Soomlased ikka suudavad mind üllatada

Saate aru, tuleme meie eile laevaga koju ja … Cyrus toob mulle millegi, mis näeb välja, nagu keedumuna. Ma arvasin kohe, et ju see on valge šokolaad vms, aga ei, muna, mis muna – aga võtad koore maha ja sees on šokolaad, nagu pildil vasakul näha. Selgus, et nad teevad munakoore sisse augu, lasevad sisu välja, täidavad vedela šokolaadiga ja seejärel panevad selle augu suhkruga kinni, sellest siis see ringikujuline plomm, mis ka paistab. Täitsa lõpp inimesed ikka, kuidas keegi üldse tuleb sellise mõtte peale.

Muna oli muidu hea, aga kehtib vanasõna, et kes terve muna üksi ära sööb, sellel läheb süda pahaks.

See kevad on nii mõnus

View this post on Instagram

New year, same rocks #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tunnen end natuke silmakirjalikuna, sest kogu oma kohustustehunniku pärast vingumise kõrvalt olen sel nädalal VIIEL päeval ronida saanud, neist neljal väljas. Päris hea, ütleksin ma. Väljas on piisavalt soe ja valge, nii et saime nädala sees ka õhtul pärast tööd välja kivile – selle teise pildi peal olevas kohas sain ma end vasaku jala peale sirgu … ja siis tulin kolinal alla. 😀 Ütleme nii, et ronimismatid on hea investeering olnud, isegi haiget ei saanud. See üks rada on minu jaoks Ellandvahe kivi murelaps ka. No ja siis on loomulikult Mandala, st selline rada, mis algab siit istestardiga ja iga liigutus on raske. Või noh, ma arvan, et on, sest ma olen siiani ära teinud selle istestardi + täpselt ühe liigutuse. Aga no pea need teisedki ei tule, kui üks juba tuleb, eks ole. See rada on siis sihuke, ca V7 või nii (jah, see on sama rada ja sama koht, lihtsalt erineva nurga alt):

No ja kuna nädalavahetus oli pikk ning koolivaba, käisime muidugi Soomes ronimas. Juba laevas oli esimene feil, avastasin, et kõrvallauas on teine blogija. Teate küll, millised need blogijad on, kohapeal teevad igati head nägu ja ajavad sõbralikult juttu, hiljem loed jälle netist, kuidas sul olid läbipaistvad retuusid ja perse paljas. Või minu puhul, et issand, milline sitakäi, sest no ma panin teadlikult metsa hulkuma minekuks suht äratrööbatud püksid jalga, et nagunii lähevad pühapäeval pessu – ja siis kohtun teise blogijaga, sel korralik meik näos, kammitud (mul oli hari jälle kadunud!), viisakalt riides. Tagantjärele tarkusena mõtlen, et parim kaitse on rünnak, oleksin pidanud kohe küsima, et “kuhu sa niimoodi üles lööduna lähed, litsi lööma v?” (saite pihta, jah, lööduna ja lööma, hahaha). Aga no ega need asjad ei tule kunagi õigel ajal pähe. Ehk siis kui loete kuskilt, et Rents näeb vabal ajal välja nagu prükkar, siis nii oli.

View this post on Instagram

Found where the winter is hiding

A post shared by Rents (@rrrents) on

Soomes on mõnes kohas ikka veel täielik talv, metsa vahel oli olukord selline, et päikese käes nii soe, et ronid lühikeste käistega, aga eemal kõik lumega kaetud. Ja kuna päikese käes hakkas see lumi kiiresti sulama ning tee siia oli pm liivatee, selgus õhtul, et teest on põhimõtteliselt alles ainult mudaauk. Üks vaene hipi oli oma bussiga sinna kinni jäänud ja kuna ei tal ega meil ei olnud mingeid abivahendeid, ei saanud me teda kuidagi aidata ka. Tal oli õnneks mingi labidake, kaevas end sealt ja üritas hooga minna. Sirru sai mulle sajandat korda nina peale visata, et “ja sina naersid, kui ma neliveoga autot tahtsin”, sest no siiani olin ma metsa vahel ainult 99 korda talle kinnitanud, et tegid-tegid õige valiku.

