Spordipäev

View this post on Instagram

Killer🔥Pilates Chair workout! Swipe to see! ⠀ Bookmark 🔖 and TAG a friend!👯‍♂️ ⠀ The first two videos are KILLER for inner thighs as well as shoulders and abs. Be careful if you want try – go slow and make sure your inner thighs can hold you! This exercise is not for beginners, but if you want to modify, use a block instead of a chair. ⠀ The 3rd video works the deep abs – use “shhhh” sound while hovering the knees. It’s really hard to hover those knees!! ⠀ The last video is 🔥 for the deep core and glutes. Honestly, this was burning me 🥵 and I only did one set of 10 on each side! ⠀ Do as many reps and sets as you feel you can. Just remember to breathe! Stay home and stay safe out there! 🦠 ⠀ Want to take my classes from the comfort of your own home? 🧘🏼‍♀️💃🏼 Click the link in my profile! You can go there by clicking my handle @beachyogagirl.❤️ ⠀ www.beachyogagirl.com ⠀ #BYGMETHOD #athomeworkouts #yoga #pilates #coreworkout

A post shared by Kerri Verna (@beachyogagirl) on

Pole ammu AINULT trennist kirjutanud, olgu vahelduseks selline postitus ka. Ma üritan siin nimelt jätkuvalt mingit tervislikku tugevat joont hoida, mis ei olegi eriti raske – kuna kõik treenerid internetis jagavad igasuguseid huvitavaid harjutusi, on mul ju hädasti vaja seda kõike proovida. Näiteks see tädi teeb pidevalt nii, et võtab mingi täiesti tavalise kerelihaseharjutuse ja näitab, kuidas see tibatillukese lükkega hulga raskemaks teha.

View this post on Instagram

Core BLOCK Workout 🔥 ⠀ Bookmark 🔖 and TAG a friend! ⠀ Today has been a lazy kind of day. I did some gardening and finished up a little computer work. Then, I just couldn’t relax so I decided to work on some new ideas for a core class… hence why I am in my jean shorts😅. ⠀ Are you bored too? Want to level up your deep core muscles? ⠀ ADD A YOGA BLOCK! ⠀ You won’t believe 😳 how much harder these simple movements are💪🏻. ⠀ Video 1&2 are the same except the first one is a little easier. Move slowly squeezing in your deep core (TVA) and make sure not to drop the block. ⠀ Video 3 is crazy hard … prepare to 🤬 at that little evil block. Use the “shhh” sound as you lower the leg and keep the low back touching the floor the entire time. ⠀ Video 4 makes simple bridge pulses seem like a cake walk. Draw abs in and pulse up until you feel the burn! ⠀ Video 5 works the core as well as the glutes. Again, make sure you are using that breath with sound as you perform the movement. It makes all the difference in the world! ⠀ If you want to move effectively and efficiently from the comfort of your home, train with me online! ⠀ I have over 150 classes now and I add new ones each week! I also have a private Facebook group you can join for more support! ⠀ Use “IAMREADY” for $10 off any plan.❤️ ⠀ Direct link is in my profile or go to www.beachyogagirl.con #BYGMETHOD ⠀

A post shared by Kerri Verna (@beachyogagirl) on

Neid ülemisi harjutusi muidugi saab VEEL raskemaks teha, kui tooli asemel joogapalli kasutada. Tool on natuke liiga stabiilne, eks ole. Õnneks mul ei ole hetkel korteris joogapalli jaoks ruumi. 😀 Aga kuna mul oli vahepeal juba tunne, et ma olen end lolliks õppinud ja silmad juba valutasid arvuti taga istumisest ning kodutöö ajas nii närvi, siis võtsin kätte ja tegin sellise korralikuma liigutamise päeva.

