Meil oli maailma ägedaim puhkepäev

Mõtlesime, et ei passi seekord mitte niisama õllega rannas, vaid läheme ühte koobast avastama. Ja täiega tore, et läksime, see oli megaäge! Seiklusele lisas vürtsi see, et kohale jõudes selgus, et kuigi ametliku info kohaselt peaks koobas parajasti rahvale avatud olema, on see suisa kolme tabalukuga suletud.

Me ei pidanud väga originaalset lahendust otsima, sest näha oli, et ukse kõrval on kivid lahti ja keegi on neid edasi-tagasi liigutanud, eks me tegime sama ja saime ilma kaheeurost sisenemistasu maksmata koopas käidud. Ma ei olnud vist kunagi looduslikke stalaktiite-stalakmiite näinud. Nii et näitan teilegi. Mina hakkan igatahes juba kriminaalieluga harjuma, üks päev ronin üle aia, teine päev murran koobastesse. Tagasi tulen ilmselt heroiinilaadungiga.

P.S. Kallis politsei, see viimane oli nali. Palun ärge tulge lennujaama mu kohvrit läbi otsima. See oleks väga piinlik ja näeks välja umbes selline:

img_3561_thumb1

Advertisements

Ma võin nüüd rahus asjad kokku pakkida

Iga ronireisi salaeesmärk, ronigreidi nihutamine, sai eile tehtud, võin nüüd rahuliku südamega koju tulla. 😀 Nimelt flash’isin eelmisel aastal siin 6b, nii et loomulikult oleks seekord enamat tahtnud, aga oma vigastuste kõrvalt ei julgenud loota. Aga, aga, aga, 6c on nüüd käes!

Taustainfo. Sportronimises on selline asi nagu “raja puhtalt ronimine”. See tähendab, et ronid raja ära kordagi kukkumata ja kordagi köies puhkamata (niisama ühe käe otsas rippudes või serval seistes puhka või pool tundi) altjulgestuses (st ise köit üles viies, ekspressid võivad seinas olla). See puhtalt ronimine esimese katsega ja kellegi teise sooritust nägemata on onsight, lihtsalt esimese katsega on flash (st nägid kedagi teist ronimas ja said ehk ideid) ja mitmendal katsel redpoint. Kui sa vead end igast 6b rajast kuidagi üles, vahel kolm korda köies puhates, siis sa ei ütle, et sa ronid 6b tasemel, sest see pole sinu flash’i/redpoint’i tase, see on sinu räpane trenniruunamine. Nii et enamasti, kui keegi küsib, mis tasemel sa ronid, vastatakse, mis on su kõrgeim onsight/flash ja mis on su tavapärane redpoint-tase (kui sa pole inimene, kes ainult boulderdab või ainult ülaltjulgestuses ronib). Seda, mis raskusastmega rajalt sa end ülaltjulgestuses ähkides ja puhkides üles vead, kui julgestaja sind kõigest jõust lühikese lõa otsas hoiab, pole viisakas mainida. Kui sa aga varem 6b peal midagi teha ei osanud ja nüüd järjest tihedamini end niimoodi kasvõi julgestaja abil üles sikutad (hangdogging on selle asja nimi, ideaalis nii tippu ei rühita, vaid minnakse raskest kohast üle, et proovida, kas muu rada on tehtavam), on lootust, et hakkad vaikselt sellisele tasemele jõudma, et on mõtet ka redpoint’i sihtima hakata. Nii et loomulikult on ülaltjulgestuses ronimine kasulik, raskeid liigutusi on nii väga hea õppida, lihtsalt taseme määratlemisel seda ei kasutata. Lisaks ei loeta tavaliselt siseradu päris samaks, ma tegin Austrias sees ka 6c puhtalt ära, aga see pole päris see, õues on ikka teine tunne (ja mõnel inimesel on sees ja väljas mäekõrgune vahe, enamasti saadakse sees suuremaid numbreid, kuigi Sirru näiteks on elav näide inimesest, kes sisehallis pole lihtsalt nii motiveeritud, aga väljas hoiab kasvõi kümne küünega kinni ja läheb vajadusel nii, et vererada järel, sest hasart). Nii, läheme edasi.

