Jorupilli jonn

View this post on Instagram

Finally, a #climbing photo!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul ei ole jaksu ju ronimispäevadel kirjutada enam õhtuti, nii et olen sunnitud mammutpostitusi tegema vabadel päevadel. Teil on veel hullem, olete sunnitud neid lugema. Aga kuni teil vaim veel värske on ja natukenegi keskendumisvõimet, panen kohe kirja, et kui keegi teab Tartus usaldusväärset kinnisvarategelast (või -firmat), siis soovitage. Teemaks ost/müük ja Annelinn.

Päris ronimise pildistamisest ei tulnud taas kord mitte midagi välja. Käisime üleeile kohas, mis oli küll megailus, aga kõige kehvema kiviga, mida ma siiani näinud olen – vastikud pisikesed nukid, mis lisaks sellele, et nad olid pisikesed ja crimpid, olid ka libedad. Tegu oli ka saare kõige esimesena polditud kohaga, mis tähendab, et poltimine oli “traditsiooniline”. Rajal, mida soojenduseks ronisime, ei olnud ühel hetkel kuus meetrit järjest ühtki polti, sest poltija oli otsustanud, et see on ju kerge osa (minu jaoks isiklikult ei olnud kerge). Siis ronis Cyrus ühte rada, kus mingi hetk polnud nii pikalt ühtki polti, et oleks ta kukkunud, oleks ta paratamatult vastu maad lennanud – ma saan aru, et see on lihtne ja positiivse kaldega, aga ma ei näe ühtki põhjust 15 meetri kõrgusel selliseid riske võtta. Inimene võib libiseda, keegi võib ülevalt midagi pähe kukutada, seda enam, et hispaanlased ei vaata väga, mis nad teevad. Üks näiteks tõmbaski oma köie niimoodi alla, et Cyrus sai pihta. Aga mis siis, kui ta oleks selle köiega pihta saanud poldivabal alal ja selle peale alla kukkunud? See on debiilne ju.

Põhjendus, miks hiljem pole polte juurde pandud, on sama debiilne – sest nii pole kombeks, sest siis sinu täna ronitud rada poleks sama kaaluga, mis kümme aastat tagasi ronitud sama rada. Kas see peaks tõesti kedagi mingi 6a või 6b peal huvitama? Raskemad rajad olid nagunii normaalsemalt tehtud – kusjuures ma näen, et need “vanakooli pooldajad” ei poolda seda sugugi siis, kui selline poltimine nende oma võimete piirist kõigest greid või kaks allpool on. Igatahes ma vihastasin ja käisime hoopis kohvikus söömas. Kuna olime vulkaani jalamil, siis see oli mega turistimagnet ja ka hinnad olid vastavad, ainus kord siin saarel, kui hetkeks rahakotist kahju hakkas. Täna näiteks käisime Santa Cruzis (pealinnas, noh) ja sõime seal kesklinnas pannkooke, ei pidanud sugugi end vaeseks maksma. Aga õunakook oli seal vulkaani all hea, nii et selles mõttes ei saa kurta, maksin üsna rõõmsalt.

Eile käisime väga toredas cragis, kus oli väga hea kivi, nii et seal ei saa ma isegi kedagi/midagi süüdistada, ma lihtsalt ei oska ronida. Hakka või hoopis akrojoogat tegema. Kusjuures üks rada oli, mille kõik teised tegid esimese katsega ära, aga mina ei saanud alguses esimesse hease nukki, nii et olin seal korstnas kinni ning ei saanud ei edasi ega tagasi ja no köide ei saanud tulla, sest MA EI ULATANUD SEDA ESIMEST KLIPPI TEGEMA, nii et mingit köit veel ei olnud.

Ning see on nüüd see koht, kus on õige hetk mainida, et kui mul midagi oma vennaga ühist on, siis on see see, et meile ei meeldi üldiselt füüsiline kontakt suvaliste inimestega (erinevalt siis neist, kes rõõmsalt iga kolleegi embavad). St käesurumise ma muidugi kannatan välja, aga ma ei kallista oma sõbrannasid vms ning mul on ÜKS sõbranna, kellega me võime üksteisel seljas elades telekat vaadata, teistega on ikka eestlaslikult meeter vahet. Nii et isegi igasugu akrojooga vms on minu jaoks pigem tülgastav idee, ma ei taha kedagi peale Cyruse katsuda. Mis on naljakas, sest tal elan ma küll rõõmuga seljas. (Ahjaa, massaaž mulle siiski meeldib, selles kontekstis on kõik ok.) Aga akrojoogaga ähvardamisel on minu jaoks seega eriti vastik kõrvalmaik.

