Kummitus kummitab kummutis

Rääkisime just kodus suhete lõppemisest (millest teie siis oma kallimatega räägite), nii et nüüd räägin siis teile. Tuli meil üks päev jutuks, et tänapäeva maailmas on ghosting nii tavaline, isegi olukorras, kus juba nagu on päris suhe. No et oled juba kuus kuud kellegagi väljas käinud ja järsku ta enam ei vasta su sõnumitele ja ongi läinud. Või sagedasem muidugi, et juhtub see asi pärast ühte või kahte kohtingut. Me oleme veel natuke vanemast põlvkonnast, sest meil pole kummalgi seda kogemust – kuigi minu meelest on asi siin ka selles, et ma olen väiksemast kohast, Tartus ilmselt julgetakse vähem teha seda, sest liiga suur tõenäosus linna peal juhuslikult kokku põrgata. Nii et võetakse end ikka kokku ja öeldakse, et “sorry, klappi pole” vms. Vähemalt minu nooruses veel öeldi, tänapäeval ei tea.

Aga siis tuli mulle järsku meelde, et tegelikult on küll üks inimene mu elust lihtsalt kummituse kombel haihtunud, see lihtsalt polnud suhtes. Kui ma Prantsusmaal tööl käisin, siis sain ma täiega heaks sõbraks ühe Läti pifiga (Sirru ütles selle koha peal, et edasi pole vaja selgitada, sõnast “lätlane” piisas). Hängisime koos, tegime asju vabal ajal jne. Ja tema ise rääkis muudkui sellest, kuidas ta tuleb oktoobris nagunii Tartusse (ma ei mäleta, miks) ja kindlasti saame kokku jne. Kui ma septembri alguses tagasi koju läksin, siis kirjutasime Messengeris edasi, kõik oli nagu okei jne. Ja kui ma septembri lõpus kirjutasin ja küsisin, et btw, mis kuupäeval sa tulema pidid, oli vastuseks ainult vaikus. Ootasin paar päeva, küsisin, kas on kõik ikka ok. Ikka vaikus. Mõtlesin, et okei, mis seal ikka, ma ei suru ka teemat siis, seda enam, et me ei olnud ju mingid bestikad ega midagi.

Ainult et ma läksin järgmisel suvel uuesti Disneysse tööle ja selgus, et tema oli ka seal. 😀 Tuli ja vabandas ja ütles põhimõtteliselt, et oli tol hetkel overwhelmed ja ei osanud midagi kirjutada ning Eestisse ka ei tulnud. Ma ütlesin, et mis seal ikka, sest no ega ma ei olnud oma elu tema peale üles ehitanud vms. Suhtlesime jätkuvalt edasi, teatavate reservatsioonidega, ja sügisel ütles ta, et no sel aastal ta IGATAHES tuleb Eestisse külla. Ma muidugi ütlesin, et tule-tule, ilma seda väga tõsiselt võtmata, ja ise rohkem vestlusi ei algatanud. Nii et me ei suhelnudki enam mitte kunagi.

Tore tüdruk oli, aga ma ei saa üldse aru, miks mõnel inimesel on vajadus selliseid lubadusi jagada. Selles mõttes, et me olime hooajatöölised, mõni asi ongi ju selline, et vahel on tore koos aega veeta, täie teadmisega, et ei kohtu enam kunagi. Romantilise suhte puhul ma saaks veel aru, sest äkki on lihtsam teisel pükse jalast saada või midagi, kui tuleviku kohta lubadusi jagad, aga miks seda lihtsalt sõpruse puhul teha? Mul ei ole sinuga ei vähem ega rohkem tore koos turistimas käia selle pärast.

View this post on Instagram

👻

A post shared by matzaballs_for_millennials (@matzaballs.for.millennials) on

Ahjaa, kõige imelikum suhte lõppemise lugu oli ka sõprussuhtega, mitte romantilisega. Oli minul üks sõbranna, saime kenasti läbi. Ja ühel ilusal päeval tema bf vihastas minu oma peale mingi lolli nalja pärast, nii et neil oli selline täiskasvanulik ühepoolne tüli, kus tüüp saatis sõnumeid ja viskas rattaga mööda sõites meie maja õllepudeliga jne. Hilisteismelised noh, ehk isegi varased kahekümnendad, aga loo point on, et meil omavahel polnud mitte mingit konflikti, tülli läksid meie peiksid. Ja tüdruk ütles mulle, et ta ei saa enam minuga suhelda, sest see ei oleks “praeguses õhustikus sobilik” vm sarnane bullshit. Ma siiani ei tea, kas ma lihtsalt ei meeldinud talle eriti või mõtleski ta seda tõsiselt, aga poisid muidugi leppisid omavahel paari kuu pärast ära ja mina täiskasvanud inimesena ei ütle siiani tere, kui seda tüdrukut (nüüdseks naist) näen. Kui ilmtingimata valima pidi, siis tema poolt ilmselt õige valik, sest neil on suisa kaks last, nii et ju siis on ka suur armastus, ma lihtsalt elu sees ei kujuta ette, et ma lõpetaks mõne sõbrannaga suhtlemise, sest minu polt on parajasti tema poldiga tülis. 😀 Nii et ma väga loodan, et ehk ma ikka lihtsalt ei meeldinud talle eriti, sest no sellest ma saaks aru, ega ma ise ka endale iga päev ei meeldi. Teine variant tundub lihtsalt nii absurdne. Aga noh, elu.