Siin olin ma paar 6c-d mustalt ära teinud, st paari kukkumise või puhkamisega altjulgestuses tippu jõudnud, aga ei midagi, millest väga koju kirjutada. Ja ehk mäletate, ütlesin eelmises postituses, et hakkame nüüd raskemaid asju tegema. Võtsime seda igati tõsiselt ja oleme nüüd kolm päeva järjest iga päev leidnud sellise 7a (täna isegi 7a+), mis on lihtsama raja kõrval, nii et oleme saanud ülaltjulgestuse üles sättida ja ikka päris raskeid asju harjutada – sest elu on juba kord selline, et 7a liigutusi sa 6b peal ei harjuta. Rajad ei ole vennad ja igal pool loeb eelkõige see, kuidas rada sinu stiili ja tugevate külgedega klapib, nii et huvitaval kombel on neist just see plussiga 7a kõige tehtavam tundunud, seda võiks isegi pikemalt projektida. Aga eile oli 7a-le köie üles saamiseks vaja see esmalt 6b+ rada mööda üles viia.

Sirru läks enne, tippu jõudis, aga väikese ekslemise ja ühe puhkusega (ehk siis ei teinud puhtalt). Mulle oli see väga sobiv rada, boulderstiilis liigutustega, nii et ma läksin kenasti cruxi, aga see oli pikk, kaks poldivahet, käed olid megaväsinud, karjusin, et puhkan köies. Sirru karjus vastu, et tema mind sisse ei võta, sest ta teab, et ma suudan heasse puhkekohta end välja vedada, aga et ma võin kukkuda, kui ma tahan. Ma EI tahtnud kukkuda ja ma SUUTSIN end heasse puhkekohta välja vedada, kuigi parem käsi oli selle peale juba nii täis, et seisin ja raputasin seda vähemalt minuti, enne kui edasi ronida suutsin. Ehk siis tegin selle ära tänu sellele, et mul on kuri toetav mees. Kusjuures ise ei arvanud ma sellest mitte midagi, sest 6b on minu jaoks üsna 50/50, kas suudan puhtalt esimese katsega ära teha või mitte, õhtusöögi ajal alles musirull mainis, et see vist oli mu esimene 6b+ flash ka – ja vist nii ongi, vähemalt ühtki teist ma meenutada ei suuda. Ehk siis tegelikult sain eile ühe päevaga suisa kaks trepiastet.

Igatahes harjutasime jõudsalt seda 7a-d (mis oli igas mõttes liiga raske, aga kui muidu ainult sees neid proovinud oled, on väljas lihtsalt NII huvitav, sest seal on nii palju vaheldust ja mänguruumi) ning pakkisime asjad kokku, et end vaikselt kodu poole nihutada. Selle käigus kohtusime aga mingite ameeriklastega, kes rääkisid, et tegid just Oreganot, sest see on nende äpis suisa kolme tähekesega 6c rada (meie raamatus oli ainult ühega, aga tähekesi antakse üldse ainult millegi poolest eriti ägedatele radadele) ja et olevat tore olnud, kuigi raske algusega ja thin in the end. See viimane tähendab seda, et lõpus pole millestki kinni võtta, konarused/õnarused saavad otsa, edasi liigud mõtte jõul.

Tuli välja, et raske algus tähendas seda, et teekond kuni teise poldini oli negatiivi all ja VÄGA boulderstiilis, ehk siis eeldas natuke järsemaid ja võimsamaid liigutusi suurtesse headesse nukkidesse. Ehk siis minu lemmikliigutusi. 😀 Lühidalt öeldes tegime mõlemad selle raja puhtalt ära. Kallim mul kurtis ka, et lõpp oli reachy ja nukke vähe, aga mul polnud probleemi, seal sai kenasti end rahulikult ja aeglaselt ikka ülespoole nihverdada. Tõesti oli just nagu mulle mõeldud see rada, igas mõttes sobilik.

