Okei, ma pean sellest rääkima

 

Ja ma saan aru, et see tõmbab kohale mingi trolliparve, aga pole midagi, eks nad saavad kustutatud.

Ma olen aastaid juba ostnud aluspesu H&M-ist, sest head hingavad materjalid (mulle ei meeldi näiteks siid naha vastas, mis tegelikult õhku läbi ei lase) ja nende rinnahoidjad on mulle päriselt parajad, ma ei pea kümmet erinevat proovima, et leida midagi, mis normaalselt istuks.

Ja mul on nii kõrini sellest, et ükskõik, mis lõikega pesu ma ostan, olgu need kasvõi bokserid, ikka on 50/50 tõenäosus, et need hakkavad kanni vahelt sikutama (lisaks tahaksin öelda kõigile neile naistele, kes mulle sirge näoga väidavad, et nad kannavad stringe, sest need on ju MUGAVAMAD, et ma vihkan teid ja te kõik valetate).

Nagu kas see on normaalne? Kas ma peangi hakkama vanaemalõikega pesu ostma, et ei peaks tagumiku vahelt välja sikutama? Kust teie mugavat pesu ostate, mis ei näe välja, nagu te üritaksite potentsiaalseid kavalere eemale peletada?

Advertisements

Iganädalane terviseülevaade

Kuna paar inimest on küsinud, selgitan alustuseks, MIKS ma üldse hetkel kaalu langetan, kui see on ometi praegugi igati vinks-vonks (nagu pildilt näha). Ronijatel on nimelt selline mõiste nagu sending weight ehk saatmiskaal (sest raja äraronimine on inglise keeles sending ehk saatmine). See on natukene sohk, mida kõik teevad, nimelt kui enne mingit tähtsat üritust veel paar kilo alla võtta (aga mitte liiga kiiresti), pole jõu/võimsuse vähenemist eriti märgata, aga madalamast kaalust tuntav boonus (vähem raskust, mida vinnata, nagu oleksid enne ronimist raskusvesti maha võtnud) annab tunda küll. Sellest tulenevalt on ronijate võistluskaal üldiselt madalam kui tavaline treeningkaal ja võistlusperioodil näevad nad välja näiteks sellised:

SEE muidugi minu eesmärk ei ole (ütlen ausalt, et see on minu jaoks isegi natuke hirmutav vaatepilt) ja tavaliselt ei viitsi ma sellise asjaga tegeleda, sest ma ei võistle, eks ole, aga kuna ma olen olukorras, kus ronireis on kõigest kaheksa nädala kaugusel ja ma ei saa jätkuvalt täie rauaga trenni teha, mõtlesin, et tasub juba selle pärast kaalu langetada, et suurema tambiga ajal liigestel madalam koormus oleks. Küll ma selle reisi käigus tagasi söön, Kalymnosel on väljas süüa sama odav kui kodus valmistada (meie mõistes väga odavad hinnad) ja seda, et teoreetiliselt on võimalik ühe käiguga piirduda, pole neist keegi kuulnud.

Muidu olen väga kenasti paranenud. Nädalavahetusel sain suisa kaks päeva järjest poole vinnaga ronida, ilma et põlv või sõrm esmaspäeval tunda oleks andnud (pärast ronimist oli tundlik, aga hiljem polnud tavaelu elades üldse tunda), lisaks paraneb põlve liikuvus põhimõtteliselt iga päevaga (ma saan kontoritoolis istudes poollootoses olla!) ja ma olen selle üle väga rõõmus. ERITI rõõmus olen ma selle üle, et sõrm on nii heas seisus, et saan jälle igapäevaselt lõuatõmbeid teha. Nii et liigume pea seitsmepenikoormasaabastega parema elu poole.

