Nagu teate, saab Delfis esitada küsimusi seagripi kohta, millele 12. novembril vastatakse. Üks inimene on püstitanud väga huvitavaid küsimusi (mõned tunduvad küll vandenõuteooriana sinna liigitatud, aga vähemalt faktilised andmed on siiski õiged, nii et mõtlemisainet kui palju), nii et otsustasin need ka siin ära tuua. Rõhutan, et olen üsna skeptiline osade väidete suhtes (näiteks selles osas, et 1918. aastal oleksid surnud AINULT vaktsineeritud – tahaksin näha, kust need andmed võetud on).  Samuti ootan huviga Tervisekaitseinspektsiooni gripispetsialisti Olga Sadikova vastuseid.

1. Miks Maailma Tervishoiu Organisatsioon (MTO) muutis 27. aprillil 2009 pandeemia määratluse? Varem olid pandeemia deklareerimiseks hulga karmimad nõuded, nüüd piisab sellest, kui haigus on ilmnenud kahes MTO piirkonna riigis.

2. Kuidas on võimalik, et seagripi vaktsiini patent registreeriti 2007. aastal, seega palju varem kadunud kuulsa Hispaania 1918. aasta gripiepideemia kadunud viiruse taasilmumisest? (Rentsi lisa: kindel on see, et viirused jagavad tõesti sama tüve H1N1, nii et kui tegu pole ka päris sama haigusega, on need siiski väga lähedased sugulased. Lisainfo.)

3. Millise kokkusattumuse tagajärjel sai president Sarkozy juba 2009. aasta 2009. aastal nägemuse 100 miljoni eurose investeerimislepingu allkirjastamiseks, et toetada gripivaktsiinitehast? Juhuslikult asub tehas Mehhikos, kus pandeemia alguse sai. (Rentsi lisa: haigus “avastati” teatavasti ametlikult alles aprillis) 

4. Miks meedia ei tuleta inimestele meelde, et  tavaline gripp tapab igal aastal 250 kuni 500 tuhat inimest, s.t. üle tuhande surnu päevas (MTO ametlikud andmed). Lisaks, miks meedia korrutab iga päev, et A H1N1 gripp põhjustab massilist suremust, kuigi faktid näitavad, et tegu on tavalise gripiga? Viie kuu jooksul on seagripi tagajärjel surnud umbes 2000 inimest ja tavalise gripi tõttu umbes 200 tuhat. Arvutage. 

5. Miks on vaatamata suremuse arvudele (2000 vs 200 000) mitmed riigid tellinud tohututes kogustes vaktsiine juba alates 2009. aasta juunist? Miks pannakse paika erakorralisi meetmeid, kui gripilaine on vähemohtlik kui varasematel aastatel?

6.  Miks mitmetes riikides on juba rakendamisel erakorralised (=sõjaolukorra) seadused, ilma et nende sisu oleks avalikustatud? (Rentsi lisa: selle väite kohta oleks küll huvitav lisainfot lugeda)

7. Miks veebruaris 2009 kutsus Prantsusmaa siseminister kõik reservsõjaväelased ja sandarmid valmisolekule, sest “suured sotsiaalsed rahutused on ette näha 2009. aasta suve lõpus”? (Rentsi lisa: väidetavalt on see täpne tsitaat prantsuse ajakirjandusest, ilmselt “Le Journal du Dimanche’st”)

8. Miks ameerika sõjavägi on valmisolekul kogu USA territooriumil? (Rentsi lisa: ma arvasin, et need tõprad on alati valmis).

