Prokrastineerijad ühinegem

View this post on Instagram

#throwbackthursday ❤☀️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sõber ütles naerdes, et kohe näha, et mul on kiire aeg, iga päev uus postitus – just nii ongi, ega rahulikul ajal ei viitsi, kui palju kohustusi on, hakkad asendustegevusi otsima. Mina olen suisa nii kaugele arenenud, et tegin äriprotsesside projekti vältides andmebaaside projekti põhimõtteliselt valmis, ainult selle peame veel välja mõtlema, kas on ikka kõik kolmandal normaalkujul (oh jumal, selle võiks küll keegi teine minu eest teha).

Aga meil on neljast projektist kolm peaaegu valmis, nii et sel ajal, kui ma parajasti ei nuta ja ei mõtle, miks ma ometi Tallinnasse arendajaks õppima ei läinud, tundub mulle, et elamegi selle semestri ehk üle.

Üks õppejõud (mu lemmik suisa sel semestril, sest tal on lahe jutustamisstiil) on aga oma töökoormuse vähendamiseks mõelnud välja sellise huvitava süsteemi, et kohalkäimise eest saad juba D kätte ja õiguse esseed kirjutada (kes kohal ei käinud, saavad nutta ja järgmisel aastal uuesti ainet võtta) – kui ei taha esseed kirjutada, siis keegi ei sunni, aga see on lihtsalt võimalus oma hinne B või C peale kergitada. Juhul, kui oled B tasemel, võid soovi korral minna ka eksamile A-d püüdma – aga pead arvestama sellega, et B-ga keegi uksest välja ei kõnni, eksamilt lahkud ainult A või C-ga. Nii et hirmu faktor hoiab ehk nii mõnegi kodus ja mõni ilmselt laiskuse ja/või liigsete kohustuste faktori tõttu jätab esseegi esitamata.

P.S. Mu vanematel on uus valvesüsteem, isa vaatab iga päev videosid neist kontvõõrastest, kes ümber maja luusivad. Põhiliselt käivad kaks rebast ja üks tuhkur, kuigi igasugu kasse muidugi ka. Ma vaatasin tuhkru video peale kohe netist lisa, sest nad on ju nii armsad. Eks ole. Kuni lugesin vikist, et tuhkrutel on vahel ebameeldiv komme oma ohvrite aju hammastega läbistada (looma tapmata) ja siis halvatud elussööta urus hoida, et oleks vajadusel värske toit võtta. Loodus on ikka loominguline.

Advertisements

See on parim suhe

Ma ei väsi seda ütlemast – just selline suhe, nagu mul blogilugejatega on, on minu meelest eestlasele parim suhe. Ei ole liigset õrnutsemist, tavaliselt kirjutaks nagu musta auku, aga kui ühel hetkel päriselt endal enam nupp ei noki või jõud peale ei hakka, siis alati saab abi. Kellel on nõuandeid, kes jagab isiklikke kogemusi, kes astub hetkeks sisse, et öelda, et ma olen ikka täitsa lollakas. Aa, nende viimastega päris nii tore suhe ei ole, aga no kõigi teistega. Selles mõttes ei saa ma aru neist blogijatest, kes tahavad, et nende lugejad neile igapäevaselt ütleks, kui toredad nad on. Ma tean ju ise ka, et ma olen tore, miks teie veel seda selgitama peaksite. Või näiteks eile veetsin aega inimesega, kes ütles mulle, et ma olen nii tark – ja see silitas mind otsekohe vastukarva. Miks? Sest miks ta arvab, et ta on positsioonil, kus ta on pädev mind hindama? Või et ma peaks tema valideerimist vajama. Nagu … Ei. Kehvemal juhul on see pugemine, veel kehvemal juhul ülevalt alla vaatamine (“küll sa oled tubli ja tark tüdruk, poleks seda sinusugusest uskunudki”). Vahel harva ka lihtsalt kompliment, aga ma olen nende suhtes eestlaslikult umbusklik.

