Pean end üldiselt iseseisvaks naiseks, aga ka mul on hetki, kus üksi lihtsalt ei jaksa ja ON vaja teiste abi. Mitte et ma ütleksin, et ma omal käel üldse hakkama ei saaks, aga vahel on mitmekesi kergem. Pealegi te teate, kui raske mul on abi paluda, ma olen siiski eestlanna, nii et proovigem siiski mitte hukka mõista ja sellest Perekooli mõnitavat teemat teha. Eelkõige on see palve muidugi suunatud filmiblogijatele, seda esiteks selle pärast, et nemad on igasugu rõvedustega juba harjunud (ja suuremas osas sellele suisa spetsialiseerunud, kui vabandate mu liigset otsekohesust) ja teiseks seetõttu, et ega ma mingite suvaliste stalkeritega ka kokku ei tahaks saada, Eesti filmiblogijad on mul põhimõtteliselt omad joped, ma olen igal suvel PEAAEGU nende kokkutulekule läinud ja MNC lubas, et kui ma ühe korra veel minemata jätan, kuulutab ta mu nende auliikmeks Türgis või mõnes muus kauges riigis, sest siin mind nagunii kunagi ei ole. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Jutt käis siiski mu abipalvest.
Tglt on see eelkõige muidugi MNC-le suunatud, sest mina vaatasin sinuga koos KAKS Twilighti järjest, kuni kõrvust-silmist peaaegu verd voolama hakkas ja kuni üks suuremate telepaatiliste võimetega tudeng, kes mainit tegevuse ajal üldse meiega samas ruumiski ei viibinud, hüsteeriahoo sai ja lampe puruks peksma hakkas, nii et põhimõtteliselt võlgned sa mulle niigi oma esmasündinud poja – aga kuna sul on nüüd göölfrend (kõik kooris:”Üüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüü!”), ei saa ma sulle ju ometigi otse ja isiklikult kirjutada, see oleks kohatu. No ja tglt lootsin ma, et Full-Metal Metsavana või Trash või keegi sihuke võiks ju ka ometigi piisavalt karm mees olla – või Ray või Telc, kes pole küll filmiblogijad, aga kes on tuntud valged printsid mustadel araabia täkkudel, tuues distressis damslitele töö juurde küll lauamänge küll friikartuleid ja kirjutades muudelgi viisidel oma nime ajaloo anaalidesse või annaalidesse, vastavalt sellele, kui kõrgele kellegi tähelend küündib. No ja Daki on ju nüüd ema, nii et ta on juba sitaga harjunud jne. Ühesõnaga, kui tunnete, et te olete ülesannete kõrgusel ja lisaks tunnete mind*, siis ärge häbenege ühendust võtta.
Nimelt on mul siiani vaatamata selline prantsuse kultuuri kohustuslik osa nagu “Kolm värvi” – ja hoolimata nende suhteliselt kõrgetest hinnetest IMDB-s, on mul miskipärast nende osas tohutu eelarvamus. Päriselt, Prantsuse kultuuri oluline osa, mille autoriks on poolakas ja mis käsitleb tänapäeva Prantsuse kultuuri valupunkte, oih, 20 aasta taguseid valupunkte, sest tehtud on need ju aastatel 1993 ja 1994. Ma ei tea, miks, aga mulle seostub see triloogia ALATI ühe vene filmiga, mis oli nii diip-nii diip, ja mille keskmeks olid omavahelised suhtlemisraskused ja mis muudkui venis ja venis ja venis ning millest ma mäletan ainult seda kohta, kus mingi mutt ja vanamehenäss (sest nad olid tülis, muidu oleksid nad mammi ja papi) istusid ühes toas, ei rääkinud teineteisega, sest mõlemad tundsid juba täielikku tülgastust – ja siis kirjutas mees paberile “Kass” (või nohh, tglt muidugi кошка) ja viskas selle naisele. Selline väga diip ja sügavamõtteline ja kohutavalt igav.