Ma lihtsalt hoian end jõuga tagasi, sest mul on juba korra juhtunud, et ma tegin mitu päeva järjest trenni (okei, VIIS) ja olin selle tulemusel sunnitud paranemises mitu sammu tagasi tegema (selle sama eelmainit saapaga), nii et teen hetkel üldiselt trenni ainult ülepäeviti (ning nädalavahetuseti kaks päeva järjest matkamist ja hästi kerget ronimist, ütleme kolm-neli rada). Ja see ei ole minu jaoks tavaline elu, maadlen nagu narkomaan sõltuvusprobleemidega – näiteks eile lubasin juba hooga ühele sõbrale, et muidugi lähen temaga täna Ronimisministeeriumisse ka. Alles hiljem, kui Sirru “meelde tuletas” (st õrnalt suunas ja survestas), et see tähendaks ju ometi kolme päeva trenni järjest, mis võib olla palju asju, aga arukas pole see teps mitte, võtsin end kokku ja tühistasin homse ära. Nii et kui jumal mõistust annab, siis jätkan ehk vähemalt augusti lõpuni samal kursil ja septembris treenin veidi karmimalt. Õnneks saab Ronminni aastapilet esmaspäevast läbi, üritan end tagasi hoida ja enne augusti teist poolt mitte uut osta.

Suurim häda on hetkel tegelikult see, et kuna ma pole ju ca neli-viis kuud südamega ahvida saanud, olen ma KUKKUMIST kartma hakanud. See on selles mõttes “hea” probleem, et sellest peaks paari nädalaga lahti saama, tuleb lihtsalt hirmudest üle olla ja kukkumist harjutada. Aga eile olin olukorras, kus kartsin, et ei tee liigutust ära, ja selle asemel, et proovida, hakkasin paremat köidetulemisasendit otsima, selle asemel, et liigutust proovida, kuigi VÖÖKOHT OLI EKSPRESSI JUURES, st ma oleks “kukkunud” ehk 10 cm nagunii. Väga piinlik oli selline äpu olla (või noh, me oleme seal ainsad, kes üldse liidivad, aga ENDA ees oli häbi). Nii et see on hetkel põhimure, millega tegelema hakkan, vannun, et homme harjutan kukkumist.

Roninõu algajale ronijale

Suvi, heinamaa, #bouldering … (📸 by @toivoparnpuu )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tahtsin tegelikult jätta kommentaari Tomile, kes kirjeldas oma esimest ronikogemust, aga see vastus sai nii üle mõistuse pikk, et mõtlesin, et pole viisakas niiviisi spämmida, avaldan parem siin – seda enam, et ehk on kasu ka mõnele teisele, kes ühes-kahes ronitrennis käinud. No ja siin pole imelik iseendast pilte/videosid panna. 😀 Kõigil, kes on mõelnud, et võiks ronimist proovida, aga pole veel jõudnud, soovitan seda postitust lugeda, see on minu meelest VÄGA hästi kirjutatud ja kajastab kõiki neid olulisi aspekte, millega inimene esimesel katsetusel kokku puutub. Ainus asi, mis silma torkas, oli see, et tundub, et välismaa “teenindav personal” ei andnud üldse mingeid juhiseid, vaid ütles lihtsalt, et “sein on seal” – käsi südamel, nii palju, kui mina olen Ronimisministeeriumis näinud (ja kindlasti Lasnamäel/Kristiines), kui inimene tuleb esimest korda ronima, siis MINGID juhised talle ikka seina peale kaasa antakse, et ta teaks vähemalt, et käsi tuleb üritada võimalikult sirgena hoida ja vahepeal raputada vms.