Nagu eile ka just Kristallkuuli blogis arutasin. Naistele rõhutatakse seda, et kui mees on sinust huvitatud, siis sa saad aru, sest ta näitab seda huvi ise üles, võtab aktiivselt ühendust, toob lilli või süüa või kassipoegi ja kümme õhupalli. Mis on muidugi tõsi, eeldusel, et see mees introvert ei ole, kuigi isegi minu pagulane, kes on väga tagasihoidlik, jättis mulle ikka alguses salaja erinevatesse kohtadesse apelsine, et mul oleks tore neid leida. Aga samas peaks rääkima ka sellest, mille kohta ingliskeelses maailmas öeldakse love bombing ehk tähelepanuga pommitamine – st igasugused vägivaldsed mehed ja ahistajad (ma ausalt öeldes ei teagi, kas vägivaldsetel naistel on sarnane muster) tunneb tihti ära selle järgi, et nad on suhte alguses keskmisest tunduvalt romantilisemad, aktiivsemad, lausa pommitavad tähelepanuavaldustega ja kingitustega.  Äärmuslikud emotsioonid käivad kergesti ka teise äärmusesse – pluss kui neil ei oleks “ülitoredaid aegu”, millele hiljem õhates tagasi mõelda, läheks kõik ju esimese laksu peale minema. Mul on paar sellist blogikommenteerijat ka olnud, kes ootuspäraselt ikka laushulludeks osutusid. Oodake, millest me rääkisimegi?

Ahjaa, te olete maailma parimad lugejad. Soojendusega matt on tellitud. Eile ostsime ära sinna mati alla käiva pehme aseme (sest matt ise on üsna õhuke) ja esimene tulemus oli täpselt see, mida pildilt näha. Ehk siis üsna lohutu. 😀 Panin sinna paar korda krõbinaid, ronis esikäppadega sisse, sõi kähku ära ja ronis välja tagasi. Õnneks ta ööseks ronis ikkagi juba sinna magama, ehk ikkagi hakkab meeldima. SQLiasja mõtlesin juba ise välja – selgitasin postituses halvasti, probleem polnud selles, et ma arvutada ei oskaks, vaid selles, et mis oleks sobivaim andmetüüp, et kõiki potentsiaalseid päringuid lihtsustada olukorras, kus kuupäev tegelikult oluline ei ole, sest toimumisaeg on näiteks “igal reedel viiest poole kuueni”. Selle jaoks on olemas eraldi andmetüüp TIME, aga mul oli juhe täiega koos postitamise hetkel – pisut pingeliseks kisub, sest kui vahepeal oli selline meeldiv “võtan lebomalt ja isegi ei häbene, sest puhkama peab ka” aeg, siis nüüd on käes “oh sa issa rist küll, kui palju asju on vaja kolme nädala (nüüd juba kahe!) jooksul valmis saada” aeg. No ja ühte raamatut lubasin ka arvustada ja üldse see kõik nüüd siis korraga.

Aitäh, et te nii toredad olete.

Ninja!

Mul oli eelmisel nädalal maailma kõige lõbusam reede õhtu. Nimelt avastasime täiesti juhuslikult, et kaks sammu sõbranna töökohast on Warriors Den – suht uus asi, avati alles novembris. Kes ei tea, mis see on, siis ehk olete telekast näinud ninja warriori stiilis takistusradu, kus hüppad ja kargad ja proovid mis tahes moel lõpuni jõuda. Ja ei, see ei ole sponsoreeritud postitus, lihtsalt ilmselgelt on tegu asjaga, mis minu jaoks väga lõbusalt kõlab. Nii et otsustasime kogu gängiga minna, v.a. Sirru, kes teatas, et teda ei huvita “mingi kargamine”.

View this post on Instagram

Jeevel, ma nii kartsin sealt üles joosta!!! Praegu vaadates ei tundu üldse nii hull. Palju on tegevusi ja otsuseid, mida sisse kodeeritud hirm meid tegemast takistab. Mingis osas on hirm hea-see hoiab meid ju end kahjustamast. Samas on palju selliseid asju, milleks me oleme vōimelised, aga seesmiselt loodud hirm ja negatiivne ettekujutus loovad olukorra, kus me ei julgegi proovida ega teada saada, kas tegelikult saaksime teatud tegevustega vōi asjadega hakkama. Sellisel juhul on hirm lihtsalt meie saavutuse takistajaks. Ma täna kartsin mööda seda asjandust üles joosta, aga tänu sellele, et sisendasin endale “teen ära selle!!!”, saingi hakkama! Kui oleksin lasknud hirmul vōitu saada, siis oleksin täna ilmselt terve ōhtu mōelnud, et “kurrrja, oleks pidanud ikka proovima seda, äkki oleks saanud…”🙂 #kadritrennitehas #sports #myfitnesseesti #warrior #beginnerninja

