anna kannatust

Polegi ammu päris niisama vingunud (normaliseerigem kinginimekirjad)

Nii et võiks ometi. See praegune ilm teeb mind nii uimaseks ja aeglaseks ja (muuhulgas mõtte-)laisaks, nii et ega midagi peale vingumise ei jaksagi kohe teha. Teate, mis mind ajab täna närvi? Hetkel on kuidagi selline aeg, et konkreetselt igal nädalavahetusel on kellegi sünnipäev ja no ma EI VIITSI kingitusi valida. Ma olen jõudnud vanusesse, kus mulle ei meeldi isegi kinke SAADA, sest ma tean ette, et ma võin öelda, et ma ilgelt tahaksin lillat ükssarvikut ja ideaalis võiks see olla Tori tõugu, aga 99% tõenäosusega saan ma näiteks punase lehma, sest külaline läks poodi ja TALLE meeldis lehm rohkem. Ehk siis sellise kingivahetamise tulemus on peaaegu alati see, et inimene saab endale midagi, mis pole nagu PÄRIS SEE, mis ta ise oleks valinud.

Hulga parem variant oleks, kui meil oleks soovinimekirjad — no nagu ameeriklastel on baby shower’i jaoks baby registry ja pulmade jaoks wedding registry, nii et vastavalt sellele, kas abiellub mu vend või lehma lellepoeg, valin ma sealt nimekirjast pesumasina või paki niiskeid salvakaid. Suurem osa neist nimekirju võimaldavatest saitidest (Amazon näiteks) pakuvad ka võimalust midagi kamba peale osta (point on selles, et kui midagi ära valitakse, kaob see nimekirjast, et keegi kolme pesumasinat ei ostaks), mis oleks eriti tore, sest meil tutvusringkonnas on natuke see komme, et üritatakse kamba peale mingi suurem kink osta — mis mõttena on hea, aga tegelikkuses on hea ainult siis, kui sa TÄPSELT tead, mida inimene tahab, mitte ei kuluta kamba peale paarisadat eurot, et osta talle kink, mida ta ise ei ostaks ja mida ta nüüd ümber ei saa vahetada.

Aga selle asemel oleme me olukorras, kus üheksal juhul kümnest, kui sa küsid, mida keegi sünnipäevaks tahab, ütleb ta “ah, ei midagi”. Vastupidises olukorras olen mina ise läinud lihtsalt seda teed, et ütlen, et “ma pakun süüa, too mõni hea kook” vms. See oleks teine lihtne variant, ma ei viitsi kunagi süüa teha, mulle oleks idekas see, kui inimesed tulevad sünnipäevale ja kingituste asemel toob üks salatit ja üks snäkke ja üks juua jne.

Ühesõnaga. Ma armastan oma sõpru, ma ei taha neile kasutut koli kokku osta. Miks meil ei võiks olla kultuur, kus inimesed (küsivad ja) saavad kinke, mis neid päriselt rõõmustavad.

faith

A mis siis esmaspäevast muutub?

Hommik algas ebameeldiva uudisega, et Alec Baldwin tappis ühe naise ja haavas tõsiselt ühte meest. Selline kõige totramat sorti õnnetus, filmivõtetel pidid otse loomulikult relvas paukpadrunid olema, aga miskipärast olid päris. Selline hetk, mis rikub korraga mitme inimese elu, sest üks on surnud, tulistajal ilmselt elu lõpuni PTSD ja kuna tegu on USAga, siis inimene, kes sinna päris padrunid jättis, läheb ilmselt hajameelsuse eest aastateks vangi. Hea meeldetuletus, et me ei kontrolli oma elu — saame mängida kaartidega, mis on meile antud, ja meie mänguoskusest sõltub nii mõndagi, aga lõpuks otsustab ikkagi kõik see, mis kaart meile pakist järgmisena satub. Antud hetkel on muidugi see irooniakirss ka veel, et Alec Baldwin mängib filmis meest, kelle lapselaps kellegi kogemata tapmise eest vangis on …

Siin viimase paari aasta jooksul olen korduvalt näinud (eelkõige nooremate tuttavate pealt), kuidas koroona mõne noore ülikooli- või praktikaplaanid ära rikkus. Ka need, kes siiski uhkesse välisülikooli said, ilmselt ei kujutanud ette, et sõidavad näiteks Londonisse kohale ja siis osalevad loengutes videosilla kaudu oma magamistoast. No ja eks nüüdseks oleme me vist kõik tahestahtmata aru saanud, et see (vist juba aasta eest?) väljahõigatud “tuleb lihtsalt harjuda uue normaalsusega”, on tõsi. Alguses oli lihtne uskuda, et istume nüüd natuke kodus ja kõik saab korda, nüüdseks on selge, et keegi meist ei tea tegelikult, kas ja millal see pandeemia möödub — ning et uus normaalsus ei tähenda seda, et “istume kodus ja vaktsineerime ning varsti on pandeemia kadunud”, vaid seda, et me peamegi hakkama pidevalt mõtlema, millisest sotsiaalsest üritusest annab loobuda ja millisest mitte. Mis 35aastasele vanamutile pole eriti keeruline, aga loota, et kõik 20aastased pidutsemisest loobuvad, on muidugi ebarealistlik. Mis mind aga üllatab avalikus debatis, on see, et nii vaktsiinivastased kui ka vaktsineerijad tunduvad ikka veel lähtuvat narratiivist “riik tahab, et sa vaktsineeriksid, sest siis saab (väidetavalt) pandeemia läbi”, kuigi mulle tundub küll juba KUID, et Kiik ja co. ei ütle seda ehk otse välja, aga riiklik strateegia on igal pool üle kogu maailma “riik tahab, et sa vaktsineeriksid, et vähendada koormust haiglatele”. Riiki ei huvita eriti see, et haigestuvad ka vaktsineeritud, kuni nad massiliselt haiglatesse ei jõua. Sinu paar haiguspäeva jaksavad nad kinni maksta, haiglaravi on see kulukas osa. (Ja neile, kes räägivad, et riigil on aasta aega olnud aega uusi haiglakohti luua — kui loll sa oled, kui sa tõsiselt arvad, et fraasiga “haiglakohtade arv” viidataksegi just voodikohtade arvule? Kui see nii oleks, võiksid pooled meist vanaema kuurist neile kolm välivoodit viia ja mure oleks lahendatud, probleem on MEEDIKUTE PUUDUSES, ja seda probleemi ei lahenda sa sõrmenipsuga, meil oli nii arstidest kui ka õdedest puudus juba ENNE pandeemiat.)

