gender bender

Although I consider myself as a feminist, it still bothers me that sometimes I feel, like I´m the “manly” side inside my house – I can´t help it, ´cause when my husband acts like a hag, I have no other possibility than to be the man and take the blame. The way of our life has just turned out this way that he cooks and cleans. I quit cooking after I kept hurting myself during it (really, I couldn´t even make pasta without injuries) and I would like to tidy up (and in my mind I´m doing it), but the thing is that my CLEAN is not even near to his CLEAN. I can be very proud of the fact that everything is shining and then he discovers that I didn´t wash it under the bed.

Let´s take today, for example. I woke up at nine, ´cause he was muttering around (I usually sleep until noon, when ever I have a chance) and polishing everything, since his mum is coming to visit. And when I offered my help, he said:”No, you can sleep – you would be behind the computer aniway” with every pore of him yelling that I´m a lazy bitch (and not to mention the fact that in my mind I have been as helpful as I can and not sitting around doing nothing, when his busy – yes I have been behind computer, but THAT´S WHAT MAKES MONEY IN MY LIFE). And I honestly understand with all my heart, why men start swearing (as I did) and go out drinking (which I luckily didn´t), when they discover that they have married to someone like that. I mean, couldn´t he just say, what he´s really thinking? Why must I hear that shit and wonder what the hell does he want? And I must remark that otherwise he is a very “manly” man and this crazy talk appears only around domestic areas.

No, don´t get me wrong – it´s not about a wining man (and I don´t mean that women have every right to wine). I just don´t understand, why should ANYONE wine and say things that they don´t mean in the first place. Wouldn´t world be a much better place without that?

go cry, emokid (eesti keelest, eesti meelest ja tänapäeva noorusest)

Käisin täna emakeeleõpetajate infopäeval – ma ei ole küll emakeeleõpetaja ega plaani selleks ka saada, aga kuna eesti keel on mul kõrvaleriala, oli see meile kohustuslik. Üldse on see, kuidas õpetajaametit populariseeritakse, juba väga tüütu – sellised üritused tehakse meile kohustuslikuks, lisaks räägivad mõned õppejõud lausa pidevalt sellest, kui arukas on minna õpetajakoolitusse, sest iga normaalne inimene suudab selle kõrvalt kõrvalerialana võtta ka teise aine ja saabki korraga kaks tasuta kõrgharidust, seda enam, et õpetajakoolitusse tegelikult mitte mingit konkurssi ei ole (jättes loomulikult mainimata selle, et praktika on täpselt sellisel ajal, et sul on pea võimatu tegelikult sel ajal normaalselt loengutes osaleda ning selle, et diplomile läheb sul siiski kirja ainult õpetajakoolitus). Need samad õppejõud ise miskipärast tavakoolis õpetajatena töötanud ei ole, ei tea küll, miks ometi.

Igatahes sinna infopäevale ma läksin, sest kästi ja söök oli tasuta ja mõni kavapunkt – eriti eksamiarendus – tundus päris huvitav. Eksamiarendusest rääkis eesti keele peaspetsialist Märt Hennoste, kes juhuslikult on varem uhkusega maininud, et tema sõprusringkonnas ei ole mitte ühtki inimest, kes päriselt õpetajana töötanud oleks. Good for him, aga kas mees, kes pole ise päevagi õpetajaametis töötanud, peaks rääkima sellest, kuidas õpetajate tööd tõhusamaks muuta? Ja kuigi teema oli väga huvitav, oli jutt järjekordselt täielik ila – näiteks räägiti sellest, et riigikirjand tuleks muuta teemakesksest probleemikeskseks, et inimesed kirjutaksid rohkem mingitest neid huvitavatest probleemidest, mitte ei peaks pealkirjas kinni olema. No andke andeks, Eestis on pea kõik teemad niivõrd laiad, et igaüks, kes kirjutada oskab, suudab valida ühe teema, millega tal piisavalt palju probleeme seostub ning neid teemas püsides lahata.

