See ei ole reklaampostitus

Kui kedagi huvitab, siis jah, tõesti on tegu tarkusehambaga ja tuleb teine tõesti välja võtta. Öeldi, et tegelikult tuleks suisa kaks tükki eemaldada, aga miskipärast ei saa seda korraga teha. Nii et esimese hooga eemaldatakse ca kuu aja pärast üks ja siis vaatame, mis edasi saab. Loodetavasti läheb igemepõletik paari päevaga mööda ning kannatab opini normaalselt elada. Praegu on natuke kurb, sest tahaks kohvi, aga see ei ole suus mõnus, nii et järelikult ikka ei taha. Mis elu see on sihuke.

Nii et räägin teile hoopis rullmassaažist – käisin juba eelmise nädala esmaspäeval, aga unustasin kirjutada. Pealkiri on selle pärast selline, et lugesin hiljuti usaldusväärsest allikast, et reklaamiga on tegu ainult siis, kui selle eest makstakse – kui ma midagi tasuta saan ja sellest kirjutan, pole see reklaam. Võite kolm korda arvata, kelle geniaalne teooria see on, aga tänane tõesti pole otseselt reklaamiks mõeldud – lihtsalt huvitav kogemus, nii et tahtsin teiegagi jagada. Nimelt ütles mu väikevend mulle juba eelmise aasta sügisel, et tal on üks rullmassaaži kinkekaart, mille ta on valmis mulle andma. Kuna ta aga elab minust tervelt kahe kilomeetri kaugusel, nii et enamasti kohtume me Tartus, sain ma selle päriselt loomulikult kätte oma sünnipäeva paiku. No ja nüüd, kui mu tavaline massöör puhkusele läks, tundus olevat hea võimalus see ära testida. Slaava boogu, mul tuleb pisar silma, kui ma ta puhkusele mõtlen, vähemalt kolmandat nädalat juba ära, ma ei suuda enam.

Igatahes. Massaaži kohta pole mul mitte üht halba sõna öelda, see oli päris mõnus (kuigi ma iseseisva rullimisega harjunud ka), aga minu jaoks on see roosamannakeskkond ikka väga üle võlli. No tegu oli sellise kohaga, kus kõik on üdini naiselik, sulle räägitakse Himaalajasoola kasulikkusest, seal saab osta nõid Nastja raamatut ja mingeid eeterlikke õlisid jne. Lisaks on ka massaaži ajal ekraani peal jutt sellest, kuidas see rull lõhub just praegu rasvarakke ja kuidas tselluliit on nahaaluste jääkainete kogum, mis selle rullimise mõjul nüüd kohe tuld tõmbab. Ma ei tea, kas nende keskmine tarbija võtab tõsiselt seda juttu? Mul pöörlesid silmad umbes sama tõsiselt kui see rull (ehk selle tõttu nad lubavadki, et üks massaaž kulutab kuni 450 kilokalorit, et lisaks aktiivsele rullipööritamisele pööritab tarbija ka hoogsalt silmi). Ja no kuskil oli hüüdlause teemal “just meie tõime need rullid spordisaalidest ilusalongi!” – mulle sobiks hulga paremini see, kui need oleksid ka Eestis spordisaalides ja ma ei peaks ekstra leidma aega, et ronida kuskile pärast trenni. Praegu olin ma seal nagu metsa viidud kala, mitte päris loomulikus keskkonnas selle üdini tungiva naiselikkuseenergia keskel.

Massaaž ise oli üsna meeldiv, nagu videost näha, lased järjest erinevaid lihasgruppe selle puust rulli vastu, samal ajal on ekraanil juhend, et kuidas täpselt. Naljakas oli see, et kodulehel räägitakse lõõgastavast privaatsest kogemusest, aga tegelikult on neil suht konveier – aga selles mõttes tõesti privaatne, et enamuse ajast oled sa seal ruumis üksi ja ise tegutsed juhistest lähtuvalt. Teiseks oli see päris mõnus, ainult jalataldadel oli alguses väga raske, sest no kõdi ju, tahad ära tõmmata. Aga muidu oli nii mõnna, et surusin ikka innukalt, kuigi tädi oli enne hoiatanud, et ära liiga hoogu mine, muidu on homme valus.

