anna kannatust

Miks ma pean seda maski kandma???!!!

Nägin jälle ühte sellist videot Facebookis ja olin täiega segaduses, sest … ei peagi ju? Selles mõttes, et MINA kannan maski, hoolimata sellest, et olen juba kuulnud paljude teiste vaktsineeritute vingumist teemal “miks ma pean, olen vaktsineeritud” – kes see hakkab sinu meelest iga inimese puhul eraldi kindlaks tegema, kes on vaktsineeritud? Ole vait ja ära vingu, kuni meil on nii palju suurem vaktsineeritute protsent, et saaks näiteks eraldi ainult vaktsineeritute trenne teha vms, kus siis kõik on soovi korral maskita.

Aga nii üldises plaanis, ma pole isegi maskivastane ja isegi mina tean, kuidas saaks soovi korral maskita läbi ajada. Jah, Stockmannist ilmselt visatakse maskita välja, aga mine siis mõnda Lasnamäe Maximasse või Grossi poodi ja mitte ainult sina, vaid ka kõik müüjad on rõõmsalt maskita ja saad hiljem kirjutada, kui hea energia ikka oli. Ma ei tee nalja, meil on üldiselt toit koju tellitud, aga kui ikka piim või jogurt otsa saab, jalutan mina ka Grossi poodi, sest see on kõige lähemal — neljal juhul viiest on müüjal mask ees, aga nina väljas. Olen valmis kihla vedama, et selline inimene ei hakka probleemi tekitama, kui sa maskita oled. Nii et sinu mure on selles, et sa oled harjunud oma apelsine just Stockmannist ostma, mitte see, et sa kuskilt maskita süüa ei saaks.

Nädalavahetusel oli meil lemmikloomapoodi vaja, nii et nägin ühes Lasnamäe keskustest ühte spordipoodi (Sportland?), kus üllataval kombel päriselt riiklikest juhistest kinni peeti. Töötaja oli uksel ja lasi uusi inimesi sisse ainult siis, kui mõni teine parajasti välja oli läinud, ehk siis kontrolliti täituvust. Kui mina sealt möödusin, sõimas mingi maskita venelane parajasti noorukest müüjat, nagu tema oleks selle reegli teinud. Eesliinitöö, seisad seal ja lased maskita inimesel endale näkku karjuda, nii et tatti pritsib kahte lehte.

Üldse tundub, et venelased ei ole kuulnud sellest haigusest. Mulle käisid täna kaks tüüpi seinakappi toomas ja kokku panemas, mõlemad maskita, üks köhis. Mul oli ükskõik, sest a) ma olen vaktsineeritud ja b) sellise ilmaga olen mina ise nagunii õues ja kõik aknad on pärani, küll tuuldub kenasti ära tuppamineku ajaks. Kui ei oleks olnud ükskõik, küllap nad siis oleks palve peale maskid ette pannud. Aga meil on siin mitusada tuhat inimest, kes ei taha maski kanda ja näed, elavad ja ei kanna ja neil pole vaja sel teemal ühtki debiilset videot teha.

Trennis on meil väga selgelt näha, et see joon läheb mööda rahvust, terve idablokk on juba aru saanud (nädalaga!), et on küll maskikandmise kohustus, aga keegi sõimama ega välja viskama ei tule, kui sa seda ei tee. Ma igaks juhuks ei taha väga sellistega külg külje kõrval kügeleda, sest uued tüved ja eestlaslik isikliku ruumi vajadus jne, nii et mina maskipooldajana leian võimaluse ja käin trennis sel ajal, kui seal teisi inimesi parajasti pole või on mõni üksik. Ehk sina maskivastasena leiad ka mingi variandi, et teisi võimalikult vähe häirides oma asjad aetud saada?

Ehk siis lühidalt, ma tahaks neilt Facebookiinimestelt alati küsida, et ok, oled loll, aga miks sa seda nii valjusti pead olema?

Aga ok, ma nüüd õue tagasi. Päike ja kodukontor.

anna kannatust

Viies aastaaeg

Ei, mitte Jemisin. Juba kümme aastat enne Jemisini sündis Peter Brosens, kes tegi koos oma naise Jessica Woodworthiga selle nimega filmi, millest ma pea kümne aasta eest ka kirjutasin. Lugu on iseenesest väga lihtne, tuleb sügis, tuleb talv, talv saab läbi ja … Ei midagi, kevad ei tule. Mesilased on kadunud, uus elu ei tärka ja kõik on halvasti. Ja … Ma ei taha siin draamat üles kiskuda, aga kas teile ei tundu, et noh … Äkki see kunagine tulevikuvisioon on nüüd päriselt teoks saanud? Mulle aknast välja vaadates küll tundub.

Olgu öeldud, et see film ei olnud õnneliku lõpuga. Kui ikka põldu harida ei saa, siis ühel hetkel on tulemuseks nälg ja muud koledad asjad. Et noh, just saying. Ma lähen nüüd konserve ostma.

anna kannatust

Nii, lamamistooli?

No kas on kaunimat vaatepilti?

Sain teie soovituste abil suurepärase varstolmuimeja, mis ei maksnudki miljon eurot (Xiaomi, selgus, et meie robot, mille valis Cyrus, on ka sama firma oma). Nii et tulen taas abi küsima, sest lamamistool on mul jätkuvalt puudu – käisin täna K-Rautas, seal oli ainult 2 tükki. Siis käisin Bauhausis, seal oli 1. Need kõik jäid vahemikku 250-300 eurot. Nii et ma tahaks nüüd teada, kus on normaalne valik ja odavamad hinnad. Ma ausalt öeldes ostaks hetkel suvalise 50eurose, mis enamvähem mugav on, aga kust? Sõbranna soovitas Jyski, on kellelgi veel ideid?

Hilisem täiendus: ma täitsa ausalt poleks arvanud, et enne tuleb internetist eelvalik teha ja siis vaadata, kus üldse seda kohapeal on, et oma pepuga katsuda. Tool käes, saan homme bikiinides töötada. Pluss tean nüüd, et kui peaksin kuskilt järsku sõpru leidma, siis Jyskist saab ka 30 euroga odavaid suisa mitu tükki juurde osta.

Ja teine küsimus on see, et millal on ok full Kareniks ära minna? Ma nimelt magan siiani nurgas madratsil, sest voodit (mille eest me 100% ette maksime) lubati aprilli alguseks. Kui te seda lauset lugedes segadusse sattusite ja kalendrisse vaatasite, siis sama siin. Kirjutasin neile aprilli alguses, öeldi, et no tegelt siiski aprilli lõpuks. Nii et kirjutasin nüüd kolmapäeval uuesti, sest no maikuud ka juba nädalakese olnud, sellele nad isegi ei vastanud. Ma olen ise kehv karjuja, aga kas on ok oma ema juba nende peale karjuma saata, kui nad enam isegi mu meilidele ei vasta? Kusjuures ma ei tahaks uskuda, et nad mind PÄRIS üle lasevad, sest me oleme samast kohast (rug.ee) sada muud asja ka ostnud ja kõik normaalselt kätte saanud. Lihtsalt selle ühe asjaga, mis oli tellimustöö, on nüüd nii kehv kommunikatsioon, et ma ei saa aru, kuidas üks firma omale pandeemia ajal üldse seda lubada saab. Aga samas — kuna ma ju kõik ette maksin, siis mis neil enam muretseda, eks ole. Ma eestlane ka, enne magan kolm kuud magamiskotis, kui kuskile kurtma lähen.

