Step 1 – registration

I completed the first step to study abroad today – registrated myself to TOEFL language test, which will be held in the end of May. I´m a little bit afraid of course, since my English isn´t genuinely so good as it should be, but let´s hope that step 2 (and 3 and 4 and 5) will be “expanding knowledge” as long as there´s still time for that. 😀 That of course means that I´ll try harder to post smth in English every day, although I´m extremely busy with my graduation thesis. So you can correct me if my mistakes get too heavy (although slang is intentional).

I also did a good deed today – we went to animal shelter to help them clean up the place a bit (with lot of other volunteers). I believe that K was more beneficial again (like always), since he is stronger and, can´t help it, also more studious, but I did my best. And after that we went to birthday party – my lil brother is officially 18 now, which means that he is allowed to buy a liquor (which he of course ever wouldn´t) and drive a car (which he hopefully will, cause this little bastard got one as a b-day gift 😛 ). Yey for him! So it was a busy day with good deeds and free food and now I´m going out to get some more free food – couldn´t get any better. 🙂

P.S. I´m not sure, what kind of shack it is on the picture, but I know that some famous lady lives in there and that statue is pretty nice, isn´t it? Pic is from here.

P.P.S. Isn´t it sad that you are a royalty and yet you don´t even have a place to sunbath? Guess it´s right that freedom is only perceived imminence.

Advertisements

mida te ähvardate oma pommidega?

Just siis, kui tahan minna hommikul vara Kaubamajja kilekaasi ja süüa ostma, tuleb välja, et sellele on pommiähvardus tehtud. Õigemini ähvardus tehti juba öösel ja politseinikud said veidi öötööd, aga kuna midagi ei leitud, jääb pood igaks juhuks vähemalt kümneni suletuks – sel kellaajal pidi kaboom olema ja tuletõrjujad naersid, et peale seda saab vähemalt osadesse poodidesse.

Nii et kilekaantest jäin ilma ja söögiks ostsin R-kioskist šokolaadi. Mitte sellest kioskist, mis kohe kaupsi külje all on, vaid sealt teiselt poolt teed vana kaubamaja tagant – aga müüjatädi oli seal ikka silmnähtavalt närviline ja rääkis, et ta kardab hirmsasti, sest ta tütar on küll sõjaväelane, aga see on esimene kord, kui ta politseinikke kuulivestidega näeb. Folkloristikas nimetatakse sellist asja analoogiamaagiaks – mingi emotsioon või omadus kantakse asjale üle sarnasuse alusel. Sedapuhku siis arvas tädi, et kui juba politseinikud, kes on ometigi suured ja tugevad, kardavad, on ka tal ilmselt põhjust karta (politseinikud tegelikult muidugi eriti ei kartnud, seisid ja tegid nalja ja ootasid, et kell piisavalt kaugele tiksuks – neile teeb ju iga nädal mõni jobu sama nalja – aga seda tädi muidugi ei teadnud). Üritasin talle seletada, et selleks, et nii võimsat pauku korraldada, peaks tegijatel olema päris palju raha ja veel rohkem tutvusi, mis siin kindlasti eriti tõenäoline ei ole, nii et tema putka on ilmselt ohutus kohas, aga noh, ega sellest kasu eriti ei olnud. Ratsionaalne loogika ei ole kunagi eriline argument, kuigi inimestele meeldib teeselda, et nad käituvad mõistuspäraselt. igatahes loodame, et kõik läheb hästi ja tädi saab õhtul koju minna ja naabrinaistele rääkida, et õnneks on Tartu kesklinn ikka veel alles – ja et ma saan lõpuks oma kilekaaned, sest minu pisikene universum keerleb lõppude lõpuks ikka minu ümber.

Lars and the Real Girl (film review)

It´s really hard to talk about that film, although I want to. It sure was good, but I don´t want to spoil anything for you. Let´s just say that Ryan Gosling (lead actor from Believer, where he was also stunning) is giving the word “antisocial” a totally new meaning. A little bit naive (especially the ambulance scene), but thoroughly interesting. Nine points out of ten and Gosling deserves the place among my favourites. See it.

Pic is from here.

“mõtleme elu üle järele” ehk “10 nõuannet teismelisele minule”

Rojuke viskas mulle teatepulga, mille sedapuhku uhkusega edasi kavatsen kanda. See on umbes nagu ahelkiri, mida keegi kunagi teha ega lugeda ei viitsi, ainult selle vahega, et seekord tundub see isegi huvitav. Annab vähemalt võimaluse kõigi noorusest rõvedusi teada saada 😉 Tegelikult peaks see postitus sisaldama küll kümmet nõuannet 16 aastasele minule, aga kuna selleks ajaks olid mul ajud juba enam-vähem peas (haha, need, kes mind sel ajal tundsid, võivad oma sapise moka nüüd lahkelt maas hoida), siis rabame ka aastakese või paar varasemast ajast sisse.