No vot, igatahes ma poleks sellest kõigest hoolimata arvanud, et minu katsumisfoobia nii ulatuslik on, sest nähes, et ma olen seal seina peal ohtlikus asendis (ja maandumine oleks olnud halb, sest teekond oleks olnud allamäge, põõsad-kivid tee peal ees), jooksis üks meie grupikaaslane igaks juhuks Cyrusele appi spottima. Ja mina hakkasin nii hirmsasti kartma, et issand, äkki tuleb powerspottima (see on see, kus sind raske liigutuse ajal füüsiliselt käega toetatakse – ehk siis KATSUTAKSE), et ma kuidagi läbi ime suutsin ikka end vastu seina alla nühkida. Kusjuures see tüüp tegi kõik õigesti ja käitus täpselt nii, nagu sellises olukorras käituma peab, minu enda automaatne reaktsioon oli, et enne kukun invaliidiks, kui kellelgi end füüsiliselt toetada lasen. 😁 Õnneks Cyrus ise spottis mind ka ja selle aja peale ma juba vihastasin enda peale nii hullult selle pärast, et ma selline äpu olen, et suurest vihast läksin ikkagi üles. Aga no vorm ei ole sugugi see, mida ma lootsin, ego pole rahul. Tulin alla, istusin omaette ja vihkasin maailma, sest see sõber ronis kõrval just puhtalt ära oma elu esimese 7b+, aga mina seal kõrval ei saa 6b-gagi korralikult hakkama. Nagu mu treener abivalmilt märkis, kui teised sooritavad, siis pole vist ikka kivi sitt, vaid miski (keegi) muu (thanks motivatsioonikõne eest).

Cyrus oli igatahes nii mures, et tuli ütlema mulle, et sellest pole midagi, kui ma enam kunagi väljas ronida ei taha ja et tegelikult on sees ronimine ka tore. Mis esiteks on täielik vale (ta ei armasta sees ronimist üldse) ja teiseks selles see mure ongi, et ma TAHAN ju väljas ronida, lihtsalt tahaks paremini, aga näen, et ma ei saa hakkama asjadega, mis veel suvel oleksid lihtsad olnud. Kaks kuud võiks ja peaks olema igati piisav aeg, et pärast pausi jälle vormi saada. Sadhguru ütleks nüüd selle koha peal, et inimesed mõtlevad ise oma elu keeruliseks, sest seavad tänase kohta ootusi selle põhjal, mida nad eilse kohta mäletavad. Ehk siis ma ebaõnnestun ka õiges mõtlemises, kõik on halvasti.

See on vist see koht, kus peaks ütlema, et see oli eilne mina, tänane mina on hulga paremas tujus. Lihtsalt eile oli raske. Täna on okei. Vaatasin oma uue lemmiku videot (Anton on nii armas) ja mõtlesin, et kui sobib tal 20 korda feilida, enne kui eesmärgini jõuab, sobib ka mul.

Ahjaa, küünarnukkidest peaks vist ka rääkima, sest sai eelmises postituses kurdetud. Olen neid vaikselt testinud. Selgeks on saanud, et ronimine neid ei koti, segab jooga (mis on huvitav, sest ashtanga tekitab üldiselt tennis elbow‘t, aga mul on väga selgelt golfer’s elbow – aga samas seostatakse seda esimest küünarnukkide hyperextension’iga, minu puhul on murelapseks dünaamilisemad kätekõverdusliigutused). Trenni ajal ei valuta miski, pärast seda on tundlikud. Minu isiklik teooria on, et selle kätelseisu ja käte vahelt läbi hüppamise harjutamisega sai eelmise aasta jooksul üle pingutatud ja nad ei taha nii palju koormust enam. Seda enam, et vahepeal oli ju kaks kuud pausi ja siis ma hakkasin suht hooga pihta jälle. Kätelseis loomulikult on vähemalt mõneks ajaks täiesti mängust väljas, aga tahaks näha, kas on võimalik küünarnukke aeglaselt tugevdada, ilma liiga pikka päris pausi tegemata. Testimine näitas, et kui teha joogat hommikul ashtanga tavapärase koormusega, siis õhtul magama minnes annavad küünarnukid veel tunda – aga kui teha niimoodi, et ühtegi küünarnukiasja ei tee dünaamiliselt (näiteks kätekõverduseasendist ülesvaatavasse koera minnes ei rulli üle varvaste, vaid astun ettevaatlikult), siis annavad need tunda ainult paar tundi. Mis omakorda võiks tähendada, et ehk piisab sellest, kui teha esmalt nädalake kätevaba joogat ja siis hakata vaikselt koormust tõstma. Üritan siin igaks juba enne uue treeningtsükli algust füsioterapeudi juurde ka aega sebida, et keegi targem ütleks, kas see on mõistlik mõte. Küll see keskealise daamina trennitegemine on üks keeruline ja ohtlik asi.

