anna kannatust

Mina olengi see “võsapetsi jätkulugude” inimene

Isegi piinlik ei ole, kellele me valetame siin, ma ei ole kunagi kõige suurem puhtusearmastaja olnud. No mitte päris Mallula kõige hullemad päevad, aga kuskil seal keskel. Ehk siis nagu te ehk lugesite, kirjutas Merje oma kodust ja sellest, kui sassis tal kõik on. Käsi südamel, pildid on sellised, nagu minul PÄRAST koristamist. Ei saa isegi last vabanduseks tuua, kogu elu olen olnud selline, et mul tekivad hunnikud. No näiteks olen inimene, kellel on tool, kuhu lähevad riided, mis täna selga ei lähe, aga on pesumasina jaoks veel liiga puhtad (nt korra jalas olnud teksad vms). Või inimene, kes paneb midagi kuskile ja sinna see jääb. Selle postituse kirjutamisega paralleelselt nüüd veidi koristasin kohe suures häbis ja panin näiteks ära aknalaudadel olnud küünlad. Küünlad olid seal, sest talvel ma neid ometigi põletan. Jah, ma tean, et august on, mis siis?

Minu diivan näiteks näeb enamuse ajast välja selline, nagu ülemisel pildil. Kassi esikäppade alt kusjuures paistab üks lapse pikkade käistega bodi — miks see seal on, kui kaks kuud pole pikkade käiste ilma olnud? Keegi ei tea, mina küll ei tea. St ma tean, et see ilmus sinna eile, mitte pole seal kaks kuud vedelenud, aga MIKS see sinna ilmus, kui väljas soe on? Ei tea. Paremal esiplaanil on särk, mille ma panen selga, kui mõni kuller või ehitaja või naaber ukse taha ilmub, sest seda ca kord päevas ikka juhtub. Tavaliselt on see (või mõni teine sama eesmärki kandev riideese) diivani seljatoel, aga see sama kass teeb mööda diivanit jooksutuure, nii et on selle sealt maha ajanud.

Paremal tagaplaanil on kott asjadega, mille tulevast asukohta ma pole veel otsustanud. Nimelt tõid mu sugulased eile mulle kingiks kotitäie riideid, mis minu ema mulle omal ajal ise õmbles. Teatavasti suri mu ema, kui ma olin kahene, nii et need riided ei pruugi ehk kõige moodsamad olla, aga need on sellest hoolimata väga ägedad (kahest kleidist näitan ehk mingi hetk pilte ka, sest need tõesti on lahedad ja nö oma ajastu mõttes märgilised, kuigi ei saa lubada, et need täna titele selga panen). Nii et ei taha neid kuskile panipaiganurka visata, aga siia diivani peale ilmselt ka neid jätta ei saa. (Hilisem täiendus: leidsingi neile juba nurgakese siin majas.)

Lisaks sellele on elutoas diivanilaual hunnik tatilappe (nagu lapse ila pühkimise lappe, mitte nina nuuskamise lappe, kuigi ilmselt oleksid need multifunktsionaalsed) — ja kui see hunnik ümber juhtub minema, siis jumal temaga, siis järgmised kolm päeva see kummuli on. Osad mänguasjad on samuti alati laua peal, sest diivanilaud on täpselt selle kõrgusega, et laps saab selle servast kinni hoides end püsti tõmmata ja siis ta arendab oma tasakaalu sellega, et hoiab ühe käega kinni ja teisega mängib (ning vahepeal täiendab elukogemuste pagasit, kui otsustab millegagi kahe käega mängima hakata). Seetõttu on diivanilaua juures maas ka üks suur padi, mida saab vajadusel jalaga kiiresti kukkujale alla lükata (te ei usu, kui osav ma selles juba olen). Samuti on elutoas pesukuivatusrest. Ma nimelt ei kuivata pesu õues, sest selle naabrite ehitusega (mis pidi juuli lõpus teatavasti lõppema, aga nad pole isegi välisfassaadi ega katust veel tegema hakanud, nii et Jumal teab, millal see ükskord valmis saab) tuleb pidevalt igasugu kivilõikamistolmu ja soojustusmaterjali lõikamise tolmu jms, mida ma oma pesu peale ei taha. Pesumasin töötab keskmiselt ülepäeviti, nii et üldiselt läheb eelmine pesu kappi siis, kui uus masinast peale tahab tulla. Vahel ei lähe üldse kappi, vaid lähebki sealt otse selga/jalga, sest laps magab samas toas, kus mu riidekapp on, aga tihti oleks ju vaja vaikselt ja teda häirimata riideid vahetada. Või kuna mul on täpselt kaks veekindlat madratsikatet, siis tihti läheb üks pesumasinasse ja teine restilt otse titevoodisse, sest tavatoidu menüüsse lisandumisega on kaasnenud mõned plahvatused. Nüüd pole neid õnneks mitu nädalat ette tulnud, ehk on jälle (selle koha pealt) rahu majas.

Nii, köök. Keset köögilauda on rätik, millel on tite toidunõud ja nõud, mida kasutatakse beebitoidu soojendamiseks. Need ei käigi kappi, sest milleks, kui mul neid kolm korda päevas vaja on (läksin eile just kolmele korrale üle, et saaks sellega mingi rutiini moodi asja paika). Selle “mul on üks kauss kraanikausis” jutuga suhestun, ainult mul on neid 14. See on see üks koht, mis varem polnud problemaatiline, aga nüüd on. Nimelt oli mul kolm kuud selline laps, keda kõik teised kadestasid, sest ta mängis maas omaette ja mina sel ajal käisin ringi, pesin nõusid, tegin süüa jne. Või näiteks oli laps minu jalgade juures maas ja mina tegin arvutis veidi tõlketööd. Magama läks nii, et kui nägin, et ta on unine, võtsin ta sülle, jätsin voodisse ja keeras end magama. Noh, see hea elu on meil nüüd läbi. Tuli see separation anxiety ja nüüd on seis selline, et hommikuti on ta jah nõus omaette mängima (heal päeval), aga see aeg kulub ära selle peale, et talle hommikusööki valmistada. Siis läheb ta uinakut tegema, sest pärast ärkamist on ta korraga üleval ainult ca tunnikese, sealt edasi tulevad juba mitmetunnised ärkvelolekud ning viimane on üldiselt ca kolm-neli tundi, kuni ta minuga koos kell 10-11 voodisse läheb (vastavalt sellele, millal ta väsinud nägu tegema hakkab). Igatahes on mul nüüd hommikul selle esimese uinaku ajal ca 45 minutit, et tema tool puhtaks teha (sest me seal koolkonnas, et laps õpib läbi sensoorse mängu, nii et ta võib mäkerdada, palju tahab), endale süüa teha, süüa ja ideaalis veidi nõusid pesta.

Kui talle toit väga maitseb, muutub ta kannatamatuks, sest lusikas on aeglane, ja läheb nina ees sööma või hakkab peoga võtma

Panin pildi ekstra selle pärast, et siit on tausta näha. See on jälle see, mille kohta korralikud inimesed ütlevad, et kõik on segamini, aga minu jaoks on see normaalne lapse mänguala. Ma varem ei viitsinud iga päev mänguasjugi kokku korjata, kui just järgmine päev tolmuimemise päev polnud, sest nagunii mängime homme edasi. Nüüd korjan pigem selle pärast, et lapsele meeldib neid omakorda karbist jälle välja tõsta. Taustal vedeleb kõhukott, sest seal on hea mugav last sellest välja tõsta, nii et ta ronib sealt sellele pisikesele vesipadjale (sensoorne mänguasi taas) ja pole ohtu kuskile edasi kukkuda. Miks see sinna vedelema jäi? Ma küll ei tea, siis on hiljem hea võtta I guess? Eks ma ei viitsinud sellega tegeleda. Imetamispadi on seal selle pärast, et kaadrist väljas on suur mänguasi, millega ta vahel külili käib, nii et kui ta sellega üksi mängib, on padi strateegiliselt lähemale lükatud (ja oi kui mitu peapõrutust see on ära hoidnud). Pildile ei ole mahtunud joogapall, mis on ka alati seal, sest me tõesti kasutame seda igapäevaselt, sest titele meeldib selle otsas turnida (mis arendab süvalihaseid, nii et mul on ainult hea meel). Ehk siis lisaks sellele, et mul on kombeks hunnikuid luua ja asju vedelema jätta, on mul ka üleüldse liiga palju träni. Aga kuhu me jäime, jõudsime lõunani?

