Ma tahtsin lihtsalt paranduskirja kirjutada, sest mäletan, et blogisin siin ükskord, et see sari on nii igav, et ma ei tea, kes seda vaatab. Peaks nagu komöödia olema, aga no pole naljakas. Noh, esimene hooaeg oligi kehv, aga teine … Mul ei ole sõnu. Kes komöödiat otsib, peab ilmselt jätkuvalt pettuma, kuigi see hooaeg on naljakam küll. Aga see on nii … terav. Näitab nii otse nii valusaid teemasid, nagu põlvkondadeülene trauma, pornosõltuvus, usaldus suhetes jne. Mul hetkel viis osa vaadatud ja täitsa tõsiselt, mul on vaimselt raske ühte osa järjest vaadata. Vihkan iga tegelast ka lisaks. Vanaisa meeldis alguses tegelikult, ta on äge tüüp (eriti meeldis mulle see, kui ta oma lapselapsele ütles, et naised on ka inimesed, täpselt nagu mehedki, aga see tähendab muuhulgas ka seda, et ka naised võivad lihtsalt tropid olla, mitte ei ole ainult õnnetud ohvrid), aga nüüdseks on selgunud, et ta elab veits eitusfaasis. Aga hea on ka.
Aubrey Plaza mängitud Harper meeldib mulle tegelikult väga, kuigi hirmus on hetkel seda rongiõnnetust vaadata. Aga see on see üks teema, kus ükskõik, mis valikuid ta nüüd teeb, ma ei oska seda talle isegi pahaks panna, sest need on kõik õigustatud ja tema holier-than-thou abikaasa on nii värd lihtsalt. Aga üldises plaanis on see väga lahe, kuidas alguses tunduvad kõik sellised pinnapealsed idioodid, aga loo arenedes minnakse tegelastega nii süvitsi ja näidatakse, kui mitmetahulised nad kõik tegelikult on. Tahan näha, kas seoses Jackiga võetakse grooming ka jutuks, sest tundub meganoor ja kui ta juba selles vanuses on enda jaoks teatud asjad normaliseerinud, siis karta on, et keegi on tal neid normaliseerida aidanud. Igatahes huvitav on, tahan nüüd kohe need kaks viimast osa ära vaadata, aga hästi ei julge.
Tegin üle hulga aja joogat – see laskumine on nii aeglane, et oma hubrises mõtlesin, et lähen L-seisu ja siis tagasi üles, aga jaks sai otsa
Tähtaeg on seitsmes mai, hoidja on jätkuvalt haige, mehel on tööl kiire aeg … Ühesõnaga kõik on halvasti. Iga päev mõtlen, et töötan õhtul, kui titt magab, aga õhtuks olen täiesti kurnatud ja ajusurnud. Vähemalt on aega trenni teha, sest sinna saab ju lapse kaasa võtta, asi seegi, I guess.
Ahjaa, see ajab ka närvi, et meie üliinnukas PPA otsustas, et minu juhendajale ei tasu viisat anda, sest ta on üks kahtlane element, kes kindlasti tahab lihtsalt Euroopa Liitu saada. Ma ei tea, kas neil tegelevad nüüd politseikoerad ka viisataotlustega või milles asi, sest mul on siiralt raske uskuda, et päris inimene, nagu ajuga ja puha, võttis lahti viisataotluse, mille on esitanud IT doktorant, kes on juba avaldanud teadusartikleid (ja kes, muide, võeti vastu veel kahte Euroopa doktoriprogrammi, aga ta ilmselgelt tegi vale valiku ja otsustas meie kasuks), ning mõtles, et “ei, see rott tahab ilmselgelt ainult Euroopasse pääseda”. Nagu mida kuradit??? Kuidas see loogiline on? Kas see on tõesti keskmise elamisloata ülejooksiku profiil? Ja no ega ei olegi midagi teha, millal ametnikud enne meelt muutnud on, nüüd peabki doktorantuuri kaugõppes tegema (ja mind ainult üle neti juhendama), sest meil on siin debiilikud.
Pilti sellest ei ole, aga lapsega käisin Babysportis trennis. Täitsa ausalt, ainus põhjus, miks läksin, oli see, et lõpuks ometi trenn, mis sobib meie elurütmiga – kõik teised on hommikusel ajal, mil me veel magame, seal on üks kell 11.30. Ma ei usu, et neil titetrennidel väga vahet on, ju nad kõik mööda takistusradu jooksevad ja liumägedel/treppidel ukerdavad, aga tore oli küll. Nii et kui kellelgi veel on see probleem, et te magate hommikul kell 9, kui teised trenni teevad, siis seal saab ka päevasel ajal (ja muidugi, kui teate soovitada midagi, mis oleks mulle Ülemistest lähemal, kus ka päevasel ajal lapsi jooksutada saaks, laske käia). Õnneks ta juba nii suur, et varsti võib kuskile koplisse viia ja lahti lasta. 😀
Peale selle, et me oleme kaks nädalat kõik kordamööda haiged olnud, siis jäi lapsehoidja haigeks, siis jäin uuesti mina haigeks ja siis jäi uuesti lapsehoidja haigeks (jep, imeline, märtsis on titt täpselt kolm tundi hoius olnud). Üks põhjustest, miks ma midagi ta uinakute ajal tehtud ei saa, on see, et ma iga kord otsustan, et “ootame ja vaatame enne, kas ta jäi ikka normaalselt magama” – ja siis huian 20 minutit netis ringi. Thanks for coming to my TED talk.
