faith

Ma ei tea, kuidas mõni kirjanik 50aastaselt kuulsaks saab

Ostan lennupileti ja ei tulegi enam tagasi

Või noh, tean küll, ilmselt neil on rohkem mõttetegevust ja nad on nagu … arenemisvõimelised või midagi. 😀 Sest mina olen 36 ja ma tunnen, et ma ei viitsi pool ajast blogidagi, sest ma ketran kogu aeg aastast aastasse, kuust kuusse sama katkist plaati, mitte midagi uut ei ole. Praegu näiteks on jälle see sama vana laul, et mida raskem on ülesanne, seda kauem ma prokrastineerin ja seda vähem mul ülesande jaoks aega on ja seda vähem ma seda tehes lõpuks õpin (ja seda kehvema tulemuse saan) ja … Ma ei viitsi isegi rääkida enam, suur inimene, hakka normaalseks, mul on endal ka kõrini sellest lihtsalt. Mind ei huvita eriti teiste arvamus, aga iseenda ees on vahel häbi. Ja noh, ERITI häbi on siis, kui mees annab oma parima, et ma saaks kooliasjadega tegeleda, ja siis ma loen nagu debiilik artikli iga lauset kolm korda, sest mu aju lihtsalt lülitab end poole lause pealt välja, sest raske on ja matemaatiline valem oli sees.

Ahjaa, see praegune blogidraama on nii naljakas – inimene, kes küsib teistelt oma blogi lugemise eest raha, leiab, et see on naeruväärne, et teine blogija küsib raha asjade eest, mida ka mujalt osta saaks. Kui nad välismaalased oleksid, arvaksin ma siiralt, et see on koostöö, sest nüüd saab “kiusaja” rohkem klikke ja mõni ehk suisa maksab kiusu lugemise eest, samas kui ka kiusatav saab tähelepanu ja ehk oma asjad müüdud. Aga kuna nad ei ole välismaalased ja on ilmselt mõlemad selles kõiges täiesti siirad, siis ma lihtsalt ütlen, et noh, sama loogika kehtib minu arust tasulisele blogile – selle raha eest saaks ju kvaliteetset ilukirjandust osta või Kroonika tellida, miks keegi peaks maksma selle eest, et lugeda, mida üks konnatiigi blogija teisest konnatiigi blogijast arvab. Mul on mõlemaga neist erimeelsusi olnud (ütleme nii, et mul on mõlemaga neist teatud maailmavaatelised erinevused), aga no selge see, et see äride teema on Merjele nagu hobi ja no las inimene nikerdab siis. Keskmine inimene ei viitsiks jamada lastele aktsiate ostmisega või veebipoe rajamisega vms, aga need on täpselt sellised asjad, et sel teemal mõtlemine ja käe proovimine on tunduvalt kasulikum harrastus kui mõni teine. Kunagi ei tea, millal need oskused kasuks võivad tulla. Ja noh, nagu elu mulle meelde tuletab iga kord, kui ma vaatan, kuidas Eestis üritatakse kasutatud lasteriideid netis sama hinnaga müüa, mille eest e-smaspäeviti uue saaks, siis loll pole see, kes küsib, loll on see, kes maksab. Teisipidi ka, ise müün hetkel talverehve, sest auto müüsin suvel maha, aga rehvid läksid meelest. Need on väga vähekasutatud, sest detsembris olin ma liiga paks ja aasta alguses ei saanud vastsündinuga kuskile, aga panin poole hinnaga müüki, mõtlesin, et saan kähku lahti (hiljaks jäin selle asjaga, tean-tean) – ja ikka kirjutas keegi ja ütles, et võtab ära, kui komplekti pealt veel 50 eurot alla saab. 😀 Ma juba põhimõtte pärast ei tahaks anda, las istuvad mul siin kuuris siis, ega nad halvaks ei lähe ja ma ise näljas ei ole.

P.S. Aitäh neile, kes lapsele jalatseid soovitanud. Ma ei ostnud talle (veel) midagi, aga sain ENDALE väga ilusad sooja voodriga kummikud. 😀

anna kannatust

Hädad ikka oskavad aega valida

Olen nii palju alla võtnud, et XS-püksid, mis mees kevadel mulle meeltesegaduses ostis, on parajasti parajad 😀 Mitte enam kauaks tho

Mul oli suurepärane plaan, et jõuan oma kooliasjad kõik laupäeval valmis ja siis saan pühapäeval trenni minna. Jõudsingi! Aga lisaks otsustas auto laupäeval katki minna ja hetkel on Bolti hinnad Tallinnas sellisteks kasvanud, et boltides maksaks mul trenniskäik 50 eurot – ja bussiga läheks nii kaua aega, et mitte ei tahaks pühapäeval meest nii kauaks lapsega üksi jätta, ta on ka inimene. Last kaasa võtta ka hästi ei taha, sest kuigi ma korra nädalas ikka proovin temaga koos käia, siis eelmine kord oli seal nii külm, et ma ei võtnud tal mütsigi peast ära. Tema ise muidugi ei lasknud end sellest üldse häirida:

Aga autol süütelukk jamab. Mis tähendab, et tuli lasta see ära vedada, sest kuna ta üldse polnud nõus koostööd tegema, siis ei saanud ju käikugi sisse jne. Sirru sai selle mingi nipiga korra käima (täiesti absurdne, rooli tuli jõuga viis korda paremale ja viis korda vasakule keerata ning siis uuesti võtit keerata – uskumatu, aga töötas), aga seda lugesime me internetist liiga hilja, et see on sellistel Mercedestel tüüpprobleem ja kui sa korra selle nipiga auto käima saad, siis jumalime, ära enam uuesti seisma jäta, vaid sõida otse remonditöökotta. Ja noh, internetis oli muidugi ka igasugu videosid selle kohta, kuidas käiku sisse saada, aga kuna otse loomulikult oli selline esmaspäev, et mul varajane koosolek ja mehel kohe seejärel enda oma, oli lihtsam nii teha. Nüüd siis istun vähemalt nädal aega kodus, äkki viitsin bussiga Selverisse minna lapsele kelku ostma, sest suur lumi ju maas.

Sellised olid mu eelmised, no kas pole armsad?

Ahjaa, ostmistest rääkides`. Kust ma saan ühel hetkel lapsele selliseid normaalseid jalatseid, mis ka talvel pisikeste jalakeste otsas mugavad ja soojad on? Ja hiljem voodriga kummikuid? Ja endale lahedaid (soovitatavalt ka voodriga) kummikuid. Sest hetkel ma leidsin need (st endale siis, sest neil on minu numbrit ka, üheks hooajaks lapsele ma ei raatsiks nii kalleid osta), aga ega need ka mulle otseselt ilusad ei tundu, lihtsalt megakoledad ei ole. Iron Fist, mille kummikud mul varem olid, ei tundu Euroopas enam üldse kummareid müüvat. Ja mõte millestki, mis natuke rohkem saabaste moodi välja näeks, tundub ka hea. Tahaksin öelda, et nii raske on olla 36 ja stiilne, aga nägin üks päev poes Anu Saagimit ja tal ei tundunud küll raske olevat, nii et mis minagi kurdan.

anna kannatust

Üks sõbranna sai ühte kohta tööle

Omg, ma olen nii imelik

Nii salapärane pealkiri, eks. 😀 Okei-okei, pealkiri on selle pärast selline, et tegu on ühe kuulsaima Eesti (enam mitte nii idu-) idufirmaga, kuhu minagi omal ajal tööle kandideerisin, aga ei saanud. Ja see kogemus oli lihtsalt nii naljakas, et tahtsin seda nüüd jagada. Olgu ette ära öeldud, et nemad ei teinud midagi valesti, lihtsalt kehv asjade kokkulangemine ja teiseks see, et ma ise olen veits opakas (mida nad väidetavalt otsivadki, sest kogu nende spiel on see, kui väga nad just erilisi inimesi tahavad, aga no ilmselgelt ei mõelnud nad päris vaimuhaigeid siis). Ja jah, kõik, kes kas või otsapidi IT-s, said juba selle kirjelduse põhjal aru, mis firmast jutt käib, aga see selleks, nimesid ma siiski ei nimetanud, tahtsin lihtsalt jagada oma absoluutselt kõige hullemat intervjuukogemust. 😀

Nimelt otsustasin ma sinna minna lühikese, aga siiski igati viisaka kleidiga. Peaaegu põlveni oli. Ja siis selgus, et … Väga hipis ja noortepärases start-upis ei istuta laua taga, vaid istutakse intervjuu ajal põrandal patjadel. Mille vastu mul muidu poleks midagi, aga nüüd olin ma seal oma lühikese seelikuga ja nägin vaeva (mitte eriti edukalt), et mitte neile oma aluspesu välgutada – ja istudes tundus see kleidike ikka VÄGA ebasündsalt lühike. No ja siis küsisid nad minu käest, kui imelik ja freaky jne ma skaalal null kuni kümme olen, sest nemad teatavasti tahavad endale ainult erilisi, sest omg, we are all so weird here. Ma vastasin, et seitse, nad küsisid muidugi näiteid ja … Käsi südamel, mulle tulid järjest pähe ainult lood, kus oli kesksel kohal mingi seaduserikkumine. Ja no isegi mina saan aru, et ükskõik kui hip mingi firma oma jutu järgi on, kui nad tegelevad raha liigutamisega, siis nad TEGELIKULT ei taha kuulda, kuidas sa Poolas politsei eest ära joostes üle aia pidid ronima või kuidas su tollane kallim varastas Saksamaal sekspoes avalikult pina colada maitselise libestuskreemi, sest see oli suure dildo kujulises pudelis ja tol hetkel tundus mõte sellest, kuidas naismüüja seda ta taskust ära tuleb võtma, ülinaljakas (juhul kui seda nüüd lugesid potentsiaalsed tööandjad, siis esiteks oli see rohkem kui 15 aastat tagasi, teiseks rabas müüja selle muidugi kohe ära ja kolmandaks olin mina tehniliselt süütu (kuigi kõkutav) kõrvalseisja). Igatahes on mul nüüd eks, kes saab öelda, et on kurja saksa tädi käest dildoga vastu pead saanud, mitte igaühel pole selliseid lugusid rääkida.