Minu meelest on palju olulisem probleem hoopis see, et kõik ülikoolid peavad riigikirjandit niivõrd oluliseks, jättes märkamata, et see ei hinda ainult keeleoskust, mis tõesti on igas eluvaldkonnas vajalik, vaid ka väljendusoskust, üldist kultuursust, lugemust jms. Ma nõustun sellega, et kui ma õpin mõnda pehmet teadust, on see täiesti normaalne eeldus, aga kui keegi on terve senise elu tundnud huvi ainult bioloogia vastu, kas tal peaks siis ülikooli minemata jääma, sest kuigi ta kirjutada oskab, ei ole ta “Tõde ja õigust” lugenud? Loogiliselt mõeldes oleks osaoskuste test (millest osa moodustaks muidugi ka pisike kirjand) tunduvalt adekvaatsem hindamisvorm. Aga see selleks, vähemalt sai tasuta süüa.

Teine asi, mis mind täna tohutul häirib on noorte (mis noorte – kohati on nad minuvanused) suhtumine. Paar päeva tagasi lugesin Marta (kes ka minu meelest küllaltki noor on, aga see selleks) ja mõtlesin, et mida ta hädaldab – konkreetse looga kursis ei olnud, aga mõtlesin, et enamus noori ei ole ju ometi nii hullud (mul jäi see enese kõige targemaks pidamine kuskile 15 eluaasta kanti, kuigi need etapid tuleb arvatavasti tõesti kõigil läbida). Ja siis lugesin täna meie emoküüniku blogi ja lisaks Koertekoja foorumi erinevaid lugusid noortest, kes kasutavad koeri eneseteostuseks ja viskavad lihtsalt nurka (varjupaika või järgmisele omanikule), kui koera vanuse või tervise tõttu pole võimalik enam näitustel edukalt osaleda (ja ma ei ütle ühtki paha sõna K.L-i kohta, lihtsalt neid juhtumeid on sel aastal juba liiga palju olnud – nii noorte kui vanade tegijate seas). Nukraks võttis.
Esiteks see, et tark paljulugenud noor tüdruk ei suuda taibata, et kõik, kes veidi rohkem kirjandusega kokku puutunud on, suudavad teost lugedes teha ka lihtsamakoelist kirjandusanalüüsi (ja teevad seda automaatselt, täpselt nagu Nirtigi) – ja et kõik laused ei saagi olla omaette pärlid, sest muidu muutub tekst liiga küllastunuks ja ei teki terviklikku ühtset. Ükski teos ei saa olla ainult “kreativism”, vaja on ka mõtet sinna taha. Ja kõik kirjandusse sisseastujad suudavad juba enne esimest loengut täpselt sama moodi mõista, millal autor lihtsalt “punnitanud” on (saladkuskatte all võin öelda, et enamus autoreid, ka kuulsaid, punnitavad terved raamatud kokku ja nende enda toimetamistöö on see, mis raamatust Raamatu teeb) ja millal on tegu “ise” tulnud suurepäraste mõtetega.
Ja teiseks see, et meil on peale kasvamas terve põlvkond inimesi, kelle jaoks on normaalne see, et ka elusolendid on kõigest vahendid oma eesmärkide saavutamiseks. Kirss koogi peal on muidugi Luule, kes oma koera suurest vihast ja/või tähelepanu saamiseks peaaegu surnuks näljutas, kui selgus, et koer näitusekarjääri tegema ei hakka (ei, see ei olnud kirjanduslik liialdus, koer jäi napilt ellu ning saab elu lõpuni ravimeid), kuid siia lisandub ka hulk teisi – näiteks tüdruk, kes vahetas ühe koera teise vastu – värvi pärast – või ka need “kasvatajad”, kes täiskasvanud koeri maha müüvad, et koju ikka rohkem uusi ja perspektiivikamaid koeri mahuks (keda siis omakorda saaks maha müüa, kui need liiga vanaks jäävad või mõni parem koer silmapiirile ilmub). Elu on lill, eksole, mis sellest, et seda laipadega väetatakse.

P.S. Veidi vahvamatest teemadest. Tunned, et Sa ei oska blogida? Tunned, et tahaksid end selles vallas arendada? Aga palun – Inglismaal (West Suffolki Ülikoolis Bury St. Edmundsis, kui täpne olla) on juba õhtukursused, kus kõigist suurepärased blogijad tehakse. Kümne nädalane kursus on KÕIGEST 75 naela. Meeldivat blogimist.

