faith

Elame veel

See kombe on muumidega ja megaarmas, kuigi te selle nurga alt muumisid ei näe

Pole olnud väga tahtmist mammandusest kirjutada, sest nagunii valetaksin – asjad muutuvad nii kiiresti, et see, mis on täna tõsi, ei pruugi enam homme olla. Mõni päev näiteks sobib kõhukott, mõni päev ei sobi, mõni päev meeldib muusika, mõni päev mitte – mõni päev ta järsku isegi ei pööra enam pead hääle suunas (mis on ilmselt seotud sellega, et tal on nina kinni). Küll aga võin öelda, et olen viinud soovituse “maga siis, kui beebi magab” täiesti uuele tasemele. Mitte ainult ei maga ma siis, kui tema magab (päeval küll teises toas, sest kui ta mõneks sekundiks silmad avab ja mind näeb, tekib tal liiga kergesti mõte, et toit on parem kui uni), vaid tihti ka söön siis, kui tema sööb (protip: eelista kananagitsaid jms, mis võivad küll lapsele pähe kukkuda, aga mida ei pea sealt välja pesema), ning liigagi tihti nutan siis, kui tema nutab (nüüd õnneks küll juba tunduvalt vähem). Võib vist öelda, et 3/4, ainult tema eksistentsi viimane alustala on puudu, aga miski ütleb, et on ainult aja küsimus, millal me end ka ühel ajal täis laseme.

Loe edasi “Elame veel”
anna kannatust

Mees hammustas koera

Mäletate, ma alguses plaanisin oma esmasündinu tema isiklikku voodisse magama panna, aga feilisin ja ta jäi meie juurde magama? Noh, vähemalt keegi suudab järjekindlalt treeningmeetodeid rakendada, sest ta on põhimõtteliselt treeninud mind elutoa diivanil magama. Nimelt on seis selline, et kui ma pärast ta toitmist tema kõrvale oma voodisse magama jään, siis liigagi tihti teeb ta viie minuti pärast unesegaselt silmad lahti, näeb, et piimalähker on tema kõrval, ja hakkab rapsima, sest uni või mitte, väike lonks tundub ikka ahvatlev. Tegelikkuses on see väike lonks tihti õlekõrs, mis kaamli seljale saatuslikuks saab, näiteks kipub see väike unesegaselt juurde nõutud lonks teisipidi välja tulema. Aga kui ma magan parajasti teises toas diivanil või pesen pesu, magab tema ka rahulikult edasi, nii et järjest rohkem tunnen ma ka öösiti, et “super, ta magab, hiiliks minema”.

Mis on väga kena, aga kes siin keda kasvatama pidi? Vähemalt on järjest tihedamini juhtunud, et õnnestub magav beebi käest panna, ja vahel magab ta isegi rohkem kui 15 minutit edasi. Nii et ma ei kaota lootust, ehk õnnestub seda treeningut siiski ka teisel suunal teha.

movies

The Wheel of Time ja The Silent Sea

Vaatame sarju, nagu ikka. The Wheel of Time põhineb fantaasiakirjandusel ja meeldis mulle väga. Cyrus alguses irvitas, et kõikides fantaasiasarjades on selline riietusstiil nagu keskaeg meets chic – keskaegne stiil, aga igal talupojal on kümme kleiti, mis on alati korralikult puhtaks pestud, ja keegi ei haise. Aga üks kord elus on see neil päriselt ära põhjendatud. Nimelt on meil tegu postapokalüptilise maailmaga. Enne Sündmust olid olemas ülikoolid, lennumasinad jms arenenud teadusega seonduv. Sündmuse ja sellele järgnenud sõdade tulemusel on tehnoloogia kadunud ja maailm on põhimõtteliselt tagasi keskajas, aga hoolimata sellest, et teadust arendavaid institutsioone enam ei ole, on siiski alles põhilised teadmised hügieenist, (rahva-)meditsiinist jne. Ja maagia.

Igatahes on meil tegu maailmaga, kus maagiaga tohivad tegeleda ainult naised, sest Sündmuse tõttu muutuvad maagiaga tegelevad mehed maniakaalseks. Nad muidugi siiski vahel salaja üritavad, aga kui vahele jäävad, lüüakse maha. Sellest tulenevalt on mehed ja naised ühiskonnas tavapärasest võrdsemal positsioonil, sest naistel on võimalik end kehtestada moel, mil meestel ei ole.

