faith

Pandeemiapäevik

Eilne ja üleeilne olid ikka väga ebameeldivad. Eile suisa nii väga, et magasin põhimõtteliselt terve päeva maha. Vedasin end hommikul hambaid pesema ja see oli nii väsitav, et pärast seda magasin kella kaheni. 38,8 kraadi palavikku ja üldiselt väga nõrk olla. Ja täna oli juba nii palju parem, et palavikku enam pole, peavalu on ibukaga kontrolli all ja käisin isegi jalutamas. Trepist käimine võttis küll hingeldama, aga muidu oli igati okei. Nii et väga loodan, et homme jaksan ise testima jalutada ja ei pea taksoga minema. Samas oli Cyrusel täna senistest kõige hullem päev, nii et ega siin ei tea, mida homne toob.

Selline armas pildike Tartust, Õhtulehest varastasin

Meil nimelt kadus eile mõlemal maitsemeel ära. Mul on praegu nagu enamvähem okei sellega (kuigi mõte kohvist on jätkuvalt tülgastav), aga kui mina tunnen hetkel veel mõnda maitset imelikult, siis tema lihtsalt ei tunne mitte millegi maitset, sööb kõike nagu pappi. Teiseks on täna tal külmavärinad ja kerge palavik ning lisaks tinnitus. Ühelt poolt veidi murettekitav, aga eks see oli ette teada, et see on selline haigus, kus head ja halvad päevad võivad vaheldumisi käia. Ja teisalt hea seegi, et meil need kehvemad päevad vähemalt erineval ajal on, saame teineteist poputada.

LISATUD HILJEM: Unustasin eile mainida, sest keskendumisraskused, aga ma helistasin siin vahepeal nii perearstile, kes käskis ikka testi teha, kui ka Synlabi testi broneerimisnumbrile, kus seletasin ära, et mees positiivne jne. Sealt öeldi, et jaa, kindlasti tuleb ikka testida, aga kodukülastuste ajad on kõik täis. Ja soovitati taksoga tulla. Kui ma ütlesin, et aga trepikoda ja taksojuht ja … leiti, et no aga mask on ju ees. Ehk siis mu mask kaitseb nii naabreid kui ka taksojuhti 100% viiruse eest, kui ma testi tegema lähen, aga mitte siis, kui ma jalutama lähen. Kuna ma jõudsin testi tegema alles täna (sest varem ei püsinud ma piisavalt kaua püsti), siis tähendab see muidugi ka seda, et kui test positiivne on, siis hakkab mu kümnepäevane isolatsiooniperiood ametlikult homsest, mitte teisipäevast, mil mul tegelikult sümptomid tekkisid. Ehk siis kui taksoni kõndida ei jaksa, saad selle eest karistada – kuigi igasuguse statistika kohaselt olin ma täna juba tunduvalt vähem nakkusohtlik, nii et mõistlik inimene ootakski paar päeva, enne kui hakkab taksoga kuskile kimama ja teisi inimesi ohustama. 😁 Ei tea küll, miks mõned testimata jätavad.

anna kannatust

Viimsete jõuriismete ja värisevate kätega kirjutan teile praegu

Aga tglt vaatan Dr Whod ja American Godsi

Oh sa vaene Kunksmoorikene! Nüüd olen siis mina ka haige. Praegu on juba parem, aga hommikul oli peavalu selline, et istusin pimendatud magamistoas ja ei tahtnud liigutada, sest liigutades valutas rohkem. Pea käis ringi, aga kuna kõht oli tühi, vedasin end ikka kööki … ja läksin teisipidi näljasena voodisse tagasi, sest süda läks liiga pahaks. Ütleks, et muidu ei ole köha eriti, aga kuna pea valutab, siis on iga väike köhatus ka valus. Rääkimata sellest, et kurgust tuli mingit täielikku rõlgust kraanikaussi, nii et midagi seal hingamisteedes igatahes toimub. No ja see tavaline palavikutunne, kus naha pealmine kiht on kuum, aga muidu on väga külm.

Meie peres pole kahtlustki, kas on lihtsalt külmetus või mitte, sest Cyruse testitulemus oli positiivne. Kusjuures SMSi selle kohta ei tulnudki, digiloost ise vaatasime. Mina ei lähe isegi testima, sest kõndida ma sinna ei jaksa, aga ma ei hakka ju taksojuhti ja teisi järjekorras olijaid ohtu panema selleks, et number kirja saada. Istun parem niisama kümme päeva kodus. Iseasi, et ma juba enne istusin kodus. Ma pole kaks nädalat käinud kuskil peale toidu- ja mööblipoe ning nüüd reedel ühe pooltühja restorani (kus ettekandja kandis maski). Cyrus käis kolmapäeval trammiga tööl. Ahjaa, kolmapäeva õhtul käisime tegelikult trennis ka – küll kahekesi ja õhtul hilja, aga Boltiga, nii et eks see on alati lisarisk. Lihtsalt mina jään põhimõtteliselt nunnaelu elades haigeks ja siis mõned tuttavad käivad igapäevaselt kontoris + Tinderikonto on aktiivsem kui bordellipidajal, aga tervis suurepärane. Alatu on see maailm. 🥺