Alustasin ca tunniajase jalutuskäiguga, sest ma tunnen, et ma olen juba nagu vangis. Oleks saanud, oleks metsa ära kõndinud. Aga noh, tunnike jalutamist on juba päris mõnna, loodetavasti tuleb kohe rattasõiduilm ka nende jaoks, kes tahavad ilma kinnaste ja liibuvate spordiriieteta lihtsalt niisama rahulikult ringi sõita. Igatahes pärast seda jalutuskäiku tegin kolm seeriat neid harjutusi, mida ma olen juba korra teile näidanud. Siis läksin tuppa ja proovisin huvi pärast uuesti max lõuatõmbeseeriat teha. Ülakehajõud tuleb mul mingi piirini ikka väga kiiresti, esiteks suutsin ma seekord neid ühekäeharjutusi juba kenasti üks jalg õhus teha ja teiseks tegin sinna otsa korraliku vormiga 10 tavalist lõuatõmmet. Aga see väljas tehtud harjutus on ronijatele väga hea, sest õpetab ühe käega tegutsemise ajal kerepinget hoidma, mis on su seinal hoidmise ajal väga oluline, eriti kui natukenegi negatiivi all olla. Siis tegin rätikuga lõuatõmbeid. Need käivad siis nii, et ühe käega hoiad lõuatõmbekangist, teise käega üle kangi pandud rätikust, et oleksid sunnitud rohkem ühe kehapoole lihaseid kasutama. Idee seisneb siis selles, et iga kord, kui suudad normaalselt viieseid seeriaid teha, on aeg käsi rätikul natuke allapoole viia.

Noh ja siis hangboard, mille vahele tegin neid ülemisi kerelihaseharjutusi. Võtsid päris korralikult läbi küll, head harjutused on – alguses tundus, et mis nad siis nii väga raskemad on kui tavaliselt, aga kui tegema hakkasin, leidsin juba esimese seeria lõpuks, et aitab küll, jooga on ka vaja vastu pidada. 😀

No ja lõpetuseks tegin korraliku joogatrenni. Naljakas, et kiresin siin, kui tore see on, et nad live-joogatunde teevad, et nii on hulga rohkem motivatsiooni osaleda, aga tegelikult olen ikkagi neid järelvaatamisega teinud. Nad õnneks ütlevad ette ka, mis lihasgrupile konkreetne trenn suunatud on, siis tead, kas soovid sellesse investeerida. Päris hea tunne oli igatahes need kangeks rahmeldatud õlad jälle korralikult läbi venitada, kuigi ma pean ütlema, et tunni alguses lubatud rahu ma küll täies ulatuses ei saanud – see-eest lubatud jalavenitused toodi rohkem kui korralikult koju kätte ja õppisin isegi ühe hea uue õla-/küljevenituse, mida ma varem ei teadnud. Aga mulle meeldib see, et kuigi see on üsna karm trenn (mina ei suuda kõike täielikult kaasa teha, teen lõõtsutamispause) ja iseenesest vähemalt kesktasemele suunatud, näitab õpetaja igale asjale ka lihtsamaid versioone ja tuletab meelde põhitõdesid (näiteks, et selles pildil olevas asendis, nagu ka ettekummardustes jms ei tohi jalgu PÄRIS sirgu lasta – see, kui põlved pinge all nö “lukku” lähevad, on põlvedele kahjulik ja vigastusohtlik, jalad aetakse päris sirgu ainult siis, kui on lihaskontroll, st siis, kui sa oma lihaste jõuga neid liigutad). Mul lähevad paljud sellised asjad lihtsalt meelest ära ja siis on hea, kui keegi teisel pool ekraani küsib, et “ega sul praegu põlv sisse vajunud ei ole? see peaks ikka hetkel võimalikult otse olema,” sest iga jumala kord mul ONGI see põlv sisse vajunud.

Õpetaja ise on muidugi üks neist imenaistest, kes näeb välja nagu tavaline malbe hipi ja tundub olevat sellise tavalise kehaga (muidugi mitte paks, aga mitte nagu mingi tippsportlane), aga kui ta ütleb, et “iga päikesetervitus võiks ikka eelmisest natuke raskem olla, sest me tahame siin ju piire nihutada,” siis ta mõtleb seda, et tema ise läheb ettekummardusest kätelseisu, kätelseisust sujuvalt otse kätekõverduseasendisse ja hiljem allavaatavast koerast hüppab jälle kätelseisu. Sest me nihutame siin piire. Ma näitaks kohe videot teile sellest, aga see tundub natuke privaatsuse rikkumisena, nii et ütlen niisama, et VÄGA äge tädi on see – no ja õpetab muidugi lisaks kehaväänamisele veidi ka alandlikkust ja järjekindlust. Ma ei tea, kus ta ise neid õpib, sest tal muidugi oleks selle minu pildi peal kenasti sirge jalg vastu otsaesist. Aga mulle küll meeldib, et on siht silma ees ja meeldib ka see, et on näha, et ei pea ilmtingimata välja nägema nagu gümnast või baleriin, et selliste asjadega hakkama saada. Et ka minu “armastab trenni, aga samas armastab ka šokolaadi” kehaga võib vabalt asja saada.

