Lazily obsessed

Üks väljamaa sõber ütles seda hiljuti minu ja ronimise kohta. Et ma olen väga innukas, ilmselgelt armastan seda väga, pea selleni välja, et muust ei räägigi, aga samas kuidagi väga laisal ja laid-back moel. Mulle täitsa meeldis see, see on minu meelest kõige parem variant, et üldse midagi teha, nii et samal ajal end läbi ei põletaks. Minu meelest on eestlased natuke LIIGA perfektsionistid – või on minu tutvusringkonnas liiga palju perfektsioniste? Või siis olen mina väikese defektiga, aga kui näiteks räägitakse sellest meie blogimaastikul vvni populariseeritud lusikateooriast, siis MINU jaoks isiklikult unustatakse liiga tihti märkida, et lusikatega on nagu leivateoga, kui sa tahad homme ka leiba teha, on juuretise ülejääk mitte lihtsalt oluline, vaid möödapääsmatu. Kui kõik täitsa lõpuni ära kulutad, siis homme pole asi ehk veel hull, aga nädala ja hiljemalt kuu pärast küll – kuni lõpuks pole hull enam asi, vaid sina ise. Taluvuspiir on küll erinevas kohas, aga ta on olemas. Mul on muidugi ka tuttavaid, kes elavadki nii, et väike infarktike siin-seal, aga eks nad teavad väga hästi, mis riske nad võtavad, nii et ma ei lähe üldse vaidlema ka mitte, kui mõni tuttav jälle ütleb, et raske on, aga lisa-aastat iial ei võtaks. Oma keha, oma taluvuspiir, minu õla najal liiga tihti ei ulu, järelikult pole minu asi.

Aga mul on mingid perfektsionistidest tuttavad, kes ei sea kõrgeid nõudmisi mitte ainult endale, vaid ka teistele enda ümber, ja siis peavad kogu aeg pettuma, kui nende lähedased ei vasta neile standarditele, mille olemasolust nad kuulnudki ei ole (või on kuulnud, aga neid siiralt ei huvita). Teate küll, need inimesed, kes ütlevad sulle, et “mina küll niimoodi elada ei saaks” või “minul oli sinuvanuselt kaks last” ja jäävad vastust ootama, sest “ahah,” ilmselgelt ei olnud see, millega nad rahulduvad, sa peaksid nüüd põhjendama, MIKS sul on täiesti sügavalt savi, kuidas tema saab või ei saa elada või mis valikuid tema kümne aasta eest tegi. Või käituvad täiesti mõistmatult ja üllatunult, kui inimesed ei tee täna ilmtingimata täpselt samu valikuid kui eile – ja ka mitteautistid teevad selle peale üllatunud nägu, nii et ma iga kord mõtlen, kas neil endal siis tõesti kogu elu käibki plaanipäraselt sünnist surmani. Kui ma näiteks ütlesin Abbyle paari kuu eest, et huvitaval kombel seekord ei ole raske tervislikult toituda, küsis ta vastu, kuidas siis ometi varem oli. Mulle tõesti tundub täiesti loogiline, et see sõltub üldisest stressitasemest jms, kui parajasti stressi pole (= neid lusikaid, millest keegi enam rääkidagi ei taha, on hunnikuga üle), siis no mis ajul viga pooled neist tervisliku toitumise kontrolli peale ära loopida. St me kõik teame ju, kuidas ideaalis õigesti toituda, õigesti käituda jne, aga see, kas me suudame seda teha (nii õigesti toituda kui ka hoiduda näiteks sõpradele sapiste märkuste tegemisest, kui nende valikud tegelikult meie elu üldse ei mõjuta ega ole isegi kuidagi vastuolus üldise moraaliga), sõltub sajast pisikesest asjast. Loen praegu lõpuks Jaan Aru ajuraamatut ka, mis juba mitu kuud minu käes on, seal rõhutab ta ka, kuidas tahtejõud on piiratud ressurss, ükskõik, kas me räägime põhimõtetest teemal “ma ei tohiks võtta šokolaadikommi” või “ma ei tohiks seksida kellegagi peale oma abikaasa” – kui ikka kiusatus on, on targem vältida olukorda, kus šokolaadikommid juba ahvatlevalt laual on ja ERITI olukorda, kus lisaks neile kommidele on toas veel ainult vein ja hoopis kellegi teise abikaasa! Umbes nii on mul ka, kui elu on lill, siis ma ei märkagi, et ma pead raputasin, kui töökaaslane kommi pakkus, kui parajasti on pingelisem olukord, siis tahaks ise kommi järele minna (õnneks tõmbavad kommid mind hulga rohkem kui kellegi teise abikaasad, mis vähendab märgatavalt ohtu oma nõrkuste pärast küüned näkku saada, kuigi hiljuti kirjutas mulle üks naine MALEÄPIS, et ma pean ta mehe rahule jätma – tundsin kohe rõõmu, et ise parajasti vallaline olen ja koera oman, mehed on küll armsamad ja head kaissu võtta, aga tundub, et neid tuleb pidevalt valvata ja silma peal hoida, et ei hakkaks internetis teiselt mandrilt pärit daamidega malet mängima või muul moel hoorama).