Muidugi võisime me juhuslikult naabritädiga samal ajal haigeks jääda

Aa, teate, mis kõige haigem (heh-heh) on? Laman mina siis hommikul suht kontaktivõimetuna voodis. Ja järsku hakkab keegi välisust aeglaselt lahti nügima (sest mul eile juba pea valutas ja unustasin ukse lukku panna). Ajan mina end siis istuli … ja mulle vaatab vastu mingi täisvarustuses venelane. Mask, kittel, kokkupandav ratastool … Ma olin nii segaduses, et ainult jõllitasin ja üritasin meenutada, kas ma helistasin kiirabisse ja unustasin selle siis ära. Aga tegelikult ajas ta uksed sassi ning oli teel vastaskorteri 90+ tädi juurde. Ma alles hiljem hakkasin mõtlema, et tahaks täiega teada, mis tädil viga oli, sest peale ratastooli kolksumise ei olnud enam ühtki heli, nii et ma ei tea isegi, kas ta on elus või surnud. Selle viimase variandi korral nad muidugi vaevalt et ratastooliga tuleksid, aga ikkagi.

anna kannatust

Ebapopulaarne arvamus

Buu! Olen pahur, sest tahtsin Tartusse minna paariks päevaks, enne kui mu hirmkallis ronminni kuukaart aegub, aga esmalt oli palju tööd ja siis selgus pühapäeval, et a) Cyrus on haige ning b) oleks võimalik võtmed varem kätte saada. See viimane oleks muidugi suurepärane uudis, ainult et mis ma nende võtmetega üksi teen, kui ta haige on, eks ole. Sest ma tahaks küll mingid asjad varem ära teha (näiteks aknad ära mõõta, sest vähemalt magamistuppa tahaks enne kardinat saada, kui voodi kohale jõuab), aga kuna tal ei ole mitte mingit huvi minuga arutada, mis värve me tahame vms, siis no mis ma ära teen. Nii et ma siis ajaveetmiseks hoopis vingun natuke, ka muudel teemadel. Nimelt olen üritanud teatud noore lumelauaisiku teemal suu kinni hoida, sest ma saan aru, et keskmine inimene ei nõustu siin minuga iial, aga mitu päeva on möödas ja ma ei suuda, pean ikka kirja panema. Nii et laena mulle kannelt, Vanemuine.

Minu ebapopulaarne arvamus: inimesed, kes sunnivad lapsi kolmeaastaselt tippsporti/näitlejakarjääri/iludusvõistlustele on täpselt samal pulgal inimestega, kes oma lapsi söekaevandusse tööle saadavad. Okei, tänapäeval pigem Nike’i tehasesse, aga las ma selgitan, enne kui te mu mutta tambite. Esiteks, olgu täpsustatud, et ma ei räägi inimestest, kes LASEVAD oma andekal lapsel spordiga tegeleda nii palju, kui ta vähegi tahab, ja teda ehk suisa tagant õhutavad / rahaliselt toetavad, ma räägin just inimestest, kes varakult pühendavad kogu oma elu sellele, et lapse mis iganes karjääri edendada. Jah, inimesed kindlasti armastavad oma lapsi, ka need, kes nad tehasesse tööle saadavad, aga need otsused EI ole tehtud lapse heaolu silmas pidades. Sellised otsused on tehtud selleks, et täita mingeid lapsevanema enda täitumata jäänud unistusi või eriti kehval juhul lihtsalt selleks, et elus kergemalt läbi ajada, sest oma lapse agendina/treenerina mööda maailma ringi reisida on meeldivam kui ilma mingi erialase hariduseta kuskil tehases töötada, mis tihti see ainus teine valik oleks.

Sellises olukorras on potentsiaalne sõim, peks, vigastused, narkoüledoosid, seksuaalselt ahistavad või suisa vägistavad režissöörid/produtsendid/treenerid ja vaimse tervise häired juba loogiline võimalik jätk, sest kui selle inimese heaolu juba alguses esikohal ei olnud, siis hiljem see fookus sinna iseenesest ei liigu, eks ole. Kui võidusõiduhobune saab vigastada, siis me ei mõtle, kuidas teda pika raviplaaniga tagasi tervise juurde poputada, me mõtleme, kas saaks ehk kuidagi veel ühe hea hooaja välja pigistada, enne kui ta maha laseme või laste sünnipäevadeks kasutamiseks maha müüme. Kui Britney vaimselt kokku variseb, siis pole põhiprobleem selles, et ta vaimselt kokku varises, põhiprobleem on selles, et pere on juba arvestanud ka tema tulevikus teenitava rahaga.

Kui me nüüd meenutame, siis Amy Winehouse’i issi näiteks ütles, et aega on selle võõrutuskliinikuga, sinna jõuab hiljem ka minna, teeme enne nüüd selle tuurikese ära, lükkame raha labidaga kokku ja … Hiljem teatavasti oli tütar juba surnud. Ja meid šokeerib see, et vanemad üldse neid valikuid teevad, sest Euroopas on ju individualism ja kõik kehitavad õlgu ning ütlevad, et igaüks otsustab ise, mis neid õnnelikuks teeb. Aasias on kultuuriline eripära see, et vanematel ongi rohkem sõnaõigust, sest sa ei tee neid valikuid ainult endale, vaid on ootuspärane, et sa pead tulevikus ka vanemaid üleval. Mul oli kunagi üks Jaapani sõber, kes selgitas, et sina ise teeksid neid otsusi ka emotsionaalselt, vanemad tunnevad sind paremini ja teavad, milline töö ja milline naine sulle sobida võiks. Kusjuures teda üldse ei häirinud see, et ta vanemad näiteks arvasid, et kõigile neljale vennale sobiks kõige paremini just arstiamet. Vastupidi, meie loll-Ivan tundis end süüdi, sest erinevalt vendadest ei saanud ta sellele erialale sisse ja pidi informaatika magistrikraadiga piirduma. See ei tähendanud tema jaoks mitte seda, et vanemad hindasid valesti, vaid tema lihtsalt ebaõnnestus, aga ehk vanemad siiski valivad toreda naise.