Tegelikult muidugi aitas trenn ikka rahuneda ka. Kui ma enne alustamist mõtlesin täiesti tõsiselt, et esitan esimest korda sel semestril pooliku kodutöö, sest ma jebisin üle tunni aja ja lihtsalt ei saanud seda kuradima si*ast Cythonit kuidagi normaalselt installitud, siis pärast trenni mõtlesin juba, et ehk pole asi siiski nii hull ja proovime ikka korra veel jne, kuni tehtud see saigi. Installimine st, pool kodutööd on ikka tegemata ning aeg pressib takka, sest mul oleks tegelikult vaja oma lõputöö jaoks parameetreid otsida, mitte suvaka kodutöö peale aega raisata, seda enam, et vajalikud punktid on koos – aga no ilmselgelt kasu oli võimlemisest küll ja veel, kohe hulga parem sai, mis sellest, et täna on kann pisut valus.

Teate, millest mul on kõrini?

View this post on Instagram

Just a year ago 😶

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ei tea, aga kohe saate teadma. Mul on kõrini kogu aeg samade asjade söömisest. Nagu ma ei taha ühtki võileiba enam näha ka. Hommikuputru ka ei taha. Praemuna hakkab vastu. Liha + salat käib suus ringi. Isegi šokolaadi ei taha! (Krt, äkki olen rase hoopis? Täna hommikul mõtlesin kohvile ja oksemaitse tuli kurku.)

Aga teistsuguste asjade söömine eeldaks seda, et ma juba enne poodiminekut planeerin ja mõtlen jne. Ei tea, tundub nagu väga palju pingutamist. Kas kuskil mingit veebilehte ei ole, kus oleks lihtsad retseptid vms? Ma ei viitsi eales üle poole tunni toiduvalmistamisele raisata. Eriti tore oleks, kui saaks teatud aineid välistada – no näiteks, et teen linnukese, et kala ei söö jne.

Ahjaa, mina kui suur ajaplaneerimisehuviline sattusin lugema seda blogipostitust.  Kui muu oli ootuspärane, siis iga päeva 30-minutilise täpsusega äraplaneerimine on minu meelest konkreetselt TÜLGASTAV. Selles mõttes, et kust ma tean, mis kell mul tuleb tuju jalutama minna või lõunat süüa? Müts maha tema ees, et ta sellega hakkama sai, aga mina ei saaks. No lihtsalt ei oleks võimeline. Ma ei hakka seda ju kodust töötades iga päev kõike samal kellaajal tegema, ega ma robot ei ole. Ja kui ma juba ette tean, et ma nagunii hakkan neid juppe ringi liigutama, siis tundub nende juppide kirjapanek mulle juba eos mõttetu. Sellest rohkem istub mulle mõte, mida hiljuti Jüri jagas, et pane endale paika kellaaeg, millest algab lõbutsemine – kui tead, et kell kaks hakkab jalutuskäik või joogatund, siis ON VAJA enne seda tööd teha, sest muidu jääb ju tegemata. Või kui tead, et pärast kaheksat me enam EI TOHI tööd teha. Päeva või kaks ehk juhtub nii, et selle tulemusel ei teegi midagi, aga siis võtad end kokku (või noh, mina olen võtnud, ei julge kõigile lubada).

Teine asi, millega ma väga nõus olen, on see, et mida vähem sotsiaalmeediat kasutada, seda rohkem jääb aega muude asjade jaoks. Siinkohal ma ei nõustu Jüriga, kes arvab, et enamik on temast tugevama immuunsusega – minu meelest on väga suur osa meist tegelikult sellistest asjadest tunduvalt rohkem sõltuvuses, kui meile tunnistada meeldiks. Juurde ei anna see midagi, ära aga võtab, nii et selle kasutamist on mõistlik piirata.

P.S. Kas keegi mu lugejatest Stravat kasutab? Nii palju, kui ma guugeldan, saan ma aru, et mul ei olegi sellist valikut, et näitaks ainult trenni (no et sai näiteks läbitud 10 km), aga mitte kaarti. Ainus järeleandmine nende poolt siis, et saab teatud piirkonna ära pimendada, et poleks päris näha, mis majast sa alustad ja lõpetad. See on veits debiilne ju, ma tahaks mingi default pildiga lisada treeninguid lihtsalt.