Midagi nagu ei toimu ju

View this post on Instagram

Why is there 🍺 on my 🍖???

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sõbranna jagas rahakogumisalgatust Venemaalt, kus pisikesel poisil on sama haigus, mis meil Annabelil. Kurb on näha, et esimese hooga on kokku saadud ainult kuus tuhat eurot. Eesti on selles mõttes hea suurusega, et väikeses riigis tunned rohkem isiklikku vastutust. Kehvemal juhul mõtled, et kes see ikka annab, kui mina ei anna, paremal juhul, et kui kõik õla alla paneme, siis saab ikka tehtud. Venelastel on lihtne mõelda, et küll keegi teine aitab, neid on ju nii palju. Rääkimata sellest, et Eestis on hulga lihtsam peavoolumeediasse jõuda või niisama teemaga viraalseks minna. Ehk siis lõpuks sõltub meie elu ja surm taas suuresti juhusest, nagu ikka. Universum ei hooli.

Muidu on mul jätkuvalt tore, kuigi suutsin täna hommikusöögi ajal selle poole tunniga näost veits ära põleda, nii et hommikuvõimlemist tegin igaks juhuks garaažis (ok, see on avatud katusealune, aga põhimõtteliselt ikkagi garaaž), et asja hullemaks ei teeks. Soojas on ikka hea venitada, kohe tekib tunne, et ma olengi mobiilne ja painduv ja mida kõike veel.

Ja teid kindlasti huvitab, et ronides oleme raskemaid asju proovinud, et vähemalt ägedamaid liigutusi harjutada. Eile jaurasime kuus tundi järjest kokku ainult kahe raja peal. Pean tunnistama, et esimene neist oli kõigest 6a, aga ma rabelesin seal cruxis umbes täpselt nagu see kass. Teine oli 6c, kus ma lõpuks ei teinudki kõige esimest liigutust ära, sest ma ei ulatanud lihtsalt Sellesse Õigesse nukki (ülejäänud raja enamvähem tegin, kuigi üks koht oli veel megakahtlane ja ehku peale). Aga no punnitasime end ribadeks. Täna ka veel varbad valutasid ja nüüd on õlg imelik. Kuigi see võib muidugi ka joogast imelik olla, ta on mul selline, et midagi on paika kivistunud ja talle ei meeldi see, kui ma teda “mobiilsuse arendamisega” tüütan.

Aga ronimisest pole mul mingeid pilte, sest kõik tahavad ju ise ronida kogu aeg, mitte pilti teha. Ja üleeile tulid kaks tüüpi kohale statiiv ja kaamera kaasas. Esmalt filmisid end kätekõverdusi tegemas. Siis ronisid ühte 6B rada mõlemad kaks korda, et ikka erineva nurga alt filmida saaks jne. Ma olen oma elu valesti elanud, niimoodi peaks üks tõeline Instastaar oma treeningut korraldama. Homme võtan vähemalt oma pisikese tripodi kaasa. Kuigi homme lähme me nii külma kohta (2000 meetrit merepinnast), et võib juhtuda, et plagistan seal ainult hambaid.

Ahjaa, korjasime siin üks päev kaktuse vilju. Väga head olid, täpselt sellised, nagu videos, kuigi selleni jõudmine võttis enne parajalt okaste mahanühkimist. Mina nahka ei söönud, Sirru sõi ja sai ikka ühe okka keelde. 😁Aga ta rääkis sellega seoses, et tema lapsena mõtles, et küll need mehhiklased söövad ikka imelikke asju, sest see on väga populaarne jäätisemaitse, aga selle vilja nimi on hispaania keeles tuna (tuunikala on atún). Nii et ta kujutas ette, kuidas vaesed lapsed kalajäätist söövad. Selline ülinaljakas keelenali siis teile täna lõpetuseks.