Cooldown 😄

A post shared by Rents (@rrrents) on

Üks asi, mis mulle tema postituses väga meeldis, oli see, et Tom on tark mees, ta sai kohe aru, et ronimine ei ole lollidele – mõtelda on vaja. Nii et sealt loetu põhjal ütleksin, et Tom on kõigist teistest algajatest JUBA mäe (või no vähemalt korraliku rahnu) jagu ees. Arusaamine, et enne peaks MÕTLEMA ja siis alles ronima, tuleb noortele nolkidele tihti alles kuue kuu pärast. Väga tavaline on see, et üritavad näiteks vasaku käega minna mingisse nukki ainult selle pärast, et neil on SEDA konkreetset liigutust mugav vasaku käega teha, mõtlemata selle peale, mis käega nad EDASI peaksid minema, kas nad on võimalised seal vajadusel käsi vahetama, kuhu nende jalad jäävad ja kas need selles asendis jätkuvalt tuge pakuvad jne jne. Nii et väga muljetavaldav, et mõni kohe ise aru saab, et ronimises jõuab mõtlemisega kaugemale kui lihtsalt tuima rühkimisega. Kaalu tasub muidugi ka alati langetada, aga olgem ausad, siin on mul omad kasud sees, mulle nimelt meeldib väga trennis selliseid mehi näha (ja tundub, et ega sellistel õnneks särke ei olegi, vähemalt nad ei kanna neid kunagi):

Kuna Tom on lahkelt kogu ilmale vaatamiseks pannud ka video oma esimesest ronitrennist, siis loomulikult on see nüüd hetk, kus raisakotkad peale lendavad. 😀 Ei, tegelikult on see minu silmale esimese korra kohta ikka väga tubli katsetus. Julgen arvata, et hulga tublim, kui minu enda esimene kord, mis toimus suurel seinal (ja ma kartsin kõrgust). Eriti torkas silma see, et Tom tegi üsna raja alguses parema jalaga suure nuki taha kenasti heel hook’i ehk kasutas enda stabiliseerimiseks kanda.  See on selline spetsiifiline liigutus, et mõni ei tulegi ise selle peale, kui talle seda ekstra ei õpetata.  Aga kukub ta pigem “tehnilise vea” tõttu (jutumärkides, sest esimese trenni puhul ei tohiks vist veel tehnilistest vigadest rääkida, eriti kuna ta ei maini, kas keegi tegi talle üldse mingi kiirkorras teooriakursuse teemal “hoia puusad seina lähedal, astu nukile varvaste või päkaga, mitte jalalaba keskosaga, hoia käed sirgu”). Sel kombel “üle kõhu” haaramisliigutuse tegemine nõuab hulga rohkem jõudu ja “umfi” (no seda võimsat hetke), kui ta teise külje sisse keeraks ja külg sees end teele viskaks, oleks hulga lihtsam. Samas, ma olen näinud mehi, kes ka kahe aasta pärast sama liigutusega edasi liiguvad, sest no kui jõudu on lihtsam treenida kui mõistust, siis see jõud ka areneb. Näiteks siit videost on näha, kuidas ma keeran näiteks parema külje sisse, kui tahan parema käega edasi minna (ja ühe korra vasakut ei keera ka, sest ma olen tugev, st olin, vanadel headel aegadel, nuuks):

Teine muljetavaldav asi on vabandus (olgem ausad, kõik need “teeks veel, aga enne pean” on alati vabandused 😀 ), et enne peaks sõrmi treenima – tavaliselt kuuleb ainult vabandusi, et enne peaks jõudu juurde saama (st vihtuma lõuatõmbeid teha) ja kaalu kaotama, küll siis alles hakkaks ronima. Tegelikult on 100% tõsi (ja ükski algaja alguses ei usu, mina ka ei uskunud), et ronitakse JALGADEGA. Ka negatiivi. Jalad ja üldine kehaasend on need, mis määravad, kuidas sa seina peal püsid, käed ainult toetavad. Alguses sa lihtsalt ei oska jalgadega ronida (mu treener ütleks, et ma ei oska siiani jalgadega ronida, aga mina olen ka väga aeglane õppija), selle pärast väsivad käed väga ära. Need aklimatiseeruvad tegelikult üsna ruttu, eriti kui teadlikult vastavaid harjutusi teha ja tiba kestvust ka ronida. Aga kui õpid juba toetuma pigem varvastele, mitte jala keskosale, läheb nagu lepase reega.