Redditis näiteks oli huvitav näide (kas ma pean korrektselt viitama, et kasutajalt nimega HarriJokker?). Iirimaal on kaks piirkonda (Carlow ja Waterford), kus on saavutatud pea 100% täiskasvanute vaktsineeritus, aga nakatumine on jätkuvalt väga kõrge (Waterfordis 1250 juhtumit saja tuhande kohta, st isegi natuke kõrgem kui Eestis). Mis on loogiline, sest paljud vaktsineeritud kujutavad ette, et nüüd on neil raudrüü seljas ja võib rõõmsalt ringi lasta. Samas ei ole neil haiglasüsteemiga erilisi probleeme, sest vaktsiin kaitseb haiglasse sattumise eest piisavalt hästi. Mis on ka loogiline, seda on meile kogu aeg räägitud. Nii et selles mõttes on kõrge vaktsineerituse tasemega siiski saavutatud see, et kellegi kunstlikku viljastamist või vanaema südameoperatsiooni ei tule edasi lükata, sest haigla on koroonahaigeid täis. Ja selle kõige kõrvalt pannakse inimestele südamele, et kui teil on haigustunnused, siis vältige kontakte, sest, noh, tundub, et inimesed on debiilikud ja neile tuleb ka pärast kahte aastat pandeemiat seda jätkuvalt meelde tuletada. Ja mul on tunne, et just see ongi põhjus, miks Eesti valitsuse koroonaalane kommunikatsioon on selline, nagu ta on — kardetakse (ja ilmselt põhjusega), et inimesed on nii lollid, et kui neile praegu hakata südamele panema, et igasuguste haigustunnustega olge kodus ka vaktsineerituna (kuigi see peaks igaühele selge olema ka haigestunute igapäevast statistikat vaadates), siis vaktsiinivastased võtavad seda kui vett oma veskitele, mille abil massimeedias kedrata, et “näete ju isegi, et vaktsiinid on täiesti kasutud”.

Ja need uued piirangud … Ma tunnen, et ma ei ole nüüd väga originaalne, sest eks ma suuresti korrutan seda, mida Merje juba eelmisel nädalal ütles, aga mis tegelikult muutub sellega, et ametlikult saab edaspidi igale poole sisse ainult vaktsineerimistõendiga, mitte negatiivse testiga? Minu isiklik kogemus on küll selline, et sportimiskohtadest mitte ükski joogaklubi ei küsi üldse mitte midagi (peamine põhjus, miks ma kodus teleri vahetusel joogat kaasa teen, sest suurem osa rasedatest on kõige vastu vaktsineerimata, sest zen), ronimisklubidest üks küsib, aga teises pole töötajaidki — nii et seal on probleem lahendatud nii, et igaüks, kes ronima läheb, peab telefonis linnukese tegema ja ütlema, et “vannun, et ma nagu täitsa päriselt ka olen vaktsineeritud, on me mum“. Spordiklubi Spartast, kes avalikult kuulutab, et nemad küll midagi ei küsi, on kõik kuulnud. Eile just kuulsin tuttava tuttava kogemusest, kus üks Tartu MyFitnessi töötaja ütles talle, et ta ei viitsi ta vaktsineerimispassi vahtida. Redditis ka just teema sellest, et suuremaid spordiklubisid ei huvita. Et kas te arvate, et nüüd hakatakse neid kohti päriselt kinni panema või? Et enne ei tehtud midagi peale suurte sõnade, aga nüüd järsku tehakse?

Restoranid-kohvikud? Tundub, et täiesti juhuslik, kas küsitakse või mitte. Enne puhkust käisime Café Lyonis, seal küll küsiti. Pärast koju saabumist viisime Cyruse õe sinna Noa restorani kõrval olevasse pagariärisse, seal ei küsinud keegi mitte midagi. Üleeile käisin So Brooklynis, seal küsiti. Mul oli seal endal väga piinlik, sest tavaliselt on mul juba telefon käes ja olen valmis näitama, aga seekord olin täiesti unustanud, et vaktsineerimistõendid eksisteerivad, ning see ettekandja küsis seda nii ettevaatlikult ja viisakalt, et mul oli temast täitsa kahju, ilmselt on tal mingeid ebameeldivaid kogemusi olnud. Restoranide kohta on raske öelda, sest meie lemmikkohas esimene kord küsiti ning edasi pole küsitud — aga meile on ka konkreetselt iga kord sattunud see sama ettekandja, kel on nii fenomenaalne mälu, et ta teab peast Cyruse lemmikõllesorte ja minu lemmikkooke (ja me ei käi seal mitte sugugi igal nädalal), nii et ilmselt ta ei tea mitte ainult seda, et ta on meie vaktsineerimispasse juba kontrollinud, vaid ka seda, millist aluspesu ma kannan ja kus ma koolis käisin. Nii et väga võimalik, et seal kõiki uusi nägusid tegelikult kontrollitakse, ma ei ole tähelepanu pööranud, kuidas teistega käitutakse. Eile käisin O’Learyses enne kino, seal ka kontrolliti (kuigi seal on nii meh toit, et ma ei tea, miks poisid selle koha valisid). Aga tundub, et üldiselt pigem selline 50/50, kuidas satub.

Poed? Minu meelest on see nende “nüüd hakkame maske kontrollima” täiega naeruväärne. Kohustus on kogu aeg olemas olnud, aga siiani pole keegi kontrollinud, aga nüüd kohe hakkame. Nagu päriselt. Usun seda siis, kui oma silmaga näen. 😀 Aga samas on see, et nad üldse selle ühisavalduse tegid, üsna märgilise tähendusega. Ilmselt on nad aru saanud, et oleme uue lockdown’i lävel ja loodavad seda vältida. Mis äärmiselt suure tõenäosusega ei õnnestu, minu ennustus on, et mõne nädala pärast istume siin kõik jälle kodus, vaktsineeritud või mitte. Lihtsalt see on debiilne, et augustis ütlesid nad rahumeeli, et nad ei saaks parima tahtmisegi juures midagi kontrollida, sest neile pole seda õigust antud, aga nüüd järsku … maast leidsid selle v? Või kust see õigus neile järsku tuli? Sest maskikandmine on minu meelest see üks asi, mis võiks natukenegi mõlemale poolele turvatunde tagada, olgu nad vaktsineeritud või mitte. Ja kui mina näiteks tervislikel põhjustel ei saaks vaktsineerida, nii et testiksin end kaks korda nädalas ja lisaks kannaksin maski, siis mind ajaks küll närvi see, kui vaktsineeritu ei vaevu poes maski kandma, sest “ma olen ju vaktsineeritud” (argument, mida ma olen kahjuks juba mitu korda kuulnud).