P.S. Teate seda anekdooti, et [diskrimineeritud rahvuse] triatlon on jooksuga ujuma, rattaga tagasi? Minu triatlon on rattaga välijõusaali, jalutades tagasi. 🤣 Panin esimest korda sel aastal ratta lukku ja hiljem avastasin, et just see võti on võtmepundist puudu. Kui see nüüd kuskilt välja ei tule ja kolimisega kaotsi on läinud, pean kuskilt tangid leidma ja omaenese ratast varastama minema.

climbing

Olin siin Kivis

Nagu ronijad ilmselt juba kuulnud on, avati esmaspäeval uus boulderkeskus — suisa Baltikumi suurim ja puha. Nii et loomulikult käisime meiegi kaemas, kuigi tegelikult on mul plaanis sel aastal rohkem suurele seinale (ja lõputööle!) keskenduda. Mis ma oskan öelda? Kaua tehtud, kaunikene? Ilus on ta küll. Suur ka, pildilt pole näha, aga lisaks on seal ka eraldi lastesein ja system wall. No ja eraldi ala venitamiseks ja jõutreeninguks + erinevad hangboard’id.

Ma mäletan, et Shingo (üks omanikest ja rajakeerajatest) kunagi ütles, et tal on oma kontseptsioon selle jaoks, millised need seinad lõpuks välja nägema peaksid. Ma ei tea, kas see on osa sellest kontseptsioonist ja parem feng shui või lihtsalt kvaliteedi kvantiteedist olulisemaks pidamine, aga minu esimene emotsioon oli, et selles hallis on üllatavalt palju vaba ruumi. Tartu ronihallis on seinapinda vähem kui siin, aga parajasti on seal üleval ca 135 rada — ma ei tea, palju siin on, aga kindlasti tunduvalt vähem. Huvitav näha, kas piisavalt tegemist neile, kes neli korda nädalas ainult boulderdamisega tegelevad, või tuleb igatahes hakata Ronminniga kombineerima — mis nii kaua, kui raha on, on muidugi alati hea mõte, sest isikliku arengu seisukohast on kasulik mitte liiga ühekülgseks muutuda.

Eraldi olgu öeldud, et need rajad olid väga head. Jah, mina graviteerusin kohe oma lemmikute juurde ja hakkasin lõuatõmmetega üles ragistama, aga tegelikult on seal väga paljud rajad üsna tehnilised. St ainult pikk või tugev olemisest enamasti ei piisa. Ja teisipidi ka, mul ei tekkinud seal tunnet, et midagi pikkuse taha jääks, kui hakkama ei saanud, siis pigem selle pärast, et lihtsalt olen saamatu.

Teine asi, mis kohe silma torkab, on see, et nad võtavad pandeemiat tõsiselt. Ronima saab hetkel ainult eelregistreerimisega, et oleks tagatud, et ruumi täituvus pole üle 25%. Ronida tohib ainult maskiga, mis oli alguses omaette väljakutse. Teises trennis oli juba lihtsam, aga esimene kord võttis ikka suht õhku ahmima. Ma saan aru, et “välismaal saavad kõik maskiga ronitud”, mul on Instagram olemas, nii et eks ma saan ikka ka, lihtsalt maskiga trenni teha ON raskem kui ilma. Ma tõesti väga loodan, et varsti saavad kõik soovijad vaktsineeritud ja elu jälle rahulikumaks. Sest no tegelikult saan ma aru, et need piirangud on hetkel väga vajalikud, üks tuttav näiteks oli just aasta jooksul teist korda koroonas (nii palju siis sellest, et läbipõdemine teid nüüd igavesti kannab, kuigi tal oli teine raund tunduvalt kergem).

Ahjaa, lastega külastajatele on see eriti sobiv koht, sest kui ma Instagrammist õigesti aru sain, on ainuüksi lastele 100 ruutu seinapinda. Suht ulme. Nii et võtke oma algajad ja lapsed näpu otsa ning viige radu testima, Kivi Climbing on ametlik nimi ja tegemist jätkub kindlasti kõigile.

P.S. Lõpuks ometi müüb keegi Eestis Tenayasid ja ma ei pea enam välismaalt susse tellima. Nii et kui keegi teine on veel minu paadis, siis selle nädala lõpuni on Kivis kõik Tenayad (st nii ronimissussid kui ka approachid) 25% odavamad.

literature · prantsuse keel

Lumehelbekesed ja varglikud (osa 1)

Ma ei tea, mida ma arvan inimestest, kes viitsivad selliseid raamatupilte teha

Pole veel kahte aastatki möödas sellest, kui ma suure suuga lubasin, et kohe hakkan varglike raamatut (“les furtifs“) lugema, ja juba on algus tehtud. Minu kaitseks olgu öeldud, et see on ca 700 lk ja esimene peatükk oli minu jaoks pigem ebameeldiv, aasta parim raamat või mitte. Esimene peatükk nimelt keerleb selle ümber, kuidas Lorca (kel esialgsete andmete põhjal ei ole Star Trekiga mingit pistmist) üritab varglike jahtimise eksamit läbida. Eksami sisuks ongi vargliku kättesaamine, mis tähendab samas automaatselt ka ta tapmist.

Nimelt teate seda tunnet, kui loete näiteks raamatut või tõusete püsti, et vetsu minna, ning näete hetkeks silmanurgast mingit liikumist? Need ongi varglikud, kes eksisteerivad meie nägemisulatuse pimedates nurkades ja on võimelised nende avastamise vältimiseks tegema igasuguseid trikke, näiteks taustaga ühte sulama või taastootma kõiki helisid, mida nad kunagi kuulnud on, nii et kui sa pahaaimamatult nende poole kõnnid, võid sa järsku hoopis külje pealt rotveileri haukumist kuulda, et sind eemale peletada.

