Dendropark. Oskar püherdab surnud muti otsas. Mina naeran.
Auto. Surun pea autoaknast välja, et värsket õhku hingata, laibalehast silmad märjad. Miskipärast olen kindel, et Oskar naerab.
Veidi hiljem jõe ääres. Palun mmm… igapäevaselt alkoholilembeste meeste käest luba nende seltskonda astumiseks, sest see on ainus koht, kus kaldaäär klaasikilde täis pole. Ujutamise ajal vestleme sundimatult koertest (”need on kõik sellised tõprad – mul oli ka kunagi hundikas, nii kui välja sai, oli kompostihunnikus püherdamas”) ja härrad juhendavad mind lahkelt oksaviskamises(”tegelikult on kaugemal natuke sügavam” – aitäh, ma poleks ise selle peale tulnudki).
Kodutee. Mõtlen endamisi, et oleks pidanud teda veidi põhjalikumalt pesema, kitsas pruun triip on ikka selja pealt näha. Õnneks tulevad vastu naabrilapsed, kes silitavad Oskarit, kuni ta jälle säravvalge on. Aitäh tublidele emadele veel tublimate laste kasvatamise eest. 
Pilt: 1
No Comments Yet
Kommentaare veel pole.
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Lisa kommentaar