Elu korteris

Tegin täna midagi üüratult põnevat. Nimelt on meie kortermajal väike aiakene, mis muuhulgas tähendab, et ma saan jätkuvalt oma aias trenni teha, kui ka muud kohad kinni on. Aga lisaks tähendab seda, et inimesed saavad oma aias parkida. Mitte kõik muidugi, sest kohtade arv on ikka üsna piiratud. Aga kuna tundub, et hetkel on kõik, kel vähegi võimalik, kuskil suvekodus ära, on viimasel ajal ruumi olnud. Nii et ei hakanud meiega täna ilmaasjata autot eemale garaaži viima, vaid tõime koju, sest homme-ülehomme on ka pisut sõitmist nagunii.

Täitsa lõpp, oleks võinud arvata, et tulime koju peoehtes elevandiga, sest nii palju tähelepanu pole ammu saanud. Esiteks mainis samal ajal koju jõudnud noor daam etteheitvalt oma kallimale, et nüüd tuleb toss ju nende aknast sisse. Ma ütlesin täiesti segaduses, et kui auto seisab, ei tule ju mingit tossu, ta vastas, et eks sel oma loogika ole tõesti. Ma siiani ei saa aru, kas ta oli oma vastuses sarkastiline, või nõustus minuga, et ehk asi siiski päris nii hull ei ole. Aga igatahes veel enne, kui me jõudsime auto juurest ära minna, oli kõrvalakna peal juba mingi tädi piilumas, mis ometi siin väljas toimub. Ma ei tea, kas inimesed on kodus hulluks minemas või milles asi, ma ei mäleta, et varem lihtsalt parkimisega nii palju tähelepanu oleks saanud.

View this post on Instagram

Guess it's like riding a bicycle

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga ok, mul on nüüd vaja joogatrenni minna, mitte ei tahaks elutuppa hiljaks jääda. Püsige terved.

P.S. Loen siin kvaliteetajakirjandust, et oluliste päevauudistega kursis olla, ja tekkis taas küsimus. Kust nad teavad, et need mehed vibraatoreid just naistele ostavad? Äkki vaatavad, et naabrimees viimastel päevadel na närviline või naine keeldub selga masseerimast, nii et suristaks ise seal natukene või … Võimalusi on ju lõputult. Ma ütleks suisa, et tagurlik on väita, et üks meesterahvas ei tohi vibraatorit enda peal kasutada. Saaks aru, kui Varro seda ütleks, aga sekspoe tegelane võiks ju ometi avatud meelega olla.

Kui ma annaksin auhinna

Mitte et mul midagi anda oleks. Aga KUI ma annaksin auhinna parima eestikeelse ja võõrkeelse esimese aprilli postituse eest, siis need läheksid vastavalt Eveliisile ja sellele laste vabasoolo suvelaagri reklaamile.

Eveliisi postitust lugesin õhtul hilja, ammu oli kuupäev meelest ära leinud ja lisaks oli lugu selline, et keris usutavalt – no et alguses mõtled, et no äkki AINULT temaga ja. Lõpus olin hetkeks isegi segaduses, kuni kuupäev meelde tuli ja kinnituseks seda meiliaadressi vaatasin. 😁

No ja see ronimislugu oli lihtsalt nagu rusikas silmaauku. Seal oli kõik hea ja kõik nö ronikultuuri valukohad said ära mainitud. Minu jaoks oli see autos elava hipi esimene töökoht ja tõmblev lapsevanem hulga naljakam kui nö peateema – aga põhimõtteliselt iga lause võttis muigama.

P.S. Uudis selle kohta, et Silvia Ilves saab viienda lapse, sedapuhku Paul Neitsoviga, oli ka päris hea. Kiidan heaks.

Tulevikust ei hooli ja plaane ei tee

Indigoaalane viskas täna õhku mõtte, et on märganud, et paljud blogijad ütlevad, et elavad päev korraga, aga teevad ikkagi sporti ja söövad tervislikku toitu. Noh, nagu need asjad oleksid kuidagi vastuolulised. Ma tahtsin seal kommenteerida, aga neljanda lõigu juures mõtlesin, et oleks vist mõistlikum see vastus blogisse üle tõsta.