Üldiselt on ta ärgates sellises tujus, et nüüd tahab ta mängida nii, et mina istun temaga maas ja elan ta mängule kaasa. Kui tahan kuskile minna, tuleb ta kaasa. Ja ma ei räägi siin Saku Suurhalli külastamisest, vaid näiteks prügi väljaviimisest. Muuhulgas on täiega probleemne olnud veejoomine, sest kui ma vett joon, tahab ta ka osa saada (ja kallab end täis, sest ta oskab tassist juua, st saab sealt vee kätte, aga see kuivaksjäämise osa ei tundu teda huvitavat), nii et tihti ma lihtsalt ei joonudki, sest muidu hakkas ta tassi käest rebima. Nüüd on mul oma lutipudel valmis kapi peal. 😀 Õnneks saan vetsus käia nii, et panen ta vetsu ukse ette maha — ilma naljata õnneks, sest mul on sõbrannasid, kelle laps käibki kõhukotiga nendega vetsus kaasas. Aga kui ma loen teiste inimeste lugusid sellest, kuidas nad laps kõhukotis nõusid pesevad, siis ma ei saa aru, kas mul on liiga suur laps või imelik kraanikauss või milles asi, aga no ei ole võimalik. Juba siis polnud võimalik, kui ta tõesti beebi oli. Pestud asju saan ära panna ja veidi koristada jne, aga nõusid pesta küll mitte. Ja no üldiselt kasutan ma kõhukotti ainult siis, kui ta tõesti pole nõus ka minuga koos maas mängima, sest ma ei taha ta liikumisvabadust liigselt piirata. Koristada saab alati ka homme, mängida on tal tore täna. Igatahes heal juhul saab järgmiseks uinakuks ta ka veel niisama voodisse panna, kehvemal juhul läheb selle peale hüsteeriasse, tuleb rahustada, tissi otsas magama panna — ja eriti kehval juhul magabki ta seejärel 45 minutit tissi otsas, kuigi seda juhtub õnneks harva. Enamasti läheb magama ja see 45 minutit on mul “enda aeg”. Vahel veab ja tuleb suisa 90. Sel ajal ma blogin või teen joogat või väikese uinaku vms. Lõuna mahub ka siia sisse. Laske või maha, aga ma ei hakka sel ajal koristama, ma olen ka inimene.

Magamistoas ei võeta kardinaid kunagi eest (jaanipäeva paiku olid pimendavad kardinad suisa akna külge kinni teibitud, lootuses, et ta magab siis paremini) ja voodi on alati tegemata, sest päeva jooksul saab titt ca 8 korda rinda ning ta saab seda alati pimedas ja teki all, sest nii on suurem tõenäosus, et ta ei hakka rind suus kuskile minema (ja sellest hoolimata sööb ta viimasel ajal enamasti allavaatava koera asendis, mis mind ei häiri, sest ma olen siin küll eelkõige nagu ema, aga võin vabalt olla ka joogapartner). Lisaks on meil voodi kõrval alati vähemalt üks paks tekk maas, sest ühe korra on titt suutnud täiesti ootamatult üle ääre kimada, nii et järgmine kord on vähemalt potentsiaalselt pehmem. Kuigi ta vähemalt diivani peal on ära õppinud, et alla minnakse jalad ees (ja just täna hommikul tahtis kassile vastu minna, pani käe üle diivaniserva ning SAI ISE ARU, ET NII EI LÄHE MITTE, JA KEERAS END ÜMBER – te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin).

Vana pilt, aga tahtsin näidata seda õnnetut vaipa, mis on nüüdseks näinud nii okset kui ka seebivett

Lapse enda tuppa oli kogunenud hunnik pappkaste, sest me ei käi kuskil, nii et kõik lapse riided ja absoluutselt kõik muu, mida meil vaja on, tuleb kulleriga. Aga see on see üks asi siit nimekirjast, mis polnud minu süü, vaid meil ei tühjendata papikonteinerit normaalselt. Olin terve selle aja iga kord lapsega jalutades kontrollinud ja see oli alati kaaneni täis. Eile oli lõpuks ometi tühi, nii et viisin need kohe ära. Nii et nüüd on minu silmale kõik vinks-vonks. Normaalse inimese silmale muidugi pole, sest meil on lisaks pehmele vaibale põrandale strateegiliselt tekk ja padi paigutatud, nendesse kohtadesse, kus ta kõige tõenäolisemalt kukkuda võiks. Teiseks on diivanvoodi alati lahti, sest ma vähemalt paar korda nädalas teen seal uinakut,, nii et kui mul on selle jaoks ainult 40-45 minutit, ei taha ma sellest osa ära kulutada voodi avamisele, kattemadratsi ja voodipesu toomisele jne. Sirru vahel paneb seda kokku, kui külalised tulevad, mul on savi. Aa, see ka veel, et tahtsin lapsele eile näidata seebimullide puhumist, mis talle väga meeldis, aga muidugi ajasin pool seebiveest vaibale. Suudan täitsa ise segadust tekitada. No ja vahepeal olid veel aknal paberkotid reas, sest sorteerisin beebiriideid sõbrale, sõbrannale ja kogumiskasti. Nüüd kasvab ta aeglasemalt, nii et osad asjad lähevad kogumiskasti ja osad otse prügisse.

Vannituba. Noh, noore tite ema ilmselt kujutab ette, et mähkmevahetus käib nii, et sa asetad oma beebi mähkmevahetusalusele, avad mähkme, teed lapse lapiga puhtaks ja seejärel pesed kraani all ära (või kui oled loodust säästev inimene, siis ei kasuta neid puhastuslappe, vaid paned otse kraani alla), paned ta tagasi alusele või natukeseks potile (kui sul on selline laps, kes kipub 30 sekundit pärast pesu alati pissima), jutustad temaga, kuni ta nahk veidi hingata saab, ja paned seejärel uue mähkme. Must mähe prügikasti, alus kiiresti puhtaks, kui vaja, ja lapp ka prügikasti. Kõik kaunis. Mul tulevad pisarad silma sellele mõeldes.

Tegelikult, kulla inimene, käib mähkmevahetus nii. Sa paned lapse alusele ja üritad krõpse lahti saada / mähet küljelt katki rebida, enne kui ta jõuab sealt kraanikaussi ronida. Ei õnnestunud. Tõstad lapse tagasi alusele, ta keeldub sinna istumast, veel vähem pikali viskamast (kõhuli panna ei saa, sest siis teeb ta otse üle ääre minekut). Nii et sa paned ta sinna seisma, käed ümber sinu kaela (või viskad ta selle aluse kohal osaliselt üle õla), ja hakkad mähet eemaldama (palvetades, et kaka ei oleks eespool ja ei läheks nüüd vastu sind, kui sa selle mähkme ära saad). Üritad sättida noort daami nii, et mähe kukuks tema jalgade vahele alusele ja sa saaksid lapse otse kraanikaussi tõsta. Kui sa oled olnud piisavalt loll, et sinna servale midagi jätta (või oli seda sinu mees), pole see asi enam seal serval, vaid põrandal. Või miks mitte kraanikausis, sitase vee sees. Kui sa viid ta hoopis duši alla, üritab ta mööda su käsivart üles ronida nagu ahv, et sina ka ikka korralikult märjaks saaksid. Kui sa paned ta duširuumi põrandale maha, et sa saaksid ise mähkme kokku rullida ja prügikasti visata, pöörad sa ümber ja avastad, et su laps … lakub äravoolu. Või on kätte saanud hambaharja, mille topsi su abikaasa ettenägelikult kraanikausi juurest põrandale tõstis, ja see on tal suus (pärast seda, kui sa kuus kuud oled vältinud tema suule musitamist või sama lusika kasutamist, sest kaaries). Nii et üsna peatselt jõuad sa olukorda, kus sa enam ei pane seda last maha, üritad ta esmalt ühe käega räti sisse mähkida (tema omalt poolt üritab mitte sinna sisse mähitud saada) ning seejärel ühe käega mähkme natukenegi kokku rullida ja viskad selle prügikasti. Kui see ei kuku mitte prügikasti, vaid selle kõrvale, on sul sellest nii sügavalt savi, et see jääb sinna kuni lapse järgmise uinakuni, sest teine variant oleks panna paljas laps käest maha, kust ta kohe stardiks kuskile, kuhu ta ei peaks startima, või tema oma voodisse, kus ta röögiks, sest noh, ta röögib alati, kui ta veest välja võetakse. Tõenäoliselt ta juba röögib, sest ta ei saanud duši alt vanni, vaid pandi otse rätikusse, nii et sind huvitab, et see heli lõppeks, mitte see, et sitt ilmtingimata silma alt ära oleks (ja kelle silma alt? sa lähed ju teise tuppa, kassi häirib v?). Nii et täna öösel kell viis jäigi üks mähe sinna hommikut ootama, sest pidin erandkorras öösel mähet vahetama (ilmselt selle kolmanda toidukorra pärast) ja laps oli õnnetu – ning kui mu laps nuttes “emme, emme, EMMEEEE” teeb, siis ma ei mõtle ka mingile maha kukkunud mähkmele, vaid kallistan oma last. Mähe sai hommikul prügikasti.