Aga siin on see konks, mis minus kohe vastumeelsust tekitas — nad suudavad teha mis iganes heli, mida nad iial kuulnud on, ja nad on äärmiselt intelligentsed, nii et nad võiksid vabalt tekitada ka inimese jaoks surmavat helisagedust, aga nad lihtsalt … ei tee seda. Ehk siis on tegu tegelastega, kes on valmis pigem surema kui inimest ära tapma ja kes teevad kõik nende võimuses, et lihtsalt minema pääseda. Teiseks on tegu tegelastega, kes ei ole tavalises mõttes jahiulukid, sest nende surmast ei ole inimesele ABSOLUUTSELT mitte midagi kasu. Kui nad saavad aru, et inimene on neid näinud, muutuvad nad kivikujuks ja ongi kõik (see käib ainult päriselt oma silmaga nägemise kohta, nad on igati teadlikud sellest, kui neid sensorite ja kaameratega jälgitakse, aga see neid miskipärast ei häiri). Ei ole enam liha, mida süüa, karva, millest kasukat teha ega isegi mitte materjali teadusuuringuteks, sest sealt ei saa teada midagi enamat, kui tavalist kivitükki uurides. Nad isegi ei söö midagi, mida inimesed kasvataksid, nii et ei saa isegi rääkida nö kahjurite hävitamisest. Nii et kogu kasulik asi, mis sealt tuleb, on see, et surev varglik jätab endast järele asja, mida raamatus nimetatakse céliglyphe, ehk siis põhimõtteliselt mingi pika kalligraafilise märgi. Iga märk on erinev, kokku on neid juba üle 200 ja siiani ei ole suutnud uurijad isegi kokkuleppele jõuda, kas märk on sõnum inimestele, teistele varglikele või lihtsalt a la surmahüüd. Ehk siis lühidalt: nende tapmine on täiesti tarbetu, keegi ei saa sellest mitte mingit kasu ja mul on seda kõike äärmiselt ebameeldiv lugeda.

Päris elust mäletan aega, kui konvekablogija oli Lõuna-Ameerikas ja kirjutas oma kolleegist, kes tegi “olulist teadust”, mille peamine point oli see, et ta toppis mingitele sisalikele termomeetrit kloaaki. Ka selliste asjadega ma mõtlen, et kes see tahaks teha üldse sellist asja, tappa hunnikut loomi lihtsalt selleks, et nende kohta natuke rohkem teada saada, kuigi seal oli loodetavasti siiski mingi üllas eesmärk. St lihtsalt termomeetri toppimine ei tapnud muidugi kedagi, aga seal oli vahepeal ka mingi külmutamisepisood (?) või midagi sarnast, mille tõttu küll paras ports neid maha kooles. Ma olen lumehelbeke, kes tahab elada oma roosas mullis ja jäätist süües mitte mõelda sellele, et lehmal on õnnetu elu (ja lisaks lumehelbeke, kes sööb fair trade jäätist, seal on ehk lehmal tiba parem elu).

Nii et eelmine kord ei jõudnud ma suures vastikuses esimesest peatükist kaugemale. Seekord võtsin end kokku ja sain teada, et esiteks on Lorcal siiski teatav põhjus, miks ta varglikest nii väga huvitatud on, ning teiseks elab kogu see seltskond täielikus jälgimisühiskonnas, mis on rikka eliidi kontrolli all. Valdav enamus inimkonnast kannab spetsiifilist huulerõngast ja isegi 5aastased lapsed suudavad juba selle abil oma ema asukoha igal ajahetkel 3 cm täpsusega positsioneerida. Ma küll ei tea, miks inimesed alati armastavad rääkida huulerõngastest ja vaktsiinidesse peidetud minikiipidest, kui kõigil meist on juba positsioneerimisvahend nagunii taskus, aga see on vist selle pärast, et inimaju ei taha mõelda asjadele, mis talle ebameeldivad on. Kiibid ja sama põhimõtet järgivad huulerõngad on siiski põnev sci-fi, see, et sind juba jälgitakse, on ebameeldiv.

Eile näiteks oli meil (virtuaalne) firmapidu, kus üks poiss rääkis, kuidas ta ema on muretseja, nii et kogu suguvõsal on iPhone’id, et saaks Family Organizerit kasutada, nii et saad kogu aeg kaardilt näha, kus kõik su pereliikmed parajasti on. On muidugi naiivne arvata, et kui selline funktsionaalsus juba olemas on, siis piisava huvi korral ei saaks seda ka mittepereliikmed kasutada. Tänasel päeval ei lähe see vist enam vandenõuteooriate alla, vaid kõik lihtsalt kehitavad õlgu ja loodavad, et ehk nad ei ole piisavalt huvitavad, et keegi viitsiks kaamerat häkkida ja vaadata, kuidas nad nina nokivad või Jürgen Ligi kombel varustust kohendavad. Ma näiteks vaatan ühte juutuuberit, kes kajastab tuntud mõrvamüsteeriume, ja noh, huvitav, kuigi natuke hirmutav on vaadata, kuidas mõnes riigis kestab reaalne uurimine ainult selle hetkeni, mil nad õige kahtlusaluseni jõuavad — sel hetkel alates otsitakse inimese kadumise hetkest alates üles kogu kahtlusalust puudutav videomaterjal + info tema liikumise kohta. Just vaatasin mingit Uus-Meremaa asja, kus mõrvar oli lisaks liikunud ka rendiautoga, nii et loomulikult selle GPS ka veel. Üsna õõvastav oli näha, kuidas põhimõtteliselt kõik, mis toimus mõrtsuka oma korterist väljaspool, oli kenasti videos. Kuriteod muidugi saavad kiiresti lahendatud.

Või noh, eks meil siin on ka sarnane lugu, et praegu Helmed karjuvad kooris politseiriigi teemadel, aga … Aga tänapäeva politseiriik ei tähenda kumminuiaga kurjasid onusid. Tänapäeva politseiriik tähendab seda, et sind jälgitakse igal sammul ja EKRE oli kõigest mõne kuu eest innukalt läbi surumas elektroonilise side seaduse muudatust, mis väga suure sammu selle poole teeb. Ja tuletan meelde, et me niigi elame riigis, kus meie mobiilside metaandmeid valimatult kogutakse, kuigi Euroopa Kohus on korduvalt sarnastes kaasustes öelnud (alates juba aastast 2014), et nii nagu ei ole okei. Praegu näiteks on Prantsusmaa sama vaidlust vaidlemas, sest Pariisi linnavalitsus arvab, et võiks ju lihtsalt Euroopa Kohtu otsust ignoda. Ehk siis Euroopa Kohus leiab, et ka meil siin toimuv on vastuolus eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitsega, meie süvariik leiab, et kui nad ei saa teada, mida ma hommikusöögiks söön, peavad nad vähemalt teadma, kellele ma kassi jalutades mehe eest salaja helistan. Ning nüüd siis tahetakse mitte ainult ära keelata isikustamata kõnekaarte, vaid ka sundida numbripõhiseid suhtlusäppe (Skype ja WhatsApp jms) end sideteenuse osutajaks registreerima, et neil oleks kohustus sarnast infot koguda. St igaüks on ise süüdi, kui ta Skaibis pläkutab ja eeldab, et see kuidagi anonüümne on, aga WhatsApp pakub teatavasti end-to-end encryption’it, nii et ainus info, mida nad sealt saaksid (eeldusel, et sa oma äppi korrektselt kasutad), on see, kellega sa suhtlesid, mitte see, mida sa kirjutasid. Mis on paljude jaoks siiski info, mis läheb ka sinna eraelu puutumatuse alla. Ja nüüd siis muidugi see aprilli alguse uudis, et meie muidu nii rangelt kõike kärpiv riik on eraldanud 17 miljonit eurot biomeetriliste isikutuvastuseks kasutatavate andmete kogu ABISe loomiseks. Aga raamatus räägime muidugi huulerõngast, eks ole, et teil oleks lihtsam uskuda, et me tegelikult ei räägi tänapäevast ja kõrvaltänavast, vaid tulevikudüstoopiast. 😀

