Pinguta, pinguta, muidu ei tule siit mingit tulemust

15877155_1725007771082111_3834590889708093440_n

On üks teema, mis mõlgub mul meeles juba sellest ajast saadik, kui Krõõt kirjutas sellest, et inimesed arvavad ekslikult, et trenn tähendab metsikut ohverdamist ja enesedistsipliini. Mina nimelt olen seda meelt, et pea iga asi, mida me tahame, nõuab teatavaid ohvreid. See, mida ja kui kiiresti me saame, sõltub suuresti sellest, mida me oleme valmis ohverdama. Näiteks inimene, kes tahab kaotada 5 kg kahe kuuga, peab selle aja jooksul ohverdama hulga rohkem kui inimene, kes tahab seda kaotada aastaga. Inimene, kes tahab olla lihtsalt normaalse kehamassiindeksiga, peab ohverdama hulga vähem, kui inimene, kes tahab, et ta kõhulihased visuaalselt kogu aeg selgelt näha oleksid. Nii et selle asemel, et end hulluks ajada sellega, mida kõike tahaks, tasubki enda jaoks selgelt välja mõelda, kui palju see sinu jaoks väärt on ja kas sa oled valmis maksma näiteks seda hinda, et sa pideva näljatunde tõttu kogu aeg pere ja sõpradega bitchid, või tasuks ikka mõni teiste seisukohast säästlikum lähenemine valida. See ei käi muidugi ainult trenni kohta, vaid kui tahad doktorikraadi, siis paratamatult jääb vähem aega diskotantsuks jne. Elu on selline.

See on iseenesest kõik kena, eks ole, aga inimene, kes hakkab uue alaga tegelema, puutub esimese asjana kokku tulihingeliste fännidega, kes mitte ainult endal ninast verd välja ei pinguta, vaid kes arvavad, et see on ainus õige viis trenni teha. No näiteks mina “treenin” parajasti ühte algajat, kes minu õrna käe alla on sattunud. Nüüd olen ma teda kaks korda köies välja ronima viinud ning esimene kord küsiti meie käest, miks me nii lihtsaid radu ronime ja algajatele lapsehoidjat mängime (irooniliselt täpselt nädal enne seda, kui Ronimisministeerium kõiki algajaid Olhavale kutsus, rõhutades, et kõiki abistatakse kannatlikult nõu ja jõuga), teine kord aga, miks mu algaja esimest rada ülaltjulgestuses läheb. No andke andeks, ma ei sunni inimest, kes iga kord klippides veel hetkeks mõttepausi teeb, et köis ikka õigelt poolt läheks, mingi 7a peale “kukkumist harjutama” ja ma lasen tal rahulikult korra ülaltjulgestuses ära käia, enne kui ma ta altjulgestuses seinale saadan.

Päriselt kirjutama ajendas mind aga Marileenu postitus, mis tekitas minus vastakaid tundeid. Esiteks ei kisu mind väga tõsiselt võtma inimesed, kes ütlevad, et sportlased on kõik lollid. Mina näiteks ei arva, et kõik spordivaenlased ilmtingimata lollid on, mõni lihtsalt ei viitsi oma tervise eest hoolitseda, see ei tähenda, et ta muidu loll oleks. Teiseks on mul liiga elavalt meeles, kuidas mulle balletirunnis treeneri iga märkuse peale tundus, et ta ütles mulle halvasti, sest kuna ma ei saanud seal eriti hästi hakkama, olin ülitundlik ja võtsin treeneri iga sõna südamesse. Ja hoidku jumal, kui ta mu tuterdamist vaadates naerma hakkas. Samas oli meie puhul algusest peale selge, et keegi ei taha seal päriselt midagi saavutada, vaid noored daamid tahavad lihtsalt natuke tagumikku õõtsutada.

Nii et Marileen räägib tegelikult üsna olulisest probleemist, sellest, kuidas treenerid, kes käituvad, nagu kõik peaksidki ilmtingimata ninast vere välja pingutama, trenni vastu alles huvi tundvad inimesed hoopis eemale peletavad. Trenn on nagu iga teine narkootikum, kui kohe heroiini ette lükkad, kirtsutavad kõik nina ja ütlevad ei. Paku alustuseks mahv kanepit ja äkki homme ostetakse juba midagi muud. Ja kui ei osteta, saad paar õlutki müüa. Ega mina ka ei alustanud masohhistina.

