Kui juba vaktsineerimisest juttu oli

Austraallased keerasid vinti veel natuke peale ja otsustasid, et usuvabadused on küll toredad, aga eraisiku vabadused lõppevad siiski sel hetkel, mil need teiste tervist ohustama võivad hakata. Ehk siis usulistel põhjustel vaktsineerimisest keeldumine ei ole vabanduseks, lasteaeda sellised lapsed siiski ei saa ja lasterahast on need vanemad samuti ilma.

Põhimõtteliselt, ükskõik kuidas pidi me seda asja vaatame, on tegu lihtsalt haridusliku segregatsiooniga. Õigemini hariduslik ei ole vist õige sõna, lahterdamine toimub pigem selle järgi, kui palju vanemad on suutnud põhikoolis ja gümnaasiumis tähele panna, aru saada ja meelde jätta – kui oled ikka juba lapsevanem ja ikka ei saa aru näiteks, mis vahe on metüülelavhõbedal ja etüülelavhõbedal, oled teistest eraldi. Austraalias üks selline hariduseta grupp teatavasti juba on, kellega teised eriti kokku ei puutu, neid üritatakse just rohkem integreerida, tehakse neile tasuta kohti ülikoolides jne. Samas on armas, kuidas inimesed ennastunustavalt laste eest võitlevad ja endale sugugi nii palju tähelepanu ei pööra – kas olete kuulnud, et näiteks mõni vaktsineerimisvastane joomisest loobuks, sest etanool on ju põhimõtteliselt sama mis metanool? Aga lapse eest võitlevad nagu emalõvid, muljetavaldav.

Feministlik seksipostitus

Ei, ei räägi ma endast, kuigi varsti pean hakkama, sest Printsessist jäänud tühimik tuleb ju täita. Ma ei suuda enam õppida, nii et kirjutan hoopis teile.

Loen vahepeal sellist nõuandenurka nagu Savage Love, kus geimees annab nõu erinevate tavapärasest natuke kõrvale kalduvate suhteprobleemide puhul. Sest huvitav on. Seekord on kirjutanud üks mees, kes defineerib end heterona, kuid kellel on juba neli aastat olnud seksisuhe (mille käigus nad on lähedasemaks muutunud) transnaisega (kellel ilmselt on peenis veel alles, kuigi seda otseselt välja ei öelda). Nad on suhet saladuses hoidnud, eelkõige mehe soovil. Tundub, et naine on armunud, mees ütleb, et “armastab, aga armunud ei ole”, mida iganes see siis tähendaks, vist seda, et armastab nagu sõpra. Igatahes käis mees paar korda kohtamas mingi tavalise tibiga, kes pani sellest pilte facebooki, naine A vihastas ja kirjutas talle, muuhulgas öeldes, et ta on trans. Mees muidugi vihastas selle peale omakorda A peale (ilmselgelt ei olnud monogaamia osas mingit kokkulepet olnudki) ja ei suhtle temaga enam, kuigi A olevat väga õnnetu ja otsivat temaga kontakti.

Dan ei olnud ise vastanud, vaid lasi vastata transnaisel, kelle seisukoht oli, et mees on täielik tropp ja ei kohtle naist nagu inimest ja et muidugi naisel, keda oli neli aastat varjatud, viskas kaane maha, kui nägi, et uus piff pärast paari kohtingut Facebookis juba pilte jagab.

See muidugi tundub normaalne, eks nad ongi kaitsval seisukohal, aga minu suureks üllatuseks leidis ka suurem osa kommenteerijatest, et ainult mees on tõbras ja hukkamõistu väärt, sest “ükski seksisuhe ei kesta neli aastat, naine eeldas, et suhe on tõeline”, “ühte varjas neli aastat, teisega kõlbas nädala pärast facebookis pilte jagada”, “ta näeb ainult genitaale, mitte inimest” jne jne.

