Maailm on katki (Broken Earth, N. K. Jemisin)

Kartsin seda triloogiat kätte võttes, et viskan varsti nurka või olen ülearu kriitiline, sest ma ei ole muidu eriline fantaasiakirjanduse fänn. Või pigem teisipidi, meeldib, aga väsin sellest kiiresti ära. St loen vahel ühe raamatu, aga siis tahan jälle aasta aega midagi muud, nii et see tundus nagu liiga suur pühendumine. Aga tegelikult läks hoopis nii, et konkreetselt neelasin neid raamatuid, sest nii põnev oli. Ametlikult on see vist sci-fi isegi, aga siin ei ole kosmoselaevu jms, kõigest mõned satelliidid – ning pikkade rüüde ja sauadega võlureid ka pole, kuigi on asjad, mis on väga võlukunsti moodi. Tegu siis maailmaga, kus vahel järgneb neljale aastaajale veel viies, katastroofiaeg, mis tuleb kuidagi üle elada – sõltuvalt vulkaanipurskest vms katalüsaatorist võib see aeg ka 5-20 aastat kesta. Nii et pigem on see selline düstoopiline lugu (mis algab sellega, et kõik on halvasti ja just läks veel halvemaks) sellest, kuidas inimesed Maal (või sellele väga sarnasel planeedil) pärast metsikut katastroofi hakkama peavad saama. Olukorras, kus osadel inimestel on väga kasulikud maagilised võimed, aga samas on neid nende võimete pärast sajandeid taga kiusatud ja tapetud, nii et üldiselt on targem neid võimeid varjata.

Head raamatud olid, aga esiteks väga tumedad (ikkagi maailmalõpp) ja teiseks oli kohe tunda, et see on kirjutatud eelkõige tulevikus telesarja tegemist silmas pidades (ja telesari valmibki juba, nii et ega ta midagi valesti ei teinud). Lisaks on kohati veits kaasamist kaasamise pärast – näiteks transtegelane, kes lihtsalt ON. Kõik teised tegelased teevad midagi, neil on mingi point, see tuuakse sisse kui trans ja siis lihtsalt unustatakse kuskile sajaks leheküljeks. Kui eesmärk on lihtsalt transtegelasega oma progressiivsust näidata, oleks ju võinud mõne asisema olemasoleva tegelase võtta ja sellele nö lisakihi panna – seda enam, et valik oleks selles mõttes lihtne olnud, et ei oleks isegi pidanud ilmtingimata vallalist tegelast valima, tundub, et tegu on ühiskonnaga, kus inimesed seksuaalsuhteid luues eriti soo alusel ei diskrimineeri ning transinimese välimus pälvib tähelepanu umbes sama palju kui teiste oma (vale oleks öelda, et üldse ei pälvi, sest üks peategelastest tegi kogu aeg väliste näitajate põhjal mingeid järeldusi, no et transinimesel on ravimid otsa saanud, habe hakkas kasvama, või cis-inimene ei ole enam silmi värvinud, ei tea, kas on depressiivne).

Kohati mind häiris see, et tegevus oli üsna aeglane, kolmanda raamatu keskel oigasin juba, et kas saab see maailm siis ükskord otsa või ei saa – aga samas oli ikka huvitav lugeda. Autoril on lihtsalt selline komme, et viskab mingi huvitava fakti õhku ja siis jutustab mingist hoopis muust asjast kümme lehekülge.

Aga see-eest on ta tegelased väga hästi kirjutatud. See paistab tagantjärele eriti hästi silma, sest loen hetkel raamatut “Spin”, mis on ka maailmalõpu triloogia, aga erinevalt “Purunenud maa” posttraumaatilisest stressist on siin mureks pretraumaatiline stress, sest inimesed kardavad, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma, sest tulnukad. Igatahes on “Spin” hea raamat, aga mind ajab kohutavalt närvi see, et peategelane (mees) on armunud täielikku idiooti (kellesse ta armus selle pärast, et tüdrukule meeldis ta koer, nii armas, loll, aga hea südamega!) ja pea kõik naistegelased on kas karikatuursed, lollid või muul moel pettumustvalmistavad. Nii et Jemisin, kelle tegelased on hulga paremini lahti kirjutatud ja hulga loogilisemad, saab puhtalt selle võrdlusmomendi pealt sära juurde. No ja lugu on muidugi hea, ei olnud liiga etteaimatav, sai mõnusalt mõistatada, kuigi mõne asja arvasin varem ära küll.

