Ronimisministeeriumi Pesa

Avastasin, et unustasin eelmine kord videot jagada. No lihtsalt juhuks, kui te igavlete ja mõtlete, et tahaks midagi lõbusat teha. On ju vahva?

P.S. Kas see on ka õige koht lapsevanemate kirumiseks? Olen mina eile teel Selverist koju. Minu ees on ema kahe lapsega, seisame koos valgusfoori taga (ühtki autot ei tulnud, aga mõtlesin, et annan siis ka vahelduseks lastele head eeskuju). No ja seisid nemad siis seal ja kirusid kolmekesi ühte noormeest, kes läks hetk enne rohelist üle (autodel oli juba punane), ema rõhutas, kui oluline on ikka ainult rohelisega minna jne. See kõik on väga kena, aga terve selle vestluse aja … seisis see ema oma lastega keset jalgrattateed. Ja siis hakkas mööda jalgrattateed nendega rahulikult edasi jalutama. Selle lühikese aja jooksul, mis ma nendega koos veetsin (ilmselt alla mõne minuti), pidi kaks ratast neist mööda manööverdama, ühe eest pidi üks tüdrukuke ehmunult ära hüppama. Ja ema ikka naeratas rahulikult, ei öelnud sõnagi ja aeglane loivamine mööda jalgrattateed jätkus. Ma saan nagu aru, et lapsi peab harima ja reeglid on reeglid ning vales kohas tuiamise eest trahvi ei saa, aga mis te arvate, kumb lastele füüsiliselt ohtlikum on, kas see, kui nad rattatee peal teistel jalus tolgendavad, või see, kui nad 5 sekundit enne rohelist tuld teed ületavad?

 

Lõpuks ometi algas minul ka suvi

View this post on Instagram

The places I'm willing to go for some #kink 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Reedel oli viimane eksam. Praktika on küll veel veidi suve peale jäänud, aga vähemalt hetkel on kõik selleks semestriks läbi ja kõik muu juba pisike tilulilu. Üldse on mul vist ees veel ainult viis ainet (neistki üks magistriseminar) ja magistritöö. Ning neist viiest ainest ükski ei tohiks olla nii töömahukas, kui See, Mille Nime Me Ei Nimeta, kus mõni kodutöö kaheksa tundi võttis. Ehk siis kõige hullem on möödas. Tähistasime ainsal meile teadaoleval moel, käisime nädalavahetusel ronimas. Minu esimene telgis ööbimine sel kevadel, st juba suvel. Väga mõnus oli, sääskedest ja parmudest hoolimata. Ja need Soome parmud olid esiteks suure parvega ja teiseks kuidagi hulga agressiivsemad kui meie omad (rääkimata sellest, et meie omi olen ma ainult vee lähedal näinud, mitte kunagi niisama).

Nädala pärast lähme puhkusele. Sellisesse kohta:

Vaatasin, et Shauna Coxsey seal, tuleb ka minna. Aga ta jõudis ikka juba lahkuda, nii et mu ahistamisplaanid on taas vett vedama läinud. Kuigi tema on rohkem plastikuprintsess, kui just sadama poleks hakanud, poleks temaga ilmselt nagunii kokku põrganud, me ilusa ilmaga proovime ikka pigem päris kaljudel ronida, koleda ilmaga läheme sellistes kohtades väliseinale (need on alati katuse all). Aga ütleme nii, et nende tehisseinad on ka üsna ägedad:

Teine väike möödapanek võib olla ilmaga – valisime selle koha lootuses, et nii kõrgel, ehk on selle võrra natuke jahedam. Praegu on ikkagi olnud püsivalt 25 kanti, visates vahepeal 30 kanti ka. Mis on kena rannailm, aga mitte nii hea ronimisilm. Õnneks on see nii pikkade traditsioonidega koht, et seal peaks piisavalt valikut olema, leiab kindlasti ka piisavalt varjulisi ronimiskohti, peamine mure pigem see, et tahtsime ka ühte multipitchi teha – ja seal üldiselt ühel hetkel sa enam varjus ei ole. Aga mina nagunii ei nuta, kui multipitch tegemata jääb, need ei ole mu lemmikud. 😀

Nagu ma maininud olen, olen juba paar kuud oma itaalia keelelt ka tolmu maha raputanud, hetkel on tunne, et lihtsamad jutud võiks vajadusel aetud saada küll, nii et selles mõttes ootan juba innukalt, tahaks testida ometi oskusi.