Trenni mõttes ei läinud me seekord mitte niisama ronima, vaid otsustasime teadlikult teatud osaoskusi harjutada. Mina tahtsin õppida paremini servadega töötama, sest no tegelikult on kogu Soome ronimine selline, et pead üritama end mingite servakeste abil balansseerides ülespoole nihutada. Väga tavalised on näiteks sellised praod, nagu pildilt näha, kuhu saad sisse ainult sõrmeotsad. Selle raja alguses on off-width ka – see tähendab sellist pragu, mis käe jaoks on liiga lai (st laiem kui rusikas), aga kogu keha sissetoppimiseks jällegi liiga kitsas. Kui serv on normaalne ja tasane, on see üsna kerge trikiga ronitav. St jõuline, aga tehniliselt mitte eriti keeruline – aga kui seda trikki ei tea, mõtled haigeks end, sest selline keharaskusega mängimine ei tule väga loomulikult ja ei “tundu” turvaline, sest inimesed on harjunud oma kolme-nelja tasakaalu tagavat punkti võimalikult laiali hoidma ning lisaks ei taha sugugi end horisontaalsemaks keerata.

Ehk siis väga põnev oli, tegime asju, mida sisetingimustes eriti teha ei saa – sees on serv 90-kraadine, loomulikult pole seda raske hoida. Väljas enamasti päris sellist õnne ei ole, ikka on seal mingi rõlgus, mis hoiab ainult teatud nurga alt ja teatud asendis (kui hoiab). Nii et põhimõtteliselt olen ma vastu pensioniiga otsustanud tehniliseks hakata, juba tunnen, et on midagi asjalikku tehtud, sest kui mitu päeva järjest tundide kaupa lasta, hakkab ka kõige blondimasse peakesse midagi jõudma.

Kuna mul oli vaja siiski iga päev paar tundi õppimise peale kulutada, siis telkima ei hakanud, otsisime endale siin Kotka kandis öömaja. Ja okei, pärast pikka päeva on õppimine väsitav, aga samas oli ikka megamõnus päev otsa ringi mööbeldada ja siis suure ronimise lõpetamiseks hoopis saunalavale ronida. Ainus häda on selles, et ma jätsin oma dušigeeli maha, nii et kasutasin mingi venelase mahaunustatud Axe’i, nii et nüüd ma iga natukese aja tagant mõtlen, et mis see haiseb siin, nagu mingi oss … ja avastan, et see olen ju mina ise. Aga see-eest tunnen, et testosterooni on mitme eest.

Ja nüüd ärge keegi spoilige, mul on Star Treki finaal vaatamata!

Mul ei ole tundeid

Nii et ma ei nutnud kirikupõlengu pärast. Mošeepõlengu pärast ka ei nutnud. Üldse nutan harva ja enamasti olukordades, kus mingi elus asi kannatab.

Küll aga on mul tugevad seisukohad õiget ja valet puudutavas. Nii et nende seisukohtade valguses tahaksin öelda, et

a) ma mõistan, miks pool maailma nutab, ja ma saan aru isegi mittekristlastest, kes seda teevad. See kirik on tohutu kultuurilise ja märgilise tähendusega, loomulikult selle häving puudutab paljusid.

b) Inimesed, kes tegid eile postitusi (või kommenteerisid innukalt nende postituste all) teemal “issand jumal, maailmas surevad lapsed nälga, leidsite ka mille pärast nutta”, on mitte ainult empaatiavõimetud, vaid ka taktitundetud värdjad. Siin ei ole isegi vahet, kas inimene nutab koos miljonite teistega kiriku pärast või üksinda selle pärast, et naabri traktor sõitis üle lillekese, kui sa arvad, et sa peaksid naeruvääristama kellegi teise muret ja kannatusi ning et sinul on õigus otsustada, mis on pisaraid väärt ja mis mitte, siis sa ei ole hea inimene.

Mõtlesin pisut järele.

Ei, ma päris nii tegelikult ei arva. Ma usun, et mõni neist võib siiski olla hea inimene, oma kitsukese silmaringi piires, sest ma tean, kui paljusid nad aidanud on jne. Pigem oleks õige seda sõnastada nii, et sa ei ole eriti intelligentne inimene, sest ükski intelligentne inimene ei arvaks sellises teemas, et mitte ainult ei ole tõemonopol tema kodus kapis, vaid ta peaks sellele tuginedes suisa avalikult teiste inimeste pisaraid naeruvääristama.

