slave to the wage

Avasin eile õhtul koerte toidutünni ja avastasin, et see on peaaegu tühi – nii et nii kaua minu seekordne mässamine kestiski, tuleb täna vist ikka vähemalt paariks tunniks tööle minna. Vaestele inimestele on enda vabaks rebimine ikka metsikult keeruliseks tehtud.

Aga ma ei kavatsegi alla anda!

Advertisements

aargh No miks ma rahul ei ole?

Mul on tunne, et ma vajan muutusi. Jälle. Ma lihtsalt ei ole rahul selle tööga, mida ma praegu teen. Ja sellest tulenevalt ei ole ma rahul ka selle eluga, mida ma praegu elan. Nii et kui kellelgi on pakkuda kirjanduse, rahvaluule, eesti keelega seotud huvitavat tööd, olen üks suur silmapaar. Yes, I know odds of that… Oeh…

P.S. Haigena tööl olla ei ole muidugi ka teab mis lõbus.

Ahjaa – Rojuke, kontaktid on ikka need vanamoelised ja lõikuda neid ei tohi 🙂

Edit: Andke andeks, ma tean, et ma ei tohiks töö ajal üldse midagi kirjutada, sest ma muutun mõttetuks inisevaks emohälvikuks. Loomulikult ma saan aru, et tööd tuleb ise otsida või luua, mitte mujalt küsida ja muidugi ma taipan, et inin on a) kasutu ja b) teistele igav lugeda. Endal on ka häbi.

emaarmastus=ahviarmastus??

Lugesin Ramloffi postituse kommentaare ja ahastus tuli peale. Jätame usuhullud hetkeks kõrvale ja räägime inimesest, kes teoreetiliselt peaks ju olema ühiskonna “normaalne” esindaja – hetero, abikaasa ja ema – ja kes on öelnud nii:”Kes lapsi ei armasta, see ei suuda armastada mitte kedagi. Kordan, et mitte kedagi. Suhtumine lastesse on hinge sisu peegeldaja.” Lisaks veel arvamus, et inimesed, kes pühenduvad iseendale, selmet lapsi saada, on täielikud egomaniakid. No andke andeks, oli ehmatav. Seda ma küll enam emaarmastuseks ei nimetaks, pigem millekski selliseks, mis pealkirjas on.

Mõtlesin ja mõtlesin ning tekkisid mõned küsimused. Ehk keegi oskab selgitada, miks:

  1. mõned olendid on teistest pühamad, et armastus nende vastu peaks olema püham ja kõikehõlmavam, kui armastus näiteks oma vanemate või kas või koerte vastu?
  2. kohati on egoism kõigi meelest täiesti normaalne nähtus ka siis, kui eneseohverdus oleks väga väike, aga kohati jälle eeldatakse, et mõnede asjade nimel peab inimene olema alati valmis oma mina täielikult alla suruma?
  3. üldse arvatakse, et egoism (eeldusel, et see teistele haiget ei tee ja piirituks ei muutu) on läbinisti negatiivne nähtus???

Selgituseks nii palju, et tsitaat mõnest raamatust ei ole vastus – ja nii palju, kui nendeks raamatuteks oleks Koraan, Piibel, Bhagavadgita vms tuntuimad teosed, suudaksin ma sellele ilmselt ka kohe vastulause leida, nii et oodatud oleks eelkõige mõistuspärasele loogikale tuginev arutelu.

Selle teise punkti selgituseks. Inimest, kes Tallinnas või Tartus igapäevaselt autoga liikleb, ei vaata keegi kui kummalist egoisti, kuigi enamasti ei nõuaks ühistranspordi kasutamine linnaelanikult erilist vaeva. Samas eeldatakse, et hiljemalt 25. eluaastaks peaks iga naine olema juba vähemalt ühe lapse endast välja pigistanud, kuigi sellega kaasnevad järeleandmised on lausa tohutud. No näiteks mõned põhjused, miks mina (täiesti egoistlikult) ei taha veel last saada:

  • esmalt paar kuud oksendamist
  • seejärel paar kuud vaikust ja vähemalt kuu aega, kus sa tunned, et sul on veskikivi kaelas, sa ei saa öösiti magada, ei jõua liigutada, ei saa ise oma kingapaelugi siduda ja soovid, et see laps lõpuks ometi käes oleks
  • seejärel sünnitus, mis esimesel korral võib kesta kuni 48 tundi ja paneb sind oma eelmist soovi kahetsema
  • seejärel õmmeldakse su lasteväljutusava jälle koomale (sest see on rebenenud) ning sa saad taas rõõmsalt seksielu alustada – eeldusel, et su mehele meeldib ämbrisse panna ning sa ei kuulu selle 1/3 hulka eestlannadest, kelle mehel selle aja peale ammu armuke on või nende väidetavalt isegi kuni 50 % naiste hulka, kes peale sünnitust seksi vastu huvi kaotavad (kuigi on muidugi ka võimalus, et tänu hormonaalse taseme muutusele tärkab naises veel eriti suur seksihuvi)
  • järgmised kuu-kaks ei tasu magamisega arvestada (mis iseenesest ei ole eriti suur tragöödia, sellega saaks kuidagi hakkama) ja KOGU su elu hakkab keerlema ümber lapse – et sõpradega kohtuda, tööd teha, kunstinäitusele minna, pead sa alati esmalt leidma hoidja või väisama ainult selliseid üritusi, kus kaelas rippuv väikelaps kedagi ei sega (kui nüüd mõni selline mamma praegu seda postitust loeb, siis – palun, ärge järgmine kord oma last balletti vaatama kaasa võtke!!! Ma küll mõistan, et ka Teil on õigus kultuuri nautida, kuid see ei ole minu õigusest kuidagi suurem ja kui Te sel viisil ettekavatsetult teiste inimeste elamust rikute, olete te selle ära teeninud, et ma Teile rõdult pähe sülitan). Seda viimast õnne enamasti eriti üle aasta ei jagu, sest siis hakkab laps juba iseseisvalt kõndima ning tal tuleb kogu aeg silma peal hoida.
  • Kõik sinu soovid, unistused ja plaanid vajuvad tahaplaanile ning esiplaanile tungib TEMA – kõik sinu unistused saavad edaspidi täituda ainult siis, kui neid õnnestub TEMAGA ühildada või TEMA kõrvalt ellu viia
  • Lisaks sellele nõuab emaks olemine kohati lausa hullumeelset pühendumist. Näiteks ei unusta ma mitte kunagi Perekoolist loetud teemat, kus lastearst soovitas emal, kelle väikelapsel oli nohu, ise tatt ta ninast välja imeda – no ma ei suuda sellist asja teha, tõesti ei suuda.

Sai ju päris arvestatav hulk põhjusi? Ja need on tõesti ainult mõned ning kindlasti on oluline ära märkida ka see, et vähemalt pooled neist põhjustest on seotud ka lapsega – sellisena, nagu ma praegu olen, ei oleks ma valmis lapsele HEA ema olema. Seega on see ka lapse huvides, kui ta ei sünni perre hetkel, kui vanem temaga seotud toiminguid kardab või vastikuks peab. Ning sellest hoolimata arvavad inimesed, et kui keegi ütleb, et ta ei taha lapsi (ka siis, kui põhjuseks on budistlik maailmavaade või loogiline arusaam sellest, et rahvaarv on niigi selle maailma jaoks liiga suur), võivad nad ikka kulmu kortsu tõmmata ja seda “uskumatut egoisti” halvakspaneva pilguga vaadata. Rääkimata sellest, et kapitalistlikus ühiskonnas on mul põhiseaduslik õigus egoismile ning proovige ainult seda kõigutada. Tahan – joon teed, tahan – mängin poodi.

Ja kui tuleb keegi ja ütleb, et “kui sa oled egoistlik, oled sa elu lõpuni üksinda”, siis so what? See olen ju mina, kes üksi on, mitte sina?? Miks see sind üldse segama peaks, kui ma üksi olen??