P.S. Absurdsetest asjadest rääkides. Oli kunagi selline lahe film nagu Watchmen. St, nagu Nodsu meenutab, enne olid koomiksid ja siis väga lahe film. Selle põhjal on nüüd tehtud veel lahedam samanimeline sari. Kõik peale viimase osa on juba väljas ja siiani on küll megahea olnud.

“Spinn” (Wilson) + “Aja lapsed” (Tchaikovsky)

910863
Oskan jätkuvalt lugeda. Praegu on kuidagi moes raamatud, mille kõigi aluseks on see, et inimesed keeravad Maa pekki ja sellest arenevad edasi mingid sündmused (tihti mujal). “Spin” polnud otseselt sellega seotud, aga see teema oli ka siin taustal. Ja raamat oli hea, suisa väga hea. Maailmast, kus ühel hetkel tähed kaovad ära. Ja inimesed, kes ei oska kuidagi sellega toime tulla.

Selle kohta, kui hea raamat see oli, olid kaks järgnevat kergelt pettuvustvalmistavad. Hiljem lugesin internetist, et ta tahtis ühte raamatut kirjutada, aga see sai kogemata edukaks, nii et kirjastaja ütles, et olgu triloogia olla, kähku. Nii et eks ta istus maha ja kirjutas, mis tal üle jäi. No ja ilmselt mõjus, minagi ostsin teised kaks raamatut veel, kuigi viimast juba enamvähem lehitsesin. Ainus asi, mida ma läbivalt iga raamatu puhul ette heidan, on see, et ta EI OSKA normaalselt intiimsuhetest kirjutada. No kohe üldse ei oska. Aga sellest hoolimata tahab ta neid igasse raamatusse toppida. Jättes mulje, nagu 15aastane oleks mõelnud, et nüüd kohe kirjeldab seksistseeni, nii et on kirjeldatud. Aga triloogia esimene raamat on siiski lugemist väärt.

No ja nagu mul mõtlevatest pirnipuudest küll poleks saanud, nüüd loen raamatut arukatest loomadest. Nimelt mõtles keegi, et saadaks ühele planeedile eraldi kapslites ahvid ja viiruse, mis neid kähku targemaks teeb. Selgus aga, et viirus toimib kenasti ka hüpikämbliklastel. Muuhulgas paneb see viirus need ämblikud ka suuremaks kasvama, nii et kõlab üsna koledalt. No ja kuna ämblikel on teatavasti asjad kenasti paigas ning isane on kas toit või sekspartner (või mõlemat üheaegselt) ning juba ehituselt on nad emastest väiksemad/nõrgemad, siis areneb sealt loomulikult meie omast üsna erinev ühiskond. Kosmoselaevad on ka. Maa on pekki keeratud. Kõik, mida vaja ühes moodsas ulmeteoses.

Ahjaa, ta ei alustanud sugugi ulmega, ta on enne seda kirjutanud KÜMNEOSALISE fantaasiaseeria, kus putukad samuti olulist rolli mängivad – seal on siis tavapäraste haldjas-ogre-vampiir rasside asemel nö erinevad putuklased, osad neist maagiliste võimetega, aga võimetud tööriistu kasutama, ja teised siis vastupidu. Ja kui keegi ütles, et teda ilmselt kirjastaja ei sundinud teist osa kirjutama, siis esiteks on ta intekas öelnud, et teda avaldati suuresti tänu sellele, et tal oli neli osa juba valmis ning kirjastus oli huvitatud just seeriast, ning teiseks on minu arvates kurb, et kirjastus polnud nõus tema raamatuid Poolas tema päris nimega avaldama (tema Poola nimi tehti inglastele vastuvõetavamaks, sellest see kirjapilt). Küll need kirjastajad on koledad inimesed ja moodsa maailma surve eest ei pääse keegi.

Ohh, milline nostalgia

View this post on Instagram

Tartu is going all in for Christmas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Õppejõud saatis meile eile õhtul kell 10 kirja, et on haige ja tänaseid loenguid ei toimu – oleks varem saatnud, oleks saanud koju Tallinnasse minna ja tavalise tööpäeva teha. Mitte et ma väga kurdaks, voodi on pehme ja Tartu on ilus. Ikka hulga ilusam kui Tallinn, ma tihti mõtlen, et oleks siin korralikud ronimisvõimalused ja sama head töökohad, ma kohe koliks tagasi. Cyrus ütles selle kohta muidugi, et “aga siis oleks Soome nii kaugel”, sest no ronimine. 😀 Mis on tõsi, Soomes elada ei tahaks, aga tore, kui ta käe-jala juures on.