Mis te arvate, mis “homme” sai? 😀 Järgmisel hommikul oli konkreetselt selline tunne, nagu oleks korralikult peksa saanud. Reied olid nii valusad, et istuda ei saanud normaalselt, sest siis, kui need kokku juhtusid puutuma, võttis kiunatama. Kõndisin, nagu pakud oleks all. Julgen eeldada, et kui teha sellist asja kaks korda nädalas, on tõesti meeldiv ja lõõgastav, aga see esimene kord oli ikka räige ehmatus. Pea käis ka kergelt ringi ja metsik vedelikupuudus oli (mida nad ka ette hoiatasid, et tuleb palju vett juua). Samas üldine vorm väga kehv ei olnud, trennis sain ikkagi normaalselt hakkama, mis mind ennast üllatas – enesetunde põhjal arvasin, et ei tule mitte midagi, aga lihased läksid soojaks ja edasi oli juba nii mõnus, et mõtlesin, et huh, pääsesin. Nii kui maha jahtusid, valutasid muidugi sama moodi edasi – ja venitada polnud midagi, sest natukenegi sügavamal olid lihased ikka nii kanged. See kestis päris mitu päeva, massaažis käisin esmaspäeval ja neljapäeval oli veel natuke tunda, kuigi neljapäeva õhtul sai vähemalt juba venitada.

Kellele ma seda soovitaks? Ausalt, ei tea. Ma ei taha halvasti öelda, sest kogemus oli tegelikult meeldejääv, ma siiralt usun, et kui seda viis korda teha, oleks täiega mõnus. Aga kui ainult üks kord käia, siis soovitaks ainult masohhistidele. 😀 Kui käia viis või kümme korda, siis tekib mul küll natuke küsimus, et sellist süvamassaaži tahaks ilmselt inimesed, kes korralikult trenni teevad – kust neil see aeg, et sellele lisaks veel kaks korda nädalas ekstra kuskile massaaži minna? Minul küll ei ole. Nii et ilmselt sihtgrupp on need inimesed, kes siiralt usuvad, et see on trenni asemel ja selle tulemusel tselluliit kaob, keha isepuhastub ja maailm saab helgem paik. Nii et voh, teile ma seda soovitangi.

Mina ka kardan vahepeal

Algas see lugu vist … reedel. Jah, reedel käisin sõbraga lõunal ja nägin vaeva, et suud söömiseks piisavalt lahti hoida. Arvasin ise, et väike igemepõletik, sest mul on all vasakul hambarea lõpus igemes lihtsalt auk (kui õigesti mäletan, siis selle pärast, et tarkusehammas on seal aastate eest nüginud, aga siis rahule jäänud) ning mul on korra varem ka juhtunud, et läheb sinna mingi seeme ja siis mõned päevad on ebameeldiv. Noh, enam ei ole ebameeldiv.

Pühapäeva öösel ei saanud valu pärast magada, eile avastasin, et lisaks sellele, et ma nüüd verd tatistan (brutal, bro!), on ka kerged koordinatsioonihäired, st põletik ilmselt veidi suurem, kui esmapilgul arvaks. Nii et eile olin ise targem, võtsin päeval ibukat ja enne magamaminekut ka (ning nagu ma just teada sain, see, kes enne magamaminekut kell kümme õhtul ibukat võtab, saab hommikul kella kuueni magada, nii et NII hull see asi veel pole).

Aga nüüdseks on kehvematel hetkedel tunne, et valutab terve vasakpoolne lõualuu, nii et mul on kuri kahtlus, et see rahulik tarkusehammas ei ole enam nii rahulik – ja mul on kabuhirm. Cyrusel on üks tarkusehammas välja tõmmatud, härra maailmakodanik ei saanud üldse aru, mida ma kardan, “nagunii magad ju”. Kui selgitasin talle, et meil siin metslaste hulgas tehakse neid operatsioone kohaliku tuimestusega, läks näost kaameks ja küsis, kas poleks ehk võimalik natuke rohkem maksta ja PÄRIS arsti juurde saada. Nagu kõik mu tarkusehambakogemusega tuttavad oleksid habemeajaja juures teinud seda nalja. 😁