Mitte et ma oleks tahtnud kommidest või malest või võõrastest meestest rääkida. Kuhu me jäimegi? Ahjaa, viimasel ajal ei ole elu lill. Kuna ma olen enda suhtes parajalt nõudlik ka, siis hakkan ma mossitama, kui ma iseenda rangetele kriteeriumitele ei vasta, ja teen sellega kohe iseenda elu veel poole raskemaks. No näiteks välisreis ja jaanipäev, tahaks süüa kõike seda head, mida parajasti pakutakse, sest puhkus. Aga hiljem ikka pahurdan iseendaga ja mõtlen, kas peaks ikka hommikuputru võtma või piirduks hommikusöögiks õunaga. Raske on see kuldne kesktee. Praegu on nagunii üldine stressitase nii palju suurem, et kogu aeg tahaks midagi head ja ikka rohkem, kuigi kuni ma suudan enamvähem mõistlikke valikuid teha, ma liigselt ei igise. Tehnilised abivahendid lähevad selles mõttes kähku kahjulikuks, et kui nõudmised on liiga ranged saanud, siis minusugune tahab ikka kõik ära teha, tegelikult peaks maha istuma ja seda nimekirja kriitilise pilguga vaatama. Mul oleks nimelt vaja võimalikult kiiresti järele õppida põhimõtteliselt ülikooli ja kümne aasta töökogemuse jagu materjali, sest ma tunnen end tööl lauslollina. Õnneks on firma meile tasuta Pluralsighti kontod andnud, nii et võta järjest kursused ette ja anna minna, aga neid asju, mida ma ideaalis võiksin teada, on NII PALJU. No näiteks. Mul võiks olla üldine arusaam sellest, mis on Node.js, aga selleks, et sellest aru saada, võiks olla mingid algteadmisedki HTML-ist ja CSS-ist. Hetkel kasutatakse meil MySQL-i, aga vanasti kasutati PHP-d, nii et mõlemast võiks aru saada (esimest oskab normaalne inimene nagunii natuke kasutada ka, sest iial ei tea, millal peab mingeid päringuid tegema). Javascript muidugi ka, selles võiks isegi normaalselt orienteeruda, no ja jQuery on selle loogiline jätk. Nii et ma õppisin terve eelmise nädala, sh nädalavahetuse, ja koormus hakkab vist tiba liiale minema, sest kui ma enam boulder cuppi ka vaadata ei viitsi (no täiesti ükskõik on sellest hetkel, mis on minu puhul haruldane), oleks ilmselt väikest puhkust vaja. Töökaaslased leiavad, et mind võeti ju tööle täie teadmisega, et mul puudub erialane haridus, nii et polevat põhjust liigselt pabistada, aga samas leian mina ise, et mind võeti tööle ka eeldusega, et ma õpin selle nelja kuuga valdkonda piisavalt hästi tundma – seda enam, et pea kõik IT-inimesed, keda ma tunnen, täiendavad end nagunii kogu aeg pidevalt, ka pärast 20 aastat valdkonnas sees olemist, nii et õppima peaks nii või teisiti. Aga no päris hulluks pole ka tõesti mõtet minna, selle pärast ma kirjutangi nüüd targa raamatu lugemise asemel hoopis teile blogipostitust, sest see on minu lõõgastus. Siis tunnen end paremini ja ei pea mitut tundi kassipilte vaatama.