Treener on teenusepakkuja, ta annab sulle seda, mille eest sa maksad. Kui su eesmãrk on jõuda Olümpiale, tore. Kui eesmärk on kord nãdalas aega parajaks teha ja selle käigus natukene oma rütmitunnetust parandada – täpselt sama tore. Treeneri asi on sind aidata, ükskõik mis rada mööda sa parajasti sammud. Ja kui sa satud kellegi juurde, kes otsekohe kiiremini, kôrgemale ja kaugemale tahab saada, siis vii oma rahakott lihtsalt mujale. Ideaalis kirjuta kaebekiri ka või mölise blogis. Täitsa tôsiselt. See on ainus viis seda valdkonda mõjutada.

Advertisements

Kuidas ma Õismäel käisin

Mõni teist on ehk lugenud, kuidas Merje hiljuti juuksuris käis ja nautis juukselõikust, mis tavainimestele üle 100 euro maksab. Minu lugu on põhimõtteliselt sama, aga hoopis teistsugune.

Nimelt tulevad siin mängu kaks olulist faktorit:

A) ma ei müü reklaami, nii et maksan oma asjade eest ise ja

B) ma olen täielik rott.

Nii ei käi ma kulme värvimas-kitkumas mitte kesklinnas, kus klienditeenindus on nii hell ja õrn, aga hinnad kallid, vaid äärelinnas. Okei, valetasin, tavaliselt käin ma kesklinna ja Õika vahel ühe väga meeldiva naisterahva juures, kus hinnad on odavamad, aga teenindus ja miljöö ja kõik kaasnev tipptasemel. Aga temal ei olnud seekord kahjuks sobivat aega, nii et mõtlesin, et mis seal ikka, leian Õismäel mõne koha, raske see ikka olla saab.

Oh isver. Ma ütlen, kõik need japsid, kes Pariisis käies šoki saavad, tuleks siia vene teeninduskultuuri nautima tuua. Esimene koht, kuhu ma lootusrikkalt sisse astusin, oli päris salong. Selline viisakas. Aga kosmeetik ohkas mind nähes sügavalt ja küsis:”Mis teie tahate ka nüüd kulme värvida v?” Andke andeks, tahaks tõesti.

Raske ohe. “No reedel saaks, kui väga vaja on.”

Ma tahtsin kohe, nii et kaup jäi katki ja pidin oma otsinguid jätkama. Järgmine koht oli kinni. Sildi järgi oleks pidanud kuueni lahti olema, aga võta näpust, oli kinni. Selle peale tuli mulle meelde, et olen koeraga jalutades näinud ühe maja keldriuksel räämas juuksurisilti. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on (ainult mu kaunis näolapp), uurida ju ikka võib, kas see on üldse avatud ja kas neil kosmeetik on. Läksin mina siis sinna keldrisse, mis nägi välja täpselt selline, nagu ühest suvalise korrusmaja keldrilabürindist ootaks – kooruv värv, tolmused koridorid ja muud sellised jutud. Astusin julgelt edasi, kuni ühest suvalisest uksest astus välja tädi, kes nägi välja, nagu ta võiks olla juuksur  või kosmeetik või pensionär või suvaline majaelanik või kes iganes, nii et ma küsisin igaks juhuks, kas ta on juuksur ja kas seal kosmeetik ka on. Ta küsis tugeva aktsendiga ja veidi vigaselt vastu, mis mul vaja on, ning kuuldes, et tahan kulme kitkuda ja värvida, keeras midagi ütlemata selja ja hakkas lihtsalt ees astuma. Mis seal ikka, eks ma läksin järele – tuba oli täiesti suvaline, aga juuksuritoolid ja värgid olid kenasti olemas.

Pani mind siis tooli istuma ja hakkas kohe midagi segama. Ma selgitasin vahele, et TEGELIKULT teen ma silmad tavaliselt mustaga, aga kulmud HELEpruuniga, sest ma ei taha liiga tumedaid ja … Ta ei vastanud MITTE ÜHT SÕNA, nagu ikka konkreetselt mitte ühtki. Ei noogutanud, ei mühatanud, lihtsalt ajas oma asja edasi. Nii et kui ta lõpuks mulle suvalise rätiku peale viskas ja käskis silmad kinni panna, ma juba suht palvetasin omaette, lootuses, et ehk ikka ei tõmmata kõike lihtsalt musta värviga üle, sest no taevas teab, kui hästi ta eesti keelest aru sai või ei saanud. Mida ma aga EI osanud oodata, oli see, et kui ripsmetel juba värv peal oli, kuulsin mingit surinat ja järsku tõmmati mul mingi masinaga üle kulmude. Ma olin ikka väga segaduses, sest nagu te ehk mäletate, rääkisin mina ikka kitkumisest, mitte raseerimisest. Aga no mu tavaline kosmeetik lõikab mul vahepeal kääridega kulme natuke lühemaks (jaa, ma olen ilmselgelt karvane nagu koer), nii et eks ma siis lisasin sinna pikka palveahelasse selle ka, et “armuline Allah, ära sina mitte lase tal mu kulme nulli raseerida”.