Lõpuks ometi sai mu laps bodi, millel ka käised parajad – ja leidsime sellise imeasja mitte mõnest kallist brändipoest, vaid Prismast
Juba ammu rääkisin, et tahaksin lapse uude just lastele mõeldud ronimiskeskusesse (Koala Rocks) viia, aga no siis jäime me kogu perega haigeks ja nii see läks. Sel nädalavahetusel lõpuks jõudsin, kuigi asukoht on täiesti idekas (Kauka 6, kesklinnas). Mõte on iseenesest väga lahe, sest väikelastele ON vaja teistsugust lähenemist. Mitte lihtsalt kergeid radu ja võimalust kõiki värve ronida, vaid ka seda, et kogu see asi oleks mänguline, näeks ilus välja jne. Nii et süsteem on siis selline, et alumisel korrusel on ronimisala, kõige lihtsam neist see, kust saab ülemisele korrusele (sinna saab muidugi lisaks ka trepist). Siin pildil on ukse ees väga vähe nukke, aga nädalavahetusel oli küll nii palju, et isegi minu aastane sai kenasti üles – mitte et ta oleks uksest sisse tahtnud saada, aga seal olid magnetiga nooled, mida sai poltide külge panna, ja vat neile tahtis ta järele ronida.
Teisel korrusel on mänguala. Seal oli nii palju vahvaid asju, et Merru ei saanudki esimesel korral eriti ronida, sest ta nägi kogu seda toredust, ja ei tahtnud sealt enam kuskile minna. Pallimeri, mitu erinevat autot, hunnik erinevaid nukke jne. Täielik hitt oli mänguröster, millel sai kangi vajutada, nii et mängusai välja lendas. Okei, see oli minu jaoks hitt, hea kohe, et mängualal turvavärav ees on, muidu oleks ma suures õhinas lapse ära kaotanud, sest ta ei ole mul treppidega harjunud, nii et tema jaoks oli juba trepist üles-alla käimine väga lõbus.
Ahjaa, alumisel korrusel oli ka kööginurk, korralik mähkimisnurk jne. Ühesõnaga kõik vajalik eluks olemas. Lisaks oli kahe korruse vahel pisikene mängutuba päris pisikestele, kus saab raamatuid vaadata või lasta neil niisama kõhutada või nii. Ma ei oska päris öelda, ma arvan, et minu omal oleks ka kolmekuusena olnud põnevam üleval erinevaid mänguasju vaadata, aga mõnele kindlasti huvitav.
Ehk siis kokkuvõtteks oli päris lahe. Käin kindlasti vähemalt mõned korrad veel, tegelikult tahaks teda ilmselt vähemalt korra nädalas mõnda aega sinna viia, isegi kui see alguses pigem nagu mängutoakülastus on. Iseasi, et ma ideaalis käiks näiteks kolmapäeviti, aga kui nad nädala sees kell kolm avavad ja sel ajal läheb Merru juba oma päevaunne ja siis ma juba ei taha enam sõita tipptunniaegses Tallinnas … Nii et logistiliselt ei tundu nagu idekas, nädalavahetusel tavaliselt nagunii muud plaanid.
Ma tahaksin teada, kuidas see pilt ometi sinna asukohta märgiti – seda enam, et see on ju tehtud ammu enne ronimishalli avamist. Aga pilt on naljakas, nagu mina kivilt alla tulles, nii et jätsin sisse
Lisaks, kui ma nüüd täitsa aus olen … Kontseptsioon on imeline, aga kui mul oleks valikut, siis ma korraldusliku poole pärast läheksin pigem mujale. Ja kui ma ütlen korralduslik pool, siis ma mõtlen eelkõige seda, a) kui kerge/raske on neile raha anda ja b) kui kulukaks see mulle läheb. Esimene punkt siis selles mõttes, et ausalt öeldes veidi nörritab, kui ma ei saa kodulehelt normaalselt ei eesti ega inglise keeles infot kätte. Tänaseks on selle koha pealt seis juba hulga parem (kuigi mitte kaugeltki ideaalne), aga veel kuu pärast avamist oli sellega üsna kehvasti. Pealegi pole seal siiani infot, mida ma elementaarseks pean – näiteks keskmine lastega inimene ei sõida sul trammiga kohale, ta tahab enne tulema hakkamist kodulehelt lugeda, kui kaua ja kus ta parkida saab. Ei pea isegi ise ratast leiutama, vaatasin just, et nii Kivi kui ka Ronimisministeeriumi lehel on küll vastav info olemas. Ja ma tunnen selle klubi omanikku isiklikult, ta on täiesti imeline heasüdamlik tore inimene – kõik sõnad ülivõrdes, ausalt. Aga mul on tunne, et ta alahindab seda, KUI oluline on eestlastele see, et nad info oma emakeeles kenasti kätte saaksid. Eriti praeguses poliitilises olustikus, mulle on kaks erinevat inimest juba öelnud, et nad tahtsid oma lapsega sinna minna, aga siis jätsid kodulehe pärast minemata. Mis on väga kurb, käsi südamel, see omanik pole mingi vatnik, vastupidi – aga praegu mõjub koduleht, kus esikohal on vene keel ja teised keeled on nö lisaks, eestlastele nagu (tõele mittevastavaid stereotüüpe kasutades) punane rätik härjale. Aga ega ma ei tea nende äriplaani, äkki vene klientidest piisabki asja käimashoidmiseks kenasti.
Teine punkt käib nii hinna kui ka muude kulude kohta. 100% pole kindel, sest nagu ma ütlesin, seda infot pole, aga tasuta parkida seal kliendid vist ei saa, nii et mina parkisin tõelise pursui kombel lihtsalt tänavale, kus see maksab 1,5 eurot tund (alati saab ka rohkem maksta ja parkida mõne sammu kaugusel olevasse Solarise parklasse, kus mittešoppajale on see 2 eurot tund). Lisaks siis pilet – lapse saatja(d) piletit ostma ei pea, aga lapse enda pilet on 12 eurot, mis on ikka üsna kirves. Mõrumaks teeb selle pilli see, et ei ole ka varianti osta mingit väärtuskaarti või 10 korra piletit, mis asja natukenegi soodsamaks teeks – või noh, kuidas kellelegi, mõni äkki loeb seda 95eurost kuupiletit soodsaks ja ma olen vaesur lihtsalt. (Loll olen ma nagunii, sest infot selle kohta, kas üldse kuupilet olemas on, otsisin ma saidil keelt vahetades esmalt tükk aega taga. Nüüd tean, et on 95eurone kuupilet ja kui tead, et käid kas ainult nädala sees või ainult nädalavahetustel, saad suisa kõigest 65eurose kuupileti osta. Äkki on siis ka mingi 10 korra pilet ikka, aga ma lihtsalt ei suutnud seda sealt kodulehelt leida? Kaevasin küll enda arust ka venekeelse koduka, kus kõige rohkem infot on, korralikult läbi.)
