Minu jaoks on täiesti arusaamatu, et kui avaldati uudiseid Josef Fritzlist, kommenteerisid sajad inimesed. Kui räägitakse Eestis toimuvatest vägistamisest, on kõik vihased, välja arvatud mõned idioodid, kes leiavad, et ju siis noor naisterahvas ei oleks pidanud vägistajaga samal planeedil eksisteerima. Aga kui selgub, et mees on koos oma emaga vaimupuudega naise orjastanud, teda prostituudina müünud, peksnud, tema raha ära võtnud (jutt ei käi siis “teenitud” tasust, mida naine nagunii ei näinudki, vaid naise arvele tulnud sotsiaaltoetustest, mis mees enda arvele ümber kandis), pidurdanud tema lapse arengut (laps on kolm ja pool aastat vana ning veel ei räägi ja kannab mähkmeid ja on arstide sõnul alaarendatud – puue diagnoositi alles pärast “armastava pereisa” juurest lahkumist), rääkimata sellest, et laps on pealt näinud, kuidas emme “töötab” – ja neid artikleid lihtsalt eiratakse. Need ei jõuagi Eesti Päevalehest kaugemale. Postimees ja Õhtuleht neid uudiseid ei avalda. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on?
Seda enam, et tegu ei ole lihtsalt jubeda kuriteoga, kus mees teadlikult kasutas ära vaimupuudega inimest ja müüs tema keha – reklaamides teda alaealisena, sest naine näeb tegelikust east tunduvalt noorem välja. Tegu on ka Lasnamäe sotsiaalhoolekande kuritegeliku hooletusega. Neile edastati info toimunu kohta koos palvega naist aidata ja ta tema kupeldajast eraldada. Nad olid teadlikud sellest, et naine on vaimse puudega, nii et ei saa olla juttugi sellest, et nad mõtlesid, et äkki tüdrukule lihtsalt meeldib kergel viisil raha teenida ja see on tema teadlik otsus. Nad olid teadlikud sellest, et mees võttis naise raha ära ja otsustas ise, kuidas on seda kõige otstarbekam kasutada (näiteks mähkmete jaoks seda tihti ei jätkunud, lasteaia jaoks ei jätkunud üldse). Eluliini psühholoogid olid neile kirjutanud, et tuleb välistada edasise seksuaalse ekspluateerimise võimalus ja teha kõik, mis võimalik, et lahti saada sõltuvusest Dmitrist. Lisaks peab Julia võtma ravimeid, mida ta Dmitri juures ei teinud (ilmselt ka nendeks “ei jätkunud raha”).
Ja sellest hoolimata otsustasid sotsiaaltöötajad tüli vältida ja “peret” mitte eraldada, vaid jagasid neile lahkelt erinevaid toetusi. Eluliini psühholoogidele isegi ei vastatud, inimkaubanduse spetsialistid saadeti põhimõtteliselt pikalt. Nimelt ei näinud sotsiaaltöötajad selles olukorras ohtu ei emale ega lapsele. Kusjuures hiljem tegid nad veel pressinõukogule avalduse selle kohta, et ajakirjandus näitab neid halvas valguses. Anna kannatust! Pressinõukogu leidis muidugi, et kuna nad ühtki esitatud faktidest ümber ei lükka, pole kaebamiseks põhjust.
Kolmas aspekt on veel see, et Julia on pärit lastekodust ja kogu jama sai alguse siis, kui vaimupuudega tüdruk ühel hetkel oma elu peale saadeti. Seega võiks rääkida ka sellest, kas ja kuidas peaks olema korraldatud inimeste (eriti mitte päris tervete inimeste) lastekodust lahkumine ja mis hetkel valesti on, et sellised asjad juhtuvad. Dmitrile esitati küll süüdistus, aga see ei ole ju sugugi esimene kord, kui vaimupuudega naist sel viisil ära kasutatakse. Aruteluks ju ruumi nagu oleks, aga tundub, et kõrgemal ei huvita see kedagi. Kadri Ibruse sõnul ei ole ministeeriumist siiani tema järelepärimiste kohta mitte mingit vastust tulnud. See-eest lugejatelt olevat ta palju vastukaja saanud, nii et hea, et tavainimesedki kaasa elavad. Tahaks loota, et emal ja lapsel läheb edaspidi paremini.
9 kommentaari
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Meid huvitab.
Kuidas oleks mingi postkaardi või vähemalt arupärimismailikampaaniaga kuskile õigesse kohta?
Niimoodi massiliselt ja soliidselt. Koos teatega, “avalikkus tunneb huvi, kuidas on säärase olukorra tekkimine ja kestmine Eesti vabariigis, mille ..blabla… te olete, võimalik?”
Ja ilusti täisnimi alla.
Mulle jäi ausalt öeldes arusaamatuks, kellelt täpselt ta vastust ootab. Ta mainis ministeeriumit, nii et ilmselt tehti siis Lasnamäe sotsiaalhoolekande kohta avaldus sotsiaalministeeriumile. See tundub vähemalt kõige loogilisema variandina. Lasnamäe sotsiaalhoolekande esindajad ise aga vastasid küll ajakirjanike küsimustele, aga üritasid oma süüd pisendada ja keerutada, selle asemel, et öelda “jah, me eksisime, andke andeks, anname nüüd oma parima, et tehtut heastada”.
Aga mina kusjuures olengi alati arvanud, et lastekodudest lahkunutel on tugiisikud, kes edaspidi neid vajadusel kontrollivad, uurivad, kuidas neil läheb jne. Ajakirjandusest on kuidagi selline mulje jäänud. Ilmselt olen ma siis eksinud või ei olnud tugiisik vastavalt koolitatud ja ei näinud midagi kahtlast selles, et kokkusaamised alati Dmitri juuresolekul toimusid.