Mina ei soovita ühtegi teist trenni ronimise nö eeldusainena teha, sest ronimist treenid sa ronimisega. Või kuidas algaja neid sõrmi üldse enne treeniks? Võiksin noore ronihuvilise (see on nüüd nagu “noor ema”, eks ole, pole vanusega seotud) lahkelt enda hangboardile lubada (või Ronimisministeeriumis on neid hetkel suisa kolm üleval), aga uskuge mind, kui te oma treenimata sõrmed + 60-80 kg sinna otsa riputate, olete te väga kiiresti all ja ei taha enam midagi treenida. Peiks on mul varsti kaks aastat roninud ja kuigi ta loomulikult ei ürita veel sama väikestes servades rippuda kui mina, ei suuda ta ikkagi väga mitut seeriat sõrmelaual teha (kuigi minu isiklikul hinnangul on probleem siin pigem süstemaatilise lähenemise puudumine treeningus, tal ei ole isegi trennipäevikut (!!!), aga kuna see ei ole postitus sellest, mida kõike ta elus valesti teeb, siis las see jääb). Kui sa oled juba sama äge kui meie, võid ka nii rippuda (Reeda tunnihind on suht kõrge, tho), aga see võtab pisut aega:

Ja selle panen eraldi reale, sest see on väga oluline. VENITA. Üks asi, mis ronimises eriti silma torkab, aga mis loomulikult on omane kogu elule tervikuna, on see, et inimesed tahavad teha neid asju, mis neil hästi välja tulevad – ja hülgavad seega oma nõrgad küljed, mis hakkavad neid varsti tagasi hoidma. Ehk siis tulevad joogapifid ronima, keelduvad jõudu tegemast ja ainult venitavad, tulevad suured tugevad mehed trenni, ronivad kolm tundi, lähevad ilma venitamata koju ja järgmisel päeval kurdavad, et kõik valutab. Aasta pärast kurdavad, et ei saa mingit rada alustatud, sest “siin peab ju põhimõtteliselt spagaadis seisma”. Mina olen ise olnud hädas, sest jalgu venitasin küll, sest selle olulisus on seinal ilmselge, aga tegin igapäevaselt lõuatõmbeid ja pärast seda ei venitanud, kuni jõudsin olukorda, kus ise hommikul patsi teha oli õlgadel valus ja ei paindunud hästi. Nii et õla-, rinna- ja seljalihased tuleb pärast trenni korralikult läbi venitada, et vigastusi vältida ja potentsiaalset valu vähendada, ning jalgu võiks venitada selle pärast, et sellest on ühel hetkel seinal palju kasu.

P.S. Mis iganes algaja ronija või lihtsalt ronihuviline seda loeb. Kui tunned, et tahaks rohkem kõrgust ja köiemängu, siis Lasnamäel ja Kristiines on suurem sein ka, julgestusvöö jms antakse kõik kohapealt, ainult enda sussid peaksid olema (suvel on Lasnamägi kinni, aga minu meelest on Kristiine sein parem ka). Alguses ronid ülaltjulgestuses, st köis on juba paigas ja kui kukud, ei kuku matile, vaid ripud hellalt õhus, kus mõne usaldusväärse mehe käed sind hoiavad. St need käed hoiavad köie teist otsa, mitte SIND, no homo. Teine variant on teha päevane trip Helsingisse Kiipeilyareenale, seal saad julgestusvöö rentida ja automaatjulgestusega ronida ( = sind ei julgesta mitte inimene, vaid masin, ainus miinus on, et kui sa tavajulgestuses kukud, siis sõber üldiselt lubab sul rasket kohta uuesti proovida, suisa julgustab seda tegema, masin laseb su kohe põrandale). Ja kui see ka igav tundub, siis … Väljas on ka kive:

Climbing in the U.K. means so much more to me, especially here in the Peak District where I have such a strong personal connection with both the culture and history. It’s important as I feel like I can engage more fully with the spirit of the crags, and the feeling of the moves. Even though my trip was cut short, I’m glad that I can now spend this very un-British summer at some of my favourite places around the U.K. Raven Tor is one of the original limestone areas, once the premier national destination for hard sport climbing. The bouldering here is grey, polished, really hard and a bit dirty, really intended more for training than anything else. But I’ve been coming to the Tor since I was a teenager, and it’s still one of my favourite places in the world. The sit start to Cave Problem is a worthwhile extension to a tricky and technical problem, albeit one where the crux is possibly avoiding the dab… or was it a grass-dab? Thanks @mimi_fehurihi for the video. #climbing #bouldering #oldskool #dabornodab @scarpa_uk @3rdrocking @frictionlabs @organicclimbing

A post shared by Michaela Tracy (@michaela.w.tracy) on

P.P.S. See Tomi järgmise päeva valu kirjeldus pani mind heldimusega oma esimest korda meenutama. Kui mina esimest korda ronimas käisin, olin ma selline tavaline lodev sardell, kes mingit trenni ei teinud, mitte paks, aga igatahes mitte heas vormis. Nii et tänasin hiljem taevast, et ma parajasti suhtes juhtusin olema, sest täitsa tõsiselt, ma ei saanud ise särki ei selga ega seljast ära. Kui peiksi poleks olnud, oleksin kolm päeva sama särgiga käinud ja haisenud vist.

 

Elu nagu hernes

But make it Pepsi MAX, I'm on a diet #oneofthosegirls

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nädal on olnud selline, et mõtlesin siin heldimusega tagasi sellele kaalublogijale, kes innukalt kaloreid luges, aga sellisel omapärasel moel, et kolmandik kuni pool päevasest normist tuli kogu aeg veinist. Ma nimelt teen siin vahepeal nii, et söön pool päeva kasinalt, et saaks õhtul endale megarasvast burritot lubada. 😀 See istub mulle paremini ka, kui alkoholikalorid. Teisipäevaõhtul külastasime ühte töökaaslast, kes pakkus kodutehtud mõdu ja taevale tänu, et ma kaalule mõeldes ainult kaks klaasi võtsin, sest kuidagi oli sinna ikka päris kange kraad sisse saanud. Mina küll liikusin veidi taaruval sammul, aga pääsesin pohmaka ja suuremate ebameeldivusteta, mõni hoidis siin kaks päeva peast kinni. Nii et ilmselgelt puudub meie peres alkoholipõhiseks kaalulangetamiseks Jänku vilumus (mäletan ta kasutajanimest ainult seda, et kuidagi see jänkuga seotud oli).

Muidu ajab kohati jooma küll. Näiteks. Tulime Soome nädalavahetust veetma. Ma olin eelmisel õhtul külastatavad kohad välja valinud ja Waze’is ära salvestanud. Ja jõuame meie Soome ja selgub, et mul pole internetti, sest Tele2s on tehniline rike, millest nad omal algatusel pole vaevunud klientidele poole sõnagagi teada andma. Õnneks polnud ma üksi ja peiksil on teine teenusepakkuja, nii et tegi mulle hot spotti (küttis koha kuumaks?), aga no ilma temata oleksin ma istunud ja näppu imenud ja poleks isegi teadnud, mis kurat toimub, sest igasugune rändlus oli rivist väljas, ei saanud neile helistada ka. Korra on nad mulle nimelt varem teinud sellist asja, et avastan ootamatult, et rändlus ei tööta, helistan ja nad väidavad tõsimeeli, et ma olen ise iseteenindusse loginud ja selle välja lülitanud, mis sellest, et ma suviti pea igal nädalavahetusel Eestist ära olen (ja iseteenindusse peaks ID-kaardiga sisse logima, mis on selline asi, mis ilmselt jääks meelde). Nii et ma olen ikka väga tundlik juba nende huumorimeele suhtes, seda enam, et septembrist pannakse mind uude 15eurosesse paketti, samas kui mõni sõber maksab enda oma eest 3-5 eurot kuus ja naudib ikka internetti jms.