Nii et selles mõttes mind ei üllatanud see, kui ma lugesin, kuidas Jaapani ronimise imelapse Ashima lapsepõlvest räägiti. See toimus täpselt selles võtmes, et “varakult selgus, et ta on andekas, nii et otsustasime, et see on meie pere tulevik ja asusime ühiselt selle nimel tööle”. Sest noh, Aasia väärtused, seal on see loogiline. Lapsel on nüüd kohustus oma vanemaid mitte alt vedada, sest täpselt nagu see pisike pägalik Nike’i tehases, on ka tema nüüd juba varases koolieas rakendatud perekonna heaolu raske vankri ette. Ja võrreldes igasugu narkosõltlastest lauljatega on sportlaste vanemad muidugi eetika skaalal sammukese paremas seisus. Tippsportlaste pealt teenida (või isegi neile teenida) soovijad, kes ütlevad, et “tegeleme selle vigastusega pärast võistlust” või “sa ainult vingud, pinguta nüüd natuke rohkem, küll see ise ära paraneb,” riskivad enamasti ju ainult inimese tervisega, mitte eluga. Okei, ehk ka mainega. Mõne aasta eest oli meil näiteks Eestiski olukord, kus Nikolai Borzov andis alaealisele ujujale dopingut — ja kuna ta oli teda varasest lapseeast saadik treeninud, siis tubli tüdruk tegigi kõike, mida treener käskis. Märk on oma treeneri usaldamise eest eluks ajaks küljes.

Normaalsele inimesele jääb arusaamatuks, miks peaks mingi alaealiste auhinna nimel lapse tervisega riskima (mida alaealisele dopingu andmine kahtlemata on), aga siin tuleb taas meelde tuletada seda meie esimest ja ainsat punkti — laps ja tema heaolu ei ole nagunii prioriteet. Olgem ausad, kõik teavad, et laste tippsport ei ole laste huvides. See on kõigi teiste huvides, pedofiilide, kes 10aastaste iluvõimlemist vaatavad, vanemate, kes raha kokku ajavad ja enda teostamata jäänud unistusi täidavad, spordi organiseerijate jne. Ronimine on üks neist spordialadest, kus sooritus on väga tugevalt kaalu ja painduvusega seotud, nii et järjest rohkem tõstab pead see trend, et sees võidavad ja väljas saavutavad sellised “naised” nagu pildil. Ehk siis otsitakse imelapsi, ruunatakse neid kõigest jõust, et enne täisealiseks saamist neist maksimum välja pigistada, ja kui siis peaks juhtuma, et neile näljutamisest hoolimata tagumik ja rinnad külge kasvavad, noh … Siis ongi vanus nii kaugel, et saad pillid kotti pakkida, aga jõuad veel kenasti ülikooli minna ja ülejäänud elu valutava seljaga raamatupidaja olla.

Miks valutava seljaga? Olete te kunagi kohanud mõnda 30 + (endist) baleriini, iluvõimlejat jne? Ma mõnda olen. Olete te kohanud mõnda, kel ei ole oma keha retsimisest tingitud tervisekahjustusi? Mina ei ole. Keskmine kolmeaastaselt alustanud endine sportlane on siiski stiilis Erika Salumäe, kelle seljaoperatsioonidest me ajalehest loeme. Ehk siis oma last sellesse rattasse surudes on selge, et talle on garanteeritud hilisemad tervisehädad, aga see-eest, kui veab, saab ta au ja kuulsust ning ehk perele raha. Kolmeaastasele ei ole vaja au ja kuulsust, seda on vaja tema mammale-papale. Kolmeaastasele ei ole vaja miljoneid, talle piisab täis kõhust ja ema kallistusest.

Aga teeme siit veel paar sammu edasi. Mis saab siis, kui kolmeaastasest saab teismeline? Mida teismelised teevad? Teismelised asuvad iseennast otsima ja maailma avastama. Teismelised hakkavad mõtlema, mida nad üldse elult tahavad. Kas nad on rahul oma seniste valikutega. Eriti üliandekad teismelised, kes on mingil alal juba tippu jõudnud, võivad tunda, et ei taha enam selle alaga tegeleda, tahaks proovida midagi täiesti uut. Olen siin blogiski rääkinud balleti imelapsest Sergei Poluninist (kelle vanemad, muide, samuti tema karjääri edendamise nimel lahku läksid, sest üks kolis imelapsega muudkui kaasa), kelle mässumeelne faas jõudis lõpuks nii kaugele, et Paris Opera Ballet lasi ta lahti, sest ta ütles korraga halvasti nii geide kui ka paksude kohta ning lisaks … lasi Putini näo endale rinnale tätoveerida.