View this post on Instagram

Monkeyyyy! 🐒 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu on tore nädal olnud. Saan juba niimoodi trenni teha, et päriselt naudin seda. Kurtsin alles eelmisel nädalavahetusel, et hetkel on suurim probleem see, et võhma ÜLDSE ei ole, nii et olen vaikselt sellega tegelenud. Kartsin, et muidu olen peatselt saabuval puhkusel nagu üks ronipaks, kes Instas just hiljuti kirjutas, et ei jaksanud enam V0 väljas ronida, sest “teekond kivini oli ju ka pikk ja väsitav”. Mis muidu oleks okei, aga pärast mitut aastat eesmärgipärast tööd peaks olema natuke häbi sellist juttu ajada. Nii et teen just seda, mida kõige rohkem vaja, eile tulin trennist jalgsi koju raske kotiga ca kolm kilomeetrit ja oli täitsa okei juba. Täna jalutasin Võru tänavalt, kuhu sõbrants korteri ostis, linna. Vastupidavus tuleb, aga täitsa lõpp, milline Mälestuste allee see on!

Tuletas kohe meelde, kuidas Tartus oli omal ajal Eesti blogijannade põhikoolkond. Mina ja AbFab ja juba tollal VVN. Muidugi Nirti, kes oli valmis iga valesti mõistetud mehe kaitseks avalikult ambrasuurile viskuma. See oli veel see aeg, kus naisblogijad ütlesid avalikult kergelt halvustava tooniga asju nagu “mul ei ole eriti naissoost sõpru”, sest noh, okei oli kuidagi välja öelda, et “mina olen eriline ja äge, mitte nagu need teised eided”. Kuskil oli ka wildikas, kuigi kes seda teab, kus ta täpselt elas ja tema blogi oli igati sooülene, nii et imelik teda blogijannaks kutsuda – aga samas oli ta nii lahe, et ei saa ka mainimata jätta. Üks Rebastest ka blogis veel (või blogis ta just natuke hiljem?), igal arvestataval märsilohistajal oli oma blogi.

Mina elasin veel Võru tänaval, Inno ja Irja majas. Täitsa pekkis, milline peldik see oli. Kütta tuli kaks korda päevas, akna vahelt tuli sõna otseses mõttes vahel natuke lund sisse. Tundus kuidagi täitsa normaalne, üldse ei häirinud, kampsuni saab ju selga panna. See häiris, et naaber vahel täis peaga ühiskasutatava vetsu täis kusi ja see siis sinna ära külmus. Iseenda tagant ta muidugi ei koristanud, solvus hoopis, kui ma ütlesin, et ta peaks seda tegema. See maja nägi kusjuures nüüd täiega kena välja.

Siis mingi hetk enne või pärast seda elasime põgusalt ka Tõrvandis Murca ja veel mitme teise allüürnikuga ühes majas. Ütleme nii, et üks minu elu kalleimaid õppetunde, sest ma olingi nii noor ja loll, et mõtlesin, et miks ei võiks tervet maja enda nimele üürida, teised maksavad ju mulle ja maksan edasi ja … Tegelikult on inimesed valmis õlgu kehitama ja sind võlgadesse jätma, sest kamoon, NEIL on ju ka raske. Naljakal kombel maksis ainsana üüri alati õigeks ajaks ja täpselt ära üks just vangist välja saanud tüüp (kuigi mitte alati kõige ausamate vahenditega). Sellest õppisin kiiresti ja ühe korraga, eales ei teeks enam sellist lepingut ja üldse väldin olukordi, kus ma peaks tuttavaid või pooltuttavaid rahaliselt usaldama. Piisab mulle täiesti sellest, et seda ühte Läti sõpra korra aastas surkima peame, temaga ühiselt ronireisi planeerimine on minu jaoks täielik piin, sest ta maksab küll alati kõik ära, aga annab alat ebalevaid noncommittal vastuseid, nii et kunagi ei tea enne viimast minutit, kus see kuradima jaht siis toimub ja millal täpselt.

Igatahes. Lahe aeg oli. Mäletan, kuidas me korjasime ükskord üles mingi pimedas hääletava 14aastase, kes oli kodust ära jooksnud, et Võrru pruudile külla sõita. Ega me teda vägisi ema juurde viima ei hakanud, ütlesime, et võib meie juures soojas magada ja hommikul edasi hääletada. Teda huvitas muidugi eelkõige see, et internet oleks, et saaks meile tüdrukut Rates näidata ja siis õhtu otsa temaga edasi chattida. Hommikul sõi kõhu täis ja läks minema, lapseröövi pärast mind kohtusse ei kaevatud. Olen isegi korduvalt niimoodi Euroopas hääletades öömaja saanud. Aga hetkel küll ei kujuta ette, et Sirru eales laseks mul võõrast teismelist niimoodi meie korterisse tuua. Ta on abivalmis küll, aga kahtlustan, et sellise asja jaoks pisut liiga umbusklik. Tollal oli meil muidugi kaks suurt koera ja endalgi ainult võlad, polnud väga põhjust muretseda.

Nägin eile ka päris inimesi päris minevikust ja muidugi on huvitav näha, kuidas keegi muutunud on, aga just selle blogiuniversumi murenemise üle olen ma vist isegi rohkem kurvastanud kui tavaelu muutumise üle. Muidugi kurb, et elu on muutunud, aga samas on kõik mu sõbrad üldiselt oma valikutega rahul. Aga mitmed lahedad blogijad on lõpetanud ning elavad täiesti oma elu. Mis mõttes ma ei tea sinust enam midagi? Ma elasin kaasa su kaalulangetamisele! Või see piff, kes blogis sellest, kuidas ta oma meest pettis, aga oli väga šokeeritud, kui selgus, et ta mehel on armuke. Mis temast sai? Mul on õigus teada! Või see Kroku imelik sõbrants, kes ka oma seksuaalsetest avantüüridest kirjutas – kas keegi saatis ta boyfriendile blogi lingi või kuhu ta nii järsku kadus? Mis ta nimi oligi … peokeemik, äkki? Ma nõuan vastuseid!