Muide, Sirru sai oma esimese 6b+ flash’i täna kätte, nii et tal tuli puhas 6c enne puhast 6b+ rada. 😀 Ja seda jälle mina puhtalt ei teinud, sest libisesin ühe liigutusega. Ma üldse olin täna väsinud (sest no ei teinud me veel puhkepäeva, homme teeme) ja ühe teise 6c tegin nii räpaselt, et selle eest võiks juba mingi pornoauhinna anda. Aga see, et järjest suurem hulk neist kuidagigi tehtud saavad, on hea uudis, see tähendab, et keskjoon ka ikka tõuseb, mitte ei olnud ainult ühega õnne.

Nii et meie oleme reisi tagasivaates rahul mitte ainult reisi enesega, vaid ka viimase aja arenguga. Sellest kõigest tiivustatuna emban teid täna eriti palavalt. 🤗

Päevad ei ole vennad, ööd ei ole õed

View this post on Instagram

Cheeeeeeese

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meil on siin üsna kindlalt väljakujunenud rutiin. Kaks ronipäeva, puhkepäev, kaks ronipäeva. Ronipäeval kell 8 hommikust sööma ja siis otse ronima. Puhkepäeval enne hommikune ligunemine, siis hommikusöök ja siis muu elu. Hommikud on kusjuures üsna jahedad, kella kaheksa ajal peab väljas pikkade käistega olema. Hiljemalt üheksaks on juba piisavalt soe – ja ükskõik, kui palju ma päeval päevituskreemi näkku uhan, õhtuks on nägu ikka roosa, välja arvatud neil õnnelikel päevadel, mis me varjuliste kaljuseinte ääres veedame.

See kaks päeva järjest ronimine on sihuke kahe otsaga asi, et teine päev kipub alati kehvem olema, aga niisama passida ka ei raatsi. Üleeile näiteks tegin ühe 6c ära niimoodi, et ka cruxiliigutused sain kõik paari katsega kätte. Eile pidin ühe 6b pealt alla tulema, sest ei saanudki kõige raskemast kohast edasi (Sirru ei tahtnud ka proovida, sest ta on vist siiani vihane, sest proovis end selle 6c peal ribadeks, aga ei saanudki tehtud). Kuigi eile me muidugi alahindasime matka kaljude äärde ja saime lõpuks üle tunni aja marssida, nii et mu põlv oli põhimõtteliselt kohale jõudes juba valus. Arutasime asja ja otsustasime, et reisi lõpuni hangime ronipäevadeks auto, sest matkamine häirib mu põlve rohkem kui ronimine, ja nüüd on nagunii huvi kaugemate kohtade vastu. Tahaks lihtsalt endale teiseks nädalaks mõnda kena mõlemale meeldivat projekti leida (või mõlemale erinevat, aga samas cragis), et natuke rohkem raskeid asju ka harjutada.

View this post on Instagram

Stairway to heaven

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna vaatasime puhkepäeva puhul saarel ringi, täiega imelik oli. Need on nagu kaks erinevat maailma. Meie elame/oleme sellises ronijate külakeses – ja ronijad on sellised moodsad ökohipsterid. Nii et meie kant on VÄGA puhas. Tõsiselt, ma olen imestanud selle üle, et siin on ju massiliselt inimesi, aga kaljude ääres olen ma näinud vedelemas ÜHTE tühja poollagunenud suitsupakki (mille ma muidugi oma prügikotti panin ja koju tõin). Kalymnose saarel aga põleb juba aastaid prügimägi, mida enam ei suudetagi kustutada – nimelt tahtsid kohalikud prügi minemavedamise pealt kokku hoida ja panid selle lihtsalt põlema, sest savi mingi keskkond-smeskkond. Ronihipsterid korraldavad randade koristamise aktsioone, sest rannad on megaprügised – ja kohalikud vangutavad üllatunult pead, sest järgmise tormiga on ju jälle kõik räpane (rannad nimelt pole prügised kohalike või turistide tegevusest, vaid tormiga kantakse lademes igasuguseid kilekotte jms siia). See, et koristatakse tegelikult maailma, mitte ainult konkreetset randa, on nende jaoks natuke liiga abstraktne mõte. Ronijate jaoks on leave no trace väga oluline põhimõte, nii et seda võin ma küll julgelt öelda, et keskmine ronija/alpinist koristab enda tagant ikka väga korralikult. No karmima näitena näiteks mitmepäevased multipitchid – ka kõik see, mis kehast välja tuleb, tuuakse kilekotiga alla, mitte ei jäeta seda teistele ronijatele jalgu või ei lasta neile pähe. Ja samas mingis suvakas rannarestos (saate aru, selline restoran, et toitu oodates saab rannatoolil lesida, NII rannas) tegi meie kõrvallauas suvaline (mitte roni-) turist suitsu ja siis viskas koni liiva sisse, mis sellest, et tuhatoos oli laual – ma ei saa aru, kuidas tal endal siis rõve ei ole rämpsu sees istuda. Ja muu osa saarest on ikka nähtavalt räpasem (ja üldiselt ka vaesem, eks meie kandis nad teenivad turismi pealt).

