This Is the End (2013)

Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen muude asjade kõrvalt vahepeal telekat ka vaadanud. Uskumatu, ma tean. Nii et olgu öeldud, et Walking Dead on täpselt samasugune emop… Ma ropendan nüüd vähem, oodake, ma mõtlen kohe, kuidas selle kohta öelda.

Walking Deadis on jätkuvalt oi kui palju kisa, aga see-eest oi kui vähe villa. Sarjas domineerib pigem tegelaste ülikeeruline tundeelu kui reaalne sündmustik. Seejuures jääb suur osa emotsioonidest vaatajale arusaamatuks, draamat tehakse lihtsalt draama enese pärast. Seega vaatasin täna öösel raamatu lugemise kõrvale seitse osa reast ära. Üks osa kestab 45 minutit, mul läks seitsme osa peale midagi kolme tunni kanti, sest ma igavamate kohtade peal kerin edasi. Kes viitsib, see arvutab, eks.

Aga Daryl … Tema on jätkuvalt nii armas, nii armas, iga kord mul süda ikka liigutab, kui ta kedagi nülgib või pussitab või niisama natuke torgib.

Indrekuga vaatasime eelmisel nädalal filmi maailmalõpust, mis väga ebamugavalt just kuulsuste aastavahetusepidu segama tuleb. See on ametlikult komöödia ja ma ei tahaks öelda, et see naljakas oli, sest see oleks vale. See ei olnud naljakas. Aga see oli nii imelik, et mingil hetkel muutus see huvitavaks. Ja see oli omamoodi meelelahutuslik. Mitte et ma julgeks seda soovitada. Aga maha ka ei tee.

Küll aga soovitan ma sellist sarja nagu Top of the Lake. Uus-Meremaal on üks rase 12aastane tüdruk, kes kaduma läheb. Ja siis on detektiiv ja siis on igasugused kahtlased tegelased. Ja need tegelased on üsna ägedad. Kuigi hetkel olen ma poole sarja peal ja kohati on see ikka väga veniv. St vahel tundub, et just tegelased veavad sarja edasi, mitte süžee. Aga vähemalt hetkel veab veel välja.

Vot. Muud ei olnud mul midagi öelda.

Minu karjäärivalikud

Mulle tegelikult meeldib mu praegune töö, aga päris mitmel erineval põhjusel olen aru saanud, et varsti on aeg seda vahetada. Esiteks. Kuidas seda nüüd öelda nii, et ma ise nutma ei hakkaks. Ühel hetkel tuleb meie kõigi elus aeg, kus me taipame, et “iluuni” ei ole nali ja me reaalselt VAJAME seda. Minu elus on see aeg nüüd käes, nii et öised vahetused enam väga ei tõmba. Teiseks. Ma ei valeta, kui ütlen, et olen tudengitega manipuleerimises väga osav. Tunnen, et oleks aeg uuteks väljakutseteks, kus omandatud oskusi rakendada – näiteks prooviksin hea meelega lõvitaltsutaja ametit. Kui tudengid ikka vilistamise peale kohale tulevad ja täis peaga ise enda tagant läbu kenasti ära koristavad, võib julgelt öelda, et ma olen selleks valmis. Kolmandaks. Ma olen üsna hea suhtleja, aga ma olen tegelikult üsna valiv. Nii et see on üsna nõme, kui 95% inimestest, kellega sa suhtled, on üsna tüütud (nagu ilmselt kõigi jaoks), aga igal semestril tekib paar tükki, kes on täitsa toredad ja kellega võib täitsa nalja teha – ja siis lähevad nad jälle minema ja sa tead, et nad võivad alguses Facebookis paar korda nädalas juttu ajada, aga kauaks seda nalja ei ole. Neljandaks. Tegelikult tahaks teha mingit tööd, mis natuke rohkem ajusid kasutama sunniks, et ma täiesti ära ei manduks seal tudengite omavahelisi tülisid lahendades.