Muud ma ei tahtnudki öelda, aitäh.

6 nädalat veel

View this post on Instagram

#Wating #gameofthrones #gameofthronememes

A post shared by Chad (@jemappellechad) on

Ma kavatsen tõsiselt loendama hakata, see on ainus, mis mind reel hoiab. Teadmine, et see saab otsa. Kuus nädalat veel ja siis pean ma veel ainult eksamite pärast muretsema – ning nende jaoks saab vajadusel õppepuhkust võtta ja teoreetiliselt peaks see ainult üks lisanädal olema. Nii et tegelikult ainult natuke veel ja on esimene aasta läbi. Võta end nüüd ometi kokku, pane internet kinni ja tuubi, raisk. Mul on paar ainet, mis megalt huvitavad, aga kardan juba ette, mis eksamil saab, sest pidevas stressis on aju vastupanuvõime lihtsalt nii palju madalam, et no mitte midagi ei jää meelde, iga teksti peab kolm korda lugema.

Teemavahetus. Üritasin väikese mõtteharjutusena mõelda, kes uutest Riigikogu liikmetest mulle kõige uskumatum tundub. Mitte otseselt vastumeelsem, aga just selline “kas nad tõesti lasevad sellise sihukese koha peale?” Ja jõudsin otsusele, et Ruuben Kaalep. Vanemate tüüpide puhul on esiteks selge ringkaitse, Martinit-pojukest ei saa lihtsalt välja jätta, misogüünsed seisukohad, naisepeks ja rahakeerutamisega seotud skandaalid pole meil ju isegi presidendiametis MEESTErahvale takistuseks (kuigi ma arvan, et isegi rahulikel eestlastel, kes on harjunud sellega, et hapukoor ja stringid käivadki kuluaruandesse, oli veidi kibe vaadata, kuidas eelmine president enne ametiaja lõppu kähku abiellus, et Ieval, kes pole eestlane ja ei plaani ilmselt iial Eestisse kolida, oleks elu lõpuni õigus presidendiproua palgale). Meespoliitikule on reaalseks takistuseks ainult see, kui ta on gei (mõelge, kui kähku Toobal pildilt kadus, muidu oleks raudselt need väikesed kriminaalasjad andeks saanud, mis see tibatilluke ebaseaduslik jälitustegevus), kõik muu on nohu – mis on naljakas, kui taustaks mõelda, et mõne kuulsa naispoliitiku seksuaalne orientatsioon on avalik saladus, millest viisakalt ei räägita, aga karjääri pole takistanud. Huvitavad asjad need soorollid.

Igatahes jah, mina arvasin, et käitumisprobleemidega titte, kes avalikult anonüümset kommenteerimist tunnistab ja vihakõne kohta ilmselget pläma ajab, nad ikka Riigikokku ei lase, enne pannakse kas või Madison, aga võta näpust, alahindasin seda, kuidas noored on alati uut võimalust väärt – või miks mitte kuut-seitset. Eeldusel muidugi, taas, et nad meessoost on, skandaalidesse sattunud noored naispoliitikud kaovad alati kähku pildilt.

Hämmastavatest asjadest veel. Iga-aastasi kevadekuulutajaid, inimesi, kes Facebookis laulaksid, kuidas nad üldse ei vaata Troonide Mängu, polegi sel aastal näha. Ei teagi kohe, hakka või kirjutama mõnele, äkki on haiged. Muidu ikka esimesena internetis mainimas, et nad on erilised.

Ahjaa, ma ei söö seeni. Nagu lihtsalt ei isuta jne. Paar šampinjoni omletis kannatan ära, aga muidu ei taha. Nagu õu mai gaad.

P.S. Lubasin täna ühe kooliasja ära teha, aga GoT avaosa ja … Rasked valikud.

P.P. S. Ma arvasin ka, et Mountain on hiiglane, aga …

View this post on Instagram

😂😂🔥 #l4l

A post shared by Game of thrones 🗡️ (@world_ofthrones) on

Ma ise ka ei usu, et ma kirjutan seda juttu

Aga just seda ma täna teen.

