Sattusin täna sirvima Johannes Aaviku keeleteemalist artiklit (1912 “Keele kaunima kõlavuse poole”) ja ei saa naeru tagasi hoida. No nii hirmsasti tahtis eestlane juba sada aastat tagasi selle vastiku matsirahva hulgast välja rabeleda ja kuskile kaunimasse kohta härrade juurde teed jooma jõuda.
Nimelt räägib terve artikkel tõsimeeli sellest, et eesti keel on kole. Esiteks on eriti kole see, et meil on rõhk esimesel silbil, mis tekitab tunde, nagu kistaks sõnu “tangidega välja”. Kõik teavad, et keeled, kus rõhk on keskel või lõpus, kõlavad hulga kaunimalt – ei saa ju prantsuse keelt meie matsimögaga võrrelda. Teiseks häälikud – vokaale on meil küll piisavalt, aga konsonante on vähe. Eriti hirmus on see, et sõna alguses on meil harva mitu konsonanti korraga, samas kui prantslastel on see täiesti tavaline. Lühikeste silpide järgnemine on eriti kole (no mõelge ise, näiteks sõna “vanadusega”, öäkk) ja sellest veel koledam on häälikute ja silpide kordumine. Näiteks tegusõna, mis lõppeb a tähega, tähendab, et mata vormi kasutades on seal kolm a tähte järjest! Näiteks “tegemata” – no kas ei lähe juba süda pahaks? Üldse ei oska eestlased a tähega piiri pidada, selle näiteks toob ta lause “ilma seda kogemata haavamist vabandamata hakkas ta kannatamata näoga avatud aknast välja vaatama,” mis olevat matslikkuse ja lameduse musternäide.
Kõige naljakam on see, et ta pakub tõsimeeli soovitusi, kuidas keelt “ilusamaks teha”. No et rõhuga ei ole midagi parata, ega inimesi (matsikari) selles osas ümber ei harjuta, aga võime üritada vähemalt võõrsõnu peenemalt hääldada. Aga üldiselt tuleks sõnadele igal võimalikul juhul ilusamad sünonüümid leida (ka siis, kui ilusam sõna on arhailine või murdeline) ja keelereegleid reformida, et koledused sealt ära kaotada. No ainult talupojad võivad seda keelt rääkida. Kõige naljakam (? see ei ole sugugi parim sõna, aga parim, mis hetkel pähe tuleb) on see, et see suhtumine pole saja aastaga kuskile kadunud, ainult veidi riideid vahetanud. Edasi euroopluse poole, sitased kummikud jätke ukse taha!
13 kommentaari
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Lisa kommentaar
tagamata on veel hullem!
a pmst jookseme me juba niigi täiesti jõust kadaka-inglise poole, lisapingutusi pole vaja, kõik sujub
Tollal oli selles mõttes veel hullem, et teadlased kasutasid rahumeeli selliseid sõnavärdjaid nagu “konsekventne” – et nagu keeleuuendus või nii. Ehk siis valitses suhtumine, et saksakeelsed laenud on pahad-pahad, aga kõik muud on head ja aitavad keelt rikastada.
Kui sa loed mõnda molekulaarbioloogiaalast bakalaureusetööd (, sest mag. ja dr.tööd kipuvad juba ingliskeelsed olema), siis saad sa 40 lk sellist konsekventust.
Näituseks üks juhuslik lõik ühest konspektist:
“Kloneerimisvektori omadused: 1. Võime iseseisvalt replitseeruda – sisaldab ori-piirkonda ja replikatsiooni initsiaatorvalgu geeni, 2. Sisaldab dominantset selektiivset markergeeni. Tavaliselt on selleks antibiootikumi resistentsusgeen, 3. Sisaldab unikaalseid restritaaside lõikesaite, Et saaks kombineeritult kasutada erinevaid restriktaase, on paljudesse vektoritesse viidud sünteetiline DNA järjestus, mis sisaldab unikaalseid lõikesaite erinevatele restriktaasidele. Seda DNA järjestust nimetatakse polülinkeriks ehk multikloneerimissaidiks.”
Muidugi saab ka märgatavalt hullemini kirjutada, see on täiesti viisakas ja üsna eestikeelne tekst… Tegemist on siiski konspektiga, mitte tudengi loominguga (, kes võtab ingliskeelsed artiklid ja paneb need eesti keelde, tõlkides umbes 10% sõnadest ja kopi-pasteb siis erinevate artiklite laused mingiks enam või vähem seotud tekstiks… Raudselt jäetakse sisse sõna “proteiin” “valgu” asemel jne.)
Teisest küljest käis osa Aaviku tõmblemist just kadakasaksliku või siis lihtsalt ülearu saksaliku keele vastu… tolle aja intelligentidel paistsid prantslased ja inglased osalt just sellepärast nii moes olevat, et nad ei ole sakslased. Ja mõni keeleuuendus, mis ta välja käis, tuli tegelikult just kuskilt murretest, nii et mõnes kohas käis näiteks lõunaeestiline vorm tema arust paremini kui saksik linnakeel.
Keele programmiline muutmine on muidugi naljakas, aga teisest küljest käis ta terve hulga asju välja, mis on nii käibele läinud, et keegi ei mäletagi enam, et keegi oleks neid ekstra juurutanud. Eks tollase keele üks häda oli ka sõnavara kitsus. Ja kõik uudissõnad ei ole üldse jamad, võtame näiteks “male” või “mõrv”.