Ahjaa, mulle väga meeldis tema lähenemine mälule. Mitte see osa, et liha jms pehme on mälu talletamiseks kehv, kivi/kristall on parem, vaid see osa, et see, mida me otsustame mäletada, sõltub sellest, millele me tähelepanu pöörame. Ja kui sa elad tuhandeid aastaid, siis su tähelepanu nihkub ja muutub ning sellega seoses hakkad asju unustama ja lõpuks ei ole sa enam isegi sama inimene. Ma tunnen seda juba praegu, et on asjad/perioodid, mida enam eriti ei mäleta. Sel nädalal on klassi kokkutulek, kus ma muidugi ei ole, sest ma pole ju Eestis, aga sellega seoses hakkasin meenutama, et ma ei mäleta isegi kõigi klassikaaslaste nimesid, eriti põhikoolist. Ja no seda olen varemgi öelnud, et olen unustanud ka sündmusi, mis tollal tundusid nii olulised, aga nüüd on tähelepanu mujal ja kui keegi meenutab, pean vaeva nägema, et meelde tuleks. Korra olen isegi ühte eksi tänaval kohanud, nii et mul polnud ÕRNA AIMUGI, kes ta oli, isegi pärast seda, kui ta oma nime ütles (deitisime ehk kuukese teismeeas, ma olen pigem üllatunud, et tema mind mäletas, sest mingit hingest hinge vaatamist meil polnud, pigem selline “vaatame, kas klapib, tundub, et mitte”). Ehk siis ma tundsin sellist äratundmisrõõmu seda lugedes, et just nii ongi, sest ka mina mõtlen vahel, et palju meil üldse seda ühisosa on meie varasemate minadega. Ise peab aktiivselt valima, kui midagi alles hoida tahad, et elu sinu eest ei valiks.

Julgen soovitada küll, lugege julgelt.

Mis sul viga on?

Täitsa tõsine küsimus vist. Lugesin täna, kuidas Indigoaalane kirjeldas, et on nii väsinud, et ei jaksa nii palju magada, et väljapuhanud olla. Pensionärid noogutasid ning jagasid oma lugusid. Ja mina tunnen TÄPSELT seda sama. Pärast nädalast puhkust. Ärkan imelisel saarel hommikul kell 9, väljas on juba 24 kraadi sooja (nüüdseks 27), ja tunnen, et ma olen väsinud. Vean end trepist alla kohvikusse, söön omletti, joon kohvi ja tunnen, et tahaks tagasi magama minna. Täna olengi terve päeva voodis olnud, lugesin Broken Earthi triloogia lõpuni. Vaatasin andmeanalüüsi videot. Nüüd on kell kolm, ma olen ikka väsinud, kuigi und ei ole.

Kusjuures muid füüsilisi sümptomeid nagu ei olegi enam peale pideva väsimustunde ja selle, et ma hakkan trepist käimise peale ka kohe hingeldama, nii et mõtlesin isegi, et äkki mul on sügav depressioon ja ma ise pole lihtsalt märganud – samas õnnetu ma nagu ei ole, lihtsalt kõige vastu huvi kaotanud ja letargiline. Ja depressioon vist hingeldama ei võta, nii et pigem on siiski letargia üldise kurnatusega seotud. Nii et võib sama hästi olla luupus või südamelihasepõletik või …

Ning kui ma sellele mõtlen, siis mul on PIDEVALT midagi viga olnud, mingi põletik või kurnatus sellest hambaasjast saadik. Ehk siis … Augusti lõpust? Ehk siis nüüdseks üle kuu järjest. Nii et kuna ma pärast kojujõudmist pean nagunii kohe kooli minema, mõtlen, et astuks sama soojaga ehk ka perearsti juurest läbi. Muidu peaks igasugu vereteste vist Synlabis tegema ja see läheks kokku üsna kulukaks. Aga mida selliste sümptomitega üldse testida? Ise tulin ainult järgmiste asjade peale:

  • Vere rauasisaldus
  • Vere magneesiumisisaldus
  • Borrelioos (igaks juhuks)
  • Koormustest – on sel mõtet üldse? See, et koormustaluvus on nullis, on ju juba selge ja uut infot nagunii ei anna.

