idiots · literature

go cry, emokid (eesti keelest, eesti meelest ja tänapäeva noorusest)

Käisin täna emakeeleõpetajate infopäeval – ma ei ole küll emakeeleõpetaja ega plaani selleks ka saada, aga kuna eesti keel on mul kõrvaleriala, oli see meile kohustuslik. Üldse on see, kuidas õpetajaametit populariseeritakse, juba väga tüütu – sellised üritused tehakse meile kohustuslikuks, lisaks räägivad mõned õppejõud lausa pidevalt sellest, kui arukas on minna õpetajakoolitusse, sest iga normaalne inimene suudab selle kõrvalt kõrvalerialana võtta ka teise aine ja saabki korraga kaks tasuta kõrgharidust, seda enam, et õpetajakoolitusse tegelikult mitte mingit konkurssi ei ole (jättes loomulikult mainimata selle, et praktika on täpselt sellisel ajal, et sul on pea võimatu tegelikult sel ajal normaalselt loengutes osaleda ning selle, et diplomile läheb sul siiski kirja ainult õpetajakoolitus). Need samad õppejõud ise miskipärast tavakoolis õpetajatena töötanud ei ole, ei tea küll, miks ometi.

Igatahes sinna infopäevale ma läksin, sest kästi ja söök oli tasuta ja mõni kavapunkt – eriti eksamiarendus – tundus päris huvitav. Eksamiarendusest rääkis eesti keele peaspetsialist Märt Hennoste, kes juhuslikult on varem uhkusega maininud, et tema sõprusringkonnas ei ole mitte ühtki inimest, kes päriselt õpetajana töötanud oleks. Good for him, aga kas mees, kes pole ise päevagi õpetajaametis töötanud, peaks rääkima sellest, kuidas õpetajate tööd tõhusamaks muuta? Ja kuigi teema oli väga huvitav, oli jutt järjekordselt täielik ila – näiteks räägiti sellest, et riigikirjand tuleks muuta teemakesksest probleemikeskseks, et inimesed kirjutaksid rohkem mingitest neid huvitavatest probleemidest, mitte ei peaks pealkirjas kinni olema. No andke andeks, Eestis on pea kõik teemad niivõrd laiad, et igaüks, kes kirjutada oskab, suudab valida ühe teema, millega tal piisavalt palju probleeme seostub ning neid teemas püsides lahata.

Minu meelest on palju olulisem probleem hoopis see, et kõik ülikoolid peavad riigikirjandit niivõrd oluliseks, jättes märkamata, et see ei hinda ainult keeleoskust, mis tõesti on igas eluvaldkonnas vajalik, vaid ka väljendusoskust, üldist kultuursust, lugemust jms. Ma nõustun sellega, et kui ma õpin mõnda pehmet teadust, on see täiesti normaalne eeldus, aga kui keegi on terve senise elu tundnud huvi ainult bioloogia vastu, kas tal peaks siis ülikooli minemata jääma, sest kuigi ta kirjutada oskab, ei ole ta “Tõde ja õigust” lugenud? Loogiliselt mõeldes oleks osaoskuste test (millest osa moodustaks muidugi ka pisike kirjand) tunduvalt adekvaatsem hindamisvorm. Aga see selleks, vähemalt sai tasuta süüa.

Teine asi, mis mind täna tohutul häirib on noorte (mis noorte – kohati on nad minuvanused) suhtumine. Paar päeva tagasi lugesin Marta (kes ka minu meelest küllaltki noor on, aga see selleks) ja mõtlesin, et mida ta hädaldab – konkreetse looga kursis ei olnud, aga mõtlesin, et enamus noori ei ole ju ometi nii hullud (mul jäi see enese kõige targemaks pidamine kuskile 15 eluaasta kanti, kuigi need etapid tuleb arvatavasti tõesti kõigil läbida). Ja siis lugesin täna meie emoküüniku blogi ja lisaks Koertekoja foorumi erinevaid lugusid noortest, kes kasutavad koeri eneseteostuseks ja viskavad lihtsalt nurka (varjupaika või järgmisele omanikule), kui koera vanuse või tervise tõttu pole võimalik enam näitustel edukalt osaleda (ja ma ei ütle ühtki paha sõna K.L-i kohta, lihtsalt neid juhtumeid on sel aastal juba liiga palju olnud – nii noorte kui vanade tegijate seas). Nukraks võttis.
Esiteks see, et tark paljulugenud noor tüdruk ei suuda taibata, et kõik, kes veidi rohkem kirjandusega kokku puutunud on, suudavad teost lugedes teha ka lihtsamakoelist kirjandusanalüüsi (ja teevad seda automaatselt, täpselt nagu Nirtigi) – ja et kõik laused ei saagi olla omaette pärlid, sest muidu muutub tekst liiga küllastunuks ja ei teki terviklikku ühtset. Ükski teos ei saa olla ainult “kreativism”, vaja on ka mõtet sinna taha. Ja kõik kirjandusse sisseastujad suudavad juba enne esimest loengut täpselt sama moodi mõista, millal autor lihtsalt “punnitanud” on (saladkuskatte all võin öelda, et enamus autoreid, ka kuulsaid, punnitavad terved raamatud kokku ja nende enda toimetamistöö on see, mis raamatust Raamatu teeb) ja millal on tegu “ise” tulnud suurepäraste mõtetega.
Ja teiseks see, et meil on peale kasvamas terve põlvkond inimesi, kelle jaoks on normaalne see, et ka elusolendid on kõigest vahendid oma eesmärkide saavutamiseks. Kirss koogi peal on muidugi Luule, kes oma koera suurest vihast ja/või tähelepanu saamiseks peaaegu surnuks näljutas, kui selgus, et koer näitusekarjääri tegema ei hakka (ei, see ei olnud kirjanduslik liialdus, koer jäi napilt ellu ning saab elu lõpuni ravimeid), kuid siia lisandub ka hulk teisi – näiteks tüdruk, kes vahetas ühe koera teise vastu – värvi pärast – või ka need “kasvatajad”, kes täiskasvanud koeri maha müüvad, et koju ikka rohkem uusi ja perspektiivikamaid koeri mahuks (keda siis omakorda saaks maha müüa, kui need liiga vanaks jäävad või mõni parem koer silmapiirile ilmub). Elu on lill, eksole, mis sellest, et seda laipadega väetatakse.

P.S. Veidi vahvamatest teemadest. Tunned, et Sa ei oska blogida? Tunned, et tahaksid end selles vallas arendada? Aga palun – Inglismaal (West Suffolki Ülikoolis Bury St. Edmundsis, kui täpne olla) on juba õhtukursused, kus kõigist suurepärased blogijad tehakse. Kümne nädalane kursus on KÕIGEST 75 naela. Meeldivat blogimist.