puhkuse eri

relatossalvajesslid

Mõtlesin eile, et ei tohi esimesel päeval rannas liiale minna, tuleb ikka mõistlik olla, nii et piirdusin ainult tunnikesega. Tänu sellele olen ma nüüd ainult roosa ja sügelen tiba, mitte ei ole punane ega valuta. Asi seegi, aga ütleme nii, et täna enam mere äärde ei tõmba. Äkki homme.

Nii et vaatasin hoopis sellist filmi nagu “Relatos Salvajes” või maakeeli “Metsikud lood” – Argentiina režisööri Damian Szifróni lühilood inimestest, kes on üle piiri aetud. Noh, näiteks naisest, kes avastab oma pulmapeol, et ta vastne abikaasa on mölakas. Või mehest, kellel on küll kaamli kannatus, aga kelle selga ühiskonna ebaõiglus on muudkui uusi ja uusi õlekõrsi ladunud. Päris hea oli, sellised naljakad kurjad lood.

20150702_160827

Aga lisaks meile ja mammale on meil siin ka üks kass, kes on päris armas (kuigi kontsentreeritud kaos ja parajalt ülbe ka pealekauba*) ja hetkel ka mamma lapselapselaps, kes on lihtsalt kaos, isegi mitte kontsentreeritud. Vaene Mikko otsib järjest kõrgemaid kohti, kuhu end peita, sest on selgeks saanud, et madalad nii hästi ei toimi – korra näiteks üritas ta end vanni all varjata, aga kuna mamma tegi parajasti lõunauinakut, võttis laps lihtsalt harjavarre, et teda sealt kätte saada. Ütleme nii, et oleks peaagu hoopis oma elu esimese ihunuhtluse saanud. Pildil ongi kass end külmiku peal varjamas, sest sinna ühe põlvepikkuse põngerja käed veel hästi ei ulata.

Ja seda, kuidas lastele vitamiinid sisse saavad, mina küll ei tea – see siin sööks ka ainult vaheldumisi pannkooke ja pelmeene ja oleks eluga rahul. Mina olin lapsena samasugune, ainult praekartulid olid nimekirjas lisaks. Aga näiteks liha või juurviljad või isegi oliivid vms, mkm. Neid õppisin ma alles vanemas eas armastama (esimest küll mööndustega) ja tundub, et see titt siin on samasugune. Minu teooria on, et esimesed 10 aastat või nii üritavad vanemad oma lapsi lihtsalt MINGIGI toiduga elus hoida (ja peidavad vahepeal spinatit kartulite vahele ja liha supi sisse) ja siis hakkavad lapsed juba ise maitseid avastama. Et 16aastaselt küsida, miks ALATI seda igavat juustu tuleb süüa ja miks kunagi normaalset Mozzarellat majas ei ole.

* No minu nähes ta enam köögilauale ronida ei julge, aga ta on nii ära hellitatud, et on täitsa tavaline, et kass lihtsalt pikutab laua peal, kui mamma seal sööb. Kass ise sööb ainult siis, kui tal parajasti publikut on, sest üksi söömine pole vist piisavalt meelelahutuslik. Ma täitsa mõistan kusjuures, üksinda söömine on ju lihtsalt kõhutäiteks, teistega koos on ikka seltskondlik tegevus.

P.S. Kas need kanadalased, kes otsustasid teha filmi nimega “Mommy“, mõtlesid ka selle peale, kui raske mul seda hiljem kätte saada on? Ma panin selle sinisilmselt otsingumootorisse ja sain esimese hooga lihtsalt sellise hunniku pornofilmide pealkirju vastu vahtimist, et uskumatu.

