vaikus eetris

Kuidas puhkused edenevad? Ma küll tunnen, et juba kuu aega Eestis oldud ja okserefleks hakkab pead tõstma. Rääkimata sellest, et kui inimesed muudkui üritavad sinu ümber aedikut ehitada, ei ole vahel lihtsalt mingit muud võimalust, kui sellest üle ronida. Nii et ma lähen vaatan veidi, mida mujal Euroopas tehakse. Esialgu on plaanis augusti alguses tagasi [...]

vägivaldsed huumorivaesed mehed

Kurat, vahel mõtlen, et peaks äkki jääkuubikud ja sidemerullid valmis panema, juhuks kui K järsku vägivaldseks muutub. Täna näiteks ähvardas ta mind (küll verbaalselt) otsese vägivallaga ainult selle pärast, et ma tulin koju, rääkisin, et me teeme täna ainult taimetoitu ja seejärel tõstsin lauale koertele mõeldud kilose armastusega valitud lihatüki. Lõpuks läksin kompromissile ja lubasin [...]

Puhh, lebotasin hommikul ja vaatasin filmi*, kui isa helistas ja ütles, et täna on reede. REEDE! Me olime K-ga mõlemad TÄIESTI kindlad, et täna on neljapäev ja kuna laupäevaks on pisike oleng planeeritud, tähendas see, et peame mõlemad rabelema hakkama ja “Merde’i”** teise osa lugemisest võin ma ainult unistada.
Prioriteedid peavad paigas olema, nii et esimese [...]

Kuidas tehakse statistikat?

Ongi selline aus küsimus, kes teab, võiks vastata. Nimelt lugesin Postimehe artiklist, et kõige rohkem inimesi (5000) lahkus Eestist 2006. aastal. See tähendab, et kokku on 2004. aastast alates lahkunud maksimaalselt 25 tuhat inimest, mis mulle tundub selgelt liiga väike. Kas loetakse tõesti ainult neid, kes on end ametlikult mujale elama registreerinud?
Kuskilt olen kuulnud ka [...]

Veel Palahniuki

Mõtlesin, et loen korraga läbi kõik, mis ta kirjutanud on ja mis mulle veel kätte pole sattunud – seekord olid neiks “Invisible monsters” ja “Survivor”. Viimane kujutab siis ühe massienesetapu sooritanud sekti viimase liikme elu. Selles konkreetses raamatus hakkas mind veidi häirima autori komme kõike meelega tohutult üle paisutada, maailma naeruväärsust veel naeruväärsemana kujutada. Samuti [...]

so shallow

Keegi küsis hiljuti mu käest blogis, kas ma olen lesbi ja eitava vastuse peale tundis huvi, millised mehed mulle meeldivad. Mõtlesin veits ja selgus, et mingeid metsikuid kriteeriumeid ei ole. Esimene on üldinimlik kriteerium, kui see ei ole täidetud, peab tegu olema mõnes muus mõttes VÄGA huvitava inimesega, et ma temaga suhelda tahaksin – ma [...]

Lohutuseks True Blood’i vihkajatele

Pettusin selles sarjas kohe esimese paari osaga niivõrd, et mõtlesin, et rohkem ei vaata. Karakterid polnud mitte karakterid, vaid tüübid (s.o. süütu maaplika oli tõesti ainult süütu maaplika, ühtki muud isikuomadust tal polnud, hea vampiir oli ALATI hea jne), pealegi ülepaisutatud tüübid, jube lõuna aktsent ajas närvi ja kohati oli toimuv nii etteaimatav, et jube.
Aga [...]

Päris Elu keerlebki ainult ümber fekaalide

Vähemalt nii tundus mulle täna, kui olin ilma eriliste emotsioonideta lõpetanud True Bloodi esimese hooaja*, läksin koertega välja ja avastasin ühel hetkel, et jälgin hirmuga, kuidas käest libisenud punnis sitakott nii aeglaselt, aeglaselt asfalti poole libiseb ja mina lihtsalt ootan, et teada saada, mis juhtub. Ja hetk hiljem, kui mina ikka seisan seal, slow motion [...]

Kui ema süda mõistust alla suruma hakkab

Lugesin täna üht artiklit, kus oli läbi eriti naiivse pilgu räägitud tõsiasjast, et kui lapse ametlikud vanemad on eri rahvustest ja juhtuvad lahutama, eelistab kohus pea igas riigis alati oma kodanikku. See, et nii artikli autor kui enamus kommentaatoreid suhtusid lastesse kui eraomandisse, mitte kui iseseisvatesse inimestesse, ei olnud muidugi üllatav, küll olin ma aga [...]

Kuidas me end arendamas käisime

Mäletate, rääkisin hiljuti ühest üritusest – nüüd on seal siis käidud. Päris lahe oli. Eriti tore oli see, et pea kõik inimesed olid “vaimsed” ja “teadlikud” ja muidu budistid ja meie alustasime muidugi sellega, et Maarja istus maha ja ütles sõbralikult:”Noh, hoor, vea oma kann siia.” Kairi, kes selle peale ainult ohkas, et “Tuli ära,” [...]