Mingit kitkumist ei tulnud, ainult raseerimisega ta piirdus, aga kõige rabavam osa tuli lõpus. Ehk siis sel hetkel, kui oli aeg ripsmetelt värv maha võtta. Ma ei tea, kuidas teie kosmeetikud seda teevad, aga mina olen harjunud sellega, et vahepeal küsitakse leebelt, ega midagi ei kipita, ja siis ühel hetkel pestakse kogu kraam õrnalt maha. Seal käis see aga nii, et ühel hetkel keerati mu tool hooga ühele küljele, koputati mu vasakule käele ja öeldi “VASAKULT”. Ma uurisin vastu, et “mida vasakult?” “TÕUSEB VASAKULT!” Mina, nagu viimane juhmakas, küsisin jälle vastu, et mis asi meil siit vasakult tõuseb, mille peale mul vasakust käest kinni võeti ja mind lihtsalt jalgadele sikutati.

Nimelt pidin ma püsti tõusma, mind talutati kraanikausi juurde, mis oli tõesti vasakul, ja teatati, et “PESEB NÄGU!”. Õnneks sai ikka vatti ka selle jaoks, nii et mis seal ikka, ma varemgi ise nägu pesnud. 😀 Maksma läks kogu see nali kaheksa eurot, seega mitte oluliselt odavam kui tavaliselt, aga samas oli kauba peale nii palju kino, et antropoloog minus hõiskas terve selle ulmelise sündmuse käigus, kuigi järgmine kord ootan kasvõi kuus kuud, aga lähen oma tavalisse kohta. Tulemusega võib sellest hoolimata rahul olla. Metsik hirm oli küll südames peegli ette astudes, aga ei olnud ta kulme ei liiga peenikeseks ega liiga tumedaks teinud, nii et kõik kena, kannatab elada küll. Elu on ikka seiklus!

P.S. Õikal on asi nii kaugele jõudnud, et kui tavaliselt jõudsin ma sealt tööle ca 30 minutiga (kodust bussipeatusesse jalutamine + bussisõit), siis nüüd võttis see sama nali tund aega. Pool sellest istusime lihtsalt ummikus, sest nende massiivne teeparandus on lihtsalt kõik kinni pannud. Ma ei tea, kaua see nali kestab veel, aga peaks sealt vist mõnda aega eemale hoidma.

Jälle kätelseisust

-SPRING TIME WORKSHOPS- That moment that your wife tells you, “lets go to the fields” and get you some almost naked handstand pictures, covered with mud, wearing skin color speedos you “borrowed" from your previous job, on first generation off road handstand blocks" … OK, it wasn’t taken this year, nor was it in the spring, but hey, I gotta get that list out there… –Miami, USA – March 18-19 –Prague, CZ – March 25-26 –Gothenburg, Sweden- April 29-30 –Brussels, Belgium – May 13-14 –Athens, Greece – May 20-21 –Aschaffenburg, Germany – June 10-11 –Belfast, Ireland – June 17-18 To sign up to any of the above events please refer to: https://www.facebook.com/pg/yuvalonhands/events/ See you there, Yuval #handstand #equilibre #handbalance #onearmhandstand #handstandworkshops #yuvalonhands #yuvalonhandsworkshops #yuvalayalon #handstandblocks #handstandcubes #yuvalonhandscubes

A post shared by Yuval Ayalon (@yuval_on_hands) on

Nagu te ilmselt aru olete saanud, siis ma jätkuvalt muudkui harjutan ja harjutan ning olen selle suure harjutamisega juba üsna osavaks harjutajaks saanud. Ei saa öelda, et ka suurepäraseks kätelseisjaks, selle koha pealt on mingi seisak tekkinud – heal päeval hoian viis sekundit ära, aga ma ei saa ikka öelda, et ma päris kena ja stabiilse kätelseisuni jõudnud oleksin. Sellest lähtuvalt otsustasin, et teen mõistliku valiku (suudate te seda uskuda? MINA!!! mõistliku valiku!!!) ja ei telli endale hetkel kõrgeid asju, mille pealt kaela murda, vaid hangin endale alustuseks tasakaaluharjutusteks lihtsalt kuubikud. No midagi sellist:

Need on ka head odavad, nimelt pakkus üks veebileht neid KÕIGEST 70 dollariga! Milline suurepärane pakkumine! Okei, ühes kohas oli ka 35 doltsiga, aga fakt on, et joogas üritatakse lollide uriinijoojate seljast ikka rõõmuga seitse nahka koorida. Õnneks ütles kena (iseloomust räägin, kuigi eks ta on silmale ka üsna rõõmustav vaadata) tislerist trennikaaslane, et uurib, kas tal vedeleb tööruumis sobivas mõõdus jääke.

Tasakaaluharjutuste kohta ütleks veel, et vahepeal tulevad väikesed arenguhüpped täiesti ootamatutest kohtadest. Näiteks hakkasin rohkem alaseljaharjutusi tegema, sest kere jääb kontoritoolis kangeks. Lisaks sellele, et selg enam ei valuta, on ootamatult ka mõne kätelseisuharjutusega kohe hulga parem lugu. Lisaks olen märganud, et puhkus on kasulik – kui kaks päeva järjest magan ja lihaseid liigselt ei koorma, on pärast seda kohe hoopis teine tunne. Tuleks seda ainult tihedamini ette. 😀

Igatahes olen elu lõbusamaks tegemiseks ja üldise lihastasakaalu parandamiseks oma treeningut mitmekesistanud ja teinud paljusid erinevaid tasakaaluharjutusi. Eile vaatasin just videot, kus anti kätelseisu parandamiseks viis harjutust, millega ma üldiselt kursis olin, aga uudne oli see mõte, et kui tasakaal ära kaob, ei tohi hakata kätega “ringi jalutama”, vaid üritad ikkagi viimase hetkeni seda asendit hoida. See on väga hea mõte, edasi proovime nii. No ja seina ääres õlakehitused ja -katsumised, kätekõverdused ja küljele kallutamised. Ehk jõuame ühel ilusal päeval isegi sellise kätelseisuni, kus käed on erineval tasapinnal.

Kuidas teil sellega läinud on? Ma mõtlen, et te ei ole ju kõik 30+ ja aeglase taibuga, nagu mina, mõni seisab juba ühe käe peal ja samal ajal varvastega žongleerib?

Kust see läbikukkumise piir jookseb muidu?

Postimehes on parajasti üks artikkel, mida ma ei lingi, sest see on saast, kus loetletakse üles eestlased, kes on pidanud “saba sorgus” Eestisse tagasi tulema, sest ei saanud välismaal hakkama. Mis on omaette huvitav vaatenurk – siin ilmas saab minna ainult edasi, juba nähtud kohtadesse naasmine on juba olemuslikult läbikukkumine.

Mina olen näiteks prantsuse keele õppimiseks Prantsusmaal tööl käinud, mõlemal korral lühikese tähtajalise lepinguga, sest sügisel oli vaja ju koolis edasi käia. Samuti olen Austraalias vahetusüliõpilane olnud, samuti tulin pärast ühte semestrit tagasi, nagu ette nähtud. Olen aru saanud, et see vist pole läbikukkumine, sest mul oli PLAAN ja kõik olid plaaniga kursis ning kõik käis nii, nagu ettenähtud. Aga kui ma oleks otsustanud seda ühte semestrit kahele pikendada ja pärast seda tagasi tulnud, kas see oleks juba läbikukkumine olnud? Või taevas hoia, ma olin noor inimene, kui ma oleks otsustanud natukeseks aja maha võtta ja paar aastat Prantsusmaal ettekandjana lulli lüüa, enne kui koju tulen? Noored inimesed ju just seda teevadki, vaatavad, kuidas mujal elu käib. Või kui ma praegu otsustaksin, et mulle Prantsusmaa (ilmselt küll mitte Disneyland) ikka ILGELT meeldis ja ma tahan sinna kolida, kas nüüd oleks see läbikukkumine, sest järelikult ei saanud ma Eestis hakkama ja läksin saba sorgus Prantsusmaale tagasi? Ma arvasin, et meie põlvkonnal ongi lihtsalt uksed lahti ja läheme sinna, kuhu parajasti süda kutsub.

