literature

Naised kirjanduses

Nagu ma juba wildi blogi kommentaariumis märkisin, on meeste kehvem eneseväljendusoskus üldteada fakt – väidetavalt esineb see juba varases imikueas ja kuna noksiga lapsed lalisevad vähem, siis ka nende emad suhtlevad nendega verbaalselt vähem ja hakkabki lõputu ring. Koolis ilmneb see, et parimad esseistid on pea eranditult tüdrukud, eriti hästi. Samas võin oma klassi põhjal öelda, et isegi õpetaja tunnistas, et ühel poisil on väga originaalsed mõtted ja suurepärane eneseväljendusoskus, lihtsalt õigekiri viib hinde alla. Poistest oli tema siiski pea ainuke, kõne- ja kirjaosavaid tüdrukuid oli aga mitmeid.

Siit tekib aga küsimus, et kui meestel eneseväljendusega kehvemini on, siis kuidas on enamus kuulsaid kirjanikke ikkagi mehed? Naissoo põhjendamatu allasurumine (nagu Virginia Woolf ütles, et pole “oma tuba” või nagu Koidula teiste sõnadega väljendas, et “meeskirjanik peab kirjutama, naiskirjanik peab mehe, laste ja kodu eest hoolitsema ja kui aega üle jääb, saab kirjutada”)? Naissoo vaimse võimekuse tugev kvalitatiivne puudujääk? Ka võrdsetes tingimustes ebavõrdne kohtlemine?

Mina usun miskipärast seda viimast varianti. Kerttu Rakkelt küsitakse Kroonika jaoks intervjuud tehes, kas ta paljalt või vähemalt poolalasti poseerida ei taha, Priit Pulleritsu või Jüri Pinot intervjueerides seda küsimust miskipärast ei teki. Ärimeest intervjueerides võib juhtuda, et küsitakse, kas ta on abielus ja kas lapsi on. See küsimus jääb ainsaks pereelu puudutavaks küsimuseks. Naise käest küsitakse lisaks, kas ta ei tunne end pahasti, et lapsed üksi on, kui ta karjääri teeb; kui tal lapsi ei ole, siis küsitakse, kas ta ei tahaks oma emakohust täita jne (isakohust ilmselt olemas ei olegi?). Kirss koogi peal on muidugi Postimehe nädalalõpulisa Arter, mille ajakirjanikel tundub olevat tõsine huvi naissoo sügavamate nüansside vastu – nad ei esita mitte ainult küsimusi nagu “Mis tunne on olla naissõdur? Kuidas Te Erna retkel ilma pesemata hakkama saite?” (wtf, kuidas need mehed seal hakkama said?), vaid ka näiteks “Mis tunne on olla naisõpetaja/-insener/-trammijuht?” (no mis seal siis imelikku peaks olema?)

Või peitub naiste senise varju jäämise põhjus hoopis milleski muus?

2 kommentaari “Naised kirjanduses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.