ööd on siin mustad

Tänane öö oli täiesti hullumeelne. Umbes kella nelja ajal (mina seda muidugi ei teadnud, sest ma olin omadega nii sassis, nagu alati, kui mind järsku üles aetakse) helistas mulle kunagine koolivend. No ilmselt on ta veidi nagu sõber kah, sest enamustele neist onakatest ma oma numbrit andnud ei ole, aga aja jooksul on ta pigem tuttavaks muutunud, nagu enamus, kuidagi ära vajunud ja kaugeks jäänud. Igatahes oli ta purjus ja helistas ja tahtis, et ma ta traumapunkti ära viiksin. Erilist häda ei tundunud tal olevat, keegi oli lihtsalt ta huule veriseks löönud. Olukord tundus isegi koomiline, eriti, kui mees, kes näeb välja nagu karu, telefonis soiguma hakkas: “Seda on vaja õmmelda ja ma näen elu lõpuni kole välja,” täpselt sellise häälega, et ma kujutasin ette, kuidas ta ennast samal ajal närviliselt edasi tagasi kõigutab, “ma ei taha kole olla, ma ei taha kole olla.”

“Misasja?” küsisin mina. “Kurat, minu huult on ka õmmeldud, aga midagi pole ju näha. See paar õmblust tehakse huule sisekülge ja kõik paraneb paari päevaga.” Kasu sellest muidugi eriti ei olnud, ta oli juba liiga purjus, et üldse mõelda, mis talle vastu räägitakse, aga vähemalt andsin ma oma parima. Ja seejärel ütlesin talle, et kuna ma ise ei ela enam Tartus, jõuaks ta ilmselt jalgsi kiiremini traumapunkti, ning läksin magama tagasi.

Und mul muidugi ei tulnud, tulid hoopis süümekad. Nii hullud süümekad, et kui ma ükskord magama jäin, nägin unes, et Oskar kadus ära ja kui ma ta üles leidsin, oli see naine, kes ta tuuri oli pannud, solvunud, et ma teda ära tahan viia ja nii pidin ma tükk aega taga jagelema. Ossu sain küll kätte, aga tuju oli isegi hommikul niru. Ma tean küll, et sellel poisil ei olnud tegelikult midagi hullu viga, sest olen ise piisavalt palju vastu hambaid saanud, et teada, et sellises olukorras podiseb inimene üsna segaselt isegi siis, kui tal verd ei lahma, aga tema kõne oli (ta joobeastet arvestades) isegi väga artikuleeritud. Samuti on selliste asjade jaoks olemas kiirabi. Aga see ei muuda fakti, et ma jätsin ta abita lihtsalt selle pärast, et ma ei viitsinud ennast keset ööd liigutada ja teadsin, et sel juhul poleks mul homme enam bensiiniraha. See, et ta praegu telefoni vastu ei võta, teeb mu enesetunnet muidugi veel paremaks. 😦

Ei ole hullu, ehk läheb üle.

kuradi hipid

Ma olen kahe kuuga jälle üüratult targemaks saanud. Näiteks olen ma teada saanud, et tuttavatega äri ajada on veel sitem, kui võõrastega, sest taibata, et ka need inimesed on täielikud tropid, on kuidagi valusam kui suvaliste inimeste puhul. Ja mina kui (ilmselt Eesti ainuke) naiivitar mõtlen, et kui inimestel on mingi probleem, miks nad sellest siis ei räägi ENNE maksetähtaega, et saaks koos mingi lahenduse välja mõelda – aga ei, mul on juba kolmandad üürnikud siin majas, kes teevad muudkui viisakat nägu ja ajavad jura stiilis “ei, kõik on korras, raha homme tuleb”. Muidugi väga tore, et raha homme tuleb, aga maksetähtajast on juba pool kuud möödas ja kui ma mainin, et Eesti Energia saadab mulle juba ähvarduskirju ja nädalas lisandub ainuüksi intressidest arvele umbes 150 krooni, siis öeldakse, et ega sellest, kui ma kurjustan, ei ole midagi kasu. Umbes, et mis siis, et nad mu täiega üle on lasknud ja tänu erinevatele ülelaskjatele on mul mõlemad krediitkaardid nullis ja seega võlga hetkeks juba 13 tonni, ei ole ju mõtet pahandada, mina peaksin ju enivei olema nagu Eesti Keskpank ja mõtlema, et küll inimesed juunis raha saavad ja siis kõik kenasti ära maksavad. Ja mis mõttes ei ole kuri olemisest kasu? Minu jaoks ju on kasu, kui ma saan kellegi vittu saata ja hing on jälle natuke rahulikum… Aamen.