9. Miks üle 800 koonduslaagri on viimastel aastatel ehitatud USA territooriumile (momendil on need tühjad)? Miks neid haldab FEMA (Federal Emergency Management Agency), kes sekkub suurte katastroofide puhul USA territooriumil (nagu tsüklon Katrina puhul) ? (Rentsi lisa: ma ütlesin, et kisub vandenõuteooriaks ära)

10. Miks sadu tuhandeid kirste on erinevates osariikides ladudes seismas ja miks igas maakonnas on kaevatud ühishauad? (Rentsi lisa: vt. eelmist lisa)

11. Miks 600 Suurbritannia neuroloogi said 29 .juulil 2009. Konfidentsiaalse kirja Health Protection Agency (HPA) poolt, kes neid kutsub olema eriti ettevaatlik Guillain Barré sündroomi tulevase arvukuse tõusu suhtes (väga tõsine degeneratiivne neuroloogiline haigus, mis vallandub valdavalt pärast vaktsineerimist) ? Ja miks see sama agentuur ei ole teavitanud inimesi, kes « saab kasu » sellest vaktsineerimise kampaaniast? (Rentsi lisa: nii palju siis konfidentsiaalsusest)

12. Kuidas on võimalik, et 5. märtsil 2009., firma Baxter nakatas 72 kg vaktsineerimismaterjali, segades H5N1 linnugripi viiruse ja H3N2 tavalise inimese gripi viirusega enne kuude erinevasse riiki saatmist ,kas turvameetmed tagavad õnnetuse välistamise ? Võimatu, see tegu on tahtlik. Seda kinnitas mulle üks bioloogia professor.

13.  Miks meile ei räägita, et gripivaktsiin – mis on olemas juba 40 aastat – ei ole andnud kunagi positiivset toimet selle haiguse vältimiseks ja toimib isegi vastupidiselt? Rahvusvaheline uuring on näidanud, et vaktsineeritud populatsioonis on haigestumisi rohkem kui mitte vaktsineeritud grupis.

14. Miks varjatakse meie eest, et 1918. aastal surid vaktsineeritud inimesed Hispaania grippi ja ellu jäid mitte vaktsineeritud? Sellest võiks järeldada, et nad surid vaktsiini tagajärjel, mitte gripi tagajärjel?

15. Kui vaktsiinidel on nii vähe kõrvaltoimeid, kuidas siis tervishoiuinstantsid seletavad, et Prantsusmaal sclerosis multiplekside arv tõusis 25 tuhandelt 85 tuhandeni pärast B hepatiidi vaktsineerimise kampaaniat?

16. Miks varjatakse, et kõik XX saj. epideemiad on tekkinud pärast vaktsineerimiskampaaniaid? (Rentsi lisa: minu meelest on siiski olnud ka hulgim vaktsineerimisi, millele pole ühtki epideemiat järgnenud.)

17. Miks lubatakse lisada tulevasele H1N1gripi vaktsiinile lisaainet nagu skualeeni (proportsioonis üks miljon rohkem – ma kontrollisin üle arvutused kuna ma ei uskunud seda!) kui samas USA esindajate koda tunnistas, et see on Golfi sündroomi põhjustaja, sündroom, mis tekitas 180 tuhande GI haigestumise (25 % sõjaväelastest) pärast antraksivastast vaktsineerimist? Märkus : skualeen on ära keelatud föderaalkohtuniku poolt alates 2004. aastast!

18. Miks esimesed populatsioonid, keda vaktsineeritakse on rasedad ja lapsed, kui tavaliselt on vanurid sihtgrupiks? Viimaste puhul pidi neil olema immuunmälu Hispaania gripi suhtes!!! (Rentsi lisa: tegelikult oli 1918. aasta viiruse eripäraks just see, et see ohustas eelkõige noori inimesi)

19. Miks usaldatakse sundvaktsineerimise protseduurid vabatahtlikele üliõpilastele või sõjaväelastele ja mitte arstidele? Miks ükski arst ega haigla ei saa vaktsineerida? Kas nad kardavad valetsertifikaate?

20. Miks 50 % Inglismaa arstidest keelduvad vaktsineerimisest uue vaktsiiniga ? kas nad ei usalda uue vaktsiini ettevalmistamisprotseduuri?

