Thimbleweed Park

download-1-1

GOG-is on viimast päeva soodukas, nii et üht uut mängu ostes (Torment: Tides of Numera jäi ikka ostmata, kuigi kõik arvustused kiidavad, ei teagi kohe, milles asi, ei tõmba hetkel) tuli meelde, et omal ajal jäi kirjutamata, mida ma sellest mängust arvan.

Teate, päris häbilugu, aga ma olen jõudnud sellisesse ikka, kus liiga palju järjest mängida ei jaksa. Ja kuna olin tol hetkel just Kombitsapäevaga ühele poole saanud, siis tagantjärele saan aru, et tegelikult oli Thimbleweed Park täiega äge, aga juba oli tüdi peal ja rikkus elamuse veidi ära. Lõpuks tahtsin ainult näha, kuidas lugu lõppeb, nii et väga poole vinnaga, tegin teise poole läbi (kusjuures mõnusalt pikk mäng on muidu, sai kraami ikka täie raha eest).

thimbleweed-21

Thimbleweed Park on selline täiega vanakooli mäng (pikslid!), kus murtakse mõnuga viiendat seina ja tehakse mängijale nalja. Selline armas tögav huumor, mis kõigile mängunohikutele ilmselt hästi peale läheb. Saab valida, kas tahate mängida lihtsamat või kergemat varianti, ma mõtlesin, et ega ma loll ei ole, ja hiljem täiega kahetsesin. Nii et ilmselt võib häbenemata lihtsama ka võtta.

thimbleweed_park_review_story_1490888226639

Kokku sai mängida viie erineva karakteriga, igaüks omamoodi opakas, igaühel oma taust ja oma probleemid. See tähendas ka seda, et kui ikka mõni karakter iga hinge eest konflikti väldib, siis tema abil teistega tüli norida ei saa, tuleb selleks mõni teine valida. Lugu oli väga lahe ja mõistatused/tegevused enamasti piisavalt loogilised, kuigi vahepeal tuli ennast ikka üsna halliks nuputada. Mulle isiklikult meeldis helitaust ka ja see, et ühel hetkel tekkis mängu kaart (st et ei pidanud enam kogu aeg tervet linna läbi jalutama), tegi elu parajalt lihtsamaks. Kõigile vanade mängude austajatele soovitan igatahes soojalt.

Advertisements

Viimane tagasivaade

Everything looks so tiny (📸 by @hannataevamanna )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kokkuvõttena võib öelda, et meie 13 inimesega reis lõppes ainult ühe kipsiga. See on ju päris hea, eks? Meie pisigrupist suutis Sirru end korralikult ära kraapida ja suurimaks vaenlaseks osutus hoopis üks laugel maal olev puuoks, kuhu mina suutsin juustega kaks korda kinni jääda, Hanna kriimustas sellega oma otsaesist ja minu musirullikene torkas end sellega kõrva, nii et verd lahmas. Pärast kolmandat õnnetust riputasime sinna ronimissussi otsa, et paremini silma torkaks paistaks, sest no see lihtsalt jäi muidu kogu aeg kõigi nägemisulatusest välja.

Reisi lõpuks olid ka poisid aru saanud puhkepäevade vajalikkusest, sest ma mõtlesin, et ei viitsi end lolliks vaielda, nii et tegin ühe päeva lihtsalt eelkõige päevitamist ja belay bitchi, sain oma puhkuse sealt kätte. No ja paari päeva pärast hakkasid poisid kurtma, et ikka tunda on, et lihased ei tööta nii nagu võiks ja rammestus on peal ja muud jutud. Ma ei ütle, et mul on alati õigus, aga mul on alati õigus.

Aga huvitaval kombel jõudsin ma reisi lõpuks küll taas enamvähem haiguseelsele tasemele, st keskmine 6A oli taas flashitav, aga selle tripi eredaimate elamustena jäävad meelde hoopis üks 5+ (sest sellel oli kõige suuremat eneseületust nõudev liigutus) ja see pildilt paistev 4+, sest see oli lihtne küll (kes meist poleks lastena uksepiida vahel ukerdanud, põhimõtteliselt sama asi), aga ma polnud varem väljas kunagi midagi sellist teinud.

Aga nüüd on aeg koju tulla ja natuke aega usinalt uuteks reisideks raha teenida. Töö teeb vabaks jne.