View this post on Instagram

These rest days have their perks …

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teiseks on ronijate hulgas väga palju sakslasi ja skandinaavlasi, nii et see annab muidugi ka kohalikus kultuuris tunda. Siin on eraldi Saksa nudistide rand, aga ka tavalises ronijate rannas on täiesti igapäevane pilt, et ülakeha on pooltel paljas, soost olenemata. Või et mehed vahetavad rannas avalikult riideid, ma pole küll aru saanud, miks, ujugu siis niisama ilma, kui nagunii kõik rahvale näidatud, aga no vahetagu siis. Selle pildi hetkel aga panin ma põhimõtteliselt hirmunult jooksu, sest läksin mingis teises rannas ujuma, unustades, et ülejäänud Kreeka, peale meie pisikese küla, on ju paduusklik, nii et ma ei olnud veel õieti vette jõudnudki, kui restoranist mingi mees välja kargas ja kiire sammuga meie poole tulema hakkas. 😀 Mina ootama ei jäänud, et teada saada, kas ta oleks meid minema löönud, jooksin ise ära.

Ronimine tundub ikka mu puhkepäevade ekstreemspordi kõrval väga ohutu, ei pea Kreeka meeste eest põgenema ega midagi. Kaljude ääres neid kusjuures ei näe, sest nad ise ei roni. VÄGA vähe on Kreeka ronijaid ja maailmatasemel nad eriti ilma ei tee, sest see ei ole miskipärast kohalike hulgas populaarne, ei siin ega maismaal. Mine võta kinni, sul on selline kullaauk tavahoovis, aga sa kehitad õlgu ja ütled, et ei tea, ei tõmba nagu.

Oih, uneaeg. Palavad tervitused kõigile, suudlen!

kõlab vaibub laul kuskil kaugemal

Mis ma ikka oskan öelda, puhkus on mõnus. Ilm on suurepärane olnud ja lubatakse, et nii ka jääb. Toit on suurepärane olnud ja eks siin sõltub iseendast, mida ma sisse vitsutan. Häid asju on igatahes piisavalt, pole vaja karta, et ma kuhtuma hakkaksin.

Seda, et liiga suureks paisuksin, pole ka vaja karta, ronime metsikult.

Eile tahtsime ära kasutada seda, et üks kord ometi tundus, et tuleb pilvine ilm, nii et otsustasime, et suurepärane hetk multipitchi ronimiseks. Multipitch, nagu nimigi ütleb, tähendab, et hunnik radu on üksteise otsa kuhjatud, ronid ühe lõppu, ehitad sinna ankru, julgestad oma kaaslase üles, üks teist läheb edasi järgmisesse ankrusse jne. See konkreetne koosnes kuuest pitchist, igaüks tiba alla või üle 30 meetri, kokku 170.