Ma ei tea, mida Serjooža mamma-papa kogu sellest asjast arvasid, aga üldiselt on nii, et kui tahes individualistlikus lääneriigis sa ka ei elaks, kui vanemad avastavad, et nende rahalaev ei taha valitud suunas seilata, lähevad nad närvi. Väga närvi. Nii et igatahes on aus öelda, et selliselt teismeliselt on ära võetud võimalus selleks igati normaalseks eneseleidmise ja iseseisvate otsuste langetamise etapiks. Kui ta seda tahab, peab ta enamasti selle nimel väga raevukalt võitlema ja samal ajal kuulma, kuidas ta ei ole piisavalt pühendunud ja pere heaolu sõltub temast. Seetõttu mind väga üllatas see, et kui Ashima teatas, et tegelikult ta ei taha end ainult läbi ronimise defineerida ja teda huvitab väga ka mood jne, oli tulemuseks see, et … Oli vist küll üks raske aasta või nii, aga hetkel on nad isaga suured sõbrad. Sest ta isa oli võimeline rahanumbritest kaugemale nägema ja mõtlema sellele, mis ta TÜTART tegelikult õnnelikuks teeb.

Mis on Eesti loos tegelikult hetkel see põhiprobleem? Kui ei õnnestu otseses või kaudses mõttes plikale aru pähe peksta, on reaalne oht, et keskharidusega papa on ühel hetkel sunnitud päriselt tööle minema. Ehk isegi “oma” majast välja kolima. Ja inimese jaoks, kellele lapse heaolu pole mitte kunagi prioriteet olnud, on need kaks asja kindlasti tunduvalt olulisemad kui see, mida see tütar tegelikult tahab või mis teda õnnelikuks teeb. Nii et kõik need “omg, vanemad on ju oma elu ohverdanud” inimesed võiksid minu meelest endale midagi sisse istuda ja vait olla, sest need suured ohverdajad on AINULT enda huvidest lähtunud ja tõenäoliselt teevad seda edaspidigi.

anna kannatust · faith

Esimese maailma mured

Ma ei ole kaks nädalat trenni saanud, sest alguses oli ranne valus ja nüüd muudkui huian mööbliga. Neli korda oleme lahku läinud, sest mõlemal on TÄIESTI kõrini juba. Näiteks. Valisime välja ideaalse diivani. Õnneks enne maksmist tuli mulle meelde, et me peaksime kontrollima, palju meil ruumi on. Selgus, et aknast tugipostini saaks vabalt selle diivani panna + terve sentimeeter jääks veel varuks ka. Samas, mis seal ikka juhtuda saab, kui üks tugipost alt ära võtta? I mean, jah, müüja ütles, et neid poste ei tohi igatahes mitte kunagi eemaldada, aga mida tema ka teab? Või teise nurga alt — jah, kui diivan on kohe vastu seina, ei saa ilmselt aknaid avada, sest seljatugi jääb ette, aga kui tihti te Eesti kliimas ikka aknaid avate? Polegi vaja seda tuuletõmbust.

Ja no ei ole normaalne ju tegelikult niimoodi mööblit osta, et sa ise koha peal ei ole, vaid vaatad pilte ja korteriplaani ning siis arvutad keeleots suust väljas ja üritad ette kujutada, palju tegelikult ruumi jääb ja kuidas see päris elus tundub. Näiteks ma mäletan, et kõik need aknad ei käi selle külje peal lahtigi, aga no mingit liikumisruumi on ju siiski ka vaja. Rääkimata sellest, et õigus oli kõigil neil mu venna sõbrannadel, kes käisid hoiatamas, et mööbli oleks siiski pidanud kaks kuud enne kodu välja valima. Kolime me ca kuu pärast, eks ole. Voodi saame me kätte kahe kuu pärast. Kapi samuti. Diivani kohta öeldi, et kolm kuud, aga selgus, et see, mis meile meeldis, isegi ei mahuks kuskile. Nii et olime mõlemad närvis, sest pikad ooteajad jne. Õnneks selgus, et see, mille me lõpuks välja valisime, tuleb ehk juba märtsi lõpus, aga igatahes hiljemalt aprilli alguses. (Ja te võite mulle otse ka öelda, et ma tainas olen, kuigi mu vennale muidugi meeldib, kui ilusad tüdrukud talle kirjutavad, nii et tema kaudu teadete saatmine on selles mõttes ehk tõesti topeltkasu.)

MÄRKUS: Mul ilmselt kõik sõbrad ka arvavad juba, et me oleme lahkumineku äärel, nii et ma igaks juhuks ütlen selgituseks, et kui ma ütlen, et “läksime neli korda lahku”, siis ma mõtlen, et Cyrus teatas, et teda ei huvita ning mina pööritasin silmi ja bitchisin sõbrannadele. Või näiteks ühe korra ta ütles mulle, et “vali ise diivan, ma ei viitsi sellega tegeleda” (nagu mis mõttes, ma niigi tegin iga asjaga eelvaliku ära, voodit valisime ka nii, et ma vaatasin miljonit ja saatsin kümme talle edasi, mille hulgast me siis lõppvaliku tegime). Nii et ma siis valisin, mille peale selgus, et ma valisin valesti ja tuleks uuesti valida. Ja mina olin solvunud, sest miks sa siis abiellusid minuga, kui ma kõike valesti teen! Nii et lõpuks, kui ma ütlesin, et “tead, ma siin mõtlesin …”, ütles tema vastu ainult, et “please, no more changes, I’m so tired of it“. Mõlemad olime väsinud, täiesti uskumatu, kui palju otsuste langetamine väsitab. Suuresti selle pärast ka me vist ei tahagi olemasolevat värvilahendust enamikes tubades eriti muuta, vaid pigem värskendada.