Paljud asjad on sisse harjunud. Näiteks ei kujuta ette, et ütleks praegu “kurbtus” kurbuse asemel. Ja põhimõtted olid tal mitmeti õiged, lihtsalt see halvustav suhtumine olemasoleva eesti keele suhtes oli VÄGA tugev ja seetõttu mulle ebameeldiv (Aavik oligi selline, ta luulest kirjutades kirjutas kah otsesõnu, et see kirjanik teeb täiesti mõttetut pahna ja see ei tea riimist midagi) – samas oli see tollal üsna tavaline.
Mäletan, mind kunagi rabasid Joh. Aaviku päevikud, täpsemalt üks fragment, mis sealt Loomingus avaldati (uurisin järele, peaks olema Looming 2001, nr 1, mida mul kodus parajasti kahjuks pole, nii et ma ei saa sealt tsiteerida). See oli katke tema vist 1942. aasta, st Saksa okup. aegsest päevikust, kus ta meeliskleb pikalt umbes sellest, et kahjuks pole häid sulgi saada — käekiri tuleb vilets (see käekirja teema oli talle väga tähtis, nagu ka kirjutamise toiming — kauni sulega kaunisse kaustikusse kaunis interjööris jne). Ja siis, pärast neid esteetilisi mõlgutusi, räägib, et bolševikud on talle küll väga vastikud, aga natuke kadestab ta neid ka: ta leidis nimelt, et kui tal võrreldavat võimu oleks (paraku aga polnud, eks ole), siis ta suruks oma keeleuuenduse üsna julmalt läbi.
Nüüd samas — eesti keel on, nagu ta on. Ja tal on ka seejuures tugevad Aaviku mõjud. Nii et las nad siis olla, ka see on eesti keel nüüdseks. Et mulle meeldib rikas keel, siis kasutan ta keelendeid ikka ja jälle, mingi mõõdukuse piires.
Tol ajal, Noor-Eesti ajal ja hiljemgi, leidis see keeleuuendus suurt vastukaja. Mäletan, Uku Masing (snd 1909) kirjutas kusagil, kuidas ta juba koolipoisina muudkui uusi sõnu tuupis — nagu paljud teisedki temavanused ja vanemad, suure innu ja vaimustusega. Huvitav aeg oli, kahtlemata.
Tooh, paar aastat tagasi jooksis ju eesti meediast suure käraga läbi, et miskine Inglise Instituut oli meie keele valinud kolme maailma kauneima keele hulka, pidada teistele kõlama, nagu me laulaks kogu aeg.
Kusjuures, ma tegin eelmisel aastal ettekande sellest, kuidas eelmise vabariigi ajal hakati tänavanimesid eestistama ning siis oli probleem, kas nime nime järel peaks olema”tänav” või “uulits”. Aavik oli kindlalt viimase poolt, sest “tänav” oli ikka liiga matslik, maainimeste asi. Ma enam täpselt ei mäleta. Ta oli vist ka see mees, kes leidis, et me peaks kasutama soomelikku n-lõppu sisseütleval (?) käändel. Et “magaman” ja nii edasi.
Ega mul midagi mõistlikku polnudki öelda, tahtsin kaasa targutada pmst.
“Male” peaks olema, kui ma ei eksi, Ado Grenzsteini (Piirikivi) sõna, seega paarkümmend aastat vanem.
Muidu, jah, Aaviku mõttekäigud ja meetodid on kohati õige pentsikud, aga mõjud on ta tööl sügavad (kui poleks Nõuk. aega olnud, oleks need ilmselt veel sügavamad). Kurioosseid mõjusid oli kõigel ka — Laipmann muutis nime Laikmaaks, küllap ikka seetõttu, et Aavik oli konstrueerinud sõna “laip”. Jms. Samas sobib “Laikmaa” semantiliselt ühele kunstnikule ka tükk maad paremini.
Eks need modernistid olid mujal ka kole radikaalsed, võta näiteks Itaalia futuristid, kes üritasid muuhulgasteha kokandusreformi, et toit oleks progressiivne ja vastaks aja vaimule, mitte mingid ajast ja arust toidud. Aga futurestoran kõrbes läbi
.
m’tea, ma kasutan sõna kurbtus küll. Lõuna-eestlasena samas “magaman” ei taha kasutada, kuigi keeleliselt meeldiks.
Noh, kui ta lihtsalt oleks olnud ülbe ja kiibitsenud eesti keele kallal, siis käiks mulle ka pinda, aga kuna ta reaalselt üritas uusi asju kasutusele võtta ja keelt laiendada, siis saab minu käest ainult plusspunkte. Lisaks: radikaalsed uuendajad, eriti tookord, vaidlesid ka mingeid tolleaegseid vaidlusi, millest üks osa oli kindlasti, et “eesti kultuur elab ainult parsil ja midagi muuta ei tohi ja me oleme maailmanabad”. Selle vastu teinekord aitab just niisugune aavikulik lajatamine
Praegu, muidugi, on keel rikkam ja keelekasutus laiem, siis tundub imelikuna.
Aga ka praegu, ma arvan, annaks eesti keelt ikka veel palju arendada ja kujundada.
Mis puutub lõunaeestlusesse, siis see n-lõpp on minu arvates just lõuna-eesti keeles rohkem säilinud, kui põhjaeesti omas. Seal pole lihtsal Aavikut kallal käinud
Mina kasutan sõna “kurbtus” vahepeal… Nt. õhkan õrnalt, et “Kurbtus on mind vallanud!” ja kõik vaatavad mind siis nagu segast.
Et mul pole arhailiste või murdeliste, aga ilusamate, sõnade vastu samuti midagi.
Muud juttu ei oska kommenteerida, vaevalt, et Aavik puhta koletis oli, aga ilmselt mitte väga normaalne ja tore inimene ka.