Võrdluseks siis nii palju, et Kivis ronib alaealine soodusajal üldse 4 euro eest (nädalavahetusel ja õhtuti 7) ning Ronminnis ronivad kuni 13aastased 5 euro eest. Tartus ronivad kuni viieaastased 5 euro eest ja 6-13aastased 6 euro eest. Minu enda kuupilet maksab 40 eurot, nii et nagu eeldaks, et lapse eest, kes vähem seina kulutab ja harvem trennis käib, maksaks vähem, mitte rohkem (haa-haa-haa). No ja hinnast rääkides tuleb muidugi tegelikult sisse ka see, et kui ma viiksin ta endaga tavalisse ronihalli ja tema kõrvalt seal natukenegi liigutaksin, oleksin ma oma raha eest rohkem saanud (ja mulle endale tavalises ronihallis lisakulu ei ole, sest seal on mul nagunii kuutasu makstud).
Ehk siis lapse sinna ronima viimine on rohkem kui kaks korda kallim kui mujal (kolm korda kallim kui Kivis) ja lisaks maksad ka parkimise eest. Kui seal tunnikese veedad, siis 13,5 eurot nagu naksti läinud. Aga samas on päris väikelapsega Kivisse mineku point ka ümmargune null, sest seal ei ole temaga mitte sittagi teha. Praegu on lasteseina peal ka näiteks täiskasvanute rajad (väga head rajad küll, soovitan proovida, üks väga hea ca 6c slab näiteks ja paar negatiivsemat asja ka) ja lastele endile on siis … traavers põhimõtteliselt. Kusjuures veel küllaltki kehvade nukkidega traavers, silmale on ilusad vaadata, aga mitte väikelapsele mõnusad hoida. Ronimisministeeriumis on seis natuke parem, aga sinna ei viiks ma aastast juba selle pärast, et seal on tema jaoks liiga külm (loodetavasti juba aprillis on selle koha pealt muidugi parem lugu). Nii et kui see T1 loodava ronimissaali lastenurk parem saaks, käiksin ma iga kell pigem seal, sest (minu jaoks) parem asukoht, tasuta neli tundi parkimist ja odavam hind. Kui-kui-kui, siiani ei ole väga muljet jäänud, et lastele imeliste võimaluste loomine Mikaeli äriplaani nurgakivi oleks – aga iial ei või teada, ehk ta siiski natuke mõtleb selle peale, et raha ei tohi ometi vanemate taskusse jääda, tuleks see sealt kuidagi välja meelitada. Sest mina vannun küll käsi südamel, et oleks seal lapsega hea käia, oleks mul nagu naksti Kivi asemel hoopis seal kuupilet olemas. Vastupidi muidugi ka, kui Kivi tahaks minusuguseid kliente kinni hoida, siis päriselt lastenurgakese rajamine, mänguasjade lisamine jne oleks selleks väga hea nipp.
Loodan, et mõlema Tallinna ronihalli omanikud lugesid seda postitust praegu just selle emotsiooniga
Aga no taas, mõtlen sellele, mis meil praegu siin Tallinnas on, ja siis mõtlen, et Tartus on laste sein selline (ja seda asja juhivad sellised inimesed, nagu postitusest lugeda saab), ja natuke kadedaks ajab:
Ma ei tee nalja, see tõbi, mis meil on, on konkreetselt iga päev erinev. Mul on siin kogu aeg olnud tunne, et ma olen terve, aga iga päev pisikese erineva konksuga. Alguses olin terve, ainult nina oli natuke vesine. Siis olin terve, aga vahel harva köhatasin. Siis olin täiesti terve, aga just öösel köhisin. Nüüd eile tekkis pärast trenni okas kurku ja öösel pidin istudes magama. Tänaseks on okas kadunud, aga nina on natuke kinni – see sama nina, millega mitu päeva enam ühtki probleemi pole olnud. Nagu kaua võib? Ja kas lihased valutavad nüüd trennist (tõesti oli kõige korralikum trenn üle hulga aja) või on ka lihasvalu selle haiguse sümptom?
Titel on nohu kaheksas päev, nii et ta on õppinud ninapühkimist teesklema – pühib paberiga tatti ära ja siis üritab seda paberit ära süüa. Aga tal tõesti võib öelda, et iga päev nüüd on juba nagu natukene parem. Nüüd näiteks saab juba piima süüa, ilma et mu rind tatiseks saaks. Ja nohiseb küll, aga ei pea söömise ajal nii palju hingetõmbepause tegema. Nii et loodan, et paari päeva pärast on tema vähemalt jälle terve, kahju on temast. Kuigi ega ma ei tea, kas ta on viril nohu pärast või selle pärast, et arenguhüpe tulemas (raamatu järgi peaks praegu just kõige virilam aeg olema) või hambad, mis siin ka mitu nädalat tunda andsid, aga ükski välja ei ilmunud, või mõni neist sajast muust asjast, mis ühele lapsele närvidele võib käia. Või äkki see kõik kokku.