Hea on olla

View this post on Instagram

Right this way

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja taevale tänu, soe on ka, sest ma oleks esimesel ööl peaaegu ära külmunud. Elame ühes kivimajas ja öösel hakkas mul konkreetselt nii külm, et magasun pidžaama ja dressikaga, kapuuts peas, ning ikka lõdisesin vastu Cyrust – et hommikul avastada, et ma magasin lina all, aga päris teki olin kogemata jalutsisse lükanud. No ma ei saa aru, nagu on iseseisev inimene, saab ise kingapaelad kinni ja enamasti ei aja putru särgile, ning siis külmub öösel ära, sest ei leia voodist tekki üles. 😁 Hiljem muidugi selgus, et kapis oli isegi radiaator, mille oleks võinud tööle panna.

Hispaania keel on siin imelik. Nad söövad ära kõik s-id, mis on silbi lõpus või enne kaashäälikut. Lisaks on c sellises olukorras tihti h. Nii et esimesel ronimispäeval, kui meie kõrval olevad inimesed ütlesid muudkui buha ja buha, olin väga segaduses, ainus seos oli minu ajus buho (öökull, go Duo!). Selgus, et tegelikult ütlesid nad busca con el pie ehk siis “otsi jalaga”, hääldus lihtsalt ei kõlanud sugugi seda moodi, nagu mu kolumbialase suust või koolist kuulda võib. Aga no jutud saame aetud, nii palju kui kanjonis või kohvikus seda on.

View this post on Instagram

Day 3 of free #handjamming lessons

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ronimine on raske. Taevale tänu, et meil kaks meist paremat ronijat kaasas on ja ma näen, et nad ka tavapärasest kehvematel greididel madistavad, muidu ma mõtleks, et mina olen lihtsalt sitakott. Aga olemasoleva info põhjal tundub, et lihtsalt keskmisest karmim greiding. See-eest õpetas vana tradimeister Taavi meile, kuidas hand jammimine käib – põhimõtteliselt siis see, et ajad oma käe kuskile prakku ja siis keerad seda nii, et see sinna lukku jääb. Vajadusel rusikaga, aga see on valusam. Erinevate kehaosade pragudesse toppimine on nimelt üks asi, millest siseseinal kasvanud lapsukesed midagi ei tea. Kuna meil on nelja inimese peale kolm rahvust, on kogu see jutt ingliskeelne – ja ma ei saa sinna midagi parata, see lihtsalt KÕLAB inglise keeles nilbelt.

You have to make sure it’s nice and loose when going in and then you have to tighten it real good. But if it’s still not tight enough, you can fit your fist in there and then turn your thumb. Mina üksi kujutan ette Saksa pornofilmi ja naeran v? Vajadusel saab muide kaks kätt ka panna! Ainult et siis peab muidugi väga stabiilse asendi leidma, et saaks need alla kukkumata välja ka võtta.

View this post on Instagram

Do I look like a Pokemon trainer? The very best?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna oli esimene puhkepäev, tegin joogat ja matkasime niisama. Nii päikesepaisteline on, et elus esimest korda võimlesin väljas. Panin oma mati lamamistoolide kõrvale tuulevarjulisse nurka ja väga mõnus oli, tunda on kohe, et nägu on päikest saanud. Sain kusjuures Decathlonist meganunnu joogamati – arvasin, et see on lihtsalt roosa, hiljem selgus, et lisaks on seal pildikesi joogat tegevast koerast. Nii et nii me koos seal võimlesime, mina ja koer.

P.S. Eksamitulemused sain ka täna, nii et kohe eriti tore päev oli. Semester on edukalt läbi, saab rahulikumalt hingata.

Eestis ei ole mingit elu Mallukata

View this post on Instagram

Blue skies

A post shared by Rents (@rrrents) on

Lugesin, et Porks ja Mallukas on Tenerifel, nii et mis mul üle jäi, ostsin endale ka kähku piletid ära. KÕIK on ju seal. Ilmselgelt mitte piisavalt kähku, Porks suutis sealt juba tuld tõmmata, aga no ehk saame Mallukalegi saba peale.

Tegelikult tahaks Mallut näha küll, sest ma ei ole temaga kohtunud umbes … umbes väga kaua, aga lubada ei oska, sest me nii erinevas kandis. Me oleme päris idaservas, kus need popimad ronimiskohad on.

Käisime Tenerifel esimest korda juba kahe aasta eest, see oli pm mu esimene ronireis (kui Soome välja arvata) ja peamiselt mäletan seda, et päikese käes oli küll väga soe, aga kanjonites külm, ja et ronimine tundus mulle megahirmus, sest hispaanlased polte ei raiska, neid pannakse üsna ahtralt radadele. Ja rääkides ahtritest, siis erinevalt Porksist sain ma seda eelmine kord väga vähe näidata, postituse alguses olev pilt on vist mu ainus urvitamispilt sellest reisist ja sedagi liiga kaugelt, et tõsiseltvõetav suunamudija olla. Loodetavasti parandame selle vea.