Igatahes luuakse sellega siis kohe vastandus. Vargsi mööda nurki hiilivad loomakesed, kes on jälgimise vältimise maailmameistrid, ja jälgimisühiskonna elanikud, kes on süsteemi aktiivsemad või vähemaktiivsemad (või suisa vastased) liikmed. Huvitav on ka see, et vaatasin, et teised on internetis sellele väga innukalt andnud kas väga kõrgeid või väga madalaid hindeid, nii et tundub, et külmaks see inimesi igatahes miskipärast ei jäta. Nii et üritan vist sedapuhku siiski end vähemalt sajast esimesest leheküljest läbi närida, et oskaks ka midagi asjalikku arvata. Arvasin küll, et ehk kahe aastaga on juba ka tõlge tulnud, aga ei midagi, isegi ingliskeelset ei ole veel, nii et tuleb ikka ise vaeva näha. Aga see vähem telefoni kasutamine annab juba tulemusi küll, rohkem aega kaunitele kunstidele jne.

anna kannatust

Kui pettumustvalmistav

Nägin öösel unes prints Harryt. Ja kui keegi mõtleb nüüd, et oli meeldiv seksikas unenägu, siis ei … Ma nägin unes, et ta oli kolme lapsega McDonaldsi välialal ja läks mänguga nii hoogu, et ta jäätis jõudis vahepeal sulama hakata. Jah, ma olen ise ka sama pettunud kui kõik teised, seda enam, et eriti nooremana nägi ta ju väga kena välja, ma oskaks hulga põnevamaid unelmaid leiutada. Ma tegelikult ei hoia Harry tegemistel väga aktiivselt silma peal, isegi nende Oprahiintekat ei vaadanud (küll aga vaatasin seda, sest juutuub pakkus ja tundus naljakas), kuigi võib öelda, et ma olen aktiivselt tiim Meghan — st mind üldse ei huvita, kas see on tõeline armastus või karjeristi rabelemine, aga mõlemad on paremad kivinenud monarhiast ja Briti ajakirjandusest, kelle jaoks Meghani sukkpüksid või nende puudumine on olulisem kui prints Andrew seksiskandaalid. Rääkimata sellest, et see on kogu seda monarhiat vähemalt natukenegi meelelahutuslikumaks teinud.

Igatahes ma isegi tean, kust see unenägu tuli. Nimelt olen ma kümne aasta eest kirjutanud ühest Lii Undi artiklist. Artikkel ise rääkis Indiast ja sellest, kuidas naised ei oska õiged naised olla, aga miskipärast tehti seda kõike printsesside näitel. Nii et eelkõige mainiti printsess Dianat ja siis printsess Catherine’i. Ja üks Barbara kommenteeris minu blogis aastal 2011 nii:

Aga oma pead ma selle eest küll panti ei paneks, et C. on üks õige naine paljukannatanud printsile. Ma pakuks, et ta on pigem üks osav seltskonna-karjerist, sellest ka tema “õiged” käitumismallid.

Nii et ma kohe tahaks teada, mida Barbara arvab kogu sellest asjast nüüd nüüd, pärast prints Williami ja printsess Catherine’i kümnendat pulma-aastapäeva ning Meghani lavaleastumist. 😀 Sest kui tollal tõesti keegi arvas, et see on seebika kõrghetk, pidi järgmine pööre üsna suur üllatus olema.

Aga jah, kui mulle edaspidi prints Harryt unenägudesse saadate, siis palun ilma särgita.

anna kannatust

Anna kannatust

Võileivast üle jäänud singijupp oli laua peal

Tahtsin maikuus teha sellist vaimse tervise väljakutset. Olemus on väga lihtne. Ma ei tea, kuidas self-soothing eesti keeles on (eneseregulatsioon?), aga mul on selline halb ja levinud komme, et kui mul on igav (ja eriti, kui ma olen (üle-)väsinud), siis ma kipun aega veetma sellega, et pööritan vaheldumisi Twitterit, Redditit ja Facebooki, selle asemel, et lihtsalt magada või igavleda või ehk suisa midagi asjalikku teha. Nii et mõtlesin, et proovin teha kuu aega sellist rohkem mindful elu — et kui söön, siis söön, mitte ei vahi samal ajal telefoni, kui töötan, siis töötan, mitte ei tee vaheldumisi kolme lõiku tööd ja üht lauset Duolingos (kuigi ma pean ütlema, et kui on pikk ja igav tekst, siis see on täiega hea nipp, et end tööle meelitada) jne. Aga no igatahes teadlik rööprähklemise vältimine ja korraga ühele asjale keskendumine peaks ajule ja keskendumisvõimele väga kasulik olema. Ja meeleolule ja millele kõigele veel. Alustasin päev varem, et noh, esimeste võõrutusnähtudega tegeleda. Ja feilisin juba hommikusöögi ajal, sest Freddy oli nii nunnu, et pidin ikka telefoni tooma, et temast pilti teha. Aga no vaadake, kui ilus poiss!

Ja olgu öeldud, et see paljas tagumik pole tal mingi minu imelik moe-eelistus, vaid tal oli varjupaigas mingi tervisehäda (nahahäda?), millega tegelemiseks aeti alaselg + osa sabast paljaks. Kuigi ma tunnistan ausalt, et see tutiga saba meeldib mulle küll väga, aga Cyrus ei lubaks mul nagunii teda moekamaks kärpida. Eriti meeldib mulle see, kuidas see saba hakkab kahele poole võnkuma, kui midagi ebatavalist toimub, näiteks mõni lind verandaklaasi taga liiga lähedale tuleb. Õue me teda ei lase, või kui, siis ühel hetkel traksidega, sest naabrid juba hoiatasid, et meie tänaval pole enam ühtegi lahtiselt jalutavat kassi järel, sest lähedal elavad rebased on kõik ära söönud. Kuigi tema värvigamma puhul on muidugi reaalne oht, et lapsendatakse ja läheb teiste rebastega surnuaeda elama.