Ainus mure ongi hetkel see, et sess on mu paksuks teinud. Olen põhimõtteliselt oma talvekaalus. 😀 Tavaliselt olen ronitrippide ajal julgelt neli kilo vähem. Silma järgi vist ei ütleks, et hirmus vaal, aga enda jaoks ikka harjumatult suur. Nii et sügiseseks reisiks on vaja alla võtta, aga samas tahaks ju ikka puhkuse ajal rahulikult kahe suupoolega süüa kõike, mida elu ette lükkab … Itaallastel on nii megahead magustoidud ka ju. 😦

Ehk siis ma olen täiega puhkuselainel juba ja ma ei tea, kuidas need viimased tööpäevad siin tehtud saavad. Taeva abiga.

Kuidas uus Ronimisministeeriumi Pesa siis on?

View this post on Instagram

Guess what I found? #ronimisministeerium

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna kooliga on selleks semestriks põhimõtteliselt ühel pool, oli mul lõpuks ometi aega ka Ronimisministeeriumi uut kohta kaema minna. See asub Hipodroomil, Stroomi ranna poolses otsas, nii et mõtlesin, et oleks ju ometi nii mõnna sinna jalgrattaga minna, minu kõige pikem jalgrattasõit Tallinnas vist. Ma ütlen ausalt, et Tartu on jätkuvalt rattasõiduks hulga sobilikum – seal on igale poole normaalne rattaga minna. Need rattateed, mis Gonsiori tänavale tehti, on naeruväärsed – või see ongi Tallinnas normaalne, et keset rattateed on postid ja äravoolukanalid jooksevad läbi rattatee? Meil Tartus on arhitektid ikka jalgrattaid näinud, Tallinnas väga ei jää sellist muljet.

Paldiski maanteel muidugi seda muret ei ole, sest seal lihtsalt pole sellist luksust nagu eraldi kergliiklustee. Ja no ma ei ole nii enesetapja, et siin sõiduteel sõita, mkm. Nii et sõidan ettevaatlikult ja rahulikult kõnniteel ja loodan, et trahvi ei saa. Muidu oli sinna täitsa tore vändata, pakun, et ca 30 minutit läks rahulikus tempos mu kokukaga – nii et saabki juba kergelt soojaks ja veidi aeroobset trenni ka tehtud, soovitan kõigile. Ainus mure muidugi see, et minu jaoks on siseronimine tavaliselt pigem vihmase ilma lõbu, aga vihmase ilmaga jällegi väga väntama ei kipu. Igatahes ootan juba huviga, kas homme pepp valutab, sest see oli minu esimene pikem sõit sel aastal, kõik teised on pisikesed olnud. 😀

Aga rääkida tahtsin ma siiski hallist endast. Üldilmest ei pidanud ma isegi ise videot tegema, nad on seda juba teinud, selline näeb see siis välja. Nagu ehk kiiruga nägite, on isegi vets juba olemas – ja ilusad suured aknad, nii et seal on palju valgust. Seinad mulle väga meeldivad, mitu erinevat negatiivi, kuigi kahjuks mitte ühtki slabi. Aga ikka HULGA parem, kui ühelt ajutiselt hallilt loodaks.

Selles mõttes on töö veel pooleli, et näiteks katust alles pannakse jne, nii et iga päevaga saab asi paremaks, aga igati ronitav on see juba praegu (hetkel veel ainult korrapiletiga, mis maksab 8 eurot). Hetkel on isegi plaan, et sügisest tuleb mingi soojendus ka, st ehk ei jää see ainult suvelahenduseks (sest see päris uus koht peaks ju alles järgmisel aastal valmima). Nii et pöidlad pihku, loodetavasti saab seda sügiselgi kasutada.