A post shared by KadriKadri (@kadrikadri) on

Esiteks algas kõik väga halvasti, nagu alati, sest selgus, et Rents ei tulnud selle pealegi, et sihukesse kohta minnes võiks oma jalatsid kaasas olla. Ilma jalatsiteta ei saanud teha näiteks ülemises videos olevaid asju, aga ütleme nii, et ega ma sihukesi väga ei armasta ka. Järgmine kord ikkagi (sest töökaaslased tahtsid ka minna) peaks meeles pidama ja ketsid kaasa võtma, sest boulderdamises on ka igasugu jooksu või hüppamisega stardid ilmselgelt mu nõrk koht. Kuna mu sõbrantsid oma videosid avalikult instasse pole pannud, näitan hoopis, kuidas üks Kadri seda teeb – tal tundub see megakerge, ma ilmselt peaksin 40 korda proovima. Aga no ta on eratreener ka, peabki teistele eeskuju pakkuma. Selle peale ma ka ei tulnudki, et sokid ära võtta ja paljajalu proovida – no mis sa teed, kui mõistust pole, aga huvi ebameeldivat asja vältida on küll. 😀

Väljaspool selliseid jooksuasju ei tundunud kohalikud ise väga mõtlevat selle peale, et neil jalad ka olemas on. St igasugu redelite juures ei tahtnud keegi oma jalgu kasutada, läksid kõik ainult käte jõuga. Keegi isegi ütles mulle, et tema meelest on ilma jalgadeta kergem – mis on kahtlemata tõsi, kui sa oled tugev mees, kes ei ole kunagi õppinud oma ülejäänud keha kasutama, kindlasti ongi.

Mul näiteks selle pildi puhul siin on kogu ülejäänud redelit ka lihtsam ainult kätega minna (ronijal ülakehajõudu tsuti ikka on, eriti minusugusel, kes igavust campustamise ja ilma jalgadeta köieronimisega peletab), aga keskel oleva suurema vahemaa ületamiseks ei hakanud ma küll viimaste jõuvarudega hüppama, vaid pöörasin end ikka teisipidi, panin jala üles ja lükkasin sealt hoogu, et staatilisemalt käega järgmisesse redelipulka ulata.

Rõngaste puhul oleks jalgade kasutamine elu umbes 100 korda kergemaks teinud, aga mõtlesin, et oleme siis ka nagu suured ja tugevad poisid ning üritame elus jõuga (mitte mõistusega) hakkama saada – seda küll pigem selle pärast, et mul oli tunne, et siin oli ruumi kokkuhoiu pärast kolm erinevat atraktsiooni kokku pandud ja jalgade kasutamine teisel atraktsioonil tundus sohk. Siin viimases on üldse kõik pildid kokku pandud, nii et paremale klikkides näeb, mis atraktsioone neil veel oli. Ma ütleksin, et valik on üsna suur, aga millest mina puudust tundsin, oli ÜKS paljusid elemente ühendav pikem rada. No teate küll, et oleks tõeline elu, nagu filmis. Lasteosas natuke nagu oli, hakkasin suisa proovima, aga siis tuli keegi ja ütles, et minusugune pekinägu võiks sealt eemale hoida. Okei, tema sõnastus oli, et see on mõeldud kuni 45 kg kaaluvatele inimestele, aga mõte jääb samaks. Igatahes väga huvitav, mina ühe korra käiksin kindlasti veel, et saaksin neid asju ka proovida, mis rohkem jooksmise ja kargamise oskust arendavad, mitte ainult kätejõudu ei eelda.

Vägivaldses peres kasvamine

Kui mu koer oskaks rääkida, ei jõuaks te keegi ära kuulata, kui kohutav omanik ma olen. Ei, ma ei peksa ja ei sunni talvel väljas magama (mitte et tal vist selle viimase vastu väga midagi oleks), oh ei, see oleks liiga lihtsakoeline. Mkm, ma olen hulga peenemate võtetega sadist. Näiteks lähen meelega teiselt poolt puud, nii et ta peab ohates keerutama, et rihma otsa kinni ei jääks. Normaalne omanik kõnniks ometi temaga koos keset muru, mitte mööda kõnniteed.