Muidu olen siin mõelnud, kuidas inimesed keskenduvad liigselt materiaalsetele väärtustele ja tuleks ikka elada hetkes ja “OMMmmm”, eks ole. Ja kui te küsite (sest kindlasti te küsite), mis mind sel teel on inspireerinud, siis … hinnapakkumised. Näiteks mõtlesin mina, et ma ei oska parkida, nii et mul on hädasti vaja liugväravat. No ma ei saa ilma lihtsalt. Kõigil teistel siin tänaval on liugvärav! (Issand, ma nagu juba tahan minna kaasa selle “naabrist parema” asjaga.) Aga no siis vaatasin neid kahetonniseid hindu ja kohe leidsin pealehakkamise, et hoopis parkimine ära õppida. Kusjuures minu ühelt poolt naabrid on nii kavalad olnud, et võtsid lihtsalt värava ära ja liigutasid aeda nii, et auto jääb aiast välja. Täiega taibukas mõte, maja ees ju nagunii lapsed ei mängi, nii et pole oluline, kas see on aiaga piiratud. Kuigi kõrvaltänavas nägin eile just sellist varianti, et auto jaoks ehitatud katusealune tuleb tänavapiirini välja ning selle külge on kinnitatud korvirõngas — no nii, et seal mängimiseks peavadki lapsed tänaval mängima. 😀 Väikestel tänavatel ehk tõesti on ohutu nii, aga ise hästi ei riskiks.

Igatahes. Järgmiseks mõtlesin neile akendele, mida te mu Instapiltidelt näinud olete — mul on ühele poole neli akent, kõik kardinad oleks vaja välja vahetada. Ja no kuna sealt paistab päike teleriekraanile, siis on neid tihti vaja samal ajal tõsta ja langetada, nii et otse loomulikult äpiga juhitavad kardinad, eks? Aga taas, vaatad ühte hinnapakkumist ja kohe taipad, et mis asja, mis ületarbimine see olgu, mul pole isegi tavalisi kardinaid vaja. Need praegused on ainult 15 aastat vanad, käivad ju 15 veel, milles props. Või teen teoks selle hiljuti mainitud roostes kardinapuu ja sõbranna emalt saadud suvalise tekikoti variandi.

No ja nüüd on meil siis Fred, nagu juba mainitud. Väga tore tegelane, on siin megakiiresti harjunud, tuli esimesel ööl juba voodisse magama jne. Nii et ei saa väga kurta. Või noh, tema ehk saab, sest me panime ta kohe dieedile, sest ta on väga ebatervislikus kaalus. 11 kg on kassi kohta ikka metsik, varjupaigas öeldi ka kohe, et peame ta toitumist jälgima. Igatahes on ta väga chill ja talle meeldib iga asja peale nurruda. Ilmselgelt on ta harjunud laua äärest süüa saama ja isegi seda nurus ta alguses nii, et lihtsalt hõõrus end vastu jalgu ja nurrus. Nagu näha, siis tänaseks on pisut ülbemaks läinud. Ainult see väike asi, et juba on selgunud, et sellise elukaaslasega jääb robotist väheks, oleks ikkagi mingit varstolmuimejat lisaks vaja, millega näiteks joogamatt üle tõmmata pärast seda, kui ta seal aelenud on. Vaatasin, mida Perekoolis soovitatakse, ja kõik asjad on 500-600 eurot. Nagu inimestel muid hobisid ei olegi peale koristamise v? Ma saaks selle raha eest kaks suurepärast lamamistooli, viskaksin pikali, loeksin raamatut ja unustaksin järgmiseks nädalaks ajaks rahumeeli ära, et üldse mingid kassikarvad kuskil vedelevad. Ja no kui otsa komistama hakkan, on mul hari ja kühvel olemas. Kõlbas mu vanaemale, kõlbab mulle ka. Kuigi tõsiselt rääkides, kui keegi oskab soovitada normaalse hinnaga normaalset tolmuimejat, siis olen üks suur silm. No ja lamamistoole soovitage ka, sest ma kavatsen terve suve lamaskledes lõputööga tegeleda.

Aga Fredil on täiesti imeline iseloom. Lisaks sellele, et ta on sõbralik, on ta ka väga enesekindel. Näiteks kui ta on Cyrusel süles ja mina tulen ning silitan möödaminnes Cyruse kätt, tundub ta siiralt üllatunud, et ühel inimeseloomal nii kehv koordinatsioon võib olla. Sest see variant, et ma tahangi kedagi teist silitada, mitte teda, ei mahu talle lihtsalt pähe, sest no halloo! Tema on seal, ilus ja karvane, miks ma peaks kedagi teist silitama. Ja tema esimene kohtumine robotiga oli ka selline, et talle ei tulnud pähegi, et ta võiks ära joosta või midagi. Vastupidi, kõndis tal kahe cm kauguselt järel ja tundus üsna solvunud. Sest selle võib veel üle elada, et mingi tegelane MEIE KODUS lihtsalt ringi laseb, aga see, et ta samal ajal kassi lihtsalt ignob, on ikka täiesti nörritav. Igatahes julge loom, pole midagi öelda.

anna kannatust

Dark

Otsisin pilti, mis liiga palju ei spoilerdaks. Raske oli

Olen sel nädalal täielik luuser olnud — lubasin küll iseendale, et saan nende korteriasjadega ühele poole ja siis hakkan järgmisel (ehk siis käesoleval) nädalal kohe taas usinalt lõputööga pihta, aga … Aga-aga, juhtus nii, et kuidagi väga raske nädal oli. Igal hommikul ärkasin üles ja olin juba väsinud, nii et sain vajalikud tööasjadki hädavaevu ja kurnatusega võideldes tehtud. D-vitamiini võtan, rauda võtan ka juurde, magasin iga öö 8-9 tundi. Nagu mida see keha veel tahab? Kusjuures huvitaval kombel kurtsid sama asja ka mitmed teised tuttavad.

(Kavatsen järgmisel nädalal testida, kas ehk on asi selles, et ma istun liigselt oma kanni laiaks, ja lisan igasse päeva 30 minutit mingit kohustuslikku füüsilist aktiivsust. Väikevend tegi mul aprillis mingit jooksuväljakutset, et jooksuhooaeg ka käima tõmmata, aga ma NII innukas ei ole. Piisab mulle alguses väikesest jalutamisest ja joogast küll.)

Nii et kuna mul pole päris maailma kohta öelda mitte midagi peale selle, et ma ei saanud sellega sel nädalal just ülemäära edukalt hakkama, siis räägin hoopis kujuteldavast reaalsusest. See on muidugi ka keeruline, sest “Dark” on selline müsteeriumisari, et ei taha liiga palju spoilerdada.

Ütlen lihtsalt nii, et tegu on ühe pisikese depressiivse väikelinnaga Saksamaal, kus juhtuvad ühed depressiivsed asjad. Inimesed käituvad nagu viimased mölakad, kuigi vahel kahtlemata igati õilsate motiividega. Aga no kas need motiivid on olulised, kui need hõlmavad näiteks selliseid abivahendeid, nagu alumisel pildil? Kusjuures pean ütlema, et sellest ma ei saanudki lõpuni aru, miks neid abivahendeid peamiselt laste peal kasutati, ehk on neid lihtsalt kergem kätte saada ja võitlevad vähem vastu vms.