21. Miks tutvustatakse Tamiflud kui tõhusat viirusevastast preparaati ,kuigi kõik selle toote kasutamise kampaaniad on osutunud mitte tõhusateks? Lisaks tekitab see ravim mitmeid psühholoogilisi ja neuroloogilisi häireid, kuni enesetappudeni välja, inimeste hulgas kes seda tarbivad.

22. Miks tervishoiu instantsid – kes tahavad meile head ja kaitset – lubavad uut tüüpi vaktsiini, mida testitakse otse sadade miljonite katseloomade peal (s.t. meie) ilma, et tavapärast turulelaskmise protokolli oleks järgitud ja ilma ühegi ohutuse garantiita? (Rentsi lisa: tuletan meelde, et Poolas tõesti testiti seda rahapuuduses asotsiaalide peal, kellest mitmed surid, nii et see väide ei ole sugugi nii kujundlik, kui meile meeldiks arvata)

Päris huvitavad, eksole? Kui sellest väheks jäi, võite juutuubist vaadata, kuidas endine tantsutüdruk nüüd peale vaktsineerimist tõmbleb, ja mõelda, miks sellest ometigi eriti ajakirjanduses ei räägita… Rents ise tahaks teada, miks kuradi pärast peaksime me end USA presidendi üleskutsel vaktsineerima, kui tema ise seda teinud pole ja ka oma lapsi ei vaktsineeri? Põhjendus, et tema perele vaktsiini ei jätku, on lihtsalt absurdne.

See on väga lihtne joonis, mis näitab ära, kui suur osakaal on olnud seagripil viimase 300 päeva jooksul. Nagu näha, siis mitte just eriti suur. Et mitte öelda tähtsusetu. Kui pildi peale vajutate, saate seda suuremalt vaadata ja näha, mida tegelikult karta tuleks, kuigi eelkõige selgub sealt siiski, et see, kuidas keegi oma hinge eest hoolt kannab, on igaühe isiklik asi, aga elunatukest aitab siiski kõige paremini hoida tervislik toit, piisav liikumine ja kondoom.  

Tegime eile Adamiga pirukat. Ma ei tea muidugi, kas pirukas on päris õige sõna, aga tema jaoks on cake ja pie täiesti erinevad asjad ja eilne oli päris kindlasti pie, mille eestikeelne vaste on sõnaraamatu järgi pirukas. Mina teen kooke ja tema teeb pirukaid.

Vahe on näiteks selles, et mina keeran silma järgi vajalikud asjad kokku, lisan sooja (vahel isegi sulatatud) võid, panen ahju ja kui tundub, et on paraja tooniga, võtan jälle välja. Tema hoidis võid ja vett sügavkülmas, või lõigati väikesteks kuubikuteks ja lisati segades muule mandile, et see liiga ühes kohas koos oleks ja oleks tegu rohkem “helvestega”. Vett lisati lusikaga ja lõpuks panime 10 ja pool teelusikatäit, sest “10 on alati natuke vähe, aga 11 liiga palju”.  Seda asja pidi veel rullima, kusjuures hunniku mätsimisel pidi kätega ettevaatlik olema,  et või käte soojusest liigselt ei sulaks. Selline paras ajukepp ühesõnaga. Maitse tuli küll lõpuks ilgelt hea, aga ma ei viitsiks kunagi ise sellist vaeva näha. Selle pärast ei tule mul ka kunagi pannkoogid välja, et mul ei ole toitu valmistades piisavalt viitsimist pliidi ääres passida, eelistan neid hoopis Maša juures söömas käia.