Kusjuures minu jaoks isiklikult on kõige suurem pettumus selle pandeemia ajal olnud see, et ma tõesti naiivselt arvasin, et kui inimesed sellest üldse midagi õppisid, siis seda, et ära, raisk, roni kuskile, kui sul on mingid haigustunnused, istu kodus. Aga tegelikult on ikkagi ebameeldivalt palju nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesi, kes teevad siis vastavalt kas “no ma olen nagunii vaktsineeritud” või “no see on lihtsalt väike köha, mida sa kardad”. Ee, ma kardan näiteks seda, et kui ma saan sult täiesti suvalise külmetushaiguse, siis on mul megasitt olla. Või saan gripi ja vaevlen mitu päeva, sest ma ei saa ravimeid võtta — mulle on isegi Coldrex ju praegu keelatud. Ja no kui ka ei oleks, ma ikka ei tahaks ei su koroonat, grippi, tuberkuloosi ega lihtsalt külmetust. Ma tõsiselt ei saa aru, kuidas nii suur hulk inimesi tundub olevat siiralt segaduses selle üle, et enamik meist ei taha ÜHTKI haigust, sest noh, terve olla on ju mõnusam.

Veel enam, ma töötan IT-s, isegi kui su perearst on öelnud, et su tavaline külmetus ei ole enam nakkav, MA EI TAHA SU LURISTAMIST KUULATA. Meil on kõik variandid olemas, et sa saaksid kodust töötada, ära tule kontorisse, kui sa TEAD, et sinuga samas ruumis viibimine teistele rõve on. Mina näiteks ei käi parajasti kontoris muuhulgas ka selle pärast, et mind ennast häirib see, kuidas MINA lõhnan. 😀 Cyrus ja lähedased sõbrannad kinnitavad, et nad ei ole mingit erinevust täheldanud, aga MINA ISE tunnen, et mu lõhn on natuke teistsugune ja hoopis tugevam kui muidu, ning see, et ma kaks korda päevas pesus käin ja deodoranti kasutan jne, ei muuda seal midagi (väidetavalt on see taas looduse poolt nii seatud, sest titt on ju esimesed kolm kuud suht pime, nii et ema lõhn on talle oluline indikaator, aga ma eelistaksin siiski mitte haiseda, aitäh). Et noh, mingi selline elementaarne viisakus on olemas, mida võiks ju teiste suhtes rakendada. Ja siis oli meil eelmises töökohas näiteks tüüp, kes köhis ja luristas ning ütles, et ta tuli kohale, sest ta “on kontoris motiveeritum”, mis võib muidugi tõsi olla, aga mõtle suurele pildile ka. Sinu suurem tööviljakus pole väärt seda, kui viis inimest sinuga samas ruumis saavad tunduvalt vähem tehtud kui tavaliselt, sest nad kujutavad elavalt ette erinevaid viise sinu piinarikkalt mõrvamiseks.

Oli mul mingi mõte ka selles postituses peidus nüüd v? Vist see, et me kõik sureme nagunii õudset surma ja pääsemist ei ole. 😀 Ja et igaüks saab ainult ennast kaitsta, tasub hetkel iganädalaste orgiate arvu natuke vähemaks tõmmata. Ja et maailm ei ole must-valge. Täpselt nii, nagu tervislik toitumine ei ole imevahend, mis kõik haigused ära hoiab, ei ole vaktsiin imevahend, mis pandeemia homme lõpetab — aga mõlemad on kahtlemata siiski kasulikud, eriti kui sa oled mingilgi moel nõrgestatud organismiga. Mina näiteks olen (nagu kõik teised rasedad), nii et ämmakas soovitas hakata juba mõtlema, kas tahaksin tugevdavat doosi enne või pärast sünnitust, sest kaheksa kuud saab just detsembris täis. Hakka või antikehade taset testima, aga no esiteks peaks 15 eurot maksma ja siis peaks ise kuskile minema ja ….

P.S. Olgu öeldud, et sel nädalal on kolm minu vaktsineeritud tuttavat üsna väikeste haigustunnustega igaks juhuks siiski kodus istunud ning kõik ka testi teinud, enne kui tagasi inimeste hulka sukelduvad (kõik negatiivsed). Nii et võin uhkusega öelda, et vähemalt minu lähemas tutvusringkonnas on siiski normaalsed inimesed.

faith

Ma tahan ka suhetest rääkida

Nii tore on tagasi olla. Oma voodi, oma vannituba, oma kass. Viimane küll jooksis meile uksele vastu ja siis tegi äärmiselt üllatunud “kumbki teist pole see toitja, keda ma ootasin” nägu, aga ööseks tuli juba kaissu (ning kui Cyruse õde hommikul kell kuus peolt koju jõudis, ei tõstnud kass peadki, kuigi muidu peab seda igati sobivaks ajaks, et hommikusööki nuruma hakata). Nii et mina kavatsen siit järeldada, et ju ta ikka natuke igatses, ei igatsenud mina üksi. Koduigatsuses mängis muidugi suurt rolli see ka, et mingi hetk läks meie koduserveris midagi pekki, nii et me ei saanud sealt enam otse Twin Peaksi uut hooaega vaadata. 😀

Külm on, see on üsna ebameeldiv. Seda enam, et ükski mu enda jope ei käi hetkel eest kinni. Nii et aklimatiseerun siin vaikselt ja üritan selle käigus mitte neere ära külmetada. Ja süüa tahaks muidugi kogu aeg, sest keha tunneb, et suurem energiavajadus. Cyruse õde liikus talveks edasi Küprosele, sest miks mitte, noored vallalised inimesed, kellel kaugtöö võimalus. Suht mõnus mõte.