Ahjaa, perfektsionismist veel. Vahel on raske aru saada, kust perfektsionismi ja kadeduse piir läheb. Mul on kohe mitu juhust olnud märgata seda, et kui sa teed midagi, mille peale teised natuke kadedad on, siis isegi kui sa ise sellest rääkima ei lähe, aga nad näiteks blogis või instas või facebookis midagi näevad, peavad nad ütlema tulema, et sa teed seda kehvasti või valesti. No näiteks kui inimene ise ei saa parajasti ronida, sest tal on vigastus, aga ta tegelikult tahaks, peab ta minu ronimispilti nähes ütlema tulema, et “see pole ju ametlik rada” (sest noh, oma lõbuks sõpradega rada teha on ilmselgelt keelatud). Siin on mu treeneril ka selline komme ja tema puhul ilmselgelt pole tegu kadedusega, nii et mulle jääb täiesti arusaamatuks, MIKS teda huvitab, kas ma ronin “ettenähtud” rada või tegin ise endale ülesande. Iga rada on kellegi tehtud ju, mis see minu tehtud kehvem peaks olema. Ja ma ei räägi siin sellest, kui hea tehnikaga inimene ütleb mulle, et “videost on näha, et puusad pole piisavalt seina lähedal, proovi rohkem seda jälgida”, mis on konstruktiivne kriitika ning alati abiks, vaid just sellest, kui näiteks inimene, kes ise ei julgegi väljas ronida või on parajasti vigane (jah, vingungi mõnuga, sest ta ei räägi eesti keelt, nii et ei jõua siia blogisse mu iginat lugema), tuleb ütlema, et “ah, see on nagunii lihtne”. Anna andeks, et ma su standarditele ei vasta, eks me kõik arenemegi oma tempos siin ometi. 😀 Võetakse varsti ära su lahas, ei pea enam vinguma.

Mõtlesin kohe selle peale, kas mina ka ronimistrennis teen seda – sest rajalugemisoskus on mul hulga parem kui oskus seda sama rada ilmtingimata ise ronida. Nii et ma ütlen küll vahepeal inimestele, et proovi siin põlv välja keerata või vasak külg sees minna. Aga see, et keegi ronib koledasti, lipsab mul üle huulte ainult siis, kui mõni kahemeetrine kolge ainult pikkusega raja ära ronib. Saan aru küll, et see on mul kadedus, sest mina ise olen ainult paarikümne sentimeetriga kääbuste hulgast välja arvatud ja pean kogu aeg teistest rohkem pingutama, nii et ma tõesti näen vaeva, et suud kinni hoida. Küll aga on meil Jakkoga (st mu treeningpartneriga) mõlemal selline komme, et kui me parajasti ise liiga väsinud oleme, et raskeid asju ronida, hakkame me algajaid õpetama (lihtsam ju kellelegi v2 ette näidata kui ise v6 kallal pingutada) ja meie vaene Anakin on kohati päris kurnatud meil käes.