No aga seal mina seisin lolli naeratusega, taipasin, et need pole päris need lood, mida jagada, ja ÜHTKI teist lugu ei tulnud pähe. Nagu mitte ühtki. Ja ma olin tollal inimene, kes näiteks igal aastal oli korra kaine rool, kes tuttavaid punkareid välismaale punkfestivalile vedas. Ja olin just hiljuti käinud sõbrannaga välismaal hääletamas kokkuleppega, et kui pakutakse midagi huvitavat, ütleme alati jah, nii et me jõudsime selle tulemusel näiteks katoliiklikusse noortelaagrisse Prantsusmaa pärapõrgus. Miks ma ei oleks võinud sellest rääkida??? Keegi ei tea, mina küll ei tea. Igatahes kohmasin ma lihtsalt, et muudame selle viie peale ära ja ütleme, et ma olen üks keskpärane inimene. 😀 Ja nii see intekas lõppeski, ei saanud ma sinna tööle. Mis on väga hea, sest kohas, kuhu ma tööle sain, oli mulle sobivam töö ja sobisin kohe seltskonda nagu valatult.

Ahjaa, mul on sama firma HR-töötajaga ka kogemus, kus ta küsis, miks nad peaksid just minu kasuks otsustama, ja mina ütlesin, et ei peagi, tema töö on aru saada, kes neile sobib ja kes mitte. Aga see polnud see sama intekas, vaid mitu aastat hiljem, ja seda ma ei kahetse ka – see on minu meelest maailma kõige debiilsem küsimus, mis näitab mulle hetkega, et ilmselt ma tõesti ei sobi teie kollektiivi, sest mu arvamus teist langes just keldrisse, nii et ma enamasti ei viitsi isegi väga viisakat nägu teha selle peale. Ma nii loll ei ole, et ma niimoodi vastates arvaksin, et nad mulle nüüd tööpakkumise teevad. Ärge saage valesti aru, kui küsitakse näiteks, milliste isikuomaduste või oskuste poolest just mina sellele tööle hästi sobiksin, võin ma vastata küll ja see on igati normaalne. Aga tihtipeale on see küsimus sõnastatud või esitatud nii, et tugevalt kumab läbi “kui hästi sa läbi rõnga hüpata oskad ja kui innukalt sa pugeda viitsid?” Ja noh, ei ole minu valdkonnas töö Eestis otsa saamas, nii et vastus on, et ega eriti ei viitsi. 😀 Kui meil on parajasti turusituatsioon, kus tööotsijal on valikut küll ja veel, on narr öelda talle, et “noh, hakka müüma end nüüd”, see võiks ikka selline kahesuunaline protsess olla, kus me mõlemad üritame endast head muljet jätta. Ja muide, firma üks asutajatest on Äripäevas kirjeldanud, milliseid küsimusi TEMA esitab, ja no need on kõik igati asjalikud küsimused – millega jõutakse tegelikult täpselt sama tuumani, aga tunduvalt mõistlikumal moel. Nii et ma arvan, et see üks HR-inimene oli lihtsalt mingi kummaline erand, mitte ei näita midagi firmasisese kultuuri kohta. Aga minu senine kogemus näitab üldse, et paljudes kohtades on esimene ring mingite kummaliste HR-inimestega, kes hindavad HOOPIS teistsuguseid asju, kui need päris inimesed, kellega sa järgmises ringis vestled. No et esimeses ringis vaadatakse, kas sul on juuksed kammitud ja diplom taskus, ja teises ringis ei huvita sellised asjad mitte kedagi, kui sa oskad näidata, et sul on vajalikud oskused olemas ja ehk veel huumorimeel pealekauba.

Ma ei tea, miks ma sellest kirjutan, mul tegelikult pole plaanis enne järgmist sügist tööle minna ja ma ei näe tegelikult mingit põhjust tööd vahetada. Sõbranna toredad uudised tõid lihtsalt nii palju mälestusi pinnale kummalistest kandideerimiskogemustest. Ehk siis taevale tänu ilmselt, et ma juba tööl olen, sest elu on näidanud, et ma pole võimeline isegi ühe intervjuu jagu viisakust teesklema. Mis samas muidugi on selles mõttes hästi toiminud, et ma olen päriselt töötanud ainult kohtades, kus mu töökaaslased mulle päriselt meeldinud on, mis teeb selle töötamise osa tunduvalt meeldivamaks. 😀

haridusrikubmatsi · konnapoeg

Varbad külmetavad

Ei saa öelda, et talv oleks ootamatult tulnud, aga kuna teised inimesed oskavad ka ette planeerida, oli mul rehvivahetus alles homseks kinni pandud. Nii et täna sõitsin ma Ronminni VÄGA ettevaatlikult ja polnud sugugi mitte ainus selline liikleja. Ja hiljem lapsega trenni sõitsin veel ettevaatlikumalt, sest kallis laadung ikkagi. 😁 Aga jep, pärast kogu seda vingumist nädala alguses, sain ma kooliasjad nii kenasti valmis, et saime mõlemad trennigi. Kuigi mulle appi antud doktorant juba ähvardas, et tal järgmiseks nädalaks mulle põnevad plaanid, mis tavaliselt tähendab “palju tööd”.