Koristamine ka ei edene sugugi. Nõudepesemise vastu pole mul midagi – enam, sest umbes aasta aega peale nõudepesijana töötamist ei tahtnud ma enam musti nõusid näha kah, – aga koristamiseks pean ma ennast hirmsal kombel kokku võtma. Praegu on mul õnneks teataval määral moraalne õigus koduga seotud kohustused veidi rohkem K kaela lükata, aga muidu oli sellega alati jama, sest me mõlemad oleme üsna laisad ja kui ühel tuli koristamistuju, üritas ta alati ka teist kampa meelitada, mille tulemuseks oli umbes selline pilt nagu siis, kui te võtate kaks hästi kõva kivi, loobute igasugusest jahutegemise mõttest ja hakkate neid lihtsalt teineteise vastu taguma, et näha, kas kuidas sädemeid lendab.

Samas emainstinkt tundub mul kohati täitsa olemas olevat, sest kui mingid vääksud mulle juba kaela peale pandud on, suudan ma nende eest üsna talutavalt hoolitseda. Näiteks ärkasin ma mõlema koera puhul nende kutsikaeas iga nende liigutuse peale üles ja Oskari puhul esines mul isegi väike kanasündroom – alguses mõtlesin ma kogu aeg, kas ta norskamine on normaalne ja kui ta vanemaks sai ja nina kasvas, hakkasin öösiti üles ärkama selle peale, et ta EI norsanud. Korra käisin isegi kontrollimas, kas ta ikka hingab. Koerte hällisurmast pole küll kuulda olnud, aga iial ei või teada.

Inimlastest rääkides võib öelda, et tegelikult on Erik ja Epp ka hoidmisega üsna armsaks saanud. Ja kui paar päeva tagasi nägin, kuidas hunnik ca kahe aastakümne vanuseid poisse käituvad nagu viieaastased, tundus isegi see suht nunnu olevat ja mitte sugugi ainult selle pärast, et meie hispaania ja portugali vahetusüliõpilased ongi iga nurga alt armsad. Neil oli muidugi põhjust kah, sest nii uskumatu, kui see ka meie jaoks tundub, nägid na elus ESIMEST korda lund ja ma tahaks teada, kes suudaks sellises olukorras lumesõjast ja kilkamisest loobuda. Kui lumi jälle maha tuleb, peaks neile õpetama, kuidas lumememmesid tehakse.

P.S. Tagantjärele kõikidele isadele ka head isadepäeva! Loodetavasti on teie lapsed tublimad kui minu isa omad ja oskavad ikka teie arvutimängud tööle saada, sest meie vennaga feilisime eile selles haledalt.

Nägin täna öösel unes, et ma olen A-rühma viies liige (või kuues, sest vahepeal visati neile ju võrdõiguslikkuse nimel mingi piff lisaks). Me põgenesime kuskilt väga kavalalt hääletamise teel ja kuna sõjaväepolitsei meid aktiivselt taga otsis, olid kõik peale minu muidugi maskeeritud. Et siiski Hannibaliga kohtuda, läksin rekka juurde nö oma koerale vastu, kes samuti sellega saabuma pidi (jaa, väga kaval plaan, Atu näitlejatöö oli lausa meisterlik) – ja Hannibal oli ka seekord lausa geniaalne olnud ja end kaasrekkajuhiks maskeerinud. Ainus väike ebakõla oli selles, et ajal, mil politseinikud ennastunustavalt rekkat läbi otsisid, ajas Hannibal minuga täies südamerahus eesti keeles juttu – kui küsisin, kas see tema meelest veits reetlik ei ole, mõtles ta hetkeks järele ja otsustas, et jah tõesti, lähme inglise keelele üle.

Aga ei läinud, Hannibal vahetus hoopis K-ks, kellega me noorte armunutena välja kevadpäikese kätte suitsule läksime. Pärast esimest mahvi meenutas mu keha mulle hoogsalt, et mul hakkab suitsetamisest paha, nii et pidin isegi unenäos lahe olemisest loobuma ja selle asemel koeraga mööda parkimisplatsi ringi jooksma. Ja seejärel istusin ma hoopis ühe tuttava psühholoogihakatisega teetassi taga ja rääkisin temaga abielu toimimise alustaladest.

Hei-hoo.