Mis on veel need kõige tõenäolisemad asjad, mida testida võiks, kui üldine kehv enesetunne juba kuus nädalat kestnud on? Ahjaa, sümptomite hulka võiks vist panna selle ka, et suurema osa sellest ajast on kõrvad ka vahepeal lukus olnud + ettekummardamine ebameeldiv, kuigi selle kohta ütles perearst viimati, et põskkoopa- ega kõrvapõletikku pole, limaskestad on lihtsalt kergelt turses.

Õppepuhkus

View this post on Instagram

Found the tree Pippi and Annika were playing in

A post shared by Rents (@rrrents) on

Minu teoreetiliselt (ja ametlikult) tavaline puhkus on siin pisut suunda muutnud – kuna väsin jätkuvalt kiiresti ja pea käib kergesti ringi, olen eelkõige matkanud, raamatuid lugenud ja telefonis programmeerimisharjutusi teinud. Ei riski lihtsalt selle pearinglusega seinale minna. Paar korda olen proovinud, aga ikka väga ebakindel oli. Nii et piirdun kohvi ja hea toidu nautimisega ning loodan, et vähemalt suuremas osas jalutan need maha ka, sest proovin ikka Sirruga cragis kaasas käia.

Lisaks olen siin olude sunnil matemaatikat korranud jne – andmeanalüütikas lihtsalt juhtub pidevalt, et õppejõud näiteks mainib möödaminnes, et “me räägime siin muidugi eukleidilisest jaotusest” ja kõik teised noogutavad mõistvalt, mina üksi guugeldan salaja laua all.

Aa, üks multimeedia aine on mul ka, kus tuleb iga nädal midagi esitada, nii et tutvun vektor- ja rastergraafikaga. See aine iseenesest meeldib mulle, ma ei teadnud sellest varem mitte midagi. Ja mulle väga meeldib see, et me kasutame vabavara (siiani GIMP ja eestlaste InkScape). Väga asjalikud programmid on, nii et kui keegi tahab õppida, aga ei raatsi maksta, siis soovitan.

Ainus häda on see, et kodune wifi on üsna kehvapoolne, telefoni jaoks piisavalt, aga arvuti jaoks enamasti mitte – ja mul on ju kodutööde jaoks VAJA normaalset internetti. Sellega selgus õnneks üllatuslikult, et kui teha telefoniga sellest samast wifist kuumkoht, saab arvuti ka piisavalt kätte. 🤔No mitte piisavalt, et ilma ootamata Youtube’ist matavideosid vaadata, aga piisavalt, et colabis kodutööd teha ja midagi guugeldada. Ma ei tea, mis see loogika siin taga on, kas telefon lihtsalt osavam püüdja vms, aga kuni maagia töötab, ei hakka ma küsimusi esitama.

Jah, tegin teile puhkuselt ülevaate oma põnevatest selle semestri ainetest, aga ma tõesti ei viitsi toidupilte jagada. 😁 Või kirjutada sellest, kuidas mõni taun kirjutab internetis postitusi teemal “Daniel väärib uut võimalust, aga naine on ise süüdi, et kohe ära ei läinud”. Kuigi olgu öeldud, et need väited on ju vastuolulised – kui naine andis uusi võimalusi, mida Daniel väidetavalt väärt in, mis ta siis valesti tegi? Või iga naine peaks igale mehele ikka vähemalt ühe võimaluse andma, tema olemusest ja minevikust hoolimata? Vanasti nimetati selliseid naisi litsideks. 🙄 Enamus neist annab üsna vähestele võimaluse.

Sama teema kerkis kusjuures eile just esile ka ühe kuulsa surnud joodikuga seoses – miks küll lähedased rohkem mõista ei üritanud??? (Jah, väga andekas inimene, aga ma naudiks seda annet pigem kaugelt.) Inimesed nagu ei saaks aru, et joodikute ja vägivallatsejate aktiivse mõistmisega kaasneb enamasti see, et keegi kannatab. Kuni sina näiteks oma joodikust meest 5 aastat mõista üritad, sinu lapsed kannatavad ja tunnevad hiljem, et NEID ei mõistetud, vaid eelistati neile kedagi, kes seda mõistmist ainult ära kasutas. Inimesed ei ela ju vaakumis, et see mõistmine ainult ûhte inimest puudutaks – otsus investeerida aega ja energiat värdjasse tähendab otsekohe vähem aega ja energiat teistele inimestele. Sa oled teinud valiku.