Tervisliku toiduga on õnneks hooletu olnud, sest vanaema pani eelmisel nädalavahetusel abivalmilt mõned kurgid-tomatid kaasa, ämbriga ikka. Jagasime sõpradele, jagasime töökaaslastele, aga ikka sõin viimase tomati alles reede õhtul.

Ahjaa, teate, mis mind eriti rabas? Tehnika on ikka imeline asi, minu kalorilugemise äpp on vahepeal sellise uuenduse saanud, et saab imelihtsasti iga ostetud toidu triipkoodi sisse skännida ja ta teab ise kohe, mitu grammi jogurtitops on, kui palju kaloreid saab jne. Ma poleks selle peale tulnudki, sest nägin ribakoodi märki küll, aga eeldasin, et Eesti asjadega see ikka kursis pole, õnneks sõbrad avasid silmad – polevat üldse eriline, vaid iga samasuguse äpi featuur juba.

P.S. Ma nagu mingi pooletoobine olen sada aastat teksti joondamiseks iga kord HTML-i modinud, sest WordPress võttis eelmise uuendusega ühtlase joonduse nupu ära. Täna hakkasin asja uurima ja selgus, et kuigi selle jaoks on vastav plugin, on see ehk üldse halb mõte, sest ärakaotamise põhjendus oli, et tänapäeva telefonimaailmas on väikeselt ekraanilt ühtlaselt joondatud teksti väga raske lugeda, mistõttu tuleks see vasakule joondada. Nii et ole inimene, vasta küsitlusele.

Sõbrad prokrastineerijad, mul on häid uudiseid!

It took me a year to post this. #procrastination is an art. Enjoy this #meme.

A post shared by MVT (@mark_von_tess) on

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina otsin pidevalt raamatuid ja artikleid paremaks inimeseks hakkamise kohta, sest nende lugemise ajal tunnen ma end juba natuke paremini ja ei päriselt midagi tegema. Igatahes, kui teil on sama mure, mis mul, et asjad kipuvad viimasele minutile jääma, siis nüüd on sellega ühel pool. Nimelt kurtsin mina eile oma kallimale, et raiskasin millegi peale liiga palju aega, sest otse öeldes lihtsalt huiasin, nii et pidin sellega hiljem tegelema. Tema vastus:

Aga ära huia.

 

amazed-meme-760x500

Uskumatu. Kõik see aeg, mille ma oleks võinud minevikus kokku hoida. Need kulutatud tunnid või suisa AASTAD.

Nii et noh, sellega on siis korras, teate nüüd ka.

Pole tänu väärt.

Elust enesest (ehk nähtud kontoris)

Tavaline päev, üks mees tuleb tööle heade uudistega. Teine mees astub ligi teda õnnitlema:

“Palju õnne kihlumise puhul! Kas pole naljakas, täna on juhuslikult ka minu lahutuse jõustumise päev!”

Ja siis öeldakse, et MINA olen taktitunde ema. 😀

Küll su lapsel on hea isa!

Mul oli hiljuti üks imelik … monoloog? Vestluseks on seda palju nimetada, sest teine inimene rääkis minu pihta, aga põhimõtteliselt jäi mulje, et mina olen süüdi tema ja ta kaaslase suhteprobleemides, sest ma olevat pärast mingit nende omavahelist tüli oma sõbrannale ( = tema kaaslasele) öelnud, et see mees on vägivaldne. Ma sellel teemal üldse ei peatu, sest nimetatud mees ei peksa vms, ütleb “ainult”, et ta naine on loll ja rumal või naerab tema üle, kui naine nutab, ja vaimset vägivalda meil ju tõsiseks probleemiks ei peeta, aga tunnistan ausalt, et ma olen mitu korda öelnud, et see mees on kasutu. Täitsa tõsiselt, ei häbene ka, ma ei saa aru, miks mingit kasutut sitatükki selle pärast kodus pidada, et sai kogemata või kasvõi plaanitult temaga laps valmis tehtud.