No ja siis tuleb õhtu, mees tuleb koju, ta on ka väsinud ja tahaks puhata. Mina tahaks last talle kaela visata, aga laps on ka väsinud ja on minu küljes kinni nagu kleepekas. Nii et mul on nüüd kas variandid, et annan vinguva lapse mehele, et saaksin natuke koristada, või ütlen sellele mehele, kes just töölt tuli ja diivanile istus, et kle, ole meheks, pese nõud ära. Ma seda viimast üritan üldiselt vältida, sest ta on ka inimene (kuigi ta teeb seda tihti omal algatusel). Esimene vahel isegi töötab, eeldusel, et titt mind ei näe ega kuule. Vanus on veel selline, et mis silmist, see südamest, aga no kauaks sedagi, näen juba ette, et see ei tööta igavesti. Ehk siis õhtul saan ma ca 10-15 minutit kiiresti peamised koristamisasjad ära teha. Kui ei vea ja beeps isaga ei lepi, siis ühe käega. Nimelt jõuab titt mingil hetkel seisu, kus ta ei taha maas olla ei üksi ega koos meiega, tahab olla ainult süles ja ideaalis võiks see süleshoidja ringi jalutada (ja ei, see ei tähenda, et ta oleks valmis kohe ööunne minema). Nii et köögilaualt titeasju kappi ei pane ma pärast tema kolmandat toidukorda juba selle pärast, et kunagi ei saa kindel olla, et ma neid siis hommikul sama moodi ühe käega ei pea välja õngitsema, kõik igapäevaselt kasutatav jääb minu enda elu lihtsamaks tegemise nimel käeulatusse.

Õnneks minu mees ei tee ainult meestetöid, aga ta on kolm päeva nädalas kontoris. Ja neil kahel päeval, kus ta kodust töötab, üritan ma elu nii ajastada, et käin tema lõunapausi + lapse uneajast trennis või massaažis või kosmeetiku juures või muul sellisel moel endale elamas (eriti reedeti, mil neil on tavainimestest erinev graafik, realistlikult ei õnnestu mu oma aja võtmine pea kunagi tihedamini kui kord nädalas). Käsi südamel, see on mulle olulisem kui puhas kodu.

Aga on tegelikult üks asi, mis mind ühel hetkel päriselt häirima hakkab — tolmused või muul moel räpased pinnad. Asjad saavad ikka vahepeal kokku korjatud, nõud pestud jne, aga just pindade puhastamiseks on üliraske aega leida. No näiteks, et see sama vann või äravool vms korralikult puhtaks teha, akendepesust ma isegi ei unista (olen pursui ja ostan teenust korra aastas sisse ning ülejäänud aasta mind ei huvita — ongi hea, kui liigselt välja ei näe, ei näe need ehitajad ehk ka sisse, kui ma aluspesus ringi vantsin). Minu taluvuspiir on muidugi hoopis teise koha peal kui Merjel ja see häirimine tuleb tunduvalt hiljem kui nädala pärast. Praegu mõtlen vist esimest korda lapse elu jooksul, et peaks peegleid pesema, ja seda ka seetõttu, et talle meeldib neid musitada, nii et oleks tiba hügieenilisem. Ideaalis võiks meil robot kaks korda nädalas põrandaid koristada, aga see eeldab alati mänguasjade kokkukorjamist, pesuresti ärapanekut, toolide eest ära võtmist jms, mis on nii palju tööd, et realistlikult teeme me seda kord nädalas ja muul ajal jooksen ma vahepeal varstolmukaga ringi, et suuremad tolmurullid ära võtta. Ja no ei näe ma seda olukorda muutumas ka. Tahaks, et mees oma kassi tihedamini kammiks või vähemalt puhastaks neid toole, mille peal see kass lesib, aga realistlikult ei näe ma ka seda olukorda muutumas. 😀 Ma ei saa liigselt vinguda ka, sest tema on meist selgelt see korralikum inimene, see poleks isegi paja ja katla variant, vaid kui mina olen pada, siis tema on üks küllaltki puhas teekannuke. Nii et kutsun külla ainult kassisõpru ja elan edasi. Ja kammin ise vahel kassi. Kuigi minu koju ei astu keegi ootamatult sisse, isegi oma vanemad lepivad inimeste kombel aja kokku, nii et alati on aega enne veidi kasida (ja tulemus on peaaegu sama hea kui Merje “päev enne koristamist” piltidel 😀 ). Meie saving grace ongi see, et Sirru on sotsiaalne inimene, kellel vähemalt korra nädalas keegi külla kutsutud on – ja enne külaliste tulekut me alati koristame koos. Nii et tänu sellele, et mul on sotsiaalne mees, püsib meie elamine normaalse koduja tsunaami vahelisel joonel ikka enamvähem 2/3 peal, päris tsunaamiks ei lähe. Ja noh, nagu juba eile lugesite, mul on plaanis homme vannitoas pindu puhastada. 😄

P.S. Loodan, et siit tuleb selgelt välja, et need pinnad on puhastamata mu oma valikute tulemusel ja midagi pole tegelikult “hullem” kui varem. Varem lihtsalt jäi äravool puhastamata, sest ma olin Soomes ronimas, nüüd selle pärast, et vahepeal tahaks puhata ja mängida ka. Olukord on ikka sama, ühel hetkel tüdinen ja võtan lapi — või helistan koristusfirmasse. Eile ja täna näiteks Merjest motiveerituna isegi koristasin täitsa ise! Ühe ülestulnud piima pleki näiteks pesin põrandalt ära, mis oli seal kaks päeva olnud, sest ma lihtsalt iga kord toast väljudes unustasin ära, et see olemas on.

P.P.S. Üks asi, mis ajab mind hellalt närvi, on selle söötmistooli istmekatted. Ma ostsin need kasutatuna ja need olid TÄIESTI puhtad. Mitte üht plekki! Ma ei tea, mis imelaps sellel müüjal oli või kuidas ta nende eest hoolitses, sest mul keeldus juba esimesel nädalal kõrvitsapüree sealt maha tulemast. Ma pesen neid lapiga igapäevaselt ja 2-3 korda nädalas masinas ja no need näevad välja, nagu mingi kodutu kasutaks neid peldikuna. Mõtlen juba, et viskan lihtsalt minema ja saab see laps ka ilma nendeta oma elu elatud, sest uuena maksavad need istmepehmendused 50 eurot ja no tulge mõistusele.

anna kannatust

Ma ei tea, millal see juhtus

Viimasel ajal on ringi liikumas mingi tiktok selle kohta, kui kohutav on ootamatult avastada, et mõtled vanainimesemõtteid. No et elad enda arust normaalset elu ja järsku pesed nõusid ja mõtled, et vau, küll see on hea švamm. Noh, ma tabasin end täna mõttelt, et loodetavasti pole mehel nädalavahetuseks midagi planeeritud, tahaks rahus vannituba koristada …

konnapoeg

Taju avardumine

Olen juba mitu päeva tahtnud kirjutada, aga tal on nüüd nii vähe uinakuid, et iga kord tuleb valida, kas tahan süüa, joogat teha või internetis passida (ja ma olen selline maias notsu, et süüa tahan ma suisa mitu korda päevas). Eelmine postitus läks mulle niigi kalliks maksma, sain seetõttu planeeritud joogast täpselt viis päikesetervitust tehtud, sest ülejäänud aeg kulus kirjutamise peale ära ja siis ärkas printsess juba üles. Nii et ei ole lihtsalt aega siin raisata. Aga samas on nii huvitav näha, kuidas titt saab järjest rohkem aru, mis tema ümber toimub, et tahaks seda teistegagi jagada. Siin oli hiljuti just esimest korda üle hulga aja taas selgelt äratuntav arenguhüpe, kus tõesti üleöö paljud liigutused sujuvamaks muutusid, uni läks taas paremaks ja maailm muutus selgemaks. Kas või see, et kuigi ta varem on toitu sõrmedega enda poole rookinud ja loomulikult söönud asju, mida ta peos hoiab, hakkas ta nüüd järsku üleöö sõrmi limpsima. Varem ta seda ei teinud, mis oli selles mõttes veidi naljakas, et MINU sõrmi limpsis ta küll, kui need pudrused olid, aga enda omi mitte. No ja lisaks on hulk uusi asju, mis pole kõik arenguhüppega seotud, aga ma kirjeldan siiski kõike, mis meeles on, sest äkki on kunagi huvitav lugeda.

