Mul pidi tänaseks iseendale ja Teile üllatus olema (no pigem ikka endale, keda teist see ikka niiväga huvitab)… Aga vist sai vara hõisatud, sest väga rõõmustav see mulle enam ei ole. Nimelt saatsin Delfile ühe loomakaitseteemalise artikli (kuigi muretsesin ka ise, et 3 lk on keskmise Delfi lugeja jaoks liiga pikk ja ta ei suuda keskenduda) ja nad lubasid selle arvamusartiklina avaldada. Avaldasidki, aga artiklist on alles jäetud ainult minu osa (seegi redigeerituna, aga pole hullu) ja see, mida ma kõige tähtsamaks pidasin, on üldse välja jäetud – ELSi liikme Heiki Valneri kommentaar koos saitidega, kus uuele eelnõule toetust oleks saanud avaldada. Ei kurda, sest arusaadav, et nad peavad oma lugejatega arvestama, aga kurvaks teeb siiski. Nuditud varianti saate lugeda siit, aga aususe huvides panen siia ka kogu artikli. Kel huvi on, võib lugeda. Otsustage ise, kumb parem on (ja et oleks siis ka kommentaarides kirjas). All on ka pilt, mis samuti Delfisse ei mahtunud, kuid minu meelest üpris hästi näitab, kui “vahva”nende koerte elu seal oli (panen tervema koera pildi, seda mädanevat kaela saate te nii või teisiti täna-homme Reporterist näha).
Parimat sõpra seadus ei kaitse
Viimasel ajal on Eesti avalikkuse ette jõudnud palju julmi lugusid loomade väärkohtlemisest ning mitmeid kordi olen hämmastusega kuulnud, kuidas inimesed avaldavad imestust selle üle, miks Eesti Loomakaitse Selts (ehk ELS) ometigi midagi ära ei tee ja miks lemmikloomapidamist reguleerivat seadust ei täideta. Vastus on imelihtne – ELS teeb nii palju, kui seadused lubavad, kuid viimastes on kahjuks auke rohkem kui hollandi juustus.
Üldsusel on jäänud märkamata tõsiasi, et vabatahtlikest koosnev loomakaitse selts peaks ideaalis tegutsema ainult siis, kui Veterinaar- ja Toiduamet ning Eesti Politsei oma jõududega hakkama ei saa (tegelikult peab loomakaitsja muidugi jooksma nagu orav rattas, sest muid võimalusi lihtsalt pole). Seda näitab juba see, et mittetulundusühinguna on ELSi võimalused väga piiratud ning neil ei ole isegi õigust haiget looma omaniku loata arsti juurde viia – juriidiliselt võrdub see vargusega. Õnneks on sellistel juhtudel abi politseist ning ELSi hädajuhtumite projektijuht Heiki Valner kinnitab, et nendel harvadel juhtudel, kui politsei abi on vajatud, on seda ka kiiresti saadud. Siiski on auklik seadus hetkel vabatahtlikele pigem risuks kaelas.
Seda tõestab ka järgmine näide, mis tänaseni lahendust pole leidnud. Nimelt avastasid kohalikud juba aprillis, et Paldiskis on Jaama tänava vanas tehasehoovis viis koera väga kehvas seisus (vett polnud, võimalust peavarju minekuks polnud, ühel koeral oli kett kaela sisse kasvanud ja tekitas talle pidevat valu), ning saatsid kirja loomakaitse seltsi. ELSi liige käis kohal, leidis, et olukord on väga murettekitav ning saatis omakorda kirja Harjumaa veterinaarameti loomakaitseinspektorile, kes lubas probleemi uurida. Novembris hakkasid nördinud inimesed juba kära tõstma, sest selgus, et olukord ei ole muutunud. Murelikud loomakaitsjad viisid nälginud koertele ka toitu ja vett (sõna „nälginud” pole tegelikult vist olukorra iseloomustamiseks päris piisav, sest üks koertest üritas isegi plastmassist kaussi ära süüa ja teine ei suutnud enam neelata, vaid hakkas ainuüksi toitu nähes oksendama). Igatahes teatas veterinaaramet, et omanikule on tehtud ettekirjutus loomadele arstiabi osutamiseks ja nende elutingimuste parandamiseks ning inimesed olid väga lootusrikkad.
Tulemus? 10. novembri hommikuks olid kaks kõige kehvemas seisus olnud koera teadmata kadunud. Koerte omaniku Vladimir Zhukovi sõnul tulid eelmisel õhtul tema juurde tundmatud inimesed, kes lahkusid kahe koeraga tundmatus suunas (muidugi oma andmeid jätmata). Kuigi Zhukov koerte asukohast oma sõnul midagi ei tea, väidab ta kindlalt, et neil on uues kohas väga hea elu (mis minu kalestunud kõrvale kõlab küll pigem taevariigi moodi).