Aga nüüd oleme me lõpuks punktis, kus megaolulised asjad on kõik tellitud ja alles kas asjad, mille saab nagunii mõne päevaga kätte või millega kannatab oodata. Nii et neid ei hakka enne ostmagi, kui päriselt sees oleme ja tegelikult oma silmaga näeme, kas ja kui kitsaks läheb, kui midagi sinna panna. Näiteks tahaks teoreetiliselt kodukontorisse ka ühte suurt kappi, aga ma kardan, et lõpuks liigud nagu hoarderist vanainimese korteris külg ees kogu selle mööbli vahel, nii et sellega ootame, kuni saab oma silmaga näha. Ja kontoritoa diivaniks tahame nagunii osta midagi, mis on mõistliku hinnaga ja mille saab kohe kätte, nii et oleks suure diivani saabumiseni elutoas istumise all ka midagi muud peale bouldermati. Kardinatega sama teema, et tahaks enne vaadata, mis seis reaalselt on, et saaks otsustada, kuhu on ilmtingimata pimendavaid vaja ja kuhu mitte. Nii et kui on sealsed puust ribikardinad (vaatab märkmeid) 15 aastat vastu pidanud, eks peavad siis paar kuud veel. Täna just lugesin Perekoolist seda, kuidas inimesed kontrollivad, mis värvi saunalina nende mees parajasti kasutab, et vannitoas rippuvad asjad ikka kenasti toon-toonis oleksid, ja mõtlesin, et annaks Jumal, et minust iial sellist inimest ei saaks.

Kas te kujutate ette, et teie ümber on kogu see imeline maailm, nii palju ägedaid asju, mida teha ja näha, aga teie peamine mure on see, kas rätikuvärvid sobivad omavahel kokku? Ja minu jaoks on täiesti hirmutav see, et ma tunnen isiklikult inimesi, kes olid vanasti mitte ainult normaalsed, vaid suisa lahedad, aga siis käis järsku peas mingi krõks ära ja nüüd ongi sihukesed, kelle suurim rõõm elus tuleb kokkusobivast serviisist. Ja ma ei räägi siin “pubekaeast väljakasvamisest”, vaid inimestest, kes veel 30aastaselt olid lahedad, aga 40aastaselt valmis tädid. Huhh. Nii et ma proovin end teadlikult tagasi hoida ja mitte teha postitusi selle kohta, et nii raske on valida köögitoole, mis diivaniga kokku sobiksid (avatud köök), aga samas päris sama värvi poleks, sest mind häirib see, et ma üldse mõtlen selliste asjade peale.

Nii et mul oli megahea meel, et oleme oma valikutega lõpuks ometi jõudnud punkti, kus me EI PEA seda tegema. Saame aja maha võtta ja mõelda meeldivatele asjadele. Ronimisele! Ja “Homelandi” hakkasime vaatama, sest keegi soovitas seda sarja, kus Sacha Baron Cohen spioon on (nimi on originaalselt “The Spy”), aga no see on veits … Mitte päris naeruväärne, aga mitte megahea. Ütleksin suisa, et kergelt ebausutavad tegelased. Nii et Cyrus ütles, et vaataks õige paremat spioonisarja, ja pani “Homelandi” käima. Selles sarjas on ka kõik poolhullud ja vaimselt vigased, aga nagu usutavamal moel. Ehk on asi selles, et selle naispeategelase kombel perses inimesi tunnen ma isiklikult mitut. Nii et kogu see impulsiivsus, vastutuse mittevõtmine ja käitumine stiilis “ma tean, et ma pussitasin sind, aga see, et sa selle pärast mossitad, haavab MINU tundeid, nii et äkki saad üle?” tuli pigem ebameeldivalt tuttav ette. Oh, isegi rohkem kui ühte sellist blogijat tean ma, mis veel päris elust rääkida. 😀

Igatahes avastasin selle väga sobival ajal, sest plaanisin ju enne kolimist veel Tartusse ronima minna ja natuke lõbutseda — aga see plaan kukkus läbi, sest üks sõbranna on vigane ja teine põgeneb riigist. Kuidas ma seal ikka üksi … Nii et eks ma siis vaatan kodus telekat ja ronin Tallinnas. Hea on, et seda sarja kohe mulle mõeldes kümme aastat tehti.

P.S. Oih, sõbranna tuli, aeg lõpuks ometi selle aasta esimene vastlakukkel süüa. Moosiga, nagu normaalsed inimesed ikka. Eks ma järgmine kord kirjutan teile jälle, kas sai ikka söögilaua äärde toolid välja valitud ja kas leidsin sobiva diivanit toetava tooni.

literature

Raha vedeleb igal pool

Lugesin eile täielikku sopakat. Teemaks libahuntide armastuslugu, ma täpselt ei saanudki aru, sest libahuntide nö karjajuhid ei olnud mitte libahundid, vaid Lycans, mis oli mingi nö omaette liik, mis libahuntidega üldiselt ei segune (ma selle hierarhia mõistmiseks üldse lugema hakkasingi), vaid on midagi aadlike sarnast. Eriti pikalt ma lugeda ei viitsinud, aga see kontseptsioon on geniaalne!