Mul endal on sel nädalal kogu aeg megalt tegemist, nii et avaldan ühe postituse, mis juba mitu nädalat mustandina kõpitsemist ootas. Mallu kirjutas juba saja aasta eest suhtele tagasivaatava postituse, mis jäi mul kahel põhjusel nii kripeldama, et tahaks kohe ise ka kirjutada. Mitte nende suhtest muidugi, ENDAST ikka, kellest siis veel. Esiteks käis sealt veidi läbi ka see suhtepsühholoogias väga tuntud troop, kus üks osapool on jõulisem ja nö sõidab teisest veits üle, mille tulemusel teine harjub järele andma ning ehk isegi ei taha enam mingeid otsuseid teha, sest milleks, nagunii boss otsustab. Mille tulemusel on muidugi lõpuks see esimene vihane (sest sellised pole õnnetud, nad on vihased), sest “miks mina pean kõike üksi otsustama” (vt ka naised, kes suurest armumisest kõik kodutööd õhinaga enda kanda võtavad, ja hiljem on vihased, sest “miks keegi ei aita”).

Ja antagu mulle andeks, aga minu meelest käib see natuke põhimõtteliselt kogu blogimaastiku kohta. Okei, Ritsik ehk on tiba pehmem, aga kõik teised blogivad naised, kes mulle pähe tulevad (sh ma ise), on … tankid. Veerevad rõõmsalt oma teel, isegi märkamata, et kellestki sai üle sõidetud, ja siis üllatuvad, kui keegi kurtma hakkab, et kle, minu arvamusega ei arvestatud. Sest no ehk oleks võinud selle arvamuse vähe paremini kuuldavaks teha, ei v? Sa kolm korda proovisid, aga ma lihtsalt ajasin oma joru edasi? Ei ole võimalik!

Mul on selles mõttes oma elust ekstreemne näide, et eksabikaasaga olime me mõlemad sellised kõvad kivid, kellele nagu ei tulnud väga pähegi see, et teistel inimestel on ka vajadused. Ajasime mõlemad rahulikult oma asja ja tegelikult oli kõik väga lihtne (vähemalt selle koha pealt). Kogu aeg oli selge, mida teine inimene tahab, ei mingit teisitimõtlemist, sest kõigi huvid olid selgelt laual. Kui toimus põrkumine, siis veidi ragistasime ja leidsime kompromissi (või ei leidnud). Aga väga harva juhtus seda, et üks meist tegi tsirkust teemal “sa oleks pidanud ise aru saama, et …” Ja mul pole talle ühtki etteheidet, mulle selline lähenemine sobis, sest kõik olid ausad.

Nii et kujutage nüüd ette minu üllatust, kui läksin temast lahku ja ühes järgmises suhtes juhtus kohe alguses selline lugu. Istun mina autoroolis, sõidan kallimaga kodu poole. Kallim küsib, kas mul poest ka midagi vaja on. Ma ütlen, et ei, mul kõik hommikusöögiks olemas ja õhtust olen ma juba söönud. Räägime muudest asjadest ja enne kodu viimasest supermarketist mööda sõites küsib ta korra veel, kas ma olen kindel, et mul sealt midagi vaja ei ole. Nope, all good. Läheme koju, läheme magama, tuleb järgmine hommik. Ja ta ütleb hommikusöögi ajal midagi stiilis “Jumal tänatud, mul oli kõht nii tühi, sest ma ei saanud ju eile õhtul süüa!”

Mina: ???

Tema: No ma tahtsin poodi, aga sa ju ei tahtnud minna.

Mina: Sa ju ei öelnud, et SINA tahad poodi, sa ainult küsisid, kas MINUL on midagi vaja.

Tema: Nojah, aga kuidagi ebaviisakas tundus oma vajadusi peale suruda, kui sina roolis oled.

Ma siiani ei tea, miks ta siis õhtul võikut ei teinud või 200 meetri kaugusel olevasse poodi ei läinud või … normaalse inimese kombel ei öelnud, et “mul on kõht tühi, lähme toidupoodi”. Nagu ilma naljata, see oli vist esimene kord elus, kui ma sain aru, et meie ümber on ka inimesi, kes lihtsalt ÜLDSE ei sõnasta oma vajadusi. Või sõnastavad neid nii hägusalt, et kui sul kogu aeg radar ei tööta just nende vajaduste kinnipüüdmise nimel, siis sa ei pane neid tähelegi. Etteruttavalt võin öelda, et see, et nad neid vajadusi ei sõnasta, ei tähenda sugugi, et nad samal ajal sisimas ei kibestu iga kord, kui neid vajadusi ei märgata — varsti hakkavad järgnema passiivagressiivsed kommentaarid selle kohta, kuidas sa ju KUNAGI ei tee üht või teist (loomulikult mitte siis, kui oleks päriselt vaja teha üht või teist, tagantjärele ikka). No ja kui te usute, et love languages on tõsiseltvõetav asi, siis tal oli see raudselt acts of service. Aga sellises kastmes, et tal näiteks oli minu korterivõti, nii et ta läks salaja sinna, koristas mu elamise ära, ja siis oli solvunud, sest mul oli sellest üsna ükskõik. St kui sulle meeldib koristada, korista, ega ma kätt ette ei pane, aga kui MINA olin eelneva puhtuseastmega ka rahul, siis ma eeldan, et sa tegid seda ENDA mugavuse suurendamiseks, sest mul polnud seda ju vaja. Nii et noh, see ei pane mind erutusest põlvili langema ja su püksilukku avama. Teiseks oli tema peas sel juhul alati mingi covert contract (varjatud kokkulepe?), nii et ma teadsin ette juba, et nüüd ma nädalakese pärast kuulen, et “mina tegin sinu heaks kõike seda, aga sina …” Nagu ei, ära tee siis, kui tulemus ei meeldi, aga kui sa minust midagi tahad, siis küsi, mitte ära tee mingit lambiasja, lootes, et ehk ma siis teen midagi uut vastu. Seda enam, et see polnud “mis võiks Rentsile meeldida”, see oli “mis võiks mulle meeldida”. 9 korda 10st ma lihtsalt seisan seal üllatunult ja mõtlen, et nahhui tal oli vaja mu raamatud riiulis tähestikujärjekorda panna. (Järjekordne põhjus, miks mu abikaasa nii suurepärane on — ta tõesti ostab mulle kingitusi või teeb mulle väikeseid teeneid, mille kohta ta teab, et need MULLE meeldivad, mitte ei osta mulle näiteks kleiti, mida tema tahaks minu seljas näha.)