Platsile jäänud kolmel koeral süüa ees ei ole, toodud joogikausid on saladuslikult kadunud ning koertel on võimalik kuutidesse minna ainult seetõttu, et muretsevad inimesed on need neile lähemale nihutanud. Kuna alles jäänud koerad on füüsiliselt terved, keeldub veterinaarinspektor koerte konfiskeerimiseks vajalikke pabereid allkirjastamast. Samuti olevat omanikult loomapidamisõiguse äravõtmine „liiga tülikas ettevõtmine” (mis sa ikka rabeled, kui samal ajal saaks kabinetis kohvi juua). Osaliselt on see aga ka mõistetav, sest hetkel ei ole seadus, mis lemmikloomade pidamise nõuded täpselt paika paneks, veel jõustunud. Koeri hoiupaika viia ei ole samuti võimalik, sest koertel on omanik olemas ning seega ei taha linnavalitsus hoiupaigale nende vedamise eest maksta, eraisikutelt ei luba aga jällegi seadus loomi vastu võtta. Samuti ei saa teha politseisse avaldust kahe kadunud looma kohta sest koer on eraomand ja seega saab vastava avalduse teha ainult tema omanik. Lisaks sellele otsustab Zhukov vahelduva eduga, et ta vist ikka ei ole nende koerte omanik. Alguses oleks ta iseenesest olnud valmis loomi loovutama, aga sellega polnud jälle linnavalitsus nõus, sest siis oleksid nemad maksma pidanud ja omanik karistuseta pääsenud (ning võiks homme uued koerad võtta).
Nüüdseks on Saron teinud Zhukovile ettekirjutuse, mille kohaselt reedeks on vaja kolme koera olukorda parandada. Kui seda tehtud ei ole, võetakse koerad ära ja määratakse trahv. Samuti on politseisse avalduse teinud Eesti Loomakaitse Selts, kuigi Paldiski konstaabel Ivo Meller polnud eriti optimistlik, sest politseil on teised prioriteedid ja kuna tööd on niigi palju, siis esmajärjekorras ei ole võimalik sellega tegeleda. Kurvaks teeb ka see, et praegu on omanikule antud võimalus koerte endale jätmiseks, kuid koerte seisukohast oleks tunduvalt parem, kui ta neist loobuks. Vastasel juhul elaks praegu veel küllaltki noored ja sõbralikud koerad elu lõpuni üksinda aias keti otsas.
Mida linnavalitsus teeb? Põhiliselt jookseb. Sellise tempoga, et nad võiksid järgmisel aastal vabalt kogu kollektiiviga kümnevõistlusele minna. Kui keegi midagi selle teema kohta küsima juhtub, hakkavad kõned „katkema”, inimesed „väljas olema” jne. Rääkimata sellest, et kaamerate ees räägitav jutt erineb kaadritagusest nagu öö ja päev. Abilinnapea Heiko Raamat küll üritab aidata, kuid temagi ei pääse seadustest mööda, sest hetkel oleks võimalik ainult absurdne lahendus – kus omanik pääseks karistuseta ning linnavalitsus peaks peale maksma.
Kahjuks tundub, et nii kaua, kui uus seadus veel jõustunud ei ole, tuleb see lugu lõpetada kibeda moraaliga – kui näed väärkoheldud looma, ära aita teda mitte kuidagi, enne kui oled teinud kirjaliku avalduse veterinaarametisse ja ametnik ka kohal käinud on – vastasel juhul on raske looma olukorda ametlikult fikseerida ning teda ei saagi aidata. Koer on küll inimese parim sõber, kuid miskipärast inimesed koerte sõbrad olla ei taha.
Heiki Valneri kommentaar:
Paldiski lugu on Eesti puhul tüüpiline ja sellistega puutume kokku igakuiselt. Kui suudetakse tõestada, et loomad kuulusid V. Zhukovile, siis ilmselt trahvi ta ka saab. Kui ei, siis maksab Paldiski maksumaksja selle kinni. Peaasi, et need kolm koera UFO-de juurde ei läheks vaid ikka uued kodud leiavad. Vastasel juhul on selle linnavalitsuse käed verised.
See lugu oleks olemata kui oleks üleriigiline ühtne lemmikloomaregister ja kohustus oma loomad seal ka registreerida. See võtaks loomaomanikult võimaluse ajada mingit imelikku juttu ja seoks looma konkreetse inimesega. Samuti oleks vet.inspektoril parem töötada kui oleks vastu võetud Lemmikloomade pidamise määrus, siis oleks vähemalt millest lähtuda. Ei tea isegi, miks seda siiani tehtud pole.
Ja muidugi ei saa ma üle ega ümber Loomakaitseametist. Me oleme endiselt seda meelt, et see oleks parim lahendus. Politseinikud saaksid rahus pätte püüda, Veterinaar- ja Toiduamet tegeleks oma toiduga ja loomi kaitseksid need, kes seda tööd teha tahavad. Alles siis lõppeks see segadus ning ka loomadel oleks Eesti vabanemise üle hea meel, sest momendil elavad nad veel Eesti NSV-s. Ka paljud inimesed on meiega sama meelt. Seda algatust on toetanud oma allkirjaga peaaegu 51000 inimest.
Sellest nädalast hakkame korjama ka venekeelse elanikkonna allkirju. Tänu United Dogs & Cats OÜ tublidele noortele on kogu materjal tõlgitud ja veebis nähtav. Nüüd on ka venelastel ja teistel seda keelt rääkivatel inimestel võimalik nende materjalidega tutvuda ja meie mõtet toetada.
www.kutsu.ee/loomakaitse (eesti keeles)
www.kutsu.ee/loomakaitse/ru (vene keeles)
Allkirjad anname edasi selle kuu lõpul või detsembri algul seaduseloojatele. Meie erinevad poliitikud on rääkinud, et Eesti vajab tugevat kodanikuühiskonda jne. Antud juhul on ju tegemist kõige pesuehtsama rahvaalgatusega ja eks lähitulevik näitab kas nad mõtlesid seda tõsiselt või oli tegemist vaid „poliitiliselt kasuliku valega”.
Pärdikute päevaraamat 