Selle Sündmuse keskmes olnud mees on aga vahepeal ümber sündinud. Moiraine (ülemisel pildil) pole küll päris kindel, kas mehe, naise või kitsena, aga ta on üsna kindel, et just ühte pisikesse külla. Nii et ta korjab kõik kahtlusalused (sans kits) kaasa ja asub teele suure linna poole, et taas kord hävitada see kõikse paham jne. Vaataja saab siis vaadata ja mõistatada, kes neist see ümbersündinu on (või kas Moiraine on ehk täiesti valel teel).

Ainus negatiivne asi on see, et kardan, et see sari pole kuigi jätkusuutlik. Raamatuid on 14, Netflix on tuntud selle poolest, et teeb sarju kaks hooaega ja siis tühistab ära, sest selle aja peale hakkavad näitlejad rohkem palka nõudma ning asi pole enam nii kasumlik. Nii et hästi ei tahaks uskuda, et seekord järsku maagiliselt kõik 14 hooaega kätte saame, ühel hetkel tuleb ikka lugema hakata. Aga algus oli väga hea ja kaasakiskuv.

“Vaikne meri” ehk The Silent Sea on aga Korea sci-fi. Lühikokkuvõte just see, mis instagrammipildilt näha. Teadusgrupp saadetakse Kuule 24-tunnisele ülisalajasele missioonile, laborisse, mille töötajad surid salapärases õnnetuses. Ja väga hirmus ja mis nüüd edasi saab ja mis juhtus jne.

Taustainfoks siis nii palju, et põhimõtteliselt kogu Maa on kõrbestunud ja seetõttu on inimesed näljas. Ei tea, kuidas teistes riikides, aga Koreas on inimesed jagatud tähtsuse järgi klassidesse, ning sellest klassist sõltub, kui palju vett sulle eraldatakse. Ja see pole mingi “iga päev ei saa juukseid pesta”, vaid pigem “aa, mul oli ka koer, aga ta suri veepuudusesse”. Nii et üks asi, millega inimesi meelitatakse missioonile, mille edukuse tõenäosus on alla kümne protsendi, on lootus paremasse veeklassi saada.

Ainus asi, mis minu jaoks oli tiba kummaline (väljaspool ulmet muidugi), oli see, kuidas sotsiaalne hierarhia toimis. Näiteks mingil hetkel oli kapten doktor Song Ji-ani peale pahane ja ma ei saanud ÜLDSE aru, miks. Nii et ma eeldan, et seal on tegu mingi kultuurispetsiifilise lähenemisega, kui palju peaks hierarhias kõrgema ees koogutama jne.

Huvitavad karakterid ja pole liiga etteaimatav. Mul on viimane osa veel ees, nii et olen väga põnevil.