Kuna Sirrul polnud tuju end liigutada, käisin seda ühe sõbrantsiga testimas – ongi parem, sest Cyrus keeldub aru saamast, et kallimarolliga kaasneb ka kohustus instavideosid filmida. Teised inimesed ikka viisakalt hoiavad selle minutikese telefoni pihus, kui vaja.

Üldmulje on väga hea. Ruumi on küll vähe ja seinad on madalamad, aga see-eest on rohkem negatiivi (saab sõrmed ja lihased tugevaks) ning head rajad. Radade puhul on näha kohe, et erinevad rajameistrid, teine käekiri on tuntav, nii et väike vaheldus on alati teretulnud. Nii et soovitan proovima minna küll, seal annab mitu tundi korralikult lõbutseda.

P.S. Üldse on Sirru üks kohutav mees. Mäletate, ma ütlesin, et meil pole kultuurisi erinevusi. Noh, nüüd üks on. Mul on mitu päeva juba kurk valus ja nina nohune, sest nii palav on olnud, aga mina olen olnud sunnitud konditsioneeri ees istuma. Mitte midagi muud viga pole, just need tavalised hädad. Ja ta põhimõtteliselt mõnitab mind, sest see olevat rumal uskumus. Olen vist varem ka maininud, et kõik eestlased on minu poolel, tuttav lätlane ütles, et ta vanaema ka usub seda (tänks, nüüd olen ma siis vana), kaugemad välismaalased naeravad ja ütlevad, et muidugi ei jää õhu liikumisest haigeks. Nagu täielikud lambad, asi pole ju õhu liikumises per se, asi on see, et külm õhk konkreetselt puhub kaela peale. Lollakad.

P.P.S. See postitus on pühendatud Uuvele.

Peavoolumeedia meie süvariigis

Kas kellelegi veel torkab silma, et Postimees kirjutab innukalt Venemaal (ehk võlts- ehk päris süüdistusega) arreteeritud ajakirjanikust, aga ei maini poole sõnagagi seda, et Austraalias otsiti läbi Annika Smethursti kodu, sest ta kirjutas asjadest, millest poleks tohtinud kirjutada (ehk siis Austraalia valitsuse plaanist rahvast rohkem jälgima hakata)? Miskipärast ei jõudnud meie meediasse aasta alguses ka lood sellest, kuidas ähvardati arreteerida Austraalia ajakirjanikke, kes kirjutasid liiga palju kardinal George Pelli lapsepilastamise protsessist (protsessist endast kirjutati küll).

Huvitav lihtsalt, sest minu jaoks on need Austraalia lood palju suurema uudisväärtusega. Venemaal ajakirjaniku arreteerimine on ju selline “koer hammustab inimest” lugu, võiks arvata, et lääneriikides, nö sõnavabaduse kantsis ajakirjanike tõe kirjutamise eest ahistamine tundub rohkem “inimene hammustab koera”. Ei v?

Kuidas see Kingo nii totusid asju ütleb?

Nagu ei saa ju tõsiselt mõelda sellist asja? Nüüd siis ütles ta intervjuus, et ei ole mingit põhjust IT-inimesi siia tuua, nad võiksid oma tööd kaugtööna teha. Mis minu meelest loomulikult on väga hea mõte, mina kui TÖÖVÕTJA. Ma olen kindel, et nii mitmedki töötajad teeksid oma tööd rõõmuga kodumaalt.

Aga kas Kingo ikka saab aru, et kui minu ameeriklane näiteks Chicagost töötaks, oleks ta kohustatud ka USAle makse maksma? Ja et see tähendaks seda, et Eesti seda maksuraha ei saaks? Ja seda, et kuna me ei käiks enam siin poes, siis kogu see igapäevaselt poodlemiselt makstav käibemaks jääks riigil saamata? Ja need välismaalt sisse ostetud IT-inimesed ei teeni üldiselt sandikopikaid ning neid ei ole vähe, nii et me ei räägi siin väikestest summadest.