Aga need ei ole teemad, mida ma tegelikult puhkusel arutada tahaksin, nii et selle pärast kirjutan ma teile matemaatikast ja multimeediast, mitte nii tõsistest asjadest. Vaadake parem, kui armas bf mul on, näha kohe, et rannaeluks loodud.

Aga soe on

Kas teil on ka nii, et ükskõik kui palju te ette teate, et puhkus on tulemas ja selleks ajaks on vaja X asja valmis saada, selgub puhkusele eelneval päeval ikka, et kõik on tegemata? Ma sain veel kodus enne minekut jalgu epileerida (kuna viimased paar nädalat olen külma tõttu laisk olnud, oli see üsna võrreldav karu karvutustamisega) ja seejärel keset ööd lennujaamas ühe kodutöö jaoks pilti teha – see helesinine unistus sellest, kuidas ma teen kõik kodutööd enne puhkust ära ja puhkuse ajal ainult mõnulen, jäi muidugi unistuseks. Aga üldse ei kurda, isegi õppida on sellises keskkonnas tunduvalt meeldivam.

Aa, ei, ühe asja pärast kurdan! Teate neid inimesi, kes on valmis kaks tundi püsti seisma, et esimesena lennukisse (Tallinnas isegi mitte seda, vaid keldrisse lennukibussi ootama) saada, ja kohe, kui lennuk maandub, on neil hädasti vaja püsti hüpata, kuigi uksi ei avata veel 10 minutit? Me nägime seekord selle järgmist taset, üks keskmisel istmel istuv tüüp RONIS päriselt üle Cyruse, et saaks ometi sinna vahekäiku seisma. See on diagnoos, tõesti. Nagu isegi kui sul ON kiire, siis mis see tõmblemise tulemus on? Saad lihtsalt esimesena bussi ja seal ootad ikka, kuni viimanegi pensionär + lõpuks loivav Rents (kes loivab eriti aeglaselt, kui sa end tema mehe vastu nühid) ka ükskord sinna jõuavad.

Aga muidu on kõik imeline, ilm on soojem kui eelmisel aastal samal ajal, saab suvekleidiga ringi jalutada ja õhtutigi lühikeste käistega terrassil istuda. Isegi minu nohu hakkab juba järele andma, köha on juba peaaegu kadunud, eile õhtul oli veel paar köhahoogu (krt, ma räägin nagu need tiisikusehaiged daamid, keda sanatooriumisse saadeti). Varsti saab loodetavasti ronima ka, kuigi hetkel veel paras reisiväsimus sees.

Kuulsuse raske taak

Mäletate seda eilset postitust, kus ma jagasin materjali ametlikust kohtutoimikust ja vägivallatseja enda tollal avalikult Facebookiseinalt, kus ta ise oma süüd tunnistas ja kirjutas muuhulgas kommentaarides, kuidas ta eksi võõrustab ja Tinderist sõpru otsib? Selle postituse peale ärkas staarstalker Roland Hein, kes juba pikki aastaid purjus peaga (st igal õhtul) erinevaid naisblogijaid ahistab (üks blogija on tema pärast põhimõtteliselt blogimise lõpetanud), ja saatis mulle sellise ähvarduskirja:

received_503738150408526

Nii et võite popkorni välja otsida ja teate, kelle ukse taha koputama minna, kui ma kaduma jään (ta ise seda lahti ei tee, aga emme, kellega ta muidugi koos elab, tuleb vahel uksele, et käsi ringutada ja öelda, et ta ei saa midagi teha, kui poiss ikka ravimeid ei võta).

Mul oli üks vana postitus, kus ma temast kirjutasin, mille ma tookord tema palvel nähtamatuks panin, peaks selle jälle üles otsima, oleks selgelt silma ees, mitu aastat see jama juba kestab.

