Täna on vaba ja hariduse kvaliteeti kvantiteedist olulisemaks pidava kõrghariduse jaoks hea päev, sest Ilves jättis kõrgharidusreformi seaduseks kuulutamata, sest see on vastuolus põhiseadusega. Rents on rahul. Muuhulgas leidis Ilves, et see, et akadeemilise ajal aineid teha ei saa, ei tohiks jõustuda enne tasuta hariduse algust (st enne 2013. aasta sügist), mis tähendab, et ehk ma ikka saan sügisel mitte ainult mandariini keeles käia, vaid seal ka kontrolltöid teha ja ametlikult hindeid saada. Bitches love tests.
Aga hoopis teisel teemal – kas te olete ka selles mõttes meie ühiskonna kivinenud arusaamadest mõjutatud, et kui näete lolli naist, mõtlete, et on ikka loll naine (ja kõik, sellega asi piirdub), aga kui mõni mees juba mitmendat korda midagi eriti lolli ütleb, tekib ühel hetkel ikka automaatselt ka kasvõi pisikene mõttepojakene teemal “vaene naine, tal võib nii häbi olla”. St enda puhul ma vahel täheldan seda, et kui naine on mingit pidi imelik, mõtlen ma ainult temast (kui ta juba päris pooletoobine tundub, aga mees normaalne on, siis ühel hetkel hakkan alles vastuolule mõtlema), aga kui mees millegi poolest tavapärasest hälbib, mõtlen mingil määral siiski ka ta naisele. Mitte päris “mehel pole kahte nööpi ees, küll tal on laisk naine”, aga hästi natukene on see ajupesu siiski ka minu kahe kõrva vahele kinnistunud. Teisipidi kusjuures ka, kui üritusel on mees ja naine, kes on mõlemad väga stiilselt riides, kipun eeldama, et see on naise teene – aga see on ilmselt tingitud isiklikust kogemusest, sest mu nõbu on õmbleja, kes disainib enda riided ise ja on alati vaadanud ka seda, et mehe riided tema omadega kokku sobiksid, kui nad koos välja lähevad. Veits pläss on muidu indeed, kui jõuad oma kaunis õhtukleidis teatrisse ja avastad, et Mart, vana siga, on ikka essuste kummikutega tulnud, kuigi sai ju hommikul sõnad peale loetud. Olete te täheldanud, et peate omal mingeid soostereotüüpseid mõtteid kinni püüdma ja minema kõssama? Või noh, miks kohe minema kõssama, eks neid võib ka embrace‘ida*, aga kas need teie peas ka tiirlevad või olen mina kehv feminist?
* no väärtustada või nii
17 kommentaari
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Hehe! Seda postitust ma ootasin
Ei võtnudki kaua aega. Eks sis mõne aja pärast paistab, missugused parandused sisse tehakse.
Paaride ja rumaluse suhtes mul lähevad mõtted sinna kanti alati, et kui on rumal naine ja arukas mees, mõtlen, et mis mehel küll emotsionaalselt vajaka on, et too end piisavalt ei austa. Kui on tark naine ja rumal mees, mõtlen, et naisel on ikka megamadal enesehinnang vist või mitte mingeid ambitsioone. Kipun paare pöördvõrdeliselt hindama…
Minu jaoks ei ole tavaliselt mitte rumalus, vaid just ebaviisakus, põikpäisus, soovimatus teistega arvestada jms see, mis mul selliseid mõtteid tekitab. Sest rumalust on nii mitut sorti – näiteks mina tunnen end oma mehe kõrval saamatuna, kui ta midagi parandab ja ma talle asju kätte annan ja mõne ristpeaga kruvikeerajast natukenegi keerulisema asja nimegi ei tea. Tema jällegi väga ei oska kirjandusvooludest rääkida. Aga samas ei teki tunnet, et see peaks kuidagi segav faktor olema. Igapäevaelus paistaks rumalus ehk silma siis, kui üks meist läheks näiteks viie euroga poodi ja ei suudaks enamvähem peast arvutada, mis selle eest saab ja mida igatahes ei saa, aga niisama on seda üsna raske määratleda.
Ma väga ülemäära ei erutuks, Ilves ei teinud midagi muud, kui suunas reformi uuesti ülevaatamisele & riigikokku. Tehakse vastavad muudatused ja ega ta tulemata ei jää. Iseasi, et tuleb ehk inimsõbralikumal kujul. No ja bitch saab oma mandariini.