Näiteks avastasin ma hiljuti, et ta oskab nüüd teisi peeglist jälgida. Kassile nimelt ei meeldi, kui teda avalikult jõllitatakse, nii et kui kass söögiaja lähenedes end meie külje alla hakkab nihutama, siis titt jõllitab teda alguses peeglist, mitte otse. Mulle on ta suht kogu aeg peeglist naeratanud, aga ma ju ei tea, kas ta teadlikult naeratas MULLE või “sellele tädile peeglis”. Nii et mul pole õrna aimugi, kaua ta seda teha on osanud, sest kass on alles hiljuti tema suhtes sõbralikumaks muutunud. Varem ta karjus näljast hoolimata oma toidukausi juures, nüüd tuleb isegi end tite vastu hõõruma, kui kõht ikka tühjaks läheb. Mina arvan, et siin on teatav seos sellega, et tite söögilaualt ülejääv lihapüree jõuab vahel tema kaussi, Sirru arvab, et laps on lihtsalt nii palju suurem, et pole kassile enam igav kriuksuv pamp (ja-jah, nüüd on teda mööda elamist tagaajav pamp, see on kindlasti meeldivam).

Teiseks olen ma varemgi märkinud, et IT-inimese jaoks näeb lapse õppimisprotsess välja nagu tehisintellekti kombel ümbritseva kaardistamine. Hetkel torkab see eriti silma seoses sellega, et ta lööb end meelega ära. Eeldan, et ta õpib sellega nii minu käitumist (sest ma üritan tihti kätt vahele panna ja muul moel pehmendada, kui näen, millega ta jälle tegeleb), kui ka ohutult kõrguselt/kauguselt igasugu servade ja nurkadega tutvumist. Näiteks paari päeva eest käisin nagu idioot mööda elutuba ja lükkasin diivanilauda muudkui eest ära, et ta sinna alla ei roomaks ja oma pead selle vastu ära ei lööks. Eile andsin alla ja mõtlesin, et las õpib siis kogemusest. Kogemus tuli muidugi valju kisaga, sest kes oleks osanud oodata, et kui sa sinna laua alla minekuks pead pead langetama, siis ei mahu sa seal laua all ka istuma tõusma. Enamasti läheb isegi ilma kisata, lihtsalt vaatab mõtlikult ahjutruupi, peeglit, lauajalga vms ja siis kopsab aeglaselt ja kontrollitult oma pea sinna vastu, et näha, mis tunne on.

Kolmandaks teeb ta nüüd asja, mis tuletab mulle meelde seda, kui ma mõnes adventure-mängus kinni olen jäänud ja no ühtki head mõtet enam ei ole. Need on siis mängud, kus su tegelane kõnnib mööda piiratud maailma ringi ja üritab mingit mõistatust lahendada, kasutades selleks leitud asju õiges kohas. Ja kui sul enam ühtki mõtet ei ole, siis sa lõpuks meeleheitlikult üritad kõiki asju omavahel kasutada ja kaisukaru kaminasse toppida jne, sest äkki MISKI toimib. Tite kasuks tuleb öelda, et enamasti on tulemuseks vähemalt huvitav heli, sest kui sa ikka klotsi vastu isa kitarri taod, siis tema häält teeb. Ostsin lapsele isegi tema oma ukulele, et ta elektrikitarride peale ei ilastaks, aga nagu arvata võib, ei huvita see teda sugugi nii väga, sest see on talle ju lubatud. Üldse kasutab ta parema meelega kõike trummina, kuigi varem tundis kitarrikeelte tinistamise vastu ka huvi. Ju siis tüdines ära.

Neljandaks on järsku kohal arusaamine, et asjad on mitmetahulised – no et põrandavaipa ja joogamatti saab mitme nurga alt uurida. Ja et mõni kast, mille otsas ta aeleb, käib ootamatult lahti ja seal sees on hoopis värvilised sokid.

Viiendaks tahab ta nüüd kõike ise teha ja on valmis korralikult pingutama, et eesmärgini jõuda. No näiteks võib ta end voodipeatsi najal püsti sikutada ja siis sellest kinni hoides voodi keskele jalutada, sest siis ulatab ta ühe käega peatsi taga aknalaual olevat õhuniisutajat rabama (mida saab siis kolinal vastu seda sama peatsit taguda, sest plastik vastu puud, mmmm). Kui nii edasi läheb, hakkab ta varsti kõndima, sest ta laseb vahepeal laua najal seistes juba mõlemat kätt lahti, et mingit mänguasja maha ajada — mis igasugu füsioterapeutide sõnul on pigem halb asi, sest nii võib käputamisperiood lühikeseks jääda, aga käputamine (just see liigutus, kus käivad koos vastaskäsi ja vastasjalg) olevat aju arengu seisukohast väga oluline. Samas sõprade pealt näen, et paljud lapsed teevad seda jupp aega paralleelselt, nii et ehk pole väga hullu. Sest ühelt poolt on küll see, et kui uus asi selge, ei taha vanast enam midagi kuulda (no näiteks raske on teda istuma panna, sest ta tahaks kogu aeg seista, kuigi ei oska veel toeta), aga samas kui need asjad ikka piisavalt erinevad on, leitakse kõigi jaoks aega. Aga see isetegemine käib kuni selleni välja, et näiteks see, kui mina tal ettevaatlikult, õrnalt ja armastavalt nägu pesen, on VÄGA halb. See, kui tema ise istub maas ja waterboard’ib end dušiotsikuga nii, et iga 10 sekundi tagant jälle korraks hing kinni ja tuleb vett välja köhida, on suurepärane meelelahutus ja puhas lõbu (get it? sest puhas 😀 ). Mitte et mul midagi selle vastu oleks, tänu sellele ja tema vett pritsivale vannivaalale (näitasin kunagi instas ka, aga sihuke asi) uhub ta vähemalt suurema osa pudrust pärast sööki jälle kenasti omal ninast välja.

Ahjaa, kui beebiga oli vahel raske leida aega pesus käimiseks, siis sellest ajast saadik, kui ta normaalselt istuma hakkas, enam seda muret pole. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin siia kolides siin ka, et meil on selline naljakas duširuum, et vann ja dušš on kõrvuti, ilma mingi vaheseinata. Tollal ma mõtlesin, et nii imelik, miks peaks keegi nii tegema — aga lapsega tähendab see seda, et ma saan ta duši all puhtaks loputada, vanni sisse pesukaussi mängima tõsta (sest pesukausil on servad, eks ole, nii et ta saab soovi korral kuskile vastu toetada ja servast kinni hoida) ning ennast rahulikult seal kõrval puhtaks pesta. Peab muidugi olema valmis vajadusel ligi hüppama, sest see mõne aja eest mainitud “entusiastlikult suitsiidne” on jätkuvalt jõus. Näiteks avastas ta, et kui end ühes servas püsti tõmmata, siis kauss korraks kaldub, aga ümber ei lähe, nii et ta otsustas selle peale testida, mis siis saab, kui selle ääre najal hüppama ja kiikumisliigutusi tegema hakata. Aga see vann on tõesti meil nii dušinurga kõrval, et ma saan lihtsalt jala pesukausi teise serva peale panna ja rahus oma asju edasi ajada. 😀

Ehk siis on küll elu raskem suurema lapsega, aga ikka tunduvalt huvitavam ka. Ei ole kogu aeg ainult söömine ja mähkmevahetus enam.

feminismus

Kromosoomiviga?

Arvasin, et see on naljakas, aga mõni punkt on tglt täiega asjalik

Vana hea radikaalfeministide nali on see, et meessoost laps on lihtsalt kromosoomiveaga, vaeseke on teise Xi asemel Yi eluks kaasa saanud. Ja vahepeal, kui ma oma elu elan (no enam mitte nii väga, nüüd olen ma juba vana ja ei huvita kedagi) või teiste blogisid loen, tekib tõesti tunne, et midagi on kas meeste kasvatuses väga viltu (kogu maailmas?) või no midagi on bioloogiliselt vähe valesti. Nimelt minu jaoks on uskumatu see, kuidas mehed ei tundu aru saavat, et nende kogemus ja eelistused ei ole universaalsed. Või noh, kuidas otse öelda — et nende kogemused ja arvamused üldiselt ei huvita kedagi. 😀

Esiteks see üks blogija, keda osad ehk teavad, kellele mehed käivad rääkimas kommentaarides, et ta peaks latti alla laskma pluss hiljutine kirjeldus sellest, mis juttu mehed talle Tinderis ajavad. Teiseks üks tuttav Facebookis, kes teeb parajasti Tinderis antropoloogilist uurimust, no tule taevas appi. Kui mees peab paslikuks öelda, et naine peab ikka ilus olema, aga solvub, kui talle vastu öelda, et muidugi, ja mees peab rikas olema, siis millest me räägime?