P.S. Head naistepäeva! Sellel naisel tglt on objektiivselt võttes hea päev, sest lõpuks ometi kirjutas eetikakomitee, et ei ole kooskõlastust vaja. Prindin selle meili välja, raamin ära ja panen peldiku seinale. Olen selle üle nii rõõmus, et isegi see ei häiri eriti, et kirjas olnud küsimusele jätsid nad ikka vastamata. 😀
Ei ole siin jutuks tulnud, aga kuna lapsehoidja oli nagunii puhkusel, käisime titega vanavanematel külas ja ta isa sai kodus vahelduseks normaalset ööund ja isiklikku aega nautida. Sirru jäi nimelt haigeks, nii et mõtlesime, et põgeneme selle eest – aga esimese hooga olid Tartu inimesed ka haiged, nii et ootasime, kuni nemad terveks said. Ja kui ükskord minema hakkasime, olid Tartu inimesed terved, aga lapsel selle aja peale ikkagi nina tatine. Tema esimene PÄRIS nohu, sest isegi siis, kui kõik koroonas olime, oli tal kaks päeva nina tatine. Täna on päev kuus ja siiani kõige koledam päev vist. Ma lootsin siin, et nädalakesega saab kõik mööda, aga ei tundu, et nii lihtsalt pääseme. Aga see-eest oli isa vahepeal terveks saanud ja meile vaatas koju jõudes vastu nii puhas elamine, et pole vist 14 kuud nii puhast kodu näinud. Ei teagi, kas mul on lihtsalt hea mees või oli vaja stripparitega pidutsemise jäljed ära peita (or why not both). Mis kestis muidugi 15 minutit, sest näljane laps sai muuti pihku ja siis suurest rõõmust vehkis sellega koridoris, nii et mees hakkas ohates seinu pesema. 😀
Aga Tartu on ikka … teistsugune. Ja kui ma ütlen teistsugune, siis ma sisimas mõtlen ikka natuke parem. Ma olen rääkinud sellest, kuidas Tallinnas suunda ei näidata, ja olen enda jaoks aru saanud, et Tartus on lihtsalt liikluskultuur üks neist paljudest kohtadest, kus on näha, et inimesed arvestavad üksteisega. Selle teine (minu jaoks pisut tüütu) serv on see, et Tallinnas sa saad aru, kui keegi tahab teed ületada, sest ta ASTUB TEELE. Või vähemalt tee servale. Tartus siiberdab ta häbeliku näoga meetri kaugusel ülekäigurajast ja sa pead mõistatama, kas ta niisama ootab sõpra või on siin taas see loogika, et “tahaks küll üle tee, aga ei taha tüli teha, vaata ise, kas pead kinni”. Kaks korda peatusin nii, et selgus, et inimene tõesti ei tahtnudki teed ületada, ja kaks korda sõitsin mööda, enne kui aru sain, et inimene tahtis vist üle tee. 😁 Paar korda peatusin ikka asja pärast ka.
Aga teine asi, mis mulle tartlaste juures meeldib, on see, et nad on heas mõttes aeglased. Kui teevad midagi, siis läbimõeldult ja korralikult. Mina ei ole selles mõttes tartlane, ma sahmin ja rahmin ning teen seda, mis parajasti pähe tuleb. Kui pihta hakkan projektiga, tekib hüperfookus, kui ADHD-klubi termineid kasutada, nii et võin kolm päeva sama asja kallal rabeleda, aga kui see ära kaob, siis jälle ei suuda kaks nädalat keskenduda. Nii et ütleme nii, et ma oskan väga hinnata seda, et mul on võimalus nende “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” inimeste töö vilju nautida.
Kuna mul muid huvisid ei ole, siis eelkõige räägin ma siin muidugi ronimisest. Ma ei saa öelda, et ma kahetseksin Tallinnasse kolimist, siin on täitsa tore elu, aga minu jaoks on Tartus raudselt Eesti parim ronihall. No näis, mis sellest mais avatavast uuest Ronimisministeeriumist saab, aga hetkel ütlen ma küll, et Ronimistehases on lihtsalt kuidagi kõige mõnusam vibe. Selgelt on näha, et asjade paigutus on põhjalikult läbi mõeldud, seejuures on oma (megaäge) nurgake ka lastele. Mul oli tõsine plaan Merru sinna lastenurka vaatama viia, aga no ei hakka nohust last ju teisi nakatama vedama, nii et taas kord jäi see ära. (Nüüd on muidugi Tallinnas ainult lastele mõeldud ronihall ka, eks ma viin ta mõni päev sinna, kui ta enam tatine ei ole.)
Aga kui peaks hakkama järjest põhjendama, siis … Esiteks on seal isegi minusuguse pühapäevaronija jaoks silmatorkav, et seal on Eesti hallidest kindlasti parim nukivalik. No ei näe lihtsalt nii eriilmelisi nukke teistes Eesti hallides. Teiseks on juba seinaplaan nii hea, et mulle meeldib see rohkem kui Kivi oma (praegusest Ronminnist ei saa muidugi üldse rääkida, seal tehti lihtsalt olemasolevaga seda, mis võimalik, aga ega väga palju teha ei saanud) – erinevaid kaldenurki, väga head koopad (kaks tükki), imeline (elektrooniline) moonboard jne. Muu mant muidugi ka, kõik vajalik soojenduseks ja venitamiseks, lisaks saun. Nn lastetoas saab teed teha, mis ronijale endile pole ilmselt oluline, aga enne lapse haigeks jäämist tahtsin teda niimoodi kaasa võtta, et mina ronin ja mu isa mängib temaga lastetoas – sel juhul oleks lapse saatjale ju idekas see, et ta saab endale ka tassi kohvi teha (ja minule oleks see olnud idekas lahendus, sest pilet peab olema ronijatel, ehk siis mul ja seal aktiivselt lastenurgas ukerdaval titel, saatjad/pealtvaatajad saavad tasuta sisse).
Neljanda panen eraldi, sest see on nii subjektiivne, aga minu meelest on seal alati ka megahuvitavad rajad. Praegu tähendas see küll seda, et ma ei saanud naiste võistlusradadest suurt midagi tehtud, sest ka lihtsamad olid ikka kõik mingi kiiksu või trikiga, aga minu isiklikku saamatust kõrvale jättes on need arengu seisukohast megakasulikud. Pole ime, et tartlastel võistlustel alati hästi läheb. Mittevõistlusradadel läks küll üsna kenasti, eks need olid lihtsamatele inimestele tehtud. Aga üldine vorm on praegu väga ok. Arvestades seda, kui vähe ma trenni teen, oleks patt kurta.
P.S. Minu ainus etteheide on see, et kui ma ütlesin, et fläshisin oma esimese lapsesaamisjärgse V5 (see lilla), ütles Rees, et nad pole jõudnud seda veel downgrade’ida, rajakeerajad olid lihtsalt väsinud selle hindamise ajal. Ma kavatsen ignoreerida seda, et ta ei tee kunagi nalja, ja pimesi uskuda, et ta TEGI nalja. 🤬 Sel ajal, kui mina selle ära tegin, oli seal V5 silt!