Nagu kuidas saab minister igati tõsise näoga öelda, et ei ole meile mingeid immigrante vaja, pigem loobume maksurahast? Sest just seda selline väljaütlemine ju põhimõtteliselt tähendab. Seda külge, et tegelikult on ka IT-tööd hulga lihtsam koordineerida, kui inimesed üksteist natukenegi tunnevad ja suhtlevad tihedamini kui kord nädalas Skaibikoosolekul, ei hakka ma hetkel sisse tooma, aga see peaks ka igale mõtlevale inimesele selge olema. Kingole peaks see eriti selge olema, sest ta ei jõua ju olulistele kohtumistelegi, sest ei oska oma meile lugeda, ta peaks eriti hästi aru saama, kui tähtis on, et keegi kõrval seisaks ja aitaks.

Teine argument on muidugi see, et praegu tulevad kõik need britid, ameeriklased ja kanadalased siia tööle just selle pärast, et see meie hea palk tagab siin ka väga hea elukvaliteedi. See sama palk ei tagaks UK-s või USAs enam sugugi sama head elu. Minu peiks selle palga eest USAs ei töötaks, sest no milleks, on ka teisi valikuid. Mis pikemas perspektiivis tähendab mida? Et need valged inimesed, keda Kingo armastab, meie firmade jaoks enam ei tööta (sest sellistel tingimustel pole palk konkurentsivõimeline) ja ongi meil ainult nigeerlased. Kas see on EKRE salasoov, mustanahalisi üleval pidama hakata? 😀 Okei, ida-eurooplased ikka ka, saame tagasi Nõukogude Liidu idülli.

Vähemalt ühte eesmärki täidab EKRE hästi, tõstab alkoholiaktsiisi laekumist – sest nende uudiste lugemine ajab isegi minusuguse karsklase jooma.

Kuidas Annabelil läheb?

62250135_1242601432584240_37864431681536000_o

Annabel on vahepeal kolmekuuseks saanud ja ta pere näeb jätkuvalt vaeva, et tema elu päästmiseks vajalikku summat kokku koguda. Kõigest paar päeva on möödunud, aga selle ajaga on juhtunud nii mõndagi.

Üks uudis on väga hea. Lastefond (loe pressiteadet siit) otsustas annetada 400 000 eurot. See on suurim rahasumma, mis nad üldse kunagi korraga annetanud on, nii et see juba näitab midagi. Seda otsust ei langetatud kergekäeliselt, enne vesteldi Annabeli raviarstiga jne. Teine hea uudis on see, et kõigest mõne päevaga kogunes inimeste annetustest nende kontole üle 330 000 euro ja nüüdseks veel ca 90 000 Lastefondi vastavale kontole. Ehk siis koos nende 400 000 ja teiste annetustega on väga lühikese aja jooksul juba kokku saadud 819 000 eurot. See on üüratu summa, ma ütlen täitsa ausalt, et ma ei suuda päriselt isegi hoomata selliseid numbreid.

Üldse on väga hea, et Lastefond oma õla alla pani, sest nüüd on ka firmadel lihtsam annetusi teha. See on uskumatu, kui paljud on juba aidanud – ja kahjuks on uskumatult suur summa veel puudu. Ma teeksin rõõmuga talle igakuiselt püsiannetuse, aga no tal ei ole neid kuid ju nii laialt käes. Mulle on ta lugu lihtsalt nii hinge läinud. 😦 Ja mul oli nii hea meel, et Mallukas ka sellest kirjutas, sest tal on nii palju lugejaid, sealt kindlasti tuleb ka rohkem abistajaid. Jah, see on suur summa, aga kui me kõik pingutame, siis mina usun, et me saame selle kokku.