Teiseks minu isiklikud kogemused. Mul on näiteks juhtunud, et jalutan mina tänaval, sellise soenguga, et küljed paljad. Ja üks purjus mees peab mind kinni, et mulle öelda, et kui mul oleks normaalne soeng, siis ta kutsuks mind kohtama, aga sellise soenguga ei taha mind ükski mees. Ma ütlesin viisakalt vastu, et nii hull vist asi siiski ei ole, ma olen õnnelikus abielus, aga no ega mina teda ka ei tahaks, nii et järelikult on kõik ju hästi. Ta tundus TÄIESTI segaduses olevat ja ütles UUESTI, et no aga saa aru, MINA ei tahaks sind. Et noh, kas see on mingi meessoo kvintessents, et sa võid olla täiesti keskpärane joodik, ja ikka arvata, et suvalist naist tänaval huvitab, kas sina tahad teda? Või panen mina pildi Facebooki. Tuleb kommenteerima meessoost tuttav, kes on üleni ära tätoveeritud. Mul pole tätoveeringute vastu midagi, aga me kõik võime vist nõustuda, et keskmine naine ei taha endale meest, kel pole mitte 1-2-3 tätoveeringut, vaid kes ongi pealaest jalatallani nendega kaetud (no nagu Nõia-Ints). Ja jätab kommentaari, et … ta ei tahaks mind, sest ma olen liiga lihastes. Nagu kui loll sa pead olema, et arvata, et sinusugune lödipüks, kelle ainus kogemus jõusaaliga on see, et sa jalutasid sealt üks kord teel tätoveerimissalongi mööda, on üldse minusuguse sihtgrupp? Või üks mees, kellega ma 15aastaselt väga põgusalt sebisin ja kellel ei ole minu teada ühtki pikalt toimivat püsisuhet olnud (kui sõprade juttu uskuda, siis selle pärast, et tal veits red pill veendumused), kes sarnaseid kommentaare jätab — kalla, sa peaksid muretsema selle pärast, keda sa SAAKSID, mitte selle pärast, keda sa TAHAKSID. Äkki SINA peaksid latti langetama? Ja ma ei näe naisi internetis kellelegi selliseid kommentaare jätmas, ainult mehi.

Kolmandaks taas meessoost tuttav, kes iga uue naise puhul kirjutab Facebooki, et vohh, lõpuks leidsin endale traditsioonilise naiseliku naise. Ja siis kuue kuu pärast lahku minnes, et miks küll kõik naised sellised kullakaevurid on. See on elementaarne matemaatika, kui sa käid kohtamas ainult traditsiooniliste väheteenivate naistega, kes tahavad keskenduda kodule ja mehele, siis loomulikult sa peadki teda üleval pidama. Kui sa tahad iseseisvat naist, siis pead kohtamas käima sellistega, kel lisaks tantsutrennile ja/või naiselikule kunstiklassile tasuv töökoht ka oleks. Ma mõnda sellist isegi tean, võiksin soovitada. Aga neid sa ju ei taha, sest kuradima karjäärihundid ja naine peaks ju ikka õrn ja naiselik ja traditsiooniline olema. Aga oma raha eest. Make it make sense.

Selle peaks Varrole saatma

Ja taas, ma ei näe naisi selliseid debiilsusi postitamas. Naine võib teha postituse teemal “oleme musiga viis aastat koos olnud, ta on minu kuu ja päike, armastus on nii suur”, nii et kõik oksendavad veits kurku. Aga ta ei tee postitust teemal “armastan teda nii väga, sest ta teenib palju raha ja on pikka kasvu” (või mis need mehelikkuse atribuudid on? “sest ta on 40, aga kõik juuksed ikka peas”?). Sest isegi kõige lollimad naised saavad aru, et see oleks naeruväärne. Aga ka vahel täitsa normaalsetena tunduvad mehed ei saa.

Ja-jah, #notallmen, tean-tean. Aga ikkagi, MITTE ÜKSKI naine ja arvestatav hulk mehi. St targutavad ka naised, muidugi, aga naised ei tule internetis või päris elus kellelegi ütlema, et “kle, mina küll ei tahaks sinuga seksida, kui sa selline oled”. Nagu … Mis teil viga on?

P.S. Katja, kui sa loed, siis ma laikisin su viimast postitust selle pärast, et see oli hästi kirjutatud (ja olen kõigega nõus), mitte suurest rõõmust selle üle, et sa enam mõnda aega ei blogi. Just saying.

faith · konnapoeg

Järjekordne titeblogi postitus vol 400

Meil on siin lõpuks ometi taas toredamad ajad, nii et oleme ära kasutanud seda, et kõik on terved ja lapsel parem tuju, ning temaga väljas söömas käinud. St meie sööme, tema harjub sellega, et teised inimesed on ka olemas ja vahepeal veedetakse teistes kohtades aega. Jahtklubi restoranis me näiteks ei olnudki veel käinud, täitsa hea oli. St minu pasta veiselihaga oli väga hea (ja kook muidugi ka), ausalt öeldes ei oleks ma nende menüüst väga midagi muud tellida osanud ka.

Velvet Cafésse polnud me ka sattunud, sest kuidagi juhtub alati nii, et kui seal oleme, on teised St Patrickust huvitatud, nii et nende poole peal olime esimest korda. See oli natuke naljakas, sest sees on neil sisekujundus nagu restoranis, kõik väga luksuslik jne, aga välikohviku osa näeb konkreetselt välja, nagu keegi oleks vanavanemate suvila kuurist lauad ära hiivanud ja mõelnud, et käib kah. 😀 Selles mõttes ma ei kurda, mulle käis kah, aga hoolimata sellest, et minu silmale oli vähe rahvast, oli neil nii päris toitudel nii pikk ooteaeg, et seekord piirdusimegi ainult koogiga (no millal soe šokolaadikook hea ei ole) ja mitte midagi muud ma selle koha kohta öelda ei oska. Tundus rohkem turistidele suunatud. Aa, selline kriitika, et see oli vist esimene kord mu elus, kus menüü kirjatüüp mulle konkreetselt rasketi loetav ja häiriv tundus, nii et ma ei viitsinudki eriti seda lehitseda. Naljakas, kui palju sellised asjad mõjutavad, muidu oleks ehk ikka midagi toekamat ka tellinud ja selle ooteaja ära kannatanud, aga me mõlemad vaatasime seda menüüd ja leidsime, et pigem mitte. Kusjuures ei olnud mingi haruldane kirjatüüp, lihtsalt raskesti loetav – õhukese joonega küllaltki väikesed tähed kaldkirjas. Kui eesmärgiks on rikkaid Soome vanainimesi püüda, siis ma ei tea, kuidas nemad seda veel lugema peaksid.

Ja kohvikukogemustega on vist paslik ära märkida, et ma olen mitmes kohas juba mõelnud, et miks mulle küll nende kohv üldse ei maitse. Eile lõpuks taipasin, et ma olen lihtsalt kaerapiimaga juba nii harjunud, et tavalise piimaga kohv maitseb valesti, nagu oleks või kohvi sees vms. Kuidagi liiga … loomselt.