Nii et vaatan paar korda nädalas töökuulutusi ja mõtlen iga kord selle tulemusel, et peaks ikka kunstrinnad ostma, ropendamise maha jätma ja trofeenaiseks hakkama (kui keegi tahab roppu B-korviga naist, et näiteks karusid hirmutada, siis pakkumised saatke meilile). Või noh, tööl ma muidugi ei vannu, aga kui kellegagi lähedaseks saan, läheb ka keelekasutus automaatselt vabamaks ja siis on inimesed üllatunud, sest tundus ju ometi nii armas lilleke olevat … Kuni suu lahti tegi. Igatahes. Tartus otsitakse näiteks ettekandjaid, ettekandjaid, ettekandjaid, müüjaid, erootilise massaaži tegijaid ja programmeerijaid. Ma oleksin konkurentsivõimeline ehk ainult selle massaaži osas, aga see ei ole vist päris see, mida ma elult ootan, sest ma olen eestlane ja mulle ei meeldi võõraid inimesi katsuda.

Nii et mõtlesin siin sobivate karjäärivalikute peale. Kas otse Europarlamenti kuidagi otse ei saaks v? Peab ikka midagi muud tegema enne? Tõlkida iseenesest võiks, aga viimasel ajal tahetakse, et need FIE-d oleksid, keegi ei taha töölepingut teha. Tartu töökuulutusi vaadates tundub, et tahes-tahtmata tuleb haaret laiendada. Ja kuna Tallinn mind ei tõmba, tähendaks see ilmselt üsna ulatuslikku laiendamist.

Edgar, sul on praegu kõik nõunikukohad täidetud? Ma sobiksin sinna suurepäraselt ju. Ja noh, ma usun, et selle nimel oleksin ma valmis su kaunisse kodulinna ARMUMA. Helista!

Ei tea, kas raske oleks lesbiks hakata?

Mitte et mind nüüd väga naised tõmbaks, aga kui ma näiteks selle artikli kommentaare loen, siis tundub, et nii vaimse kui füüsilise tervise huvides peaks peenisekandjatest vist eemale hoidma.

P.S. Tõlge – normaalsed mehed, palun öelge, et TEGELIKULT siiski väga väike osa meestest mõtleb nii haiglaselt, võrdsustab seksi prügi väljaviimisega, räägib naistest, kes peavad kohust täitma jne.

Pane tagi sinna, kus on nagi

Kuna motivatsiooni- ja distsipliiniteemad on viimasel ajal minu jaoks taas IN, olen sel teemal igasuguseid artikleid lugenud. Minu jaoks kõige imelikumad on need, kus räägitakse sellest, et no muidugi sulle ei meeldi jõusaalis käia, aga tuleb ju minna. Võtad end kokku ja lähed. Ma ei saa aru, miks üldse lähtutakse eeldusest, et inimene, kes (antud jõusaali näites siis) tahab saada tervemat/ilusamat keha, peab tegema hambad ristis asja, mis talle ei meeldi. Ta võiks ju valida midagi, mis talle reaalselt meeldib, kuhu ta tahaks minna, mis oleks ehk rahulikumas tempos ja annaks aeglasemaid tulemusi, aga kuhu ta iga kord rõõmuga läheks. Ei v? Sest väita, et no kellelegi ei meeldi, on sama hea, kui öelda, et no KEEGI ju ei taha kooli minna, ikka sunnitakse. Mõni meist valib meeldiva eriala ja käib seal rõõmuga ja keegi ei sunni. St distsipliin ja motivatsioon on olulised, aga alustaks ehk samm kaugemalt ja võtaks eesmärkideni jõudmiseks sellised meetodid, mis ei aja oksele? Mulle minu trenn meeldib ja teades, et selle trenni huvides oleks vaja korra nädalas jõukaris ka käia, on selle jaoks tunduvalt lihtsam motivatsiooni leida ja end sinna kohale vedada. Just saying.