Mul on üks väga kummaline austaja. Reaalsusega ei tundu tal erilist sidet olevat, sest on üsna selgelt näha, et ta on iseenda pähe ehitanud mingi rohkem kui imeliku kõverpeegli ideaalsest Rentsist ja kõik kõrvalekalded, mis päris elus ilmnevad, ajavad teda hirmsasti vihale. Seetõttu ei suhtle me eriti tihti, paar korda aastas võtab ta minuga ühendust, avastab umbes poole tunni jooksul, et mina olen mina ja läheb ilmselt kuskile nutma. Seekord näiteks avastas ta imestust selle üle, kuidas ma ometigi üliõpilaste karjatamisega hakkama saan, sest ma olevat ometigi nii “õrnake”. Jepp, just seda sõna ta kasutaski, see peaks tema reaalsustaju kohta piisava pildi andma, sest uskuge mind, ma ei ole päris elus sugugi vähem külma südamega mõrd.

Miks ma talle ÜLDSE meeldin, ei ole mul õrna aimugi, sest ta on avalikult nats ja mina omakorda olen üsna avalikult välja näidanud seda, et igasuguste vastavate ilmingute peale vajub mul kohe sellise hooga ära, et kui see võimalik oleks, kukkuksin ma läbi põranda. Igatahes on ta selline kummaline kiilaspea, kes jutlustab avalikult tiblade nõmedusest ja samal ajal, ülla-ülla, käib välismaal tööl ja ei plaanigi enam kunagi Eestisse tagasi tulla. Arvake ära, kas ta kohaliku keele on selgeks õppinud? Loomulikult mitte, ta rääkis uhkusega sellest, kuidas ta peale seal riigis elatud poolt aastat oskab juba “Tere” ja “Head aega” öelda ning lisaks küsida, kuidas kellelgi läheb. Tegu on muide keelega, milles iga eestlane poole aastaga võiks enamvähem suhtlustasemele jõuda, kui ta keelekeskkonnas elab ja viitsib ka ise veidi vaeva näha. Vähe sellest, et tema ilmselgelt ei viitsi, julges ta end veel võrrelda kohalike “tibladega”, kes “pole terve elu jooksul keelt ära õppinud”. Kui ma ütlesin, et sel tasemel oskab isegi iga “tibla” eesti keelt ja on naljakas, et ta üldse sel teemal sõna võtab, kui ise samamoodi parema palga pärast riiki vahetab ja pole vaevunud endale isegi riigikeele õpikut hankima, solvus ta muidugi jälle.

Ma arvan, et meie suhe areneb õiges suunas. Loodetavasti tuleb ta järgmine kord sõrmusega.

Ma olen ju ometigi juba teist nädalat tööl, viimane aeg muljetada. Öövahetused on muidugi väsitavad ja välisüliõpilased tekitavad JUBA tahtmise ülalolevalt pildilt Homeri poosi laenata – omamoodi on nad isegi nunnud ja armsad, aga nad raisad on ju emme kaitsva tiiva alt minema saanud ja tahavad nüüd iga öö juua. Ja seda ei taha nad teha mitte oma toas, kus see mind sugugi ei häiriks, vaid ilmtingimata keset koridori, selle käigus sellist lärmi tekitades, et keegi magada ei saaks. Majal on kuus korrust, aga iga kord, kui mingi jama on, teavad kõik töötajad ütlematagi, et kontrollida tuleb just neljandat, kus välikad elavad.

Ma ei taha nendega liigselt pahandada, ise ju ka tudeng, aga kui nad ikka peale öörahu lärmavad, pean ma ju usinate tudengite une peale ka mõtlema. Nii ma siis käingi neile seletamas, et kuulge, tolgused, teil oleks nüüd aeg baari edasi minna. Esimene kord küsisid nad üllatunult, et kas ma ei hakkagi neid millegagi ähvardama – arvata on, et ma ei hakka kedagi ähvardama, kui ta normaalsest jutust aru saab. Siiani on enam-vähem saanud. Kui ma avastan, et koridoris on läbu, koristatakse see kenasti ära, kuigi naljakas muidugi, et seda täiskasvanud inimestele meelde tuletada tuleb. Ja eile öösel suutis keegi ikkagi suitsuruumi oksendada. Aga selliseid frukte olen ma ka mujal näinud.