Titt ise sööb nüüd kaks korda päevas — tundus nagu loogiline, et seitsmekuuselt teine söögikord juurde ja kaheksakuuselt tuleb siis kolmas. Sellega on ka iseenesest paremaks läinud, hommikuti õnnestub ta tihti lihtsalt lapiga piisavalt puhtaks teha ja ei peagi ekstra pessu viima. Ilmselt on asi selles, et hommikuti saab ta putru ja need on magusad, nii et ei mängi eriti toiduga, vaid vitsutab kähku sisse. Minu jaoks on see ausalt öeldes veidi arusaamatu, igal pool rõhutatakse, et suhkrut tuleks lastele tutvustada võimalikult hilja, aga samas on titepudrud kõik sellised, et maitse järgi arvaks, et valdav enamus seal banaan või aprikoos vms ongi. Kas puuviljasuhkur on siis tõesti nii palju parem/ohutum kui valge suhkur? Tema praegune lemmik on selgelt mingi mango-hirsipüree, mis vähemalt minu maitsele on parem ja pole nii lääge kui need keskmised pudrud. Mitte et mind otseselt häiriks see puuviljasuhkur, ma niigi naersin siin, sest guugeldasin, millal on okei lapsele piima anda (st ma tahtsin piimaga putru keeta, mitte tassist piima anda, aga osad ütlevad, et kuumutatud piim on ka enne kaheksandat elukuud halb, samas kui mingi Pere ja Kodu artikkel ütles, et kuumutatud täispiimaga on igati okei kohe algusest peale putrusid teha, nii et kes teab). Selle tulemusel jõudsin ma muidugi Perekooli, kus inimesed arutasid teemal “kui vanalt sa andsid oma lapsele asja X?” (kohukest, juustu, vorsti, maasikat jne). No ja igati ootuspäraselt tuli sealt selgelt välja, et ühe lapse emad vastasid, et oi, laps saab varsti 18 ja kohukest pole veel näinud (või noh, pigem, et “enne kolmandat eluaastat minu tibu küll suhkrut ei saanud”), aga kõik, kel kaks või rohkem last, ütlesid, et esimese lapsega kannatasid kauem, järgmine võitles vanemate õvede käest hulga varem oma kohukeseampsu välja — ja ei olnud ükski neist teistest ja kolmandatest lastest ka selle kohukeseampsu peale maha surnud. Vahel mulle tundub, et ma võtan vist ühe lapse ema kohta natuke liiga leigelt neid asju, aga no arvestades seda, et ta üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, tundub natuke narr liigselt mingi puuviljasuhkru või kuskilt tulnud jäätiseampsu pärast pablada. Ja teise nurga alt jällegi on täiesti arusaamatu, kuidas keegi, kes üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, saab olla nii pirtsakas, kui talle pakutakse näiteks kuskussi kanaga vms igati head toitu, mille ainus miinus on see, et see pole maasikapüree. Ehk siis ma saan aru küll, miks soovitatakse magusaid asju mitte anda, aga need samad pudrud on ju magusad.

Igatahes. Algselt oli plaanis, et teine toidukord on alati näputoit, aga tegelikult olen nii teinud, et annan midagi näppude vahel söödavat (maasikas, vaarikas, kurk, banaan vms) ja siis mingit lihaga toitu, sest perearst ütleb, et iga päev tuleb liha anda. Mis on veits kummaline, sest muidu räägitakse igal pool, et täiskasvanule on kaks korda nädalas liha maa ja ilm. Hakka või mõtlema, kuidas need vanad eestlased üldse üles kasvasid, kui kellelgi polnud liha igapäevaselt lastele anda, kõik sõid pool ajast körti. Aga kui kolmas söögikord tuleb, siis see tuleb raudselt ainult käes hoitav toit, et rohkem kasimist poleks.

Üldse, nagu te siit juba loete, ei saa ma jätkuvalt paljudest asjadest aru seoses lapse toitmisega. Kurtsin siin Reedale ka üks päev, et perearst ütles, et aastane peaks juba perega sama toitu sööma, et tee toit valmis, võta lapse portsjon välja ja siis lisa ülejäänud pere osale soola ka. Nagu andke andeks, aga see kõlab mulle konkreetselt okseleajavalt. 😀 Pasta või riis, millele on sool hiljem juurde lisatud, ökk. Ja ma pole isegi suur soolasõber, näiteks mune (või omletti vms munatoitu) teengi ma tihti täiesti soolata, eriti kui ma panen sinna natuke sinki vms, mis on ise juba soolane. Aga kartulipudrule päris lõpus soola sisse segamist ikka ette ei kujuta, see lihtsalt ei maitse meeldivalt. Enne teeks juba kahes potis süüa.

P.S. Ühe asja kohta küsiks küll targematelt nõu. Mul on selles mõttes titeunega vedanud, et ta läheb hilja magama ja ärkab hilja, üldiselt on ööuni ca 23—10. Aga iga kord, kui ta parajasti midagi uut õpib, mida juhtub esimese aasta jooksul tihti, hakkab ta öösiti rõõmsalt üles ärkama, et mängida. No ütleme nelja-viie ajal ärkab, on korraga tund-poolteist üleval, ja siis magab veel kolm-neli tundi. Mitte igal ööl, aga mitu korda nädalas. On kellelgi õnnestunud sellest harjumusest lahti saada ja kui jah, siis kuidas?

P.P.S. Ta on hakanud õiges kontekstis emm ja vahel isegi emmeee ütlema. Ma ei arva, et ta ilmtingimata teaks, mida see tähendab, aga kontekst on õige, st ta ütleb seda siis, kui on kellegi teise süles ja minu juurde tagasi tahab. Nii et vabalt võib see tähendada lihtsalt “ma pole olukorraga rahul” vms, aga no ilmselt nii seda õiget tähendust kinnistama hakatakse, et iga kord, kui ta oma arust part ütleb, tuleb tegelikult emme, nii et eks ta ühel hetkel peab leppima sellega, et pardi jaoks tuleb mõni muu sõna leida. Sirru leidis, et see on matriarhaadi ilming, et meie keeles on emme hulga kergem öelda kui issi — teistes keeltes on dada ja papa, mida on hulga lihtsam öelda, s-iga ei ole beeps minu arust siiani ühtki silpi kuuldavale lasknud. Nii et issi vist läkski lapsega dada peale üle, lootuses, et äkki seda öeldakse siiski varem kui kolmeaastaselt.

faith

Igasugu häid asju juhtus ka

Mul oli siin näiteks pulma-aastapäev vahepeal. Kuna hoidjate leidmisega on täpselt nii, nagu on, mõtlesime, et kes ei riski, see šampust ei joo jne. Nimelt oleme otsinud nii raha eest, kui ka sõprade seast, aga hetkel on seis selline, et hea sõber, kes lubabki, lõpuks oleme ikka kas kodus või lapsega restoranis. Šampust me jätkuvalt ei joonud ja igaks juhuks tellisin magustoidu esimesena (no et kui kisaks läheb, on vähemalt magustoit söödud), aga saime käidud küll.

Ei, siin on veel pikad (ja kammimata) juuksed

Teiseks sain käidud juuksuris. Taas lapsega koos, sest mees pidi sel ajal just haiglas olema ja kuna ma olin juba mitu korda broneeringut edasi lükanud, vihastasin ja mõtlesin, et lähen sinna ja palun juuksuril lihtsalt pool patsi maha lõigata, et mul oleks lihtsam seda puhmast pesta ja kammida. Tegelikkuses läks nii kenasti, et titt oli valmis peaaegu päris lõpuni vankris istudes seda tsirkust pealt vaatama (talle meeldib selliseid asju vaadata, seda, kuidas isa habet ajab, vaatab ka väga hea meelega), ainult viimase jupi pidime käru ees seistes lõikama. Ainult et mul pole ikka AASTAID nii lühikesi juukseid olnud. Ütlesin juuksurile, et lõigaku, palju tahab, peaasi, et ikkagi pea peale üles patsi ulataks. Huvi pärast just testisin, tehniliselt isegi ulatab, kuigi patsi saaks vist kolm keerdu – aga sellest pole midagi, see-eest saab jällegi hobusesaba teha niimoodi, et liigselt juukseid üle ei jääks. Nii et ma olen rahul, sest lahtiselt ma hetkel nagunii juukseid ei kanna, aga kinniselt kandmiseks on see idekas. No ja kuna ma käisin nö “külajuuksuris”, siis hind oli nii meeldiv, et ma poleks elus Tallinnas sellist hinda oodanud (ja tulemus kvaliteetsem, kui ma nii mõneski salongis olen saanud). MEGArahul olen sellega. Sedapuhku peate mu sõnu uskuma, eks ma kunagi tulevikus näitan pilti ka, kui õnnestub kammitud juustega pildile jääda — aga ma olin täiesti unustanud, kui mõnusalt ja kiirelt juustepesu (ja kammimine) käia võib.

Kolmandaks … Olen nüüd natuke harjutanud ja suudan oma uut autot TAGURDADES AEDA PARKIDA, ilma et selleks pool tundi ei läheks ja naabrid aknal naerdes tiktokivideosid ei teeks. Mulle üldse ei meeldi tagurdades parkimine, aga kuna mõlemal pool väravat on põõsad, siis nina ees aeda sõita on selles mõttes absurdne, et välja tagurdades on nähtavus null. Varem mind ei häirinud, vaatasin kähku kahele poole ja siis hüppasin autosse, aga nüüd tagurdan ma ju välja Merit ees, nii et ei. Aeda tagurdades sa näed, mis samal ajal tänaval toimub, ja välja tuled nina ees, nii et ka näed kohe, mis seis on. Igat pidi mõistlikum.

anna kannatust

Mis teema selle emadusega on, et igaüks järsku eksperdiks kõlbab?

