Võitjaks kuulutati Morgul, kelle lugu saab lugeda siit. Veidi kurb muidugi, et auhinnatuks osutus novell, mis tähemärkide maksimummäära ületab, eriti arvestades seda, et enne oli selle pärast nii palju vingumist ning nii mõnigi töö saadeti tagasi ja kästi lühemaks teha, aga keskmist Delfi lugejat arvestades on see ilmselt tõesti sobiv võitja. K käskis oma lemmiku ka siia kindlasti kirja panna, nii et lugege Nõida ja šokolaadijänest kah. 🙂
Minu lugu leidis samuti äramärkimist, kuigi mu rõõmu tumestab asjaolu, et Nirti oli nimekirjas minust eespool (hoolimata sellest, et sinna oli juurde märgitud, et see teemaga eriti ei haaku*). Seda ma talle ei andesta. Ilmselt situn talle Tartu kombe kohaselt postkasti. Nii et maga üks silm lahti ja kui öösel mingit imelikku kolinat kuuled, siis tea, et see olen mina ja ma olen juba jalgupidi su kirjakasti otsas.
Stsenaariumivõistluse tulemustest, mis pidid juba aprilli lõpus ilmuma, pole ka siiani midagi kuulda olnud. Meelis Muhu, kes selle asja eest vastutama peaks, on küll Paides, küll Moldoovias riigi raha laiaks löömas, selle asemel, et seda vaestele kirjanikele jagada. Pole hullu tho, sest Kultuuriministeerium asub ikka veel Tartus. Tundub, et sel nädalavahetusel tuleb palju sittumist.
* Ausalt öeldes tekitas see minus kummastust, sest kui juba auhinnavalik (mis paratamatult omamoodi eeskujuks on) pärineb mehelt, kelle kõik raamatud on täis ila teemal, kui maagiline ja nõiduslik armastus ikka on, siis mis alusel väidetakse, et Nirti samateemaline lugu teemaga ei haaku? Või võidulugu, mis räägib sellest, kuidas keskealine tädi oma naiselikkust avastab, on kuidagi hulga nõiduslikum? Mõlemad räägivad ju sellest, kuidas märgata maagiat elulistes asjades. Wadewa.
Pärdikute päevaraamat 
Khm. Ei ole mina Morgie, kuigi sarnasus nimedes ehk on olemas 😀
Morgul siiski.
Peategelane polnud keskealine tädi ja seda ei saa sealt ka parimal juhul välja lugeda.
Lõpuks ütlen seda, mida mitu korda olen väitnud – Delfi on Delfi ja tõenäoliselt oli asi lihtsalt selles, et nad ootasidki mingit “täiskuu paistab ja ma jooksen paljalt ringi või lendan luuaga” jura ja ei suutnud teisi tekste, mis maagiat sellest raamist väljaspool käsitlesid lihtsalt haarata.
Hää-hää!
Oi, olingi Morgie kirjutanud 😀 Parandasin ära. Aga arvamus, et peategelane on keskeealine naine tulenes ilmselt minu noorusega seotud naiivsest uskumusest, et naine, kes on mitmeid aastaid abielus olnud ja läheb vabatahtlikult puhkust veetma lagunenud sarasse (mitte kluppi või siis vähemalt ei ürita selgitada, et tglt oli ikka väga uhke maja), peab olema vähemalt 30nele lähenev. Nüüd räägib ta sellest juba kui mitmeid aastaid tagasi toimunud juhtumist, nii et ilmselt on tegu üle 30sega. Seda uskumust tugevdab ka eelarvamus, et noorelt abiellunud lahutavad varakult, aga nagu tekstist selgus, oli peategelane oma abikaasaga juba vähemalt neli aastat koos elanud. Nii et ma usun, et keskmise Delfi lugeja jaoks oli samuti tegu vähemalt 30 aastase naisega.
Siin tuleb muidugi mängu ka see, et kui ma ise olen 22, tähendab keskiga minu jaoks vanust alates 23ndast eluaastast (ja hõlmab üldse kõiki, kes minust nädalakesegi vanemad on), aga kui ma saan 30, siis olen ma ilmselt valmis koos ülejäänud maailmaga keskea arvestamist 45st eluaastast alustama 😀
Sellest vaatepunktist on vist tõesti võimalik seda näha. Ainuke vahe oli vist see, et minu jaoks algab keskiga 40-aastast. Kuigi ennast kujutaks küll ette selleski vanuses veel metsas ringi lippamas, aga siiski 😀
Küllap mingi idealism 😀
Ma teen Delfile veel veidi reklaami, et näiteks need raamatud, mida auhinnaks pakuti…noh, esiteks ma muidugi ei tea, mida nendega küll peale hakata (sest mulle meeldib ainult Zahir Coelholt), aga teiseks kadusid need Delfi neiud oma suure auhinnaga üldse salapäraselt ära. Kirjutasid, et me nüüd mõtleme, millal ja kuidas kätte saad ja anname teada.
Noh, mis sa oskad kosta 😀 Võtab muigama.
Ma noor linnabeib jah. Loodus (sh mets) on ainult koerte jalutamiseks. Ujumiseks on kah okei, sest basseinivesi on öka, aga parema meelega ehitaksin isikliku soojendusega välibasseini. Muidu on lillede nuusutamiseks park ja päevitamiseks solaarium. Kummaline, sest nooruses sai telgitud küll ja veel, aga nüüd enam ei tõmba ja mõistan teisi linnainimesi täiesti.
Küll need Delfi neiud välja ilmuvad, neil võtab alati veidi aega (ja vahel tundub, et nagu kogu ülejäänud Eesti ajakirjanduses, vastavad ka nemad ainult huvitavatele ja/või tulutoovatele kirjadele). Aga, kui sa otsid vaeseid lapsi, kellele annetada, siis ma ei teagi noortest õpilastest ja üliõpilastest vaesemaid. Mulle on tema teostest siiani ainsana meeldinud “Veronika otsustab surra” ja Nirti mainis varem, et talle meeldiks “Portobello nõid”. Aga olgem ausad, see viimane on ju ikka täielik saast, nii et see on ehk targem tulealgatuseks jätta, et mitte noorte esteetikameelt kahjustada. 😀
Nuu, see “Portobello nõid” on seal täitsa tasuta saadaval.
Noh, ma arvan, et mu raamaturiiulil VEEL on ruumi, et kaunistab seda siis kirjude lehekestega, aga jah, kiiret pole. Ei hakka neiusid tagant ka kiirustama.
Hehe, ma kasvasin ka maal ja nüüd üldse ei tahaks enam tagasi minna. Siin on vähemalt asfalt ja ei pea lõuani mudas sompama kevaditi. Jne. 😀
Ära situ mulle postkasti, btw, meile pandi just uued ilusad postkastid
Hmm, siis muidugi… Õnneks jääb mulle alati Kultuuriministeerium 🙂
(krt, kui nüüd mõni loll seda päriselt teeb, jään ju mina süüdi, ei ole ikka vaja sellist juttu ajada)