Mõni suudab pesast lennates ka vastu puud põrutada ja pea katki lüüa. Eile pidin ühele saksa poisile kiirabi kutsuma, sest alkoholist tiivustatud väike õhulend oli nii mõjus, et tahtis suisa nõela abil lappimist saada. Poiss ise oli täiesti rahulik, nagu seisus nõuab, sõbrannad olid rohkem need, kes ehmunult sädistasid ja pabistasid.

Hoopis erilisemateks fruktideks on aga näiteks koristusmeeskonna liikmed, kes hommikul näiteks võivad olla üks ühes ja teine teises koridori otsas ja sealt teineteisele karjuda, kui hirmsad joodikud ja litsid need üliõpilased ikka on. Üliõpilaste magamistubade uste taga! Ühe päeva nael oli see, kui nad hakkasid valjult arutama, kus nad seksivatele paarikestele peale on sattunud – kuulad ja vägisi tekib tunne, et tädid oleksid tegelikult tahtnud kampa astuda, aga häbenesid. Lisaks veel avaldus, et välisüliõpilased ei saa tegelikult sinna midagi parata, et nad joodikud on, sest välismaal* ju kõik joovad. Minu hämmeldunud näo peale selgitati kohe lahkelt, et see on ju filmidest näha, kuidas seal kõigil kogu aeg klaas käes on… Minu väide, et ma olen mõnda välismaa soppi oma silmaga näinud ja päris kõik seal nüüd küll ei joo, oli kurtidele kõrvadele.

Aga see kõik on pigem naljakas ja huvitav, mitte ebameeldiv. Inimesed on sõbralikud ja nii inglise kui vene keelt saab harjutada nõrkemiseni – võimalus, mille eest ma ainult tänulik olen. Ja lähemad töökaaslased on head. Just nimelt head, ma ka alguses olin ootaval positsioonil, sest minu kogemuse järgi tähendab hea inimene peaagu alati inimest, kes miskipärast oma tõelist olemust varjab, nii et ei ole teada, mis nurga alt sealt nuga oodata on, aga tundub, et nad on tõesti head. Vist.

* välismaa – müstiline suurriik, mis laiub üle kogu Eestit ümbritseva Maa ja hõlmab kõike peale Venemaa ja endise idabloki, sest iga loll teab, et need on just nimelt Venemaa ja endine idablokk, mitte välismaa.

Nii et tegelikult on elu selline:

Mäletate ehk, et ma rääkisin, kuidas meie poola keele õppejõud selgitas sõnade oni ja one kasutamist? Point siis selles, et oni tähendab “nemad” ja hõlmab mehi, one tähendab “need” ja hõlmab naisi, lapsi, pesumasinaid jms. Õppejõud seletas asja galantselt sellega, et oni tähendab isikuid ja ainult mees on ju isik… Tundub, et ta ei saanud ikka päris rahu ja meie itsitamine (mille põhjusest ta tõepoolest aru ei saanud) jäi talle kuskile sügelema, sest täna võttis ta selle teema uuesti üles ja seletas, et selle pärast tähendab oni ainult mehi, et oni käib nende kohta, kes on maksujõulised ja erinevate asjade eest maksavad. Seetõttu ei saa see otse loomulikult naissugu hõlmata.

Kes arvab, et see viimane selgitus vähem naerupurskeid esile kutsus kui esimene, eksib, nii et Roma lisas punastades sinna juurde:”No ma mõtlen traditsiooniliselt.”

Tere tulemast 21. sajandisse.