Esiteks tahaksin panna inimestele südamele, et ärge otsige investeerimisnõu kerjustelt, toitumisnõu paksudelt ja ehitusalast nõu neilt, kel isegi kanakuut kõver on saanud.

Teiseks. Nagu jumal küll, ei ole olemas sellist asja nagu negatiivse kaloraažiga toidud, kui me just ei räägi kujundlikult kohe pärast sööki võetavast kangest lahtistist. Kui mõni (üllatuslikult mitte sale) endaarustekspert räägib sulle tõsise näoga, et pärast toekamat õhtusööki tuleb lihtsalt õuna peale süüa, et kogukaloraaži vähendada, siis ütle, et pead kahjuks vetsu minema, tagane ettevaatlikult selg ees, lahku ja täna õnne, et said enne minema kui lollus nakkas. Ei, sa ei lähe õunte söömisest paksuks, aga no kui sa tahad rohkem söömise abil kaalust alla võtta, siis soovitan näiteks vatti.

Päeva artikkel …

… on Sakala esilugu võõrtööjõust ja reaalsusest.

Viljandimaa aasta ettevõtte, 1700 lehmaga piimakarja pidava firma juht Meelis Venno. “Ma maksan Ukraina töötajale täpselt sama palka kui eestlasele. Kui härra Helme tahab lüpsma tulla, siis ta on teretulnud. Tulgu koos pojaga [–]. Lehmad ootavad. 900 eurot kuus puhtalt kätte. Kui vahetusi tuleb rohkem, siis isegi 1000–1100 eurot.” Isegi selliste summade puhul ei õnnestu piisavalt kohalikke inimesi leida. “Eesti inimene lihtsalt ei taha seda rasket tööd teha. Selles ongi kogu probleem,” lisas ettevõtja. “Mina põllumehena kohe imestan, kuidas nii eluvõõras inimene nii kaugele jõudis ja kes tema poolt küll hääletasid. Kui inimene hakkab nii hullu juttu rääkima, siis on ta reaalsest elust ikka väga kaugele jäänud. Ma mõtlesin, et Reformierakond on selline, kus ei teata, mis väljaspool Tallinna sünnib, aga et Helme veel “targem” on, seda ei osanud küll oodata.”

Artikkel.

Omalt poolt (st minu isiklikud mõtted, esimene lõik oli artiklist) – minu meelest on probleem, nagu alati, teatud valdkondade ja teatud ettevõtetega. Minu tuttavad ehitajad (oskustöölised, aastatepikkuse kogemusega), kes Eestis ei tööta või on oma firma teinud, ei kiru siinset väikest palka – nad kiruvad seda, et neid ei kohelda siin, nagu inimesi. St et keegi ei küsi, kas sa tahad ületunde teha või nädalavahetusel töötada vms, eeldatakse lihtsalt, et küll sa vajadusel seda teed ja ei vingu. Räägitakse ülevalt all, sinu seisukohaga ei arvestata (ka olukorras, kus tegu on konkreetsete tehniliste otsustega ja projektijuht ise ei ole ehitusspets). Need inimesed ei ole läinud Rootsi või Soome lihtsalt firmadesse, kus rohkem palka saab, nad on läinud kohtadesse, kus neid paremini koheldakse. Ja sama torkab mulle silma ukrainlastega seotud artiklites, kus ka räägitakse, kuidas nad teevad 12-tunniseid päevi ja magavad põhimõtteliselt kümnekesi kuudis – kui see on nende valik, et võimalikult palju raha koju viia, on kõik hästi, aga kui nad on selleks sunnitud, siis enam nii hästi ei ole.

Nii et mina isiklikult leian, et kontroll on vajalik, et tagada, et inimestele on nii tööl kui ka väljaspool seda tagatud elamisväärsed tingimused (ja see kontroll on ju juba olemas, käivad ju igasugu inspektsioonid ja asjad?) – ja sellisele renditööjõule peaks kohustuslikus korras maksma selle valdkonna Eesti keskmist palka (kuigi siin tuleb kohe see, et keevitaja palk kahes erinevas maakonnas võib väga erinev olla, minu tuttavad keevitajad teenivad IT-inimestega sama suurusjärgu palka, aga inimesed ei torma sinna, sest töö maine on selline, et igaühe esimene küsimus on, kas see mitte räigelt tervistkahjustav ei ole).