Aga nüüd ma täitsa tõsiselt küsin, et kui ma homme ka suremas olen, kuhu ma siis Tallinnas helistan? Kas on üldse mõni koht, kuhu on lootust kohe saada, aga samas ei pea korterit maha müüma ja koheldakse kenasti? Ja kui ON tarkusehammas, kas meil Eestis on siis tõesti ainult kohaliku tuimestuse variant? Sest kõik inimesed, kes on mulle oma opikogemust kirjeldanud, on põhimõtteliselt sõjakogemusi rääkinud, selliseid veriseid ja valusaid ja vastikuid …

Kardan. 😥

Poisid jäävad poisteks

 

View this post on Instagram

The Boys je satirična (anti)superherojska serija, zasnovana na istoimenim stripovima, koje su napisali Garth Ennis i Darick Robertson. Serija je smeštena u nešto drugačiji superherojski univerzum, od onog na koji smo navikli i postavlja pitanje kako bi superheroji zaista izgledali u modernom pohlepnom svetu. Pa tako dobijamo direktnu parodiju Justice League-a, koji predstavljaju brendove (super influensere) i njihovo prisustvo u javnosti je veoma koordinisano sa marketinške strane. Kao rezultat svega toga, imamo super-egoistčna, maksimalno iskompleksirana stvorenja koja nemaju granicu kada je korist u pitanju. Dok sa druge strane imamo grupu otpadnika, većinski bez superherojskih moći, koja pokušava na dovitljiv način da im se suprotstavi i ostvari lične osvete svojih pripadnika. Koncept serije je prezanimljiv i držao nas je zakucane za ekran tokom celog trajanja. Produkcija je, očekivano, na nižem nivou od MCU/DCU, ali sasvim solidno funkcioniše i sve izgleda jako lepo. Glumci su mahom nepoznati ili polupoznati, ali se odlično snalaze u svojim ulogama. Jedino što bismo seriji malo zamerili je povremeni tonski disbalans, gde idemo od preozbiljnih scena u potpuno absurdne i to što često fokus odlazi od glavne priče, pa pratimo veliku količinu manjih priča, ne znajući tačno ko je u centru pažnje serije. U svakom slučaju, naša velika preporuka za one koji vole superheroje i za one koji ih baš ne vole, tako da… mogu svi da je gledaju. Žanr: Akcija, Komedija, Sci-Fi IMDB ocena: 8.9 Trajanje: 8x1h Glumci: Karl Urban, Antony Starr, Jack Quaid – Priča prati grupu otpadnika u osvetničkoj misiji protiv aktuelnih superheroja, koji nisu baš toliko herojski nastrojeni koliko se na prvi pogled čini. The Boys je veliko osveženje. Koliko god nam bili zabavni, činjenica je da su klasični superherojski sadržaji krenuli ozbiljno da preplavljuju tržište, što dovodi do velikog zamaranja i gledanja iste formule iznova i iznova. Ova serija nam se veoma dopala i od nas dobija ocenu (4+).

A post shared by Evo ti Film (@evotifilm) on

Viimasel ajal tehakse selliseid sarju, et hoia kahe käega peast kinni. Vaatasime näiteks The Boysi, mis on täpselt selline, et ma olen üllatunud, et seda varem ei tehtud. Teema siis selles, et maailmas, mis on täis superkangelasi, on palju inimesi, kes on kõrvetada saanud – kellel on päästmise käigus selgroog murtud või kelle superkangelane on kogemata poest tulles laiaks litsunud. No ja mõni otsib kättemaksu, mõni otsib midagi muud – ja kui on palju supervõimetega inimesi, siis mitte sugugi kõik neist pole head.

Reklaamiti kui komöödiat, aga hoiatan ette, et VÄGA tume huumor ning iga osaga läheb sari järjest tumedamaks ja huumorit jääb järjest vähem. Aga hea oli, vaatasime terve esimese hooaja vist nädalaga järjest ära.

Seletage lollile

Mul on siin alati hulk mehi, kes tahavad lolli naisterahvast harida – täna on teie võimalus! Naised võivad ka vastata. Ma ei saa poliitmängudest alativäga hästi aru, nii et küsimus igati tõsine.