anna kannatust · movies

Soovide selgelt sõnastamine jne

On selgunud, et mulle meeldib titeblogija olla, sest mulle meeldib vinguda ja värske emana on ometi alati midagi. Kuigi hommikuti on mul üldiselt kaks tundi oma aega, nii et hetkel olen ma heas tujus ja niisama arutan. Huvitavad masinad need imikud. Ma ei saa aru, kuidas see füsioloogiliselt toimib. Öösel (no nii alates kella kahest) on tal enamasti (mitte igal ööl, aga tihti) terve süsteem stand by peal. St süüa küsib ta küll iga paari tunni tagant, aga ma ei tea, kuhu see läheb, sest mähkmesse ei jõua sealt midagi. Magamapaneku seisukohast väga mugav, krooksutada pole vaja, mähet vahetada pole vaja, kuigi ma ca korra öö jooksul ikka vahetan, sest ei saa mina pimedas aru, kas mähe on täitsa puhas või vedelikku ikka on (ning näen, et ähvardab veits hauduma minna, nii et parem karta kui kahetseda). Isegi vehkimist on vähem, moro refleks ka magab vist. Ca kaheksa-üheksa paiku, kui väljas valgeks läheb (ma ei väida, et see on valgusega seotud, vabalt võib olla korrelatsioon, mitte kausatsioon), lülitatakse süsteem raginal sisse. Mina kasutan seda aega selleks, et pesus käia ja endale hommikusööki teha, Cyrus magab selle prõksuva ja pragiseva tite kõrval rahulikult edasi. Igatahes nüüd töödeldakse kõik, mis öö jooksul sisse sai söödud, korralikult läbi. Osa sellest töötlemisest on raske töö ja nõuab veits ägisemist, aga mingeid probleeme otseselt ei ole, ägiseb veidi ja magab edasi. Aga päevasel ajal annab ta ikkagi märku, et vahepeal võiks krooksutada, nii et eks me siis krooksutame, sest nüüd on tal muidu ebamugav. Mähet vahetame vähemalt korra igal ärkveloleku perioodil. Kui ma väga üleväsinud ei ole, siis proovin isegi teda potile panna, kui ta sinna tahtmise nägu teeb. Tihti olen liiga väsinud, sest ta öised uinakud võivad olla kahetunnised ja paar õndsat korda on olnud isegi neljatunnised, aga näiteks täna öösel lasi ta ühetunniste jupikeste kaupa. Ehk siis üldine elu on ikka selline, et ärkab, vahetame mähkme, anname süüa ja üldiselt jääb ta otsekohe magama. Kui ei jää, eks siis saab teha natuke neid asju, mida targad raamatud soovitavad, teda kõhuli panna jne – või proovida ekstreemsusi, näiteks sööta tal kõht täis ja panna ta vankrisse, et näha, kas ta täna suvatseb seal magada või mitte. Aga ma siiralt ei saa aru, millal sellise graafikuga neid õhuvanne tehakse. Hetkel olen veidi teinud nii, et söötmise ajaks veekindel matt + mähe alla ja krooksupausi ajal paneme siis mähkme kinni. Aga see on ju ikka max viis minutit. Kartsin ette juba neid nahaprobleeme, sest mina ise olen sada aastat tampoone (no nüüd kupsikut) kasutanud, sest sidemed tekitavad nii kiiresti nahaärritust.

Vahemärkus. Kui on üks asi, millest ma enne lapsesaamist ÜLDSE aru ei saanud, oli see see, kui palju suuremate panustega absoluutselt iga pisike tegevus on. Näiteks see vankris magamise asi. Mulle siiani tundub sellele mõeldes, et mis seal on siis, mine ja proovi jalutada ja näed, kas tal täna on tuju seal magada või mitte. Reaalsuses tähendab “mitte” aga mitte ainult seda, et “täna ta vankris magama ei jäänud, eks homme jälle”, vaid ka seda, et kui ei õnnestunud seda proovi 10-20 minutiga ära teha (sh riietumine ja lahtiriietumine), siis nüüd on ta üleväsinud ja ei jää neli tundi üldse magama, seisa või pea peal. Või kui ei saa mähe õigel hetkel alla, nüüd on oht, et ajad ta sellega jamamisega üles ja sama lugu. Nii et selles mõttes ma ei saa hästi aru eile netist loetud blogija kommentaarist, et noorematel vanematel on laps loomulikum elu osa, st laps seatakse vanemate rütmi järgi, mitte vastupidi – kas või aastase puhul saaksin juba aru, aga kui ma praegu üritaksin oma suva järgi valida, millal me jalutama läheme vms, siis ta ju ainult röögiks. Või neid nooremaid vanemaid ei häiri, kui ta röögib? Või nooremate vanemate lapsed ei röögi, kui nad suvalisel hetkel näiteks autosse pannakse, sest sai ju kokku lepitud, et kell 11 teeme Triinuga brunchi? Meil on siin igatahes elu selline, et kui ma ei lähtu tema enda graafikust, siis võin kihla vedada, et tulemuseks on üleväsinud laps, kelle magamasaamine eeldab nüüd mitut tundi hüpitamist ja äiutamist. Seda siis lisaks õhtusele kolmele-neljale tunnile, kus ta nagunii ei maga, nii et põhimõtteliselt oled näiteks jalutuskäigu proovimisega või valel ajal arstil käimisega endale kussutamisest just täiskohaga töö teinud ning saad nüüd päevas kaheksa tundi ainult sellega tegeleda.