Mis muidu? Ma ikka ei oska seda kuldset keskteed leida ega isegi seda enam enese jaoks paeluvaks mõelda. Paar kuud tagasi muudkui ihalesin seda, aga nüüd mõtlen, et milleks. Absoluutselt iga asjaga kaldun äärmusest äärmusesse. Vahel ei loe pool aastat ühtki juturaamatut ja siis kukun ilukirjandust neelama. Vahel ei viitsi pea üldse väljas käia ja siis käin paar nädalat üle päeva, kuni homo sapiensi paaritumisrituaalide jälgimisest ära tüdinen ja jälle pool aastat õhtusel ajal kuskile ei tõmba. Nüüd olen ma juba umbes nädala mingil eriti vaiksel lainel, kuulan ainult klassikalist muusikat, sunnin tudengeid ja sõpru endaga malet mängima (mis ei ole neile ilmselt eriti nauditav, arvestades seda, et mul puudub igasugune oskus paar sammugi ette mõelda, aga ma loodan, et see ikka veidigi areneb, kui ma rohkem mängin), pühendun trennile erilise innuga ja üldse olen selline rahulik ja keskendunud. Lähema aja kõige erutavam leid on porgandikoogi retsept. Selline elu. Ma ei tea, kas see päriselt ka nii on, aga mul on tunne, et sellest suhtumisest on kasu, et rohkem tehtud saada. Mul on nimelt järgmised poolteist kuud veel väga töörohked, nii et otsustasin selleks ajaks sotsiaalse elu rohkemal või vähemal määral välja lülitada. Töö ja trenn ja töö ja vahepeal tööd ettevalmistav trenn. Ja eriti tubli olemise eest siis vahepeal preemiaks midagi toredat. Ja laisklemise eest iga ebaõnnestumise korral ühiskassasse kaks eurot (sest me teeme Indrekuga hoogtööpakti, et mõlemad oma asjad tehtud saaks). Selline plaan. Hoidke pöialt mulle.

P.S. Ma tegelikult ei nõustu selle pildil oleva motoga. Kui sul on eesmärgid (näiteks dieeti pidada) ja sa feilid (näiteks sööd šokolaadi), siis enamasti ei taha sa seda tegelikult teha, sa lihtsalt tahad tähelepanu milleltki ebameeldivalt (näiteks töö raskuselt või ebaõnnestumise hirmult) eemale juhtida ja hiljem kahetsed nii või teisiti. Mina leian, et all work and no play makes Jack a dull boy, aga oluline on nende vahel tasakaal leida, et sa saaksid rõõmuga mängida, teades, et vajalik on tehtud. Vot. Iseasi, kuidas selle rakendamisega on.

Päeva kommentaar

Autoriks Hundi Ulg:

Pühapäeval käisid nooremad inimesed külas. Seni kui teisi autosid oodati tuli esimestega juttu subkultuuridest. Täna sõidab naaberküla vanamees Andres minu õuest mööda. Läks vist lähialevikku salaviina järgi, viipas mulle. Vaatan: retrojalgratas – 70.ndate meestekas, salatrohelised püksid, ruutudega pisut väiksevõitu pintsak. Määratlesin koheselt ja eksimatult – hipster. Olen ikka eluga kursis!

Rents räägib, kuidas on

Sai üks päev väljas käidud ja muuhulgas kuulatud erinevaid suhtedraamasid (tudengid tunduvad arvavat, et minu töökohustuste hulga kuulub ka emalikult käe hoidmine), millel kõigil tundus olevat üsna ühesugune taust. Nii et andsin oma kallitele tudengitele sama nõu, mida annan kõigile teistele. Nõuanne, mille saate mult täiesti tasuta ja mis on äärmiselt lihtne - don’t stick your dick in crazy. Teises suunas muidugi ka.

Ja ma ei räägi siin mingitest väikestest kiiksudest. Mina olen esimene, kes ütleb, et normaalsus on igav. Aga. Kui sa näed, et see inimene on poolhull ja igas mõttes katki ning mingil kummalisel põhjusel tekib sul tunne, et just sina võiksid ta terveks teha, siis usu mind – EI. Ei võiks. Sina ei tee katkist inimest terveks, sa teed tema otsas ainult iseennast katki. Ja kui sa tunned end nagu ema Teresa, siis jumalime, toeta teda, patsuta pead, jaga oma võileiba. Miks mitte. Aga ÄRA astu temaga lähisuhtesse.