Miks tahab Reformierakond praeguses olukorras umbusaldada Ratast, mitte Helmet (või suisa mitut)? Minu loogika ütleb, et Helmede käitumisest on nii paljudel kopp ees, et sealt oleks mingigi võimalus vajalikud hääled kokku saada – ja kuna on ilmselge, et tegelikult hoolib see pere ainult erahuvidest, mitte parteist, langeks selle tulemusel üsna kähku ka valitsus. Ratase umbusaldamiseks nagunii hääli kokku ei saa, nii et mis seal see eesmärk on? Valijale mulje jätta, et midagigi tehakse? Pildil püsida? Lihtsalt valitsuse tööd takistada? (See viimane nüüd küll väga kena ei oleks.) Igavust peletada, sest opositsioonis pole muud teha ja kaua sa neid sudokusid lahendad?

Miks see tsirkus ilmtingimata meie raha eest peab olema?

Kurat, elad rahulikult oma elu, käid tööl, toidupoes, trennis – ning siis tuled koju, teed ajalehe lahti ja lõug kukub suurest üllatusest vastu lauda puruks. Nüüd istun lahases. Ainus asi, mis kohe üldse ei üllatanud, oli Jüri Ratase intervjuu Aktuaalses Kaameras, täpselt samasugune hämamine nagu ikka, ilma ühegi konkreetsema väiteta.

Kas teie kujutate ette ühtki teist olukorda, kus ma võiksin oma puhkuse ajal lasta oma lapsel meie ühises töökohas minu nimel räige sita kokku keerata, ja ülemus ütleks rahulikult, et puhkuselt ometi ei hakka inimest tagasi kutsuma, küll pärast puhkust arutame? Kui sai puhkuse ajal sita kokku keerata, saab seda ka puhkuse ajal arutada. Järelikult on see lihtsalt venitamistaktika, Ratas loodab, et nädala pärast keegi ei tao enam seda trummi (haa-haa) ja ei panda eriti tähele, kui kedagi tagasi astuma ei sunnita.

Mis on äärmiselt kahtlane käik, sest no kas te kujutate ette, et see minu sita kokku keeranud laps ütleks rahulikult, et ma emmele juba helistasin, ei tulnud selle pealegi, et ülemusega ka rääkida? Igas vähegi normaalses kohas saaks mõlemad meist kinga, sest selle käitumisega õõnestame me ülemuse tõsiseltvõetavust. Kui ta meid koha peale jätab, on ta ainult nimeliselt ülemus, on väga selge, et võimu tal ei ole. Aga samas, Helmede väljalöömine tähendaks äärmiselt tõenäoliselt kogu valitsuse lagunemist ja siis võiks juhtuda, et ei saa enam isegi narrina peaministritoolil istuda – praegu küll kogu Euroopa naerab tema üle, aga tool vähemalt on pehme ja mõnus.

Nii et minu pakkumine on, et kolmapäeval ei muutu mitte midagi, kedagi ei tagandata ja Ratas lihtsalt jätkab seda lõputut õudust, sest no mis tal kaotada on, maine tal ometi enam madalamale langeda ei saa. Selle tõstmine aga nõuaks otsusekindlat tegutsemist ja tema ainus kindel otsus tundub siiani olevat kümne küünega peaministritoolist kinnihoidmine. Samal ajal ütleb Monika Helme avalikult Facebookis, et “see kõik pole veel lõppenud” ja et “peaminister oli tegelikult asjadega suhteliselt kursis” (hoolimata sellest, et Martin Helme tunnistab oma seinal, et ei informeerinud peaministrit). Ehk siis nemad kavatsevad omalt poolt kõigile tuimalt näkku valetamist ja kellegi kohalt kangutamist jätkata, nii et Ratase mäng käib järjest suuremate panustega, lõputult ei saa sea kummi ilmselt venitada.

Kas Eesti politseis on ahvid?

Pean kahetsusega teatama, et ei, tavalised koerad. Mitte isegi need ägedad pätte püüdvad politseikoerad, lihtsalt koerad. Aga vähemalt armsad! Pisikesed! Karvased!

Tulime eile õhtul Sirgiga restost koju, kui nägime tee ääres politseibussi ja peatatud (nüüdseks tühja) autot. Ja bussist tuli sihukest imelikku undamist, et ma ütlesin Sirgile, et täitsa lõpp, see pole ju tavalise looma hääl, see peab ahv olema. Kuidas nad Tallinna kesklinnast ahvi leidsid? Aga selgus, et tegu oli tavalise kutsikaga, kes sugugi ei tahtnud kongis olla, nii et ta muudkui undas seal, kuni poisid selle teise auto äravedamiseks treilerit ootasid ja pabereid täitsid.(No ja meie ootasime bussi, saime rahus jõllitada.)