Ahjaa, meil oli vahepeal ka mitu tüli, kus mina ei teadnud, et me tülitseme. Tema oma peas mõtles otsast lõpuni välja, mida tema ütleks ja kuidas mina vastaksin, mis tema selle peale ütleks ja mis lõpptulemus oleks. Ja siis oli minu peale solvunud ja taas passiivagressiivne, sest neist enda peas väljamõeldud stsenaariumites ei olnud ma piisavalt mõistev. Kusjuures üldiselt olid need tülid teemadel, mis mind üldse ei huvitanud, sest miks peaks mind näiteks huvitama, kas sa sõidad nädalaks ajaks emale külla vms, mul on oma elu. (Ja jah, me olime sel ajal mõlemad 25+ täiskasvanud inimesed, miks te küsite?)

Ma mäletan, et just kasutasin seda pilti, aga nii oktoober kui ka see emotsioon kestavad veel

Kurat, äkki selle loo moraal peaks olema, et ära sebi hulludega, on endal kergem? Kuigi tema oli küll väga äärmuses, aga see ei muuda fakti, et keskmine inimene on minuga võrreldes ikkagi veidi pehmo, kui enesekehtestamiseks läheb, ja enamasti ma isegi ei märka, et ma siin parajasti midagi kehtestan. Iseasi muidugi, et valdav enamus asju ei huvita mind piisavalt, et end kehtestama hakata. 😀 Aga ma igatahes üritan pärast seda kogemust natuke rohkem jälgida, et ma enda seisukohti liigselt peale ei suruks. Ja samas olen täiesti allergiline inimeste suhtes, kes ütlevad iga asja peale, et “ah, mis nüüd mina”, sest ma ei viitsi mõistatada, mida inimene tahab, kui ta ise seda öelda ei soovi. Praegu niigi on kodus olukord, kus meil mõlemal on oma ideed otsas, nii et siis me üritame mõlemad arvata, kuhu teine tahaks sööma minna või kuidas nädalavahetust veeta. Pool ajast me kumbki tõesti ei tea, mida me tahame, st midagi nagu võiks, aga kes kurat see teab, mida siis täpselt ja … Mina olen pool ajast nii väsinud, et minu ainus soov on näha ülaloleval pildil. Oh jah.

Teine teema, mis Mallu postitusest läbi käs, oli teineteise jaoks aja leidmine. Ja see on taas teema, millega meist vist kõik mingil määral suhestuvad. Mulle mõjus küll pandeemia nii, et kuna me töötasime mõlemad esimese lockdown’i ajal kodus, kuigi erinevates tubades, siis oled nagu kogu aeg koos, aga samas nö kvaliteetaega ei veeda – aga samas tahaks siiski teineteisest puhkust, sest te olete kogu aeg koos. Nii et käisin omaette jalutamas ja välijõusaalis ja ühe sõbraga boulderdamas jne. Nii et ma saan täiega aru sellest, et kui siis on võimalik kodust välja saada, siis tahad vahelduseks omaette olla. Aga meil ei olnud kolme last jne, nii et meil oli võimalik eraldi patareisid laadida, nii et tekkis soov taas ka koos aega veeta (ja me tõesti käime teadlikult väljas ja joome kohvi ja räägime asjadest, mis ei ole kohustused, vaid no sellest, kes mida põnevat lugenud on jne). Aga mida teha olukorras, kus on nii palju ühiseid stressirohkeid kohustusi, et te ei jõuagi sellesse punkti, et patareid oleks taas seal, kus mõlemad ühel ajal tõesti soovivad panna end kenasti riidesse, koos välja minna ja rääkida asjadest, mis ei puuduta pangalaenu, lapsi, tegemata töid ja muid igavaid asju? Nagu näha, siis Mallu ei teadnud vastust sellele küsimusele. Ma võin ausalt öelda, et minul pole küll õrna aimugi. Tuttavate pealt on jäänud mulje, et üritatakse see aeg lihtsalt üle elada, mõnel veab ja mõnel mitte. 😀 Nii et see on natuke hirmutav.

P.S. Mis teie arvate, kaua mul aega on, enne kui kõik jälle päris lukku pannakse? Ma tahaks ideaalis ühte tugitooli osta, aga mitte enne järgmist palgapäeva — kas olen loll, kui arvan, et vaktsineeritud vast ikka novembris mööblipoodi saavad?

antropoloogia

Kui materialistlik lähenemine

Jagasin siin Cyrusega Eesti traditsioonilisi unelaule, sest no need on lahedad. Kahjuks ei leidnud üles seda kunagi nähtud Kihnu naistega versiooni, mis oli tõesti nii võimas, et natuke tuli hirm peale, aga juba selle kohta küsis mu abikaasa, kas me hirmutame siin lapsi magama. 😁 Aga hakkasin mõtlema, et need kõige kuulsamad laulud on USAs ja Eestis küll ühtviisi materialistlikud, aga täiesti erineva nurga alt.

Ameeriklased laulavad oma nunnule sellest, mida issi-emme talle kohe ostma hakkavad. Eestlased küll alustavad õrnalt oma äiu-äiuga, aga lähevad kohe selle peale, et kle, mis sellest magamisest nagu tglt kasu on – uni ei anna uuta kuube. Alatoon on selline, et äkki ikka lähed tööle ja hakkad ise end elatama, kulla laps. See, et ta sealt kolmeaastasena hanekarja jõudis, oli ainult järgmine loogiline samm.

Huvitav, eks ole, et miks just SELLISTE sõnadega laulud end kindlalt kultuurilukku kirjutavad.

anna kannatust · idiots

Miks ma pean jälle koroona jutuks võtma?

Viimane punkt on see huvipakkuv

Õige vastus on, et selle pärast, et meie valitsusel ei ole sel teemal mitte mingit normaalset kommunikatsiooni ja see ajab mind nii närvi. Mäletate, ma kirjutasin juba kahe kuu eest sellest, et ei tea, kas mina kui aprilli alguses vaktsineeritu peaksin koju tulles isoleeruma või mitte? Noh, TÄNA sain lõpuks õige vastuse teada, sest AirBaltic saatis mulle ülaloleva kirja.