Kohati on see muidugi lihtsalt hirmutav ja kurb – teada, et väga võimalik, et Hundi Ulg on ammu maetud ja keegi ei tuleks selle pealegi, et meid sellest informeerida, matustele kutsumisest rääkimata. Elad ju kellegi elule kaasa, mõistad suuremal või rohkemal määral, aga ikkagi hoolid. Ja siis on järsku lihtsalt auk internetis ning mõnel juhul pole keegi kunagi inimese päris nimegi teadnud.

Ahjaa, trennist rääkisin ma, lõpetaks ikka natuke rahulikuma noodiga. Ronitrennis on hästi natuke piinlik, sest ma olen ainult ühe liiditrenni teinud – ja kui Tartus ronima läksin, siis inimesed mäletavad ju, kuidas ma varem ronisin, selles eelmises elus. Nii et üks noormees tahtis mulle köieotsa pihku anda, et ma karniisi liidima läheksin. Pidin ütlema, et ei, kahjuks see ei ole hetkel veel meie elu, anna aega atra seada. Kusjuures pole ainult keha nõrk, vaim tahab ka uuesti liidiga harjumist, esimene kord võttis jala kergelt värisema, teine rada tuli juba paremini ja kolmas igati normaalselt. Siis oli paar päeva vahet ja mõte Tartu seina liidimisest tundus konkreetselt ebameeldiv. Aga eks sellega ole nagu iga teise asjaga, tuleb teha, kuni keha jälle ära harjub. Lihtsalt väga ebameeldiv on koperdada millegagi, mis tundus muidu sama loomulik kui hommikune hambapesu, ajab iseenda peale vihaseks. Nii et nüüd ma harjutan kannatlikkust, iseenda suhtes mõistev olemist jne, ise samal ajal ikka veits surkides, et areng liiga aeglane poleks.

Namaste, bitches!

Trenn!

View this post on Instagram

Had been too long

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu viimase aja parim uudis on see, et ma suudan taas trenni nautida ja isegi igatseda. Tulen koju ja on tunne, et võiks kohe trenni minna, mitte enam see “mitte midagi ei jaksa”. St trennis väsin küll kähku ära ja tõesti palju ei jaksa, aga kogu aeg läheb vaikselt paremaks ja vorm tuleb. Alustasin Ronminnis, sest seal on lühikesed rajad, sellest nädalast tahaks liidiseinale tagasi minna. Või ehk isegi ei tahaks, aga oleks aeg kestvust tiba lükata.

View this post on Instagram

I call it meditating

A post shared by Rents (@rrrents) on

Laupäeval käisime esimest korda üle hulga aja Soomes ronimas. Plaan oli algusest peale selline, et Cyrus liidib ühe sõbraga ja mina saan omaette boulderdada. Kauaks seda jaksu ei jätkunud ja kuigi tegime lühema päeva kui tavaliselt ja läksime niigi juba kella viiest sööma, oli neljatunnine trenn mulle ilmselgelt liig. Käsivars kiskus krampi ja reis kiskus krampi ja kõik valutas. Aga enne seda jõudsin mõned megalahedad rajad ära ronida, nii et olukord siiski päris NII nutune ei ole – ja teiseks venitasin nii põhjalikult, et järgmisel päeval väga ei valutanudki midagi. Lahedatest radadest pole mul muidugi ühtki pilti, sest mu elus ei ole lihtsalt ühtki inimest, kes hooliks minust piisavalt, et see 30 sekundit kulutada. Üks rada näiteks oli suht kõik horisontaalne, tore oli näha, et kerelihased on jätkuvalt funktsionaalsed. Aga järgmiseks nädalaks ostsime igatahes ette juba megalühikese päeva piletid, nii et trenniaega jääb ca kaks ja pool tundi, et poleks võimalustki end nii rihmaks tõmmata. Pärast seda tahaks hakata juba pikemaid trenne ka tegema, aga no tasa ja targu jne.

Ahjaa, kaal on ka hakanud mõistlikus suunas liikuma, olen hetkeolukorraga isegi enamvähem rahul. Kui nii edasi läheb, saan endale isegi jõululõunat lubada. 😁