How do you pass time at the #airport ? 🤗 #handstands

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuidas ma tahtsin ellu vürtsi lisada

Awful anniversary obligations 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teie ei tea, aga meil oli siin mõne päeva eest väikest viisi tähtpäev. Nii et Hanna ja Kārlis pakkusid lahkelt välja, et lähevad teistega lauamänge mängima ja jätavad meid kahekesi õhtut veetma, et saaksime olla täpselt nii valjud, kui hing ihaldab. Etteruttavalt olgu öeldud, et olime väga valjud, aga võtame ikka algusest.

Mina nimelt ei saanud üldse arugi veel, et midagi juba käimas on, kui sain Sirrult korraliku litaka vastu kanni. Ja ma mõtlen ikka KORRALIKU litaka. Murdosa sekundit jõudsin rõõmsalt mõelda, et issakene, KÕIK 50 halli varjundit siis nüüd niiviisi meie kodus, kui selgus, et tegelikult oli Sirru herilaselt kätte nõelata saanud, sellega (käega, mitte herilasega) suvalises suunas vehkima kukkunud ja minu kaunis kann jäi lihtsalt õnnetul kombel ette. Sellega muidugi asi ei piirdunud, sest herilane oli nüüd vihane ja tema tapmiskatse käigus sai Sirru esmalt veel ühe sutsaka selga ja seejärel kadus herr herilane kuskile meie majapidamisse ära.

Siis, kui Sirru kaks ööd magas minu plätu voodilaual, et vajadusel meid herilase eest kaitsta, ma naersin. Siis, kui ta läks vetsu nii, et esmalt lükkas ukse irvakile, kuulatas, pani ettevaatlikult tule põlema ja siis sisenes plätu ähvardavalt ees, naersin veel rohkem. Ning siis avastasin, et iga kord, kui ma talle kasvõi käe õlale panen, muudest piirkondadest rääkimata, vahib ta hirmunult ringi ja küsib, kas ma kuulen suminat. Enam ma ei naera.

Ah, seks ongi ülehinnatud. Pealegi, ega ta Tallinnas ikka enam seda vabandust ei kasuta. Vast. Ometigi?

Tilk tõrva meepotis

Everything looks so tiny (📸 by @hannataevamanna )

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja ma ei mõtle seda üldse millegi halva mõttes, vaid selles mõttes, kuidas vahel üks pisike sipu võib kogu sipelgapesa elule hoopis teise tooni anda. Meil siin on nimelt väga rahvusvaheline seltskond ja terve hulga väga head inglise keelt kõnelevate inimeste peale on ka üks lätlane, kes räägib igati arusaadavalt, aga teeb pisikesi vigu. Ma arvasin, et küllap ta hakkab hiljemalt paari päevaga korralikult rääkima, seda enam, et seltskonnas on ka ameeriklane. Tulemus on aga hoopis see, et kui lätlane ütleb, et “I can’t find my shoeses,” vastab ameeriklane täiesti sirge näoga: “I’ll put on my pantses and help you look.”

Teine asi, mis ronides väga silma torkab, on see, et keegi ei ütle enam “take me in“, kõik ütlevad “hold me closer“. Sellega seoses oleme autos ka tavatult palju Elton Johni kuulanud, kuigi läks umbes kolm päeva, enne kui lätlane aru sai, et Tiny dancer talle pühendatud on.

Muide, klassikaraadio on ka väljamaal täiega hea. Kodus ma ei viitsi seda kuulata, sest nad pool ajast patravad, aga siin on juttu väga vähe, saab rahulikult muusikat nautida ja selle vähese jutu kuulamisharjutusena kirja panna.

Aga päike on nii tore

I asked for an omelette, they asked if it could be vegan and between a sandwich 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kui alguses sadas vihma, siis nüüd on terve nädala selline mõnus 20-kraadine ilm olnud. Õpin innukalt hispaania keelt, näiteks sain teada, et nad vahivad mind nagu lolli, kui ma ‘papa’ ütlen, sest see tähendab kartulit ainult Lõuna-Ameerika hispaania keeles. Keedukartul käib siin muide igale poole, olin väga üllatunud, kui mulle veganomleti nime all pm kartulipuder köögiviljadega toodi, aga nad panevadki siin kartulit omleti sisse.

Teine tore asi on see, et vaikselt hakkab vorm tagasi tulema. Köhin vähem ja juba mäletan, kuidas ronimine käib. Teiseks otsustasime Siuranast kõigest paarkümmend kilomeetrit kaugemal olevaid seinu uurida ja avastasime rõõmuga, et seal on selline hindamissüsteem, nagu me harjunud oleme. Ei peagi enam nutma, vaid vähemalt iga 6A on taas flashitav, karmimad numbrid ka lubavad vähemalt.