Milline on siis mittekasutu kaaslane või kallim, kelle üle võiks suisa uhke olla? Minu jaoks on partneri mõte selles, et ma saan temalt emotsionaalset ja/või praktilist ja/või materiaalset tuge. See viimane on nüüd pigem see puhta nahaga pääsemise kaart (get out of jail free card) – et kui sul on suurepärane iseloom ja sinuga on tore koos aega veeta, aga sa oled laisk nagu lohe, kodus midagi ei tee ja minu kurtmist iial kuulata ei viitsi, siis sellest saab mööda vaadata, kui sul on piisavalt raha, et maksta majapidajale, kes ise koristab, ja psühholoogile, kes ise kuulab. Kuigi ausalt öeldes on mul üsna raske ette kujutada inimest, kellel oleks suurepärane iseloom, aga kes südamerahuga laseks näiteks oma armsamal üksinda süüa teha, nõusid pesta, koristada jne. Ja ma saan aru, et ma elan mingis oma mullis, aga see mees on minu lähemas tutvusringkonnas AINUS selline isa. Täitsa ausalt. Kaugemate tuttavate seas on ka üks frukt, kes maksab elatist ja/või veedab lapsega aega, kui parajasti suhtub olema selline girlfriend, kes sunnib, aga sõprade/töökaaslaste hulgas on ainult pühendunud lapsevanemad.

Toon mõned näited oma lähemast sõpruskonnast (lapsed vanuses kaks kuud kuni viis aastat, kõik isad töötavad, nii et aeg kodus on mõnevõrra piiratud):

  • Kõik on pärast lapse sündi võtnud vähemalt kaks nädalat töölt vabaks ja veetnud selle naisega kodus, et tal alguses lihtsam oleks. St kaks nädalat on see seadusega lubatud isapuhkus, mõni on võtnud ka rohkem, kui naisel on raske sünnitus olnud vms.
  • Kõik on lisaks oma elu osaliselt ümber korraldanud (vähemalt esimeseks kaheks aastaks), et saaks ema rohkem aidata ja lapsega rohkem aega veeta.
  • Kõik need mehed on võimelised kodus koristama, lihtsamaid parandustöid organiseerima või läbi viima, prügi välja viima jne. Nende laste emad ei pea näiteks ise üksi köögi põrandat plaatima (ja samal ajal kahte last hoidma).
  • Kôik need isad teavad, mida millise ilmaga lapsele selga panna ja kust neid riideid selgapanekuks leida. Veel enam, nad suudavad need riided isegi pärast lapselt seljast võtmist vajadusel pesumasinasse panna.
  • Ma ei tea, kas see on üldse märkimisväärne, aga seda riiete seljast võtmist tuleb ette, sest vajadusel vannitavad nad oma lapsi ise.
  • Kui laps on parajasti isa süles ja isa avastab, et oleks aeg mähet vahetada, ei ulata ta last sujuvalt emale, vaid käitub nagu normaalne inimene ja … hakkab ise seda mähet vahetama.
  • Kui neid kuskile kutsuda, arutavad nad esmalt lapse emaga nädalavahetuseplaanid läbi – ning loomulikult eelistavad üritusi, kuhu saab minna koos ja lapse kaasa võtta.
  • Nad annavad emale aega rahus ÜKSI olla. St võtavad ise omal algatusel lapse(d) ja lähevad näiteks loomaaeda või lihtsalt jalutama, et ema saaks magada, duši all käia, kasvõi telekat vaadata. Selle jalutuskäigu ajal ei helista nad neli korda, et küsida asju stiilis “kas sa niiskeid rätikuid kaasa ei pakkinudki???” või “kas meil on poest ka midagi vaja?”, sest esiteks pakkisid nad ise vajalikud asjad kaasa ja teiseks teavad nad ise, mida poest vaja on (Google Keep on tänapäeval ometi jagatud poenimekirjade jaoks, et keegi ei peaks kellegi käest küsima, kas oli meeles piima osta).
  • Kui nad last kodus hoiavad, ei pea ema hiljem nende tagant koristama.
  • Paar meest, kel juba natuke vanemad lapsed (kasvõi internetist tuntud Kaur) – kõik teevad kaasa laste trennidesse viimises ja toomises ning keegi ei pea naist kodus lihtsalt kodumasina asemel.
  • Põhimõtteliselt kokkuvõtlikult öeldes – mõlemad osapooled saavad aru, et neil on koos laps ja kodu, ning mõlemad osapooled näevad vaeva (ja leiavad teadlikult aega), et laps ja kodu oleksid mingilgi määral hoitud ja kasitud. Eriti see laps, keda on vaja elus hoida.
  • Ekstra sellele postituse alguses mainitud mehele mõeldes – ühelgi neist isadest ei ole ette tulnud, et nad öösel naisele sõnagi ütlemata peole läheksid. Ja kui keegi neist teataks reedel välja minnes, et ta ju ei tea, kas tuleb laupäeval või pühapäeval, sest no jumal teab, milleks tuju on ja kuidas pidu edeneb, oleks tal tagasi tulles pakitud kohvrid ukse taga, sest mitte keegi ei taha endale koju kasutut tolgust, kes ei suuda päeva täpsusegagi öelda, millal ta koju jõuab, mis sellest, et tal on seal pooleaastane laps.