Kui veel nii ilus mees ka oleks, võiks suisa nööpigi väänata …
Arvate, et ma teen nalja? Ei tee nalja, mul pole huumorimeeltki, küsige ükskõik kelle käest. Meil on üks teema, mis kütab kirgi siia kolimisest saadik, ja mitte heas mõttes. Nimelt on meil sellised ahjud, kus kõik on minu meelest imelikult tehtud. Näiteks otsin teile kohe ühe vana pildi, kust ahi näha oleks.
See, kallid sõbrad, on SULETUD siiber. Mulle tundub see täiesti ebaloogiline, sest absoluutselt igal pool, kus mina selliseid siibreid olen näinud, tähendab see asend, et lahti, ja horisontaalne asend, et kinni. Siin on vastupidi. Aga see on muidugi tühiasi, kuni ta normaalselt põleb ja soojaks läheb, pole mingit probleemi. No ja tegelikult põleb normaalselt ja soojaks läheb ka. AGA. Ahi näeb välja selline:
St räpane näeb see välja. Ja räpane näeb see välja selle pärast, et kui sa tahad ust lahti teha, et tuld kohendada, hakkab KOHE suitsu sisse ajama. On küll võimalik seda suitsukogust minimeerida – esmalt tuleb see alumine luuk lahti, teha, siis natuke oodata, siis uks haagist lahti teha ja uuesti natuke oodata. Ja siis võimalikult kiiresti tegutseda, sest siis äkki veab ja ei hakkagi suitsuandur undama. Nii et Sirru on lahendanud selle olukorra nii, et ta … ei kohendagi tuld. Üldse. Ta viskab ehk puid juurde, kui veel külm on, aga teda näiteks ei häiri see, kui selle tulemusel näiteks ühes servas mõni halg teistest eraldi täitsa ära kustub ja sinna vedelema jääb (mida juhtub, kui see alumine võre täiesti suletud on). Ja tema meelest on see, et ma tahaksin lõpuks sütt ühte hunnikusse kokku kuhjata ja üldse tuld sättida nii, et asjad ühel ajal põlemise lõpetaksid jne, being weirdly anal about it. Mina leian, et ma olen terve elu ahiküttega elamistes elanud, talle on see esimene, ehk ma siiski tean natuke rohkem sellest asjast … Nii et ma tõsiselt ei taha kütta enam, kui ta kodus on, kasutan pool ajast õhksoojuspumpa, sest noh, elektriarvet maksab tema ja siis vähemalt ei tee keegi mulle nägusid. Ja tema mõttest saan ka aru, et kui iga kord selle ukse vahelt suitsu tuleb, peame kahe aasta pärast jälle seinu ja lage värvima hakkama, mis pole ka normaalne. Nii et see on üks neist paljudest põhjustest, miks ma nii paaniliselt kevadet ootan, sest te ei kujuta ette ka, millist stressi see kütmise teema mulle juba tekitab. Vihastasin seda kõike kirjutades jälle. 😀
Igatahes mul on tunne, et ta ei usu mind, kui ma ütlen talle, et see pole normaalne, et ahjud nii käituvad ja et absoluutselt kõiki teisi ahje olen ma saanud normaalselt segada, ilma et neid muresid oleks. Nii et kuna meil näeb vist suisa seadus ette, et iga kahe aasta tagant tuleb korstnapühkija tellida, siis ma täitsa tõsiselt mõtlen, et meie suhtele teeks head, kui tellida selline, kes päris tumm ei oleks, vaid viitsiks meile selgitada ka, kuidas see ahjukütmine siis käib, kas segamine on vajalik, kuidas seda segamist siis meie ahju puhul teha, et tuba suitsu täis ei oleks jne. Ideaalis muidugi inglise keeles, aga no ma päris ükssarvikut ka ei otsi. Lihtsalt muidu räägitakse, et kõige rohkem lahutusi on lapse esimese eluaasta jooksul, aga mul siin on tunne, et kui nii edasi läheb, siis päästabki meie paarisuhte korstnapühkija, mitte terapeut.
P.S. Märkasin, et see viimane pilt on ühest 8. märtsist, mil ma olen külma pärast vingunud. Mõned asjad ikka korduvad igal aastal.
Mitte et see väga hirmus oleks olnud, päikesepaistelisi ilmasid on olnud päris palju. Mind vähemalt külm ei häiri, kuni päike paistab. Ainult see häirib, et kõik jäävad järjest haigeks. Pidin Tartusse minema, aga tahtsin seal külastada kahte peret, mõlemas on inimesed haiged. Jäin siis koju ja … Sirru jäi haigeks. Täna ärkasin ise üles sellise sureva hobuse tunde ja valutavate liigestega, et karta on, et olen ise ka seal veere peal, kuigi muidugi võib asi ka selles olla, et kirjutasin eile öösel kella kaheni lõputööd.
Aga tuli siin hiljuti jutuks see, et raske on last sobivalt riidesse panna, et poleks ei kubujuss ega poolalasti. Nii et sellega seoses tahtsin ära mainida, et see pole veel midagi, ma teen üldiselt ostud netist ja paraja suurusnumbri valimiseks kasutan teelehti ja kristallkuuli. Toariietega näiteks on nii, et hetkel on mu lapsele parajad H&Mi riided suuruses 86 (v.a. püksid, need 80) ning Lindexi ja P.oP. riided suuruses 80. Moega on veel kehvemini, sest kuna meil on toas üsna soe, aga Lindex näiteks parajasti lühikeste käistega bodisid üldse ei müü, olen ma neid kasutatult tellinud, nii et ta kannabki pool ajast mingeid rannakarpide ja liivavormide jms suvemotiividega asju, kui muumiriided jms pesus on.