Ütleme nii, et ajalugu armastab end korrata. Mäletan, kuidas ma eelmisel aastal nutsin valust keset seina, sest sel ajal, kui ise ei roni, oled mingis rõvedas sundasendis pisikese serva peal ja kuskile liigutada ei saa, nii et pärast paari pitchi kõik valutab. Seekord kannatasin viis esimest veel enamvähem ära, aga lõpus mõtlesin, et sinna seina peale ma suren. Nimelt ütles raamat, et pärast neljandat pitchi tuleb vasakule kõndida ja sealt lähevad kaks viimast pitchi, 5c ja mõnus 6a. Ootamatult selgus aga, et radu oli kaks. Me ei hakanud pikalt pead murdmagi, raamat ütles, et vasakul, nii et võtsime vasakpoolsema. Esimene kahest pitchist oli küll viiekas, aga viimane ei olnud kohe päris kindlasti ei mõnus ega 6a, küll oli see aga pea 40 meetrit pikk. Selle aja peale oli juba näha ka, et see rada, mis paremalt läks, läks otse üles, meie oma läks kohati negatiivi alt. Õnneks liidis Sirru selle ära nagu täielik tšempion. Ta on selles mõttes täiesti imeline mees – tema on roninud ca kaks aastat ja mina vist ca kuus, aga väljas oleme roninud ühekaua. Ja kui plastiku näppimises olen mina osavam, siis väljas on ta ilmselgelt juba parem, kui väga tehniliste liigutustega rada pole. Pealegi tundub, et ta on selles mõttes nagu muul, et läheb aeglaselt ja omas tempos ja miski tal ei valuta, tulgu või läbi seina murda. Mina ütlen ausalt, et läksin selle viimase pitchi taas pisarad voolamas ja tegin pause, kus mõtlesin, kas lihtsam oleks ehk kohe siin seinal surra, sest esiteks valutasid jalad ronimissussides juba nii palju, et isegi jala ühest kohast teise liigutamine oli valus, st ENNE varbale raskuse panemist. Ja teiseks polnud kätel enam mitte mingit sõrmenahka järel, nii et igalt poolt valutas ja midagi enam haarata ei saanud. Nii et konkreetselt IGA LIIGUTUS oli valus ja elus olen ma tänu sellele, et selgus, et käsu peale suremine pole siiski nii lihtne.

No ja siis jõudsin ma tippu ja jalutasime alla ning kõik oli kena, eks? Ei. Siis jõudsin ma tippu ja avastasime, et päike on juba loojumas, aga arvasime, et meil on veel ca tunnike valget aega, nii et hakkasime alla jalutama. Noh, ootuspäraselt selgus, et valget aega oli ehk 30 minutit ja pärast seda said ühel hetkel teetähised otsa, nii et lõpuks koperdasime me pealampidega mägedes üle kahe tunni, enne kui koju saime. Sinna kahe tunni sisse mahtus muuhulgas mäenõlvast alla veeretamist, teisest mäenõlvast üles roomamist (kui selgus, et oleme liiga madalale jõudnud), üle okastraataia ronimist jms asju, mida keegi tegelikult kottpimedas teha ei tahaks. Lõpuks jõudsime korraliku kiviaia juurde, ma teatasin Sirrule, et sellised aiad kinnituvad rikaste inimeste majade külge ja rikastel inimestel on teatavasti oma isiklikud korralikud sissesõiduteed. Nii et traaverdasime (st liikusime horisontaalselt, mitte vertikaalselt, sest all oli järsk nõlv ja kõndida ei saanud) keset ööd mööda tema aeda tema hoovi ja hiilisime sealt minema. Õnneks seal koera ei elanud, muidu oleks ikka päris perses olnud, sest Sirru, kes oli ära löönud nii põlve kui ka kukkunud oma pahkluu otsa, oleks ilmselt sel hetkel lihtsalt pikali visanud ja end järada lasknud, ta oli ikka nii over it juba. Mul muidugi ka lõi põlv tuld välja selle aja peale, aga eluga me sealt pääsesime. Vajusin pesemata ja söömata voodisse ning ärkasin öösel kell kaks selle peale, et lihased valutasid, nii et olin sunnitud väikese kesköise venitussessiooni tegema. Ja hommikul avastasin üllatusega, et enam väga miskit ei valuta, isegi põlv on enamvähem.