Neile, kes nüüd tahavad küsida, et “omg, aga politsei” – see teine blogija suhtles korduvalt nii veebipolitsei kui tavalisega, vastus on, et kuni pole ohtu elule v otseseid tapmisähvardusi (st kuni ta lihtsalt kirjutab erameilides ja oma isiklikus blogis, et sa oled lits), on nende meelest kõik ok ning ainus lahendus on maksta ja kohtusse pöörduda. Veits nagu see “miks sa vägivallatsejat maha ei jäta” – lähenemiskeelu taotlemiseks tuleb esmalt maksta 50 eurot riigilõivu ja siis hakatakse asja alles arutama. Kas üllatab kedagi, kui miinimumpalgaga naine seda maksta ei taha, eriti teades, et enamasti taotlust ei rahuldata? Ahistamisega sama lugu, kui tahad, et keegi ahistajale laksu annaks ja ütleks, et jäta noored naised rahule, pead esmalt ise maksma. Ja kui veab, siis tehakse talle trahvi, mille ta papa-mamma nagunii kinni maksavad, kui nad teda siiani potitanud on. Elu.

Täiendus: sain teada, et alated 2018. aasta algusest on olemas selline asi nagu ahistav jälitamine, mille alla see tegevus kvalifitseerub. Rõõm kuulda, et vajadusel saab nüüd vähemalt politseisse minna.

Korduva piinamise eest neli kuud reaalset vangistust

View this post on Instagram

#strangolamento #strangling

A post shared by Salvatore Omaggio (@sal_maggio97) on

Ehk tavapärane Eesti kohtupraktika. Alguses ma lasin selliste kuritegude puhul Cyrusel arvata, palju inimene karistuseks sai, sest noh, tegu on millegagi, mille eest USAs julgelt kümme aastat kinni istuks. Aga nüüdseks on ta vastus alati “paar kuud ilmselt?” – ja see on ju alati õige vastus.

Ehk siis lugu lühidalt – Daniel Sepp, kelle isik ilmselt pole väga oluline, sai just kolm aastat tingimisi (sellest neli kuud reaalselt vangis) selle eest, et umbes kaheksa kuu vältel süstemaatiliselt piinas oma elukaaslast (link kohtulahendile). Ütlen “piinas”, mitte “peksis”, sest kuigi peksu oli ka, on “piinamine” siiski ainus normaalne sõna, kui me räägime olukorrast, kus mees kägistab oma naist, kuni see teadvuse kaotab, ootab, kuni ta silmad lahti teeb, ja siis hakkab uuesti kägistama. Lisaks tavapärasele kägistamisele ja padjaga lämmastamisele oli mängus ka waterboarding, st nägu kaetakse rätikuga ja siis hakatakse suu ja nina peale vett kallama – ehk siis inimene lasi fantaasial lennata, ei läinud liiga ühekülgseks.

Kuna hüsteerilised naised ei meeldi kellelegi, räägime kuivadest numbritest. Koduvägivallaohvril on ca kümme korda suurem tõenäosus oma partneri käe läbi surma saada kui rahulikku pereelu elaval inimesel. Suur hulk neist mõrvadest pannakse toime siis, kui ohver lahkuda üritab. Kägistamine on kõige hullem “ohumärk”, st statistiliselt tähendab see kõige suuremat tõenäosust, et sind tapetakse ära. Ja see ei ole paar protsenti suurem – näiteks selles valimis siin esines varasemat kägistamist 45% mõrvakatsete ja 43% lõpule viidud mõrvade puhul. Kägistamine tähendab umbes kuus korda suuremat tõenäosust, et asi jõuab mõrva või vähemalt mõrvakatseni.

Ehk siis väga lihtsustatult ja otse öeldes – kui sa saad paar korda kuus peksa, võid sa talle andestada ja kui sul ainult kannatust on, siis tõenäoliselt andestad ka kahekümne aasta pärast, kuigi vägivallatseja on muutunud sadistlikumaks ja/või vägivallaepisoodid sagedasemaks. Kui su kallim sind kägistab ja sa andestad, ei ole sa tõenäoliselt varsti enam elus, et uuesti andestada. Ja samas ei julge koduvägivalla ohver tihti lahkuda, sest kardetakse, et vägivallatseja otsib ta üles ja tapab ta ära. See on igal pool õigustatud hirm, aga eriti Eestis ja eriti ühiste laste korral – Eestis on väga raske lähenemiskeeldu saada. Veel hullem, kui vale inimesega lapsed said – kui paaril on ühised lapsed, ei anta seda põhimõtteliselt üldse, sest lapsevanema õigus oma lastega kohtuda on olulisem  kui vägivallaohvri õigus füüsilisele puutumatusele. Eestis on igal aastal ajakirjanduses mõni sarnane tapmislugu, nii et see on igati õigustatud hirm. (Proovisin üles leida seda, kus naine käis politseis kurtmas, et kardab oma elu pärast, aga politsei saatis ta põhimõtteliselt pikalt, nii et perele jäi matuste korraldamise rõõm, aga hetkel ei leidnud – kui keegi leiab, jagage linki.)