P.S. Seda tatiimemist ei suuda ma ilmselt kunagi tegema hakata, nii et peaksin vist hambaarstiga lapse saama – neil on ju need imemisvoolikud, millega suust üleliigset sülge ära imetakse

dirty schoolgirl

Mõtlesin, et teen täna korraliku koolipäeva ja lähen kaheksaks kooli. Tahtsin enne seda uuest raamatust paar lk läbi lugeda, et endas veidi huvi äratada – et mul oleks viitsimist hommikul üles ärgata, sest on põhjust loengus vähemalt ilukirjandust lugeda.

Raamatuks siis Jack Londoni “Martin Eden” ja ma olin üsna skeptiline, kuna see on üks K lemmikraamatutest ja tavaliselt on meil üsna erinev maitse. Lõpuks läksin magama kell neli hommikul, sest silmad lihtsalt ei seisnud enam lahti. Ja hommikul ärgates lugesin esimese asjana muidugi viimased 50 lk läbi ja kool jäi paremaid päevi ootama.

Nüüd mõtlen põnevusega, et Dostojevski “Idioot” on mul ju ka veel järge ootamas. 😛

räägiks törtsu ka naabrtest

Kuigi oleks muidugi meeldiv rääkida üleüldiselt naabritest – no sellistest, kes öösiti pidutsevad või seksivad või kelle lapsed röögivad või koerad norskavad (guilty as charged) – räägin ma hoopis oma isiklikest korterikaaslastest. Ei tahtnud seda varem teha, sest mõtlesin, et õpin neid enne ikka veidi paremini tundma, sest nad tundusid küll kohe alguses väga meeldivad, aga varemgi on juhtunud, et meeldivad inimesed peale nendega köögi jagamist mitte nii meeldivateks juhtuvad.

Igatahes, kui ma varem arvasin, et Tanel ja Elis on meeldivad, siis nüüd on nad minu jaoks täitsa lahedateks muutunud. 🙂 Eriti meeldib mulle see, et nad on nii maalähedased. Ja kui mõni inimene kasutab sõna maalähedane, et vihjata sellele, et inimene on labane, mitte just kõige taibukam ja käib kogu aeg riides nagu kardaks ta lehmasita sisse astuda, siis mina mõtlen selle väljendiga seda, et nad viitsivad kõike ise teha. Ja ma ei mõtle ainult seda, et nad viitsivad viis tundi järjest punapeeti keeta (kuigi ka see on ulme) – nad teevad ise veini, nad panevad ise jalgratta juppidest kokku, nad panevad ise trummile nahkkatte peale. Ja see viimane ei tähenda seda, et nad ostaksid poest nahkkatte ja paneksid selle trummi peale, vaid seda, et kõigepealt sebib Tanel tuttava jahimehe käest naha, seejärel teeb selle karvadest puhtaks, seejärel venitab seda jne… Lahe ju. Minul endal ei oleks küll mitte kunagi sellist püsivust, aga ikkagi lahe, et keegi teine viitsib nii palju vaeva näha.

Ainuke probleem on vist selles, et nad on oma olemuselt tunduvalt meeldivamad (loe:viisakamad), usinamad ja korralikumad, nii et ma loodan, et me neid liiga närvi ei aja.  🙂

sõbrad, kas te ikka mäletate mind veel?

Ma olen vist surnud. Inimene, kes pole nädal aega oma blogisse kirjutanud, peaks kõigi tänapäeval üldkehtivate reeglite järgi ju surnud olema? Aga tegelikult ei ole mul lihtsalt internetti – ma juba näen, kuidas te seda lugedes õudusega arvutist eemale hüppate ja oma ruuteri kaissu rabate, seda hellalt silitades ja talle kinnitades, et TEMA ei pea kartma, TEMA emme või issi ei ole hulluks läinud ja internetti jätkub siia majja veel tükiks ajaks. Aga asi läheb veel hullemaks. Ma otsustasin, et ma ei panegi enne märtsi keskpaika netti üles.