Ma ei saa üldse aru, miks seal peaks vastolu olema? St miks hetkes elamine spordi või salatiga kokku ei sobi? Kas see on mingi lodevate inimeste ettekujutus, et kõik sportlikud inimesed teevad sporti kohusetundest ja vastu tahtmist? Üldiselt inimesed sõltumata oma füüsilisest vormist teevad siiski sporti selle pärast, et nad naudivad seda – sest tantsimine, ronimine, jooksmine, zumba meeldib neile. Kusjuures miskipärast tantsimise puhul saavad inimesed aru, et see võiks päriselt meeldiv olla. Vean kihla, et kui keegi ütleks, et “elan päev korraga, ainult tantsin korteris omaette”, siis inimesed usuksid, aga kui keegi teine ütleb, et “elan hetkel päev korraga, peale lõuatõmmete suurt midagi ei teegi,” siis see on nagu kuidagi vastuoluline? Kui trenn ja salat on sinu meelelahutus, siis on ju loogiline, et kui kohustused ära langevad, pöördud trenni ja salati juurde.

Kui mul oleks võimalik elada päev korraga, siis ma ainult sporti praegu teeksingi, sest see on see üks asi, mida ma naudin. Kahjuks ei ole, mul on jätkuvalt nii palju tegemist, et ühe jalutuskäigu üritan küll igasse päeva pressida, aga tunnist trennipausi saan endale lubada ehk ülepäeviti või nii. Aga ma saan täiesti aru neist inimestest, kes hetkel innukalt mingi juutuubivideo või laiv-tunni vahendusel vehivad aeroobikat teha, sest kui oled kodukontoris kolm tundi istunud, tahad ju liigutada. Või teie ei taha?

Päris kontoris meil oli selline ringjas süsteem, et sai kontorile ringi peale teha või teisele korrusele pinksi mängima minna, nii et liigutamist oli hulga rohkem. Mul tekib motoorne rahutus, kui ma pean lõputult ühe koha peal istuma. Ja kui piisavalt ei liiguta, hakkavad ca nädalaga öösiti jalad krampi kiskuma, nii et kartulielu on mulle juba füüsiliselt vastunäidustatud. Nii et ma juba maksin laivjooga 10 korra pileti eest, et oleks rohkem motivatsiooni (sest no ikkagi kindlal kellaajal võiks ühineda jne, kuigi seal saab ca 2 päeva järelvaadata ka).

Ahjaa, terve esimese distantseerumisnädala sõin põhimõtteliselt võikusid ja šokolaadi, sest ei viitsinud süüa teha, aga siis tüdinesin ära, sest no täitsa tõsiselt, tervislik toit tekitab ju parema enesetunde. Kui ma ainult võikusid söön, on kogu aeg kõhus selline vastik raske tunne. Rääkimata sellest, et tunni aja pärast tahaks juba jälle süüa ju + kui ma liiga palju saiatooteid tarbin, tuleb lihtsalt uni peale. Jäätist söön jätkuvalt rohkem kui muidu (lõuna on tihti kohv + jäätis), aga muidu olen varasema režiimi peal tagasi, kuigi säästlikumalt. Teen näiteks ise hommikuputru (vanasti ostsin seda kohvikust, nagu ka lõunasöögi, nii et kriis on mu kulud korralikult kokku tõmmanud) ja õhtul teen mingit liha mingi salatiga. Peamine muutus on see, et paar korda nädalas panen sellele lihale mingi süsivesiku ka kõrvale – tavaliselt on meil tugevam lõunasöök, nii et õhtuti ei tahagi enam pastat või riisi või kartulit toidu juurde, aga kuna hetkel on lõunasöögid pisikesed (ja peiks unustab tihti üldse süüa), siis õhtusöök on selle arvelt natuke suurem. Kaalunud ei ole, aga olen kindel, et see siiski tõuseb, sest saiatoodete osakaal menüüs on tõusnud, liikumine vähenenud jne.

Aga … Täitsa tõsiselt, miks on raske uskuda, et mõnele inimesele meeldib tervislikult toituda ja end natuke liigutada?