Mu parima sõbranna mees ärkab igal hommikul koos lapsega kell kuus ja on oma tööleminekuaja kümne kanti lükanud, sest öösel on sõbranna lapsega üleval ja nii saab ta hommikul vähemalt mõned tunnid rahus magada. Lisaks viis mees iga päev koera ja lapse pikale (rohkem kui tunniajasele) jalutuskäigule, et sõbranna saaks oma isikliku projektiga tegeleda, sest no mõnekuuse lapse kõrvalt doktoritööd kirjutada ei ole nalja teha.

Tuttavas peres, kus laps sai rinnapiimaasendajat, tegi mees hilisõhtuse toitmise ise, et naine saaks varakult (pärast eelmist toitmist, vannitamine ja magamapanek jäi mehele) magama minna ja nii vähemalt viis-kuus tundi und järjest.

Minu töökaaslane, kes varem käis viis korda nädalas trennis, käib seal nüüd umbes kaks korda nädalas, sest neil on õhtud ära jagatud – ühel õhtul saab tema ronima, teisel õhtul naine oma trenni või sõbrannadega välja ja mitmel õhtul eelistavad nad koos aega veeta, sest NEIL ON VÄIKE LAPS. Nii on see kestnud juba ca aasta ja ei tundu, et seal midagi muutumas oleks, enne kui laps natuke iseseisvamaks saab.

Ahjaa, lisan, kaude tean ka meest, kes on lapsega kodune, sest arvas, et oleks aeg ka seda proovida. Saan aru, et see on juba erandlik, aga on ka selliseid mehi.

Nii et kui sa oled isa, loed kogu seda pikka juttu ja avastad, et mitte ükski neist punktidest ei käi sinu kohta, sest sa oled ehk lapse beebieas kokku kolm korda mähet vahetanud, raha koju ei too, süüa ei tee, kodutöödega ei aita, öösiti üles ei ärka ja üldse veedad oma perega nii vähe aega kui võimalik, siis kaks täiesti tõsist küsimust sulle. Esiteks, MIKS peaks keegi tahtma sinuga koos olla, kui sa ei paku isegi emotsionaalset tuge ja oled põhimõtteliselt ainult üks lisasuu toita? Ja teiseks, ehk olulisemgi, miks sa nii tõsiselt ja järjekindlalt väidad, et SINA tahad selle perega koos olla, kui sa tegelikult isarollist ilmselgelt huvitatud ei ole?

Kas tõesti on minu standardid liiga kõrged, kui ma arvan, et kogu see pühendumus, mida ma just kirjeldasin, on elementaarne nii meeste kui ka naiste puhul? Ja kas ma elan tõesti mingis roosas mullis, kui ma kujutan ette, et keskmine isa aastal 2018 saaks siit nimekirjast vähemalt pooled punktid kenasti kätte?