Sain turvamehelt vastu lõugu

See oleks siis SL Õhtulehe pealkiri. Tegelikult on lugu hoopis selline, et õnnetu juhuse läbi juhtus nii, et kui ma kontserdi ajal turvamehe selja tagant möödusin, suhtles tema parajasti elavalt žestikuleerides ühe meesterahvaga ja selle tulemusena saingi küünarnukiga vastu hambaid. Tema ehmatas ilmselt rohkem kui mina. Aga see ei kõla ometigi sugugi nii intrigeerivalt?

sheep in da big city

We went to Tallinn on Friday – to see Marilyn Manson and meet some friends. Manson was certainly worth waiting for.  K*, Ville and Marian weren´t too pleased, ´cause they had hoped more of a performance, but the music was good, he was sweet as always and IMO everything was superlux. Especially that part, where I met my netfriends, they were even cooler bitches, than I had thought. 🙂

I also enjoyed staying in Tallinn, although it made K very anxious – he is afraid of unfamiliar places, dense traffic (well, to say it short, he doesn´t like big citys too much). Ville´s place was ++pro and Freddy has grown into very cute big doggy-boy. Aww.

I’m ugly. Not for long.

It hit me yesterday, when K told me that I’m just like Daria Morgendorffer. I know that she’s smart and cool and my favourite cartoon character (well, actually I can’t choose between her and Jane, but still), but she’s a little… Ugly… Well, not ugly, she’s beautiful,but she dresses like a man (while Jane is witty AND beautiful, although she doesn’t have such good sense of humour)… And I know that I’ve been also dressing like a man lately, but THAT’S ONLY CAUSE I HAVEN’T GOT A CLOSET YET AND MY CLOTHES ARE GONE.

Anyhow – I went to hairdresser today and I’ll go to beauty saloon tomorrow and things are going to change around here. I’m gonna be BEAUTIFUL Daria, so hold your horses 🙂

Cash

I hurt myself today

to see if I still feel

I focus on the pain

the only thing that´s real

.

.

.

Just say that this man ain´t a genius and I´ll hurt you.

Foorum

Vaatan sellist huvitavat saadet ETVst. Ai, kus salvavad. Huvitav, kas poliitikud usuvad tõesti, et mida sarkastilisemalt ja osavamalt nad teistele ära panevad, seda rohkem neil valijaid on? Ja huvitav, kas neil on õigus?

God bless the internet

Little girl didn´t feel sleepy at all – she felt only the overwhelming urge to stick her heel at least meter deep into someone´s ass.

It´s good to have friends – and it´s especially good to have such friends that you never have to feel ashamed about yourself. Allah bless bubu and all the web.

P.S. Chickens in Perekool discovered videos ´bout eating shit. 🙂 Oh the joy.

P.P.S. One of them even threw up. 😛

Just great.

So now I fell ill. Just perfect. Don´t you understand that I haven´t got time for that kind of shit???

Peast lollakad

Perekond “peast lollakad” on järgmise lollusega hakkama saanud – nimelt otsustasime ühele toredale kassile hoiukodu pakkuda. Ehk siis – meie juures elab üks kass, kes tahaks omale hirmsasti Päris Oma Kodu leida. Ta on isane (kastreeritud) – ja that cat has got a temper. Inimeste vastu on ta väga sõbralik, aga esimesel päeval, kui ta meie juurde tuli, ei saanud teda üldse koertega kokku lasta, sest ta läks neile lihtsalt otsejoones kallale. Järgmise päeva hoidsime teda puuris, et ta näeks, et koerad küll liigutavad ja puha, aga on sellest hoolimata ohutud. Ja nüüdseks oleme juba jõudnud nii kaugele, et tulemust võite näha allolevalt pildilt 🙂 Koerad küll kardavad, aga Hobby (mina tahaks teda miskipärast kogu aeg Homyks kutsuda, ei tea, kas mingi getovärk?) ise on väga kenasti kohanenud. Kaissu tuli ta muideks koertele täitsa omal initsiatiivil, kuigi Atul oli esimene tund aega selline nägu peas, et oleks tal püksid olnud, oleks ta need täis lasknud. Varsti panen kenamaid pilte kah, siis saate imetleda ja mõelda, et ehk ongi tema just see kass, kelle järele te alati igatsenud olete. 😛

P.S. Sain täna teada, et dogobeebid otsivad ikka veel kodu. No selline okas on südames, aga õnneks (?) tegi Rebane mulle selgeks, et enne tuleks ikka olemasolevate koertega mingeid tulemusi saavutada ja siis edasi ronima hakata. Rääkimata sellest, et ega rahaline olukord ka praegu eriti kiita ei ole.