Aga väga lahe on vaadata, kui erinevad kogemused tulevad ühest pisikesest kohast. Ma Porksi blogi ei jälgi, aga eeldan, et tal on glamuur ja turistimine ja maalilisemad stseenid. Malluka elu tundub täpselt selline, mida ma neil päevil igatsen, kui olen endale liiga palju kohustusi võtnud ja otsa ei paista – ainult lesi rannas, veiniklaas käes (miinus laste kisa, aga need ta oma lapsed, nii et ju ta mingil määral naudib seda).

View this post on Instagram

We are making new friends

A post shared by Rents (@rrrents) on

No ja meie … eelmine kord sattusime me poolkogemata elama hipikommuuni, kus hommikuti polnud sooja vett (sest seda küttis päike) ja sakslastest naabrid ei saanud aru, miks me end väliduši all pesta ei tahtnud (uskuge mind, Cyrus on siin suurem hellik kui mina). Väga huvitav elamus oli, liha sõime igaks juhuks salaja oma toas. No ja põhiliselt külastasime igasugu kolkakohvikuid, sest seal kandis meie elu lihtsalt möödus, nii et paratamatult rääkisime hispaania keeles ja irvitasime, kui mõni hipster üritas flat white’i tellida (kuigi ma nutan sisimas, sest isegi lattet ei saa, piimakohv on siin kandis ainus variant – nii et paar korda peaks juba parema kohvi nimel tsivilisatsioonis käima). Nii et pisut … maalähedasem kogemus, aga kahtlemata megalahe. Esimene pilt seekordselt reisilt näiteks, meie keset hiiglaslikku mittemiskit:

View this post on Instagram

Modern mirror selfie with a random cute guy

A post shared by Rents (@rrrents) on

Seekord oleme neljakesi, nii et loodetavasti seltsis segasem. Sirru ei viitsi tavaliselt eriti niisama matkata, loodan, et kambaga ikka jõuame vulkaani kaema jne. Kuigi aususe huvides olgu öeldud, et eelmine kord oli vihmasem, nii et tegime ronimisvabu päevi siis, kui väljas sadas – no ja siis ei taha ju ka kuskile matkama minna, käidki ainult autoga linnas. Seekord lubab vähemalt esimeseks nädalaks järjest päikesepaistelist ilma.

P.S. Mulle väga meeldis see, et Mallu ei lasknud oma kommijatel hakata Porksi kallal tänitama – selge see, et me oleme kõik erinevad, aga see ei tähenda, et keegi teistest parem või kehvem oleks. Ainult tore ju, et blogimaailm nii mitmekesine on, mulle küll meeldib see.

Paanikaks ei ole mingit põhjust

Kui kedagi huvitab, siis ma suure vingumise kõrvalt tegin ikka ära nii vajalikud videod kui ka eksami. Seda, kas läbi ka sain, näitab muidugi aeg, aga asjad said tehtud. Miks just vingumine iga tegevuse katalüsaator peab olema, seda teab küll ainult Issand taevas. Kusjuures nüüd jokutab teine inimene, umbes samal põhjusel (veedab ka aega kontseptsiooni otsides, mitte otsast pihta hakates), ning järsku ma ei mõtlegi enam, et issand jumal, mis inimene see selline on ja kuidas keegi temaga üldse sõber olla tahab, vaid et mis siin ikka liigselt ponnistada, arvestuslik aine ja asjad võtavadki aega ja … Huvitav, kui palju mõistvamad me teiste inimeste suhtes oleme. 😁

Ja just lugesin ka Aru artiklit selle kohta, et lühimälu halvenemine on ajanappuse / liiga suure kohustustehulga korral täiesti normaalne reaktsioon. Nii et kõik on hästi, seda enam, et edaspidi pean ma hulga vähem rööprähklema. Järgmisest semestrist on paar suurt asja, mitte sada väikest, ja see istub mulle endale hulga paremini.