Ma tean, et emadele võib kogu aeg ka küsimata nõu pakkuda, sest ükski ema ei tea ometi paremini, mis tema lapsele (keda sa kunagi näinud pole) parem on, kui sina, suvaline võõras inimene, aga no see on juba absurdne. Tegin ühte keelegruppi postituse keeleteemalise küsimusega. Nimelt on mul mitu korda juhtunud, et laps tahab näiteks üle voodiserva roomata vms ja mina hüüatan automaatselt “ärme sinna lähme!” – aga samal ajal peas närib kahtlus, et “ärme lähme” pole ehk korrektne. Ja pange tähele, tegu on keelegrupiga, kuhu on postitatud ka poliituudiseid, nii et inimesed ikka kommenteerivad uudise keelekasutust, mitte poliitikat (kuigi Postimehe keelekasutus on muidugi poliitikaga tihedalt seotud, vahel jääb mulje, et keeleoskus pole sinna tööle saamiseks üldse vajalik).

Noh, mina sain ka oma vastuse (kõige korrektsem on “ärgem mingem”, seejärel kõnekeele kind of korrektne “ärme lähme” ja seejärel (st kõige halvem neist) “ärme mine” / “ärme lähe”), aga lisaks sellele sain teada, et:

1) Normaalne inimene ei meieta (sest otse loomulikult teab see kommenteerija selle ühe lõigu põhjal, et ma räägin kogu aeg meievormis)

2) Normaalne lapsevanem ei keela, vaid suunab tähelepanu kõrvale (ma tõsiselt tahan näha, kuidas te AINULT selle võttega hakkama saate, kui teil on laps, kes pole mitte ainult aktiivne, vaid … entusiastlikult suitsiidne? Tema lemmikmängud hetkel on nimelt juhtmete närimine, üle voodiserva roomamine ja diivanilt peaka hüppamine. Nii et see tähelepanu kõrvale juhtimine peaks tihti toimuma olukorras, kus sa vähemalt ühe käega hoiad temast kinni, et ta ei saaks üritada pesumasina pealt kraanikaussi hüpata.)

3) Normaalne lapsevanem räägib lapsega lihtsamate väljenditega, aga samas räägib rohkem ja selgitab, miks midagi ei tohi (bitch, kust sa võtad, et ma ei selgita? nagu kust sellest ühest lõigust selgus, et sellele keelule EI järgne pikemat juttu?)

Te (st maailm) olete tõesõna viinud mind olukorda, kus ma üks päev ütlesin Morksile netis, et tean ette juba, et hakkan selle lapsega rihma kasutama, ja siis enne, kui tema üldse midagi öelda jõudis, viskusin juba kaitsvalt selgitama, et mõtlen ikka rihma nagu ohelikku, mitte rihma nagu peksu. Ma olen muidugi seoses Sirru tervisliku seisundiga üldse närvihaige ja üleväsinud praegu. Kui saab selle olukorra selgemaks, siis loodetavasti rahunen veidi maha jälle (asja ei paranda see, et ta ema saadab tõsiselt sõnumeid selle kohta, et “aga äkki on luupus?”).

Ahjaa, sellega seoses meenub, et ütlesin ühele sõbrale, et olen nii kurnatud, et vahel ei saa enam aru, kust väsimuse ja depressiooni piir läheb (olin ise ka füüsiliselt veits off sel ajal, see teeb mind alati depressiivseks ka), ja ta ütles vastu midagi selle kohta, et ma ikka sotsiaalmeediakunn, et seal jätan nii ilusa mulje. Ma ausalt, käsi südamel, ei tuleks kunagi inimeste ilusaid pilte vaadates selle peale, et arvata, et nende taga kindlasti ilus elu ka on. Pigem vastupidi, ma olen üks neist, kes loeb näiteks instapostitust teemal “omg, mind on ikka ideaalse mehega õnnistatud, juba kolmas aasta koos, aga neid tuleb kindlasti 30, sest ma armastan teda nii vägaaaaaa”, ja mõtleb, et ju on suhe perses siis, kui on vaja niimoodi üle kompenseerida. 😀 Ja mina ise küll tunnen, et just kergelt depressiivsena tahan tavapärasest rohkem postitada lihtsalt ilusaid asju vms, mitte teistele näitamiseks, aga ise vaatamiseks, et meenutada endale, et ilusaid asju on ka olemas. Depressiivseid meeme saadan ma eravestlustes sõpradele, selle jaoks nad mul ometi on. Aga taas, täna on tegelikult igati ok päev.

P.S. Selle instavideo tegin ainult selleks, et saaksin teile ka näidata, kui taibukas mu konnapoeg vahel ikka on. Ta on ära õppinud, et näoli vastu puitpõrandat kukkuda ei ole meeldiv, nii et “korrektselt” roomab ta voodis ja vaibal ja mängumatil, kõval põrandal hakkas omal algatusel abivahendeid kasutama. Ja inimesele, kes küsis, kuidas ma tulen toime võõrastega, kes teda katsuda tahavad — mul tõesti pole seda muret kunagi olnud, ilmselt see, et mina näen selle armsa lapse kõrval välja nagu kodutu heroiinisõltlane, teeb oma töö.

anna kannatust · konnapoeg

Elus, aga vaevu

Tahtsin sel nädalal juuksed lühemaks lõigata, et neid lihtsam kammida oleks, aga loomulikult ei jõudnud nüüd seda ka

Mul on selline tunne, et ise ka hästi ei usu, et selle nädala peaaegu üle olen elanud. Mäletate, ma ütlesin juba mitme nädala eest, et Sirru oli haige? Noh, ta ei saanudki päris terveks. Või siis enamvähem sai ja tuli uus haigus, kes teab. Arstid küll mitte. Igatahes esmalt jäi haigeks, siis nagu läks paremaks, aga oli pidev väsimus, ja siis kahe nädala pärast lõi järsku palaviku ka 39 kraadi peale, et saaks pihta hakata see tore tants, kus on vaheldumisi kõrge temperatuur ja külm higi ning pidevad värinad. No ja igasugused sellised huvitavad sümptomid, nagu vahepeal tuimaks minevad sõrmeotsad. Nii et päris mitu päeva pidin mehe pärast muretsema ja käima kontrollimas, kas ta on jätkuvalt elus, sest meie voodis ta sel ajal muidugi ei maganud. No ja sellele lisaks üksi tegelema lapsega, kes on harjunud vaheldumisi emme sülest issi sülle saama (alguses me ei teadnud, kas on ehk viirus, siis ei julgenud teda talle üldse ligi lasta). Kõrge palavik tuli muidugi laupäeval, nii et esmaspäeval läksime Roccasse arstile, sest sinna sai lihtsalt kõige varem päriselt aja (tema perearst ei taha minu meelest kunagi teda päriselt näha, kui on vähegi võimalik seda vältida, ma üritan ta vist enda perearsti juurde üle tuua), aga ega meil siiani mingeid lõplikke vastuseid pole. Vähemalt saime välistavate testide abil igasugu levinumad viirused välistatud, aga põhimõtteliselt keegi ei tea praegu, mis tal täpselt viga on. Ootame ja vaatame, mida järgmine vereproov nädala pärast näitab.

Ahjaa, see oli minu jaoks esimene kord järeltulijaga kaubanduskeskuses käia ja see oli ausalt öeldes kohutav kogemus. St laps käitus normaalselt, aga ma kind of eeldasin, et tänapäeva kaubanduskeskustes ikka mingi normaalne ema ja lapse tuba on, kus ma saan ta hetkeks turvatoolist välja võtta, vajadusel teda toita jne. Rocca Al Mare keskuses oli selleks otstarbeks invavetsus mähkimislaud, mille ette oli asetatud … puust tool. No et juhuks, kui ma peaks tahtma kohe peldikupoti kõrval istuda ja oma last toita. See on täiesti absurdne ju. Kusjuures kogu see nali tiivas, kus on peamiselt lasteasjade poed, nii et nad ilmselgelt on teadlikud sellest, et lastega emad kulutavad oma raha seal küll, aga neile pole võimalik näiteks ühte normaalset tugitooli ja mängunurgaga pisikest ruumi eraldada? Ma isegi ei eelda, et see tasuta peaks olema, ma oleksin valmis maksma selle eest. Saan aru, et vanemate lastega saab Seiklusmaale minna, aga sellistele, kes veel ei jookse ega karga, pole midagi. Neil on pool tundi 4,5 eurot, ma oleksin valmis selle raha maksma diivani ja pisikese lasteaediku eest. Käisin isegi kõik kohvikud läbi, lootuses, et mõnes on mängunurk, et ma saaksin ta paariks minutiks käputama panna ja ise tassi kohvi juua, mkm, absoluutselt mitte midagi. Kas üldine eeldus on, et lapsed on kodus, kuni nad neljaseks saavad, ja siis hakatakse neid vaikselt inimeste sekka tooma v? Või et laps ongi rihmadega turvatoolis kinni teel keskusesse, seal keskuses ja seejärel teel koju, mis ka kiirema käigu puhul on igatahes kokku üle tunni? See viimane kõlab ju ülimalt ebameeldivalt.