Igatahes tekib kohe alguses tunne, et asi pole nii lihtne, kui näib. St miski ei näi lihtne, aga tundub, et tegelikkus on veel hulga keerulisem. Väga tume on see tõesti, aga väga hea siiski ka. Ja noh, mis ma ikka keerutan, ega keegi treilerit vaatamata nagunii sarja ka ei vaataks, nii et ütlen kohe ära, et kõige olulisemad küsimused ei ole siin mitte, kes, mida ja miks, vaid enamasti hoopis kus ja millal:

Kui kellelgi vaatamiseks läheb, siis panen kõigile südamele, et tasub vaadata saksakeelse audioga ja telefon käest panna ning subtiitreid lugeda. Vaatasime pool osa ingliskeelse pealelugemisega, sest AI oli meie eest halbu otsuseid teinud, ja no see oli naeruväärne.

P.S. Hoopis teisel teemal, aga just lugesin uudist selle kohta, et “Eestis on teistsugune tööeetika kui välismaal” — Martin on nimelt välismaal töötanud ja tema teab, et välismaal ei hilineta, pigem saavad asjad varem valmis. No naljakas on lugeda, kuidas täiskasvanud mees väljendab ennast, nagu meil oleks siin kaks homogeenset üksust, miljoni inimesega A ja ja siis rohkem kui seitsme miljardi inimesega B, ning need B liikmed ei hiline. Sest tööeetika on ju täpselt ühesugune Hispaanias, Saksamaal, USAs ja Tuneesias, aga vat meil siin kodumaal … 😀

P.P.S. Kui “Dark” tundub teile väga dark ja tahate hiljem midagi kerget ja meelelahutuslikku otsa vaadata, siis WandaVision ei ole ehk hea valik. Sain täiega tünga, sest ma olin neid Thanose moemurede ja kauneima kinda otsimise filme isegi näinud, aga ära unustanud, kes see Vision üldse oli sihuke ja mis temaga juhtus, nii et ka see sari osutus hulga tumedamaks, kui ma oleks sel hetkel soovinud. Ma ei olnud isegi treilerit näinud, käskisin Sirrul selle hankida ainult Instas nähtud naljakate meemide põhjal. Aga see oli selles mõttes väga hästi tehtud, et mulle täiega meeldis, kuidas nad erinevate ajastute televisiooni stiilidega mängisid. Ja ma olin väga meeldivas mõttes üllatunud, sest ärge maha lööge, ma saan aru, et Marveli filmid on visuaalselt väga head, aga mulle alati tundub, et lugu ise on veits põlve otsas kokku klopsitud ja lihtsakoeline (ja see ei ole mingi DC vs Marvel diss siin, kui üldse midagi, on DC selle koha pealt isegi hullem, “Aquaman” näiteks oli väga ilus ja väga igav, samas kui “Avengersi” filmid olid väga ilusad ja ainult vahepeal igavad). Aga siin oli tõesti lugu ka hea:

music

Laulud, mida ma häbenen

Marca kirjutas just Offspringi uuest albumist, mis mulle üldse ei meeldinud, sest see oli täpselt samasugune pidev inin, nagu kogu nende ülejäänud karjäär (ainus Offspringi laul, mis mulle meeldib, on Staring at the Sun, sest see ei ürita olla midagi enamat, kui see on, selline hea sooja suvepäeva õllejoomise taustalugu). Aga mõtlesin, et kuna ma pidevalt otsin oma blogist laule, mis kohe meelde ei tule, siis peaks siia ausalt kirja panema ka need laulud, mille kuulamist ma häbenen. Ma ütleksin, et mul on üsna laiaulatuslik maitse, kuulan enamvähem kõike, Cyrus on mind isegi kohati jazzi nautima õpetanud. Aga häbenen ma ainult seda, kui ma kuulan asju, mis teesklevad, et nad on karmid, kuigi nad seda tegelikult üldse ei ole.

No näiteks The Pretty Reckless – ma tean, et see on pehmode rokk, aga see jääb niimoodi kummitama, et vahepeal on nii tore vahel taustaks kuulata. No näiteks “Death By Rock And Roll” ja Bondi-stiilis “25“, aga ka näiteks “And So It Went” (ma tahaks siia juurde hakata vahutama see, kui oluline on rokkmuusikas läbilöömiseks see, et naine ikka traditsiooniliselt pandav ja naiselik välja näeks kõige selle mässumeelsuse kõrval, vt ka Aimar Ventsli intekat, kus ta muuhulgas sama mainib, aga seekord jätame vahele):

Queen, ämairait?

Kaks. Hed PE on selline vana hea igav pop-punk, mille peale minu nooruses kõik põlglikult silmi pööritasid, aga no lööge või maha, nende “Renegade” on täpselt selline party music, mida ma siiani vahel salaja kuulan (nüüd siis töötegemise ja kohvitassi kõrvale):

Kolm on kohtuseadus, peaks ühe veel panema vist. Kunagi oli selline pehmode bänd nagu Crazy Town, kus karmi välimusega mehed tegid mingit imelikku 15aastaste tüdrukute muusikat. Olin väga segaduses, sest minu esimesele tõsisele boyfriendile, kes muidu oli karm metalifänn, nad hirmsasti meeldisid (ups, rääkisin saladuse välja, sest see oli väga selgelt TEMA guilty pleasure), sh ka need päris romantilised laulud, nagu “Butterfly“. Igatahes tuli neil nüüd vist aastal 2015 välja uus laul (või terve album, aga see laul mulle meeldib). Ja täpselt sama teema, mis Renegade’iga, et ma ei suuda sellist muusikat tõsiselt võtta, ma kuulan seda täpselt selle emotsiooniga, et “aww, nii armas, poisid tahavad tõsiseltvõetavad olla”, aga … oluline on ometi see, et ma kuulan, eks ole. 😀 No vaadake, kui nunnud karmid mehed (vaatad seda ja TEAD, et nad pidid otsad varakult kokku tõmbama, sest lubasid naistele, et ei jää kauaks välja):

Hilisem täiendus. Kui piinlik, et siit tuli selgelt välja, et ma häbenen Pretty Recklessi kuulamist, aga samas tundub, et mulle meeldib enamvähem iga nende lugu nende viimaselt albumilt. Basic bitch olen ilmselgelt.

faith

Rohkem hoolimist ja mõistmist oleks vaja

Otsus oli, et politseinik on guilty on all counts, uskumatu

Istusin eile õhtul üleval, sest ootasin Derek Chauvini kohtuasja otsust – see on selline teema, kus isegi minu tutvusringkonnas Eestis on inimesi, kes siiralt leiavad, et ei ole vaja siis korda rikkuda, pole ka ohtu, et mõni politseinik sind ära tapab või kuskile suruma hakkab. Mind siiralt huvitab, et kui sul on selline seisukoht, kas sa siis tõesti arvad näiteks, et igati normaalne oleks olnud, kui Eesti Politsei oleks räuskava Silvia Ilvese kõhuli väänanud ja talle põlve kaelale surunud? Või siin peaks ikka teised reeglid kehtima, sest no ikkagi valge ja naisterahvas? Sest tuletan meelde, et George Floyd ei röövinud seal ka panka, mõlema juhul käib jutt ikkagi sellisest pisipättusest, ainus erinevus, et me kõik oleme videodest näinud, et Silvia Ilves tõesti rikkus korda, aga tänase päevani pole keegi suutnud tuvastada, kas George Floydil üldse oli valeraha (mis tähendab, et ilmselt polnud).