Lisaks enda trennile olen usinalt võistlusi vaadanud, sest nädalavahetusel selgus, kas Ondra saab olümpiale (jaa). Nüüdseks on kõik juba aru saanud, et see kiirus + boulder + liid formaat on debiilne, sest see on umbes sama hea, kui iluuisutamine laskesuusatamisega kokku panna, sest mõlemat tehakse ju külmas kohas. Isegi korraldajad said sellest kähku aru, 2024 on need juba eraldi, aga 2020 veel kõik kolm korraga. Ja seoses sellega on mul neist vaestest kiirusronijatest lihtsalt kahju. Esiteks selle pärast, et kiirusronija peab tunduvalt rohkem aega suure rahvahulga ees oma puudujääke häbenema – kui Ondra on kiiruses kehv, peab ta selle häbiga avalikkuse palge ees olema ühel võistlusel maksimaalselt kolm korda 10 sekundit (kaks korda kvalis ja ühe korra finaalis). See on nagu mõne mehe seksuaalelu, kergelt piinlik, aga elatakse üle. Aga kui kiirusronija muudel aladel kehv on ja ainult kiirusega üldse võistlema pääseb (mis kehtib põhimõtteliselt IGA kiirusronija kohta), siis peab ta rahva ees häbenema kvalifikatsioonis neli korda viis boulderminutit ja kuus liidiminutit ning seejärel hea õnne korral finaalis kolm korda neli boulderminutit ning kuus liidiminutit. Okei, nad kukuvad üldiselt alla ammu enne seda, kui kuus liidiminutit täis saab, aga siiski, point on, et nad peavad tunduvalt kauem avalikult pusima millegagi, milles nad on tunduvalt kehvemad kui kõik nende ümber – ja nemad teavad, et kõik teavad, et nad on tunduvalt kehvemad. 5,6 sekundit uhkust vs 20 minutit häbi on üsna demotiveeriv, isegi kui sa tead, et kogu see üritus on sea selga sadula surumine.

Teiseks on see kergelt ebaaus ka selles mõttes, et sobivate füüsiliste eeldustega boulderdaja õpib tunduvalt kergemini hästi kiirust ronima kui kiirusronija boulderdama. Kiirusronimise rada on ainult 6b, st rada, mille isegi mina suudaksin sooja tegemata ära ronida. Ehk siis lihtne rada, mida tuleb lihtsalt teha väga kiiresti. Nii näiteks sai boulderdamise imelapsena alustanud Jan Hojer üleeile kiirusronimise finaalis teise koha, sest ta on tugev ja kiire, nii et milles props. Kiirusronija EI saa iial boulderdamises või liidis teist kohta, sest neil ei ole taga aastatepikkust vastavasuunalist tööd koordinatsiooni ja vastupidavuse arendamisel. Ja nad ei tõmba seda nüüd aasta ajaga maagiliselt pärakust välja, kui kõik oma ala tipud on kuueaastaselt alustanud.

Nii näiteks on väga tore, et Prantsusmaad esindavad pildil olevad vennad (juba selle pärast on tore, et ronimine on muidu väga valgete inimeste sport, see, et nad Olümpiale saavad, inspireerib kindlasti ka teisi alaga tegelema ja mitmekesistab seltskonda), aga kuna nad mõlemad on eelkõige kiirusronijad, siis see tähendab, et Prantsusmaa lootus sealt medaliga koju tulla pole suurem asi, sest kiirus annab siiski ainult kolmandiku punktidest. Võidu saab see, kes vähemalt kahel erialal normaalsed punktid saab – ja neid inimesi, kes on nii head boulderdajad kui ka head liidijad, on väga palju. Mõnel päeval jääb mulje, et jaapanlased võiksid spordihalli koristaja võistlema saata, kui ülejäänud meeskond haige oleks, ja ta tuleks ikka medaliga koju. Samas muidugi, kui ma üldse usun, et kiirusronija võiks päriselt ronima õppida, siis ilmselt oleks see just Mickael Mawem, st üks neist Prantsusmaa ronivendadest, sest tema on siiani boulderdamises kõige paremaid tulemusi saavutanud. Kas tema kõrval oleks pidanud Olümpial olema Bassa või Manuel Cornu, on vaieldav, aga kuna neist kummalgi pole eriti reaalset medalilootust, pole see ka väga oluline. Aga fakt on see, et Olümpiale sõitjate nimekiri on praeguseks juba VÄGA huvitav ja 2020 saab olema esimene aasta, mil mina tõesti südamest sellele võistlusele kaasa elan.

P.S. Kõik on nüüdseks kindlasti juba lugenud, et kõik suure suuga looduskaitsjad, kes kohvi oma bambustopsi ostavad, on tegelikult kogu selle aja liimi joonud, sest liim, mille abil bambuskiud kokku on kleebitud, hakkab 70 kraadi juures sulama. Ma õnneks tööl jalutan tavaliselt kohvikusse oma klaasist kruusiga, bambustopsi olen ainult koolis käies kasutanud, aga mõtlesin ikkagi, et kaua me end mürgitame, ja käisin Apollos uut (keraamilist) tassi otsimas. Valikus oli ainult kolm tükki ja ükski neist polnud imeilus, nii et mis mul üle jäi, joon liimi edasi ning lohutan end sellega, et latte on tavaliselt 65-70 kraadi, st liimilahustamistemperatuurist tsutikese jahedam. Nii et kui mõni mu päris sõpradest istub praegu näpp suus ja mõtleb, et tahaks mulle midagi jõuludeks kinkida, aga ühtki mõtet pole, siis this is it, seda on mul vaja.

Yakitori

View this post on Instagram

It looks so warm in there

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil avati kodu lähedal uus Jaapani restoran, nii et mõtlesime laupäeval, et käiks proovimas. Selles mõttes, et ega me ei teadnud sellest mitte midagi peale selle, et olime sealt paar korda mööda jalutanud. Nii et ajasime mingid suvalised riided selga (hea, et pidžaamas ei läinud, et “siin samas nuka peal ju”) ja läksime ukse taga – uks lukus, kuigi inimesed sees. Ukse peal mitte mingit kirja avatuse kohta ei ole ka. Õnneks teab Google kõike, nii et internet ütles, et avatakse 15 minuti pärast. Nii et käisime veel toidupoes ära ja tulime oma kotiga tagasi ja astusime julgelt sisse.