Vihmakobe 74, siia võiks teise lapse veel sisse panna
No ja õueriided tehakse varuga, eks, aga see ei tähenda, et neid oleks lihtne valida. Kõige ülemisel pildil olev Lenne talvekombekas suuruses 74 on täpselt nibin-nabin paras. Ostsin selle kasutatult Marketplace’ist, sest olin 90% kindel, et see on nagunii talve keskpaigaks juba väike ja miks raha raisata, aga tegelikult on saanud terve talve sellega läbi. 😀 No ja need kollased vihmariided suuruses 74 on TÄIEGA lohvakad – suisa nii lohvakad, et kui ülemise osa ka talle selga panen, pean käised tagasi keerama, kuigi neil on igal pool kirjas, et seda ei tohi teha, sest muidu riided kuluvad voltimiskohast ära ja pole enam sealt veekindlad. Tänu taevale, et need vähemalt musta reede alega ostetud said, sest praegu tundub küll nii, et kõige kehvemal juhul on praegu suured ja sügiseks väikesed. Samas eelmine kord läks mul Reima toakombekaga nii, et ostsin enda arust õige suuruse ja juba üheksa kuu pärast sai tõesti selga panna. Nüüd ta ju kasvab aeglasemalt ka.
Kusjuures ma ei tea, kuidas, aga teised inimesed müüvad neid lasteasju nii, et need tõesti näevad täiesti puhtad ja ilusad välja. Siin oli üks porine nädal, mil ma pidin seda kõige ülemist valget asja kolm korda pesema, ja sellest piisas mulle, et sooja fliisiga vihmakombekas tellida, mida annab lihtsalt lapiga puhtaks pühkida, aga laps ei külmeta. Mis toob meid kohe taas suuruse juurde. Kaks erinevat sõbrannat ütlesid, et kui tahad sooja JA lihtsasti puhastatavat, siis Didrikson Boardman. Okei, eks ma kuulan targemaid. Seda oli isegi saada absoluutselt kõikides värvides, aga … alates suurusest 80. Ma kartsin juba ette, et kui 74 on talle ühel firmal täpselt paras ja teisel suur, siis 80 pole õige valik. Nii et kammisin kõik netipoed läbi, kuni leidsin selle ühe poe, kus oli veel alles üks viimane kombekas suuruses 70 (miks 70, mitte 68 või 74? kurat seda teab). No ja kartsin täiega, et kui 74 on muidu paras, siis 70 võib ju väike olla – ja need on ka hästi natuke suured. 🤣 Õnneks püksid tõesti nii natuke, et kannatab kanda küll, sest kui on juba nulli kanti, on need vaieldamatult kõige mõnusamad asjad üldse. Ja eriti meeldib mulle see, et lukk algab pükstel alles vöökoha juurest, nii et isegi kui ta loigus istuks, oleks nii puhas, kuiv ja muretu tunne, kui üldse saab olla kellelgi, kel on kombeks end vahepeal täis sittuda. Selle ainsa saadaoleva värvivalikuga läks vist ka õnneks, minu arust vähemalt on üsna ilus. Aga käised tuleb ikkagi nii palju tagasi keerata, et raske uskuda, et see ülemine osa väga mugav on enam niimoodi.
Nii et jah, kui keegi arvab, et lasteriiete ostmine kerge on, siis arvake uuesti. Mitte ainult kihtide arvu pole vaja timmida, vaid ka suurust. Ja siis tulevad vanavanemad külla ja ütlevad, et see on ju poiste värv. Praegu lõin käega ja tellisin talle Marketplace’ist vesti, eks hakkame siis koos veste kandma, nagu kaks bemmimimmu. Pole lapse süü, et ta ema lühikesed käed on pärinud, nii pole vähemalt vaja liiga pikkade käiste pärast muretseda.
P.S. Selle nädala ajaga, mil ma teile kirjutanud pole, pole ma mitte ainult kodus pihku nutnud, vaid olen sellele lisaks (jätkuvalt kodus) valmis kirjutanud: teoreetilise tausta esimese osa mustandi ja teise osa eriti musta mustandi (mis tähendab põhimõtteliselt, et kõik viited, mida ma tahan kasutada, on sinna kokku kuhjatud), dataseti peatüki (teoreetiliselt mustandi, aga no ütleme nii, et üsna hea mustandi), esimest research question’it (edaspidi RQ) puudutava metodoloogia peatüki mustandi ja esimese RQ analüüsi ja mudelite hindamise peatüki. Tahaks tegelikult täna mõned asjad siin ilusamaks saada + sissejuhatuse esimest RQ-d puudutava osa ka valmis kribada, aga asi edeneb. Vaatasin just, et kuidagi täitsa märkamatult juba 28 lk kokku saanud (no koos bibliograafia jms-ga, aga ikkagi) – iseasi, et mul hetkel reavahe 1,5 ja pean kõik Overleafi üle kantima (seal on meie osakonna lõputöö template) ning vaatasin just, et seal on ühene, kuigi lõputööde koostamise juhend lubab mõlemat. Ehk siis ütleme 24 lk, aga no ikkagi, taustatöö oli küll varem ära tehtud (artiklite lugemine ja olulisemate viidete väljaotsimine, suurem osa mudelite jooksutamisest jne), aga need 24 lk on põhimõtteliselt vähem kui kahe nädalaga nüüd kokku saanud. Ja kui eelmise lõputööga nägin vaeva, et allikaid leida, siis seekord on kasutatud kirjanduse loetelu ka kuidagi pingutamata juba üsna muljetavaldavaks veninud. Nii et kui jumal ja eetikakomitee lubavad, siis see töö vist ikka kaitstud saab. Või vähemalt kaitsmisele. 😀
Jätkame depressiivsel lainel – ma saan ise ka aru, et see kõik siin tuleb tegelikult ilmast. Ma olen üks neist, kes kergelt hooajalise depressiooni all kannatavad ning paar päikeselist päeva, millele järgneb kohe täielik jälkus, toovad alati madala meeleolu ka kaasa. Aga sellest hoolimata on üks teema, mis mind viimasel ajal väga häirib.