Ei, mitte libahuntide oma, vaid nende raamatute oma. Mõte siis selles, et tavaliselt pannakse raamatupoodides sellised e-raamatud müüki ca viie euroga. Keegi ei osta neid, nii et varsti allahinnatakse kolme peale. Aga see siin on äpp, sulle reklaamitakse seda Facebookis söögi alla ja söögi peale — kusjuures äärmiselt kahtlaste piltidega, Mina esimese hooga hakkasingi selle pildi pärast lugema, et näha, kas tõesti Facebook reklaamib mulle lastepornot või mida kuradit. Enamik pilte on sellised piiripealsed, et suur karvane mees ja väga noore välimusega naine, aga see on ikka minu jaoks juba üle piiri. Aga noh, minusugused siis klikivad, et näha, mis toimub. Ja seal pead sa iga peatüki alguses edasilugemiseks mõned punktid kulutama. Nii et kokku maksad sa raamatu eest, mis muidu maksaks ehk kolm eurot, sellise jupitamisega 30-40 eurot. Väga kaval. Mina ei maksnud midagi, aga ma kujutan ette, et kui iga makse eraldi on mingi 50 senti, siis väga lihtne on mõelda, et see on nii vähe ju. Ja raha muudkui tiksub arvelt maha.

Tõele au andes, neid punkte saab võita ka mingi rattakeerutamisega ja ma eeldan, et ilmselt kord päevas vms on see tasuta. Pea igal pool ka mingi selline süsteem, et oota ja tiksub midagi ise juurde. Nii et need, kel kannatust on, saavad tõenäoliselt oma loo ka tasuta kätte. Aga kui tõenäoline on, et inimene, kes sellist soppa lugeda tahab, on samas väga kannatlik ja kainelt kaalutlev? Nii et põhimõtteliselt üks väga hästi ehitatud “lollidelt tulebki raha ära võtta” lõks.

Aga nagu öeldakse reklaamides — see pole veel kõik! Lisaks lugejatel naha üle kõrvade tõmbamise nöörivad nad loomulikult ka autoreid. Esiteks üritavad nad üles korjata põhimõtteliselt fännimaterjali kirjutajaid (nn fan fiction), aga lepingus on öeldud, et kui tuvastatakse plagiaat, siis palka ei saa. Ehk siis nad ostavad teadlikult kokku inimesi, kelle töö põhineb olemasolevatel raamatutel, aga selle klausliga on väga lihtne neid maksmata pikalt saata. See iseenesest on muidugi õigustatud, sest vähemalt USA seaduste kohaselt ei tohigi fan fiction’i pealt teenida, kui selleks inspiratsiooniallika autoriõiguste omaniku luba pole — aga sel juhul ei peaks ehk ka just neid palkama. Teiseks teenivad kirjanikud 30% kasumist. Mitte müügitulust, vaid 30% sellest numbrist, mis jääb alles, kui on maha arvutatud muud raamatuga seotud kulud (reklaam, turundusinimese palk jne). Aga noh, paljudel noortel autoritel muidugi hea meel, kui keegigi loeb ja mingigi raha tilgub. Iseasi, et feimi sa ju niimoodi ei saa, sest seal see autori nimi küll eriti silmatorkavalt eksponeeritud ei ole.

Mis ma oskan öelda. Mõnele ikka on seda ärivaistu antud.

faith

Mina ja mu suured sõrmed

Nagu vanasti “mina ja mu suur suu”, eks ole. Oli mul vaja teha see postitus teemal “miks keegi ei kirjuta”. Mina mõtlesin loomulikult meie kvaliteetblogijaid, aga selle peale ärkas hoopis staarahistaja Roland Hein. Käisin suisa vaatamas, viimati kirjutas ta mulle septembris 2019 (kajastasin seda siin), nii et tegelikult on ju niigi pea poolteist aastat rahu ja vaikust olnud.

Kirja pealkiri oli “Kohus”, nii et kinniminek mul varsti

Mis ma ikka oskan öelda, vabandan kõigi ees, kellele oma õelate sõnadega olen haiget teinud. Ainsaks erandiks Kaisa Abner, sest kui sina ikka dissid pohlamoosi ja verivorsti kombot, on mul õigus välja öelda, et mine ravile! Seljakeelikute ees ka mitte, sest teie ajupuue pole minu süü. Aga kõigi teiste ees — armastan teid kõiki ja loodan, et te ei nuta end minu pärast magama.

Ühtlasi loodan, et inimesed, kes vajavad vaimset abi, leiavad arsti, kellega neil on hea klapp, ja saavad sobivad ravimid. Ja et inimesed, kel ilmselgelt on alkoholiprobleem, tegelevad sellega, eriti kui igaõhtune joove ebasobivat käitumist põhjustab. Isegi ei naljata enam, abi otsida ei ole häbiasi. Arvestades seda, kui pikaks kirjade vahed on muutunud, loodan, et tegelikult sa juba saad ravi ja tegu on lihtsalt harvaesinevate tagasilangustega.

me me me

Mälust (Muuhulgas, tegelikult vist pigem uuest kodust)

Teie ilmselt ei tea, sest ma ei vingunud siin, vaid ühe tuttava blogisabas, aga mul on juba mitu nädalat probleem sellega, kuidas pesta külmkappi, kui mõlemad inimesed töötavad kodust ja ei saa seetõttu külmikut päris tühjaks teha. Sain palju häid nõuandeid, mida ma kõiki ignoreerisin, ning lõpuks otsustasin probleemile ratsionaalselt läheneda. Ehk siis ostsin lihtsalt uue kodu, sest siis saab selle külmiku siin ju tühjaks teha ning nii on seda hulga lihtsam pesta!