Siis, kui kelner kergelt ehmunult küsis, et ega meil vist reserveeringut ei ole, saime aru, et see on nüüd siis vist vähe uhkem koht ja me oleme ilmselt kergelt under dressed selle ürituse jaoks. Aga mis seal ikka, ütlesime julgelt, et ehk saab ikka ilma ka süüa, panime oma piimapaki nende riidekappi ja istusime maha.

View this post on Instagram

Date night ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kusjuures ma ei saanud alguses üldse aru, et mis seal nagu uhket peaks olema, kõik istusid ühe pika laua ääres reas ümber selle köögiala jne. Aga teenindus oli ilmselgelt kallima koha oma, nihutati toole, selgitati kõike pikalt laialt ja no need töötajad tõesti tundsid kogu menüüd, sh jooke, peensusteni. Ning siis selgus, et seal on selline süsteem, et asju eraldi tellida ei saa, tellid ühe seti viiest saadaolevast. Meie võtsime mõlemad ühe lihaseti, kus siis oli kaks kanalihaasja, üks loomaliha, mingi asi veel ja suitsutatud tomatid. Kokad hakkavad neid asju otsast tegema ja neid serveeritaksegi niimoodi ühekaupa, et korraga saad sellise pildil oleva asja, sööd ja ootad järgmist.

Täitsa tõsiselt, ma ei mäletagi, millal ma viimati nii head loomaliha sain, kana oli ka hea. Seda enam, et me ei olnud selliseks elamuseks üldse valmis, me lihtsalt ei viitsinud kodus süüa teha. Nii et selles mõttes täielik üllatus. Ma saan isegi aru, miks see hinnaklass tiba kõrgem on, kuigi ma kardan küll, kas neil õnnestub sellise ärimudeliga hakkama saada. Esiteks on neil selline asukoht, mis on küll kesklinn, aga kuhu inimesed minu arust kuidagi satuvad ainult siis, kui nad on teel tööle või koju (Stockmanni juurest põhimõtteliselt risti üle tee). Selle aja jooksul, mis mina sealt tööle jalutan, on see vähemalt kolmas koht, kaks eelmist on pankrotti läinud. Teiseks oli toit küll väga hea, aga see on ilmselgelt mõeldud elamust pakkuma – st see ei ole koht, kuhu sa kaks-kolm korda nädalas midagi hamba alla võtma lähed, see on koht, kuhu sa lähed paar korda aastas toitu nautima. See on neil ilmselgelt ka teadlik valik, sest sette oli ainult viis ja magustoite näiteks ainult üks. Aga mina küll ei ole päris kindel, kas Tallinnas on piisavalt klientuuri, et sellist kohta ära toita. Loodetavasti on, sest iseenesest mina soovitaksin küll seda kõigile, kes tahavad proovida, mida Jaapani köögis peale sushi veel pakutakse. Aga minge pigem varem kui hiljem, elu on näidanud, et kuue kuu pärast ei pruugi seda kohta enam alles olla.

Ahjaa, seal oli üks piff, kes konkreetselt jõllitas mind. Suvaline külastaja siis, mitte töötaja. Isegi siis, kui me ära läksime, pööras ümber, et meile aknast järele vaadata. Ma ei tea, kas mu riietus oli tõesti nii imelik või on see lihtsalt kuulsuse raske taak, aga naljakas oli.

Ma libastusin

View this post on Instagram

[🔊 Earphones on!] Noodling around in After Effects/Premiere Pro with an inktober piece— An original character design. The character's not sufficiently layered yet. Gotta admit, has that ever so clichéd "stoic antihero, out for vengeance" vibe to it.😅 (🎵 'Back to the Ocean' by Alexandre Desplat, mixed with an Asian gong in Premiere Pro) (🔉Sound effects- Royalty free stuff off o' YouTube.. except for the character's *sigh*— that's me!) . . . . . . #animation #characterdesign #anime #inktober2019 #video #warrior #design #comics #animeart #sketch #drawing #art #manga #conceptart #instapic #instagood #october #awesome #ninja #dragonballz #graphicnovel #penandink #japan #mangaart #artist #picoftheday #artwork #instaart #artstagram