View this post on Instagram

The abuse cycle 🕊 * This will help you recognise where you are at any given point. * There is always a calm before the storm. * Try not to mistake that for ‘good times’. * As they’re just a dormant phase before you experience further abuse. * Try not to get comfortable in the honeymoon phase. * It’ll only set you up for more hurt, disappointment and ultimately abuse. * I personally feel that each time you go through the cycle, the next is worse. * To get started on your healing journey go to my bio 👉❤️ @narc_proof_and_thriving and click the link to book your Narc Proof & Thriving healing session. * #abuse #breakyoursilence #speakyourtruth #abusecycle #hiddenabuse #toxicrelationships #abusiverelationship #abusiveparents #narcissisticparent #narcissisticabuserecovery #abusesurvivor #narcissisticabuse #breakthesilence #raiseawareness #emotionalabuse #domesticabuse #domesticviolence #narcissisticabusesurvivor #emotionalabusesurvivor #domesticabusesurvivor #survivor #empath #lightworker #intuitivehealer #healer #selflove #codependent #traumabonding #lackofselflove #narcproofandthriving

A post shared by Abusive Relationship Recovery (@narc_proof_and_thriving) on

Lihtsalt selle juhtumiga seoses tahaks taas meelde tuletada, et vägivallatseja üldiselt ei muutu. St on teatud inimesed, kes noore ja lollina lähevad endast välja, aga siis tuleb mõistus pähe (üldiselt uue kaaslasega, kuni ohver pole ära läinud, pole kaotus piisavalt suur, et vigadest õppida). Aga me räägime hetkel olukorrast, kus kuriteoepisoodide kuupäevi ja kirjeldusi vaadates on selgelt näha, et tegu on nö õpikunäitega, kus vägivald toimub tsüklitena, episoodid üldiselt kestavad 2-3 päeva järjest ning seejärel on kaks nädalat (vahel erandkorras suisa kuu aega) rahu, mille käigus mees kindlasti käitus väga armastavalt, kuni järgmise korrani. Vägivald eskaleerus nii sageduses kui ka räiguses, kuni ohver ei pidanud vastu ja põgenes. Kui sul on tunne, et selline tsüklilisus (ka ilma füüsilise vägivallata) iseloomustab ka sinu suhet, loe eesti keeles juurde näiteks siit.

Miks ma sellest kirjutan? Sest Daniel Sepp on oma Facebooki lehel teinud PR-iõpikusse tulekahjude kustutamise näiteks sobiva postituse, kus võtab kogu süü omaks, väidab, et on nüüd aru saanud, et nii hästi ei sobi, ja ütleb, et temast saab nüüd parem inimene, kes tahab teisi aidata. Tundub absurdne, eks? Ja sellest hoolimata on seal mitu naist, kes jätavad kommentaare, kus kurjustavad inimestega, kes ei ürita mõista, sest “igaüks väärib uut võimalust”. Nii et ma tahtsin igaks juhuks veel kord öelda, et on väga tore, kui keegi üritab inimestes parimat näha, aga isiksushäire EI lähe ära. Kui sa oled teadlikult suhtes nartsissistiga, siis sa peadki endale teadvustama, et see suhe kestab nii kaua, kuni see talle sobib. Kui sa alustad suhet SELLISE inimesega, siis on ainult aja küsimus, millal sinul padi näos on, sest siin ei olnud tegu ühe vihahooga, siin oli tegu süstemaatilise eskaleeruva vägivallaga. Tõenäoliselt on tal mingi empaatiapuue. Võib-olla ta isegi naudib selliseid asju. Ja need ei ole asjad, mis muutuvad, üks kõik, kui väga sa armastad ja toetad või mis need lollused on, mida naised ütlevad.