P.P.S. Läti juust on parem kui Eesti oma, keefir on teistsugune (paksema konsistentsiga) ja nende suurepäraste kohukeste/jäätiste nägemine ajab mind nutma, sest ma otsustasin suve lõpuni oma eelmise semestri patte kustutada, nii et need on hetkel menüüst väljas. Mõtlesin alguses, et äkki võtaks selleks paariks kuuks lchf-i külje alla, saaks vähemalt juustu jms rahulikult näost sisse ajada (ma tean mitut inimest, kellel see on häid tulemusi andnud, kuigi olen mitmelt poolt kuulnud, et meestel annab paremaid tulemusi, aga naisblogijate hulgast näiteks Riinul on juba pool aastat püsivalt igal kuul ikka paar kilo läinud) ja ei peaks liigselt kalorite lugemisega pead vaevama, aga selle miinuseks on see, et puuviljad (ja mesi) on ju ka keelatud. Ja meie suvi ilma maasikate jms-ta tundub ikka üsna nukker, nii et ma pean nüüd natuke mõtlema, mis ma teen. Ilmselt ikka võtan selle, sest tihti ma neid maasikaid ikka osta raatsiksin ja kui neid korra või kaks nädalas hommikul jogurtile lisaks panna, pole veel midagi katki. Lihtsalt igasugu melonitest ja viinamarjadest jms peab eemale hoidma – ja ma sõin alles täna hommikul pool melonit hommikusöögiks, sest avastasin eile, et olin selle kaks nädalat tagasi ostnud, kappi unustanud ja kes siis ometi toitu ära viskab. Muidu lchf mulle täitsa meeldib, kuigi ma kujutan ette, et kahe nädala pärast ma vihkan mune – aga näiteks võileib ilma leivata (st juust või ja/või rahvase singiviilakaga) tundub ju päris hea. Või liha ja lehtsalat – suvel igati normaalne toit ju. Kuigi kohv VÕIGA tundub jätkuvalt rõveda mõttena, ma ei suuda sundida end seda asja maitsma. Ah, peaks vist vana hea kombe kohaselt lihtsalt mõnda aega suhkru ja saiatooted (ja pasta jms) menüüst välja arvama ja kirja panema, palju kaloreid näost sisse läheb. Täna teen nagunii suppi, selle palavaga ei taha ju üldse eriti süüa.

Ma kirjutaksin ju küll, aga ma ei viitsi blogida sellest, et …

laps

… suur osa minu tutvusringkonnast ei tundu aru saavat, et immigrant ja pagulane on erinevad asjad.

… väike osa minu tutvusringkonnast ei tundu isegi sellest aru saavat, et nemad Soomes, Rootsis ja Iirimaal tööl on ka immigrandid, nii et kui nad ise parajasti Rootsis tööl olles jagavad postitust “EI IMMIGRANTIDELE!!!”, siis julgelt pooled neist naerunägudest, mis sinna postituse alla tulevad, naeravad nende lolluse üle ja kommenteerijad kujutavad juba ette, millises puuris neid sealt tagasi saadetakse ja milline kisa lahti läheb, kui nad siin enam oma pangalaene maksta ei jaksa.

… nii tore on, et järsku on välja ilmunud hulk suuri ja tugevaid Eesti mehi, kes mind ja teisi naisi kaitsta tahavad. Samas on ka natuke kahju, et neid samu mehi ei huvita tavaliselt, mida need naised ise arvavad ja igasugused jutud klaaslaest või palgalõhest vms lükatakse lihtsalt toorelt kõrvale ja leitakse, et ju siis naised ei pinguta piisavalt. Mhmh, Ene Ergma ja Eve Oja on Teaduste Akadeemia ainsad naisliikmed lihtsalt selle pärast, et meil kogu selle riigi peale lihtsalt ei ole rohkem mitte ühtki tõsiseltvõetavat naisteadlast. Ja ei tule ka, sest naistel peavadki olema kaunid suured silmad kinnise suu kohal. Naljatan muidugi. See Eesti naisarst, kes ütles Postimehele, et Eesti tingimustes poleks temast kindlasti iial südamekirurgi saanud, on lihtsalt kibestunud naine, kes Eestis hakkama ei saanud, Norras on konkurents ju kindlasti hulga väiksem, sest … Ee … Läheme edasi. Ma ei hakka vahutama, sest Triin Toomesaar on mu mõtted juba kokku võtnud.

