Step 2 – Taking the test.

I had to wake up at half past seven today just to do that stupid test – but since it can change my life, I pulled myself together and managed to do it. Even had some sandwiches and tea etc, so that I wouldn´t be sleeping there (if I´m not properly awake my voice doesn´t come out and usually that doesn´t happen until noon).

And when I finally got there and sat down… I turned into Fez (who actually isn´t such a dork, Valderamma looks hot) and couldn´t say a word. Or remember a word. The oral part was worst of course, I was just babbling into microphone there. Other parts weren´t at least complete disasters, but I guess I made some stupid mistakes.

I think I´ll probably score about 75%, cause REALLY I wasn´t a complete idiot and I actually CAN speak English. I know I need 87%, but I´m afraid that´s aiming too high and just wouldn´t happen. Anyway, now it´s all about Step 3 – Waiting.

Advertisements

Ei ole vaja mulle sõimukirju saata, kallid sõbrad,

…sest postituste vähesus on tingitud sellest, et mul on kolmapäeval kaitsmine ja selleks ajaks peavad hinded kenasti korras olema. Enam-vähem juba on kah, AINULT üks 8 lk essee on veel vaja täna valmis saada ja esmaspäevaks AINULT 3 soome keele esseed teha ja 22 peatükki keelt endale pähe ajada, et ma ikka nii kirjaliku kui suulise eksami tehtud saaksin. Nii et ma raban siin nagu koormaeesel ja ei jõua lihtsalt teid humoorikate ja irooniliste, kuid sellest hoolimata südantsoojendavate postitustega lõbustada.

Lisaks jõudsin ma just Tallinnast koju ja pidin hommikul kell pool kaheksa ärkama, sest tegin Toeflit (millest ma kohe pikemalt kirjutan) ning olen nüüd täiesti audis. Teengi ühe postituse veel ära ja siis lähen magama. Homme ehk on pea selgem, siis õppimise vahepeale kirjutan kah. Täna tulevad veel ainult võileivad ja Doktor House. (mmm… Doktor House 😛 )

Peded on värdjad! JAH/EI/VÕIB OLLA?

Tundub, et homoteema kütab alati kirgi. Eriti vahva on lugeda “tolerantsete” ja ilmselgelt ka “taibukate” heterote kommentaare. Näiteks Eriku oma, mille ma Nirti juurest leidsin:

Homode kui niisuguse vastu on eestlaste enamik ja ka mina üsna ükskõikne. Ilge lastetusmaksu võiks neile ju kaela väänata, eks nad ühed mõttetud normaalsete kaelas parasiteerijad ole, aga täiesti vihale lähen ma siis kui nad ronivad tänavale. Või siis kui kas või seltskonnas või internetis räägitakse oma homoasjadest. Who cares, et sa pede oled, istu kusagil oma urkas ja pane pihku ja nuta, et sa sihuke oled. Tüüdanud on need homoteemad. Selle sõna ja teema kasutamine tuleks avalikus meedias ja ka internetis keelata.

Päris loogiliselt seotud tekst, eksole? Mina ka olen näiteks hiinlaste suhtes täiesti ükskõikne, aga arvan, et neil tuleks tänaval käimine ära keelata. Kõigil 1,3 miljardil. Ja sõna hiinlane kasutamine avalikus meedias muidugi kah. Aga ma rõhutan, et ma olen siiski täiesti ükskõikne. 😀 Kõlab päris totralt, eksole?

Okei, sellest Eesti iibe punktist ei saa ma enivei aru – eestlased olid alles veidi aega tagasi, kui meid oli kokku 500 tuhat, väga õnnelikud ja ei leidnud, et seda liiga vähe oleks. Nüüd on meid poole rohkem (lisaks veel teistest rahvustest inimesed, kes end eestlasteks peavad, mõned sellised ikka on) ja räägitakse sellest, et see on jube, kui rahvaarv väheneb. Korra olen isegi kuulnud sellist argumenti, et muidu, kui meil siin ruumi liiga palju on, tungivad aasialased vägisi sisse – no andke andeks, selleks, et nemad ei leiaks, et siin ikka veel väga ruumikas on, peaksime me neid lapsi ikka metsikult tegema. Või mõtles see kommentaator, et kui meid on rohkem, kaitseb meie meeletu sõjavägi Eestit selle invasiooni eest? Haha. Enivei, kui iibe suurendamine on niivõrd suureks probleemiks, tuleks see maks peale kärutada ka minusugustele troppidele, kes ei plaanigi niipea sünnitada. Ja sel juhul tuleks geidele, kes oma kooselu ametlikult registreerivad (sest millega nad muidu deklareerivad, et nad geid on? ja vallalistelt ei saagi ju laste saamist nõuda) anda ka võimalus lapsendamiseks, sest pole seaduslik teha trahvi laste mitte saamise eest, kui neile inimesele ei anta isegi võimalust seda seaduskuulekalt teha.