Miks ta õhtul ei maga? Ma ei tea, ta verbaalne eneseväljendus jätab veel soovida. Igatahes kell viis või kuus (või vahel kaheksa või üheksa) õhtul saabub see kurikuulus witching hour. Nüüd oleme järsku olukorras, kus laps sülitab nibu nuttes välja, et seda kohe uuesti nõuda. Ja nüüd PEAB teda krooksutama, muidu hakkab piima välja tulema. Sirru kutsub seda tralli koolikuteks, aga ma pole päris kindel, kas see on õige. Koolikud peaks ju tähendama, et laps nutab lohutamatult. Meie oma on väga lihtne lohutada, kuigi vahendid selleks on piiratud. Või on see koolikute algus ja hullem alles ees. Praegu on ta vabalt nõus kas või pool tundi järjest kellelgi süles kiikuma või lamamistoolis istuma või kas või Cyruse käest lutti võtma, lihtsalt magada ei kavatsegi ja süüa nõuab iga natukese aja tagant, kuigi ilmselgelt tegelikult enam ei mahu. Ja vot sellest ma aru ei saa – kui tal terve ülejäänud ööpäeva pole probleemi ei gaasi ega piima väljaajamisega, kust see siis järsku tuleb? Gaasivalud oleks ju püsivamalt, mitte ainult neli tundi hilisõhtul. Nii et minu teooria on, et ta lihtsalt on ise nii närviline, et selle pärast neelab liiga palju õhku, ja siis on kõik halvasti.

Sellega seoses avastasin ka, et ta on tegelikult nõus küll magama jääma, ärge öelge, et pole! Ta lihtsalt on nõus magama jääma kõhukotis ja ainult nii kaua, kuni selle kõhukoti kandja on püsti ja õõtsutades ringi liigub. Ehk siis õhtusel pahural ajal on ema südamelöögid + püstiasendis olemine väga teretulnud. Oleks meil väljas normaalne ilm, poleks mingit probleemi, tõmbaks jope peale ja teeks ühe pooletunnise jalutuskäigu, aga praegu on väljas hilisõhtuste jalutuskäikude jaoks natuke liiga libe. Kõhukotiga kõhuli kukkumine poleks ilmselt hea mõte. Nii et sain kõhukotiga ümber köögilaua jalutada ja vaikselt hulluda. Nimelt tuleb 20-30 minutit välja kannatada, siis hakkab sügavam unefaas ja on lootust, et õnnestub ta teda äratamata voodisse ümber tõsta. Õnnestus küll, magas voodis tervelt 15 minutit edasi …

Nii et sealt edasi sai Cyrus teda tund aega lutiga ahistada, enne kui ta oli lõpuks nõus süües magama jääda. Beebile nimelt eriti ei meeldi lutt, aga ta on valmis järjekindla meelitamise puhul sellega üsna pikalt vait olema. Mis tundub mulle nii ebameeldiv lahendus, aga ühtki paremat meil siin ei ole, kui mina ise juba kurnatud olen, eks ole.

Ütlen ausalt, et kui ma alguses mõtlesin, et eales ei lase kassi lapse voodisse või üldse tema asjadesse, sest esiteks räpane ja teiseks äkki magab ära, siis nüüd on mul kassi vankris nähes ainus mõte, et vähemalt keegi oskab seda hinnata, las siis naudib. 😀 Ja lisaks on kass õppinud ka juba titte nunnutama (kuigi see tundub veits performatiivne), nii et keerab end vastu ta jalataldu, nii et ohtu ei ole. Kuigi käru koha pealt olgu öeldud, et eile õnnestus mul titega nii sobival ajal välja minna, et ta magas rahulikult terve kahetunnise jalutuskäigu. Viimased 15 minutit tiirutasin küll enamvähem ümber maja, et kui ärkab, siis ei pea kaua lõugama, vaid saab otse tuppa minna, aga üldiselt täielik eduelamus, sain värsket õhku ja liigutada ja D-vitamiini jne ning tema sai värskes õhus magada.

Mul on tunne, et siin on kaks faktorit. Esiteks oli jää kergliiklustee pealt nii palju ära sulanud, et ei kolistanud enam nagu traktoriga, vaid sai normaalselt liikuda (kohati oli libe küll, aga õnneks käru on nagu käimisraam). Ja teiseks sundisin ma Cyruse kiiremini liigutama – ta nimelt tahab involved daddy olla ja kaasa tulla, aga talle ei meeldi kiirustada. Nii et kui ta ütleb, et “las ma käin vetsus ja pesen hambad ära ja …”, siis tuleb talle meelde tuletada, et oleme siin on borrowed time, käi vetsus, kui vaja, aga pühid hiljem. Sest mida kiiremini see titt vankrisse ja välja saab, seda väiksem tõenäosus, et meil hoopis 15 minutit vingumist tuleb.