Aga juhuks kui keegi pole veel annetanud, aga nüüd saaks seda endale lubada (või kui lihtsalt ei usaldanud eraisikule kanda, aga Lastefondi usaldab rohkem), siis lisainfo Lastefondi lehelt:

Väikese Annabeli elupäästva ravi toetamiseks saab teha annetuse ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi annetuskontole, märkides selgitusse “Annabel”:

Swedbank IBAN EE682200221015828742
SEB IBAN EE261010220014910011
Luminor IBAN EE791700017000285384
LHV IBAN EE527700771000610813
Coop IBAN EE824204278603586607

PayPal makse tuleks suunata aadressile info@lastefond.ee ja selgituseks “Annabel”

Lastefondi heategevuslikele telefoninumbritele helistades lisatakse teie poolt valitud annetussumma teie sama kuu telefoniarvele. Sobiva summa annetamiseks tuleks helistada vastavale annetusnumbrile:

helistades 900 5025, annetad 5€
helistades 900 5100, annetad 10€
helistades 900 5500, annetad 50€.

Täna kirjutas teemast ka Postimees.

Elu on mul ka

View this post on Instagram

Käisime vanu autosid vaatamas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sain näiteks kolme päevaga kolm eksamit tehtud, lahe, eks? Eksamiteks valmistudes pole küll selle elu elamiseks eriti aega jäänud, aga natuke ikka. Eelmise nädala neljapäeval käisime näiteks tööürituse raames vanu autosid vaatamas ja kardiga sõitmas, päris lahe oli. Autod olid ägedad, muuhulgas reklaamiti, et neid saab pulmadeks ja muudeks üritusteks laenutada. Sirru vahtis lakke ja teeskles, et ei kuulnud. Ta on valmis vaeva nägema, et vihjetest mitte aru saada.

Sõit oli ka lahe, kuigi ma võtsin üsna rahulikult, sest hirmus on ju, ei ole turvavööd ega midagi! Ma ei olnud isegi kõige aeglasem selle tulemusel (napikas), kuigi pean mainima, et see piff, kes minust videos mööda pani, on ikka täitsa hull, ta kimast must viie minuti jooksul vist neli korda mööda nagu ittuvast kassist. Aga ta oli ilmselgelt seda varem teinud, tuli lõpuks teisele kohale (ja kaotas esimesele ainult sekundiga).

Mis siis veel? Pühapäeval üritasime Soome ronima minna. Esimene osa oli kurb. Sõitsime kaks tundi, siis hakkas vihma sadama, käisime nagu märjad koerad tilkuvat kaljuseina vaatamas. Sõitsime kurvalt Helsingisse tagasi, läksime sisse ronima – ja nägime aknast, kuidas ilm täiesti imeliseks läks. Aga see ronimise osa oli siiski väga lahe, mul oli nii lõbus, et ei teinud suisa ühtki piltigi. Ronisin näiteks ära ühe negatiivi all oleva 6c, millest eelmine kord jõud üle ei käinud (seekord võttis ka umbes sada katset, imestasin, et mul üldse nii kauaks jõudu jätkus).

No ja sel nädalal oli siis tuupimine ja eksamid ja eksamid ja eksamid, korra sain välja kivile ka, kuigi sääsed tahtsid tappa. Tartus oli megailus ilm, nii et sain vähemalt välijõukaris käia, aga põhiliselt läks kogu aeg õppimise peale. Koju jõudes olin nii väsinud, et pikutasin, kuni Sirru konkreetselt kolm tundi köögis veetis, et õhtusööki teha (ta vahepeal vaaritab megapõhjalikult ja väga hästi), ja siis vahtisin suht tühja pilguga viimast boulder cuppi.