Muide, politseinikud olid megaarmsad, kui sobib nii võimukandjate kohta öelda. Hoidsid koera süles, kui see nuttis, ja kui ta kongi panid, jätsid välimise ukse praokile, et tal ikka värsket õhku oleks. Üks hoidis kutsikat nii osavalt oma õla najal, et hakka või arvama, et tittedega kogemusi. Ma kohe kirjutaks kuskile ja ütleks, et teil on nii tublid töötajad, aga ma ei ole päris kindel, kas see on asi, mille eest ametlikult kiita sobib – mul igatahes oli rõõm näha, et südamega inimesed on tööl.

Ainus asi, millest ma aru ei saa, on et mida üks koerake küll nii koledat võis teha, et suisa kongi pisteti? Õnneks vähemalt käparaudadest seekord pääses.

P.S. Mul sai mitu sarja korraga läbi, nii et oleme Gomorrat edasi vaadanud. Täitsa ausalt, see on minu keeleoskust ainult vähendanud. Napolis on keel NII teistsugune, et see üks kord, kui miskipärast itaaliakeelsed subtiitrid kaasa olid tulnud, ei kasutatud subtiitrites isegi samu sõnu, mis sarjas. No näiteks ütlevad nad igati ebakorrektselt tengo fame, mitte ho fame. Ja ma täiega tahaks teada, kas see musitamishääl, mida nad eituse väljendamiseks teevad (nagu musitamine, aga vastassuunas), on ka ainult Napolile omane või laiaulatuslikum. Ma polnud seda iial varem märganud, aga ma olen ka ainult kaks korda natukenegi pikemalt Itaalias viibinud. Keeruline asi see keeleõpe.

P.P.S. Käisime Sirksiga Vanas Villemis ja ma pole vist kunagi nii head Brita kooki saanud – mulle muidu ei meeldi see kook, sest seal on vist beseekiht, mis on minu jaoks vastik krõmpsuv ja kuiv, just see struktuur hakkab suus kuidagi vastu. Seal olid nad jäätise sinna sisse küpsetanud ja tulemus oli megahea ja pehme ning ilma igasugu krõmpsumiskogemusteta. Lihtsalt et te ka teaksite.

Millal neid EBA-sid jagatigi?

Mäletan lihtsalt, et seal Meelis rääkis suure suuga, kui halb ikka blogikiusamine on, ja eile nägin Facebookis tema postitust sellest, millised instakontod teda OKSELE AJAVAD. Ma muidugi olin kergelt üllatunud, sest ma arvasin, et esimene selline postitus tuleb hiljemalt nädal pärast EBA, aga nad on vist suisa kaks kuud vastu pidanud? Mis mind aga sugugi ei üllatanud, on see, et Meelist naiste tagumikud ei eruta – uskuge mind, pärast kõiki neid Eurovisiooni ja postitantsuteemalisi postitusi ei üllata see küll mitte kedagi.

Ma olen muidugi Melliga samas paadis, sest õppisin ma oma “nihuläinud kiusamiskogemusest” siis midagi? Muidugi mitte, jõudsin Facebookis üleeile juba kellegi suhtepostituse peale ka nalja teha, sest arvasin ekslikult, et nad kolm kuud juba lahus. Lõppes nii, et sain pool tundi inimesega suhtejuttu ajada ja lohutada. Oh jah. Meenub kohe vanast ajast, kuidas Mallu ütles millegi peale, et hoidis end tagasi ja ei läinudki üle piiri, ning Kardo küsis poolüllatunult/poolmurelikult: “SINA, Mallu, ja ei läinud üle piiri?” Ainus erinevus siis see, et see oli aastate eest ja Mallu on vahepeal täiskasvanuks saanud, aga mina olen ikka mina. 😁 Pean Meelisega klubi tegema.