Või mida mõned sõbrad mul eales unustada ei lase, kuidas ma “sundisin koera kõrgustest alla hüppama” – see oli tõesti 100% minu süü ja selle eest tulekski mõnitada, aga no aastaid hiljem võiks ehk vaikselt andestaga. Igatahes lugu oli selline, et andsin talle kommi laia pargipingi peal poomi harjutamise eest. Ja ma ei tea, kuidas, aga ajasin korra käskluse sassi ja ütlesin hoopis pinki patsutades hopp, sest mõtlesin, et ta hüppab sinna peale – tema hüppas hooga üle. Ainult et pink oli nende Emajõeäärsete puitaluste serval, nii et üle pingi hüpates hüppas ta ka hooga sealt serva pealt alla – ning oli minu peale metsikult nördinud, jooksis lõuates ja klähvides minu juurde õigust nõudma, mis sellest, et kukkumist oli kindlasti alla kahe meetri. Väga piinlik lugu igatahes muidugi. Nüüd olen ma aga napi kahe nädala jooksul juba kaks korda kohutav tõbras olnud.

Esiteks ma MÕÕTSIN teda. Jah, saate õigesti aru, ma hoidsin tema kohal mõõdulinti, mis oli temast vaevu viie-kümne sentimeetri kaugusel. Vaene loom pidi end värisedes voodi alla pressima, siiani imestan, et temasugune trulla mahtus sinna. Ma ei tea, kas ta tõsimeeli mõtles, et seon tal käpad kokku nagu kitsel, aga miskipärast oli väga hirmus. Loodetavasti jõulukink kaalub ikka selle elamuse üles. Eeldusel, et ma leian sobiva jõulukingi, sest tahtsin tellida SEDA elektrilise soojendusega matti (ärge naerge, ta on vana juba, artriit ja valutavad liigesed, soojendusega küljealune oleks kindlasti väga mõnus), aga nad ei toimeta Eestisse – kui te olete kuskilgi selliseid asju müügil näinud (eriti Eestis, ma olen mitmest lemmikloomapoest küsinud, ei midagi), siis jagage, ma muidu leian amazonist ja ebayst ainult väiksematele koertele mõeldud asju, see oleks täpselt sobiva suurusega olnud.

No ja teiseks käis ta täna ilusalongis pesus. Ja terve selle aja huilgas nagu tapetaks. Ma ei saa aru, miks, sest eelmine kord lasi ta seal endaga üsna rahulikult toimetada, ei tea, mis täna siis nii koledat oli. Igatahes lubasin endale seda kuulates, et kui mul on kunagi laps, kes juukselõikust kardab, siis ta lihtsalt kasvab pokuks, pole parata. Sest liiga südantlõhestav oleks sellist asja kuulda. Täitsa hirmus ikka, kuidas see, et teine kardab, isegi kui saad aru, et see hirm pole põhjendatud, endal ka niimoodi südame valutama paneb.

Te ei usu ka, mida ma eile tegin!

MÕTLESIN!

Jah, päriselt. Ja tulemuslikult veel pealekauba, ei olnud tühja mõtlemine. Ise ka olen üllatunud.

Nimelt, ei mäletagi nüüd enam täpselt, sest vanus tuleb peale, aga vähemalt poole eelmisest pühapäevast veetsin üht rada projektides. Ehk isegi veidi pühapäeval enne seda. Megaraske rada, cruxiosa on negatiivi all, väikeste nukkidega, tahab palju jõudu ja sõrmejõudu. Nii et pingutasin end põhimõtteliselt pooleks eelmisel pühapäeval, kuni õlg hakkas tunda andma, ja läksin kurvalt koju, sest ma olen nõrk. Okei, mitte eriti kurvalt, sest ma ronisin teisi ägedaid radu ka, aga no saate aru küll.