Ehk siis jah, nüüd on tõesti nii, et Cyrus ei pea isolatsioonis olema, aga mina pean, sest mul sai viiendal oktoobril kuus kuud täis. TÄIENDUS: KRIIS.EE (NENDE PEATOIMETAJA NÄOL) VÕTTIS MINUGA ÜHENDUST JA ÜTLES, ET AIRBALTICU INFO ON VALE NING TEGELIKULT VÕIB SIISKI 12 KUUD PÄRAST VIIMAST SÜSTI RAHUS RINGI HOORATA (ehk mitte päris selles sõnastuses, parafraseerin siin). Nii et järgnevad koroonalõigud on nüüd paranoiku lämin, aga ajaloolise tõe huvides jätan siiski alles (väikeste muudatustega, et ladusam oleks).

Õnneks arsti juures käia on siiski lubatud, muidu oleks päris nirusti. Muide, Cyrus vaktsineeris alles suve teises pooles just selle pärast, et ma suures paranoias lasin tema vaktsineerimist suht viimse hetkeni edasi lükata, et oleks ikka kindel, et sünnitustähtajaks ja paar nädalat pealegi veel kuus kuud viimasest vaktsiinist täis poleks — sest nende suvalisel hetkel välja tilkuvate infokübemete põhjal pole iial võimalik ennustada, mil on väikeses kirjas kuskil, et kui kuus kuud möödas, siis naisega haiglasse kaasa või sinna hiljem külla ei saa. Ja arvestades meie riigi (ja tegelikult ka iga teise riigi) senist vaktsineerimisplaani, siis no mina küll ei mängiks selle peale, et kui nad järsku nii otsustavad, siis kõigile soovijatele lisasüsti üldse saada oleks. (Plaan on muidugi seal kehv sõna, aga ma ei tea, kuidas teisiti nimetada seda asja, mille Tanel Kiik peldikupaberi servale kritseldas, et seda siis kokku käkerdada ning seda Irja Lutsari ning erinevate osakondadega jalkamänguks kasutada.)

Ja kõige rohkem ajabki mind närvi see, et see info ei ole vabalt kättesaadav ja seda tegelikult ei edastata selgelt inimestele. Sest näiteks praegu ma ei tea, kas ja mida muud see mulle tähendab. Kui mul oleks näiteks tööl positiivse testiga kolleeg, kas siis mina peaksin isolatsiooni jääma, aga Cyrus ei peaks? Sest avalikult räägitakse ju ainult sellest, et vaktsineeritud ei pea seda tegema, kui laps või kolleeg haigestub. Irja Lutsar ütles täna, et antikehadega inimestele võiks mingi tõendi anda — aga isegi tema ise ei tea, mis see vajalike antikehade piir võiks olla. Ja vähemalt mulle jääb mulje, et igasugused ettepanekud on lihtsalt suvaliselt kübarast välja tõmmatud. Ja ma ei tahtnud alguses “kübarast” kirjutada, aga ma olen viisakas inimene.

Jah, nii on

Meile tulevad oktoobri viimasel nädalal külla välismaa kolleegid, kellega ma väga tahaksin kohtuda. On see mulle üldse ohutu? On minuga kohtumine neile ohutu? Kas selle teada saamiseks peaksin ma oma raha eest antikehade testi tegema? Kui palju minu vaktsiinikaitse on kehvem mu kolm kuud hiljem vaktsineerinud mehe omast?

Ma tahaks plaati vahetada ja mõne positiivsema noodiga lõpetada, aga ma ei viitsi rääkida oma elust, sest mul siin ei toimu ju midagi peale tüüpilise rasedaelu. Musi ronis oma esimese 7a+ raja ära, sellest võin rääkida. Nagu üks tuttav juba Facebookis rõhutas, siis VIIE katsega, mitte neljaga! 😀 Esimesel päeval jõudis kolm korda proovida, teisel viis esmalt ekspressid üles ja siis ronis teise katsega kohe ära. Eestlasele poleks 7a+ vist nii oluline, meil siin püütakse pigem seda esimest seitsmega algavat raskusastet, aga ameeriklaste jaoks on see suur asi. Nimelt kasutatakse radade raskuse hindamiseks erinevaid süsteeme. Meie 7a on nende jaoks 5.11d, aga 7a+ on nende jaoks 5.12a. Ehk siis nende jaoks tähistab just see uuele tasemele jõudmist ja on miskit, mida sõpradega jagada, sest sa pole enam mingi 5.11 luhvtikusti, vaid võid uhkelt öelda, et oled 5.12 peal.

See võttis ikka täiega läbi

Aga mõnel tekkis ehk küsimus, et milline siis on tüüpiline rasedaelu? No kui te juba ise küsite, siis las teie kloun lõbustab teid taas. Nagu ma öelnud olen, siis teen siin peamiselt aeroobset trenni. Hiljuti otsustasin, et teen oma 10 km jalutuskäigu pärast päikeseloojangut — ja kuna rasedal on see täielik õnnemäng, siis tundsin kuskil 7 km peal, et no pole parata, enam ei kannata. Õnneks olin kohas, mis oli täiesti KOTTPIME ja HAUDVAIKNE, ainus heli oli ritsikate saagimine. Ja no oskate ilmselt arvata, et nii, kui ma ühe tee ääres oleva paadi taha maha kükitasin, sõitis minust mööda mitte üks, vaid VIIS autot. Ja noh, kui teil on olnud õnne näha, kuidas Poolas oskavad prostituudid end ideaalselt täpselt tulede valgusvihku sättida, siis selgus, et see varjatud anne on peidus ka minus! Muidu poleks nagu hullugi, aga kui ma järgmine kord päevavalguses sinna jalutama läksin, siis selgus, et tegelikult oleks seal miljon kohta olnud, kus üle madala aia astuda ja varjatult põiel ära käia, ma lihtsalt ei näinud pimedas ühtki neist. No ja ei julge ju keset ööd kuskile jalgu murdma ka ronida hea õnne peale. Nüüd käin jalutamas ainult päevasel ajal — on küll raskem (viimati läks pulss kõige raskema tõusu peal 154 peale 😀 ), aga samas on megamõnus ennast niimoodi rihmaks tõmmata ja siis otse ujuma minna. Aga mulle muidugi üldse meeldib trenni teha, minu jaoks on täpselt sama mõnus 10 kraadi käes ja seenevihmas rabeleda, et siis kodus otse sauna minna.