1. Kui sinu vähene loogika, veel vähemad teadmised bioloogiast ja kogu ümbritsev ajakirjandus kinnitab sulle, et kui sa arvad, et su ema on hullumeelne, then it´s all in your head ja läheb ajaga üle, siis ära usu – vähemalt arvan ma 7 aastat hiljem ikka, et ta oli ikka täielik fruitcake. See teadmine oleks mind säästnud päris suurest hulgast häbitundest selle pärast, et ma nii “halb laps” olin.

2. Kui sulle 14 aastasena tundub, et neli aastat vanusevahet ei ole üldse nii palju, siis usu, et see 12. klassi poiss ilmselt nii ei arva. Või hoidu vähemalt morbiidsest huumorist tema tüdruku pihta. Paberil. Mille sa hiljem ära kaotad. Nii et teised selle leiavad. Häbi.

3. See hetk, mil su boyfriendikandidaat ütleb, et talle hirmsasti meeldib punkmuusika ja -välimus, aga ta ema ei luba tal niimoodi riides käia, on täpselt see hetk, mil oleks aeg ta välja vahetada. Hoiab aega kokku.

4. Kui sa midagi tahad, siis võta – või tee vähemalt suu lahti ja küsi. Praegu tagasi vaadates tundub mulle, et ma oleksin saanud enamuse asjadest, mida ma väga tahtsin, kui ma poleks selline hädapätakas olnud. Ainuke asi, mida ma tõesti kahetsen (kui punkt nr 3 välja arvata), nii mõnigi asi oleks võinud teistmoodi minna. Kehtib ka praeguse hetke kohta, kuigi nüüd ma vähemalt kujutan üsna täpselt ette, palju ma erinevates valdkondades väärt olen – aga selle sisse kasseerimisega on ikka veel raskusi.

5. Eelmine punkt EI KÄI materiaalsete asjade kohta. See teadmine oleks politseiga suhtlemise hulga meeldivamaks teinud. Ehk sel juhul ma ei nimetaks neid siiani vastasmeeskonnaks. Aga ilmselt siiski 😉

6. Tee, mis sa teed, aga väldi tüüpe, kelle sõbrannade nimekiri on pikem kui su pikkus sentimeetrites – üsna suure tõenäosusega on tegu kõndiva suguhaiguste dispanseriga. I was lucky tho, aga mõnel mu tuttaval nii hästi ei läinud. Samas nad olid ikka ise täielikud tainad ka, natuke võiks ikka mõelda, kelle sa ilma kummita endale otsa lased.

7. Harjuta end süstemaatiliselt töötama – sel juhul ei pea sa ehk 2008. aasta kevadel silmitsi seisma sellega, et ülikool tahab lõpetamist, aga pooled asjad on tegemata ja sul ei ole vähimatki viitsimist nendega vaeva näha. Ega ka pealehakkamist, et sellest laiskusest üle saada. Kurat, kui palju kergem mul praegu oleks, kui ma selle nõuande 7 aastat tagasi kätte oleksin saanud.

8. Need klassikaaslased, keda vaadates sa mõtled, et neist küll kunagi homo sapiensi ei saa – sul on 99 protsenti õigus. 99 sellepärast, et Marko Vilumaa suutis siiski batuudil hüppamises Eesti meistriks tulla. Porgand talle selle eest.

9. Vali sõbrannad, kes EI ole su kõndivad koopiad – isegi sa ise ei suuda välja kannatada kedagi, kes hilineb sama palju kui sina ja pidevalt möliseb. Rääkimata sellest, et nii pole ohtu, et nad sinuga konkureerima hakkavad ja ainsaks miinuseks on see, et tuleb välja kannatada see, et sa igaks sünnipäevaks “naiselikku” kraami saad. Selle osaga said sa hakkama. Tubli. Aga arvesta ka sellega, et kui sa oma kaks sõbrannat seitsmenda, kaheksanda ja seejärel ka üheksanda klassi matemaatikast läbi vead, pead sa seda ka järgmised kolm aastat tegema – ja siis seletad sa juba siinuse ja koosinuse olemust tüdrukule, kes ei suuda isegi Pythagorase teoreemist aru saada, selle valemi kasutamisest rääkimata.