Ahjaa. Ma jätsin hiljuti Redditi maha. Mitte uusaastalubadusena, juba veidi enne aastavahetust (kuigi väikese tagasilangusega), sest ma olen sellega nagu alkohoolik – võimeline mõtlema, et loen ainult ühe loo ja siis veetma seal tunde. Nii et nüüd vaatan ainult vahepeal /r/climbharderit, aga muidu Redditis aega ei veeda. Ja kui mind seebikad ei tõmba ja Perekooli pole läinud, siis nüüd on mul uus pahe – jälgin ühe tuttava Facebookidraamat tõelise huviga. No taas sarjast “noored inimesed elavad oma elu avalikult internetis”. Hirmsasti tahaks teada, mis järgmises osas juhtub.

Esmalt tuli aastavahetusepost teemal “pole normaalne, kui mees kätega kallale tuleb, kui sa sõbrale aastavahetusesooviks selfi saadad”. Siis tuli järgmine postitus teemal “ärge pingutage üle, tegelikult olid X-il ikka ka sinikad, niisama rahmeldasime natuke” (nagu see teeks midagi normaalseks, see tüüp on pirakas lihasmägi, ta võiks selle naise ka pealeistumisega ära tappa, ta ei peaks kellegagi rahmeldama). No ja nüüd ma juba mõtlen, et äkki see on perfoormanss või ajakirjanduslik eksperiment, sest kolmandas postituses küsiti, kas teised ka arvavad, et naine on lits, kui tal on meessoost sõpru ja ta selfisid postitab (kusjuures kõik selfid olid profiililt kadunud, mis tekitab muidugi küsimuse, kas ta ikka kustutas need ise ära). Selle koha peal juba mina ja mitu teist inimest ütlesid, et kuule, jäta maha see tropp, nii et kui eksperiment oli testida, kaua läheb, enne kui inimesed ütlema tulevad, siis selleks kulus kolm postitust.

Teise nurga alt. Hiljem selgus muidugi, et sõber, kellele selfi saadeti, oli tegelikult eks. Ja see selfi oli tehtud voodis. Ma ei ütle, et meil keegi kodus selle eest kolakat saaks, me ei ole sellised inimesed, aga ma olen 100% kindel, et me ei oleks suhtes, kui üks meist selliseid asju teeks. Isegi kui see oli tõesti viisakas pidžaamas tehtud selfi või mida iganes, minu jaoks on see, kui inimene pidevalt välist valideerimist vajab ja seda valimatult erinevatelt indiviididelt püüda üritab, juba märk sellest, et minuga see inimene suhtesse ei sobiks. “Indiviididelt” tähendab siin siis, et võrreldes inimestega, kes on ka edevad, aga elavad seda edevust näiteks välja instagramis vms ja ei nõua otse inimestelt ühekaupa tähelepanu. Ja ma ei räägi üldse ilmtingimata millestki seksuaalsest siin, mul on naissoost tuttavaid, kes seda teevad. Postitavad instasse oma kassipildi ja kui see piisavalt laike ei saa, siis saadavad mulle otse ja küsivad, kas ikka on armas kass. Või üks geisõber, kes küsib, kas ta ikka on seksikas (minu arust ta on täielik kilu, mul on hoopis teine maitse, ma ei ole õige inimene, kelle käest küsida). Sõber on muidugi tore ja asi mul vahel pead patsutada, aga suhtes ei viitsiks sellisega olla. See, et see inimene ka suhtes kõigilt teistelt ka tähelepanu püüab, on väike osa neist ebameeldivustest, mis minu jaoks sellise iseloomuga kaasnevad. See on selline inimgrupp, mis sobibki kokku ainult teatud osa inimestega.

Millest ma aga üldse aru ei saa, on see, et miks mõni mees valib endale teadlikult sellise naise, et siis hakata rääkima, et riietu nüüd tagasihoidlikumalt ja ära teiste meestega suhtle. Oleks võinud ju siis kohe nunnakloostrist valida, mitte esmalt kirjutada bikiinides poseerivale daamile ning seejärel eeldada, et nüüd inimene kohe keerab oma elu teisipidi ja iseennast kringliks, et ainult talle meeldida.

Kohustuslik vaatamine

Kõik ilmselt teavad, et kõigest mõne nädala pärast ilmub meie ekraanile taas Jean-Luc Picard, keda mängib jätkuvalt Patrick Stewart. Mida paljud aga ei tea (ja miks peakski) on see, et  ma ei ole Star Treki Next Generationit kunagi näinud. Nimetage seda hariduslüngaks või terveks mõistuseks. Sirru nimetab esimeseks ja meil mängib nüüd Next Generation suht kogu aeg taustaks, et ma “taustaga kursis oleksin, kui uus lugu pihta hakkab”.