Sest. Ma ütlen sulle kohe, kuidas see käiks. Alguses see isegi toimiks. Sa oled nii tore inimene ja te olete nii kokku loodud, et ta ongi sinuga koos olles rõõmus ja õnnelik. Või vähemalt tundub rõõmus ja õnnelik, sest ei tasu unustada, et ega hullu ei tea, kurat teab, mis ta mõtleb. Aga see õnn kulub uudsusega koos maha, tavaliselt üsna kiiresti. Ja tead mis? Nüüd on see SINU süü, kui ta katkine on. Sest ilmselgelt pole sa enam piisavalt hea, sest alguses oli tal ju sinuga koos nii tore ja nüüd on midagi muutunud. Ja ega seda alguses tihti ei juhtu, satub mõni kehvem päev hulka lihtsalt ja ehk sa olid tõesti hoolimatu ja tegid tõesti kohatut nalja vms. Nii et sina, kes sa oled juba harjunud sellega, et keegi ei hüsteeritse kõrval, üritad oma käitumist parandama hakata. Kuni viitsid, lõputult ei viitsi. Kui tegu on targema hulluga, saab ta selle koha peal aru, et ta on ikka ise peast soe, mitte ei lähe juba üheteistkümnes suhe järjest kummalisel kombel metsa. See on parem variant, sest sel juhul kaob ta lihtsalt ära. Aga enamasti hullud ise end hulluks ei pea ja hakkavad selle asemel hoopis su närvidel saagima ja sinult järjest rohkem ja rohkem ootama ja on siiralt õnnetud, kui sa üritad vihjata, et äkki tõmbaks ikka jalad perse alt välja ja ei süüdistaks kogu ümbritsevat maailma enda vigades. Või et võiks tunnistada, et sa ei saa muuta seda, kuidas maailm sinuga käitub, aga sa saad seda esiteks oma käitumisega mõjutada ja teiseks otsustada, kuidas sa sellele reageerid. Sest loogika ei toimi hullude puhul, sest – sest nad on HULLUD. Kui hull juhtub naissoost olema, on veel eriti kehv variant, sest neile kinnitab kogu ümbritsev maailm (ema-isa, filmid, raamatud, sõbrannad), et mees peabki naise eest hoolitsema, nii et kõik sõbrannad (kes muidugi saavad tema versiooni kogu loost) on nõus, et sina oled ehe värdjas, sest sa piilusid ühe silmaga telekat sel ajal, kui ta hüsteeriliselt nuttis, sest rohelised kardinad frustreerisid teda.

Võtame lühidalt kokku. Kui näed hullu, siis ära vea teda endale koju. Kui näed seksikat hullu, siis ära ikka teda koju vea. Ja kui näed VÄGA seksikat hullu, siis - wait for it – saa ükskord aru, idioot, et hullumeelseid ei ole vaja koju vedada. See, kes su aadressi ei tea, saab sind küll mujal pussitada, aga siis pole sa vähemalt ise loll olnud.

Elementaarne matemaatika noortele lõvidele

Ma töötan noorte inimestega, nii et on ütlematagi selge, et vahepeal kuulen ma üsna lolle asju. Aga vahepeal kuulen ma selliseid lollusi, et vanaema külapoe ümber elavad ossid tulevad heldimusega meelde, sest sellist iba kuulsin ma viimati viie aasta eest, kui kolmandat päeva järjest joovad mitte-enam-alaealised bemmi velgede kõrvale ka oma arvukatest seksikogemustest rääkisid. Tollal oli ainsaks erinevuseks see, et suurem osa neist mannidest, kes käest-kätte käisid, seisid samal ajal naeratades kõrval ja jõid siidrit. Sest neil oli savi, nad teadsid, et see tüdruk, kes PÄRISELT KA silma pilgutas linnas Comarketi kassas, jääb kättesaamatuks ja küll varsti tuleb jälle ka nende kord.

Igatahes. Eile juhtusin kuulma, kuidas poiss, kes on ühiskasutatava jalgrattaga mitte ainult paar kiiremat ringi teinud, vaid sellele niisuguse trennihuviga lähenenud, et vaene ratas vajab ilmselt mitte ainult uusi rehve, vaid täielikku keretööd + roostekaitset, innukalt selgitas, et no EI OLE VÕIMALIK, et see tüdruk litsakas on, sest KÕIK teavad, et üldkasutatavat vagu on tunduvalt lihtsam künda, sest mitmed sahad enne sind on oma töö teinud. Kõik teavad ja tema teab ka, isiklikust kogemusest, mida temal, ärge mitte mõelgegi selles kahelda, on ometigi vähemalt sama palju kui Sandor Liivel soojade ametikohtade valikus. See viimane oli minu võrdlus, tema ei tea Sandor Liivest midagi.