USAs on suhtumine selles mõttes väga polariseeritud, et üldiselt käiakse mööda oma poliitilist joont, uudisesse eriti süvenemata. Näiteks eelmisel nädalal kisasid kõik demokraadid, et politsei tapab taas LAPSI, sest … politseinik lasi maha 13aastase jõuguliikme, kes polnud mitte lihtsalt relvastatud, vaid oli juba kõmmutama hakanud. Aga üldine reegel on olnud siiani, et kui sa oled demokraat, siis politsei on alati halb, aga kui sa oled konservatiiv, siis politsei on alati hea ja ära siis riku ühtki reeglit, ükskõik kui pisikest, kui kuuli ei taha saada. See suhtumine on nüüd muidugi hiljutiste sündmuste järel veidi muutunud. Näiteks Blue Lives Matter inimesed olid ikka väga vaiksed, kui nende mõttekaaslased Kapitooliumi ees ühe politseiniku ära tapsid, ja pole ka hiljem enam selle hüüdlausega eriti vehkinud, sest neile ei meeldinud mõte sellest, et Kapitooliumis märatsenuid hiljem karistama hakati, mis sellest, et tegu oli valgete konservatiividega. Tegu ja tagajärg võiks ikka neile teistele jääda, eks ole.

Igatahes mina olen kindlalt veendunud, et kui sa üritad riigipööret korraldada või politseiniku läheduses kõmmutama kukud, siis on selle korrektne nimetus suicide by a cop ja siin ei saa väita, et politseinikud on mõrtsukad. Eesti Politsei üritaks muidugi isegi sellises olukorras kõik elusalt kinni võtta ja see on kiiduväärne, ei vaidle vastu. Aga kui sa tegeled mingite pisipättustega, siis peaks sul olema õigus elu ja tervisega pääseda ka juhul, kui sa tšellopoognaga relvastatud oled ja/või politseinikele ilmaasjata näkku karjud. Jah, su käitumine pole viisakas, jah, ma mõistan selle hukka, aga au ja kiitus Eesti politseinikele, kes on siin viimaste meeleavalduste käigus taas näidanud, kui suurepärane väljaõpe neil on ja kuidas meil ei valita politseiametisse inimesi kergekäeliselt.

Selle pärast ongi mul viimastel nädalatel olnud väga kurb lugeda, kuidas meeleavaldajad, kes muidu räägivad heast energiast ja armastusest ja millest kõigest veel, on täiesti valimatute sõnadega sõimanud politseinikke, kes teevad kõigest oma tööd. Siinkohal on süüdi ka ajakirjanikud, sest muuhulgas nägin ka näiteks Facebookis pealkirja selle kohta, et politsei ei lasknud Silvia Ilvesel hümni lõpuni mängida – ja kui sa tegelikult video käima paned, selgub, et politseinikud a) kuulasid, mida Ilves neile ütleb ja b) lasid tal seejärel hümni lõpuni mängida (ja see on väga selgelt kivi ajakirjanike kapsaaeda, Ilves ise seda ei väitnud, see on mingi ajakirjanike omalooming). Täpselt sama teema kõigi nende pealkirjadega teemal “omg, politseiriik, politsei PEKSIS PURUKS lapsevankri ja MURDIS mehe ninaluu” – ja siis sa vajutad lingile ja näed, kuidas igati rahulikud politseinikud kedagi katsumata selgitavad, et nii ikka hästi ei sobi. Lisaks muidugi (teadlikult?) eksitav keelekasutus, näiteks kui Tarvo Alev kirjutab, et eriüksuslased takistasid teda “füüsiliselt välja liikumast” — seda lugedes jääb mulje, et teda hoiti jõuga kinni, tegelikult seisid suured tursked mehed ukse ees ja muidu nii julge issi isegi ei üritanud sealt mööda trügida, nii et keegi ei tea, oleks teda takistatud või mitte. Merje tegi ühest sellisest videost väga hea ja põhjaliku ülevaate.

Nii palju, kui mina olen näinud, on politseinikud olnud seal eelkõige nende endi kaitseks. Alguses ei teadnud keegi, kas nende hulgas on provokaatoreid või mitte, nii et selge see, et eriti hiljutiste välissündmuste taustal on politsei kõrgendatud valmisolekus. Ja ma ei mõtle hetkel mitte niivõrd Kapitooliumi sündmusi, vaid seda, et väidetavalt valmistub Venemaa Ukrainat ründama — see ei pruugi üldse tõsi olla, aga selge see, et meie politseiamet on sellises olukorras võimalikeks provokaatoriteks valmis. Nii et mul tekib küll küsimus, et kas inimesed, kes ei saa aru, miks eriüksus kohal oli, ei loe üldse välisuudiseid? Või nad lihtsalt teesklevad, et ei saa aru? Kahtlustan seda viimast, sest oleks nad tegelikult politseinikke kartnud, poleks nad oma lapsi kaasa võtnud. Inimesed võtsid lapsed kaasa, sest nad teavad, et politseinikud võivad neid noomida, aga sellega ilmselt kõik ka piirdub. Aga miks selle kõige juures “vastasmeeskonda” nii väga vihata? Kõige vastikum minu jaoks oli naisterahvas, kes karjus, et “vägistavad”. Me räägime ühest kõige hullematest inimsusevastastest kuritegudest ja selle väljendi kasutamine mitte ainult ei vähenda selle sõna väärtust, vaid solvab meie politseinikke. Aga samas ka Merje blogis tutvustatud Tarvo Alas (ma ei lingi ühe isa blogi, ta ei vaja lisaklikke), kes räägib, kui mõnus energia ja soojad südamed ikka meeleavaldusel ja veganklubis on … See on ju väga tore, et on, aga äkki prooviksime kas või vähemalt üldist viisakust säilitada ka nende inimeste suhtes, kellega me ei nõustu? Meie asi on kultiveerida seda mõnusat energiat igal pool enda ümber, aga selle asemel kasutad sa politseinikute kohta väljendeid nagu “täissöönud”, “elukad”, “ajud treenimata”, “seadusebandiidid”, “lehmad karjas”, “näod kaetud kaltsudega” jne, lõputult ja lõputult ja lõputult. Dude, you are not passing the vibe check here.