Ma saan aru, et feministlik lähenemine eeldab seda, et kõik on võrdsed ja kui sina tahad end naisena defineerida, siis lase käia. Tõsi. Aga see ei muuda seda, et meil on teatavad eelistused – on terve hulk mehi, kes käivad kohtamas ainult blondiinidega ja see, kui naine juukseid värvib, on nende jaoks väikest sorti katastroof. Kui mina olen hetero ja mulle meeldivad mehed ja lisaks meeldivad ka peenised, siis sa võid end ju mehena defineerida, aga kui sul peenist ei ole, siis MINU jaoks tähendab see seda, et sellest suhtest ei saa asja. Ma tunnustan sinu õigust end mehena defineerida, ma olen sinu enesemääratlusega igati nõus ja toetan sind, aga loomulikult valin ma endale kaaslaseks sellise inimese, kellel on küljes need jupid, mida ma tema küljes näha tahaksin.

Teiseks, ideaalid on kenad, aga arvestada tuleb ka reaalsusega. Kui mina ütleksin, et ma olen bi, poleks ilmselt probleemi, pooled mehed mõtleksid, et erutav – aga kui paljud naised oleksid tänapäeva ühiskonnas valmis püsisuhtesse astuma mehega, kes on varem suhtes olnud teise peenisega inimesega, ükskõik, kuidas viimane end ise defineerib? Meie ühiskonnas on see tabu ja kui mees kavatseb edaspidi olla heteroseksuaalsetes suhetes, siis ei ole mõtet iseendale jalga taha panna. Selles mõttes on ainult seksisuhteks planeeritud suhte saladuses hoidmine igati loogiline, mis seda ikka reklaamida. Uus neiu ilmselt lootis suhtest midagi enamat.

Kolmandaks – mis mõttes peaks suhte pikkus kuidagi mõjutama seda, mis laadi suhtega tegu on või millal tohib pilte Facebooki panna? Mõne mehega käid kuus kuud väljas ja ei taha ühtki üritust temaga koos kuskil täägida või ühele pildile jääda, sest ei ole selline mees, keda vanematele näha viia või kellega ühist tulevikku ette kujutada. Ja kui on algusest peale kokku lepitud, et tegu on seksisuhtega, siis kuni vastupidist pole välja öeldud, võib küll igasugu lootusi hellitada, aga pole mõtet teha nägu, et sind on petetud, kui teine osapool vahepeal meelt on muutnud.

Kui ma mehele üldse midagi ette heidaksin, siis seda, et ta sai aru, et naine on temasse armunud, aga ei öelnud talle otse välja, et tema poolt sarnaseid tundeid ei ole ja ei tule. Vist. Sest ega me tegelikult ei tea. Ma olen ühikas igasuguseid suhtedraamasid kõrvalt näinud ja te ei kujutaks ettegi, KUI tavaline see on, et noormees ütleb neiule otse välja (vahel pärast poolt aastat suhtes olemist, vahel pärast paari voodikülastust, kui neiu arvab, et nüüd on mees lõa otsas), et ta ei ole tõsiseks suhteks välja ja seepeale vastab neiu, et no seksime ikka edasi. KÕIK noormehed, kelle kohta mina neid lugusid kuulnud olen (ja iga semester on selliseid ikka 1-2) on nõus olnud. Mõnikord on neiul õnnestunud selle käigus ka mees ära kodustada, enamasti mitte. Vastupidises olukorras, kus tüdruk teatab, et pole suhteks valmis, ja poiss sellise pakkumise teeb, on tüdrukud ei öelnud, aga samas tean ma selliseid juhtumeid üldse ainult kahte. Nii et vabalt võib olla, et tüüp oli tegelikult öelnud, et ta ei näe asjal pikemat perspektiivi, aga naine mõtles, et neli aastat on ta ju juba minuga olnud, on neli veel ja küll ära harjub. Mis on õnnemäng, daamid, alles eelmisel aastal läksid lahku mu mitu aastat koos olnud tuttavad, tüdrukul süda puruks – ja noormees sellest reaktsioonist täiega üllatunud, sest “sai ju alguses juba öeldud, et ma ei näe siin ühist tulevikku”.

Naise käitumist saab aga ainult hukka mõista, see on täpselt see, mille kohta öeldakse, et “ära ole nagu mingi eit”, mis on naljakas, sest eit kui vanem naisterahvas on tavaliselt piisavalt elukogenud, et mitte sellist lollust teha, see on ikka noorte inimeste teema.