Best day ever #nospainnogain #spainal

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sirru on vahel natuke pahur, sest tema seab suuri eesmärke ja siis on kurb, kui 6b flash ära ei tule. Mina võtan üsna vabalt ja keskendun rohkem sellele, et taas korralikult vormi saada ja kui ikka väsinud olen, puhkan rahulikult ja praen päikese käes pekki, mitte ei ürita end iga hinna eest ribadeks tõmmata. Terve suvi Soome seinu ju ees.

Rocking my new slippers 😆 #spainal

A post shared by Rents (@rrrents) on

I’m still standing

Life is sweet 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu suureks meelehärmiks köhin ma jätkuvalt nagu tuberkuloosnik ja vajan igal ööl ca 10 tundi und, nii et tundub, et päris 100% terve ma siiski ei ole. See on hetkel aga ka ainus asi, mille üle vinguda annab. Ilm on kohati vihmane, aga pigem nii, et oleme sunnitud ronimispäevade vahele turistimispäevi või siseronimispäevi ka tegema, nii et lõbus on kogu aeg ikka. Käisime näiteks Barcelonas Casa Batllós, mille arhitekt oli selline sell, kellele sirged jooned üldse ei meeldinud. Üsna äge oli, kuigi ma vist mõtleks kaks korda, kas see on ikka pea 25 eurot väärt.

Korstnaid pole varem näinud v?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ronimisest. Rajad on suht sarnase greidingu ja ülesehitusega nagu Tenerifel, karm greiding ja esimene polt kõrgel. Seekord tuli Mikael juba esimesel hommikul meie ukse taha ja soovitas häbikepp osta, sest paljudel radadel on algus üsna raske ja normaalset kukkumiskohta pole. Häbikepp on nimelt selline pikenev kepp, millega saab vajadusel esimese klipi ära teha ja ei pea eluga riskima. Õnneks oleme pidanud seda ainult paar korda kasutama, aga hea teada, et vajadusel on olemas. Tenerifest erinev on see, et poldivahed on pikad ka lihtsatel radadel, mis minu meelest on hea, sest saabki oma julguselihast ka kergemates oludes treenida. Lisaks sellele on meie sohivarustuses ka üks lätlane, kes on oma küla parim ronija. Nii et kui mina näiteks 6a+ rada ronida ei suuda, viib tema köie üles ja mina saan ülaltjulgestuses ronida.

Blue skies 😍 #siurana #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nii et siiani oleme kaotanud ainult ühe mailoni (varustusejupi, mis pannakse laskumiseks polti, et mitte kallimast varustusest ilma jääda), kui me ühes cragis ei suutnud välja mõelda, kus me oleme või mis radadega meil üldse tegu on (mis on alati kõige lõbusam), nii et hakkasime innukalt ühte 7A-d murdma. Ütleme nii, et meist jäi see tegemata, raskete radadega puutume nii palju kokku, et naabrid räägivad vahepeal, kuidas La Rambla sai ära ronitud jne. Mina olen juba leppinud sellega, et isegi 6B flash on sel reisil mu võimete piiridest väljas, 6A+ on siin juba megaraske (osaliselt ilmselt ka haigusest tingitud, mitte ainult raskemast greidingust, aga kuna meie lätlane ka 6B-de peal ähib ja puhib, siis suures osas ikka hindamissüsteemist).

Muidu niisama hängime ja tšillime. Ülimeeldiv üllatus on see, et ma julgen järsku hispaania keelt rääkida. Teen raudselt palju vigu, aga kõik jutud saame aetud, suudan välja uurida, mis materjalidest mingi ronikraam tehtud on, palju kaalub ja maksab või näiteks, mida süüa on võimalik saada (seal, kus peatume, menüüd pole), milline vein võiks magusam olla jne. Ehk siis selline elementaarsete vajaduste rahuldamiseks vajalik baastase on kenasti olemas, olen rahul. Muuhulgas leidsin ühe noore tšiili sõbra ka, kes on ca aasta aega roninud, täielik kilu ja kurdab mulle vahel ikka, kuidas mõne 7A jaoks tervelt kolm katset läks. Vähe ei aja kadedaks. 😁 Aga no uhke tunne vähemalt, et en español need jutud räägitud saame.

