viva la anarchia

Rents otsustas kõik munni saata ja paar päeva oma jõudude ja pea peal elada. Saab näha, kuidas see mõistusele mõjub ja kas mingeid asjalikke tulemusi ka toob. Ehk saab vähemalt pooleliolevad asjad ära lõpetatud.

Advertisements

eile oli pidupäev

Eile oli üle hulga aja üks pidune päev, kuna rokiklubi läheb puhkusele, aga samas nägin ma nii palju imelikke juhtumeid, et kohe tunnen, et pean neid teistega jagama. Kõik need on rohkem või vähem lastega seotud.

Esiteks. Jalutan mina Peetri kiriku läheduses (olin teel Miša poole, kui see kedagi huvitama peaks) ja mis mina näen – väike porgandpaljas poiss tuleb aiast välja tänavale, laseb koera ka välja ja koer jookseb muidugi minema ja kaob nurga taha. Mureliku kodanikuna astusin muidugi ligi ja küsisin, kus ta emme on. Alguses ütles, et emme on toas, aga kui taipas, et ma emmega suhelda tahan, siis otsustas, et emme ei ela üldse selles majas. 😀 Lasin siis uksekella – tädi vaatas mind kahtlustava pilguga (nagu enamus ausaid inimesi vaataks värviliste riietega poolkiilakat tüdrukut, kellel alkoholipurk käes on), tormas aiavärava juurde ja küsis, kus ta läks. Vastasin siis ausalt, et näete, koer keeras sealt ümber nurga, aga Teie laps on siin koerakuudis peidus. Ja tulin ära, saateks ema kisa, kui ta oma lapsel pükse jalga panna käskis. Igatahes ema veel tänas mind ja puha, enne kui oma pisikest liputajat kasvatama asus.

Teine, lastega seotud juhtum leidis aset Miša maja ees, kui ma teda ootasin. Nimelt saabusid jalgratastel ema, tema poeg ja ema oletatav kavaler. Ema ja kavaler olid muidugi purjus (ma tõesti loodan, et laps ei olnud) ja ema oli täis kindlat kavatsust kavalerile külla minna, kuigi üle tänava kostvast kisast (mida väljutas ema) ja pominast (mida teevad kõik hädasolevad mehed, kes naiste poolt segadusse on aetud) oli täiesti selge, et neid sinna külla eriti ei tahetud. Point on igatahes selles, et vähe sellest, et inimesed võtavad jooma minnes oma lapse kaasa (no ehk on tõesti parem, kui kümneaastane üksi koju jätta, ega ma ei tea, mul lapsi ei ole), nad tahavad teda isegi siis kaasa võtta, kui on juba täiesti selge, et nikkumiseks läheb – sest kogu see asi oli nii eelmänguline, et oli täiesti selge, kuhu see hirmuäratav naine sihib. Tõesti tahaks lastekaitset peale saata sellistele, kui oleks kindel, et lastekodus keegi neid lapsi endid ahistama ei hakka.

Kolmas juhtum ei ole nii imelik, suisa proosaline. Nimelt oli noor natsipoiss Rokiklubis minu vastu nii sõbralik, et ma hakkasin tahtmatult mõtlema, et mis siis nüüd juhtunud on. Erinevad vastusevariandid oleks sellised – kas nad on tõesti poole aastaga meie näod ära unustanud; kas ta oli lihtsalt väheinformeeritud ja noor ja polnud tõesti meie nägusid kunagi näinudki (kuigi ta sõbrad meile siiani ikka vahelduva eduga peksa on tahtnud anda) või on neil tõesti arenenud empaatiavõime ja nad on jõudnud (kas kõik või selle ühe indiviidi näol) konsensusele, et vägivald ei ole lahendus ja me võiksime ikka kõik sõbrad olla. Mulle meeldiks hirmsasti see viimane variant, seda enam, et ta tundus väga tore poiss olevat (nagu kõik naeratavad inimesed ikka).

Vot selline sündmusterohke päev oli.

Eelviimane eksam

Mati talvet ütles, et minu eksamivastuseid lugedes võiks arvata, et ma olen luuletaja. 😀 Aga see on ikka täitsa hull, kui kiirest see mees loeb – nagu skänner…

Igatahes ei ole kella üheksane hommikutund päris kindlasti minu jaoks, ime, et ma üldse end jalule ajada suutsin. Ikka veel on täielik Kooma-Toomase tunne peal. Tahaks midagi lahedat teha, aga enne tuleb veel paar päeva tubliduse tähe all mööda saata.

Ja välisuudisena lisaksin, et kuskil ärkas mees peale 19 aastat koomast ja funktsioneerib täiesti normaalselt. Teadlased muidugi kratsivad vaheldumisi pead ja perset ning väidavad, et selline asi pole võimalik ja sellel mehel  peaksid jäädavad ajukahjustused olema. Õnneks päevakangelane ise selle murettekitava faktiga oma pead ei piina ja elab julgelt eksisteerimise piiril. (Y)

  • Rubriigid