Andku nüüd Postimehe toimetus mulle andeks, aga mulle meeldib Eesti. Ja kui ma peaksin otsustama veel kuskile mujale tööle minna (sest mulle meeldivad paljud teised riigid ka ja huvitav on vahel mõnda aega teises kultuuriruumis olla), siis tõenäoliselt tuleksin ma ühel hetkel siia ikkagi tagasi, sest Eesti on ilus ja tore. Või hakkaksin üheks neist pensionäridest, kes talvel on Hispaanias (sest ei saa Eesti talvega hakkama) ja suvel Eestis (sest ei saa Hispaania suvega hakkama). Kogu aeg peaks häbenema vist oma valikuid, sest äkki kellelegi ei meeldi. Oma kodumaale naasmine on otsekui häbiasi. Ja siis teeme sinna kõrvale kampaania “Talendid koju!”, et arutada, mis neil ullikestel, kes päriselt tulevad, küll viga peab olema, et nad välismaal hakkama ei saanud.

Täiendus: kuna üks kommenteerija arvas, et ilmselt inimeste jaoks erinevus ongi selles, kas oli plaan või mitte, põhjendan seda ka, miks minu meelest ka plaaniga “läbikukkumine” on ikkagi võit. Kerli Kõiv üritas muusikaga läbi lüüa USAs, Koit Toome Rootsis, Maarja-Liis Ilus Jaapanis. Nad kõik on tagasi. Mina leian igatahes, et nad kõik on saanud hindamatuid kogemusi ja tutvusi, näinud, kuidas mujal elu käib, laiendanud silmaringi – teine variant oleks olnud Eestis terve see aeg rõõmsalt süldimuusikat teha, mida meie pisikesed massid (haha) ostaksid. Ka välismaal “läbikukkumine” on võrreldes siiajäämise alternatiiviga kõigi kolme jaoks täielik võit olnud. Või Vanilla Ninja, mille liikmetel oli lihtsalt võimalus noorena laia ilma näha ja lulli lüüa, mis siin ikka nutta, et igavest au ja kuulsust ei tulnud. Elu on elamiseks, võta nii, nagu tuleb, ja ära istu ilmtingimata oma elu Kükametsas maha, et keegi jumala eest läbikukkujaks ei peaks, kui sa ilma miljoniteta tagasi tulema peaksid.

Elu elukest

Morning exercise is important. Trying out a #doublearmheadstand

A post shared by Rents (@rrrents) on

Et te teaksite, siis saatsin Baltic Boltile infopäringu. Seletasin pikalt-laialt, mida mul vaja on ja milleks, panin isegi piltisi ja vidjosid kaasa. Nimelt selgus vahepeal, et meiega koos treeniv tisler (loomulikult on meil trennis ka tisler, see on sealt samast august, et kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja jne) oleks igati nõus mulle abikäe ulatama, kui selles minu käes juba metalljubinad olemas oleksid. Kahjuks selle firma poisid mind aidata ei osanud ning arvasid hoopis, et niisama tellida oleks ilmselt usaldusväärsem ja ehk isegi odavam. Ehk tõesti, pean veel pisut mõtlema, kas mul on neid tõesti HÄDASTI vaja või on see sihuke uitmõte, mis nagunii üle läheb. Aga blogi loevad teatavasti head inimesed, kes viisid mind kokku Eesti venelastega, kes samasuguseid asju Venemaalt tellivad – ja loomulikult on need seal hulga odavamad kui USAs, nii et kui nädalakese pärast veel himu suur on, saan tellida. Hetkel olen ma nimelt taas vaene, sest otsustasime oktoobri lõpus Kreekasse väikese ronireisi teha. Aga meil ju ei ole mitte midagi, nii et olin sunnitud endale hunniku asju tellima ja ostma (mulle ei meeldi väga poes käia, aga kui hind vähegi mõistlik on, üritan eestlasi toetada, Matkamaailma olen vist juba väikese varanduse jätnud). Nii et noh, harjumuspärane vaesus, aga see-eest on mul nüüd näiteks maailma ilusaim julgestusvahend ja oma ekspressid ja üldse palju vajalikku kraami, mida mul varem polnud. Õnneks olen ma natuke ka tõlketööd teinud, nende pisike rahasüst tuleb tavaliselt kolmandiku kuu pealt ja on väga abiks.