A post shared by Aniruddha Das (Rio) (@rio_graphie) on

Ma muidu proovin ikka olla kõigi vastu hea ja mõistev ja toetav, sest no igaühel oma mured ja iial ei tea, kui raske kellelgi on või miks ta parajasti just bitchib, aga … Mul see reaktsioon na kiire ja kannatus na lühike. See aine, millest ma palju rääkinud olen, sest see võtab palju aega – ühel hetkel tuli teadaanne (sest ilmselt paljudel asju tegemata), et ärge muretsege, esitage ikkagi ära, kas või hilinemisega, me ikka ei võta punkte maha. Mis olgem ausad, on kõigile, kes on korra jala ülikooli ukse vahele saanud, üsna ootuspärane, sest ükski õppejõud ei taha, et tal läbikukkujate protsent arvestuslikus aines üüratu oleks. Nii et noh, kui ka enamus selle peale ei mänginud (mina üritan üldiselt juba selle pärast asjad õigeks ajaks ära teha, et semestri lõpus ei sureks), siis arvata oskasid nad seda vast ikka. Aga ei, foorumisse ilmus üks daam, kes ütles, et tema on kuni selle teadaandeni kõik asjad õigeks ajaks ära teinud ja tunneb, et tema on nüüd nende laiskvorstidega võrreldes diskrimineeritud, sest nemad saavad vähema pingutusega (või vähemalt endale sobival ajal pingutades) sama tulemuse. Ja et tema tahaks nüüd teada, mis hüve tublid lapsed (minu sõnakasutus, aga no see ta mõte on) nüüd saavad, et heastada seda karjuvat ebaõiglust.

Nagu ma saan aru, et tehniliselt on sul õigus, aga see on mingi kolmepunktine arvestuslik aine, mis kuradima hüve sa tahad siin? Kartulist medalit v? Nii et ma ei suutnud vastu panna ja jätsin kommentaari, et panen ette talle kuldne täheke anda lisaks arvestusele. See oli muidugi enne seda, kui ma viimast kodutööd tegema hakkasin – mul läks animatsiooni tegemise peale põhimõtteliselt kaks päeva (reede õhtu, terve laupäev ja mitu tundi pühapäevast) ja tulemus on ikka TÄIELIK sitanikerdis. Näitan teilegi, noh, et te näeksite, et isegi staarblogijatel on hetki, kus nad esitavad ära täieliku junni, lootuses, et juhendaja vaatab halastava pilguga ja ütleb, et:

Ma isegi ei häbene enam, lõpuks tahtsin lihtsalt asja kaelast ära saada. Ja kui te mõtlete, et SEE on nüüd see allakäigutrepi viimane aste, siis oh ei, oma kõige jubedamat tööd ma teile lihtsalt ei näitagi. Seal ma olin alles poole peal, kui tähtaeg kätte jõudis, nii et mis mul üle jäi, esitasin viimistlemata asja ära ja lootsin parimat (ja kuna kõik detailid olid tegelikult juba paigas, sain ka punktid kätte, kuigi tegu oli koleda käkiga). Nii et kujutage seda ette nii, et seda lingitud animatsiooni vaadates on teil küll ehk veidi rõve, aga vähemalt on jalad kuivad, samas kui see päris viimane aste suubub otse virtsavette.

Igatahes pärast sellele animatsioonile kulutatud kahte päeva tunnen ma ise ka, et peaks sinna foorumisse kirjutama, et reageerisin ennatlikult, kui on mingigi võimalus, et “hüve” tähendab seda, et ei pea näiteks lõputesti tegema, siis jah, ka mina olen tegelikult end igal õhtul sellele ebavõrdsusele mõeldes magama nutnud ja oleksin kõigist hüvedest väga huvitatud, Saatke ainult siiapoole.

Loo moraal on, et kui te peaksite kunagi nägema, et ma mingis hullusehoos või suures näljas reklaamin veebidisaini vms, siis ärge ostke. 😀

P.S. Kui te ei ole veel märganud, siis The End of the F***ing Worldil tuli teine hooaeg välja. Tundub vähemalt siiani väga lahe, ma kõike pole veel jõudnud vaadata. The Man in The High Castle’i ma vaatasin animatsiooni nikerdamise taustaks ära. Ütleksin suisa, et siiani kõige lahedam hooaeg, kuigi lõpus tehti Troonide Mängu – st unustati ära kõik sarja jooksul näidatud Väga Olulised Märgid jms ning tõmmati kõik lohakalt ja ebaloogiliselt kokku. Aga kuna neil ei ole seal mingit normaalset tegelaste arengut, vaid iga tegelane teeb just seda, mida ta stsenaristi arust parajasti teha võiks, hoolimata sellest, kuidas teda siiani kujutatud on, siis Juliana oli selles hooajas lahe ja ei nutnud mitte kordagi. Ja niisama oli ka põnev. Kahju, et paar tegelast ära kadunud olid, aga muidu oli tõesti tugev hooaeg.

Kellele me valetame?

Meie alla kolisid uued inimesed. Igati toredad inimesed, kolme koeraga. Üks neist on suht kutsikas veel ja noh, me kuuleme iga päev mitu korda haukumist. See isegi ei häiri meid, mind vähemalt mitte, lihtsalt me kuuleme seda, täpselt nii, nagu me kuuleme autosid väljas jne. Ma pean ütlema, et mind ajab rohkem närvi Sirru, kes võib täiesti tõsiselt minu käest öösel (kui ma MAGAN!) küsida, et “kas sa ka kuuled haukumist???” Nagu jah, nüüd kuulen tõesti, pärast seda, kui sa mu üles ajasid, et ma sinuga koos seda kuulaksin. Muidu oleksin südamerahus maganud. Sest no ma suudan magada tema norskamisest hoolimata, asi see koer siis maja teises otsas.

