Mul on ilmselgelt lihtsalt odav maitse

greenjeans

Ma ei mäleta, kas siin ka igisesin, et mul pole mitte midagi jalga panna ja peangi hakkama ainult kleite kandma, sest peaaegu kõik püksid on jalgrattaga sõitmise tõttu katki kulunud. Igatahes nii oli. Käisin Taskus kõik poed läbi, käisin Kaubamajas kõik poed läbi – ja ei leidnud kahe keskuse peale MITTE ÜHTEGI paari pükse, mis oleks mulle meeldinud. Nii et otsustasin, et mis seal ikka, hakkan siis naiselikuks ja käin kleitidega.

Noh, täna sattusin esmalt Reedaga kaltsukasse (saagiks kolm paari erinevas pikkuses lühkareid, mis mulle täiega meeldisid, ja ühed käivad-kah pikad püksid) ja emaga Sepa turule (saagiks kolm paari täiega ägedaid pikki pükse ja ühed okeid pikad püksid + üks kleit). Ehk siis ilmselgelt, kui sul on ekstravagantsem maitse ja sa eelistad julgeid mustreid ja tugevamaid värve (näiteks sellised rohelised teksad sain!), siis peaksid pigem turu peale minema. Rääkimata sellest, et seal on inimesed sulle müümisest reaalselt huvitatud, küsivad, mida sa otsid ja siis üritavad välja mõelda, kas ja mida selle info põhjal sulle soovitada. Ma olen täiesti impressed.

P.S. Mõtlen siin omaette, kas viitsin homsest instagrammis kuuajases joogavõistluses (iga päev tuleb vastavas asendis pilt postitada ja lõpuks siis võib mingit manti võita) osaleda või mitte. Nii keerulised küsimused on ikka elus.

Kolm head asja

Täna oli jälle mingi nõrkus peal, nii et kogu trenn oli selline üsna asjatu seina mööda nühkimine. Aga et iseend motiveerida, olgu kirja pandud kolm head asja tänasest trennist:

  1. Kaneelirullid. Te ehk ei tea, aga kaneelirullid sisaldavad kõiki eluks vajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Peaaegu. Ja noh, need olid kodutehtud.
  2. Mul on hetkel ainult üks projekt ja see on lihtsalt lõbutsemine. Kes mu instat jälgib, siis see sama sinine rada, millest ma pildi panin. Igatahes saan ma nüüd hüppega vajaliku nuki ära katsutud, nii et küll ma sinna varsti ka kinni hüppan. Ainult aja küsimus.
  3. Plahvatuslik jõud oli täiesti nullis, aga tavaline jõud on mul vist alati olemas. Mõtlesin, et teen täna ainult kolm seeriat lõuatõmbeid, sest jõudu nagunii ei ole, aga tegin kõik ettenähtud üheksa kenasti ära. Sa vahi. Ise olin ka üllatunud.

Muuhulgas nägin kodu teel Mülleri maja ees (noorematele selgituseks, et see on silla poolt tulles Kroonuaia tänaval suht kohe enne Herne risti, seal elas vanasti Aleksander Müller) kahte välismaalast, kes uurisid, kus siin see Zavood on. Mina hakkasin tõelise pensionärina muidugi rääkima, et vat vanasti, VANASTI sai siit samast mäest majade vahelt üles ukerdada, kehvemal õhtul, kui juba natuke joodud, võis küll ka alla tagasi veereda, aga kogu aeg oli lõbus. Nad natuke kuulasid viisakalt, siis küsisid, kas see tähendab, et nad peavad ringiga minema. Ütlesin, et jah, järgmisest tänavast üles, siis keerate tagasi ja jalutate, kuni näete räpaseid koledaid purjus inimesi – mille peale üks poistest ütles täiesti siira rõõmuga:”JAA! Just seda kohta me mõtlemegi!” Vähemalt hindavad nad oma seltskonda realistlikult.😀

On see tõesti võimalik?