Nii et ma juba suht igatsen koju. Ja mitte ainult selle pärast, et minu kodusel matkarajal on KAKS korralikku ja alati paberiga varustatud välipellerit. 😀 Igatsen oma kassi ja sauna ja oma tavapärast rutiini. Ilmselt hea ajastus, puhkus saab läbi just siis, kui koju igatsema hakkad.

anna kannatust

Nüüd olen siis mina ka varastavate blogijate kambas

Täitsa pekkis, mul on NII piinlik praegu, elus ei oleks osanud arvata, et ma SELLESSE seltskonda satun. 😦 Lühidalt … No seda lugu ei saa lühidalt rääkida, see on pikk lugu. See nimelt hakkas juba juulis, kui ma olin Soomes ronimas. Panin sellest instasse pildi ka ja tuttav lätlane kirjutas mulle, et öelda, et ta unustas just oma Scarpad (ronimissussid) Soome ronihalli maha ja minust oleks väga kena need kaasa korjata. Kahjuks oli uks lukus juba, aga minu kopsimise peale tegid ikka lahti ja lasid mu sinna mahaunustatud asjade kasti kallale, kus oligi muuhulgas täpselt üks paar Scarpasid, nii et korjasin need rõõmuga kaasa.

TÄNA oli see päev, mil ma nende omanikuga Kreekas kokku sain, sest kus mujal lätlastega ikka kohtuda. Ainult et nagu te ilmselt juba arvata oskasite, siis … Ta ei ole nende omanik. Tema kadunud sussid olid number 42 ja mina varastasin talle kellegi 39, sest no mina ei osanud midagi kahtlustada ja ainult üks paar seal kastis oli, nii et ma ei hakanud numbrit vaatamagi, silma järgi nägin, et minu omadest hulga suuremad, mis seal enam arutada.

Ja noh, mis ma teen nüüd, ma ei lähe ju juulis kadunud susside õiget omanikku neli kuud hiljem otsima, seda enam, et enne sünnitust ma igatahes Soome ei jõua, tõenäoliselt imiku kõrvalt ka kohe mitte. Nii et ei olegi muud varianti vist, kui selle häbiga nüüd elada. Või kas ikka on nii? Need ei ole odavad sussid, heal päeval saad 125 euroga selle paari, Soomes ilmselt on kallimad. Nii et ma täitsa tõsiselt mõtlen siin nüüd, mida hea inimene sellises olukorras teeks. Kirjutaks ronihalli neli kuud hiljem ja küsiks, kas nad mäletavad, kas õige omanik tuli neid otsima ja kes ta olla võiks? Sest piinlikkus piinlikkuseks, aga võimaluse korral võiks vist üritada oma patte heastada kuidagi. Oleks eelmise nädala teema, poleks mingit probleemi, võtaks ühendust ja maksaks kinni, sest noh, loll peab ikka oma vigade eest maksma, kuni õpib. Aga nüüd tagantjärele on seda omanikku ilmselt raske leida ka. :/

Ma ei tea, andke nõu mulle. Annetan orbudekodule raha ja unustan selle loo või üritan kuidagi seda õiget ohvrit üles leida?

P.S. Seda kirjutades meenub mulle, et ma olen korra teismelisena ka kogemata välismaal kirikust varastanud, sest ma täiesti tõsiselt arvasin, et tegu on tasuta võtmiseks olevate asjade riiuliga, kus on nö usku reklaamivad asjad (see oli mingi pisike värviline raamatukene piiblilooga). No erakonnad ju ka jagavad tasuta nänni enne valimisi, usklikel on alati valimised. Mitu päeva hiljem juba teises riigis olles tuli kellegagi vesteldes välja, et see, et hinnasilti polnud, tähendas seda, et kuskil oli mingi kogumiskast, kuhu oleks pidanud selle eest enda poolt sobivaks peetud annetuse panema … Nii et kui Jumal peaks tõesti olemas olema, on paradiisiuks minu ees juba ammu suletud.

yoga

Rasedajooga

Teate, ma hakkasin juba suhteliselt teise trimestri alguses rasedajoogas käima ja olin alguses täiesti sillas. Leidsin nimelt sellise koha, kus liiga palju ei räägita sisemistest jumalannadest või positiivsest energiast. St natuke sellest viimasest, aga mitte nii palju, et otseselt pinda käiks. Mul on alati tunne, et 90% saalis istuvatest inimestest lihtsalt kannatab selle osa välja, et kasulik osa kätte saada, aga ehk ma lihtsalt eeldan, et kõik on nagu mina. 😀 Aga harjutused on head ja seltskond on tore ning kohustuslikus korras saab rohkem tehtud. Kuigi ütlen ausalt, et heas vormis inimese jaoks on rasedusjooga siiski selline asi, et tegin enamasti samal päeval näiteks rasedate TRX-itrenni või seda rasedale moditud Ashtangaversiooni juurde, et oleks tunne, et olen midagi teinud ka peale kükkide ja hingamisharjutuste. Kripeldas küll veidi see, et pooleteisetunnisest kohtumisest ca 40 minutit oli nö päris trenn ja ülejäänu oli kas lõdvestumine või juturing, aga samas räägitakse seal juturingis tihti asjadest, mis väga kasulikud tunduvad, belly mapping‘ust näiteks. No ja teiseks ma saan selle eest Stebbyga maksta, nii et mul on see nö maast leitud nagunii.