Aga olemas see mul on ja vaadata oleks vaja, nii et olen valmis kompromissideks – näiteks võime me neid filme vaadata ingliskeelsete supakatega (milline vastutulelikkus, eks?) ja egas me ei pea ka kõiki kolme osa korraga vaatama. Võime teha ju mitu lühemat filmiõhtut, loomulikult äärmiselt mõõduka alkoholitarvitamisega ning teha iga 15 minuti tagant väikeseid hingetõmbepause ja üksteisele kinnitada, et nüüd on lõpuni jälle 15 minutit vähem aega. Kuigi just sel viimasel juhul on targem vaadata järjest, ma ei mäleta Twilighti teisest osast pea mitte midagi, mistõttu see tundub tunduvalt parem kui esimene. No ja äkki ikka selgub, et tegelikult on tegu täiega heade filmidega, ei ole ju põhjust ette negatiivne olla.
* see, kui sul on tunne, et sa oled minu hingesugulane ja sa kujutad vahel mind ette napis aluspesus, ei lähe sinna alla, ma eeldan siiski seda, et sinu üüratu vaimustus on täiesti platooniline ja et sa ei ole sarimõrvar, hullunud narkomaan ega varasemalt karistatud seoses seksuaalkuritegudega
20 kommentaari
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Mul on rouge nägemata, esimese kahe kohta puuduvad kahjuks suuremad mälestused ja väikesed on ka sellised…pisemat tüüpi väikesed, aga dav….Selle saab ühildada ühe mu teise generalplan-iga, nii-et ära häbene sidet palumast.
PS. Ma ei ole kindel, aga need võisidki olla need filmid mis tekitasid mul tõsise allergia frentšfilmsi vastu.
Muuseas, IMDB-s on kõige parem – kui üldse – usaldada neid filme mille hinne on kuskil 4-6.
Isiklik statistika ja emori poole pole selle mitte-sajaprotsendilise töötamise asjus mõtet pesapallikurikaga pöörduda.
Selge, sel juhul kohtume esimesel täiskuuneljapäeval tead küll millises teeristis. Võta oma kassivolask kaasa ja ole valmis allkirja andma.
kas need va näguraamatus mainitud õllekastid on ka päevakorras samal üritusel?
Krt, sa oled väljapressija, mitte prints, ma pole mingeid kaste poole sõnagagi maininud.
Küsida ka enam ei või?
Sina ei maininud, selleks on sul sõbrad. Tsiteerin mälu järgi:
“N: kast õlut!
T: kaks kasti õlut!
M: kolm kasti õlut ja Rents võib koju jääda”
Kokku siis kuus kasti?
einoh… KASTID võibelt ma orgunniks sulle ise kuskilt poe tagant, kui Telc ilma KASTIDETA ei nõustu bleud vms värvi vaatama. Kas banaanikastid ka sobivad? tugevamad nagu.
ma muidugi ei taha teada, mida keegi nende KASTIDEGA peale hakkab, majutab 2. ilmasõja aegseid miine või… pesemata sokke..
Et tahad filmiõhtut vms ? Mul on 37″ ekraan pakkuda maal. Ruumi on ka, nagu mainitud, ja kui filmidest pausi vaja siis leiab tegevust ka. Hädapärast leiab ehk koertelegi midagi teha
Ma muidugi märgiks ära, et mustad hobused on loodetavasti kujund, sest ma eelistan hobuseid suitsuvorsti kujul võileiva peal, kui üldse
Ahjaa, ja minu poolest võib maratoni ka teha…. Alkohol on tnslt näidustatud küll sel puhul, jah
Päris huvitav oleks näha, millist prantsuse keelt ma hiljem räägin. Sest senised litsi- ja politseisarjad on mulle niimoodi mõjunud, et ma olen küll tunduvalt enam valmis prantsuse keelt rääkima, aga mul on ka kohe keelel väljendid nagu “ça va chier” (pm “sitta hakkab lendama” ehk prantslaste vaste ameeriklaste lausele “the shit is gonna hit the fan”, aga sõnad nagu sitt ja sittuma lähevad neil pea igasse roppusesse) ja muud mitte kõige kenamad asjad. Nii et väike tasakaalustamine kuluks ära küll.