Või see, et nüüd, kui mul on hakanud kätelseis välja tulema, on mitu inimest ütlema tulnud, et mu keha on liiga banaan, jalad pole piisavalt kokku surutud jne – nõus, on banaan, ma taas ei varjagi seda, et see on protsess ja mul on “korrektse” kätelseisuni veel pikk tee minna, enne kui ma ise oma vormiga rahul olen. Aga kas te kujutategi ette, et inimene eile ei osanud, täna ka ei oska, aga homme oskab järsku ideaalselt? Öelda, et ära tee, kuni veel ei oska, on nagu öelda, et ära räägi prantsuse keelt, kuni see sul välja ei tule – ükskõik milles mingilegi tasemele jõudmine eeldab seda, et sa teed enne tükk aega seda asja kehvasti. Ja ma küll ei häbene mitte ühtki keelt, mida ma ainult kokutades rääkida suudan, ega näiteks v10 ronija kõrval oma v3 punnitada, sest see on normaalne arenguetapp. Okei, eile oli natuke imelik, kui üks Eesti parimatest ronijatest huvitunud pilguga vaatas, kuidas ma ühe v4 pealt alla kukkusin – kuigi ta oli rohkem sellise näoga, nagu tal oleks huvitav vaadata, kuidas jupats sellist rada ronib. Ma lähen kergelt lukku sellises olukorras ja lähen hoopis nurga taha, aga no nii teoreetilisel tasandil leian, et ei peaks häbenema. Ja huvitaval kombel ei ole mitte ÜKSKI neist ütlejatest olnud selline, kes ise oskaks kätel seista. Need, kes oskavad, pakuvad konstruktiivseid nõuandeid (“proovi kerelihased rohkem pingul hoida ja jalgu tugevamalt üles suruda, lähed vähem banaaniks”). Need, kes tahaksid, aga ei oska, tulevad kohe abivalmilt (ja rohkem või vähem sapiselt) oma seisukohta jagama.

No ja isegi erialavahetusega olen seda täheldanud. IT-inimesed ise ei ole halvustavad, vaid küsivad pigem huviga, et palju siis paari kuuga külge jäi. Inimesed, kel endal pole kogemust ei erialavahetuse ega IT-ga, on aga paar korda ütlema tulnud, et nagunii mõne kuuga midagi ei õpi. Ja kui ma ütlen, et muidugi mitte, aga päris hea löökalgus ju, siis kehitavad lihtsalt rahulolematult õlgu. Õnneks on muidugi sellised inimesed rahale orienteeritud, nii et kui ma mainin, et palgas olen ma juba võitnud, on see sellistele piisav vastus, sest no mis sellest, et mul on praegu huvitavam vms, raha loeb ju. Aga no ükski neist pole tglt ka päris sõber olnud, ju nad ongi rohkem norida tahtnud.

Kui kellelegi jäi arusaamatuks, miks see lehekülg hala, siis siin oli kaks mõtet:

1. Iseendaga tuleks leebem olla. Kuni teed nii palju, kui jaksad, on hästi. Piisav puhkus on oluline, ületöötamisest tuleb kõigile ainult halba.

2. Ma ei saa aru,  miks peaks üks täiskasvanud inimene tahtma pidevalt kedagi teist kritiseerida. Maailm oleks ju parem paik kui minusugune võiks elada oma pideva dieediga, monogaamses suhtes ja ateistlikuna ning mõni teine elaks oma saja kiloga, nägu sulajuustus, moslemina, olles üks oma abikaasa kolmest naisest – ja kumbki meist ei arvaks, et ta peaks ilmtingimata teisele ütlema minema, et “ma küll aru ei saa, kuidas sa niimoodi elad” või “sa tegelikult võtaksid täiega alla, kui sa juustu ja Nutellat ei sööks” (kui teine inimene ise ei hakka rääkima sellest, kuidas ta olukorraga üldse rahul pole). Ja taas, kui keegi võtab pidevalt avalikult sõna, on okei ka vastu sõna võtta. Ma räägin siin olukorrast, kus mingi mammi nuusutab rahulikult oma aias lilli, ja keegi teine tuleb küsima, miks ta rohkem peenraid ei rohi. Fuck you, that’s why.