Aga jah, üldises plaanis on mul tunne, et kogu aur läheb ta elus ja tervena hoidmisele ning ei saa öelda, et ma alati ideaalset tööd teeksin.

anna kannatust

Miks ei võiks olla näiteks märtsi lõpp?

Eks meil kõigil on lapsevanema elust eelnevalt kergelt romantiseeritud ettekujutus, aga ütleme nii, et mõned asjad üllatavad. Üks asi, mida ma ei osanud ette näha, on see, KUI RASKE on talvel sündinud lapsega jalutamas käia. Ja ma ei mõtle siin liikumise osa, teid ikka puhastatakse ja minu käru kannatab lükata küll (lisaks saan aru, et see peaks muudkui paremaks minema, sest kui kogukaal koos lapsega juba tiba suurem on, töötab vedrustus paremini), aknast välja vaadates tundub, et teiste omi samuti. Ei, ma mõtlen seda, et ärkveloleku aega on titel nii vähe, et enamasti päeval ta ärkab, vahetame mähkme ära ja ta nõuab otsekohe süüa ning jääb selle käigus uuesti magama. Suvel tähendaks see seda, et ma võin magava lapse otse kärru tõsta ja jalutama minna. Täna tähendab see seda, et isegi kui ma panen ta magama magamiskott-öösärgis (ehk siis üks kiht katab juba jalgu ka), peab enne kärusse liikumist kindlasti veel mütsi pähe panema, mis on täpselt see asi, mille peale ta kindlasti üles ärkab. Oleks ainult sooja magamiskotti asetamine (jah, toa magamiskott läheb sooja magamiskotti bagception), poleks nii väga vahet, aga talvel võiks ikka müts ka olla, nii et nüüd on ta üleval ja iga kord mõtled, kas rahuneb nüüd vankri liikumise peale maha või mitte (ja tema omalt poolt mõtleb sama, sest päevad pole ju vennad). Täna oli esimene päev, mil ta tõesti vankris magama jäi, ja Cyrus lubas mul ta isegi vankriga verandale jätta (et kümne minuti pärast öelda, et põsed on NII külmad, aga no ega ei peagi kohe pikkadest väliuinakutest alustama), aga no ma oma kujutlustes tegin sellal juba 10 km ringe. Homme on jälle miinus 12, nii et siis istume toas nagu Miškad ja vaatame aknast välja.

Teine asi, mida ma ei osanud ette näha, on see, mille kohta Reet ütleb, et lapsed kahjuks ei oska lugeda, nii et nad ei tea, mida kõike nad peaksid kindlasti tegema või kindlasti ei tohiks teha. No näiteks MINA tean, et laps peaks magama ainult külili, nii et just nii me elasimegi oma … kümme päeva. Siis õppis ta ise end selili nihverdama ja teda üldse ei huvitanud, et targemad inimesed leiavad, et ta võiks külili olla. Kuna ta keerab selles asendis vabalt ise pead vasakule ja paremale, siis ma liigselt ei muretse – saan aru, et võiksin ta täiesti pambuks mässida, aga seda ka ei taha teha, las inimene naudib elu.

Kolmas teema, kus mul oli selgelt idealiseeritud maailmanägemus, oli mu väga hea teooria, et titt hakkab magama meie voodi kõrval olevas pisikeses voodis. Reaalsus on see, et ta jääb magama ainult rinna otsas, ja pärast seda teda põhimõtteliselt liigutada ei saa, sest kui ka jäävad alguses silmad kinni, on need hiljemalt 5-10 minuti pärast kõpsti lahti. Nii et seal, kus tema sööb, seal tema ka magab. 99% ajast on see minu voodi, sest esimesed nädal aega ei saanud ma istuda ja pidin teda seega voodis külili toitma. Kergesti ärkamine käib kahjuks ka krooksutamise kohta, nii et kui kellelgi on häid mõtteid magava lapse krooksutamiseks, siis olen üks suur silm. Hetkel teen lihtsalt nii, et kui tean, et ta vasakul rinnal sööb tavaliselt 20 minutit, siis proovin ta kuskil 15 peal ära krooksutada, aga pole kindel, kas see on parim lahendus.