Mulle meeldis aga see koht väga, et Ilves ütles, et kõrgkoolid ei tohiks muutuda valitsuse käepikendusteks, vaid peaksid säilitama autonoomia võimalikult suurel määral. See on väga õige mõte ja hea, et ta selle ausalt julges välja öelda.
Ka mulle meeldis see koht: kõrgharidusreformi üks põhihäda oli ka minu arust see, et järsku ei olekski enam olnud ülikoolide asi, kuidas nad neile antud rahaga toime tulevad.
Mul ei ole eriti usku sellesse, et kui kõrgkoolid ise saavad otsustada, mida ja kuidas rahaga toimetada, ühiskonna ja lõppeks ka üliõpilaste seisukohalt parim on. Ülikooli jaoks on hea õpetada neid erialasid, mis juba sisse on töötatud, mille õppejõude on soodsalt võimalik palgata jne. Et hoida oma masinavärk võimalikult odavalt käigus ega peaks tegema keerulisi ja kalleid ümberkorraldusi, et kaasaja nõuetele vastavaid uusi erialasid õppekavasse võtta. Kas praeguste erialade lõpetajatel oma diplomiga midagi pihta hakata on, ei ole kõrgkooli probleem. Aga riigi oma võiks ikka olla. Seetõttu tundus mulle, et varem kehtinud riiklik tellimus võiks sundida kõrgharidussüsteemi rohkem tegelikkusega arvestama.
Oot, kes ùlikoolivàliselt oskab paremini otsustada, kuidas rahaga toimetada? Millist teadustòòd teha, millised probleemid olemas on ja mida òppejòud suudavad òpetada?
Ylikooli òppejòud ei ole pàriselt kvalifitseerimata tòòjòud, keda saab panna ykskòikmida òpetama. Selleks, et avada mingi tàiesti uus teadus- ja òppesuund (ja òppesuunda ylikoolis ilma teaduseta pàriselt ei saa), tuleks hakatuseks professorid mujalt sisse osta. Yldiselt on ylikoolid seda ikka valmis tegema, pigem on probleem hoopis ikkagi ylikoolivàlistes ametnikes. Lisaks: kes suudab otsustada, kas professori tehtav teadustòò on “kaasaja nòuetele vasatav”? Ma kardan, et ainult teine sama/kylgneva eriala professor! Pàriselt, ma kuidagi ei usu, et Ansip oleks kvalifitseeritud suvalise eriala professorile ytlema, kuidas ja millist teadustòòd ta peaks tegema ja mida kogu sellest suurest erialast on absoluutselt vajalik vàlja valida, et bakaòppes omandada. Ega ka suvaline teine riigikogu liige. Isegi ylikooli siseselt – ma filosoofias oskan seda valikut teha, aga bioloogiast mitte, seal ma usaldan biolooge.
Lisaks on teadusega veel see ka, et ega kàsu peale korralikku teadustòòd ei tee, teadustòò tegemiseks peab olema sisemine motivatsioon ja ylikool peab korraldama ennast làhtuvalt sellest, milleks seal olevatel inimestel on sisemist motivatsiooni. Mida rohkem inimesi, seda rohkem on vòimalik katta. Aga “maa vajab insenere” ei ole pàriselt jàtkusuutlik. Ylikool tòòtab tegelikult kòige paremini siis, kui ta on autonoomne yhik – jah, probleeme on, aga need on vàiksemad kui muudel juhtudel.
Ylikooli motivatsioon ei ole “kòike odavalt kàigus hoida”, ylikooli motivatsioon on a) uut luua b) kogu maailma ajaloos tekitatud inimteadmist alles hoida ning tulevatele pòlvkondadele edasi anda.
Tahaks väga loota, et sul Oudekki, on õigus. Siis on ju kõik hästi.
Teine asi: riiklik tellimus oli juba ennegi olemas, ja kaude mõjutas see ülikooli pearahasid. See, mida ülikoolidel reformiga enam otsustada lasta ei tahetud, oli see, kui kaua ülikool laseb üliõpilasel selle kindla suurusega pearaha eest hingekirjas olla (st riigilt saadav raha on sama suur nii või teisiti, nii et kui ülikool arvab heaks üliõpilast mitte välja visata, siis võiks see küll kooli enda asi olla).