Daniel näiteks kirjutas kohe pärast vanglast välja saamist 19aastasele neiule, et:

whatthehell

Kommentaaridest tuli ka mitte eriti üllatuslikult välja, et väidetavalt on ta oma elu jooksul juba korduvalt muutuda otsustanud ning teiseks (nagu pildilt näha), et ta üritab naisi endale külla kutsuda, mainimata, et nad peavad kodus kohtuma, sest ta kannab moekat jalavõru ja ei tohi hetkel niisama kodust väljas käia. Ärevushäire, kohtulik karistus eksi pideva piinamise eest, poteito-potaato, eks ole. Noh ja igasugused asjad, mille muidu liigitaks tiinekate imelikuks plämaks, kui praegusi sündmusi poleks – et ta on aastate eest rääkinud mõrvast kui kunstivormist, et ta armastab oma Twitteris jagada tsitaate pealuust prõksti kõnniteel katki minemas jne. (Iroonilisel kombel vist Sass Henno raamatust, kui ma ei eksi.)

Muide, selle postituse all mainis MITU tema tutvusringkonna naist, et neid kahjuks ei üllata see kohtuotsus, ainult kirjeldatud tegevuste räigus. Ja IKKA on teatud tüüpi naised, kes viskuvad kaitsesse ja teevad “aga uus võimalus!” Või veel hullem, “te olete täpselt samasugused vägivallatsejad, sest see on verbaalne vägivald!” See viimane kõlab täpselt nagu lööja enda argument – selle pärast ei tehtagi vägivallatseja ja ta ohvriga paariteraapiat, et sealt saab värdjas ainult ohvri manipuleerimiseks relvi juurde.

Kui sa sellise ohvriks langed, oled sina kogu eluks katki, aga tema käib neli kuud vangis. Ole targem.

Täiendus: täitsa perses, ta mainis just oma kommentaaris, et tema eks käis tal eile külas, tuleb täna jälle. Ükskõik, kas käib jutt sellest viimasest eksist või mõnest teisest, palun, keegi, õde, sõbranna, ema, kesiganes, kes seda tüdrukut tunneb, rääkige temaga või lööge uimaseks ja pange keldrisse kinni, vähemalt jääb ellu. Ärge laske teda sinna. Ma saan aru, et “igaühel on sõpra vaja ja blablabla”, aga ehk ta võiks vahelduseks MEESsoost suuremate ja tugevamate sõprade õla najal nutta, nii igaks juhuks?

Vandenõuteooria

View this post on Instagram

#kertkingo #väliskaubandusminister #ekre

A post shared by EKRE tõbraste klubi (@ekreklubi) on

Viimasel ajal tundub mulle järjest rohkem (ja ka teised Suured Mõtlejad on sama veendumust väljendanud!), et Kert Kingo ministriks saamine polnud sugugi juhus ega mingi “no selle puhul on natukenegi suurem tõenäosus, et pole vähemalt naisepeksja”, vaid põhjalikult läbimõeldud otsus. Eesmärgiks loomulikult naiste maine nii põhjalikult täis teha, et keskmine valija jääbki uskuma, et vähe sellest, et naistel pole poliitikasse asja, isegi valimisõiguse võiks igaks juhuks uuesti ära võtta. Alustati Monikaga (teise ringi naine suu vahus traditsioonilistest pereväärtustest rääkimas), siis toodi sisse Kert Kingo (kahtlustan, et Riina Solman keelustas sooneutraalsed lapsenimed just temast inspireerituna – saatis kogemata meili härra Kingole vms ja hiljem oli nii häbi, et otsustas kohe seadusega tagada, et edaspidi enam sellist asja ei juhtuks) ning me kõik ootame hirmuga nende järgmist vangerdust. Iga kord, kui ma mõtlen, et enam hullemaks ikka ei lähe, suudavad nad mind üllatada.

wakey

Muidu kurvastan siin selle pärast, et Tartus käimine on nii kallis. Tänased kulud:

  • bussipilet Tartusse (8 eurot)
  • taksosõit bussijaama, kuhu mu kodust jalutaks 15 minutit – ma ei maganud isegi sisse, vaid lihtsalt passisin tühja näoga peeglisse ja mõtlesin, mis elu see on, kus nii vara ärkama peab (5 eurot)
  • lahkuvale bussile järele lehvitamine (tasuta)
  • uus bussipilet (12.20 – see on uskumatu, kuidas inimestele tehakse väga otseselt selgeks, et kui tahad teenindajaga suhelda, maksad rohkem, internetist on sama pilet 20 senti odavam)
  • kosmeetik (11 eurot).