Minu lempar ja Reeda lempar on koos laulu teinud. Selline armas ja romantiline ka (point siis selles, et üks osapool tahaks küll andeks anda, aga ei anna, sest “vaata, kuidas sa mind kannatama panid”):

koolikirjand teemal “Rentsi haiguspäev”

sokid

Seda puhkepäeva oli mulle tõesti vaja, ma tunnen ennast nagu teine (hulga parema tervise juures olev) inimene. Energiat on nii palju, et karga või rõõmust üles-alla. Tundsin end õhtupoole nii hästi, et mõtlesin juba, et tahaks trenni, aga isegi mina ei ole päris nii ullike, et terveks saades otsekohe trenni minna. Käisin hoopis linnas jalutamas ja Atuga patseerimas ja tegin natuke joogat. Üldse jõuab igasuguseid asju teha, kui parajasti tööl ei ole. Näiteks koristasin. Isegi vetsu pesin puhtaks, vanaema oleks uhke minu üle. See tõestab taas kord, et naised on loodud koristama ja kodu hoidma – anna neile vaba aega ja küll nad kuskilt lapi leiavad. Kaktust kastsin! Kui mõtlema hakata, siis esimest korda sellest ajast saadik, kui ma ta varastasin päästsin, tookord läks meelest ära. Ühele jakile õmblesin ka puuduva nööbi tagasi ette. Minu perenaiseoskused ja hoolitsuskirg on muljetavaldavad. Pange tähele, niidi sain ka selleks täitsa ise nõela taha.

Muide, kui te mõtlete, miks ma panin teile siia pildi oma peaaegu katki kulunud sokkidest, siis asi pole mitte sokkides, vaid selles asendis – varemgi on nii olnud, et just siis, kui kergelt haige oled, tulevad kõige paremad tulemused. Minu isiklik teooria on, et jooga puhul on nii, et mida vähem mõtled, seda parem, sest seda paremini saad selle õige “jooksu” peale, kus kõik lihtsalt sujub. Peaaegu neli kuud olen ma vaeva näinud ja lõpuks ometi miski, mida annab juba tinglikult lootoseasendiks nimetada. Ja alumisel pildil kujutatud asendis sain ma lõpuks ometi ka parema käega selja tagant varbad kätte. Tulge veel ütlema, et täiskasvanueas enam painduvust ei arenda, kaks läbimurret ühe päeva jooksul – I’m enlightened as hell!

Ardha Baddha Padma Paschimottanasna

Lisaks. Hakkasin hiljuti hobi korras ühte programmeerimiskursust võtma – esimest korda viie nädala jooksul hakkasin varakult pihta ja tegin midagi juba nädala esimeses pooles ära. No kes see jõuaks kiita nii tubli inimest nagu mina.

Muuhulgas jätsin Marimelli blogisse kommi, et tehku feminismiblogide kategooria ja ma paneks kohe kirja ennast. Seejärel ütles keegi mulle, et minusugune peaks juba vanuriblogi kategoorais olema. Käisin ekstra vaatamas, seda ka ei ole. Jälle olen ma diskrimineeritud!!! Mari-Leen, ole inimene, olgu olla auhind parimale pensionärblogile.

P.S. Tegin endale hiljuti Instagrammi konto, eelkõige selleks, et jälgida teatud inimesi, keda ma tahan jälgida. Näiteks Jason Momoat, sest … talle meeldib ka ronimine ja see on väga inspireeriv. Jah, just. Selle pärast. No ja miljonit päris ronijat ja mõnda joogainimest. Aga nüüd vaatasin, et hulk inimesi jälgib mind, mis sellest, et ma panen üles pilte kividest ja pelmeenidest ja nüüd siis ka oma päev kantud ja peaaegu katki kulunud sokkidest. Vaevalt, et mu pildid nüüd kõigile neile tõesti väga huvitavad on, sest olgem ausad, ei ole seal suurt kunsti, ainult mingid asjad, mis mulle naljakad tunduvad või huvitavad on. Et kas on mingi netikett, mis ütleb, et oma sõbra instakat pead sina jälgima, ka siis, kui ta paneb üles ainult pilte oma toidust või oma hobist, mis sind absull ei koti? St kas ma peaksin neid kõiki nüüd viisakusest vastu jälgima või muidu riskin sellega, et nad räägivad kõigile, et õu emm džii, kelleks see Rents ennast peab? Ei taha oma ronijaid ja kondiväänajaid kellegi toidu- ja kassipiltide vahelt otsida, neid näen ma ju Facebookis ka. Mingid kavalerikandidaadid ka jälgivad, kui ma neid vastu jälgin nüüd, mõtlevad ju, et hakkame abielluma varsti, teate küll, kuidas tänapäeval asjad käivad. #tõsinemure