No ja selle tralli tulemusel oli ta loomulikult koju jõudes üleväsinud ja ei tahtnud enam magama jääda. Kõige hullem oli see, et me oleks pidanud samal päeval korra veel tagasi minema (Sirru ei olnud sellises seisus, et teda üksi saata, isegi mitte taksoga, sest ta tõesti isegi ei kõndinud sirgelt), nii et ma kujutasin juba elavalt ette, kuidas mu laps karjub terve tee sinna ja tagasi. Õnneks päästis mu väikevend päeva ja tuli appi, muidu oleks ikka päris hull olnud. No ja siis järgmisel päeval saime seda nalja uuesti teha, sest arst saatis mehe koroonatestile ka. St laps on autos enamvähem ok, aga kui ta seal kas või kaks minutit magab, siis pärast seda on ta taas kaks tundi üleval, iga hetkega järjest halvemas ja halvemas tujus.

Ehk siis olin samm sellest, et ka lõpuks Tik-Toki konto ära teha, et saaksin postitada videosid oma nutmisest, nagu tänapäeval kõigi kuulsate emmeblogijate seas moes on. Mu elu on nii raske, palun laigi ja subskraibi! Isegi juuksurisse pole mul õnnestunud minna, sest no ma saaksin ju minna ainult tema uneajal, sest ma ei riski hetkel last isaga üksi jätta — aga selgus, et kohaliku juuksuri päevaplaan on juba üllatavalt tihe, ei ole sugugi nii, et helistad ja ütled, et tuled nüüd kohale. Ma ei taha isegi moekat soengut, tahaks lihtsalt pool patsi maha lõigata, et lihtsam kammida oleks ja nii tihti peeglist ülemist pilti nägema ei peaks. Vähemalt titt on selle kõige juures jätkuvalt armas.

P.S. Miks mul ei vea Star Trekiga? Lõpuks ometi on tehtud Star Trek, mis ka tõesti hea on ja mida ma ise kõigile soovitan. Ja mul on nüüdseks KAKS korda arvuti episoodi viimase kümne minuti peal üles ütlenud. Esimesel korral mõtlesime, et mingi uuendus lõi asjad vussi, teisel korral saime aru, et kõvakettad, millelt asjad jooksevad, hakkavad üles ütlema. Aga mul on siiani nüüd viimati vaadatud osa lõpp nägemata.

konnapoeg

Kas mulle kutsutakse lastekaitse, kui ma ta lihtsalt rinnapiimale jätan?

Sellise mati panen igasse tuppa

Ma olen nüüd ca kuu aega proovinud ja täitsa tõsiselt, ma JÄLESTAN seda tavalise toidu tutvustamist. Püreesid ta sööb igati isukalt, aga kuigi ta sööb neid lusikaga, on hiljem ikkagi vaja üleni pessu minna. Ja pesu ta kannatab välja, isegi selle, kui ta nägu pestakse, aga vat kuivatamine on selline asi, et selle peale karjub ta nagu ratta peal. Isegi siis, kui ma teda ei kuivata, vaid ta lihtsalt mängumatile rätiku peale kuivama asetan, ikka röögib (ja läheb selle rätiku pealt muidugi kahe sekundi pärast minema, aga see pole ise-enesest nii suur probleem).

Kui annan tavalist toitu (moodsa nimega näputoitu), siis ta röögib söömise ajal, sest maailm on ebaõiglane. No täna näiteks andsin talle jupi banaani. Esmalt röökis selle pärast, et see jupp läks pooleks, aga eraldi olid jupid liiga pisikesed ja libedad, et neid normaalselt suhu saada. Siis röökis, sest sai ühe neist suhu, aga see oli muidugi vahepeal maha kukkunud ja nüüd karvane. Siis röökis selle pärast, et ma tõin uue suurema jupi, aga selle pihku võtmiseks oli vaja ühest käesolevast enne lahti lasta. Siis röökis, sest ma panin ta vägisi selili, et ta kuskile kukkuda ei saaks sel ajal, kui ma näo puhastamiseks lappi tooma lähen (sest kukkumine on hetkel ta lemmiktegevus). Ühesõnaga ükskõik, kuidas ma teda toidan, alati on tõenäosus, et mingi hulk röökimist ikka sellega kaasneb (kuigi igavamate näputoitudega nagu kurk või brokkoli on seda vähem, sest seal teda eriti ei huvita, kui need suhu ei jõua). Nüüd oleks nagu vaikselt aeg päevas teine söögikord juurde lisada ja no täitsa ausalt, mul ei ole selleks vaimset energiat. Minu poolest võiks ta kooliminekuni rinda saada ja iga päev kaks ampsu lihapüreed juurde, kuigi mulle kohati tundub, et juba praegu hakkab ühest rinnast piima vähemaks jääma või mingi kummaline kamm seal toimub (mäletate, ma rääkisin, et üks rind on hulga parema survega – vahepeal oli mitu kuud kõik ok, aga nüüd on täiesti süstemaatiliselt näha, et kui ta teisest rinnast sööb, tahab ta hulga varem uuesti süüa + noh, kuidas nüüd viisakalt iseenda kohta öelda, ka visuaalselt on erinevus jätkuvalt näha, üks on ALATI silmnähtavalt suurem).

Samas mees muidugi ütleb, et mulle tuleks nagunii lastekaitse kutsuda, sest ma olen lapsepeksja. Jah, minu kuuekuune sai oma elu esimese laksu. Kusjuures muidu on mul raudkindel põhimõte, et füüsiline vägivald on (kellegi suurusest ja vanusest olenemata) mõistlik siis, kui see aitab vältida potentsiaalset suuremat/valusamat vigastust. No näiteks kui sõbranna on kätt tulisele pliidiplaadile toetamas, on igati ok see ära laksata. Või mina olen ühe korra pääsenud auto alla jäämisest, sest keegi haaras konkreetselt mu patsist kinni ja tõmbas mu kõnniteele tagasi. 😀 Ei vingunud, ütlesin aitäh. Ja no laste puhul näiteks, kui nad tahavad koerale kätt suhu toppida vms, on okei nad jõuga eemale tirida. Noh, nüüd selgus siis, et mul on vist sisimas see põhimõte ka siis, kui see aitab vältida MINU haiget saamist, sest Merit tegi üks päev enda arust sellist naljakat nalja, et sõi, siis rullis end eemale ja siis rullis end niimoodi tagasi, et tuli hooga otse tissi otsa. Ma juba mõttes pakkisin piimabaari kokku, sest ilmselgelt kõht enam tühi pole, kui selline tsirkus käib, kui ta ootamatult mitte ei rullinud end tagasi, vaid konkreetselt hüppas – ja hüppas hammastega. Ja ei lasknud lahti ka, vaid jäi vahtima, mis nägu ma teen. Kusjuures see polnud isegi esimene kord hambaid kasutada, aga see tuli nii ootamatult ja valusalt, et ma täiesti automaatselt panin laksu kirja, enne kui üldse aru sain, mis juhtus. Tal vist väga valus ei olnud, sest ta tegi selle peale lihtsalt üllatunud nägu, aga meelde vist jäi küll, sest rohkem seda juhtunud ei ole. Aga see-eest testib nüüd vaikselt piire, et näha, mida võib hammustada ja mida mitte (no näiteks sussi võib hammustada ja selle kandja teeb ainult “eww, see on ju räpane”, aga ei karju – samas kui hammustada sussi kõrval olevat sokki, tehakse kohe “ai”, ja kui hammustada soki kõrvalt jalga, siis kistakse sind juba vägisi eemale ka, nii et mine võta kinni, kus see loogika on).

P.S. Kas see on normaalne, et mingis etapis nad löövadki pead päevas 20 korda vastu maad? Tal on hetkel see faas, kus ta ei oska veel väga hästi iseseisvalt ühest asendist teise liikuda, nii et iga kord, kui ta end kõhuliasendist istuma ajab või istumast kõhuli läheb, on suht 50/50, kas tuleb välja või teeb pea väikese kolksu. Ja no võib kihla vedada, et isegi kui ma ta vetsuminekuks ekstra selili maha panen, keerab ta end kohe kõhuli ja hakkab sealt istuli ajama. Vaikselt saan aru, miks Dharma ja Gregi Dharmal lapsepõlvekodus terve magamistoapõrand batuut oli, see oleks ainus asi, mis minu last ka tervena hoiaks siin. Ta suudab vahepeal kukkuda isegi siis, kui ma teda oma jalgade vahel hoian, sest ta lihtsalt üritab korraga viies suunas minna. Mitte et teda ennast oluliselt häiriks, aga MINA muretsen.