Jalad all, nüüd tööle, nagu öeldakse

Aga üldse on toredaid asju ka juhtunud. Näiteks samal päeval, kui ma vingupostituse tegin, otsustas Merru, et ta on tugev iseseisev naine, kes ei pea kellelgi käest kinni hoidma. Nii et nüüd kõnnib ta nii, nagu videost näha, kuigi iga päev järjest enesekindlamalt. Ja ta on väga järjekindel harjutaja – enne harjutas nii, et hoidis kahe käega meist kinni, siis hakkas ise ühte lahti laskma jne. Nüüd harjutab vannituppa minekut ja sealt tulekut, sest seal on lävepakk, nii et sealt on keeruline üle kõndida.

P.S. Kas teile tundub ka naljakas, et kogu valge kultuuriruumi suhtumine (või vähemalt kõigi jalkafännide, sh ka spordiajakirjanike suhtumine) jalka MM-i on olnud umbes alljärgnev?

Ajakirjandus: Kuulge, Katar maksis altkäemaksu, et MM-i korraldada.

Inimesed: No mis seal vahet on, kus see toimub, las olgu neil ka natuke rõõmu.

Ajakirjandus: Kuulge, nad ehitavad neid staadione jms orjadega, 2500 inimest on surnud!

Inimesed: Issand jumal, mida te norite kogu aeg, laske nüüd olla! Jalgpall on oluline ja, pealegi, natuke austust teise kultuuri ja kommete vastu võiks ju olla. 😡

Ajakirjandus: Nüüd naad arreteerivad ajakirjanikke …

Inimesed: Meid ei koti.

Ajakirjandus: Ok. Btw, mängudel õlut ei müüda ning lühkarites ja maikaga pealtvaatajaid sisse ei lasta, küünarnukid ja põlved peavad mõlema sugupoole esindajatel kaetud olema.

Inimesed: MIDA KURADIMA VI**U!!!??? Mida need rätipead ennast õige arvavad??? Kas me pommitada ei saaks neid??? Demokraatiat oleks neile raiskadele vaja!

anna kannatust

November sai mu kätte

Pea 11kuune suur inimene on siin viimasel ajal taas üllatanud pideva öise ärkamisega, lõputöö on üllatanud raske olemisega (kes oleks osanud seda arvata?) ja november on üllatanud pime olemisega (taas, tuli mulle täieliku üllatusena). Nii et vaevu oleme novembri keskpaigas ja juba on mul üks suur “tahan kevadet” ulg. Selle talve seal vahepeal võite omale jätta.

Muuhulgas olen üritanud tutvusringkonnast leida lapsele kaks korda nädalas hoidjat, kes teda meie juures kodus 2-3 tundi korraga hoiaks, sest Sirru ei luba teda ju veel hoidja juurde. Pakkusin 25 eurot kord, ise mõtlesin, et see on ju igati ok pakkumine, aga on selgunud, et selle eest ei leia absoluutselt mitte kedagi. Hoidja kõrvaltänavas võtab muide rohkem kui kaks korda väiksemat tunnihinda, nii et ma kergelt kibestunud juba, aga no eks ma saan aru, et tglt on mehel õigus ja nii väikesele lapsele on oma kodus hoidjaga hängimine ikka tunduvalt vähem stressitekitav. Lihtsalt praeguseks on väga selge, et kolm korda nädalas paar tundi tööd tehes ei analüüsi ma elus midagi selle magistritöö jaoks.

Okei, suuresti on siin ka muidugi suhtumise küsimus, mul on vaimselt väga raske diilida sellega, et ma igal nädalal saan targemaks -> saan aru, mida ma eelmisel nädalal valesti tegin -> peaksin kas raiskama aega (mida pole) selle paremaks tegemisele enne sinna uue kraami otsa ehitamist või uut kraami kohandama ja paremini tegema (mida ma ka veel ei oska). Nii et siis tulevad mul metsikud keskendumisraskused ja vältimiskäitumine. Selle asemel, et võtta praeguse elu loomuliku osana seda, et jah me peamegi igal nädalal uusi asju õppima, seda tehnilise magistritöö kirjutamine tähendabki, hakka nüüd kähku peale ja saad targemaks. Ehk siis mõistusega saan aru, aga väike puue lööb välja.