Okei, te võite nüüd karjumise lõpetada. Jah, muidugi ma räägin tõsiselt. Esiteks muidugi selle pärast, et neti paigaldamiseks peaksin ma ostma 150 meetrit kaablit, aga kui ma ootan märtsi alguseni, saan ma selle Miša käest tasuta. Ja teiseks selle pärast, et nüüd, kui mul netti ei ole, saan ma PÄRISELT midagi asjalikku tehtud, ilma et ma tunneks vahepeal vajadust Perekooli (sic!) hullama minna. Rääkimata sellest, et selle kolme nädala jooksul, mis me uues kohas elanud oleme, pole me tegelikult ka teleka (digi noh) järgi erilist igatsust tundnud, nii et las see jääb.

M is ma siis teinud olen? Nii mõndagi huvitavat. Veetsin näiteks ühe põneva päeva rahvaluule arhiivis. Lasin jälle normaalse soengu pähe, selle tuti asemele, mis mulle sinna juba kasvanud oli. Käisin empsil külas. Kirjutasin palju. Rough copy on juba valmis, veidi viimistleda ja kõlbab posti panna. Sellega seoses kuluks mul veidi abi ka ära. Esiteks oleks mul vaja kedagi,  kes viitsiks ja oskaks teha vähemalt neljarealise 20. sajandi alguse stiilis luuletuse, mis ülistaks steriilsust ja eraklikkust. Ja teiseks kuluks mulle ära üks tumedapäine (alasti-)modell ja üks fotograaf. That should just about cover it for right now.

Vahepeal käis Rojuke külas ja mängis Loomade Isandat või miskit sarnast – igatahes minu peletis, kes muidu ka inimesi, keda ta kümme korda näinud on, vetsu ei taha lasta ja uriseb, kui need julgevad teetassi tõsta, ronis talle sülle ja tegi nägu nagu ta oleks pisike kutsikas, kelle suurimaks unistuseks on just Roju käest pai saada. See oli küll paras hämming, ma ei ole tema puhul MITTE KUNAGI sellist inimlembust näinud.

Ja ette poole on mul ka juba plaanid paigas. Saladuskatte all olgu öeldud, et nii palju, kui asi minu võimuses on, ei ole Roju mu seltskonnast veel pääsenud – tahaks laupäeva õhtul välja minna, sest tüdrukud peavad ju ometigi lõbutsema 🙂 Saab näha, mis sellest asjast saab ja kas õnnestub ehk Maarja ka kaasa rebida. Tuleks ta küll hoopis vägisi teedieedile panna, aga see ei tähenda ju ometigi, et ta kodus peaks istuma. Või noh, kui on teisi (naissoost) huvilisi, siis andke aga teada. Ilmselt veedan ma kogu reedese päeva esimese poole taas arhiivis ja teise poole tööl, nii et sellest traumast ülesaamine nõuab aktiivset puhkust.

Laupäeva hommikul aga premeerivad mu sugulased mind mu olemasolu puhul lõbustustega – sõidame Jurmala veeparki. See tähendab muidugi, et Rentsis on tärganud beib. Täna solaariumisse ei jõudnud, aga homme on see kindlalt mu graafikus, sest muidu on tõsine oht, et mind sealt basseinist eelmisel sügisel uppunud ujuja pähe välja sikutatakse. Pealegi tundub, et mina olen veel kergekujulise sündroomiga, K käis eile peegli ees oma kõhtu vaatamas ja siis kurtis, et tal pole midagi selga panna. Ja LOOMULIKULT helistas ta lõpuks oma emale ja palus endale laupäevaks uued ujumispüksid õmmelda. “Sellise moeka mustriga ikka ja mitte liialt igavates toonides, aga ka mitte liiga pealetükkivad. Jaa, lillemotiivid sobivad väga hästi.” Elu ikka ei väsi mind üllatamast. 🙂

ümberorienteerumine

Panin kiiruga magamistoas riided selga ja seejärel kohmitsesin koridoris pikalt ja kaua, et ei peaks nii ruttu külma ja ööpimedasse õue minema. Sättisin mütsi pähe, salli kaela (vist esimest korda sel kuul), isegi kindad tõmbasin kätte – ja lõpuks astusin heledasse linnulaulu, mis oli küll karge, aga mitte sugugi liiga külm. Ka nii võib juhtuda.

  • Kategooriad