Ma ei saa nüüd öelda, et see mu lemmik oleks (Deep Space Nine ja Voyager meeldivad mulle rohkem), aga ega see otseselt halb ka ei ole. Juba selle pärast, kuidas väike Wil Wheaton riidesse on pandud, tasub vaadata. Aga vat sellest ma küll aru ei saa, miks terve põlvkond inimesi (nende seas ka minu väidetavalt heteroseksuaalne kaaslane) noorena Picardile mõeldes unetuid öid veetnud on. Suvaline pahur vanamees ju. Ma ei julge kõva häälega öelda seda muidugi, pärast pean koridoris magama.

Kusjuures juba öeldi ka, et filmid oleks ka vaja hädasti enne sarja algust uuesti (minu jaoks esimest korda) üle vaadata. Ma ütlesin innukalt, et teeme seda puhkusel, saavad teised ka nii toredat asja nautida. Kõige hullemal juhul ei kannata ma siis vähemalt üksi. 😀

Aga paari nädala pärast siis hakkame koos vaatama ja loodame, et Patrick poole sarja pealt vanadusse ei sure.

P.S. Et te ei arvaks, et ma ainult labase meelelahutusega tegelen, siis ma tegelikult loen jätkuvalt isegi raamatuid vahel. Praegu näiteks loen Greg Egani “Diasporaad” ja tunnen end idioodina, sest see on ikka HARD hard sci-fi. Teises peatükis veel guugeldasin Gauss-Bonneti teoreemi ja Fermati teoreeme ning sain vist väiksemat sorti ajurabanduse. Lugu on väga huvitav (Maa väga kauge tulevik ja olendid, kes seal asju ajavad), aga ma põhimõtteliselt lasen neist keerulisematest kohtadest nüüd lihtsalt tühja pilguga üle. Muidu häbeneks, aga internet ütles, et ma ei ole ainuke.

View this post on Instagram

In just three weeks… #StarTrekPicard #StarTrek

A post shared by Star Trek (@startrek) on

Plaane on palju

View this post on Instagram

Douche-pic to make you read caption, and for likes of course. I’m pretty sure more people than me enjoyed the vacation time maybe a liiitle too much and are as eager to either get back in shape, or get into it for the first time. Here’s a few experiences gained from the past 10 years as a pre-overweight person: – Right now you are motivated and hyped due to the new year and less physical and mental stress after holidays. Right now everything is perfectly rigged up for you to make big changes. In a few weeks the holiday and the new year hype is gone. So is the weight you gained and possibly the motivation you gained with it. Is your goal, or resolution sustainable enough to last after the motivation is gone? – Sustainability and long-term beats motivation. Many overestimates their future self and starts a training and diet regiment based on their current feelings, and it isn’t realistic to keep up with. This can be training too much, too hard or hating the training. That ship will sink. And diet; often too restrictive of calories and other things you might crave. And when this accumulates over time together with stress from work, your kids or the emotional distress caused by the abusive man you dated, that balloon will burst. – My point: When making plans and changes, be real with yourself. Can you handle this when life strikes you hard for the 3rd week in a row? When you are tired, when you have worked late again, or are lonely and bored? “but this time it’s different because I’m motivated!” right now, yes, and that’s great, BUT IT WONT STAY THAT WAY. You need more stuff than goals to change a behavior, and a lifestyle. – When planning your new training and diet, make the plan for your February self. Good that you want to be stronger in mind, but it takes more time than the switch from one decade to another to do so. Start slow and gradually make these changes. The person who goes slow will more likely stick to it and get more results after a long period, then a person going full retard resulting in a big fall out every 3rd week (including self-hatred for being weak and all that shit). Liked this post and want more like it? Let me know in the comments.

A post shared by Ulrik Ask Fossum 🤸‍♂️ (@ulrikonhands) on

Üks kord elus jagan särgita mehe pilti mitte ainult tema objektistamiseks, vaid selleks, et tema sõnumit kuulutada. Kuigi ta on väga kena mees ka, ei saa salata. Igatahes tegin parajasti tulevaks aastaks treeningplaani, kui selle postituse peale sattusin – ning Ulrik räägib sellest, et igasugu uusaastalubadusi andes ja üldse plaane tehes ei tuleks mõelda tänasele, vaid veebruarile. Sest plaane teeme me mõnusal pühadeajal täis kõhuga aknast välja vahtides. Neid ellu viima tuleb aga hakata hoopis teistes oludes, kus on ka muud eesmärgid. Isegi kui sa neid muid eesmärke kirja pole pannud – sa kindlasti tahad suitsetamist maha jätta või iga päev jooksmas käia, aga nende uute eesmärkide kõrvalt tahad sa ilmselt siiski ka oma töökohta säilitada, lastele hea ema olla, lõputööd kirjutada jne.