Ei ole vist väga saladus, et ma olen nii mõneski mõttes ära hellitatud. Või äkki hoopis niipidi, et ma oskan hinnata väikeseid asju? Et mind ei häiri see, et mul pole oma jahti ja kokka ja minu majas elavat lapsehoidjat, aga ma reaalselt rõõmustangi selle üle, et kui mul on näiteks lapsele uusi jalatseid vaja, siis ma ei pea ilmtingimata kõige odavamaid ostma või kasutatuid otsima, vaid saan valida midagi ergonoomilist. See teema on mulle muidugi hingelähedane ka, sest nagu ma kindlasti olen kirjutanud (ma ei mäleta enam, millest ma olen kirjutanud), kannatasin ma ise teismelisena pikalt jalaprobleemidest tingitud jala- ja seljavalude käes – mulle määrati isegi spetsiifilised tallatoed, mis oleks pidanud jalad normaalsemaks tegema või vähemalt valu vältima. Aga reaalsus oli see, et kuna need tallad oleksid pidanud käima IGASSE jalatsipaari, ei saanud mu vanemad neid lihtsalt lubada, ühed tallad sain ja selle aja peale, kui neist välja kasvasin, oli teema juba unustatud ja enam seda ei mainitud, kuigi kasvueas oli ka päevi, mil ma seljavalu tõttu pikali olin, ja pikemaid matku ei saanud jalavalu tõttu eriti teha. Huvitaval kombel kasvasin sellest välja, st jalad on muidugi imelikud, aga miski enam ei valuta, matkata saan vabalt jne. Sarnaseid lugusid on mul tutvusringkonnast veelgi – ühel sõbral näiteks oli selline tervisehäda, kus ei pidanud isegi midagi ostma, aga oleks pidanud igapäevaselt spetsiifilist massaaži tegema. Mida kahel kohal töötav üksikema jaksas teha ühe kuu ja siis see ununes, sest … ta oli kahel kohal töötav üksikema. Sõber valutab tänaseni. Mitte et see kõik oluline oleks, lihtsalt põhjenduseks, miks see on üks teema, kus ma ise ei taha teatud asjadelt kokku hoida, kui ma ei pea seda tegema – ja miks ma oskan VÄGA hinnata seda, et ma ei pea siin ilmtingimata kokku hoidma.
Igatahes ma siin hiljuti istusin ja mõtlesin, kas maksta rohkem kui 50 eurot rohkem turvatooli eest, mis oli täpselt see sama tool, mis ma tahtsin, aga teist värvi (asja tegi raskemaks see, et Sirrule meeldis see odavam värv). Ja no poole mõtlemise pealt toimus see maavärin, nii et ma ostsin odavama tooli ja annetasin hoopis maavärinaohvrite väljakaevamisega tegelevale organisatsioonile. Aga samal ajal on sees selline ebameeldiv näriv tunne … Mind on viimasel ajal kuidagi väga häirima hakanud, et ükskõik, mida meie teeme või ei tee, kuskil on väga rikkad inimesed, kes teenivad teiste inimeste kannatuste pealt nii või teisiti. No näiteks Hispaanias, kus kinnisvaraärikad alustasid meelega tulekahjusid (mille käigus majad hävisid ja inimesed hukkusid), et siis odav kinnisvara kokku osta ja uusarendused peale lükata. Südamega inimesed annetavad, et kodu kaotanud inimesed päris nälga ei jääks, ja samal ajal keegi hõõrub rõõmsalt käsi kokku ja ehitab uue ärihoone. Hispaania vasakpoolsed üritasid isegi läbi suruda seadust, et 30 aastat pärast selliseid tulekahjusid ei tohiks seal arendustegevusega tegeleda, just selleks, et selliseid “ärimehi” ohjes hoida. Ma ei tea, kas see läbi ka läks, Sirgi ehk teab? Ei leidnud guugeldades esimese hooga infot.
No ja Türgis ju nüüd sama teema. Seal oli selline lugu, et kui sinu ehitis ei vasta nõuetele, siis sa võid kas altkäemaksu anda või lihtsalt hiljem trahvi maksta ja kõik on ok. Kuni on maavärin. Nüüd on hinnanguliselt 42 tuhat inimest surnud (kolm tuhat neist Süürias), aga no realistlikult on see pigem 50 tuhande piirimail. VÄHEMALT 50 tuhande. Ja miskipärast olen ma hetkel sellises seisus, kus mul on väga raske toime tulla mõttega, et meil on mingid inimesed, kes esmalt rikastusid nende ehitistega, mille kehva kvaliteedi tõttu nii paljud surnud on, nüüd ilmselt varastavad osa annetustest, sest Türgi on nii korrumpeerunud, ja kui see asi läbi, alustavad need samad inimesed uuesti arendustööga ja teenivad VEEL rohkem. Kindlasti saavad oma osa ka ÜRO abipakettidest jne. Praegu on arreteeritud 12 pisikala, samas kui avaldatakse artikleid sellest, kuidas riigi president teadlikult nõuetesse üsna pehmelt suhtus, sest ometi hea võimalus teenimiseks.
Ja ma saan aru, et maailm ongi selline. Et ongi mingi seltskond, kes teenib sinu pealt, ükskõik, kas sul on parajasti rõõmud või mured. Et noh, sa võid olla abivalmis lammas või ahne lammas, talunik sööb ikka lõpuks praadi ja pügatud saad sa nii või teisiti. Aga just selliste suurte katastroofide taustal on see kuidagi eriti õõvastav ja sellega on kuidagi raske leppida. No et mingi prints, kes on lasknud mingi ajakirjaniku ära tappa, ohkabki tüdinult ja ütleb, et issand, te IKKA VEEL räägite sellest v? Sest on suur hulk inimesi, kelle jaoks me ei ole inimesed. Mitte et mul oleks vaja, et MINA inimene oleksin sellise jaoks (mis mul sellest, mida elevant minust mõtleb), mulle lihtsalt meeldiks, kui mind ja minusuguseid ei oleks okei tuhandetes tappa mingi äritehingu raames. See on see osa, mis mind häirib, et tavainimese surm ongi selliste inimeste jaoks lihtsalt äririsk.