Ilma rinnata oleme ta siiani magama saanud täpselt kolmel korral. Ühe korra autosõidu ajal, ühe korra jalutamise ajal ja ühe korra karjus ta end (pärast kolme tundi kõige muu proovimist) Cyrusele näkku hingetuks ja vajus ära, sellal kui mina vetsus olin. (Kahel esimesel juhul õnnestus tõesti ta voodisse ümber tõsta ilma teda äratamata.) Viimasel ajal on tal õhtuti mõned tunnid, kus ta pahurdab ja sugugi magada ei taha, nii et igasugu õõtsutamisi ja kiigutamisi on saanud proovida küll. Ja siis on mingid inimesed, kes ütlevad, et ma teen iseendale karuteene, kui lasen tal oma voodis magada ja süües magama jääda. Ma saan sellest ju teoreetilisel tasandil suurepäraselt aru, aga äkki ütlete kohe seda ka, kuidas see ümberkasvatamine käib siis? Enne IGA magamapanekut viin jalutama/autoga sõitma v?

P.S. Seda tahaks ka teada, kaua ma nutan nagu debiilik iga väikese asja peale? Kusjuures need on nii totrad asjad, et kui siis Cyrus küsib, miks ma nutan, on konkreetselt häbi öelda. Nii et palun öelge mulle, et see läheb paari nädalaga üle, mitte paari aastaga.

P.P.S. Keegi siin küsis, kas ma olen alati tahtnud lapsi saada. Pigem mitte. Selles mõttes, et mulle meeldivad lapsed, aga ma arvan, et nad peaksid sündima suurest armastusest, mitte selle pärast, et “peres peab ikka ühine laps ka olema” või veel vähem kellegi emotsionaalseks karguks / egoistlikel kaalutlustel. Ja ma ei mõtle sellega, et peab olema traditsiooniline “valge aiaga” heteropere, vaid et võiks olla emotsionaalselt turvaline armastav keskkond. Nii et kui ma poleks olnud suhtes, kus lapsel minu meelest tõesti hea kasvada on, ja koos mehega, kes mulle päriselt toeks on, poleks ma kindlasti last saanud. Praegugi on raske, ma ei kujuta ette, kuidas need naised emadust naudivad (või sellega hakkama saavad), kelle mees tuleb koju ja küsib, mis söögiks on.

Uncategorized

Kas sinust saab nüüd pereblogija?

Sain ainult ühe uduse pildi, enne kui kass jooksu pani

Esiteks, ma olen juba ammu pereblogija, aasta aega teile oma kassi kaalukaotusest kirjutanud (jõulude ajal läks tal ka korraks käest ära, aga oleme jälle reel). Nüüd võin soovi korral tema vähem karvase väikeõe tervislikust kaalutõusust ja minu enda kaalulangusest kirjutada. Teiseks … Ma armastan seda last väga, sest no esiteks on ta minu laps, aga teiseks lihtsalt kuidagi joppas nii, et sain sünnitusmajast kaasa selle kõige parema, keda maailm näinud on — aga sellest hoolimata, kas te kujutate ette, KUI monotoonne on elu vastsündinuga? Põhimõtteliselt on see nagu Tamagotchi, sa lihtsalt vaheldumisi imetad, hüpitad, vahetad mähet, paned ta magama, ja siis alustad otsast peale. Imik on korraga ärkvel kuni 45 minutit, millest vähemalt 20-30 läheb söömise peale. Lisame mähkmevahetuse ka ja siis on sul ehk kümme minutit, et temaga niisama filosoofilistel teemadel vestelda — eeldusel, et ta ärkamisest saadik kogu aeg juba nõudlikult süüa pole küsinud, siis ma ikka jätan meie teeringi ära ja viin ta voodisse sööma tagasi (okei, NÜÜD ma tegelikult saan teda ka juba istudes toita, nii et see teeb elu veidi meeldivamaks, esimene nädal oli ikka väga isoleeritud tunne, kuigi Cyrus käis meiega toitmise ajal juttu ajamas jne). Ilm on selline, et ma ei julge temaga jalutamagi minna, sest kardan, et kukun käpuli. Nii et sellest elust ei ole lihtsalt väga palju kirjutada.

Täna oli mul niigi imeline hommik. Esimest korda oma kümnepäevase elu jooksul magas ta kolm ja pool tundi, nii et mina ärkasin enne teda üles ja jõudsin nii pesemas käia kui ka hommikupudru valmis teha ja isegi ära süüa! Mõtlesin korraks isegi, et teeks tassi kohvi ka, aga siis otsustasin saatust mitte narrida.