Rääkimata sellest, et paljud ülikooliasutused ajavad endale üldse mingitest rahvusvahelistest fondidest raha välja.
Viimati oli mul meestest kahju, sest nende kahe naised on stereotüüpsed vingatsid. Mul tekkis küsimus, miks nad üldse oma meestega koos on, kui neist ainult halba rääkida oskavad ja mis sunnib neid oma “kallimat” kõigi (sh poolvõõraste) ees maha tegema? Isegi, kui too tõesti läkski nt aukliku sokiga arsti juurde vmi. Tekib ju kahtlus, kas ikka on “kallim” v lihtsalt keegi, kelle peal end välja elada ning kellel lasta vabandused rahas/asjades välja maksta. Polnud varem selliste naisisenditega omaette viibind, sain väikestviisi kultuurishoki :p (perekooli kägude karastust pole ka läbinud). Neid mehi tunnen küll sama kaua kui nende naisi, kuid sümpaatsus oli kohe alguses esimeste vastu suurem. Hea huumoriga ja rahulikud. Naiste vastu olid nad seda vingumist arvestades isegi liiga leebed. Vbl mõni oleks vaadanud, et stereotüüpne eesti mees aka tuhvlialune. Mulle näis see pigem armastava mehe kannatlikkusena. Muidugi ei tea ju kunagi, kuidas kodus tegelt lood on, aga see ei tähenda, et oma elukaaslase ja lapse isa niimoodi avalikult sarjam apeaks. Naisele see midagi juurde ei anna (a la kuula, kui loll mees mul on ja kui ilus-osav ma ise olen). Pigem jätab see naisest lolli eide mulje.
meestele ja naistele erinevate oskuste stereotüüpne määramine ei vähenda, muarust, feministiks olemist
Kuna ühiskond suhtub, üldjuhul, soorollidesse stereotüüpselt, siis inimesed kohanduvad nendega. Nii siis lähebki, et mehel võib sokk katki olla, sest juhul kui tal on naine, süüdistavad teised naised seda naist, et ta mehel on katkine sokk jalas. Samas naine ei või iial katkise sokiga ringi lasta, sest süüdi oleks vaid ta ise ja tema väärtus naisena ligineks 0-le.
Ma sügavalt loodan, et 20-aastased ja noorem põlvkond enam nii raamides mõtlev pole ja lubatakse inimestel nad ise olla hoolimata soost, kuigi nende kasvatajateks on minu põlvkond, kes jätkuvalt arvab, et mees saab ainult siis väga hea välja näha, kui ta on kas gei või ta naine mehe välimusega kõvasti vaeva näeb; ja mees, kes majapidamistöödega tegeleb on armastav mees, mitte tuhvlialune; ja ka mees ei pea teadma tööriistakastist rohkem kui ristpeaga kruvikeerajat
Mu väärtus naisena on nullis
, sest eilsesse trenni läksin juba kodus teades, et soki sees on ca kuuvanune auk. Aga auklike sokkide jalgapaneku põhjus oli küll stereotüüpne – ma ei julge roosasid sokke (mis olid ainus alternatiiv) panna mujale kui saabastesse, kust nad ei paista. Ent trennis vahetan ju jalanõusid, snoob sihuke! 
mulle nii meeldiks, kui auguga sokkide kandmine oleks igati ja kõigil okei – ega auk ju (igakord) kandmist sega ja alati kui oled sokid mõnusalt omaseks kandnud, tuleb auk…
Sokivarba auk on ebamugav, varvas ronib sealt läbi ja auguäär soonib talle sisse. Aga ma avastasin näiteks sukkpükstega, et auguvarbalistest sukkpükstest saab ühe käärilõikega terved retuusid, kusjuures palju mugavamad kui poeretuusid.
Aga mis naiste-meeste juttu puutub…. Ma ei tea, kui kaks vàga vastuolulist inimest koos on, siis ikak vist mòtlen, et “huvitav, mis neid seob”. Aga yldiselt on armastuse teed àraarvamatud, seega, ega ma vàga kaua ei juurdle, ei yht ega teist teed pidi.
Muud soostereotyybid… Ma ei julge kuulutada, et ei ole, aga ma siin mitu minutit olen mòelnud ja pàhe ei ole tulnud.
miks mu sokid siiani parandamata on?