Käisin terve semestri itaalia keeles korralikult kohal, lootes jõuda tunnini, kus lõpuks öeldakse:”Ja nüüd maitseme mõnda erinevat asja, et te saaksite paremini aru, mida Itaalia toit endast kujutab.” Ei pea vist ütlemagi, et seda päeva ei tulnudki, elan õhkõrnas lootuses, et MNC soovib mulle enne Tartust lahkumist (või siia naastes, ma ei ole nõudlik, aga parem oleks VARSTI) lasanjet teha. Või pitsat. Üks tagasihoidlik härrasmees, keda laiem avalikkus tunneb kui Türgi maffiat, lubas mulle teha makarone hakklihaga, mis oma olemuselt ju peaaegu sinna õigesse kanti juba rihib. Kõht on tühi, noh, aga ma olen liiga laisk, et poodi minna. Kuigi tegelikult panin ma särgi juba selga, nii et loodetavasti tuleb varsti hetk, mil ma siivsalt kaetud saan ja oma laiska keha liigutan.
Igatahes, mu itaalia keele eksam läks VÄGA hästi, molto bene, jms head sõnad. Aga kuna universum, kes väidetavalt minust üldse ei hooli, armastab head huumorit, pandi mind suuliseks eksamiks paari meie kõige madalama informeerituse astmega poisiga. Pange tähele, ma ei ütle, et ta loll oleks, võimalik, et oma erialas on ta väga pädev. Aga itaalia keeles on ta ikka tuhm mis tuhm ja lisaks veel seda sorti, kes ei saa aru, et ehk on asi tema puudulikus ajukapatsiteedis või liigses laiskuses, vaid kes täiesti tõsiselt on võimeline passima Facebookis terve aja, mil meile täisminevikku selgitatakse, ja siis harjutuse kohta kõva häälega üle klassi küsima:”Kas te tõesti ootate, et me seda teeksime? Me ei ole sellist asja ju kunagi õppinud.” Täna oli see päev, kus pidi muuhulgas maksma kaks eurot koopiate eest, mis me semestri jooksul saanud oleme, selle peale arvas ta, et mille eest, kui talle pole tunnist kasugi olnud. Ei ole tõesti, sest saime mõlemad oma eilsed eksamitööd tagasi ja tal oli mitme ülesande juures ümmargune null (tema kommentaar:”Üheksas ülesanne oli trikiga!” – sel hetkel ei suutnud isegi õppejõud vastu pidada ja küsis sarkastiliselt vastu:”Kas tõesti ainult üheksas?”). Nii et nagu arvata on, ei olnud mul suulisel eksamil väga keeruline temast paremat muljet jätta, seda enam, et küsimused olid ranna kohta ja igaüks teab, et rand on nagu võimalike suvituskohtade Milano*. Ja ta tundus isegi siiralt rõõmus, kui ma talle lahkudes “Al prossimo semestre!” ütlesin.
Aga nüüd ma uurin, kas saab papa ja mamma juurde sööma minna, K läheb täna Tallinnasse pidusse ja mina olen nagu vaene vanemateta laps üksi kodus.
* Kui see naljakas ei olnud, ei loe te lihtsalt piisavalt mu blogi, et mu sügavalt intertekstuaalsest (aga mitte väga laiahaardelisest) huumorist aru saada.
7 kommentaari
kommentaaride rss TrackBack Identifier URI
Ma ei saa aru. Pitsat ja lasanjet saab igast itaalia söögkohast, ja kohati tehakse seda täiesti okeilt. Kui ise itaaliaga tutvust teha, siis võiks ometi võtta mõne põnevama roa?
Ma saan aru küll, et blogi on blogi, ja ma ei tunne toda MNC-d, aga ikkagi võiks sihi mõned kribalad kõrgemale seada.
No arvestades seda, et ma olen nõus leppima ka hakkliha ja makaronidega, on mu latt ilmselgelt üsna kuradima madalal. See ei tähenda, et ma parematest ideedest ära ütleksin.
“Lihtsalt” ja “madal latt” ja hakkliha ja makaronidega, grrrr, misjutt see selline on? Lasagne on ju kah makaronid hakklihaga. Nüüd ma pean oma kodulinna au kaitsma ja sulle retsepti jagama, neljale inimesele.
Ragu’ bolognese
- 300 gr veisehakkliha. Peaks olema kõhutükist, piisavalt rasvane:)
- 150 gr pancettat
- 1 porgand, 1 sellerivars, pool sibulat (50 gr kõike, tegelikult)
- 5 lusikatäit (20gr) tomatipastat (kahe- või kolmekordne kontsentraat) – eks võid ise ka tomatitest teha.
- pool klaasi punast veini (soovitavalt kuiv sangiovese)
- klaas lihapuljongit
- lusikatäis koort
- soola ja pipart
Lõigu peenteks tükkideks (mezzaluna abistab) juurviljad ja pancetta. Kuumuta pancetta (ära pruunista!), lisa tükeldatud juurviljad ning kuumuta koos läbi, lisa hakkliha ning lase kergelt pruunistuda. Seejärel lisa vein, lase aurustuda ning lisa tomatikaste segatuna puljongiga. Küpseta madalal tulel 2-3 tundi, maitsestades pipra ja soolaga, lõpupoole lisa koort. Mõnikord lisatakse ka tsipa piima, ma ise jätan ära nii koore kui piima.
Peale lasagne kasutatakse seda kõige tüüpilisemalt tagliatellega, mis on Bologna kandi pasta.
Aga kui tahad kiiremat ja lihtsamat kuid samamoodi suurepärast toitu: http://itaalia.wordpress.com/2008/01/18/eile-soin-ma-carbonarat/
Aga kui tahad maiustusi, siis zabaglione värskete marjadega on kah suurepärane: http://www.cibo360.it/cucina/mondo/zabaione_zabaglione.htm; sobib ka igasuguste kookide ja pirukate jne täidiseks, inspiratsiooni siit: http://www.cookaround.com/yabbse1/showthread.php?t=61916
Pizza ” Duce MNC” on gurmaanide siseringkonnas äärmiselt hinnatud ja pikemat aega on kõlanud nõuded kogu itaalia köök sellega asendada.
Rents – See nädal läks mul kuradi hapuks ja seega järgmine nädal.
- MNC
No mina teen seda:
http://maitsevseiklus.blogspot.com/2011/08/itaalia-kooretarretis-siidine-panna.html
On palju lihtsam kui makaronid ja maitsvam ka
Mmmm, see tundub küll väga hea. Aitäh, võtan mõnipäev plaani.
Ja ma teen seda otse magustoidu-vormidesse, seega võid köögivõluri retseptist poole (vormide õlitamine, pärast noaga kangutamine ja libistamine) ära jätta, saab veel lihtsam. Ja vanilliekstrakti asemel kasutan vanillisuhkrut, saab VEEL lihtsam.