Üks õnnelik paar sai eelmisel laupäeval laulatatud

The view of Mont Blanc from my bedroom window 😍 #montblanc

A post shared by Rents (@rrrents) on

ja minagi olin kutsutud. Pidu toimus Prantsusmaal, Genfist kiviga visata. Annemasse on nii ilus koht ja ilmaga oli nii vedanud, et et see oli vist kõige rohkem puhkuse moodi asi, mis mul sel suvel oli. Muuhulgas avastasime, et meie rõdult paistab Mont Blanc – mis on luksus, sest seda juhtub ainult väga selge ilmaga. No vaadake seda vaadet, ma oleks võinud terve nädalavahetuse seal rõdul istuda. Aga ei istunud, sest väljas oli 32 kraadi sooja, nii et sellist asja ei saanud ometi raisku lasta. Ütleme nii, et ega toas olla selle ilmaga ei tahtnud, ma isegi magasin rõdul, sest sääski seal ei olnud ja külmaks ei läinudki. Minu armas väikevend jäädvustas abivalmilt ka selle pildi, et ma saaksin teile näidata, kuidas tõeline daam on alati elegantne: Jätka lugemist

Mina ja suurfirmad (epilaatoriarvustus ka)

Mäletate, mul oli vaja uut epilaatorit. Mõtlesin, et olen taibukas, tellin selle Prantsusmaa Amazonist (odavam!), saan Prime’i testida, reedel juba selle kätte ja kõik ideaalne. Just sellise tellisin, nagu pildil, sest raseerijat mul vaja ei ole, saan igal pool epilaatoriga hakkama – ja põhimõtteliselt sama raha eest, mille eest Eestis pakutakse ainult epilaatorit, sain siin spa täispaketi, st epilaator + koorimisotsikud + eraldi näopesumasin (nagu kellel kuradil on üldse vaja eraldi näopesumasinat???). Jätka lugemist

Teeme midagi head

Ma tavaliselt ei tee üleskutseid, aga täna teen küll. Õhtulehes kirjutab väikesest poisist, kelle tulevik võiks õnnestunud haiglaravi korral igati lilleline (ja PIKK!!!) olla – aga Eestis pole see võimalik ja haiglaravita jäädes ei näeks titt ilmselt esimest sünnipäevagi.  Ainuüksi poisi Inglismaale lennutamine läks 25 000 eurot maksma, sest me elame väikeriigis, kus on ainult üks selleks sobiv lennuk, mis on juba pikemat aega remondis. Lisaks peab ema lapse ravi ajal Inglismaal kuskil elama, sest kahekuust põnni ju üksinda kuskile ei saada.

Nii et olge inimesed, andke kasvõi mõni eurogi. Raha kogutakse  SA Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi annetuskontodele (eeldan, et selgitusse näiteks “Arseni ravifond” vms):

Swedbank IBAN EE682200221015828742

SEB IBAN EE261010220014910011

Danske IBAN EE403300334408530000

Nordea IBAN EE791700017000285384

LHV IBAN EE527700771000610813.

Saaja: SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond

Ärge rahmeldage ilma kaitsevahenditeta

Uskuge nüüd elukogenud naisterahvast, kui ma ütlen, et sellest saab ainult halba tulla.

Mina olin üsna hooletu, ostsin uue telefoni vist novembris, aga seda, et sellel võiks korralik kaitseklaas olla, mõtlesin alles kuu aja eest või nii. Siis, kui emps endale uue telefoni ostis ja sellega koos kohe kaitseklaasi ka. Võtsin end ikka kokku ja paigaldasin enda omalegi, sest nutitelefoni ekraani vahetamine oleks üsna kulukas lõbu ja korralik kaitseklaas NII palju nüüd ka ei maksa. Ma esimese eest maksin vist 20 eurot, teise võtsin kallima ja uhkema, kus liim igal pool on, et tolm ja koerakarvad vahele ei pääseks. Muidu vastasid mõlemad kõigile standarditele ja olid kumera servaga, et väljastpoolt aru poleks saada, et lisaklaas on. Peamine erinevus oligi vist see, et odavam polnud igalt poolt liimiga kaetud, nii et ei litsunud 100% tihedalt vastu, aga kuna kallimat polnud roosana saada, siis ma ei tahtnud alguses musta osta.