Ja selle kõige kõrvalt mõtlen (doktorandist) sõbrannale, kes mulle kevadel vihaselt räntis, et täitsa lõpp, kujutad ette, et inimesed rõõmustavad sotsiaalmeedias avalikult selle üle, et nad tegid magistri ära, nagu kamoon, Simmo, igaühel on ju magistrikraad. Ma saan aru, et ma olen teine äärmus, sest minu meelest on igati okei avalikult rõõmustada ja uhkust tunda ka selle üle, et hommikul praemuna ilusasti välja tuli, aga no tõsiselt, mul siiani tiksub kuklas nüüd see, et ma näen lapse kõrvalt sajaga vaeva ja kui ma hakkama saan, leiab siis pool mu tutvusringkonda, et ma ei tohiks isegi avalikult rõõmustada, sest see on ju lihtsalt mingi sitane magister. Ei tea, kas praegu üldse kurta tohin? Ilmselt on see ka väga nõme, sest ma ju isegi ei tea, mis raskused tähendavad, mina oma näkase magistriga, mida miljonid inimesed igal kevadel kaitsevad. Siin samas blogiski mulle öeldud, et minusugune ei tohiks kurta. Või siis öeldud, et “aga miks sa siis ei tee rohkem” vms, mida normaalse ajuga inimesed öelda armastavad, kui sa oled just kirjutanud pika postituse sellest, et sinu aju ei tööta nii.

Oeh, hakkasin juba vinguma, vahetame parem teemat. Pildil olev naine on vist meie kauge sugulane, igatahes mu laps sööb viimasel ajal piima ainult selles asendis:

Muidu poleks nagu hullu, ainult et see jalg ei püsi ju seal ja asend on veidi ebastabiilne, nii et ühel hetkel kukub see jalg alati räntsti mulle kõhtu. Millest pole ka hullu, ta tõstab selle lihtsalt uuesti üles ja lõuna saab jätkuda. Ütleme nii, et mul on juba üsna tugevad kõhulihased selle tulemusel.

P.S. Meenus, et mul on häid uudiseid ka. Tegime siin titega veits teste (päris hulluks ei saanud minna, sest üks komponent maksab kümpsi + mida rohkem komponente, seda rohkem kuluks verd) ja selgus, et ametlikult peaks nisu, muna, piim, porgand ja kartul kõik täiesti ohutud olema. Kassi- ja tolmuallergia pärast ei pea ka muretsema. Veretestidel on valenegatiivsete tõenäosus ca viis protsenti, nii et tutvustan neid ikkagi menüüsse igaks juhuks ühekaupa, aga vaimselt on see ikka MEGASUUR kergendus ja julgen neid asju nüüd hulga varem menüüsse tagasi tuua. Ainult natuke veel ja ma saan restorani carbonarat sööma minna. 😀 Sibula tulemust ootame, sest see tehakse Saksamaal – mulle endale tundub see hetkel kõige rohkem sus, sest üritasin seda hiljuti tagasi lisada jälle pärast kahte nädalat ilmaolekut, ja ta hakkas otsekohe uuesti rohkem kratsima. Nii et isegi kui selle tulemus peaks mingi ime läbi negatiivne tulema, ootan ilmselt igaks juhuks natuke, enne kui isegi üritan seda tagasi lisada.

anna kannatust

Ühe pepu kaks kannikat

Ehk siis valimised USAs, kõik teavad, jah. Täna on seal vahevalimised, kus läheb madinaks kõigi Esindajate Koja kohtade pärast – ja ka senati sajast kohast on võimalik 35 ümber mängida, nii et ei ole siin mingi naljategemine. Eelkõige muidugi see aborditeema, eks ole. Ma ei saa aru, miks, aga mitmed vabariiklaste poliitikud on otsustanud, et sellest jääb väheks ja lubavad, et kui nad võimule saavad, hakatakse rasestumisvastaseid vahendeid (peamiselt spiraali, paar tükki on maininud ka pille) ära keelama. Täitsa ausalt, mul on raske uskuda, et vabariiklased sellest huvitatud on, ka abielus 40aastased tahaksid ilmselt oma naise/mehega ilma kondoomita seksida. Ja on hulk inimesi, kelle jaoks vabariiklaste poolt hääletamine on olulisem kui see, mida nad tegelikult saada tahaksid, nii et karta on, et hääletavad ikka ja hiljem kurdavad. Kuigi ma tean vanemaid inimesi USAs, kes on terve elu vabariiklasi valinud, nüüd viimased paar korda demokraate ja ikka ütlevad asju nagu “ta on küll demokraat, aga siinsetest valikutest kõige mõistlikum”. Noh, et kui sa juba pea kümme aastat iga kord demokraate valid, siis äkki on aeg tunnistada, et ehk su vaated on lihtsalt muutunud. 😀 Aga mis see minu asi on, igaüks teeb, mis ise tahab.