Teine asi, mis kõlab minu jaoks täiesti absurdselt, on see, kui keegi hakkab deklareerima, palju inimesed tänaval või mujal oma asjadest rääkida võivad. Ütleme, et ma saan õhtul sõpradega baaris kokku. Ma räägin nendega oma päevast ja kui ma olen kohtunud mõne eriliselt seksika noormehega, siis – omg – ma räägin sellest ka ja demonstreerin sellega oma heteroseksuaalsust. Seda, kuidas ilmselt heteromeestest ossid (kuigi ma ei tea, kuidas mõni naine neid üldse tahab) baaris kõva häälega kommenteerivad, millised ikka mõne eide tissid olid ja kuidas nad Birxile kanni vahele väänasid, peetakse ka normaalseks. Aga see, kui gei ütleb, et ta läks oma noormehega tülli ja on seetõttu veidi õnnetu, on ilge diskrimineerimine ja oma meelsuse peale surumine. Ma saan aru, et see, kui keegi (hoolimata oma seksuaalsest orientatsioonist) ronib lauale, tantsib alasti ja lõugab, et kõik mehed/naised saavad veel ta suurt ***** maitsta, on juba liig, aga miks peaks keegi (eriti, kui see keegi on nii ükskõikne) hakkama deklareerima, mida teised seltskonnas rääkida võivad ja mida mitte. Kui inimesi segab, mis juttu nende seltskonnas räägitakse, siis tuleks lihtsalt seltskonda vahetada või paremini valida, mitte viriseda.

Või jutt sellest, et homod demonstreerivad igapäevaelus liigselt oma meelsust.  Kujutame nüüd olukorda. Baar. Kena, kuid otsekohene tibi seisab leti ääres. Möödub Tõeline Mees ja annab talle laksu vastu tagumikku. Tibi lajatab talle vastu lõugu. Ja kogu ühiskond on nõus, et see eit on ikka viimane värdjas ja poiss tahtis ju ainult oma kiindumust avaldada. Vastik libu on see tibi enivei, sest ei osanud Tõelist Meest hinnata. Kui aga see situatsioon oleks selline, et üks mees patsutab teise mehe tagumikku, peaksid kõik normaalseks, kui patsutajast pederast vastu lõugu saab, sest mida ta demonstreerib seda, et ta pede on. Mina isiklikult arvan muidugi, et mõlemal tuleks sellises olukorras mõni hammas välja lüüa, sest oma potentsiaalset partnerit tuleb austada ja muu feministlik jura, mida ma usun, aga ilmselgelt ebavõrdsus lokkab.

Lastetusmaksust ja pihkupanemisest veel. Kui ma paneksin iga kuu kõrvale summa, mis mul muidu lapse kasvatamiseks läheks, ei peaks ma ilmselt kunagi oma pensioni pärast muretsema. Ehk siis = ükski maksumaksja ei peaks selle pärast muretsema, et ta minusugusele mõttetule eidele oma lahkest taskust elatist maksab. Kui ma tööle lähen, siis ma kindlasti sellise asjaga ka pihta hakkan – kui kunagi lapsed sündima peaksid, on ju ikka hea, kui neile on veidi ülikooliraha kõrvale pandud. Pihkupanekuga seoses ei saa ma üldse aru, miks inimesed nuttes pihku peaksid panema. Või on Erikul seksuaalsuhetega nii kehvasti läinud, et isegi eneserahuldamine on alati pisaratega lõppenud? Mina pole kohanud geisid, kes ennast häbeneksid ja õnnetud oleksid ja ma arvan, et kui inimene on omale juba raja valinud, siis ei ole enam mõtet nutta, tuleb sellest valikust parim võtta ja õnnelik olla, peaasi, et keegi teine sel teel haiget ei saa. Ükskõik, mida mingid kitsarinnalised targutajad arvavad.

P.S. Ema purunenud lootus minia näol tallu abikäsi saada ei lähe haiget saamise alla, sest tema poolt on juba algselt egoistlik oma soovide rahuldamine poja õlgadele laduda.

Pildil on muideks väidetavalt esimene homoteemaline maal, mis siiani leitud on. Nagu näha, pärineb see Egiptusest ja pilt on pärit sellest blogist.