10. Anna andeks, aga sul ei ole mitte mingit stiilitunnetust. Ma vaatan praeguseid fotosid ja mõtlen, kas sul tõesti kodus normaalset peeglit ei olnud. Ei oska isegi mitte mingisugust nõu anda. Õnneks tundub, et see läks koos lapseeaga üle – 14 oli jube, 15 natuke jube ja 16 tundub juba päris saetav raam olevat. 😀

Kusjuures tundub küll jube, aga tagasi vaadates arvan ma, et asi polnud üldse nii hull. Ma olin küll paras tainas, aga tegelikult on enamus mu ämbritest mind paremaks inimeseks teinud. Kvaliteedi mõttes. On küll mõned asjad, mis olid nii häbiväärsed, et ma need oma teadvuse kõige sügavamatesse sopidesse olen peitnud ja neid enamasti meenutada ei taha (näiteks see, kuidas mul oli ühest natuke puudega poisist hirmsasti kahju, sest tal polnud ühtegi sõpra ja ma käisin kaastundest temaga juttu ajamas – kuni ta rääkis oma pinginaabrile, et ma tahan temaga abielluda, aga tema minuga ei taha – vist kõige hullem arusaamatus kogu mu elu jooksul), aga ma vist olen suutnud neist peaaegu üle saada. Ainuke asi, millest kahju on, on see, et üks väga tore poiss põhjalikult läbi katsumata jäi. 😛 Aga sellest me siin ei räägi.

Kuna ma peaksin vist seda teemat ka teistele pakkuma, siis ma soriksin hea meelega Maarja ja Vassilissa räpases minevikus. Kõik teised soovijad on ka muidugi oodatud sõna võtma.

* pilt ei ole tegelikult 16. eluaastast, vaid eelmisest reedest, aga close enough

** ma avastasin just laualt midagi väga huvitavat, ilmselt mu joobeastmest tingituna, tegelikult ma tõesti ei ole nii imeliku pilves pilguga

chew off the hand that feeds

We went shopping for dogfood today. By “we” I mean dogs and myself of course – they love to drive around and I hate walking them in the rain, so it´s a nice compromise in this weather. Luckily I even got the right food today and salesman was sweet enough to help me carry it into my car (cmon, it´s 15 kg= 35 pounds pack and I´m a skinny little girl) – although I was pretty worried about how it´s gonna work out. These two teddys of mine are some evil bastards, who start roaring every time stranger opens the door – or when a friend opens the door too quickly. But it seems that I underestimated the power of promising prosperity. The first thing dogs saw was a big package of food, so Atu jumped to the first seat wagging her tail and even Oskar managed to keep his mouth shut. Guess they know good enough which hand is the one that feeds and which one is for feeding on. 😛

pop rock culture in USA via prism of standard beauty

I was browsing through newspapers this morning and found some pictures of Paris Hilton, who has apparently tried to adjust her looks to match her boyfriend. Obviously she doesn´t feel secure in that discourse, so she just goes for casual outfit. I looked at these pics and thought that it´s wierd, since there is nothing easier than being a pop punk chick in USA. There´s only one simple rule – DO NOT look like a real punk. Look edgy. Sophie here (pic from here) manages it perfectly. “Punks” don´t actually date punks – although they say they don´t like usual chicks.

It´s actually plain logic – unlike traditional punk, pop punk is mainly about clothing. Yes, of course they are rebels. In bounds. Their rebellion is limited to partying all night or ordering a pizza and not tipping the delivery-boy. They show their attitude towards the most stupid cultural bonds, but they aren´t very radical so they don´t mind living in most of them. That means that for them looks isn´t associated with principles – so when it´s about choosing a woman, then it´s all about nice ass.

Actually, girl with more usual look is even in advantage, since USA is still very chauvinistic country (probably because it´s christian dogmas and traditions). If you think about popular musicians, then men, no matter how soft music they actually make, can look like Wattie (yes, the guy above, probably the most famous punk in the world, you know, from Exploited – pic´s from here). But if the girl wants to reach somewhere in music business, she can´t look too punk. Yes, some of it is good to make her stick out, but never too much – Avril Lavigne or Pink is the last step, no matter how tough the music is. Cause business is about audience – and audience doesn´t want tough ladies. Actually neither do most of these “liberal” “punk” men – they prefer nice ass who can make coffee to a lady with personality. Although when it comes to guys who´re in a band, there´s one more explanation – they need media attention to become famous. And a punk with beautiful model is definately an outstanding view, while two punks are just plain ordinary. But I would like to believe that even americans don´t think so materially when it comes to relationships.

Anyway, note for little Green Day etc fans – if you want to score with them, you can throw away your cool outfit and invest rather in blond hairdye, it´ll improve your chances. Don´t believe me? Then I´d really like to hear better explanation, why Kid Rock, Madden brothers and other pop punks have all dated only typical beautiful girls? Or find some pop punks who´re dating a real punk chicks.

  • Kategooriad