Roosabanaanike being chill

Eriti ebameeldiv üllatus on minu jaoks siin olnud Silvia Ilvese käitumine, sest ta on siiani jätnud alati sellise inimese mulje, kes elab ise ja laseb teistel ka elada. Mind isiklikult üldse ei huvita, kas keegi teine kannab maski või käib meelt avaldamas jne. Kui keegi rikub seadust, siis küll politsei sellega tegeleb, aga ma ei käi kedagi internetis sõimamas, sest no milleks. Iga inimene teeb ise oma valikuid. Aga see, kuidas Silvia ühe suupoolega räägib internetis armastusest ja kokkuhoidmisest ning samal ajal sõimab valimatult politseiametnikke, kes lihtsalt oma tööd teevad, on rõve. Ja no üldse tundub, et ta on astunud mingisse raevukasse võitlusesse pimeduse jõududega. Lisaks sellele, et ta sõimab politseinikuid, sõimab ta ka inimesi, kes pole tema kohta midagi halvasti öelnud ja kelle ainus viga on see, et nad … peavad piirangutest kinni:

Ehk siis mina olen nüüd piiranguid nautiv ja mugavaks muutunud inimene, lihtsalt selle pärast, et ma pole Toompeal räuskamas? Ma igatsen väga trenni, igatsen väga ehituspoodi, ma lihtsalt olen seisukohal, et kui teadusnõukogu ütleb, et piiranguid on vaja, siis ju on piiranguid vaja, ja pole minu asi vaielda. Just-just, olen mõtlemisvõimetu lammas, kes usaldab selles olukorras valitsust, sest ma olen ise koroonat põdenud ja tean omast kogemusest, kui ebameeldiv see oli. Ma olen nõus, et ajakirjandus on käitunud ebaeetiliselt (eriti Kroonika viimane artikkel, mis oli vist avaldatud täiesti Silvia teadmata, oli juba suisa tülgastav, aga taas, ma ei hakka saasta linkima). Aga see ei tähenda, et sa peaksid tühja koha pealt solvama inimesi, kelle ainus “süü” on see, et erinevalt sinust peavad nad piirangutest kinni.

Ning milleni ma tegelikult jõuda tahtsin … Jah, need seitse lõiku olid lihtsalt sissejuhatuseks. Kõige vastikum asi minu jaoks on see, kui naised ise teisi naisi alatult ja alusetult ründavad. Ülemisel pildil näiteks on roosabanaanike, kes armastuse ja hoolimise koha pealt tegi meile kõigile pika puuga ära. Ta läks üritusele maskipooldajana, hoidis vahet, kandis maski jne, aga mis kõige olulisem — ta EI öelnud mitte kellelegi halvasti. Jah, väitles, aga viisakalt. Sõnum, mida ta edastas, oli läbinisti positiivne jne. Ta ei tundnud vajadust oma “vastaseid” sõimama minna või nende suhtes ebaviisakalt käituda, mis sellest, et juba kohapeal sõimati teda kondikubuks jne. Ning Silvia Ilves tegi tema kohta mitu instastoorit ja lisaks avaliku Facebookipostituse, kus kirjutas, et:

Naine, ära dissi teisi naisi

“Ründasid”? Ma olen valmis kihla vedama, et kui Silvia ütleb “ründasid”, mõtleb ta tegelikult “läksid sinna ja rääkisid”*. Mis asi see on selle täiesti testeerilise keelekasutusega? Miks te devalveerite neid sõnu. Mul on juba raske midagi tõsiselt võtta, mis teie sõrmede alt tuleb, sest 99% ajast on see täiesti tühi mulin. Ja juhuks kui keegi ei tea, siis selline teise naise napi riietuse “ründamine” pole mitte ainult alatu (sest mida muud sõnumi asemel välimusele keskendumine on?), vaid ka silmakirjalik, sest tema ise paneb oma avalikku Instagrammi ju selliseid pilte:

Enne 🦄 ja muude loomadega ähvardamist mõelge sellele, et a) lingin pilti inimese avalikult kontolt; b) ma ei teeni sellega mitte punast pennigi; ja c) ma ei ole ajakirjanik, lihtsalt kodanikuühiskonna aktiivne liige

Rääkimata sellest, et saateteksti põhjal tundub, et ta ka naudib piiranguid. Ehk on suisa “piiranguid nautiv ja mugavaks muutunud eestlane”? Ärge saage valesti aru, mul ei ole midagi naise keha nägemise vastu, minu meelest näevad nii roosabanaanike kui ka Silvia mõlemad igati head välja. Lihtsalt on väga silmakirjalik ise selliseid pilte postitada ja samas teiste naiste välimust ja riietust kritiseerida. Ja see tundub olevat tema tavaline MO, Kaja Kallas on tema sõnul ka “naine kui närtsinud lill, kes vajab koheselt kastmist”. Lisaks on silmakirjalik ise suuresti teenida just tuntud olemise pealt ja seda tuntust meedia abil teadlikult suurendada / alal hoida ning samas süüdistada teisi inimesi tähelepanuvajaduses.

Ma saan aru, et patriarhaat jne, aga naised võiksid ju siiski kokku hoida. Ma toetan Silvia Ilvese õigust meelt avaldada ka siis, kui ma tema seisukohtadega nõus ei ole (kuigi ma mõistan hukka politseinike peale karjumise). Ma toetan roosabanaanikese õigust meelt avaldada. Nii nemad mõlemad kui ka Kaja Kallas võivad tööl, kodus või puhkehetkel kanda nii miniseelikut kui ka nunnarüüd. Slaava boogu, ma toetan isegi Kert Kingo õigust välja purtsatada iga loll mõte, mis talle parajasti pähe tuleb, see ongi sõnavabadus. Ja kui mulle kellegi mõtted ei meeldi, ründan ma neid mõtteid, mitte ta välimust. Ja armastan jätkuvalt ka neid sõpru, kel pole ehk minuga samad poliitilised vaated. Me ei pea üksteist tingimusteta toetama, aga me ei pea ka üksteise jalgealust valimatult õõnestama ainult selle pärast, et keegi meiega ei nõustu. Ma saan aru, et me elame lõhestunud ühiskonnas, aga meie kõigi võimuses on valida, kuidas me oma mõtteid väljendame.

TLDR:

* Kui roosabanaanike tegelikult toitlustusosakonna kaikaga laiali peksis, siis palun väga vabandust ja nõustun, et ta tõesti ründas toitlustusosakonda. Sel juhul mõistan ta käitumise täielikult hukka, väga kohatu on teiste inimeste toiduga niimoodi käituda. Aga sel juhul on mõnel neist 24/7 vlogijatest sellest kindlasti ka video letti lüüa.