Lisaks pannakse kõik tunnid otseülekandega (ja järelvaatamiseks) netti ka, nii et kui näiteks neljapäeviti on päevane tund ja mul parajasti palju töökohustusi ja kohaleminekuks pole aega, saab kas teleka ees kaasa teha või õhtul järele teha. Aga. Ja siit tuleb nüüd megasuur AGA. Mina hakkasin ainult neti teel osalema pärast seda, kui ühel õpetajal tekkis mõte, et me peaksime tunnis koos laulma. Saan aru, et paljude meelest on see totter piir, aga ma ei julge kohalegi minna kuskile, kus minust seda eeldada võidakse. Niigi elasin ma juba üle selle tunni, kus me võhivõõraste inimestega harjutasime, kuidas mees sind sünnituse ajal silitama peaks, kuigi see oli ka VÄGA raske. Kui videotunnis laulmist peaks ette tulema (ja on tulnud küll, see õpetaja avastas vist enda jaoks midagi toredat), lähen ja käin selle ajal vetsus või silitan kassi. Ja see ei tähenda, et ma tulevikus oma lapsele ei laulaks vms, lihtsalt siin on suur vahe, kas ma laulan kaasa terve klassiga või kodus oma imikule. Nii et tegelikult tahaksin ma ikkagi natuke vähem “vaimset” tundi, aga no pole olnud õnne leida. Ehk siis kui kellelgi on megahäid soovitusi viimaseks paariks kuuks, siis ma võtaksin täitsa kaalumisele, sest praegune on täpselt selline “üsna hea, aga …”

faith

Rasedus ja esimene trimester

Millal siis veel oma esimesest trimestrist kirjutada, kui mitte kolmanda trimestri esimesel päeval. 😁 Eks see ole selline vana hea “inimene plaanib ja Jumal naerabjuhib” lugu suuresti, aga no iial ei tea, äkki mul tekib hullumeelne soov seda kõike veel korra kogeda ning siis saan siit lugeda, kuidas elu oli. Lühikokkuvõttena võin ette ära öelda, et loo moraal on, et ei tasu uskuda vaktsiinivastaste propagandat, mille kohaselt pole pärast koroonavaktsiini vaja enam rasestumisvastaste vahendite peale raha raisata, sest nagunii oled viljatu — see ühest inimesest koosnev valim siin on tõestanud, et see oli false advertising. Viskasin rõõmuga pillid prügikasti ja mõtlesin, et nüüd alles hakkame muretult elu nautima! No ja võta näpust. Viimane kord, kui vaktsiinivastaseid usaldan.

Kuna see on esiteks megapikk postitus ning teiseks sisaldab õrnema kõhuga inimeste ja niisama meesterahvaste jaoks ehk liigselt rõvedusi ausaid kirjeldusi, panen siia joone vahele, ei pea need lugema, kes ei taha. Ja kes arvavad, et tahavad, see on tõesti MEGAPIKK, ma olen kuid siia ju märkmeid teinud.

Loe edasi “Rasedus ja esimene trimester”
movies

Asum (jah, nagu Isaac Asimovi asum)

Juhuks kui te ei ole märganud, siis vana sci-fi jaoks on hea aasta. “Düünist” tehti film ja reedel hakkas Apple TV “Asumi” sarja näitama.

Kusjuures ma olen teiega täiesti aus. Ma olen raamatuid lugenud küll, aga nii lapsena, et mäletan ainult, et meeldis, mitte seda, millest seal juttu oli. 😀 Veel hullem, oma lapseajuga jätsin ma KOGU SAAGAST meelde ainult selle, et kuna seal oli tegelane nimega härra Munn, oli seal ka ÜLINALJAKAS (jah, mul oli juba lapsena 13aastase poisi huumorimeel) lause, mis kõlas umbes nii:”Härra Munn oli laua taga ehmunult kössi vajunud.” Kõik. Mul ei ole õrna aimugi, kes see härra on, kas ta on hea või halb tegelane, kas ta on üldse oluline tüüp või kõrvaltegelane jne. Nii et vahtisin esimest osa suu ammuli, ilma igasuguse eelteadmisega.

Redditis kurdeti kahe esimese episoodi põhjal, et polevat raamatuga palju ühist peale selle, et tegelastel on samad nimed — vabalt võib olla, ma ju ei tea. Aga seda tean esimese osa põhjal küll öelda, et ilus oli ja põnev ka, nii et minu ootused edasiseks on üsna kõrgel. Soovitan küll pilk peale visata.

Treilku kõhklejatele:

anna kannatust

Ahjaa, koroonareeglid

SELLISEID puhkusepilte oleks mul vaja, aga ma ei ole nii graatsiline 🥺

Mul läks meelest ära, et pandeemia on ja võiks neist ka veidi kirjutada, seda enam, et Kos, mille kaudu me tulime, on punane. Nii et väike ülevaade.

Selleks, et üldse siia riiki saada, tuleb ära täita vorm nimega PLF. Üks pere võib koos täita, aga samas küsiti infot ainult minu (st peatäitja) vaktsineerimisandmete kohta. Selle vormi täitmisega asi ka piirdus – kui Kreekas maandusime, küsiti, kas meil on PLF olemas, aga jaatava vastuse peale seda tegelikult ei vaadatud, vaid rehmati käega. Sadamas astus küll üks politseinik juurde ja tahtis seda näha, aga siis avastas, et me peame laeva peale jooksma, nii et käskis hoopis mitte jokutada. Vaktsineerimispasse on kogu selle aja jooksul kontrollitud ühe korra, Tallinna Lennujaamas.

Küll aga võtavad kohalikud maskide kandmist väga tõsiselt. Esimesse taksosse istudes kohmitsesin selle kotist otsimisega, ja sain kohe märkuse – kuigi taksojuhil endal oli mask lõual. Olen aru saanud, et seda päriselt kontrollitakse ja kuni ta sul kas või ühe kõrva küljes ripub, on ok, aga kui teda pole, võid trahvi saada. Nii on näiteks kõigil ettekandjatel korralikult mask näos, kuigi julgelt pooltel on vähemalt nina katmata.

Kõige naljakamat lugu kuulsin aga reisikaaslaselt, kes käis noolemänguga baaris. Lihtsalt õllejoomiseks võid seal maskita istuda, aga kui tahad (samas pisikeses ruumis) noolemängu mängida, küsitakse vaktsineerimistõendit. Aga see pole veel kõik! Kui tahad püsti seistes nooli visata, pead maski ette panema – aga kui istudes viskad, ei pea. 😁 Nii et need reeglid on vahepeal … veidi naljakad.

Kuna mina ei käi baarides, siis mul neid muresid pole, maski pean kandma vaid poes käies ja ühtki tõendit ei taha ka keegi. Aga elame huvitaval ajal.

Ahjaa, tahtsin minna “Düüni” vaatama, aga selgus, et sellel saarel polegi kino. Nagu üldse. Kosil aga on vabaõhukino, kuigi vähemalt sel kuul “Düüni” ei näidata. Ma pole kunagi vabaõhukinos käinud, nii et nüüd mõtlen, et juba selle nimel võiks väikese päevareisi teha sinna, kõlab huvitavalt. 😊