P.S. Tegin selle lõuatõmmete asja järel (pärast paari tundi puhkust, kui lihased olid taastunud) huvi pärast ka max repside testi. Ilma lisaraskuseta jaksasin hetkel teha ainult 8. Okei, ühe oleks ilmselt veel välja vedanud, aga see oleks olnud punnitades ja siputades, nii et ütleme ausalt, et hetke baseline on 8 korralikku lõuatõmmet. Selle tahaks ikka jälle vähemalt 10 peale tagasi saada – kuigi kõik ütlevad, et ronijatel pole mõtet PALJU lõuatõmbeid teha, targem on teha näiteks viieseid seeriaid maksimaalse võimaliku lisaraskusega. Ehk siis lõputult võimalusi. Inimestel tõesti on lõbutsemisest erinev arusaam. 😀

Vahel saab isegi ajalehest midagi uut teada

View this post on Instagram

inspired by newzzz, head kesknädalat

A post shared by rObIn jUhKeNtAl 🦟🦚🦝 (@joblinruhkental) on

Saate aru, ma sain täna teada, et Robin Juhkental on laulja! Isegi Eurovisioonil käinud! Mitte et ma Eurovisiooni oleks vaadanud kunagi, aga no ikkagi, see on ju põhimõtteliselt nagu kuulsus. Ma olen terve selle aja elanud, arvates, et Robin Juhkental on lihtsalt “see tüüp, kes internetis nalja teeb”. Iga päev ikka õpib, tasub uudiseid lugeda. (Tagasivaates see selgitab, miks ta Instas kitarri tinistas nädal tagasi, aga no seda teevad ka pooled mu lapsepõlvesõpradest, kelle puhul igaüks on rõõmus, kui nad EI laula.)

Muudest uudistest on kõneväärt see, et meie korter haiseb jätkuvalt kassikuse järele, kuigi mulle tundub, et olukord ikka leeveneb. Meil jätkuvalt ei ole kassi. Nii palju oleme aktiivse ringinuuskimisega targemaks saanud, et tundub, et hais tuleb radiaatoritest. Kindel ei saa siin milleski olla, aga no tundub. Nii et eks ma ootan veel päevakese ja palvetan, et Kaamosel õigus oleks (ta arvas, et tegu võib lihtsalt haisva pahtliga olla, kui meie all remonti tehakse).

Ja avastasin just, et mul on selles ühes IT-aines siiani teistega võrreldes üsna head tulemused. Isegi VÄGA head. Mis tundus esimese hooga täiesti hämmeldav (kui on olemas hämmeldus, on ka adjektiiv hämmeldav, sest keegi ei kirjuta tänapäeval “hämmeldusttekitav” või “hämmeldumapanev”, kellel nii pika jutu jaoks aega on). Ma ei ürita siin nüüd üldse tagasihoidlik olla või ei tee impostor sündroomi vms, aga ma tõesti ei saa sellest ainest eriti hästi aru. St nüüd saan juba natuke paremini, sellest lineaaralgebra kordamisest on kasu olnud (selgus, et me tegelikult ei pea sellega isegi megasüvitsi minema, tehted vektoritega ja maatriksitega, mitte päris raketiteadus), aga mul kulub selle kohustusliku miinimumi jaokski üle mõistuse palju aega. Ja head tulemused on seniajani suuresti ka seetõttu, et meil on vabalt lubatud ka mujalt võetud koodi kasutada, kuni korralikult viitame ja näitame, et saame aru, mida see kood teeb (st lisame kommentaare) – nii et ma lihtsalt guugeldan end halliks iga kord ja tol konkreetsel hetkel isegi saan aru, aga no aju ei suuda seda kõike ju meelde ka jätta. Oleksin arvanud, et kui isegi mina saan häid tulemusi, siis kõik teised “päris” IT-inimesed saavad ometi ka. Aga siis tuli meelde, et “päris” IT-tudengid on ju ilmselt täiskohaga õppes, mitte ei tee ainult ühte ainet, nii et loomulikult ei ole neil aega ühe kodutöö peale keskmiselt 2-3 päeva nädalas panna.

Mis kokkuvõtteks tähendab, et ma täiega kardan eksamit, kus järsku on 2-3 päeva asemel 2 tundi. Ja siis on piinlik, kui oled iga kodutöö eest pea maksimumi saanud, aga eksami läbi kukud. 😀 Seda enam, et praegu on mul aega vabalt aega käes, aga kohe varsti, kui siin peaks hakkama projekti kirjutama, enam ei ole, nii et põnev saab olema. Või kuidas see moodsas karjääriinimeste keeles ongi. Väljakutset pakkuv.