Nii et mulle tundus küll, et siin oli suures osas ikka selline suhtumine, et “trans-inimesel on ju nii raske partnerit leida, ole ikka mõistvam siis tema suhtes” – mis on absurd, sest kui mõni muidu heteroinimene (ilmselt siis mitte nii rangelt heteroinimene) satuks täis peaga paar korda samasoolise sõbraga nalja tegema, kes hiljem suhet loodab, ei hakkaks keegi sellele heterole rääkima, et kuule, homodel on ju nii raske kaaslast leida, neid on ainult 10 protsenti ju, käi ikka temaga edasi. Aseksuaalsete puhul ka nagu ei soovitata lihtsalt seksita koos elada, sest kus ta vaeseke mujale ikka läheb. Aga nüüd siis järsku on see argument, et “neli aastat juba kasutasid teda ära, temal tekkisid tunded, kahju ju vaesekesest”. Mis mõttes? Tegu on ometi iseseisva emantsipeerunud naisega, ei ole mingit märki, et oleks esinenud vaimset või füüsilist vägivalda – kui ta ei olnud rahul sellega, mida suhe talle pakkus, oleks ta ju alati võinud minema minna. Mis on üldiselt natuke täiskasvanulikum lahendus, kui kaaslasele meelega keeramine. Kui mõlemad osapooled on võrdsed, siis see, et üks pole olukorraga rahul, ei tähenda, et teine on talle liiga teinud. Ma võin mitte rahul olla sellega, et mees mulle hommikuti süüa tee ja palgapäeval kogu raha minu kätte ei anna, aga kui ta seda mulle kunagi lubanudki ei ole, ei ole nagu põhjust viriseda. Ja see, kui ma juhuslikult end vahepeal hoopis mehena määratlema olen hakanud, ei tohiks seda moraalselt tasandilt küll kuidagi muuta.

Jah, mul oli väga igav vastu hommikut. Aga kui tihti me ikka siin seksist räägime, nii et avaldage aga julgelt arvamust.

Blogijad on täitsa lolliks läinud

stupid-girl-pose-lady

Lugesin Malluka postitust blogieetikast (sel teemal oli just artikkel) ja postituse enda kohta ütlen ma ainult seda, et mulle jääb mulje, et mina olen see viimane valge vares, kes ise näiteks peldikupaberit ostab – teised kirjutavad lihtsalt Zewale*, et jou, visake paar rulli, ma teen teist postituse. Ma ei viitsiks elu sees pidevalt kuskil ukse taga kraapida, et mõned eurod kokku hoida. Okei, antud hetkel siis ilmselt rohkem, kui nende kulul juua sai, nagu ma aru saan, nii et eks inimesed ise otsustavad, mis on nende jaoks juba arvestatav summa, et kuskile meilima hakata. Mis mind aga kirjutama ajendas oli järgnev kommentaar (autoriks keegi Dragomir):

Minu arvamus on selline, et kui oled ise ostnud siis ei peaks seda ostukohta mainima, kuna iseenesest on tegemist reklaamiga, ning reklaam maksab raha. Ning kui sa oled milleski hea, siis võiks selle eest tasu küsida.

Ma sain VALGUSTATUD seda lugedes! Alguses ma ei saanud arugi, et mis mõttes ei tohiks midagi mainida, kui selle eest maksnud oled? Et ma pean nüüd oma viimase aja postitusi kohendama hakkama, sest sai siin alles vahvleid kiidetud ja tegelikult ju sushit ka (mis sellest, et nime nimetamata, küll kõik selle kandi inimesed aru said). Aga tegelikult ju nii ongi, kus on minu tasuta vahvlid???!!! “Troonide mängu” kiitsin ka, kurat, see HBO värdjakari teenib nüüd ju MINU pealt! Kaljuronimist kiidan ma lausa igapäevaselt tasuta, ma arvan, et selle eest olen ma hoovi isikliku kalju ära teeninud. Ega käsi peseb kätt, sõbrakesed, tasuta ei ole siin ilmas midagi.