Ma ei tea, ma ei oska end väljendada. Kustutan ilmselt hiljem ära selle, sest see on lihtsalt üks mõttetu lalin. Aga tahtsin täna oma emotsioonid kirja panna.
Aga see naeratus tõesti teeb iga kord tuju kohe natukene paremaks
Mul on nii kehv nädal olnud, et ma olen vaimselt täiesti nullis. Okei, teisipäeval oli tegelikult maailma parim trenn, kui ma üritan paaniliselt midagi toredat siit leida, aga see-eest oli lapsel esimene tõsisem kukkumine. Nii tõsine, et ma kutsusin kiirabi, sest tundus, et ta ei rahunegi maha – ja kui rahunes, istus ainult minu süles, aga iga väikese liigutuse peale hakkas uuesti hüsteeriliselt nutma, mis üldiselt on tõsise peapõrutuse tunnus. Noh, nagu ma olen maininud, armastab ta väga autosid, nii et kohe, kui vilkuritega kiirabiauto akna taga oli, oli nutt otsas. Kiirabitöötajad küsisid põhimõtteliselt, et miks te kutsusite meid. 😀 Teiseks on lõputööga jama. St mitte otseselt lõputööga, vaid inimesed ei suuda kuidagi kokkuleppele jõuda, kas me vajame eetikakomitee luba või mitte – peamine põhjendus siis see, et see, et inimesed postitavad midagi avalikult internetti, ei tähenda veel sugugi, et need inimesed aru saaksid, et keegi võib seda infot hiljem teadustöös kasutada. Tuletan meelde, et ma ei kirjuta isegi tööd, kus ma avaldaksin mingeid tsitaate vms, vaid ma jooksutaksin kogu andmekogu peal erinevaid mudeleid ja avaldaksin igasuguseid teemaanalüüsi tulemusi, sõnapilvesid jms. No näiteks selline sõnapilv on mul, ei tundu mulle nagu miski, mis kellegi anonüümsust ohustaks:
Ühesõnaga ma olen hetkel veidi heitunud, sest kui tõsiselt nüüd pidurit tõmmatakse sellise asja pärast, siis mul lihtsalt ei ole jaksu, et veel kolmandat korda uue teemaga pihta hakata. Nii et ma olen sel nädalal mõrus tujus. See omakorda rikub kõik muu ära, tänane trenn oli suht selline:
Ei ole vaja öelda, et beeta oli vale ja ei oleks pidanud mõlemat kätt kokku viima – proovisin enne ka otse minna, aga täna oli konkreetselt selline päev, et vaim oli nõrk ja keha seetõttu ei tulnud kaasa. Olen täiesti kindel, et see oleks heal päeval mulle fläshitav rada olnud. Ja kirjutan ma teile üldse ainult selle pärast, et vältida selle lõputööga tegelemist, kuigi lubasin esmaspäevaks esimese peatüki dräfti – sest tunne on, et miks ma peaks pingutama, kui võib juhtuda, et tuleb jälle kõik prügikasti visata. Vaene mina. 😦
Ah, räägime parem poliitreklaamist. NB! Mitte poliitikast, sest siis võiks jääda ekslik mulje, et mulle meeldib neist keegi, vaid poliitreklaamist. Ma siin lubasin suure suuga, et valin selle, kellel kõige seksikam reklaam on, aga eile märkasin, et see Stefan, kelle nägu mulle Lasnamäe kanalis trenni sõites iga kord vastu vahib, ei ole mitte poliitik, vaid hoopis muusik. Ups, jälle alguspunktis tagasi. Ja no teiste puhul on raske seksikust hinnata, sest näiteks keskerakondlased on kõik piltidel kümme aastat nooremaks tuunitud. Ei tea, kuidas sel aastal on, varem on üks mu tuttav pildistanud neid enne valimisi, aga ma ei julge küsima minna, kas see Kardashianide tuuningu lisamine oli tema enda mõte või tellimustöö.
Ahjaa, üks EKRE liige (nime ei mäleta, ei olnud üks kuulsustest) oli pildil suisa päikeseprillidega! Vat sellest ma tõesti ei saa aru, kas tõesti keegi ei öelnud, et kui sa midagi müüa tahad, PEAVAD inimesed su “ausat silmavaadet” nägema. Päikeseprillid poliitreklaamil on selline iseendale jalga tulistamine, et piinlik. Üldse on mul tunne, et EKRE on mingid sabotöörid fotograafiks/stilistiks palganud, sest ma mõtlesin Eeva Helme pilti nähes tõsiselt, et kust nad nüüd selle pensionäri välja võlusid, Helmed paljunevad pooldumise teel v – sest ma olen Martini naist telerist korduvalt näinud ja ma TEADSIN, et ta nimi on Eeva, aga ma ÜLDSE ei ühendanud ära, et see on sama inimene. Teleris ja siiani ajakirjanduses nähtud piltidel on ta välja näinud nagu ilus ja hoolitsetud 43aastane naine, nüüd neil reklaamidel tundub nagu vanainimene. Ja ärge saage valesti aru, ma ei dissi üldse Eeva Helmet siin, kui ta näeb teleriekraanil liigutades igati ok välja, siis ta ilmselgelt näebki ok välja. Ma dissin ainult seda fotograafi ja/või stilisti, kes temast reklaami jaoks penskari tegid. Tahtsin kohe pilti otsida, aga ei leidnud.
Ja kui tundub, et teiste kohta ma ei ütle mitte midagi, siis mitte selle pärast, et ma arvaks, et Reformierakonnal on näiteks imeline reklaam, vaid selle pärast, et teiste reklaamid on lihtsalt igavad. Ei, rohelistel oli mingi täiesti debiilne video. Eesti 200 võttis korraks naerma, aga no mitte neid valima. Reformarid on igavad ja mitte ühtegi sotside reklaami pole mulle huvitaval kombel ette sattunud. Isamaad nagu nägin kuskil, vaatasin veel, et Seedril on sama imeliku nimega vend. Aga ei tule isegi meelde enam, mis nimi vms. Igavad reklaamid ühesõnaga.
Pärdikute päevaraamat 