Vabandust, hakkasin mingit beibeiba ajama. Kuhu me jäimegi?

Ahjaa, selle pulma käigus pidin ma ju kirikusse minema. Ette juba teada, et ega minusugusel paganal sealt midagi head oodata ei ole. Kuigi ma tegelikult arvan, et siin pole üldse mina süüdi – üks noormees rääkis hiljem, et tema tahtis testida, kas jumal on olemas, nii et mõtles preestri jutu ajal “saatan, saatan, saatan, saatan”. Kuna midagi polevat juhtunud, siis ilmselgelt pole jumalat olemas. Ma arvan, et päris välgunoolt ei tahetud lihtsalt saata, sest kirik oli ju ausat ristirahvast täis, seega mõtles jumal, et virutab lihtsalt ühe paugu talle. Aga virutas mööda ja andis hoopis vastu minu pinki, nii et telefon selle pealt vastu kivipõrandat käis. Ise nii tähtsa koha peal, aga no täpset kätt ei ole antud.

Igatahes käis selle peale selline raks, et mõtlesin, et nüüd on kõik pahasti ka. Telefon nägi välja selline, nagu ülaloleval pildil, ja mina ise olin üsna nutune, sest no pool aastat ja katki, see on ju:

Aga võta näpust. Kaitseklaas oli oma töö hästi teinud, telefoniekraan ise oli täiesti terve, ainult klaas oligi mõranenud. Nii et panin nüüd uue (ja kallima) klaasi peale ja kinnitan endale, et must ongi igati stiilne.

Sellised põnevad jutud siis täna. Kaitske end ja oma riistu. Homme äkki võtan end kokku ja kirjutan nädalavahetusest lähemalt ka.

Kui viltu saab vedada (räägime nüüd vahelduseks karvadest)

1-braun-silk-epil-9-skinspa-9-961e-front

Ma ei ole siin vist veel rääkinud, aga mind ootab nädalavahetusel ees üks pulm. Pulm pole Eestis, nii et tuleb varakult valmistada. Ja mul on lihtsalt MEGAKIIRE. Nagu konkreetselt nii kiire, et polegi lihtsalt aega minna uusi kingi ostma (kuigi hädasti oleks ju ekstra pulmadeks ca 25. paari vaja) ja kosmeetikuaja sain ainult tänu taeva abile, et veel viimasel hetkel kasvõi normaalsed kulmud pähe saaks ja ripsmed tiba tumedamaks.

No ja hakkasin mina eile siis jalgu epileerima. Ma nimelt pean seda alati paar päeva varem tegema, sest järgmisel päeval on nahaärritus, ülejärgmisel on juba normaalne. Hakkasin mina siis jalgu epileerima ja mis te arvate, kas otsustas mind juba üle kahe aasta truult teeninud epilaator, et just nüüd on see hetk, mil ta peaks töötamise lõpetama, või jaa?