Delfi nõiajutuvõistluse võitja on lõpuks selgunud

Võitjaks kuulutati Morgul, kelle lugu saab lugeda siit. Veidi kurb muidugi, et auhinnatuks osutus novell, mis tähemärkide maksimummäära ületab, eriti arvestades seda, et enne oli selle pärast nii palju vingumist ning nii mõnigi töö saadeti tagasi ja kästi lühemaks teha, aga keskmist Delfi lugejat arvestades on see ilmselt tõesti sobiv võitja. K käskis oma lemmiku ka siia kindlasti kirja panna, nii et lugege Nõida ja šokolaadijänest kah. 🙂

Minu lugu leidis samuti äramärkimist, kuigi mu rõõmu tumestab asjaolu, et Nirti oli nimekirjas minust eespool (hoolimata sellest, et sinna oli juurde märgitud, et see teemaga eriti ei haaku*). Seda ma talle ei andesta. Ilmselt situn talle Tartu kombe kohaselt postkasti. Nii et maga üks silm lahti ja kui öösel mingit imelikku kolinat kuuled, siis tea, et see olen mina ja ma olen juba jalgupidi su kirjakasti otsas.

Stsenaariumivõistluse tulemustest, mis pidid juba aprilli lõpus ilmuma, pole ka siiani midagi kuulda olnud. Meelis Muhu, kes selle asja eest vastutama peaks, on küll Paides, küll Moldoovias riigi raha laiaks löömas, selle asemel, et seda vaestele kirjanikele jagada. Pole hullu tho, sest Kultuuriministeerium asub ikka veel Tartus. Tundub, et sel nädalavahetusel tuleb palju sittumist.

* Ausalt öeldes tekitas see minus kummastust, sest kui juba auhinnavalik (mis paratamatult omamoodi eeskujuks on) pärineb mehelt, kelle kõik raamatud on täis ila teemal, kui maagiline ja nõiduslik armastus ikka on, siis mis alusel väidetakse, et Nirti samateemaline lugu teemaga ei haaku? Või võidulugu, mis räägib sellest, kuidas keskealine tädi oma naiselikkust avastab, on kuidagi hulga nõiduslikum? Mõlemad räägivad ju sellest, kuidas märgata maagiat elulistes asjades. Wadewa.

Kommenteerige mind!!! Palun!!

Või noh, kui ei taha, pole vaja, ma targutan ikka edasi 🙂 Nimelt just sellest räägiti elumere lainetel. Tahtsin seal kommenteerida, aga venis nii pikale, et ei hakanud ta postitust risustama.

Keegi kommentaatoritest ütles, et see on tähelepanuvajadus. Ma ei ütleks päris nii, enamasti on tegu mitte tähelepanu- vaid tunnustusevajadusega, mis ei ole päris üks ja sama. Ja tunnustusevajadus ei ole tegelikult sugugi nii halb asi, vaid psühholoogide sõnul isiksuse normaalne osa – kuigi selle otse väljaütlemist (“vaadake, ma olen nii lahe, öelge nüüd seda mulle!!!”) ei peeta viisakaks.

Mind näiteks ei sega see, kui mind ei loeta. Viimasel ajal olen tänu pingelisele elule vähe kirjutanud kah – sest mina ei suuda oma eraelust kirjutada, nagu näiteks Valgeseelik, kuigi see kindlasti “müüks”, mul tuleb mingi blokk ette. Aga siis, kui ma vahepeal olen aktiivne ja näen, et mind minu blogi on lugenud ühe päeva jooksul mitusada inimest, aga jälge pole keegi maha jätnud, on küll vahepeal selline tunne, et kõik loevad, aga keegi ei pea mu juttu piisavalt tähtsaks, et sõna sekka öelda. Mis on muidugi mõttetu emotsemine, aga eks meie elu selles seisnebki.

Aga mida siis teha, kui eesmärgiks on tõesti kommentaaride ja/või lugejate kogumine? Kui see on nii oluline, siis tuleks ilmselt suhtuda blogimisse kui ärisse – mis on äris kõige tähtsam? Õige, tuleb teada, kes on su sihtgrupp ja vastavalt sellele oma tootlust suunata. Kui su blogi loeb ainult su vanaema, ära kasuta sõnu nagu debor ja chill, kui sa tahad, et seda loeks laiem üldus, mitte ainult su sõbrad, kirjutagi probleemidest, mis puudutavad kogu ühiskonda. Või kõiki tartlasi, mulke, teie kooli õpilasi. Mis iganes rühma alusel sa end ja oma “toodet” identifitseerida tahad.

Seejärel vähemalt ürita oma jutt huvitavamaks teha. Loe see enne salvestamist veel kord läbi ja paranda seda nagu kirjandit (kuigi mulle isiklikult näiteks Dumbuser meeldib, aga tuleb tunnistada, et tema kummaline tekst on siiski ka kergesti loetav – enamusel see ilma viimistlemata välja ei tule). Seega, kui sul on valmis blogi kontseptsioon, on sammuks kaks produkti töötlemine.