See viimane on minu jaoks teisipidi täiesti uskumatu, nii et ma teen kõik oma iluprotseduurid alati Tartus. Selline hinnavahe lihtsalt ja alati saan kindel olla, et me räägime teenindajaga ühte keelt (ja see on see üks koht, kus ma ei usaldaks venelasi – vene mimmudel on siiani piitspeenikesed kulmud, nagu mitu aastat tagasi moes oli, ma ei lase sellist oma näo kallale).

Ahjaa, uus tass oleks ka peaaegu siin nimekirjas, taas minu oma lollusest – panin tassi lauale ja läksin ise poodi. Korteris, kus on kassid. Teadagi, mis tulemus sai. No ja uue hambaharja pidin ostma, sest unustasin kodust kaasa võtta.

Ja teate, mis veel. Keegi jälle mainis mulle hiljuti, et “ma tegelikult ei loe enam su blogi, sest …” – mis on minu meelest täiesti normaalne, sest ikka huvid muutuvad ning inimesed kaugenevad ja lähenevad vastavalt sellele, kuidas need parajasti klapivad. Aga mind teeb vahel lausa arutult rõõmsaks see, kui inimene, kellega ma iga mõne aja tagant kohtun, mu blogi ei loe – ma saan päriselt vastata küsimusele “mis siis vahepeal toimunud on?”, ilma et ma peaks mõtlema, millest ma veel blogis kirjutanud pole. Vähegi isiklikumatest asjadest ma nagunii blogis kas üldse ei kirjuta või kirjutan hiljem, kui juba selge on, mitte ei laota kõiki hirme ja kahtlusi siia teie ette, aga ikkagi. See kuulsuse taak ( 😀 ) on ikka rusuv, hea on niisama vabalt lobiseda.

View this post on Instagram

This week is climate week in New York, and we couldn’t have said it better. This incredible young woman has had the continued courage to stand up and make her voice heard, and is empowering the next generation to do the same. And to anyone who tries to belittle her just take heed with how she dealt with a certain tweet, and bigger than life bully, earlier this week 🙌 Image 2: thank you to @mimmav for bringing this fantastic article containing this quote to our attention. https://www.irishtimes.com/life-and-style/people/why-is-greta-thunberg-so-triggering-for-certain-men-1.4002264 REPOST: Thank you @jenniferoc for your beautiful piece in the @irishtimesnews . A subtle description of the insecurity of the dinosaur politicians who are still denying climate change. #gretathunbergforpresident @gretathunberg #thereisnoplanetb … #gretathunberg #climatechangeisreal #climatechange #climatestrike #climateweekNYC #materialrevolution #science #biofabricate #futurematerials #materialinnovation #newmaterials #sustainable #sustainability

A post shared by Biofabricate (@biofabricate) on

P.S. See Greta teema, mida ma muidu väga ei jälgi, sest minu vanuses enam ei usu, et selline asi tooks kaasa reaalsed muudatused või et õnnestuks Trump päriselt vangi saata (või kas või tagandada) või et isegi Ratast õnnestuks ametist tagandada. Sellest pole midagi, noored peavadki raevukad ja ideoloogilised olema, oleks kurb, kui nad seda poleks. Ja vahel mõni neist muudabki maailma, sellal kui kuivikud kahtlevalt pead raputavad. Aga minu jaoks on hämmastav hoopis see, kui paljud inimesed on hakanud internetis kasutama argumenti “kuidas ta küll koolist puududa saab!” Pooled neist lõpetamata keskharidusega mehed, teine pool kuivikutest tädid. Krt, tegu on noore inimesega, las ta elab natuke. Ma võtsin keskkoolis ikka väga vabalt, ikka olen suutnud kuidagi 2,5 (nüüd juba natuke rohkem!) magistrikraadi saada. Kuni inimene vangi ei satu või heroiini ei süsti, siis see, et ta 16aastaselt natuke lõbutseb, ei riku ta tulevikku. Ja noh, kui ka tema ainsaks mõjuks jääb see, et minusugune mõtleb poes, enne kui kolmanda kilekoti võtab, on see ikkagi suur asi.

  • Kategooriad