Igatahes jah, sel ajal, kui teie ehk maksate selle eest, et elu nautida, muuseumis käia, basseini ääres vedeleda ja end spaas mudida lasta, maksan mina selle eest, et 150 meetri kõrgusel maa ja taeva vahel nutta uluda. Täna on juba hea meel, et ikka tehtud sai, nii et järgmisel aastal kindlasti jälle. (Aususe huvides olgu öeldud, et siin teeb üks piff megahead kuumade kividega massaaži, nii et mudida lasen ma end ka kindlasti enne kojutulekut.) Ja te ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et mul on mees nagu kalju (hahaha), kellega seda kõike nautida ja kes suunab mind ka raskemaid asju proovima.

Et oleks ikka hea meel puhkusele saada

Täna on juhtunud hulk selliseid asju, mis esmapilgul tunduvad ebameeldivad, aga lõpuks on tulemus pigem parem kui enne. Esiteks ei ole meil täna vett. Okei, pesemine ongi ülehinnatud ja õnneks pesime pesu eile. Aga ma pikalt mõtlesin, et olen täna trenniminekuks liiga laisk. No kui on oht, et muidu haisema pean, siis loomulikult vean end ikka trenni kohale. Ja oi, kui hea trenn see veel oli.

Teiseks otsustas mu isikliku läpaka ventikas lõplikult hingusele minna, mis tähendab, et reisile seda kaasa võtta ei saa. Cyrus, kes oli suure suuga ammu lubanud uue tellida, ei olnud seda loomulikult teinud (tal on väga palju häid külgi, aga mina olengi see naine sealt anekdoodist, st minu eluloost, kes esmalt tuletab mehele kord kuus meelde, et võiks jõulukuuse välja viia, siis viib juunis ise, ja siis mees solvub, sest ta oli seda ju “kohe” tegemas – arvake ära, kas ta solvus täna selle peale, et ma lõpuks ise ventika ära tellisin?). Lõpplahendus oli aga see, et olime sunnitud mu Maci tühjaks laskma ja sinna kõik uuesti installima, sest selgus, et kõik mu hädad on tingitud sellest, et päris alguses, enne kui mina selle kätte sain, oli keegi natuke untsu pannud, mille tulemusel ei olnud häda mitte ainult virtuaalmasinaga, vaid ka saja muu asjaga, näiteks antiviirusega. Nii et tegime kõik kenasti otsast peale ja nüüd töötab (vähemalt hetkel) kõik nii kaunilt, et isegi ei igatse selle päris oma läpaka järele.

No ja siis jäin ma meie tüüpilise oktoobripaduka kätte, mis muidu ajaks hellalt närvi – aga kui tead, et 12 tunni pärast oled päikese käes, ajab ainult naerma.

Vastukaaluks eilsele

Täiesti imeline päev. Ma suutsin pärast kolme tundi liidimist (kuhu mahtus näiteks üks 30meetrine 6b flash) ära ronida sellise parajalt jõulise negatiivi all oleva raja. Ma pakun, et see on ka 6b, aga sellega on selline huvitav asi, et seal näitab nukkide värv raskusastet, aga punast seal värvipaletis tglt pole (on oranž, mis on 6a-6b, ja roosa, mis on 7a), nii et pakun tunde järgi.

Nüüd ma puhkan paar päeva ronimisest ja teen hoopis joogat.

Muide, ma saan täiesti aru, miks sellise mustriga püksid parajasti moes on – see tekitab ju illusiooni, et isegi minusugusel jupatsil on pikad sihvakad jalad. 😀

Mis kõik on halvasti

View this post on Instagram

I just discovered “welcome to my Ted talk” memes 🤪

A post shared by Libby de Leon (@basicbetchproblem) on

Päris kõik ikka ei ole. Näiteks juhuks, kui kedagi huvitas, siis selgus, et ma ei ole kohe kopsuvähki suremas vms. Oli lihtsalt närvipõletik ja tavalisest paratsetamoolist sai abi. On hulga parem olla ka, kannatas isegi rahulikult trenni teha ja eile öösel sain juba vasakul küljel magada. Nii et tundub, et taas kord pääsesin eluga.