Miks Rents joogapilte ei postita

Sest ma ei ole veel nii kaugele arenenud, kui ultraspirituaalne guru. See ei ole nii, et klõps ja valmis, selle nimel tuleb vaeva näha:

Mingi haiguseuss

Istusin nädalavahetusel kodus, soojas toas, ja tegelesin ühe tõlkega, aga ikka suutsin endale kuidagi liiga teha. Pühapäeval oli köha ja nohu, mis läks järgmiseks päevaks üle, aga eile oli oi-oi kui kehv olla. Kogu aeg külm, pea käis ringi, nii et tööl eriti trepist käia ei tahtnud jne. Päeva lõpuks oli liiga palav ja ebameeldiv. Mõtlesin, et lähen koju ja teen natuke joogat, selle peale hakkab alati parem – ja oleksin juba päikesetervituse ajal konkreetselt külili kukkunud, nii et otsustasin kähku, et parem siiski mitte. Kuna meil on üks teine töötaja ka parajasti haiguslehel, öeldi põhimõtteliselt, et väemalt kolmapäevani pean välja vedama, homsest võin paariks päevaks koju jääda. Jee.

Reet ütleb alati, et ta ei saa aru, kuidas ma ei saa aru, kas ma olen haige või üleväsinud – mul algavad mõlemad alati pearingluse ja külmatundega, ei saa tõesti. Kui tõesti magada ka ei saa (praegu olen kaks ööd ringi vähernud lihtsalt), lisandub varsti sügavamõttelisus ja paranoia. Nii istub mul üks postitusemustand, sest mul on tunne, et tervena ma tegelikult ei tahaks avaldada postitust sellest, et see on kohutav, et me oleme kõigest oma bioloogia ohvrid, aga samas sellest kogu aeg nii teadlikud. Seda enam, et kui ma ringi vaatan, siis osa on sellest bioloogiast ikka üle ja teine suur osa ei saa aru, et loodus neid siia-sinna loobib. Mina olen siia joone peale jäänud kuidagi. Paranoiast olen ma varem vist seoses öiste vahetustega rääkinud, kus vahepeal ei julge hommikul enam mingeid asju teha – täna pidin vareseparvest mööduma ja märkasin esimest korda elus, et neil on nii hirmsad suured nokad. Veetsin liiga pikalt mõeldes, et ega neil eriti kaua ei läheks vist, et soovi korral mu prilliklaasid puruks lüüa ja silmade kallale pääseda. Nii et nüüd võib küll öelda, et ilmselgelt peaks natuke puhkama, pole päris see seis, millega tööd teha.

Ahjaa, vahelepõikena üks keelemärkus – nägin siin pikalt vaeva, et aru saada, mis rolli prantsuskeelne väljend au titre de täpselt kannab. Minu lauses näiteks ei tähendanud see tegelikult mitte midagi, lause ei oleks üldse muutunud, kui selle asemel oleks lihtsalt pour olnud, aga prantslased armastavad suuri sõnu ja pikki lauseid. Leidsin selle kohta isegi foorumiteema, kus põhimõtteliselt öeldi, et nojah, administratiivkeel, harjuge ära. Seda, kas see siis vahepeal midagi tähendab ka, ma ei saanudki teada. Elu on ikka seiklus.

P.S. Muidugi oli “Troonide mängu” avaosa hea.

äkki olen ma stereotüüpne mees?

men-women-differences-comic-bright-side-23__700

St kui seda pilti uskuda. Ma olen rääkinud sada korda, kuidas ma enda arvates olen põhimõtteliselt ideaalkaalus (no kilo või kaks võiks alati suveks maha võtta, aga no ei ole vaja rasvaimuks aega panna ja jaksan end mööda seina üles vedada küll), aga saan pidevalt igalt poolt soovitusi ja näpunäiteid allavõtmiseks, nagu see eelmise nädala soovitus liiga süsivesikurohked viinamarjad õunaga asendada.

Noh, käisin täna poes jäätist ostmas, sest “Troonide mäng”. Jaa, seda ei saa ju ilma jäätiseta vaadata. Peale minu oli Hernekas ainult väga õbluke müüjanna ja üks väike laps oma emaga oli parajasti lahkumas.

Laps uksel emale:”Ema, kuidas ta nii suureks on saanud?”

Ema:”Ma ei tea, kullake, ju ta kasvas.”

Ma ei tea, kellest nad rääkisid, aga nad EI rääkinud minust.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 110 other followers