Aga kuna insta on tagasi ja saan jälle pilte jagada, siis teemavahetus. Minust on täiega selle kella ori saanud. Näiteks jätsin vihase kommentaari ja ähvardasin Todoisti üle minna, sest TickTicki märkmeäpp ei tööta mu kellaga ja see pole ometi normaalne. Tegelt ei ole ka, pidin endale Apple ID tegema, et seda äppi endale Mäkki tõmmata, sest ma ei taha töö ajal telefoni lähedal hoida, niigi piisavalt neid asju, mis tähelepanu endale tõmbavad. Kella pealt oleks hulga normaalsem. Kõlab nagu rikka inimese kurtmine, aga mul on tööl kolm ekraani, kui mul klappe peas pole, ei pruugi ma märgata, kus ekraaninurgas teavitus tuleb (klappides muidugi pingib).

Siis vihastasin, sest kulutasin ju ometi kolm päeva, et endale normaalne taimer leida, mille abil oma treeningkavasid teha. See töötas normaalselt kaks nädalat, siis tuli mingi uuendus ja kell ütles iga paari tunni tagant, et “kle, see rakendus kulutab akut, paneme selle õige kinni” – ka siis, kui ma polnud seda pärast eelmist kinnipanekut ise lahti teinudki. Ja no ilmselgelt ta liigselt seda akut siiski ei kulutanud, esimesel õhtul oli veel 70% alles. Õigus oli ikka Kauril, kui ta ütles, et see on nagu Tamagotchi, kogu aeg nõuab tähelepanu, kuigi selle konkreetse äpi nad õnneks parandasid kähku ära.

Kolmandaks. Teate, kuidas inimesed vahel nagu häbenevad midagi natuke ja siis üritavad seda laiendada mingile inimgrupile, et nad üksi imelikud poleks. Noh, eks me kõik teame, kui edevad naised on, nii et loomulikult panin ma veidi raha huugama, sest mulle ikka ei istunud silikoonist rihmad, palavaga hakkas nahk nende all higistama. Nii et tellisin endale netist kaks nahkrihma. Väidetavalt, sest no made in China, aga odavad olid ja hulga mõnusam tunne on, nii et mind isegi väga ei huvita. See sinine, mis ülemiselt pildilt paistab, on hetkel raudselt mu lemmik, aga no punane on ka ilus:

Ja kõige olulisem on see, et ma avastasin täiesti juhuslikult, et ma saan sellise äpiga nagu Camera One oma telefoni kaamerat kontrollida. See tähendab, et kui mul telefon näiteks laua peal istub, saan ma selle salaja kella pealt pinginaabrit filmima või pildistama panna (juba avastasin, kui kole ma ise selle nurga alt olen, te ei näe IIAL neid pilte). Aga no minu jaoks tähendab see seda, et ma ei vaja enam ühtki sõpra, te olete kõik unustatud, sest ma hankisin endale statiivi. See oli muidugi üsna naljakas, sest läheme meie fotopoodi.

Cyrus: “Mille jaoks sul seda statiivi üldse vaja on?”

Mina: “Et sina ei peaks enam must instapilte tegema, sest ma saan telefoni statiivi peale panna ja siis seda kellaga juhtida.”

Cyrus: “Oh, las ma maksan ise, sul pole ammu ühtki nii head mõtet olnud!”

Nii et nüüd on mul siis statiiv ja saan ise selliseid videosid teha (täitsa pekkis, mis tsirkust siin rajal tegema peab, vat nüüd ma saan aru, mida mõeldakse, kui öeldakse, et seitsmete peal pole enam vaja ainult seitsmetele vastavat sõrmejõudu, vaid ka seitsmetele vastavaid liigutusi – ja see oli lihtne osa, sealt edasi läheb ikka päriselt raskeks, nii et isegi ülaltjulgestuses ma pool ajast lihtsalt ripun seal nagu surev vaal):

Ainus häda on muidugi selles, et rada üldiselt läheb kõrgemale ja keegi võiks telefoni liigutada, nii et selle jaoks kuluks siiski mingi abivahend ära. Õnneks tundub vähemalt esimese hooga, et ka selle jaoks on tehnikaimed loodud, ei pea ilmtingimata sõpru otsima hakkama, aga ootame esmalt selle postituvi ära, küll ma siis arvustan. Seda enam, et kiiret meil ju kuskile ei ole, hetkel tundub, et pole karta, et ma selle raja cruxis kohe midagi tegema hakkaksin, nii et nähtust kõrgemal pole mul nagunii midagi huvitavat juhtumas. 😀

  • Kategooriad