Nüüd olukorrale mõeldes hakkan nägema ka miinuseid. Näiteks tundub mulle, et kõigi asjade sorteerimine (sest ma saan julgelt kolmandiku oma riietest ja käekottidest kas ära anda või ära visata) ning seejärel osade asjade taaskasutuskeskusesse viimine ja teiste kolimine võtab ilmselt hästi tsuti rohkem aega, kui piima ja munade üheks päevaks trepikotta pistmine. Aga mind ei huvita, sest see koht tekitas meile mõlemale otsekohe nii koduse tunde, et ma ei jaksa ära oodata, millal ma ei pea enam oma asju kellegi teise serviisi ja vanade raamatute vahel hoidma, vaid saan need iseenda serviisi ja vanade raamatute vahele panna. Seoses sellega peaks serviisi ostma … Merje vist müüs?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin ma ju mälust ometigi. Nimelt mõtlesin ma, et magamistuppa peaks enne sissekolimist uue tapeedi panema, sest hetkel näeb sealne tapeet küll hästi natunatunatukene kulunud välja, kannataks elada küll, aga fakt on see, et kui juba ükskord kapp ja voodi paigas on, ei hakka keegi ELUS liigutama neid enam aasta aja pärast, et mingit tapeeti seina panna. (Teine igati toimiv variant oleks muidugi ignoreerida seda, et tapeet pisut kulunud on, ja kuu aja pärast see enam ei huvitaks mind. Eks näis, kumb võidab, Sirru on tugevalt selle ignovariandi poolt.) Igatahes hakkasin mõtlema, et ei teagi kohe, keda appi kutsuda, sest mina ise ei ole ju kunagi tapeeti pannud ja ei tea sellest midagi. Ning siis järgmisel päeval tuli ootamatult meelde, et oot-oot-oot, kui mu eksabikaasa minu juurde kolis, siis me mitte ainult ei pannud oma tuppa tapeeti, vaid ka eemaldasime pahtlilabidaga vana. Nagu minu aktiivsel osalusel. Ja see kõik oli mulle tollal täiesti loomulik, sest ma olin seda korduvalt varem teinud. Ei vajanud mingit juhendamist, lihtsalt tegin.

Nagu slaava boogu, kuidas on võimalik selline asi ära unustada? Selles mõttes, et ma saan aru, et sa unustad ära midagi, mida sa tead, aga kuidas sa unustad ära OSKUSE? Ja ka praegu pingutuse peale on mul sellest nii hägune mälestus, et ega ma praegu meie uue kodu tapeeti vaadates näiteks ei oskaks öelda, kas see on siis vaja esmalt pahtlilabidaga sealt maha võtta või mitte. See on üldse selline imelik tapeet, et peale vaadates ei saa aru, kas on värvitud sein või tapeet, käega katsudes on tunda. Nii et kuna ma tahaks teist samasugust, sest see tegelikult sobib sinna, ei oskaks ma isegi ise uut osta, nii et eks ma pean kellegi appi sebima, aga see selleks. Ma tahaks teada, kas teie mälu toimib sama moodi? Ja kas ongi võimalik, et kui ma näiteks viis aastat ei uju, siis ma ei oskaks enam ujuda ka v? Kui ma nüüd mõtlen, siis ronimisoskus mul enda arust kaob küll juba paari kuuga märgatavalt. Kui novembris tagasi tuppa tulin, oli alguses tunne, et üldse midagi ei oska. Igatahes väga imelik.

Ahjaa, olgu pildivaliku koha pealt öeldud, et ma ei tahtnud siin mitte jagada pilti oma mehest (kuigi ta on väga kaunis), vaid sellel pildil on sõna otseses mõttes AINUS mööbliese, mida me hetkel omame, sest Tartu korteri müüsin ma ju maha koos kõige seal sees olevaga. Õigemini tegelikult on mul lisaks kontoritoolile ka üks tumba, aga kui ma ütlesin, et võtaks selle ehk kaasa, küsis Sirru, et kas ma arvan, et see sobiks sinna välja prügikasti kõrvale kuidagi paremini, kui siia. Nii et kui te ei taha, et üks meist peaks magama toolil ja teine tooli all, siis igasugused lingid selle kohta, kus võiks praegu olla soodukad kodutehnikale (vajame pesumasinat ja tolmuimejat) ning ILUSALE mööblile, siis andke aga sõrmedele valu, eks ole. Esimese hooga on kindlasti vaja diivanit, voodit + madratsit, riidekappi ja köögilauda. Vähemalt ma ise oma aruga mõtlen, et toolide, telekaaluse, diivanilaua jms ostmist võib rahumeeli ka kuu või kaks edasi lükata ning kui juba köögilaud on, saab hädaga kuu aega selle ääres kodukontorit teha, kuni see päris kodukontor sisustatud saab. Lihtsalt kuna me mõlemad töötame kodust ja jääme mingil määral seda edaspidigi tegema, siis ÜKS laud on hädavajalik. Ja hetkel ringi vaadates tundub, et absoluutselt igal pool on mingid allahindlused, nii et nüüd on küsimus selles, et kus on pigem parim valik ja kõige ägedamad asjad.