Aga see, et maapiirkondades pole küsimus mitte palgas, vaid lihtsalt ongi raske leida inimesi, kes oleks valmis nii kaugele ääremaale kolima (kus me oleme ammu koolid kinni pannud ja bussiühenduse nullilähedaseks nudinud ning mingit meelelahutust pole), on reaalsus – inimesi ei huvita raha, kui nende elukvaliteet siiski nii palju langeks. Ja ma ei saa aru, miks osad poliitikud selle fakti ees vähemalt näiliselt silmi kinni pigistavad.

Kes teist siis nüüd suurem kloun on, sõbrad?

Sõdaaaaaaaaa! Ma ei lingi, siis on teil endal põnevam guugeldada … Kuigi samas, mis kuradi põnevam, kui ma ütlen, et üks salapärane keegi, kelle nime ma ei nimeta, hakkas jälle Mallukaga tüli norima, siis oleksite te kõik kohe Eveliisi blogis vaatamas, mis postitusest jutt käib. 😀 Nii et olgu kohe ära öeldud, et sellest. Ja no kogu see asi on minu meelest pastakast nii välja imetud, et anna või imemisauhind. Krt, kui ma ütlen, et tahaks Eveliisi juba aprillis 2019. aasta imemiskuninganna tiitlile nomineerida, siis on vist jälle kiusamine? 😀 Isegi minu kohta natuke liiga piiripealne nali? Nii et teeskleme, et seda ma ei öelnud, ikkagi haritud inimene jne.

Aga milles siis kogu see “draama”? Eveliis on ÄÄRMISELT SÜGAVALT ŠOKEERITUD, sest ta sai teada, et Mallukas on otsustanud, et ta ei soovi teha koostööd firmadega, kes ka temaga koostööd teevad. Ee … Ma teen haruharva kellegagi koostööd (peast meenub üldse ainult üks kord, teised olen kas kõik tagasi lükanud või heategevuse korras postituse kirjutanud, kui teema kõnetab), aga ka mulle tundub igati mõistlik, et kui teaksin, et sama ettevõte teeb koostööd blogijatega, kellel on minust täiesti erinevad väärtushinnangud (nagu teatud kerjablogid ja konkreetsed valedele ehitatud reklaamiblogid, kus 90% postitustest ongi sellest, kuidas blogi perenaine näiliselt ainult selle konkreetse brändi jogurtist elabki, aga sellest hoolimata on ikka seisus, kus selle kõrvale on vaja ka kaalulangetamismeetodeid reklaamida*), siis mina ütlen omalt poolt “ei, aitäh”. Sama firma esindamine tähendaks osaliselt ju samade väärtushinnangute esindamist ning ma ei oleks sellest huvitatud.

Teiseks saan täiesti aru massikampaaniates mitteosalemise põhimõttest, sest no miks ma peaks tahtma kirjutada mingist näokreemist, millest juba viis erinevat piffi ja üks issiblogija kirjutanud on? Ei, aitäh, see oleks madaldav ja vähendaks seda niigi nullilähedast kvaliteeti, mida inimesed siit leiavad.

Kirss koogil on see, et pärast seda, kui Eveliis teeb postituse, mis on ilmselgelt Mallukast – ja tunnistab kommentaarides, et jah, just temast jutt käibki, – küsib ta läbinisti siiralt:

Üldsegi, MIKS sa siia oma nimega hüppama tuled? Ma ei näe, et oleksin sinust nimeliselt kirjutanud.

Nagu tõesti, selle peale tahaks juba mina öelda, et “puhka jalga, kloun”, kui elavaid klassikuid tsiteerida.

Ja täitsa tõsiselt, kui te loete toda postitust ja mõtlete, et “miks ma küll siin olen, see on ju nii igav”, siis pidage lihtsalt kommentaarideni vastu (või jätke postitus vahele), need kommentaarid on selline sulakuld, et mul oli kahju, et mul popkorni ei ole. Nende lihtsalt kohvi kõrvale lugemine tundus kuidagi raiskamine.

Elu pealinnas tõesti ON põnev.

* Õigus oli ilmselgelt sel endisel töökaaslasel, kes mulle iga päev rääkis, et ma ei tohiks jogurtit süüa, sest selles on liiga palju lisatud suhkrut …

  • Kategooriad