Jepp, ma olen viimastel päevadel IGASUGUST kultuuri tarbinud. Oksanenilt olin ma varem lugenud “Baby Jane’i”, mis mulle päris meeldis, kuigi kippus veits naistekaks – aga mitte Kati Murutari stiilis naistekaks, vaid ikka HEAKS naistekaks. Nii et kui mu isa palus endale raamatukogust “Puhastus” tuua, olin ma üsna kindel, et see ei meeldi talle – aga meeldis.

Sellest inspiratsiooni saanuna võtsin raamatu ka ise käsile ja tõesti, “naistekaga” ei ole sellel teosel enam mitte midagi pistmist. Huvitavad karakterid ja kaasahaarav süžee. Lisaks tundus raamatu olukirjeldus küllaltki tõetruu ja läks kokku sellega, mis peres jutuks on tulnud ja teistest raamatutest loetud, nii et noortele on see kahtlemata ka väga hariv. Näiteks metsa väljapetmine ei ole praegugi sugugi haruldane asi, tollal oli see veel hulga tavalisem – ja kindlasti ongi olemas tüdrukuid, kes satuvad nii lollil kombel lõksu ja pekstaksegi alandlikuks. Tahaks loota, et mitte väga palju, aga elu on koledaimaidki asju näidanud.

Igatahes oli see vähemalt minu jaoks tõesti mingil määral puhastumine, sest andis võimaluse enda jaoks läbi mõelda asju, mille peale muidu väga tihti ei mõtle, ja näitas inimest kogu tema koleduses, kõigis tema salasoppides. Meil kõigil on mitu nägu, aga ikka on huvitav neid nii lähedalt vaadata.

Kuigi ilmselgelt on peale minu kõik koledad, lollid ja laisad, on vahel siiski põhjust taevast tänada, et ka kaasblogijad ilma risustamas on. Sedapuhku andis põhjust rõõmustada Ray, kes soovitas filmi, mida ma poleks ise ilmselt kunagi vaadanud, sest eeldasin pealkirja põhjal, et tegu on veel ühe igava ja mitte eriti hästi tehtud zombiefilmiga.

Tegelikkuses ületas linateos kõik mu ootused, sest lisaks sellele, et seal mängib Jesse Eisenberg ja ma hirmsasti armastan kõiki temataolisi nunnusid nohikuid, oli see ka päriselt naljakas. K-le meeldis kah, sest sai vaadata, kuidas kellelegi pesapallikurikaga näkku löödi, nii et pool pead (väga mitteelutruult) minema lendas. Meeste rõõmud.

Ei ole selline asi, mis terveks eluks meelde jääb, aga sellest hoolimata universaalne ja naljakas  meelelahutus ilusate inimestega. 7/10

Nimelt toimub esimesest novembrist kuni kuu lõpuni NaNoWriMo ehk üritus, mille eesmärgiks on igal osalejal kuu lõpuks 50 tuhandest sõnast (inglise keeles ca 175, eesti keeles ca 200-225 lk) koosneva romaani kirjutamine. Mis sellisest rabelemisest kasu on? Kasu on täpselt nii palju, et kui Sul metsik tempo peal on, ei ole Sul aega pidevalt end kritiseerida ja teksti toimetada, vaid sa kirjutad suures hulgas…

…kräppi. Kräppi jah, kui tsiteerida meie presidendiprouat, aga kasulikku kräppi. Sest kui inimene kirjutab ilma igasuguse enesekriitikata, annab see talle esiteks palju häid ideid, oskuse end tööle panna ja mõte lendama lasta ja võimaluse hiljem tagasi vaadata ja mõelda, mida tuleks teisiti teha, millised on vabal kirjutamisel teie kõige suuremad vead ja millele tuleks edaspidi rohkem rõhku panna. Nii et kirjutamisest huvitatud inimesele on see kahtlemata väga kasulik. Ja mitte keegi ei pea selle töö tulemust ju kunagi nägema.

P.S. Pilt on lihtsalt inspiratsiooniks.