P.S. Tahtsin veel öelda kaks sõna selle kohta, kui palju sõimu Merje praegu selle eest saab, et preilisid staarblogijaid kõõmadeks nimetas. Esiteks – kõik on nüüdseks aru saanud, et blogijad ei ole just maailma parima iseloomuga inimesed. Sõpru meil ei ole, selle pärast me siin blogime. Keegi ei mäleta enam, kes see essana halvasti ütles, aga ei ole keegi meist siin see lilleke sõnnikuhunnikus, vaid on neid koledaid sõnu igalt poolt tulnud. Teiseks – uskuge mind, Merjel ei ole mingit illusiooni selles osas, et teised teda printsessiks kutsuksid. Kui selge, et vastuolud eksisteerivad, miks ta peakski ütlema, et “ega mind nende noorte daamide seltskond just hullupööra ei tõmba”, oma blogi, ütleb, kuidas meeldib. Kolmandaks – vingute, mis te vingute, tegelikult on teil kõigil hea meel, et kuskil natukenegi verd näha on. See elu on meil siin juba kord selline pidev võitlus, kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal. Ja teie rõõmustate, sest saate jälle kedagi klatšida ja võimaluse korral askis halvasti öelda. Vähemalt ei pea oma puudujääkidele mõtlema, saab vaadata, kuidas mõrrad üksteisega madistavad. Nii et olge tänulikud, mitte ärge igisege.

* Mis muide toodab ainult tippkvaliteetset paberit, mis on nii pehme ja mõnus, et võiks end kasvõi selle vastu hõõruda. Ja nii mõnigi hõõrubki.

oh jah

Ma ei tea, kuidas ma sain olla nii rumal, et mõelda, et vaatan ainult ühe “Troonide mängu” osa – see on sama hea, kui mõelda, et panen majale tule räästasse, aga põletan ainult natuke ärklikorrust. See lihtsalt ei käi nii. Ma lugesin raamatuid suvel, nii et osa oli juba meelest läinud (ja kõige viimane ilmunutest üldse lugemata), lisaks ei käi sari ikka päris täpselt seda liini mööda, nii et väga huvitav oli. Mõnda asja lihtsalt rõhutatakse rohkem, näiteks see, kuidas Margaery väga pehmelt ja lakkamatult naeratades kuningannale kogu aeg sõnadega ära pani*, oli lausa hüsteeriliselt naljakas. Neljanda osa lõpus ahmisin juba õhku ja hoidsin kahe käega toolist kinni, lootes, et ehk ikka ei saa veel läbi. Ma ei tea, kuidas ma need järgmised nädalad nüüd üle elan. Reaalsetele eesmärkidele peaksin tõesti keskenduma või?

Mis seal ikka, “Interstellar” on ju veel ees!

* Näiteks:”Oi, mul on nii kahju, et me ei saa teile veini pakkuda, me ise nii vara hommikul ei joo!”

Täna olen ma rahul (EM13)

ilus

Nüüd tuleb päevikuline ülevaade minu viimastest päevadest, mil ma olen pannud kõik pingutused sellele, et teha ära ca viis (jah, VIIS*) lehekülge oma lõputööst. Nii et kui teid minu elu detailne ülevaade ei huvita (ehk ikka ei oleks pidanud sellest kõhuhädast kirjutama?), siis ärge lugege edasi, küll tuleb uusi ja huvitavamaid postitusi. Jätka lugemist

Süvaanalüüs ronimisest ja alpinismist, ekspert nagu ma olen

ondra

Üks hobialpinist kirjutas oma blogis, et tema küll aru ei saa, miks mõni arvab, et ronimistrenni inimesed paremad ronijad on, neil ometi olevat ka häid ronijaid. Oh jah, ma naersin ja naersin ja naersin ja naersin seda lugedes, ja mõtlesin, et ei saagi pidama. Ei, on muidugi tõsi, neil on paar head ronijat ja kaljuronimistrenn näiteks peab minu suurepärast kohalolu taluma, aga see ei muuda ju kuidagi asjaolu, et need on anomaaliad. Kui alpinistid hiljuti oma seina peal väikse võistluse korraldasid, võitis nii naiste kui meeste kategoorias kaljuronija, mis sellest, et alpinistid end igapäevaselt selle seina vastu nühivad. Ja kui on suured võistlused, võib karikale juba Šorikovi nime peale graveerida, kui just välismaalasi tulemas ei ole, sest parimad alpinistid võivad küll (pisikese Eesti tingimustes) tipu lähedal tungelda, aga tippu nad ei jõua. Suuremates riikides, kus ala on populaarsem, ei ole nad isegi seal tunglemas, vaid võidutsevad oma võistlustel, kus jälle kaljuronijatel poodiumile asja pole (meie grupp läheb näiteks ka mais alpinistidega võistlema, väikese riigi võlud). Mis on ka loogiline, sest kaljuronijad tegelevad ju ronimisega rohkem, alpinistidel läheb pool aurust ellujäämise tagamisele – oleks mul soov mägedesse minna, muidugi ajaksin ma end nende külje alla, sest selles osas on neil tunduvalt rohkem kogemust ja oskusi.