Mul endal hakkas ka praegu igav seda kirjutades, nii et ma ei kujuta ette, kes seda lugema peaks. 😁 Seda enam, et otseselt temast ma eriti kirjutada ei taha, sest privaatsus jne. Saab vanemaks, siis ise otsustab, kui palju ta internetis figureerida tahab. Aga midagi muud hetkel eriti ei toimu ka, nii et karta on, et suht tühermaaks jääb see sait siin mõneks ajaks, kui ma just ei kirjuta kõigist neist filmidest, mida ma sajas jaos vaadanud olen (hetkel näiteks juba viies kord Matrixi uus film käima panna ja juba olemegi poole peal).

faith

Miks endale ometi ise stressi tekitada

Olin loll ja läksin vaatama, mis mu eelmise aasta uusaastalubadus oli. Njah, kedagi vist ei üllata, et see lõputöö valmis ei saanud. 😁 Sel aastal olen targem ja luban, et loen vähem uudiseid. Millegi mitte tegemine võiks ometi olla lihtsam kui millegi tegemine. Küll see lõputöö ka tehtud saab, aga ma küll ei julge mingeid numbreid loopida.

Aastavahetus tuli muidugi rahulikult, vaatasime esmalt telekat ja siis aknast rakette. Näiteks The French Dispatch sai vaadatud, üsna hea oli. Eks Wes Anderson kas meeldib või ei meeldi, mulle meeldib. Aga nii palju ütlen ette ära, et seekord pole tegu ühe ühtse looga, vaid mitme erinevaga (iseasi, kas sõna ühtne on päris see, mids ta teiste tööde kohta kasutada, The Grand Budapest Hotel oli ju ka pigem fragmentidest koosnev lugu).

Teine film, mille võiks ära märkida, on The Pig, peaosas Nicolas Cage. Paljud kriitikud on selle pärast suht sillas olnud, sest nö anti-Wick, vägivald ei ole lahendus, lood kaotusega toimetulekust jne. Ma ei tea, ma olen liiga lihtne inimene, mulle mõjus Cage järjest “Where’s my pig?” korrutamas lihtsalt totralt. Nagu jah, ma sain muidugi aru, et neid teemasid käsitleti, aga see oli liiga üle võlli absurdne ja lihtsakoeline, et mõjule pääseda. Nii et ei, mina ei annaks 9.5 punktk kümnest, kaldun rohkem tavainimeste 5.5 poole, mida erinevatel saitidel näha võib.

Aga tegelikult tahtsin lihtsalt kõigile head uut aastat soovida. Et kõik need põnevad väljakutsed, mis tänapäeval uksest ja aknast sisse tungivad, teile ka jõukohased oleksid ja rõõmu valmistaksid!

Uncategorized

Kolmas trimester

Aeg järjelooga edasi liikuda. Esimene osa on kirjas siin ja teine siin.

Ilma naljata, terve see trimester oli vist eelkõige üks suur ootus, et see kõik juba ükskord läbi saaks. No ja trimestri märksõna on kahtlemata vaagnapõhjalihaseharjutused. Neid tegin selle aja peale harjumusest juba iga kümne minuti tagant: hambaid pestes, redditit scrollides, autoroolis punase tule taga istudes, õhtuse meditatsiooni ajal, loomulikult rasedajoogas jne. Aga kuhu me eelmise trimestri lõpus jäimegi?

Loe edasi “Kolmas trimester”
faith

Mul suht kiire

Aga tahtsin kähku ära öelda, et teie lood olid liigagi inspireerivad ja maailm sai nädalavahetusel ühe pärdiku võrra rikkamaks. Ema polnud ennegi teatavasti päris terve, aga laps see eest on nii ilus, tark ja tubli, et ise ka ei usuks – aga ma olen ju ometi juba tuntud oma objektiivsuse poolest, nii et eks see peab tõsi olema.

Hip-hip-hurraa!

P.S. Kui nüüd saaks selle ka paika, et kolmetunniseid uinakuid teeks ehk öösiti ja neid 15minutilisi päeval, oleks veel eriti hea.

anna kannatust

Oh, Jahwe, miks sa mind nõnda nuhtled?