Aga ehk selle pärast, et valus/haige oli, ehk selle pärast, et kohustusi palju, aga see nädal oli kuidagi väga raske. Kuna viisin koera vanaemale hoida, jäin paariks päevaks sinna ja no mul on VÄGA madal valulävi, kui asi puudutab selliseid imelikke hoolitsusavaldusi, sest ma olen ometi tugev iseseisev naine. Nii et mulle on näiteks vastukarva, kui mind aetakse enne mu äratuskella üles, et küsida, kas ma ikka tean, et ma peaksin varsti ärkama. Või küsitakse neli korda, kas ma ikka pakkisin kooliks kõik vajaliku kaasa. Nagu ei, röstri ja paki piima panin kotti, aga läpaka tõesti unustasin, aitäh tähelepanu juhtimast. Ma saan aru, et selle juureks on armastus, aga ma väsin sellest väga ära ja laupäevaks oleks tahtnud ainult Sirru juurde urgu pugeda ja vait olla.

Kõige kurvem oli see, kui esiteks pidin ma reedel koolis haisema, sest kõik mu puhtad riided olid eelmisel õhtul (küsimata) pessu pandud ja hommikul veel märjad – ning siis avastasin, et on olemas veel üks inimene, kes ei ole kuulnud, et moodsa pesupulbriga võib kõike 30/40 kraadiga pesta. Üks mu lemmikpusadest on nüüd tsuti koledam (üks vähestest, mille eest ma täishinda maksin, sest see oli nii äge – muidu on ronifirmade asjad lahedad, aga ma ostan neid ainult soodukatega, sest käsi ei tõuse 100 eurot trennipükste eest maksma). Pahane ka ei saa olla, sest inimene tahtis ju head, nii et mis ma ikka teen, rõõmustan, et vähemalt pesus kokku ei tõmmanud, ainult natuke topiliseks ja heledamaks läks.

Teiseks oli mul Tartus üks väga tore ja huvitav roniprojekt, mille ronimiseks oli eile viimane päev, sest järgmine kord, kui ma Tartusse lähen, on seal juba uued võistlusrajad. Konkreetselt iga liigutus oli raske ja äge ning ma sain kõik peale ühe kätte (tehnikaga, mitte toore jõuga!), nii et ma tunnen, et üks trenn veel ja oleks kätte saanud. Nii et sellest jäi bittersweet maitse suhu, sest samas olen ma ikka rõõmus, et seal nii palju kaugemale sain.

Kolmandaks oli mul täna juba päris hea tuju, sest no kodu ootab ja Sirru jne, maantee on ilus kuiv, päike paistab. Nii et tegin Statoilis, ptüi, Circle K-s peatuse, võtsin kohvi, sõin samal ajal valgubatooni, suurepärane flat white, sõit võib jätkuda … No ja viimase lonksuga sain sellise suutäie plöga suhu, et hakkasin rooli peale läkastama ning mõtlesin, et kuradima tanklatöötajad tahavad ära tappa. Lähemal vaatlusel selgus muidugi, et nagu pea iga muu asjaga siin elus, saab jälle ainult iseennast süüdistada (ega need riidedki pesumasinasse poleks jõudnud, kui ma neid lohakile poleks jätnud). Olin nimelt suutnud kohvitegemise ajal osa valgubatoonist sinna sisse kukutada ja ei pannud ise midagi tähelegi. Oh elu elukest.

View this post on Instagram

Who wants to roll?

A post shared by BJJ Problems (@bjjproblems) on

Ahjaa, ostsin endale eriti ägedad uued saapad, mis on hea, aga see, et ma suutain kannale villi tekitada, on ronijale väga halb, sest ronimissuss on ju väga kitsas. Aga kuna saapad on nii ägedad, paneks ma need pigem siiski heade asjade alla.

Samuti tooksin positiivse poole pealt välja, et vanaemad saatsid kurki, tomatit ja tšillit ning üks neist tegi nii head masinaga saia (tavainimesed kutsuvad seda vist grillvõileivaks), et juba selle pärast tasus Tartusse minna.

Nüüd olen juba kodus, miski eriti ei valuta (ei tea, kas poleks pidanud raskustega venitama?), Sirru tegi Pärsia toitu, keegi ei taha mitte midagi ja homme saab Soome ronima. Nii hea.

  • Kategooriad