Kuidas ma korteritesse sisse murran

Not #climbing today I guess. Then again, sometimes it rains #ashimaquotes

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ütleme nii, et reisid on ka paremini alanud. Saabusime Hispaaniasse südaööl, väljas sadas padukat ja igal pool oli megaudu – ning meid ootas ees pea neli tundi autosõitu. Jõudsime enne nelja ööbimiskohta, kontoriuksele oli kleebitud kaart ja Hanna võti. Maas oli üks võti veel, nii et eeldasin, et ju see minu oma on, ja korjasin hea õnne peale üles. Tuletan meelde, et jätkuvalt kallas ja oli kottpime. Teised panid meid meie numbriga treileri juurde maha, sest olin Antonioga kokku leppinud, et meie ööbime treileris, mitte bungalos. Saime kuidagi läbimärjana käsikaudu ukse juurde (telefoni taskulamp ei töötanud, sest ainult 5% akut) ja avastasime, et – üllatus! – uks on juba lahti. Mis seal ikka, kobisin oma kodinatega tuppa, karjusin Sirrule, et ärgu kohmerdagu, ja hakkasin kohvrist laadijat otsima. Kaugele ei jõudnud, sest selle aja peale küsis hele hääleke voodist, et mida ma nende elamises teen. 😀

Täitsa pekkis, kui piinlik, ma kujutan ette, kui hirmus see neile oli. Ma ehmatasin ka niimoodi, et vaatasin ainult, kuidas kiiremini tagasi vihma kätte saaks. No ja nüüd olime olukorras, kus me:

a) ei omanud kaarti, sest see jäi Hanna kätte,

b) ei saanud talle helistada, sest telefon oli suremas ja lisaks avastasin, et olgu see või neli korda veekindel, puutetundlik ekraan töötab vihmaga üsna kehvasti,

c) ei näinud, kas me jalutame parajasti mööda teed või lihtsalt põõsa vahel.

Nii et mis meil üle jäi, hakkasime oma kohvritega suvaliselt kuskile jooksma. Läksime põhimõtteliselt kõige lähema bungalo räästa alla varju, et elu üle järele mõelda, ja avastasime, et krt, siin on ka nr 7 ukse kohal. Proovisin võtit ja – vaata imet! – töötas. Tühi oli ka. Nii et vedasime oma kodinad sisse ja üritasin uuesti telefoni laadima panna, et uurida, kas Hanna on elus, aga see arvas, et ma võiks enne oodata, kuni laadimisauk kuiv on (tänapäeva tehnika imed). Selle aja peale kuulsime juba väljast sellist raginat, nagu põder üritaks läbi võsa murda, ja avastasime, et meie kaaslased ei olnud kehva kaardi abil ka eesmärgile jõudnud. Pika ringijooksmise peale selgus, et tegelikult on nad meie naabrid, jagame nendega suisa seina.

Sellega meie mured aga ei lõppenud, sest hommikul kell vara ärkasime räige prõmmimise ja räppmuusika peale. Selgus, et hispaanlased olid ronminni seltskonnale meie korterinumbri öelnud (vannun, Mikael, et lahti lastakse see inimene teie pärast), nii et nad tulid meiega rõõmu jagama. Ma EI ole hommikuinimene, eriti pärast mõnda tundi und, nii et see EI olnud rõõmus nägu, millega ma neile vastu vaatasin.

Kui ükskord päriselt üles saime, läksime ametlikku check-inni tegema ja hommikukohvi ostma, ning mõlemad jäid tegemata, sest teenindajad vaatasid meist meie tervituskatsetest hoolimata lihtsalt läbi. Nii et ootasime 15 minutit ja siis läksime linna sööma, sest kaua sa ikka ootad, kas inimesed tahavad sulle teenust pakkuda. Ahjaa, hiljem saime teada, et veebilehel mainitud “tasuta wifi” tähendab seda, et kogu selle hoonekompleksi peale on ühes majas internetituba, kus muuhulgas on ka wifi. 😀 Muidu ei kurdaks, aga 4G tuleb ja läheb, nagu jumal juhatab, elan siin nagu metslane.

Look, a #cat

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna on ka terve päeva niiske olnud, nii et jalutasime ringi, uudistasime kaljusid ja vanalinna ning mängisime lolli:

Taking good #climbing photos is an art 😂 #spainal #nospainnogain

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna sai juba välja ronima, aga sellest ma ei viitsi veel kirjutada.