ahjaa

Kui mu eelmine artikkel avaldati, siis ma häbenesin veidi seda, et ma feminismist kirjutasin (no teate küll, kuidas sellesse Eestis suhtutakse – ja kui ei tea, võite kommentaaridest lugeda, kui inetu, paks ja nõme ma olen ja kuidas ma kunagi mehele ei saa) ja ka seda, et see Delfi Naistelehes avaldati (sest enamuse jaoks võrdub see meie kõige hullema klatšinurgaga) ja hõiskasin ainult anonüümselt, ilma linke ja pealkirju pildumata. Nüüd on sellest veidi aega möödas ja nahk veidi paksem seljas, nii et pakun tagantjärgi võimaluseseda lugeda. Seda enam, et see artikkel läks loosi täielikult redigeerimata ja iseloomustab seega mu kirjaviisi ehk veidi paremini 😉

P.S. Et küsimusi ennetada mainin siiski ära, et see artikkel ei pretendeeri teaduslikkusele ja erinevate feminismitüüpide tutvustamisele, vaid artikli eesmärgiks oli ainult seletada, et tegelikult ei ole Eesti ja Euroopa feministid kurjad ja karvased naised, kes mehele ei saa (no mina olen vahepeal karvane, kui väga laisk olen olnud, aga mina ei loe), vaid radikaalne feminism on pigem ameeriklaste pärusmaa (kellest mitmed siiski ka mehele on saanud, eksole). Ja ka Delfi Naistelehe valisin ma avaldamiseks just seetõttu, et see on koht, mida keskmine naine (ja kommentaaride põhjal tundub, et ka nii mõnigi mees) kõige enam loeb. Lihtsalt kõrini sai sellest, et ma lugesin iga päev vähemalt korra mõnelt netilehelt juttu stiilis “mina ikka hoolitsen enda eest, ega ma mingi feminist ei ole” või “elad elu lõpuni üksi nagu mingi feminist ja keegi sind ei taha”. 🙂