… lausa absurdne on, et pooled eestlased tunduvadki tõsiselt uskuvat, et KÕIK neegrid siin ilmas on meist rumalamad ja põhimõtteliselt on tegu ainult sugutungi jõul edasi liikuvate inimkujuliste masinatega. Sest teadus väidab nii ja eelmisel sajandil tehtud IQ-testid jne (need samad testid, mis väidavad, et valged inimesed on aasialastest rumalamad, ja mis ei arvesta keskkonnamõjusid ja kultuurilisi tegureid, aga sellest pole midagi, seda osa me ignoreerime). Ma ei tea, kas ma olen tõesti see kõige lollim valge inimene, aga ma olen mustanahalistega koos töötades kohanud päris mitut, kes minust kiirema taibuga on. Sel juhul läheb IQ skaala lausidioodist geeniuseni ilmselt tõesti suunal “Ahv – Rents – mustanahaline – tavaline valge – VALGE EESTI MEES – asiaat“. Ahjaa, ligi ajas mulle ka ainult paar tõmmut poissi ja need tõmbusid ka viisakalt tagasi, kui ma ütlesin, et mul on kaaslane olemas, aga see võis muidugi olla tingitud sellest, et ma olen kole nagu öö.

Peaks ühel ilusal päeval hoopis midagi toredat kirjutama.

Lo and behold, Alex Honnold

Öelge nüüd talle ka, et õppigu ronima, käed ja jalad kohakuti on ometi halb mojo. :D

Kalju on heitlik armuke

esk

Käisin mina esimest korda elus end päris kivi vastu nühkimas. Suur oli teine. Ja märg. Ja ligane ja libe. Ja nii mina sealt alla sadasin. Kui õigesti mäletan, siis selle kivi paremast kõrgemast seinast, ikka päris ülevalt, mõtlesin, et saan sellest kõige viimsest servakesest korralikult kinni (seda enam, et selle aja peale oli üles rühkida juba ammu hulga kergem kui alla tulla), aga ei saanud, nii et tuli päris mitme meetri jagu roppusi, enne kui Tarmo kaitsvate käte vahele (õigemini seal olevasse julgestusmatti) maandusin. Jätka lugemist

Päeva küsimus

unfair-competition-SUMO1

Miks see keel teil NII EBAÕIGLANE peab olema?*

* Eesti keelt õppida üritav välismaalane, kes avastas, et teist ja kolmandat käänet (koera ja koera) kirjutatakse sama moodi, aga hääldus on erinev. Tahtis mind taldrikuga visata, raibe, kui ta küsis, kuidas ta praegu teksti lugedes aru võiks saada, kumb hääldus õige on, ja ma naerma hakkasin.

Lastesõbralikud linnad

Nagu rääkisin, käisin vennasvabariigis külas. Linn, mida ma külastasin, on minu meelest tunduvalt ilusam ja moodsam, kui teised Läti linnad (mis minu isikliku äärmiselt tagasihoidliku arvamuse kohaselt näevad veits sovjetskii välja, sellised nagu Tartu 15 aasta eest). Selle linna eripäraks on lehmad – aastal 2012 oli neid kokku 24, ma ei tea, kas vahepeal mõni juurde ka on pandud. Ja nii ilus olevat linn selle pärast, et linnapeal, kes juba 15 aastat pukis on olnud, olevat puhtuse ja esteetika osas ranged põhimõtted. Ja tihti ka isiklikud kasud, näiteks olevat ta mingil hetkel iga uue tänavakivi eest 1.4 senti oma arvele saanud – ja kogu linn on ilusa sillutisega kaetud. :D

Võõrustaja ütles mulle linna kirjeldades ka, et linn on “lastesõbralikum kui Tartu”, millest ma alguses midagi arvata ei osanud – mis mõttes üks linn ikka lastesõbralik olla saab? Nüüd sain aru, mänguväljakud näiteks on sellised:

m2nguv

manguv2

man3

manguv4

Ma ei ole küll mänguväljakuspetsialist, aga mulle tundub see Tartuga võrreldes üsna uhke (ja kõigest 40 000 elanikuga linna kohta ERITI uhke). Küll aga olen ma sportimisvõimaluste spetsialist – ja neid on siin linnas PAAAAALJU. Kui meil saab rannas lõuga tõmmata ja muid selliseid harjutusi teha, siis neil on umbes miljon masinat, mille abil kõhulihaseharjutusi teha, iseennast üles tõsta (järgmisel pildil olev kaadervärk on selline) ja miljonit muud harjutust teha. Turnimisasju on muidugi ka, sest lätlased saavad aru, et igaüks meist tahab tegelikult ahv olla (köie otsas olen ma muidugi ainult selle pärast, et ma olen juba teel alla ja ei viitsinud enam eriti ukerdada).