Rääkida tahtsin ma sellest, et vabariiklased saavad pidevalt sõimu selle eest, et valetavad ja laimavad ja väänavad tõde. Mis on ka tõsi, iseasi, et kas seda saab nimetada tõeväänamiseks, kui mingi hull kosmoselaseritega juutidest jms räägib. Kui sa ikka sellist asja usud, siis see on sinu probleem (ja riigi probleem tervikuna, sest ilmselgelt on haridussüsteem mäda). Kuigi eks meil ka inimesed usuvad, kui Mart räägib üks nädal üht ja järgmisel nädalal teist. Aga praegu näen ma juba mitu nädalat Redditis, kuidas demokraadid räägivad igal sammul, et vabariiklased tahavad lapsi näljas hoida, sest hääletasid eelnõu vastu, mis oleks tegelenud rinnapiimaasendaja kättesaadavuse probleemiga. Mis, noh, tehniliselt on tõsi, nad tõesti hääletasid selle vastu. Aga nad hääletasid selle vastu selle pärast, et eelnõu oleks eelkõige andnud raha suurema hulga inspektorite palkamiseks – ja inspektorid ei saaks praegust olukorda kuidagi parandada. Praegune häda on tingitud sellest, et peamisel suurtootjal on teatud probleemid, mida nad kuidagi lahendatud ei saa. Lühidalt võiks otsekohene inimene rääkida siin kartellist, sest tootmine on USAs nelja suurfirma (Nestle, Perrigo, Abbott Nutrition ja Reckitt Benckiser) käes. Veebruaris hakkas Abbott Nutrition omal algatusel oma tooteid turult tagasi kutsuma, sest neli last sattusid haiglasse (ja kaks neist surid). Või noh, tehniliselt ainult ühe tehase tooteid, aga see tehas tootis poole kogu nende toodangust.

Igatahes vabariiklastel on õigus, rohkem inspektoreid ei saaks siin kuidagi aidata, seisaksid kõik kurvalt ja ütleksid, et tõesti on jamasti. Lisaks oli vabariiklastel TEINE eelnõu, mis minu meelest on hetkel hulga arukam, sest selle peamine eesmärk oli lihtsustada Euroopast ja Kanadast asendaja sissetoomist (sest nagu nad ise tunnistavad, Euroopas on kvaliteedistandardid toiduainetele hulga kõrgemad, nii et pole vaja karta, et sissetoodav kraam kuidagi kehvema kvaliteediga oleks). Nii et vähemalt see üks kord tunnen ma küll, et demokraadid tegelevad väga räigelt tõeväänamisega, et kuidagigi hääli juurde saada.

Ja teise vähemalt sama tähtsa teemana tahtsin kirjutada sellest, et nägin suvel, kuidas foorumis naised naersid isa üle, kes oli pannud beebile esmalt püksid ja siis bodi ja et nii loll ja laps näeb välja nagu Superman, kel aluspesu muude asjade peal. Tollal ma ei arvanud sellest midagi, sest suvi oli ja mu laps ei kandnud pükse. Aga nüüd tahaks küll öelda, et see isa polnud loll, vaid geniaalne – jätad bodil trukid lahti ja hulga lihtsam on kähku mähet kontrollida. Muidu tuleb pikad püksid alla tõmmata ja siis kuskilt külje pealt piiluma hakata. Nii et kui kedagi huvitab, siis ma olen tiim #superhero.

faith

Et ma pean nagu oma peaga mõtlemav?

Meil on sel aastal hea viinamarjasaak – ma muidugi ei tohi praegu viinamarju süüa, aga teeme neist mahla ja ehk saan minagi ühel hetkel suu seks. Nagu vanarahvas ütleb, mitte et ma aru saaks, mis suuseksil viinamarjadega pistmist on, ehk mõni vanem inimene selgitab

Tunduvad nagu suured ootused ühele väikesele blogijale. Ehk siis lugu sellest, kuidas mul koolis läheb. Tegelikult pealkirjast hoolimata läheb (vähemalt esialgu) täitsa hästi. Ma olin juba ära unustanud, kui mõnus on oma aju kasutada. Täitsa tõsiselt, kui ragistad ja pusid millegi kallal, mis pole üldse mähkmetega seotud, ja see kood lõpuks tööle hakkab. Ei, mitte ainult ei hakka tööle, vaid hakkab suisa tööle soovitud viisil! 40 tundi nädalas ei tahaks, aga niimoodi mõned tunnid nädalas on praegu täiesti mega. Kuigi eks ma olen siin selle paari aastaga juba KÕIK ära unustanud, üks päev läks mul tunnike koodist viga otsides – kuni sain aru, et seal ei olnudki viga, ma lihtsalt unustasin ära, et see, et koht, kust ma andmed tõmbasin, automaatselt ise suur- ja väiketähti ignoda oskab, ei tähenda, et ma oma hilisemates päringutes, mis juba dataframe’i lähevad, ei peaks nendega arvestama.

Üldse on hea aeg olnud, nädala ülesanded on olnud just nii jõukohased, et olen nädala jooksul kaks korda järjest isegi trenni saanud ja vist saan homme ka. Mitte et ma midagi teha suudaks, kui enne seda olen korra kuus käinud, aga mõnus on ikka.