Mul oli eile väga huvitav päev. Ja kui ma ütlen huvitav, mõtlen ma, et ärkasin hommikul kell viis selle peale, et voodi oli nagu natuke niiske. Tõusin püsti ja midagi konkreetselt jooksis mööda jalga alla, täiesti läbipaistev ja lõhnatu. Käisin vetsus, kasisin end puhtaks, ja läksin magama tagasi. Kell 9 sama asi. Nii et mõtlesin, et ju siis otsustasid veed tulema hakata. Aga ei, kogu ülejäänud päev oli täiesti tavaline, rohkem ei tulnud midagi. Ja lootevett on ca 600-800 ml, kui see juba tulema hakkab, peaks see ikka järjest välja tulema, nii et kas tuleb korraga või päev otsa midagi tilgub.

Nii et veits juba mõtlesin, et äkki ei läheks kontrolli, kuigi ametlikult on kirjas, et kui arvad, et veed tulid ära, siis tuleb 12 tunni pärast kohale minna. Aga siis läks esmalt kõht lahti, siis tuli iiveldus ja seejärel hakkas kõht valutama ja läks täiega pingesse, ikka korralikult, nii et helistasin ämmaemandate nõuandeliinile, kus soovitati kas või südamerahustuseks kohale minna ja vaadata, mis seis on, et öösel magada saaks. EMOs sain teada kahte asja:

a) mu veed ei tulnud ära, ma lihtsalt olen nüüd ametlikult kuserott, ja märge selle kohta jääb ilmselt igaveseks mu digilukku, et kõik seda lugeda saaks (väidetavalt on asi selles, et lapse pea surub nii tugevalt põiele, et ise lihtsalt ei pruugigi tunda, kui selle peale midagi lekkima hakkab); ja

b) mul olid valetuhud.

Ma küsisin selle peale, et kas sõna tuhud ei viita mitte sellele, et need peaks lainetena käima ning igal tuhul peaks olema algus ja lõpp (sest mul lihtsalt mitu tundi järjest kõht valutas). Ta vastas, et jah, KTG tegelikult näitabki, et üks tuhu kestab kokku ca viis minutit, mul on lihtsalt küljelihased nii tugevalt toonuses, et selle pärast ei tunne. Mis tähendab, et mul oli sama asi esimest korda juba paari nädala eest, ma lihtsalt ei ühendanud ära, millega tegu on. Samuti öeldakse, et valetuhud lähevad üle, kui end liigutada — minu omad algasid pm otsekohe, kui ma jalutama läksin, ja kolme kilomeetri peale need küll üle ei läinud. Nii et ma küsisin, et kui päris asjaks läheb, kas ma SIIS saan aru, kus üks lõppeb ja järgmine algab. Ta ütles, et kindlasti saan. Nii et tundub, et tuhud ja valetuhud ikkagi ei ole identsed, kuigi kogu teoreetiline kirjandus nii väidab.

Vähemalt sai haiglakott lõpuks pakitud, I guess.

Sisseronimiseks sobib ka puhta pesu korv, minu käekott või miks mitte suvaline tühi kilekott, mida samal ajal ka nätsutada saab

Teisel teemal. Korraliku inimesena on mul titevoodid muidugi juba paigas. Aga kuna ma elan siin ühe karvase mehega, kes ei kuula, mida talle räägitakse, ja tahab absoluutselt igasse uude asja sisse ronida (ja ühest kohast teise liigutatud asi on teatavasti uus asi), siis pole ma neid liiga kutsuvaks teinud. Ehk siis lühidalt, madratsid pole veel paigas ja voodid on täis titega seonduvat träna, kuhu vahele kass mahtuda ei tohiks (haha) ja kus otsas võiks tal ebamugav olla (haha). Aga kuna ta saab aru, et ta ei tohi seal käia, siis ta üldiselt ei käi. Välja arvatud hommikuti. Kui ta tahaks kella üheksa asemel kell seitse hommikusööki saada, siis ta esmalt vingub, veendub, et ma näen teda, ja siis hakkab titevoodisse ronima. Kui ma selle peale talle laksu annan, siis ta isegi ei jookse minema, vaid läheb titevoodi teise otsa ja hakkab lihtsalt seal ukerdama, kusjuures nii nahaalselt, et kui ma tal jalast kinni raban (sest tagumikuni ma enam ei ulata), siis ta lihtsalt sikutab sihikindlalt edasi. Täna hommikul pidi Cyrus ise püsti tulema ja eriti kurjalt PSPSPSPS tegema, et ta jooksu paneks ning jätkaks teises toas oma rahva kurba lugulaulu näljasurma äärel olevast külmas kuhtunud kassikesest. Raske ikka, kui sind ümbritsevad inimesed, kes ÜLDSE ei hooli.