Igatahes läksin eile tagasi, proovisin uuesti, ikka oli raske. Kerelihased natuke valutasid ka, sest ma käisin reedel selles uues ninja warriori saalis ja võtsin seal ikka mõnuga (krt, sellest peaks eraldi postituse tegema). Igatahes otsustasin, et ei, täna on see päev, kus me ei lähe ainult toore jõuga, vaid mõtleme välja, kuidas targemad ja tehnilisemad inimesed seda raha roniksid. Ja üsna kähku nuputasin välja, kuhu nuki peale peab kand minema, et oleks võimalik oma raskuskese (jätkuvalt negatiivi all ja kehvade nukkidega) selle kohale sikutada ning sealt hulga väiksema vaevaga üle serva minna. Ainus probleem oli selles, et kõik katsed seda kanda sinna nuki peale saada, lõppesid vandumise, kukkumise ja vandumisega. Vahel järgnes veel pisut vandumist.

Nii et istusin maha ja visualiseerisin pool tundi. No umbes nii:

Selle tulemusel mõtlesin välja kolm erinevat beetat, mis mind kindlasti selle nuki peale viivad. Great success! Praktikas muidugi selgus, et kaks neist olid täiesti kasutud ja vähemalt minu kehaga täiesti sobimatud. Ja kolmas oli raske, sest ega meil midagi muutunud ei olnud, ikka see sama negatiiv ja ikka need pisikesed halvad nukid. Aga see oli juba tehtav raske, mitte üle mõistuse raske, nii et täitsa pekkis, kui hea tunne oli sealt lõpuks üles saada. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati mõnda rada niimoodi projektisin – ja see on megahea tunne, kui sa suudad võtta midagi füüsiliselt megarasket ja selle ilusa tehnikaga täpselt nii palju lihtsamaks teha, et see tehtavaks muutub. Ja noh, ainult kolm tundi läks selle peale. 😀

Siia lõppu võiks ma rääkida ka sellest, kuidas mul oma liidiprojekti peal, mida ma varem probleemideta proovinud olen, ootamatult mingi mentaalne blokk tekkis (rada on hulga kergem, kui see eelmine, aga miskipärast tahab mu aju selle pärast “Abort! Abort!” karjuda, et rada kulgeb diagonaalis paremale, st ka köis ei liigu otse üles, vaid kaks ekspressi üles, siis ühe raja võrra paremale ja seal kolm tükki üles, siis jälle paremale – ja mina ei saa aru, miks see eelmine kord igati ok tundus, aga seekord mind nii megalt hirmutas, et sama joont järgivat 6a-d ronisin ka värisedes nagu tallesaba), aga lõpetame siiski positiivse noodiga. Ronimine on äge. Saab end proovile panna ja … Tugev peab olema ja mõtlema peab ja … Kõik need muud reklaamlaused, mida ma teile sada korda öelnud olen.

Kus on see minu tõde ja õigus?

Mul on sel nädalal olnud kaks sellist juhtumist, mis on pannud mind mõtlema, kas ma olen ehk lihtsalt megalt ära hellitatud, et need mu õiglustunnet riivavad, või on tõesti tegemist veits ebanormaalsete asjadega. Ehk pange vaim valmis, siit tuleb üks suurem vingumine.

Esiteks. Lisaks oma päevatööle ja koolile teen ma vahel ka tõlketööd, kui midagi huvitavat pakutakse. Nii et tegin hiljuti ühe juriidilise tõlke. Asi juba valmis, mitu päeva möödas, kui tolle tõlkebüroo projektijuht järsku küsib: “Uurin korra, et kas Sul oleks mahti sel nädalal mõni päev selle viimase tõlkega ka notaris seda kinnitamas käia?”