Titeuudistest nii palju, et täna on see päev, mil ta brokolit juurde saama hakkas. Millega seoses avastasin ma, et see on brokoli, mitte brokkoli. Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga. Kaela hakkas ta muidugi kratsima juba enne uue asja lisandumist, sest kreemi ärajätmisest sai kolm päeva mööda, aga ma otsustasin, et ma ei muretse selle pärast, kuni asi nii hull pole nagu enne ravi (ja millegi peale märgatavalt hullemaks ei lähe). No ja kuna ma olen siit nii palju julgustust saanud, panen ikka Synlabi ka aja, ehk saan natukenegi targemaks.

P.S. Kas keegi oskab soovitada, kust titele ilusaid ja soojaid kapukaid ning kindaid saab? Ei pea ühesugused olema ega midagi. Kindad peaks kindlasti olema mitte liiga kobakad ja funktsionaalse pöidlaosaga, et ta saaks natukenegi oma mänguasju näppida.

anna kannatust

Ja alguses tagasi

Jätsime teisipäeval allergiarohu ja kreemi ära, pidime neljapäeval (eile) esimese lisatoidu juurde panema ja … Neljapäeval juba nahk punane — enne, kui üldse selle toidu lisamiseni jõudsime. Ehk siis ta kas reageerib millelegi muule kui toidule või millelegi, mis meil enda arust puhtalt toitudes menüüs oli. Temal oli seal ainult keedukartul, bataat, porgand, riis ja liha, minul samad asjad + rukkileib, hummus. sink ja sibul, nii et eks ma jätan siis hummuse ja sibula ära ning kaks nädalat algab taas. Äärmiselt tüütu on niimoodi elada, ei taha minna mitte kuskile, kus süüa pakutakse, sest siis ma istun seal ja naeratan porgandit närides, sel ajal, kui teised häid asju söövad. Kolmandal peaks sõbraga restorani minema, tühistan vist ja ütlen, et tulge parem külla, pakun teile saiakest ja joon ise vett. 😀

Nii et võtan juba suures meeleheites Marianne Tobro võõrutamise kursust ja avastasin üllatusega, et ta soovitab esmalt öisest söötmisest võõrutada, arvasin miskipärast, et tavaliselt tehakse teisipidi. Aga no ega ma ei taha tegelikult teda nii vara võõrutada, aga tundub juba vaikselt, et see oleks lihtsam kui proovida vältida kõiki minust tulenevaid aineid, sest no kust ma tean, äkki tal on nüüd allergiline reaktsioon, sest ma joon pakiteed või sest ma jõin nädala eest ühe Coke Zero. See ei saa lihtne olema ka, sest ta mõtleb, et meil on siin nagu 24/7 Rootsi laud, et igati normaalne on iga 30 minuti tagant möödaminnes väike lonks küsida ja siis oma elu edasi elada, nii et esmalt peab hakkama vähemalt hajutama neid toitmisi ja yadda-yadda, pole sellist variantigi, et ta vähem kui kuuga päriselt piimavabaks saaks, sest ma ei taha päevapealt ka lihtsalt rinda ära panna. Oh jah.

P.S. Rõõmsama poole pealt tahaks öelda, et pole isegi reede õhtu veel ja ma sain juba tehtud kõik, mis mul sel nädalal lõputöö jaoks oli vaja teha. Mu kood töötab, manual magic on ka tehtud, kõik on imeline. Saan minna nädalavahetusel ronima ja esmaspäevahommikul Meritiga ujuma.

anna kannatust · beebi

Otse ajalooanaalidesse

Need olid need puhkuse viimased päevad, kui laps oli juba heas tujus ja elu oli lill

Ma ei pea teile, kallid sõbrad, ometi ütlema, et pealkirjas polnud näpuviga, vaid see viitab mu praegusele enesetundele? Kui on üks asi, mis mind emaduse juures kõige rohkem närvi ajab, on see see, et mida hullem on, seda raskem on abi küsida. Ja mitte vaimselt vms, vaid puhtpraktiliselt — kui elu on natuke raske, kutsud kellegi last hoidma, teed oma asjad ära ja kõik on lill. Aga see PÄRIS raske on pea alati lapsest endast tingitud, mis tähendab, et TEMAL on ka raske, mis omakorda tähendab, et ta tahab oma ema ja karjub kõigi teiste (sh oma isa) süles. Ja siis oled sa default parent 24/7, sest rahunetakse ometi rind suus ja ta on võimeline öö otsa järjest selle otsas rippuma.

Ehk siis kui kedagi huvitab, siis tal tuli 11 päevaga vähemalt viis uut hammast (kuna kaks keskmist all ja kaks keskmist üleval olid juba olemas ning uutest tuli vähemalt neli üles, siis pole enam kaugemale hästi näha, kas on seal veel midagi või mitte). Eile oli täiesti imeline päev, enam ei ilastanud, enam ei jorisenud, enam ei üritanud kogu aeg hammustada, nii et mõtlesin, et lõpuks ometi ühel pool. Ei, täna ärkas jälle palaviku ja jorinaga (tal iga hamba lõikumine tuleb väikese palavikuga), nii et ilmselt pole ta ikka veel lõpetanud. Loogiline ka, tavaliselt käivad need paaris, nii et ilmselt tuleb alla ka veel üks juurde ja ongi kümnenda kuu sünnaks kümme hammast suus. Lihtsalt tunne on juba selline, nagu ta kavatseks kõik 16 järjest välja paugutada.