Did You really think, that You could get published, just because You can write?

It´s not that simple. Actually, the story goes about that – You are very talented (or at least You think, that You are) and You write a book. When You are done, You find out, that the book is too short or too long for it´s genre – cause (as obviously everybody knows) historical romance, for instance, should be between 100,000 to 125,000 words or otherwise no one will print them for very logical reason (yep, it´s money). So You have to edit Your book (what You´ve probably already done for ten times) and cut some of it or think of another chapter.

And why is it cheaper, when Your book is in that length? Well, Modern Matriarch says that “a number of factors determine the ideal book length and most of them are economic. From a manufacturing standpoint, books need to meet cost effective length requirements in order to be profitable. From a marketing standpoint, paperbacks need to meet certain length requirements in order to fit a predetermined number in one of those bookstore shelf pockets. Book size even determines how many books will fit in a shipping carton. And then there are consumer expectations. Readers are accustomed to certain types of books being of a certain length. Satisfying the reader’s expectations means your book has a better chance of making it off the shelf.”

That´s why it´s important, you twats. Gotta think financially.

The life of a rescue dog

It´s so cold today. I guess it really is an autumn now.

We went to rescue training yesterday with Atu. Since I have trained her very well and she knows that good girls don´t take food from strangers (not even mince or cheese), we spent the first lesson teaching her that here she can eat everything she is offered. Also she got to play with other dogs, sniff many smelly things, ramble in debris and even to take away smaller dog´s bone (until that bitch, who´s writing that blog, took it away from her). She was very pleased.

That eating thing is necessary, since rescue dogs must think that they are doing the coolest thing ever and for that they are awarded with food or play from the “victim” they are saving – since Atu doesn´t really like strangers and she wouldn´t play with them, she will be awarded with food from them and with playing from me.

I also discovered that in USA they have tracking dogs (who search victims by scent on the ground) and air-scent dogs, who catch the scent from the air – most of our rescue dogs master both of these arts. Also, in USA they still use only German shepherds, but we don´t have any kind of restrictions based on the breed (or the lacking of that) of dog. That´s pretty awesome.

Oskar´s leg is still fucked. We´ll wait for a week to see, what it´s doing.

Footnote: I just finished Vonnegut´s “Deadeye Dick” and it was good – it was good as light reading, it was good as deep reading at it was even good as a food for my professional cretinism in literature (the making of the syntax and other interesting things like that).

Nummi

Käisin ema juures konspekti järel, mille ta mulle nii armsalt paljundanud oli – tema rääkis mulle oma koolitusest (äriplaani koostamine ja selle põnevused) ning mina talle vene kirjandusloost (veel suuremad põnevused). Ega me üksteisest vist suurt aru ei saanud, aga täitsa tore on, et on, kellega vahepeal niisama rääkida. Eks ta ole.

Babe-talk

 

We went to theatre yesterday – to see “Product” (“Produkt”) by Ain Mäeots, starring Rein Pakk and Aigi Vahing. It was freaky (although I wouldn´t pay money to see that) – she was an actress and he was a stage director, who told her about his new movie. The movie was a total cliché, with WTC, a moslem, a capitalist rich chick and their love. Even Osama bin Laden was in it. And during the whole act, actress didn´t say a word – I was waiting all the time to hear, what she will say, and eventually, she said nothing. I guess, she was there only because her breasts are bigger than his (and Rein´s tits were huge and shook all the time). So – he was short, fat and made lot of sex noises (to illustrate sex scenes of this “big hit”). Crazy. But it was kinda cool in some strange way.

 

Anyway, I was wearing a yellow cellular shirt, the girl next to me was wearing a yellow top (mine was cooler) and Jan Uuspõld, who was sitting in front of me, was wearing a yellow blazer. I guess yellow is making a comeback – and I´m sure as a hell, that blazers aren´t.

20.09

Yesterday someone reached my blog with search term “oh daddy fuck me”… Like how sick is that???

  • Rubriigid