Mina vastasin automaatselt ei ja läksin eluga edasi – st mul tõesti ei olnudki aega, sest no ma käin täiskohaga tööl ja kuigi meil keegi ei jälgi kullipilgul, mis kell me tuleme ja läheme, oleks endal imelik tööajast teise tööga seotud asju ajama minna. Aga oleks ka keset puhkust ei öelnud, sest isegi kui me jätame kõrvale selle, et notariaalse kinnitamise nõue peaks ette teada olema (sest ehk tõesti klient avastas hiljem, et on vaja), eeldab minu meelest selline asi seda, et kui nad minult midagi paluvad, siis nad ütlevad ette ära, kuidas nad mu aja hüvitavad (notarisse minek, seal passimine, sealt tulek, kui ka leiame mu töökohale kõige lähema, on see ikka vähemalt tunnike päevast) ja teiseks viitavad kuidagi sellele, et nad a) leiaksid selle notari ise (no et oleks ilmselge, et ma päris kindlasti ei pea hakkama ise mingi korraldusliku poolega tegelema) ja b) leiaksid aja, mis minu päevatööga kokku sobib. Kui ei tasustamise ega korraldusliku poole kohta mitte midagi ei öelda, ei viitsi ma tõesti hakata ise küsima selle kohta, sest no see pole minu töö ju – kui oleks selge, et korralduslik pool on paigas, võiks ma ehk selle teenena isegi tasuta ära teha, sest sellist asja ei juhtu tihti, aga no tõesti, antud hetkel oli lähenemine minu jaoks tiba … Hoolimatu? Pluss ma leian, et lojaalsus peaks käima mõlemas suunas, mu päevatöö on piisavalt meeldiv, et nad võiksid paluda mul ka laupäevahommikul turult kurki osta ja see kurk saaks ostetud, kui ma aga kellelegi ehk kord kuus 10-20 lk tõlgin, ei ole see päris sama tase. Olen ma lumehelbeke, kui ma arvan, et see pole ok lähenemine?

Teiseks. Elu Tartu Ülikoolis, mille kokkuvõtteks võiks öelda, et I don’t have trust issues, I’m just surrounded by untrustworthy people. Ehk siis mitte kedagi ei saa usaldada.

On meil üks aine, kus enne eksamit tuleb teha hunnik teste. Iga test annab maksimaalselt viis punkti (semestri lõpuks on testidest + projektist + eksamist võimalik kokku saada 100), iga testi on võimalik proovida kaks korda – teed katse ära, saad teada, palju punkte said ning soovi korral saad uuesti proovida. Testi üle vaadata ei saa aga enne, kui test on kõigi jaoks lukku läinud – pärast seda kuupäeva saad vaadata, millised küsimused olid õigesti, millised valesti, enne seda (ka kahe testisoorituskatse vahel) lähtud sisetundest, sõprade nõuannetest jne. Kõik okei, reeglid ette teada ja nii me elame.

No vot. Ja nüüd saabus ühe testi tähtaeg ja – põmm! Mitmed inimesed, kes olid enne saanud näiteks neli ja viis punkti (mina!) või suisa esimese katsega viis punkti ja polnud teist katset teinudki, avastasid, et punktidest on paras jupp maha võetud. Kui hakkasime foorumis kisa tõstma, tegi õppejõud avaliku teadaande, kus tudengeid informeeriti sellest, et selles konkreetses testis oli valikvastustega küsimustega probleeme, näiteks oli võimalik “user hackiga” rohkem punkte saada, sest kõiki kaste valides anti valikvastustega küsimuse eest täispunkt, st valede valikute eest midagi maha ei läinud, nii et nüüd siis “parandati tulemusi”.

Nagu päriselt? Nagu päriselt-päriselt? Esiteks. Ma olen oma elus umbes mustmiljonit Moodle’i testi teinud ja mulle tundub seda kirjeldust lugedes, et keegi unustas lihtsalt testi üles seades õigesse kohta linnukese teha. Kes iganes see keegi oli, see kõlab nagu tema probleem, mitte minu probleem.

Teiseks, ühe tudengi lõpphinded olid 3.75 ja 5, kirja läks 3 – süsteemis, kus kõrgem tulemus peaks lugema ja kus kolm polnud üldse kumbki tulemus, nii et ilmselgelt on see siin parandaja bläkk, mitte süsteemi viga. Minu lõpptulemus oli pärast parandusi 2.17, ütleme nii, et mul on omad kahtlused selle matemaatika osas, millega selle tulemuseni jõuti. Seda enam, et teste üle vaadates selgus, et ma ei olnud mitte kuskil kõiki vastusevariante valinud, nii et minu puhul see esialgne user hacki teooria hästi ei päde, kahtlustan, et ka paljude teiste puhul.

Kolmandaks. Okei, sa tegid vea, sinu vea pärast saime me alguses vale tagasisidet. Tudengid lähtuvad teisel soorituskatsel esimese testi tulemustest ja üritavad oma vastuseid selles valguses parandada, sest kui me oleme üldse midagi ülikoolis õppinud, on see, et heade tulemuste saamiseks ei pea sa otsime seda Ühte Tõde, vaid Õppejõu Tõde – mis sellest, et sa ei pruugi sellega nõustuda. Kui õppejõud ütleb, et 2 korda 2 on 10, siis nii mina sinna testi kirjutan, ükskõik, mis ma sellest arvan. Nii et kui sa nüüd avastad, et see on hoopis 4, siis on ebanormaalne mu punktid selle eest ära võtta, et ma sinu reeglite järgi mängisin, anna vähemalt uus testisoorituskatse siis.