CAM00982

CAM00986

Lisaks on siin pisikeses linnakeses suisa kaks ronimisseina – sisesein talveperioodiks ja soojal ajal ronitakse väliseinal, mis on katuse all, nii et ükski trenn ei pea vihma pärast ära jääma. Kõrgust on 15 meetrit, nii et päris kena seinakene juba, kõrgem kui meie oma Tartus. Sel ajal, kui mina seal olin, ei olnud ametlikke trenne, nii et ma ukerdasin natuke niisama, aga eks seda tasuks teine kordki külastada. Hakka või mõtlema, et peaks puhkuse ajal nädalakeseks siia tulema – siin on kolm trenni nädalas, nii et päeval randa ja õhtul trenni, mis sa hing ikka muud ihata oskad.

DSCF4133

DSCF4139

DSCF4138

P.S. Huvitav on see, et lätlastel tundub vähem rahvuslikku uhkust olevat kui meil. Mina olen üht oma paljudest välismaalastest tuttavatest mölakaks sõimanud, sest ta tuli meile magistrisse ja teatas mulle pärast esimest semestrit, et ta otsustas, et õpib eesti keele asemel siin vene keelt, sest see on ju kasulikum – mis on tõsi, aga kui sa oled juba kaheks aastaks kuskile tulnud, siis minu jaoks on see nagu elementaarne viisakus, et üritad natukenegi keelt õppida, kasvõi ühe semestri ja algtasemel. Selle lühikese reisi jooksul jõudis neli lätlast mind külla kutsuda ja kolm neist mainisid, et “aga sa saaksid siin paremini hakkama, kui enne seda natukene vene keelt kordaksid” – mitte keegi ei tulnud isegi selle pealegi, et öelda, et äkki ma võiks läti keelt õppida. Mitte et ma seda teha kavatseksin nii või teisiti, mul on hetkel keelte osas väga konkreetne plaan (esmalt kõik kolm õpitud romaani keelt normaalsele tasemele ja lisaks on üks keel, mida ma meelelahutuseks õpin – ja läti keel pole minu jaoks meelelahutuslik), aga see tundub mulle naljakas. Nagu ka see, et lätlased ütlesid, et väga tihti juhtub nii, et kui ettekandja (nii Riias kui mujal) tellimust tuleb võtma, alustab ta juttu vene keeles ja kui kliendid selle peale ei reageeri, läheb läti keelele üle. Lätis! Ma vihastasin juba siis end pooleks, kui teenindaja mulle Tallinna Hesburgeris gamburgerist rääkima hakkas. Nemad kehitavad õlgu, kui KÕIK võõrastega vene keeles suhtlemist alustavad, ja ütlevad, et nojah, kõik ju räägivad seda. Nagu oleks see paratamatu.

Aga mul on keeltega üldse oma suhe. Näiteks mulle tundub see loomulik, et mis sellest, et mul polnud plaaniski läti keelt õppida, kordasin ma bussis peatuste nimesid järele, sest huvitav on ju vaadata, kas saad selle tunnetuse kätte. Ja järgmisel päeval lugesin sõpradele poodide vaateakendelt silte ette, et vaadata, kas hääldus läheb täppi (keegi kommenteeris, et kuidagi imelikult robotlik hääldus olevat mul, “nagu neil naistel, kes bussis peatuste nimesid ette loevad”). Kui ma mõtlema hakkan, siis nemad Tartut külastades ei tee nii, üritavad pigem lihtsalt ellu jääda. Nagu ei saakski aru, kui lõbus on.

Kõige põnevam keeleavastus – johhaidii on läti keeles ka johhaidii.

P.P.S. Nagu te märkasite, ei öelnud ma linna nime. Mitte selle pärast, et ma ilge salatseja oleksin või et ma kujutaksin ette, et keegi ei saa aru, millest jutt käib, aga ma olen ammu märganud, et mõnele mu kommenteerijale meeldib ette kujutada, et ta on detektiiv. Olgu neil ka natukenegi põnevam ja vahelduseks guugeldamisrõõmu. Keegi ei saa öelda, et ma ei hooli oma lugejatest.

Aktused meil ja mujal

Riidepostitus tuleb, kes ei taha, see ei loe. Jätka lugemist

  • Rubriigid

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 102 other followers