta aega vana ja selle peal on ta veel pisike, aga siin hoiab ta saba parajasti püsti, nii et võite ette kujutada, et see on umbes nagu valgete karvade sisse pandud kummivoolik – neil, kes talle meeldivad ja seetõttu mitmeid kordi siniste põlvedega koju on läinud, pole selleks eriti kujutlusvõimet vaja. 
Ma olen lugenud küll, et bokseritel (ja ka dalmaatslastel, kuigi see ju ei ole traditsiooniliselt kupeeritav tõug) on suht tavaline, et tuleb täiskasvanud koeral saba mingi vigastuse pärast ikkagi ära kuppida, sest kui saba juba katki on, ei taha see normaalselt paraneda. On ju kaks varianti – kas jätta lahtiselt (=koer saab närida) või siduda vigastatud koht kinni (=ei saa piisavalt õhku).
Oskaril pole igatahes katsudes tunda, et kuskilt katki oleks (sabad on teatavasti veidi lülilised, õigemini see pole päris õige sõna, aga saate poindist aru küll, ja kui midagi murdunud oleks, oleks see sealt tunda), samuti ei ole tal ühtki välist vigastust, aga ta lihtsalt hoiab saba imelikult, nakitseb seda vahepeal ja tundub veidi häiritud. Arsti juurde minema veel ei hakka, ehk läheb paari päevaga ise üle, aga veidi muretsema paneb küll. 
Edit: tuli välja, et see on selline asi nagu vesisaba. Enamasti möödub iseenesest, kui koera soojas, kuivas ja rahulikuna hoida.
No Comments Yet
Kommentaare veel pole.
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Lisa kommentaar