Neljandaks. Väljendi user hack kasutamine viitab selgelt sellele, et ta arvab, et tudengid tegid teadlikult sohki. Mind ei ole vaja oma tasemele alla tirida.

Viiendaks. Kui ma (enda arust igati õigustatult) küsisin, kas ma peaksin viiendas testis ka igaks juhuks uue soorituskatse tegema, kuigi esialgne tagasiside näitas, et ma sain esimese katsega maksimumpunktid, pidas korraldaja paslikuks minu peale solvuda. Vat sellest ei saa ma enam üldse aru. Kui kahest testisoorituskatsest läheb kirja parem ja minu kogemus ütleb, et esialgne tagasiside pole usaldusväärne, siis oleks ju igati loogiline potentsiaalsete tulemuste maksimeerimiseks teha esimene katse oma loogika kohaselt nii korrektselt kui võimalik ja teine katse huupi (sest elu on näidanud, et meie loogika alati ei kattu), ei v?

Kuuendaks. Meil on üks eriti innukas tudeng (seekord mitte mina!), kes on foorumis palju sõna võtnud ja minu meelest toob välja huvitavaid mõttekohti. Näiteks võttis ta pärast ühte loengut jutuks, et me lähtume loengutes edu mõõtmisel traditsioonilisest meetrikast, aga samas toome tihti näideteks firmasid, kes ei ole tegelikult edukad traditsioonilises mõttes. No näiteks Facebook ja UBER, kelle edu pant on pigem selle lolli /nende lollide (või miks mitte hea ärivaistuga investori, sõltub vaatenurgast) leidmine, kes oleks valmis ettevõttesse investeerima. Facebooki puhul on see eriti silmatorkav, aga ka UBERil ei tule tavapärasel kujul (kliendid maksavad sulle teenuse eest) suht midagi, selles mõttes tulevad nad ots-otsaga kokku. No ja ma saan aru, et see tudeng võib mõjuda veidi patroneerivalt, aga loengus on näha, et ta on tegelikult väga sõbralik ja (erinevalt minust) ainest huvitatud, nii et mina olen selle tooni pannud selle arvele, et ta inglise keel pole nii suurepärane. Nüüd saime teada, et õppejõud on talle kirjutanud, et öelda, et see aine pole kohustuslik ja kui talle ei meeldi, võib ju selle läbimata jätta. Mis on poole semestri pealt nagunii pigem jõupositsiooni rõhutamine, sest maha registreerida ei saaks ju enam ning kes see ikka tahab oma keskmist hinnet mingi projektijuhtimise saasta pärast õhku lasta. Lihtsalt minu jaoks arusaamatu, sest see tüüp ei olnud pahatahtlik, ta täiesti siiralt mõtles kaasa ja avaldas arvamust, mis teemadel võiks rohkem süvitsi minna, soovitas lisalugemist jne. Ma ka pööritasin silmi ja mõtlesin, et kust inimesel see aeg, kas ta tööl või trennis ei käi (või teatris või kus iganes kultuursed inimesed aega veedavad), aga no tegelikult peaks see, et inimene innukas on, ju hea asi olema, või olen valesti aru saanud?

Mitte et ma kuskile jõuda tahaks selle halaga, sest ega ma mingi kahe punkti pärast kuskile kaebama ei lähe, aga see ei ole ju normaalne? Või on? Sest mina ei saa austada sellist inimest, kes keeldub tunnistamast, et see on tema enda ämber, ning lihtsalt teistest üle sõidab. Mitte et see midagi muudaks, tema mõtleb veel rohkem, et on need tudengid alles lollid, ja mina sain süvendada veendumust, et projektijuhtimisega tegelevad ainult suurushullustusega tölplased.