View this post on Instagram

Chernobyl je istorijska drama u formi petodelne mini serije. Kreator i glavni scenarista je, veoma začuđujuće, Craig Mazin ( The Hangover 2,3, Scary Movie 3,4), dok je reditelj Johan Renck. Radnja ove mini serije predstavlja dramatizaciju istinitih događaja koji su se desili u nuklearnoj elektrani u Černobilju. Ono što negde nismo očekivali, a ispalo je veoma efektivno, je to da serija odmah počinje od nuklearne katastrofe, a zatim se kroz sve ostale epizode bavi njenim posledicama. Iako smo isprva očekivali drugačiju postavku, ispostavilo se da je sve što je usledilo toliko bilo potencijalno užasavajuće da serija tokom čitavog trajanja uspeva da održi ogromnu dozu tenzije, koja može „da se seče nožem“. Urađen je neverovatno dobar posao po svim aspektima, od atmosfere i scenografije, koja vas drži na mestu događaja, preko odličnog scenarija, koji ni u jednom trenutku ne odlazi u preveliku dramatizaciju, ni patetiku, do odličnih izvedbi celokupne glumačke postave. Zaista, imamo samo reči hvale za celokupno delo. Ono što bi nam generalno možda malo zasmetalo, a to je prečesto i vrlo detaljno objašnjavanje stvari, ovde je u službi edukacije publike, što seriji daje poseban, skoro dokumentaristički pristup, koji predstavlja njenu dodatnu vrednost. Jednostavno, ovo je nešto što svako mora da pogleda i mi vam apsolutno preporučujemo da to uradite. Žanr: Drama, Istorijski IMDB ocena: 9.7 (trenutno) Trajanje: 5x 1h4min Glumci: Jared Harris, Stellan Skasgard, Emily Watson – Priča o jednoj od najvećih katastrofa u istoriji čovečanstva – eksploziji u Černobiljskoj nuklearnoj elektrani. Chernobyl je, bez konkurencije, najbolja stvar koja je izašla ove godine. Pogledali smo je odjednom, jer nas je prikovala za ekran i nije pustila do kraja. Pa čak ni nakon kraja. Nadamo se da će ovakav odziv publike inspirisati produkcije za kreiranje još ovakvog sadržaja, vezanog i za druge istorijske teme. Od nas, maksimalnih (5). . . . #chernobyl #recenzija #review #evotifilm

A post shared by Evo ti Film (@evotifilm) on

Tänaseks jõudis täielik pingelangus kohale. Kõik ained peale ühe on ju tehtud, viimane eksam on reedel, nii et põhimõtteliselt terve nädal veel aega õppida. Ei pea end enam pooleks rebima, et iga viie minuti tagant uut asja ära esitada. Nii et magasin vahelduseks sisse, käisin esimest korda uut Ronminni kaemas (sellest teen eraldi postituse) ja nüüd oleme õhtu otsa ameeriklaste uut Tšernobõli-sarja vaadanud. Lõpetame parajasti neljandat osa, aga mul on kuri kahtlus, et ega Sirru enne ei jäta, kui kõik viis osa vaadatud on.

Väga hästi tehtud sari, väga huvitav vaatamine, aga … ei ole lihtne vaadata. Väidetavalt olla see ka ajalooliselt väga täpne, st kõik faktid, mida näidatakse (mis ja kuidas juhtus), on tõsi. Ainus ebatäpsus, millele Reet tähelepanu juhtis, on see, et tegelikult ei ole kiiritusse surevad inimesed ise radioaktiivsed – nende riided ja nahk on, aga kui riided minema visata ja inimene korralikult puhtaks pesta, on näiteks haiglatöötajal kiiritada saanud inimest ohutu katsuda ja SEE ei tohiks rasedust enam kuidagi ohustada. Samas ei tule ka sarjast otseselt välja, et sarja tegijad seda usuksid, vabalt võib lihtsalt olla, et TOLLAL kõik uskusid seda lihtsalt.

Ma kannatasin kõik muu välja, aga iga blogilugeja oskab ilmselt ise ära arvata, mis mul pisara silma võttis. Ei ole hea tuju film, aga oli hea võimalus Sirruga ajalugu arutada – ja seda, kuidas Eestistki vabatahtlikke (või “vabatahtlikke”) sinna saadeti. Soovitan teistelegi, keda ajalugu või see temaatika huvitab.