Mõtlesin alguses üldse, et kuna asju on palju, siis ei hakka riidekapiga jamama, vaid lasen mõnel firmal magamistoa otsaseina nö sisseehitatud kapi teha ja peegliga liuguksed ette panna — aga selgus, et see ei käi sugugi nii, et valid kolme levinuima sisemuse ja liugukse servavärvi vahel ning näed samal ajal juba ekraanil hinda, mkm. Vähemalt neis, mis ma guugeldades leidsin, pead sa eraldi valima iga jumala detaili, alates siini värvusest (mind ei huvita) ja siini materjalist (huvitab veel vähem) kuni rullikute tegija tähemärgini. Ja selle kõige käigus sa hinda ei tea, isegi mitte umbkaudselt. Kui oled kõik need asjad välja valinud, siis saadetakse sulle hinnapakkumine. Ja noh, kui see ei istu, saad ilmselt uuesti kirjutada ja proovida, kas hind on odavam või kallim, kui meistrimees on vähk, mitte lõvi. Ehk siis ma kavatsen leida koha, kust ma saan lihtsalt kolme meetri laiuse liugustega kapi osta ja pildi pealt vaadata, mis värvi siinid kõige ilusamad on, mitte oma pead mõtlemisega vaevata. Kas teisi inimesi tõesti huvitavad sellised pisidetailid? Sest ma saaksin aru, kui selliseid kohti oleks umbes pooleks, aga eeldaks, et vähemalt MÕNI teenusepakkuja on suunatud ka minusugusele, kes tahab lihtsalt võimalikult palju funktsionaalset kapipinda võimalikult vähese vaeva ja mõttetööga, mitte Põhja-Euroopa populaarseimat rullikut (ja no lisaks tahaks ka umbkaudset hinda teada, mitte kümnesse erinevasse kohta hinnapäringut saata). See oli ainus koht, kus hinna kujunemist nägi nii, nagu mina tahaksin, aga kuna mul mingit võrdlusmaterjali ei ole, ei oska ma isegi arvata, on see siis nüüd odav või tavaline või kallis. Kehv eesti keel tekitab minus kohe natuke umbusaldust nagunii.

Ehk siis kui te tahate, et ma eales hakkaksin parimas Marimelli stiilis näitama, et “siin on mul nüüd vaibake ja siin on raamaturiiul”, tehke end enne kasulikuks ja jagage soovitusi. Kuigi ma ütlen ausalt, et see ei ole kuidagi üldse minu teema, ei ole ilmselt oodata eriti sujuvat üleminekut feministlikust trenniblogijast sisustusblogijaks. Mõlemad oleme nõus, et pigem osta korralikumaid asju ja vähem korraga, nii et kes seda teab, millal meil üldse kõik paika saab. Õnneks ei saa enne märtsi kolidagi, nii et on natuke aega planeerida. No ja kaks palgapäeva enne seda tulemas, see ka muidugi abiks. 🤣

art

Aga kuhu jääb stiil?

Guugeldasin mina siin täna mööblit ja robottolmuimejaid, sest ma olen juba selles vanuses, kus see on igati respektaabel ajaviide. No ja tolmuimejat oleks vaja ka. Igatahes hakkasin mõtlema, et huvitav, kuidas mõnda stiili pakutakse igal pool, aga mõnda mitte kuskil. Näiteks selliseid asju, nagu ülalolev voodi, on üsna palju saada ja küllaltki mõistliku hinnaga. Inimesed on valmis maksma, et saada uut asja, mis näeks välja vana ja kulunud. Ning ärge saage valesti aru, see voodi on minu meelest väga armas, aga ma kardan, et minusugune ei kannaks elaks seda välja. See peaks ikka ju ülejäänud mööbliga ja elanike iseloomuga ka kokku sobima. Näeb välja, nagu eeldaks natuke pehmemat ja naiselikumat natuuri või nii.

Aga mille eest ma täiega maksaksin ja mis igati sobiks minu iseloomuga, on robottolmuimeja, mis EI näe välja nagu need plastikust läikivad junnid, mida igal pool müüakse. Ma tahaksin imurit, mis näeks välja, nagu see oleks tehtud roostes metallist ja nagu vaene Rops oleks elu jooksul juba paar kõvemat pauku kirja saanud. No teate küll, selline veits steampungilik stiil. Paneksin talle Rusty nimeks ja peaksin teda lemmiklooma asemel voodi all. Ehk isegi samasuguse voodi all, nagu pildil, sest vat enda iseloomu kohta ei tea, aga Rustyga sobiks ta ometi kokku, mõlemad ühtviisi rustikaalsed.

Ahjaa, et te teaksite, et ma tegelikult olen ikka kultuurne inimene, siis ma vaatasin vahepeal siin ära nii “Parasiidi” kui ka “Stalini surma”. Mõlemad olid nii mustad, et kohati tundsin end nagu halb inimene selle pärast, et ikka naeran. “Parasiidis” küll tunduvalt vähem, see läks minu jaoks juba pisut õõvastavalt tumedaks. Aga soovitan sellest hoolimata, huvitav oli. Vaatasin südamerahustuseks otsa veel “Ei ole maad vanadele meestele”, sest Javier Bardem on lihtsalt läbi aja kõige hirmsam antikangelane. Hirmus-hirmus-hirmus mees.