Aga tegelikult on nii, et ei saa kurta, kui tead, et megamõnus puhkus on ootamas. Esialgu on plaanitud ca veerand päevadest niisama peesitada ja kolmveerand ronida, aga eks näis, mis tegelikult saab, äkki sajab hoopis vihma (oktoobri lõpp / novembri algus võib Kalymnosel juba vihmaperiood olla küll) ja oleme sunnitud pool ajast söömisele ja veinile kulutama. Küll see oleks hirmus, loodetavasti ei kulu hambad ära. No ja kuna vähem kui kaheksa nädala pärast on reis ees, siis muidugi valmistume juba vastavalt. Ronime kestvust ja käime suurematel seintel altjulgestuses ronimist harjutamas. Nii võib meistki veel asja saada. Selle kõrvalt proovisin ka natuke teistsugust peapealseisu, tuli välja küll. 😀

Ja lisaks tahaks inimestele südame peale panna – just mõisteti süüdi kaks välismaalast, kes reisisid venelasest orjaga riigist riiki, sundisid teda kerjama ja elasid rõõmsalt selle raha eest. Arreteeriti nad Pärnust ja võeti ära kaheksa tuhat eurot, mis oli ilmselt ca ühe kuu teenistus. Ja ma olen päris mitu korda näinud, kuidas lilli müüvad vaeselt riides pensionärid näiteks hommikuti uhkete mustade autodega tööle tuuakse või kuidas kerjused lõuna ajal teenistuse bossile üle annavad. Tore, et inimesed tahavad head teha, aga alati tasub veenduda selles, et te lihtsalt ei peaks üleval inimesi, kes rõõmuga teiste haletsuse pealt teenivad, selle käigus kedagi veel rahumeeli ära kasutades.

P.S. Kuna inimesed küsivad, siis ei, mina ei ole internetis kuskil anonüümselt oma juhusuhetest kirjutanud ega isegi nõustu eriti palju selles, mida seal postituses kirjutatakse. Mulle isegi ei istu suvalised baarist üles korjatud tüübid, sest ei viitsi mina hakata avastama, kellel varustus ka pärast viiendat õlut töötab ja kes loob suhteid eelkõige positiivse suhtumise ajel, et hiljem avastada, et vaim oli küll valmis, aga … Sellest, kui kehvasti mul Tinderiga läks, sest ma olen liiga valiv, kirjutasin juba ka. Nii et seekord pole tegu minuga.

andke tislerinõu

Kuna mulle on alati hädasti vaja igasugu asju, olen ma nüüd jõudnud arusaamisele, et minu elust on puudu … mitte selline mees, vaid need asjad, mille peal ta ukerdab. Neid saab netist vabalt tellida ja päris haigeks ei maksaks ka (ca saja euroga tuuakse igatahes koju kohale, ehk odavamaltki, kui natuke otsida), aga mõtlesin, et kena oleks ju iseenesest Eesti tegijaid toetada – samas ei tahaks selle eest ka neli korda rohkem maksta ja keskmisel tisleril, kes sihukesest asjast midagi ei tea, ei tasuks sama hinnaga millegi ehitamine ilmselt ära, sest enda asjaga kurssi viimine ja vajalike jooniste leidmine või loomine võtaks juba aega (mis oleks ilmselt üsna mahavisatud, sest vaevalt sellistele asjadele Eestis megasuurt nõudlust on). Nii et kas oskab keegi öelda mulle, kas meil on Eestis osavkäppasid, kes asjaga juba kursis on ja midagi sihukest müüvad? Ma ei oska isegi guugeldada mitte, sest mul pole õrna aimu ka, kuidas neid eesti keeles nimetada. 😀

Brontosauruste teooria

Lugesin siin vahepeal taas ühte efektiivse õppimise raamatut, kust sain teada palju uut ja üllatavat. Nimelt oli autor suutnud 300 lk peale mahutada kaks täiesti uskumatult originaalset ideed:

Esiteks on teisena kõige kasulikum lähenemine see, kui inimene mitte lihtsalt tuimalt ei harjuta, vaid end selle käigus ka analüüsib, eesmärke seab jne.

Teiseks on sellest VEEL kasulikum see, kui inimene (ideaalis muidugi varasest lapseeast peale) teeb põhimõtteliselt seda sama asja, aga kogenud õpetaja käe all, kes teda parandada ja suunata oskab.

Ma ei oska muud öelda, kui et nüüd on minu silmad avanenud ja ma olen nägijaks saanud. Aga miskipärast meenus mulle selle raamatuga seoses sketš sellest, kuidas (preili) Anne Elk oma brontosauruseteooriat tutvustab:

 

  • Rubriigid