View this post on Instagram

#return #Picard

A post shared by trekcastTNG (@trekcasttng) on

P.S. See meem tuli täiega õigel ajal, sest ma vaatasin just mõne päeva eest seda Kesiga (alumise tegelasega) episoodi ja mõtlesin, et täitsa pekkis, see on vist Star Treki kõige kehvem osa ever (aga siis tuli muidugi kohe meelde, et meil on ju see moodne Star Trek ka, kus vahepeal pool episoodi koosnes sellest, et Michael jälle hüsteeritses ja Tilly nuttis ning geid olid geid). Aga meem on nagu rusikas silmaauku.

P.P.S. Uus Westworld on tõesti täiega äge. Soovitan.

Õige Elu TM

VVN viskas kinda, nimetades mind “õige elu apologeediks” ja ma mõtlesin tükk aega, kas reageerida sellele või mitte. Esiteks selle pärast, et täiskasvanulik oleks ju mitte reageerida ja teiseks selle pärast, et mul on paar päeva juba draftides postitus, kus tema ka otsapidi äramainitud on ning ma tahan toda ju ka avaldada ja siis ma olen nagu mingi ahistaja, kui ma mitu päeva järjest samadest inimestest kirjutan. Aga teatavasti ma ei ole täiskasvanulik inimene, nii et otsisin Instagrammist enamvähem esimese õige tagiga video, et spirituaalne tunduda, ja läheb lahti.

Ehk siis – ma olen ise jätkuvalt seisukohal, et ma olen paljusid asju, aga vat Õige Elu apologeet ma nüüd küll ei ole. Juba selle pärast, et minu jaoks tähendab Õige Elu seda, et naine on 25aastaselt abielus, tal on pisike majake või kolme-neljatoaline korter kuskil äärelinnas, ta kindlasti ei tee liigselt karjääri ja minu vanuses võiks lapsi olla vähemalt 2-3. Nii et ma päris kindlasti ei ela Õiget Elu, vaid olen eksinud kõigi keskklassi ideaali postulaatide vastu.

Küll olen ma aga innukalt nõus, et ma olen individualismi apologeet – nagu tegelikult ka VVN, kel on samuti vajadus seda jutlustada / käitumisega propageerida. Vist isegi suurem vajadus kui mul, sest ta alles hiljuti mainis, et teda kohe häirib, kui teised inimesed kõik käituvad nagu peab, st näiteks on kunstinäitusel vaikselt ja viisakalt vms, siis ta tahaks kohe ise seeliku üle pea tõmmata, et näidata, et see on ka variant. Mind üldse ei häiri see, kui teised viksid ja viisakad on, mul lihtsalt ei ole kunagi tunnet, et ma peaksin häbenema, kui tuli tuju seelik üle pea tõmmata – eriti kunstinäitusel, see on ootuspärane perfoormanss.

Aga no näiteks minu eelmises töökohas olid koosolekud, kus inimesed istusid ringis kott-toolidel. Mina istusin enamasti mingis venitusasendis, sest miks ka mitte, kui valida on, kas aelen põrandal või ebamugavas kott-toolis. Ühe korra vist ülemus ütles, et võta nüüd oma lõug maast ja seleta, mis saab projektiga X. Aga no mul ei tulnud pähe ka, et äkki ei ole sobilik (mis võis osaliselt olla muidugi seotud ka sellega, et tegu oli kollektiiviga, kus keegi võis sind koosoleku ajal ootamatult mängupüssist tulistada, minu üle-eelmises töökohas kandsid kõik kontorikostüüme ja istusid viisakalt toolidel ja rääkisid väljapeetult, seal oleks põrandale siruliviskamine hulga suurem väljakutse olnud). Ma kuidagi olen välja kasvanud sellest east, kus oli veel kogu aeg vaja kellelegi midagi tõestada, nüüd olen ma vana ja rahulik ja teen seda, mida tahan – kui tahan kunstinäitusel praekartulit süüa, siis söön, kui tahan vait olles maali vaadata, siis vaatan. Eeldusel muidugi, et pole ohtu näiteks oma rasvase kartuliga kellegi teise mantlit ära määrida või koosolekul garbha pisandanaga (vt alla) kellelegi teisele end otsa rullida või midagi olulist maha magada (mille tõenäosus oleks täpselt sama suur, kui ma viisakalt kott-toolis istuks).