“Kui hingusest saab õhk” (Paul Kalanithi)

Marca kirjutas sellest raamatust nii huvitavalt, et ma ei suutnud vastu panna ja ostsin kohe omale ka – tegelikult ostsime suisa kaks tükki, sest mina ütlesin internetis peiksile, et tundub huvitav, ja hakkasin krisost e-raamatut ostma ning selle aja peale, kui ostetud sain, oli tema juba mujalt ostnud ja mulle meilile saatnud. 😀 Ja taevale tänu, et ta seda tegi, sest selgus, et Krisos ostad sa küll epubi (just selle, mida minu luger sööb), aga kui sa tahad seda lugeda lugeriga, mitte arvutis või nutiseadmes, tuleb selleks mingit metsikut huiamist teha. Ehk siis ma ei osta elus sealt enam ühtki e-raamatut, sest see pole kasutajasõbralik lähenemine. Aga kuna autor suri enne raamatu valmimist ning temast jäi maha naine ja laps, siis ütleme nii, et mul ei ole väga kahju neid kahe ostuga toetada ühe asemel.

Igatahes on raamat elulooline ja põhipoint on selles, et noor arst (olgu, 36-aastane vanur) saab teada, et on suremas ning otsustab enne surma oma elust ja filosoofiast kirjutada. Marca ütles suisa, et kui inimene loeb oma elus läbi ainult ühe raamatu, võiks see olla just see raamat – ma nii kaugele ei läheks, aga väga huvitav lugemine oli küll. Esiteks muidugi see, et autor on selline inimene, keda ka päris elus alati huvitav kohata on – õppis esmalt hoopis kirjandust (et inimhingest rohkem teada saada), aga siis otsustas, et inimese mõistmiseks peab mõistma selle aluseks olevat masinavärki, ning õppis arstiks ka. Ehk siis ilmselgelt mitte lihtsalt väga haritud inimene, vaid ka arukas, palju lugenud ja üsna laia huvideringiga. (Kõrvalepõikena olgu öeldud, et üks põhjustest, miks mul oli nii kerge oma elukaaslasesse armuda, oli omal ajal see, et ta ei ole mitte lihtsalt IT-mees, vaid õppis tegelikult filosoofiat ja IT tuli hiljem juurde – ma olen küll IT-s näinud, et pea keegi pole stereotüüpne kuivik, aga no ikka on kohe hulga huvitavam, kui inimene on mitmetahuline.)

Nii et väga põnev oli lugeda, kuidas ta filosofeeris elu ja surma teemadel. Isegi natuke võõrastav, sest lugeja ju teab, et tüüp oli kirjutades juba suremas, aga üldine stiil on kuidagi väga … kerge. Nagu ta lihtsalt arutleks ja ei oleks eriti häiritud sellest, mis tulemas on. Tsiteerib erinevaid autoreid, mõtiskleb selle kohta, milline koorem on tegelikult arstide õlul (kui tihti peab tegema elu ja surma mõjutavaid otsuseid lihtsalt kõhutunde põhjal) ning kuidas sa pead suutma ühelt poolt oma patsienti dehumaniseerida, et objektiivseks jääda, aga samas meeles pidama, et ta on inimene, et mitte iseenda inimlikkust kaotada. Pead aru saama, kelle elu on võimalik päästa, kelle oma mitte – ja kelle oma EI TASU päästa. Väga-väga keeruline teema, mille sõnadesse panek on pea ilmvõimatu – ja ta oli sellega ikka üsna hästi hakkama saanud. Kohati kirjeldas ta väga detailselt järjest erinevaid haiguslugusid, mis lõi väga kummalise olustiku. Selline kliiniline täpsus, aga samas ka tema filosoofiline tõlgendus, eneseanalüüs jne.

Sellest kõigest hoolimata jäi natuke kibe maitse suhu, sest ta surm oli minu jaoks selgelt enesetapu piiril. Või kuidas teisiti nimetada seda, kui vähist paranev inimene (kelle vähikolded on jätkuvalt alles, kuigi taandunud) hakkab innukalt läbi valu 18-tunniseid tööpäevi tegema? Minu meelest on see üsna teadlik valik, eriti arsti puhul. Et keegi teeb seda raseda naise ja seejärel niivõrd väikese lapse kõrvalt, oli natuke valus lugeda. Olgu need siis teadlikud prioriteedid või hubris, ikka on kurb.

P.S. Et te teaksite, siis äärmiselt tõenäoliselt EI ole find what you love and let it kill you tegelikult Bukowski tsitaat.

  • Kategooriad