Või noh, kui ei taha, pole vaja, ma targutan ikka edasi 🙂 Nimelt just sellest räägiti elumere lainetel. Tahtsin seal kommenteerida, aga venis nii pikale, et ei hakanud ta postitust risustama.
Keegi kommentaatoritest ütles, et see on tähelepanuvajadus. Ma ei ütleks päris nii, enamasti on tegu mitte tähelepanu- vaid tunnustusevajadusega, mis ei ole päris üks ja sama. Ja tunnustusevajadus ei ole tegelikult sugugi nii halb asi, vaid psühholoogide sõnul isiksuse normaalne osa – kuigi selle otse väljaütlemist (“vaadake, ma olen nii lahe, öelge nüüd seda mulle!!!”) ei peeta viisakaks.
Mind näiteks ei sega see, kui mind ei loeta. Viimasel ajal olen tänu pingelisele elule vähe kirjutanud kah – sest mina ei suuda oma eraelust kirjutada, nagu näiteks Valgeseelik, kuigi see kindlasti “müüks”, mul tuleb mingi blokk ette. Aga siis, kui ma vahepeal olen aktiivne ja näen, et mind minu blogi on lugenud ühe päeva jooksul mitusada inimest, aga jälge pole keegi maha jätnud, on küll vahepeal selline tunne, et kõik loevad, aga keegi ei pea mu juttu piisavalt tähtsaks, et sõna sekka öelda. Mis on muidugi mõttetu emotsemine, aga eks meie elu selles seisnebki.
Aga mida siis teha, kui eesmärgiks on tõesti kommentaaride ja/või lugejate kogumine? Kui see on nii oluline, siis tuleks ilmselt suhtuda blogimisse kui ärisse – mis on äris kõige tähtsam? Õige, tuleb teada, kes on su sihtgrupp ja vastavalt sellele oma tootlust suunata. Kui su blogi loeb ainult su vanaema, ära kasuta sõnu nagu debor ja chill, kui sa tahad, et seda loeks laiem üldus, mitte ainult su sõbrad, kirjutagi probleemidest, mis puudutavad kogu ühiskonda. Või kõiki tartlasi, mulke, teie kooli õpilasi. Mis iganes rühma alusel sa end ja oma “toodet” identifitseerida tahad.
Seejärel vähemalt ürita oma jutt huvitavamaks teha. Loe see enne salvestamist veel kord läbi ja paranda seda nagu kirjandit (kuigi mulle isiklikult näiteks Dumbuser meeldib, aga tuleb tunnistada, et tema kummaline tekst on siiski ka kergesti loetav – enamusel see ilma viimistlemata välja ei tule). Seega, kui sul on valmis blogi kontseptsioon, on sammuks kaks produkti töötlemine.
Noh ärigeeniused, mis on kolmas samm? Ei kuule? Turustamine ja reklaam? Muidugi, õige vastus. Viit ei saa, sest ma kardan konkurentsi, aga tubli sellegi poolest. See tähendab, et tuleb valida pealkiri, mis köidab tähelepanu. Näiteks seks müüs vanasti, aga enam ei viitsi ma blogipuus sellistele pealkirjadele vajutadagi, sest enamasti on see ainult meelitamiseks ja kui ka pole, ei viitsi ma noorte märgi unenägusid lugeda. Võite muidugi proovida midagi tõeliselt rõvedat – näiteks “tselluliit” vms. Näljahäda jms ei huvita kedagi, selliste teemadega saad heal juhul Wildi siia targutama.
Seejärel kommenteeri – suurendad oma virtuaalset tutvusringkonda ja inimesed tulevad vaatama, kes sa oled. Soovitatavalt võiks kommentaar ka mingit mõtet sisaldada, sest muidu tullakse lihtsalt vaatama, kes see hälvik on, kes nii lolli juttu ajab ja unustatakse sind taas. Viita inimestele – näed ju, kui paljudele ma juba siin viidanud olen? Homme tulevad nad kõik siia vaatama, mida ma siin jälle ajanud olen. Eriti hea on pingida – pingid mõnda kohalikku kuulsust, nagu näiteks Nirtit ja homme on kõik tema lojaalsed lugejad vaatamas, mida sa tema kohta kirjutasid. Mina seda praegu ei teinud, sest labaste trikkidega lugejate meelitamine ei ole minu eesmärk (no kuskilt peab ju mingi piir ka minema), aga kui oleks, toimiks see kahtlemata hästi. Pildist ei hakka ma rääkima (minu meelest on mu tänane valik eriti õnnestunud, sain sellesiit.)
Lisaks tuleb muidugi vaadata detaile – see on uskumatu, mis kõik oluliseks muutub. Näiteks minu strateegiline viga on praegu selles, et ma kirjutan seda postitust kell pool kolm öösel. Hommikuks, kui normaalsed inimesed ärkavad, on see ilmselt juba blogipuust välja vajunud. Ära sina seda viga tee, vaid vali kellaaeg, mil inimesed kõige rohkem netis uitavad. My guess oleks, et lõuna paiku ja veidi peale viit, aga mingit statistikat pole ma teinud. Kui sul on mingi statistikaproge, saad sealt vaadata, mis kell sind kõige rohkem loetakse ja voila. Minu teine viga seisneb selles, et ilmselt ei kirjuta ma peale tänast jälle kuu aega või teen eriti mõttetuid postitusi stiilis “ärkasin kell kaheksa, sõin vorstisaia ja läksin kooli”. Aga sina oled muidugi targem. Kommentaaride püüdmiseks aitab hästi küsimuste püstitamine – ainult, et sel juhul ei tohi neile ise vastata, nagu mina siin teinud olen. Anna ikka teistele ka võimalus. 🙂
Nii et lihtne ja loogiline – sihtgrupi valik ja kontseptsiooni loomine, produkti valmistamine ja viimistlemine ning turustamine ja reklaam. Nagu lapsemäng, eksole. Ahjaa – arvestada tuleb muidugi ka sellega, et blogisid loevad üldiselt inimesed, kes on harjunud tarbima infot (sh ajakirjandust) internetis – ehk siis inimesed, kellel on haugi mälu algallikate osas, aga see eest väga hea selektiivse lugemise oskus. See tähendab, et nad suudavad sekundiga kindlaks teha, kas su tänane jutt neid huvitab või mitte, aga kui sa iga päev midagi põnevat ei kirjuta, unustavad nad sind nädalaga ja siirduvad uurima, ega Vändra Avelil ometigi rindu suurendatud pole (jumal tänatud, et ma TEDA pingida ei saa, see hull võib ju kallale tulla).
Nii et nüüd jääb üle ainult küsida, kes see kurat viitsiks oma blogiga nii palju vaeva näha ainult selle nimel, et teised netipeded neid kommimas käiksid? Mina igatahes mitte. 😀
Ja isiklikum küsimus (kuigi täiesti teoreetiline, ei ole ma raha pommimas) – nüüd, kui sa oled näinud mu teravat mõistust ja vahedat sulge, kas sa julgeksid minuga äri rajada? Ja ärge laske allpool olevatel piltidel enda vastamist eksitada, rinnasuurendusoperatsioon oleks loomulikult mainekujunduse üks osa.
Pärdikute päevaraamat 