Igatahes kohtusin nendega mingi päev trepikojas ja üldse midagi mõtlemata tegin kutsikale pai ja küsisin, et “noh, sina haukusid öösel v?”, mille peale omanikud ütlesid põhimõtteliselt ühest suust, et omg, ometi mitte, meie tibu, ei iial. Ma viisaka eestlasena hakkasin muidugi ise vabandust paluma sel hetkel ja ütlesin, et minu esimene mõte oli lihtsalt, et raudselt kutsikas haugub öösel, sest teda ei lubata magamistuppa. Mille peale naine ütles šokeeritult, et “muidugi lubatakse meil koeri magamistuppa!” Mina ei mõista hukka kumbagi pidi, tõesõna. Minu oma magas magamistoas vaibal, aga näiteks voodisse ei olnud lubatud.

Lihtsalt no kellele me valetame? Milleks? Kui ma olen sada aastat elanud siin, iial pole koera haukumist kuulnud ja nüüd alates teie sissekolimisest järsku kuulen iga päev, siis see ei ole ilmselt naabrinaine, kes on otsustanud haukuma hakata. Seda enam, et mind isegi ei häiri, mingi röökiv titt segaks hulga rohkem, koera puhul loodan, et kasvab kiiremini ja harjub ära. Või täna just kuulsin, kuidas mingi paarike tülitses. Ka esimest korda kogu siin elatud aja jooksul (siiani on ainult naabrid meid kuulama pidanud). Vat selle kohta tasuks valetada, sest see häiriks mind küll, kui igapäevaselt kuulama peaks – ning seda oleks lihtsam teiste kaela ajada.

See meie tülitsemine oli nali, eks ole. Ma tahaksin suisa öelda, et me tülitseme haruharva, aga Sirru ilmselt ei nõustuks. Vahepeal on mul tõsiselt endal ka tunne, et äkki ma olen vägivaldne või midagi, sest ma näiteks selja tagant mööda kõndides patsutan kanni vms ja ta konkreetselt hüppab hirmunult, nagu ma muidu peksaksin. Olgu öeldud, et mina olen siin see ohver, kes on kaks korda päriselt laksu kirja saanud, kui ta läbi une suvalises suunas oma jäsemeid loobib. Mina peaksin kartma. Aga ei. Täna läksin vannituppa hambaharja järele, kui ta pesus oli, ja ta karjus, et oleks peaaegu rabanduse saanud, sest tal oli seep silmas ja ta ei näinud, et ma tulen. Mul oli kiire, ei tahtnud hambaarsti juurde hiljaks jääda, muidu ma lasen tal rahus aeleda seal, sest personal space jne. Üldse, tal pole juukseid, mida ta seebitab seal, et silmad kinni peavad olema? Ei julge vaadata kui m No ja iga kord, kui ma olen väsinud või haige vms, siis ta küsib, kas ma olen jälle millegi peale pahane. Mis kuradima jälle? Sa pole näinudki mind pahasena.

Aga naabreid peaks vist hoiatama, sest meil on siin mingi väike valge nässakas ka, kes isegi ei ela siin, aga ikka vahepeal sõelub meie aias mingi lapsega, kes ilmselgelt teda eriti kinni ei jaksa hoida. Ja see koer on nii tropp, kui üldse olla saab. Talle ei tohi selga pöörata, sest siis ta üritab inimesi ka hammustada, eriti mehi. Koertele tahab kogu aeg kallale minna, seda ei ürita isegi salaja teha. Ma alati imestan, kuidas linnas elavad inimesed sellist koera pidada suudavad. St koolitamine oleks hulga väiksem energia- ja närvikulu kui sellise koolitamata koeraga elamine. Aga samas, kui nende lahendus on ta lapsega välja saatmine ja ise probleemi ignomine, siis ilmselt neil ei olegi probleemi, laps lihtsalt karjub juba eemalt koeraga inimestele (kes päriselt elavad selles aias, kus tema oma koeraga külas on), et “ärge tulge lähemale, muidu ta tuleb kallale”.

Kui te mõtlete, mida kuradit te just lugesite, siis selle kirjutamisstiili nimi on väsinud ajust otse paberile, ilma vahepeal toimetamata. Võtke heaks.

P.S. Ritsiku juures läks madinaks teemal “kuidas lapsed peaksid koolis riides käima” ning üks inimene käis täiesti tõsiselt välja argumendi “mõelge, kui häbi neil on hiljem tagasi vaadata ja mõelda, mis neil seljas oli”. Nagu halloo, mäletate meie noorusaega v? Konkreetselt kõik peale minu kandsid klouni kombel värvilisi retuuse, ma pole kohanud ühtki inimest, kes nüüd tagasi vaadates häbeneks. Naeravad ja leiavad, et oh noorus. Siis mingi hetk kandsid kõik liibuvaid pükse ja samas puhvis sulejopesid, mis kõigest soojusest hoolimata selja paljaks jätsid. Häbenete täna v? Ei usu. Ja no mina olin mingi hetk väga hipi, käisin poolalasti või väga värviliselt (siiani käin värviliselt), ka ei ole häbi veel kohale jõudnud. Praegu käin ringi ja vaatan neid inimesi, kes selle ilmaga kukepükse kannavad, nii et soki ja pükste vahele 10 cm paljast ala jääb – mul oleks hea meel, kui nad häbeneksid, sest see on nii loll mood lihtsalt, aga olen kindel, et ei häbene neist ükski ei täna ega viie aasta pärast.

  • Kategooriad