Ma facepalmisin end mõttes sellise hooga vastu lauda, et ninast morssi pritsis, ja mõtlesin, et võtaks appi kergema matemaatika ja sõrmedel loendamise. Nimelt, noored sõbrad, nüüd tuleb üldhariduslik osa. Ma jätan moraaliteooria kõrvale, sest a) see mind eriti ei koti ja b) see ei koti mind, sest ma leian, et see on ühiskondlik konstruktsioon, ja igaüks peaks ise otsustama, kellega ja kui tihti ta seksida soovib, mitte ühiskondlikule survele alluma.

Me jätame hetkel kõrvale ka puhtfüsioloogilise aspekti ja oleme hetkel nagu need nohikud, kes täiesti tõsiste nägudega arutlevad, et kui Superman tõesti SAAKS lennata ja üritaks kukkuvat Lois Lane’i kinni püüda, siis TEGELIKULT peaks Lois tükkideks pudenema. Nii et meiegi räägime siin puhtteoreetiliselt olukorrast, MIS OLEKS KUI, kui naine olekski nagu voodrilaud, mis iga höövlitõmbe peale tiba õhemaks kulub.

Esiteks. Matemaatilisest aspektist pole vahet, kas kümme erinevat meest lükkavad käru igaüks ühe korra, või lükkab üks mees seda kümme korda. Kui me just ei lähtu eeldusest, et olukorras, kus abitöölised ehitusel pidevalt vahetuvad, on töölised tööriistade suhtes hooletumad ja mõni ehk lükkab kogemata suisa kummuli. Eriti kui inimesed täis peaga tööle tulevad. Kui kõik heaperemehelikult käituvad ja omavahel kenasti läbi saavad (nagu viisakate inimeste puhul ikka), seda muret ometigi ei ole.

Teiseks. Kui sa just päris nümfomaan ei ole, jäävad ringilaskmiseks traditsiooniliselt reede ja/või laupäev. See tähendab, et vabameelne näitsik skoorib maksimaalselt kaks korda nädalas. Eeldan, et keskmine püsisuhtes naine skoorib VÄHEMALT sama palju, aga paremal ajal siiski rohkem. Ehk siis esimese tavapärane taks on teise miinimum. Mis tähendab, et kui me eeldame, et naist on võimalik ämbriks kulutada, peaks just püsisuhtes olnud naine riskigrupis olema. Ja ei saa eeldada, et “lõdvem” naine on automaatselt suurema seksivajadusega – pigem vastupidi, loogiline oleks eeldada, et kuna juhusuhete peale ei saa kindel olla (ja iial ei tea, kas kannatab ühe raundi või rohkem), otsib selline inimene endale siiski enamvähem kindla seksisõbra, sest testitud kvaliteet on testitud kvaliteet. Ja siis on ta taas tavapäraselt turult vähemalt mingil määral kõrval.

Kolmandaks. Kuni seda seksisõpra ei ole, sõltub selline naine siiski baaris/pidudel kohatud meestest. Ja meeste kohta ma ei tea, aga üldiselt keskmise seksivajadusega naine (tegin ka kiire küsitluse oma tuttavate seas) ei viitsi lihtsalt iga nädal baari keppi otsima minna. See eeldab siiski seda, et sa oled valmis mingi tondiga suhtlema. Lisaks on paljudel naistel ka mingisugusedki standardid, nii et päris suvalist enamvähem kammitud juustega töllakat enamus endale voodisse ei lasegi. Mis tähendab, et reaalseks skoorimiseks jääb ikkagi kord või kaks kuus, sest a) iga reede ei möödu baaris ja/või b) iga kord ei minda sinna seksi otsima ja/või c) kui ka minnakse “avatud pilguga” baari, ei pruugi seal olla mehi, kes ahvi ja inimese vahelisel skaalal õiges otsas oleksid.

Logic, bitch.

P.S. Hoopis teisel teemal. Üks Lätis elav sõber viis ühe tüdruku kohtingule sademevee kollektorisse – st said paar km maa all matkata. Täiega originaalne, ma oleksin küll sillas. :D

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 91 other followers