Ehk siis peamine erinevus meie suhtumises individualismi on see, et minu seisukoht on, et igaühe individualism kestab nii kaua, kuni see teise oma riivama hakkab. St näiteks, et mu naabril on igati õigus pidada kas või kümmet kassi, aga kui minu korteris kassikuse hais levima hakkab, on mul õigus vihastada. Ja see, et naaber ei tea, et ma olen vihane, ei ole siin oluline, inimene võiks ise suuta aru saada, et kui ta oma loomade tagant ei korista, on see teistele ebameeldiv. (Näide päris elust, terve eilse päeva üritasime aru saada, kust see kassikuse hais tuleb – mille teeb veel imelikumaks asjaolu, et minu teada on siin trepikojas ainult üks kass ning seegi on tubane ja meist mitu korrust eemal – hetkel leppisime järeldusega, et ju sai millegi sisse astutud.) Noh, et saa või viis last, aga kui küla neid kasvatama peab, on halvasti. Samas kui tema seisukoht on, et igaüks võiks saada viis last, kui tahab, ja see on normaalne, et küla aitab. Mis muidu oleks ok, aga kui me lähtume seisukohast, et iga külaelanik võib täpselt sama moodi naeratada ja öelda, et “mina olengi torm ja täna on mul tuju hoopis kuskil mujal tormata”, siis nii on ja eks pead ikka ise vaatama, kas toidad oma last või mitte. See seisukohtade vahe tuleb ilmselt lihtsalt sellest, mis positsioonis sa rohkem olnud oled, aitaja või abivajaja omas, ja kuidas sa selle külaga üldiselt suhestud. Suhestud siis selles mõttes, et kui minu üldine seisukoht on, et kogu küla võiks mu rahule jätta ja ma tahan omaette olla ja mitte kuulda, mis sellel külal jälle öelda on, siis ma paratamatult tunnen, et mul pole ka õigust minna ja paluda, et “kuulge, aga äkki nüüd toidate-katate mu lapsi nädalakese”, sest ma olen ise end külast eraldanud. Inimestel, kes on oma külaga rohkem läbipõimunud suhetes, on ilmselt ka rohkem ootusi (ja kohustusi).

Või täpsustades, minu seisukoht on, et ole täpselt selline torm nagu sa tahad, kuni sellega ei kaasne eeldust, et keegi teine peab oma tormi piirama hakkama, et sinu omaga arvestada (või sinu tormi tagajärgi likvideerida). Mulle on jäänud mulje (mida võib vabalt parandada), et tema seisukoht on, et tuleks rohkem arvestada inimeste eripäraga ja need loomult vähe võimekamad koristajad peaksidki olema valmis loomult vähe tormakama tormi tagant koristama. Mis on igati ok kokkulepe, kui tõesti oma lähedastega sellisele kokkuleppele saad. Minu lähedased minuga ei saa, kui tegu pole ajutise põhjendatud olukorraga (stiilis: muidugi käiksin oma väikevenna eest poes, kui ta praegu haigus(kahtlus)ega kodus peaks istuma, aga mitte siis, kui ta niisama lambist otsustaks, et talle ei meeldi enam poes käia, sest see ei tundu talle praegustes oludes turvaline). Sama suuremas plaanis, mina ühiskonna liikmena toetan rõõmuga oma maksudega inimesi, kes meditsiinilistel (sh vaimsed terviseprobleemid) või sotsiaalsetel põhjustel ise hakkama ei saa, aga ma arvan, et need kulud peaksid olema põhjendatud. St kui sa ei saa töötada, sest sul on vähk, siis on normaalne, et ühiskond toidab ja katab, aga pole normaalne, kui sa otsustad lambist voodihaigena ka tõuhobuse võtta ja me peame nüüd aitama ka teda toita ja treenida – kui just arst ei ütle, et just seda teraapiaponi on meie patsiendil hädasti vaja. Kui keegi teine enda lähedaste või oma ühiskonnaga saab lahkemale kokkuleppele, siis andku aga julgelt tuld. Mina individualismi apologeedina ei näe selles mitte midagi halba. Nagu ei näe ma halba ka selles, kui mõni neist lähedastest ühel hetkel ütleb, et “mina olengi torm ja ma tahan nüüd teises suunas puhuda”, eeldusel, et sellega mingeid väga konkreetseid lubadusi ei murta. Et individualismi oluline osa on ka teiste inimeste individualismi tunnistamine ja tunnustamine või nii.

Hea päev selleks, et internetis tüli üles kiskuda, eks?

  • Kategooriad