Asja teeb hullemaks see, et kuna tal mõne aja eest tekkisid nahale punased laigud, käisime pärast puhkust kohe nahaarsti juures. Ja no lühidalt öeldes maksin 80 eurot selle eest, et mind dieedile pandaks. St nahaarst ütles küll, et ta on ju kohe kümnekuune, võõrutage ära, on endal lihtsam, aga ma ei hakka ju teda päevapealt võõrutama, eriti praegu, kui tal niigi raske on. Üldse ei tahaks vastu talve võõrutada, plaanisin seda teha siis, kui kevad käes ja viirushaiguste hooaeg möödas. Nii et sain selle kalli raha eest teada, et tema (ja mina) ei tohi süüa järgmisi asju: muna, piim, nisu, kala, tomat, tsitruselised, mango, paprika, hapukapsas, šokolaad, pähklid, viinamarjad, banaanid, melon, sai, õun, pirn, oad, herned. No ja lisaks on muidugi hulk asju, mida ma pole nüüd kümme päeva söönud või talle andnud, sest ma unustasin nende kohta eraldi küsida (nagu avokaado, spinat, pastinaak, petersell, porru, brokoli, sibul, küüslauk, pohl, ploom), nii et mõtlesin, et teisipäeval nagunii arstiaeg, siis küsin.

Ütleme nii, et ega mul varemgi raseduskaalu kaotamisega probleeme polnud, aga nüüd ma küll tunnen, et ma kuhtun, sest ma ei jaksa lihtsalt süüa tatart/riisi ja kana nii palju, kui täis kõhuks vaja oleks. Hommikuti teen riisimannast putru, see on täitsa ok (vaarikamoosiga, sest vaarikad on lubatud). Võiks kaerahelbeid teha, aga kaerapuder kaerapiimaga oleks nagu natuke imelik. Ja kui selle kõige lõpuks peaks selguma, et ta on tegelikult allergiline hoopis kassile (kolm korda olen nüüdseks märganud, et ta läheb kassi kaisutama ja aevastab selle käigus), hakkan ma laamendama, sest tavaliselt elan ma rasked ajad üle nii, et vohmin end ühe käega kooki või šokolaadi täis (sest kas või võileiba ju ühe käega ei tee, vähemalt mitte enam siis, kui laps on nii suur, et hakkab kõigi nende ihaldusväärsete asjade poole viskuma), aga nüüd ei ole enam seda varianti ka. Eile panime porgandi tagasi menüüsse — ma arvan, et arst ei tahtnud sellest üldse loobuda, sest see tekitab nii harva allergiat, aga kuna ma ütlesin, et kõrvits teeb tal suunurgad punaseks, siis ütles, et ärge nädal aega porgandit ka tarbige. Sest muidu ei oleks kuidagi loogiline see, et ta on alles nädal aega allergiarohtu saanud ja nüüd hakatakse juba asju lisama, tavaliselt tuleb ikka esmalt vähemalt 2-3 nädalat puhtalt elada. Igatahes järgmisest laupäevast võib hakata jälle ühekaupa asju menüüsse juurde panema, aga arvata on, et nisujahu, piim ja munad kui kõige tõenäolisemad süüdlased jäävad kõige viimaseks. Nii et hetkel ootan ma ainult seda, et tomati sinna tagasi saaks panna, siis saaks Sirru mulle vähemalt Iraani toitu teha (mu lemmik neist toitudest on tegelikult rosinatega, aga kui viinamarjad on keelatud, on rosinad raudselt ka, ja mu perearst on selline viinamarjadevastane, et neid vaevalt niipea jälle sööma tohib hakata).

No ja tegelikult on muidugi nii, et rinnapiima jõuab minu söödust väike osa, nii et tegelikult peaks isegi siis, kui tema šokolaadi ei tohi süüa, olema ok, kui mina seda väikeses koguses söön, aga ma ei taha hakata seda testima enne seda, kui meie mõlema toidulaud jälle tiba laiemaks on saanud. Kuigi ma tegelikult arvan miskipärast, et ju see nisujahu on, mis talle ei istu, sest punased laigud tekkisid kaheksanda kuu kandis ja selle aja suurim muudatus oli see, et hakkasin andma talle ka pastatooteid sisaldavaid püreesid. Samas sai ta varem ka näiteks neljaviljaputru jms, kus nisujahu sees on, nii et ega ma ka ei tea. Kes meist ikka siin ennustaja on.

Oh well, loodetavasti tohin vähemalt jõululauas jälle hapukapsast süüa. 😀

P.S. Kulla stalker, kui sa jälle oma firma meiliaadressilt pooletoobise kommentaari jätad, kirjutan su emmele ja küsin, miks teie firma esindaja muudkui firma meililt ähvardab mu last ära võtta jms.