Noh ärigeeniused, mis on kolmas samm? Ei kuule? Turustamine ja reklaam? Muidugi, õige vastus. Viit ei saa, sest ma kardan konkurentsi, aga tubli sellegi poolest. See tähendab, et tuleb valida pealkiri, mis köidab tähelepanu. Näiteks seks müüs vanasti, aga enam ei viitsi ma blogipuus sellistele pealkirjadele vajutadagi, sest enamasti on see ainult meelitamiseks ja kui ka pole, ei viitsi ma noorte märgi unenägusid lugeda. Võite muidugi proovida midagi tõeliselt rõvedat – näiteks “tselluliit” vms. Näljahäda jms ei huvita kedagi, selliste teemadega saad heal juhul Wildi siia targutama.

Seejärel kommenteeri – suurendad oma virtuaalset tutvusringkonda ja inimesed tulevad vaatama, kes sa oled. Soovitatavalt võiks kommentaar ka mingit mõtet sisaldada, sest muidu tullakse lihtsalt vaatama, kes see hälvik on, kes nii lolli juttu ajab ja unustatakse sind taas. Viita inimestele – näed ju, kui paljudele ma juba siin viidanud olen? Homme tulevad nad kõik siia vaatama, mida ma siin jälle ajanud olen. Eriti hea on pingida – pingid mõnda kohalikku kuulsust, nagu näiteks Nirtit ja homme on kõik tema lojaalsed lugejad vaatamas, mida sa tema kohta kirjutasid. Mina seda praegu ei teinud, sest labaste trikkidega lugejate meelitamine ei ole minu eesmärk (no kuskilt peab ju mingi piir ka minema), aga kui oleks, toimiks see kahtlemata hästi. Pildist ei hakka ma rääkima (minu meelest on mu tänane valik eriti õnnestunud, sain sellesiit.)

Lisaks tuleb muidugi vaadata detaile – see on uskumatu, mis kõik oluliseks muutub. Näiteks minu strateegiline viga on praegu selles, et ma kirjutan seda postitust kell pool kolm öösel. Hommikuks, kui normaalsed inimesed ärkavad, on see ilmselt juba blogipuust välja vajunud. Ära sina seda viga tee, vaid vali kellaaeg, mil inimesed kõige rohkem netis uitavad. My guess oleks, et lõuna paiku ja veidi peale viit, aga mingit statistikat pole ma teinud. Kui sul on mingi statistikaproge, saad sealt vaadata, mis kell sind kõige rohkem loetakse ja voila. Minu teine viga seisneb selles, et ilmselt ei kirjuta ma peale tänast jälle kuu aega või teen eriti mõttetuid postitusi stiilis “ärkasin kell kaheksa, sõin vorstisaia ja läksin kooli”. Aga sina oled muidugi targem. Kommentaaride püüdmiseks aitab hästi küsimuste püstitamine – ainult, et sel juhul ei tohi neile ise vastata, nagu mina siin teinud olen. Anna ikka teistele ka võimalus. 🙂

Nii et lihtne ja loogiline – sihtgrupi valik ja kontseptsiooni loomine, produkti valmistamine ja viimistlemine ning turustamine ja reklaam. Nagu lapsemäng, eksole. Ahjaa – arvestada tuleb muidugi ka sellega, et blogisid loevad üldiselt inimesed, kes on harjunud tarbima infot (sh ajakirjandust) internetis – ehk siis inimesed, kellel on haugi mälu algallikate osas, aga see eest väga hea selektiivse lugemise oskus. See tähendab, et nad suudavad sekundiga kindlaks teha, kas su tänane jutt neid huvitab või mitte, aga kui sa iga päev midagi põnevat ei kirjuta, unustavad nad sind nädalaga ja siirduvad uurima, ega Vändra Avelil ometigi rindu suurendatud pole (jumal tänatud, et ma TEDA pingida ei saa, see hull võib ju kallale tulla).

Nii et nüüd jääb üle ainult küsida, kes see kurat viitsiks oma blogiga nii palju vaeva näha ainult selle nimel, et teised netipeded neid kommimas käiksid? Mina igatahes mitte. 😀

Ja isiklikum küsimus (kuigi täiesti teoreetiline, ei ole ma raha pommimas) – nüüd, kui sa oled näinud mu teravat mõistust ja vahedat sulge, kas sa julgeksid minuga äri rajada? Ja ärge laske allpool olevatel piltidel enda vastamist eksitada, rinnasuurendusoperatsioon oleks loomulikult mainekujunduse üks osa.

look at that poser

I´ve shown you lot of pics of my dogs, but never pics of my own. So today is The Day. Enjoy.

That´s all folks! But if you want to see more, you can check it out here. She has some other cool stuff too 😉

  • Rubriigid