Nagu täitsa lõpp, istun mina seal peldikus ja kujutan ette, kuidas tuleb pulmakülaline Ida-Euroopast, üks jalg karvane, teine sile. Okei, rahu, ainult rahu, mida poisid tööl ütlevad, kui ma jälle kurdan, et midagi ei tööta? Kas juhe on seinas? Jah, on, tööle läheb, lihtsalt väga koledat häält teeb, kui sisse lülitada. Kas sa oled proovinud seda sisse ja välja lülitada? Jah, proovisin, ikka teeb SEDA häält. Kas sa oled proovinud seda korraks lahti võtta ja tagasi kokku panna? (Ma pean tunnistama, et seda ei küsi poisid töö juures mitte kunagi, selle aja peale võetakse asi alati minu käest ära, näiteks tuli Kostja ise ükspäev mu juhtmevaba arvutihiirt laadima panema, kui ma kurtsin, et see ei tööta.) Tõsi, selle peale meenus mullegi, et epilaatoripäid saab eemaldada ja lisada ning epilaator töötab hammasrattaülekandega. Nii et võtsin lahti, puhastasin pisut ja panin kokku tagasi – ning vaata imet, masin hakkas normaalselt tööle ja töötas veel 10 minutit kenasti, enne kui uuesti katki läks. Aga selle aja peale olid mul mõlemad jalad rahuldavale siledusastmele jõudnud, nii et sain kergendatult ohata ja masina sahtlisse ära panna (no äkki keegi oskab ära parandada).

Vähemalt ei pea väljamaale rahvale naerualuseks minema. Või noh, vähemalt mitte seoses sellega.

Aga nüüd on muidugi uut epilaatorit vaja. Ma olen selles mõttes suht nerd, et mulle täiega meeldivad kellad ja viled + ma vihkan täiega sissekasvanud karvu, aga suvel palavaga, kui nahk rohkem higistab, pean nendega pidevalt maadlema, koorin või ei koori. Nii et mõtlen nüüd, kas olen valmis Brauni uue seeria Silk Epili spaaversiooni eest raha välja käima, sest esiteks on see võimas ja ilus ning teiseks meelitavad mind täiega need kehakoorimisotsikud. Kui neist tõesti sissekasvanud karvade vastu kasu oleks, oleks täiega äss. Ainult asjaolu, et seda ei saa juhtmega üldse kasutada, tundub natuke hirmutav, sest 7. seeria puhul kurdeti päris palju, et aku kasutusiga oli ainult alguses 40 minutit ja hakkas kõigest mõne kuuga märgatavalt lühenema.

Ja see on nüüd maailma kõige hullem Esimese Maailma probleem, aga mind veidi häirib see, et tundub, et valged on odavamad ja värvilised kallimad, nii et ma nüüd siiralt mõtlen, kas tahan ühe värvilise triibu eest rohkem maksta – või et telliks näiteks Amazonist ja ootaks tiba kauem, aga saaks sama raha eest värvilise. 😀 Raske on ikka tainapea olla, tõesti.

Kellelgi muidu kogemust on selle koha pealt, kas need koorimisotsikud tõesti toimivad ka? Sest ma olen sissekasvanud karvadega võitlemiseks suht miljonit asja proovinud, siiani tundub küll, et mõjuvad palvetamine ja pidevalt kaks korda nädalas naha koorimine – ja needki ei aita kõiki vältida, sest mul on paks koopainimese nahk. Masinat ennast võib muidugi ka kommenteerida (kuidas aku pärast aastat aega peab jne) või midagi muud soovitada, ma vaatan, et Philipsil näiteks on soodukas.

Ahjaa, kui teil on mingi salanipp, kuidas igaveseks sissekasvanud karvadest lahti saada, siis käige see ka muidugi julgelt letti.

 

Suudlen

Teie hetkel õnneks siiski karvutu blogija

Issand, sa oled ju sõltlane

coffee-memions-com-i-am-not-a-coffee-addict-im-7357557

Tahaks kohe kirjutada, Manjana võttis oma blogis teemaks ja on minu meelest väga radikaalsel seisukohal. Tema seisukoht on siis põhimõtteliselt selline, et kui sa midagi igapäevaselt tarbid, oled sa sõltlane. Ma ei ole üldse nõus. Kõik lugejad teavad, et ma teen vahepeal kohvivabu pause jne (eelkõige küll suhkruvabade pauside ajal, sest musta kohvi ma ei armasta) jne, aga ma ikkagi ei leia, et siin saaks sõltuvusest rääkida.