Nii et mõtle nüüd ühele ilusale päevale kuu aja pärast, kui motivatsioon otsas, pühadest järel ainult hägune mälestus ja suvi on kaugel. Kehvemal juhul karjusid just ilmaasjata lapse või koera peale, sest suitsuta oli raske. Mida sa nendes oludes igapäevaselt teha jaksad, et oma eesmärkide poole liikuda? Mina näiteks trenni pärast ei muretse üldse, vastupidi, ma muretsen selle pärast, et see muutub väga kergesti eskapismiks, nagu Kaur hiljuti tabavalt väljendus – kui meil on üks koht, kus me end hästi tunneme ja pidevalt positiivset tagasisidet saame, siis on väga lihtne muud kohustused selle nimel tahaplaanile lükata. ERITI, kui muud kohustused on sellised, kus tulemus paistaks ehk alles kuude või aastate pärast. Nii et alustuseks tuleks oma prioriteedid paika panna ja seejärel välja mõelda, kuidas oma nädalaplaan niimoodi üles ehitada, et need asjad sinna mahuks, aga samas jääks aega ka niisama lakkesülitamiseks. Väga võimalik, et selleks tuleb mõni kümnest eesmärgist üldse kõrvale jätta.

Lisaks on ehk vaja ka mõelda, kuidas end päriselt liigutama saada – no et kui tahad jooksma minna, siis paned jooksutossud kohe ukse juurde valmis jne. Minul on kogu aeg vaja samasuguseid nippe just arvuti taga tehtavate asjade jaoks, et ma neid edasi ei lükkaks. Viimasel ajal olen üks samm sellest, et teen töökaaslasega pakti, et hakkame teineteist piitsutama, kui üks meist liiga laisaks kipub jääma. Ma ei ole hea multitaskija ka, hetkel näiteks on vaja korraga eksamiks valmistuda + videosid toimetada, nii et siin ma nüüd siis olen ja kirjutan teile blogipostitust.

See-eest on treeningplaan nüüd põhimõtteliselt valmis, kuigi tuleb muude kohustuste valguses veidi ümber vaadata. Õnneks ei ole mul ka kiiret, sest uus tsükkel algab alles veebruari keskel, aga tundub, et sellele lisaks oleks vaja ka eluplaani, et kõik need asjad omavahel klappima panna. Olen täna ehe näide sellest, et kui plaane on liiga palju, siis kuskilt ühel hetkel käriseb. Eile ei suutnud vajalikku kodutööd ära teha ja nüüd pean täna trenni asemel selle kallal edasi pusima – sest kui lakkesülitamisaega pole, millest vajadusel näpistada, tuleb näpistada mõnest teisest plaanist. Täna ma ei nuta, sest kodutööd/eksamid saavad selle nädalaga otsa, aga käesoleva aastanumbri sees tuleks kirjutada ka üks magistritöö (ei ole ükski neist end veel ise valmis kirjutanud) ja ideaalis isegi üks artikkel ning sellele lisaks tööl Äärmiselt Olulisi Asju teha. Ehk peaks isegi leidma ronimisvälist kvaliteetaega oma päevade päikese ja ööde õie jaoks. Oleks eluplaani ainult sama lihtne koostada kui treeningu oma. 😀 Kas selle jaoks on ka raamatuid v?

Mul on see häda, et trenn on lihtne, isegi kui mõne aspekti jaoks teadusartikleid peab lugema, aga kui on asjad, kus peab katse-eksituse meetodil pusima, siis tekib ärevus ja tihti jääb üldse tegemata, sest ärevalt enda ette vahtida tundub asjalikum. Ja nagu trennigagi, iga paari nädala tagant pean vahetama nippe, et end tööle saada, sest vanad enam ei tööta. Nii et roteerin igasugu pomodorosid ja ähvardusi jms. Nagu praegu multimeedia jaoks nende videodegagi – kui hakata otsast pusima, siis midagi ikka tulemuseks saab. Ma selle asemel olen istunud ja mõelnud, et ei tea, kuidas ikka kõige parem oleks ja … Ning kulutan hulga aega selle munemise peale ära, kuigi tegu on projektiga, mille tulemus ju mulle endale ka südamelähedane. Nii et ärge olge nagu mina, olge paremad. Ja kui oskate mind ka elama õpetada, siis nõuanded on teretulnud.

  • Kategooriad