Miks see postitus mulle aga silma jäi, oli see, et ta ütles, et ta oli ühe hobironija blogist lugenud, et alpinistid on imelikud ja ronida ei oska ning et tema ei saa aru, miks üldse ronijaid ja alpiniste niimoodi vastandada – no kes see hobironija teine olla võiks kui mina? Teab keegi veel mõne hobironija blogi? Aga enda meelest pole ma küll alpinistide kohta midagi halvasti kirjutanud. Olen küll kirjutanud alpinistide ja kaljuronijate erinevusest ja sellest, miks mulle isiklikult kaljuronimine paremini sobib, aga see ometi ei tähenda, et ma neid imelikeks peaks. Või noh, ma pean muidugi kõiki siin ilmas imelikuks, sest mina olen see normaalsuse mõõdupuu, aga kui võtta nüüd skaalal null kuni Charles Manson, kus viie juures on keskmine ilublogija, siis alpinistid on ronijatega enamvähem samal pulgal, ütleme, et ronijad on kolm ja alpinistid neli.

Miks minu isiklikul skaalal alpinistid imelikumad on:

  • Nad ei kuula trennis muusikat
  • Nad võtavad trenni ülitõsiselt, muuhulgas igasugu selged arenguplaanid jne.
  • Nad nühivad end köies rippudes üksteise vastu.
  • Nad tegelevad pool ajast ronimise asemel igasugu muude asjadega, harjutavad köietööd, jooksevad raskete seljakottidega ringi jne.

Miks siis alpinistid ometi nii imelikud on? Sest nad on alpinistid, taevas küll! Kui sinu eesmärk on vallutada Mont Blanc, siis arvata on, et sa pead trenni natuke tõsisemalt suhtuma, kui see kaljuronija, kes mõtleb, et äkki sõidaks suvel autoga viiemeetrise kivi juurde, paneks mati maha ja siis ukerdaks selle kivi küljes rasket rada. Piisava ronimistreeninguta alpinist seda ukerdamist ära ei teeks. Nutaks ja läheks solvunult koju. Piisava ettevalmistuseta kaljuronija aga SUREKS ÄRA, kui ta üritaks Mont Blanci vallutada. Märkate seda väikest erinevust? Üks haavab ego, teine lõpetab oma eksistentsi.

Nii et kui mul oleks vähimgi soov mägedesse minna, oleks mul loomulikult juba muusika kinni ja nühiksin end köies vastu teisi, ise samal ajal plaani kirjutades. Ja kui too kirjutaja unistaks sellest, et saaks meiega suvel pisikesi kive silitada, paneks ta ka ilmselt pigem ronimisele rõhku ja võtaks muud osa natuke vähemaks. Nii et ei, ma ei vastanda ronijaid alpinistidele, nii nagu ma ei vastanda ronijaid korvpalluritele. Alpinistid on väga toredad ja nende trenn on nende eesmärkidega kooskõlas, aga selge see, et tegu on kahe täiesti erineva spordialaga, mida ei saagi ühte patta panna. Me ju ei küsi, miks Ameerika jalgpallurid tavalistega koos ei treeni. Vabalt võiksid nad korra nädalas koos jooksmas käia vms, aga üldises plaanis oleks neil täiesti mõttetu koos trenni teha, sest tegu on erinevate spordialadega, mis sellest, et osad elemendid kattuvad.

Pildil on Adam Ondra altjulgestuses kaljut vallutamas. Mäetippu ta ilmselt ronimas ei ole, selleks tuleks ju särk selga panna.