Ma ei saa nüüd aru. Bleu oli 90datel täiesti vaadatav, peamiselt soundtracki pärast. Ja on jätkuvalt täiesti vaadatav, st kuulatav.
Kultuuraliste põhiväärtuste kohta ei tea kommenteerida. Blanc’is olid mõned koomilised stseenid, samas on see muarust äärmiselt slaavilik, isegi Mosfilmi toodangule annab pika naeriga ära. Rouge… seal võib prantsuse kultuurat olla küll, lõpp jäi kuidagi eriti hoomamatuks… ja üle vaadata pole seda ka viitsinud.
Kas “Valges” ei olnud osa juttu üldse poola keeles? Seal oli kõvasti ju ida-euroopa kuritegevusega jahmerdamist.
Ma kardan, et Rentsil on frentšimaa dublaaž. Frentšide lugemisoskus on selline nagu ta on…
Üritasin siin praegu mingi Belgia v Frentsusmaa ülijabura maffiafilmi nime tuvastada, aga ei õnnestunud. Igastahes, ma olen seda kaks korda näind ja ma mäletan esimeset korrast, et mingi nimetu ida-bloki riigi maffiosnik räkis vigast saksa keelt ja frentšusmaa superpolitseinik rääkis sama vigaselt vastu. Kui ma seda kino teist korda nägin, siis mulisesid kõik kogu ajast mingit kuradi lödivareste keele enimlevinud dialekti., mis euroopas vist mingi asjaamiskeel olema pidavat*.
Muuseas, City Of Lost Childrenist on ka ämärrika täisdublaaž ja see ei aita mind grammigi. Esiteks ma jälestan seda konnakeelt, aga veel rohkem jälestan ma dubleeritud filme.
* Back to the east, plz – says MNC
Kui sa ingveriteed pakud, ma võin suga ise vaadata neid filme, kui Tartusse satun. Ja kui su koerad on teoreetiliselt valmis Putukat hoidma ja sa kedagi ilusamat ja paremat ei leia.
A heegeldada võib sinnajuurde?
Soovitan vaadata küll. Kas nad nüüd nii n-ö diip on, ei oska öelda. Minu meelest on nad sellised üsnagi õhulised, üsnagi meelelahutuslikud filmid, väga hästi jälgitavad. “Valges” saab ka omajagu nalja (sageli musta huumorit, mis peaks eestlastele vist hästi sobima) ja lugu on väga Poola-keskne – seda võib laiendada muidugi kogu Ida-Euroopale, analoogiat leidub küllaga. Ja seejärel võib “Valgele” lugeda “Piiririiki” peale. Ja prantsuse veini võib “Kolme värvi” juurde muidugi ka juua. Vaatasin neid kunagi siis, kui nad kinodes olid (või vähemalt enam-vähem sama aja paiku), eelmisel suvel vaatasin kõik järjest uuesti üle – ja leidsin, et nad on ajale täitsa hästi vastu pannud. Jah, näiteks too “Valge” võib ehk ollagi minu arust üks parimaid Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa vahekordi tol murrangute ajal tematiseerivaid filme.
Kuulge kutid, kas on üldse olemas filme, mida kuus kasti õlut vaadatavaks ei teeks?
Mina olen muidu ka täiega nõus vaatama, eriti võiks muidugi Ray maale kobida, see oleks nagu pantvangi võtmine juba. Ja kui filmid on jubedad, pole kuskile põgeneda ka.
Kui konkreetsemaks minna, siis ma olen 19 Tartus ja täiesti vaba õhtul.
Uurin, kas see teistele ka sobib.
Muhahahaa… jõuame jälle ringiga “Õhtusöök viiele blogijale” juurde ?
Mul on veel suurem, selline lahtirullitav ekraan (no tavaline projektoriekraan), oma elutoa mahutavust ei oska nii hästi hinnata.