Kui Inglismaal kipuvad sotsiaaltöötajad üliagaralt väikese kiiksu peale lapsi ära võtma, siis siin paistavad me sotstöötajad silma just pettumust valmistava hirmuga. Vastutust ei taheta võtta, isegi kui ametikoht on selline, kus peab otsuseid langetama.
oleneb, millised sotstöötajad. Üldiselt on meie sotstöötajate käed üsna seotud, lapse emalt ära võtmine otsustatakse reeglina kohtus. Kohus tihti ei taha last emalt ära võtta. Teiseks, isegi laps emalt ära võetakse, ei võeta emalt ometigi kõiki õigusi ja see laps satub lastekodusse ilma igasuguse võimaluseta, et keegi teda lapsendada võiks. Ses mõttes pole nõuka-ajaga võrreldes midagi muutunud. Lapsendajatele ei jätku lapsi, ja lastekodud on täis.
Lastekodust lahkujatel üldiselt ei ole ametlikke tugiisikuid. Jah, praegu on üks projektipõhine programm ses osas, aga tugiisik on siiski nõuandja rollis, kätt ette panna ei saa. Tegu on ju täiskavanutega. Samuti ei ole ette kirjutatud, et tugiisik peab olema – kõik ei tahagi seda. Isegi lastekodus elavate täisealiste kasvandike osas on väga raske midagi teha, kui nad otsustavad, et nüüd on aeg nö oma elu elama hakata. See kui kedagi kupeldama hakatakse, on muidugi teine teema ja sinna on võimalik sekkuda – sõltub muidugi sekkuja aktiivusest ja sellest kuidas ta tõestada suudab.
Puudega inimene on vast teine teema – kui sügav puue ja kas on või mitte teovõime piiratud, ehk on ka eestkostja jne. Ühelt vastavasisuliselt konverentsilt jäi meelde, et siinkirjeldatu on tegelikult küllalt laialt levinud, ostjad pole hoopiski mitte turistid vaid keskmine eestis elav pereisa ning et üle aasta äris sees olnud naised üldiselt enam ühiskonda naljalt ei integreeru vaid satuvad hooldekodudesse – vaimne ja füüsiline tervis on lihtsalt nii vilets. Tüdrukud, kes ärisse nö tõmmatakse, on tavaliselt väga nõrkade sotsiaalsete sidemetega, tausta kontrollitakse, et välistada see, et kära tõstetaks.
Ega lastekodus elavat last iseseisvaks eluks eriti ju ette ei valmistatagi. Võib- olla on ka neid, kus seda hästi tehakse, aga mina selliseid ei tea. Mis iseseisva elu oskusest me räägime kui täisealine kasvandik käib nii arstil kui riideid ostmas koos kasvatajaga, sest ‘neid pätte ei saa ju usaldada’ ja taskuraha on rühma kassas, kust siis kasvataja seda allkirja vastu välja annab kui kasvandik on talle eelnevalt ilusti ära rääkinud, milleks tal seda vaja läheb ja pärast peab muidugi tsheki tooma- eks ikka selleks, et suitsu ja alkot ei ostetaks, aga no ega nad lollid ole, vajadusel sebitakse ‘korralik’ tsekk ja tegelikult ostetakse ikka viina. Kolm korda päevas tuleb söök ise lauale, tegutseda võib ainult rangelt reguleeritud käskude- keeldude piirides. Kui sellel lapsel on normaalne tugiisik, kellega koos tõelist elu ja vastutust saab õppida ja kes oma ellu minemisel toetab ja aitab, siis on tal isegi suht head shansid toime tulla, vastasel juhul ei jaga ta elust midagi, sest mingit usku tal niikuinii endasse pole, teised suhtuvad ka, kui teada saavad et lastekodust tulnud, kui pätti. Mina imestan, et lastekodudest üldse normaalseid endaga toimetulevaid inimesi tuleb.
Jah, selliseid jutte olen ma kah kuulnud. Need, mis on nö “perekodud”, kus igal perel on oma “ema”, peavad vist ise ka süüa tegema jms, seal vist on veits normaalsem see asi.
Olen ise lastekodus töötanud ja neist lastest, kes meil sealt iseseisvasse ellu läksid, on tõsiselt asja saanud ainult paarist- neist, kellel olid väga pühendunud ja toredad tugiisikud, sest minu arust on suurim probleem eluks vajalike oskuste puudumise kõrval see, et sellisel noorel ei ole väljaspool mingisuguseid terveid ja positiivseid kontakte, sest olgem ausad, kui paljud meist ‘tavainimestest’ eluga normaalselt toime tuleksid kui poleks kasvõi seda teadmist, et mul on need ‘minu inimesed’ ja ‘oma koht’ vajadusel olemas. Lastekodu on üldjuhul ainus ‘kodu’, mida nad kunagi on teadnud, ainsad sõbrad, kellega lähedasem suhe tekkinud ja sinna nad enam tagasi pöörduda ei saa kui selgub, et ei tule kuidagi eluga toime, sest vähe on neid kasvatajaid, kes ka pärast (eriti probleemse) noore ellusaatmist teda veel lastekodu ümbruses hulkumas näha tahaksid.
Muide, selles artiklis kirjeldatud Julia sai tegelikult hakkama täiesti hämmastava vägitükiga, ta põgenes lõpuks selle mehe juurest. Samas olen veendunud, et neid juliaid, ka ilma diagnoositud vaimupuudeta, on eestis kupeldajate käes hulgem – kes ei põgene, ei oska tahtagi ära.