Esiteks. Inimesed kasutavad sõna “sõltuvus” liiga kergekäeliselt. Trennisõltuvus, kohvisõltuvus jne. Kas teie teate kedagi, kes oleks trenni kuukaardi või hommikuse kohvilaksu saamiseks munni imenud? Mina ei tea. Kas te teate kedagi, kes neist asjadest ilma jäädes põrandal püherdaks, ise samal ajal suust vahtu välja ajades? Jooga ei loe, seega mina ei tea. Järelikult me ei räägi sõltuvustest.

On inimesi, kes on miskipärast “kohvisõltuvusele” väga altid. Kellel “lähebki käest ära”, kui joodikute termineid kasutada. Peavad jooma iga päev kuus tassi, muidu on füüsiliselt halb olla. Selles mõttes tekivadki ärajätunähud, et nad on kergesti ärrituvad jne. Aga nad ei lähe oma lapse margialbumit maha müüma, kui kodus kohv otsa saab, ega ei istu poe ees, üritades taburette maha müüa, kui nüüd mu oma suguvõsast näiteid tuua.

Teiseks. Öelda, et millegi igapäevane tarbimine tähendab automaatselt sõltuvust, on täiesti absurdne. Ma kasutan igapäevaselt deodoranti, see ei tähenda, et ma sõltuvuses oleks. Söön pea igal hommikul sama hommikusööki. Tarbin sama valgujooki. Kui tarbitava asjaga ei kaasne füüsilist muutust (mina näiteks võin vabalt kohvi asemel teed juua ja joon hommikuti nii lahjat kohvi, et mingist laksust ei saa rääkida), räägime me harjumusest, mitte sõltuvusest. Kui harjumused hakkavad elu liigselt kontrollima, on sul probleem. Sel juhul võib rääkida teatavast sõltuvuskäitumisest. See ei tähenda, et inimene on sõltuvuses – võrdluseks näiteks alkohoolikute elukaaslased, kellel on probleeme sõltuvuskäitumisega, kuigi nad ise pole sõltuvuses. Lihtsalt halvad käitumismustrid.

Kolmandaks. Ei saa öelda, et “kui tarbid korra päevas, kaasnevad ka kohe negatiivsed mõjud”. Kõigil negatiivsetel mõjudel, mis Manjana blogis välja oli toodud, oli algallikas juures ka link täpsustavale artiklile – ja mitte ühegi juhul polnud tegu 1-2 tassiga päevas (pluss mitmel juhul oli katseid tehtud nt ainult hiirtega jne). Korduvalt käis läbi väljend dose dependent, mis maakeeli tähendab, et reaktsioon sõltub doosist. Nendel konkreetsetel juhtudel tähendas see, et kui sa jood paar tassi päevas, ei juhtu mitte midagi.

Neljandaks. Küll aga on tõestatud, et kohvil on sportlastele hea mõju. Aitab treeningu ajal paremini vastu pidada, kiirendab lihaste taastumist jms. Nii et inimesed, kes trenni teevad, seda küll kartma ei peaks. Ma ei ole küll ise suur kohvisõber ja ei viitsi seda rohkem kui tassikese jagu päevas juua, aga teie laske julgelt. Üldse on kohvil palju tõestust leidnud kasutegureid, nii et tundub, et kehtib sama, mis veini puhul, kõik on hea, kuni üle piiri ei minda.

Kokkuvõte: kuni sa üle keha sügelema ei hakka ja suudad ka aineta normaalselt funktsioneerida, ei ole sa sõltlane. Manjana nagu kõlab sõltlase moodi, aga see inimene, kes päevas tassi kohvi joob, pole seda mitte. Ja kui sa räägid teadusuuringutest, siis on viisakas kenasti kontekstis püsida ja mitte ära unustada (või “ära unustada”) igas artiklis välja toodud seost tarbitud koguse ja saadud tulemuse vahel. Muidu jõuamegi olukorda, kus kirjutame, et hapnik on ohtlik, unustades mainida, et me räägime ikka ainult olukorrast, kus seda liiga palju saab.

  • Rubriigid