Blogivõistlus

fear

Asi on nüüd nii kaugel, et inimesed saavad erinevates kategooriates edasi jõudnud blogidele oma hääle anda. Viskasin minagi pilgu peale, feminismikategooriat ei olegi. Nojah, mis seal ikka, eks ma kuulutan siis ise, et MINA olen Eesti blogimaastiku esifeminist, sest see blondiin, kes vahepeal seda sõna kasutab ja siis samas kirjutab, kuidas naised võiksid rohkem pükse jalas hoida, on naljanumber. St naljakas oli, kuni ta poliitikasse asus, siis ma enam ei naernud. Ja teine esifeminist, kes otsustas ajakirjandusest poliitikasse üle minna, jäi sellest auhinnast ilma sel hetkel, kui ütles intervjuus, et oma pojale tahaks ta ikka normaalset naist, mitte feministi.

Kuigi, kui nüüd ausalt tunnistada, olen ma siiski selline isevalitseja, Marca ja Indigoaalane ikka kirjutavad ka vahel neil teemadel ja päris huvitavalt kirjutavad, Marcal on hea analüüsivõime ka, mõnus on lugeda. Indigoaalane on põhimõtteliselt anarhist, aga ei taha seda tunnistada. Marca tahaks vahel anarhist olla, aga on ikkagi Marca. Aga feminist on ta nagunii.

Ainult “kõige tublima” kategooria võttis mind pead kratsima – pea kõik blogijad, keda ma sealt üldse teadsin, olid sellised, kelle puhul jääd mõtlema, et miks nad seal kategoorias üldse on. Sest on sünnitanud? Sest on telefoni tuuripanekuga kaamera ette jäänud? Sest on suutnud pärast maovähendusoppi kaalust alla võtta? Oleks imelik ka, kui poleks võtnud. Sest kirjutavad sellest, mida nad hommikul selga panevad ja millise sõjamaalingu endale päevaks teevad? Sest määravad pendliga seda, kas aluspesu räpasuse aste on juba selline, et oleks aeg trussikud mustapesukorvi visata? Sest käivad ülikoolis, nagu 70% eestlannadest ikka ühel hetkel teeb? Minu meelest peaksid seal olema inimesed, kes reaalselt teevad midagi, no kasvõi ilublogijad, kes on suutnud oma brändiga välja tulla, või inimene, kes on kuskil vabatahtlikuks ja reaalselt muudab midagi. Neist, kelle nimi mulle tuttav oli, tundusid mulle seal nimekirjas omal kohal olevat ainult diipkunstiinimene ja stellaarium, muu võttis nagu õlgu kehitama. Mõni neist on hea blogi, üks neist näiteks on mu lemmik kokandusblogi, ja ma saaks sellest täiesti aru, kui ta pidevalt aktiivselt kokaraamatuid kirjutaks või tahaks kohvikut avada vms, aga niisama? Ma oleks hääletanud hoopis SELLE blogi poolt, see on äge blogi, ägedalt kirjutatud ja selge see, et ta seal Aafrikas nii sama ei päevita. Kusjuures see oli mingites teistes kategooriates täitsa olemas, ma ei saa aru, kuidas mitte siin. Aga no mis seal ikka.

Lemmikblogide juurde minu lemmikud kahjuks jõudnud ei olnud. Mitte ükski neist. Ilmselt ei ole nad nii väga kuulsad ja võimalik, et selle pärast, et nad ise ei taha. Aga kirja panen ma nad ikka, kui keegi ei taha oma nime siin näha ja öelgu, ma võtan maha. Minu lemmikblogijad on: tavainimene, Murca ja konvekablogija. Ja viimasel ajal meeldib mulle väga Ritsiku blogi, sest mulle meeldib see, et ta on nii sõbralik ja rahulik ja üldse mitte nagu mina. Noh, et on ikka mõni normaalne inimene ka ilmas.

Nii oleks hääletanud mina, aga nii ei saanud. Nii et hääletasin teisiti. Kuigi ütlen ausalt, et näiteks Spordiblogi kategoorias ei hääletanud ma mitte inimese poolt, vaid teise inimese vastu. Sest kui see tõbras auhinna saab, siis ma nutan.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 99 other followers