Uncategorized

irw @ Tartu Ülikool

Lugesin Tartu Ülikooli Eesti ja soome-ugri keeltesse astumise tingimusi:

Vastuvõtutingimused:
–  vestlus
Maksimaalne sisseastumiseeksami punktisumma on 100.

Riigieelarvelistele õppekohtadele toimub vastuvõtt paremusjärjestuse alusel vastavalt riiklikule koolitustellimusele.
Riigieelarvevälistele õppekohtadele toimub vastuvõtt lävendipõhiselt. Minimaalne punktisumma vastuvõtuks on 60,0.

Ehk siis mida paremini vestled, seda vähem maksad. Ja need, kes piisavalt häid argumente lauale panna ei oska, peavad tasulisse minema. 😀

P.S. Jah, ma tean tegelikult, et vestlusel kontrollitakse ka kandidaadi erialaseid teadmisi, lihtsalt esmapilgul tundus see nii naljakas.

me me me

Plaanimajandus rokib täiega

Minu meelest on täiesti imekspandav, kuidas niivõrd paljud inimesed viitsivad seda hala siin kogu aeg lugeda. Igatahes jõudsin ma vahepeal arusaamisele, et see pole minu süü, et ma tööd ei leia, vaid on seotud majanduse allakäigu ja kõige muu sarnasega, millest wild oma blogis muudkui jutustab.  Ja muidugi sellega, et teised inimesed on lollakad. Lisaks sellele hakkab mu loomupärane optimism ka hariduse vallas taastuma.

Nimelt on mul selline kiiks, et rahuliku une säilitamiseks peab eesootavate keeruliste olukordade lahendamiseks alati olema vähemalt kaks väljapääsu. Sobivateks näideteks on siinkohal:

  • lähen magistrantuuri kas Tartus või
  • lähen magistrantuuri Dublinis

Aga:

  • lähen magistrantuuri või
  • EI lähe üldse kuskile ja hakkan ikkagi tegema tööd, mis mulle ei meeldi,

ei ole just see, mida ma silmas pidasin. Mõlemad variandid peavad olema ikka sellised, mis mulle rõõmu valmistavad. Minu edasise hariduse osas kaotasid TOEFLi testi kesised tulemused ühe neist võimalustest ja kuna ma teadsin, et TÜsse saab magistrantuuri kandideerida ainult ühele tasuta kohale, olin üsna pahur. Nüüd avastasin aga, et saab vist ikka kahele.

See tähendab, et mul on Plaan – ma kandideerin lisaks folkloristikale ka tõlkimisse ning kui esimesse valikusse sisse ei saa, saan teises piisavad teadmised, et kooli lõpetades ka TOEFL edukalt ära teha ning ikkagi üritada ka Iirimaale folkloristikat õppima minna. Nii et saan ikkagi töötada oma unistuse teostamise nimel ning kui see ka peaks pekki minema, on mul vähemalt haridus, millega ka reaalselt leiba teenida saab. Päris hea ju? Nüüd peab ainult selle teostumiseni näljasurmast hoiduma. 😀

P.S. Ma tean, et ma räägin viimasel ajal ainult endast, aga VARSTI on need katsed möödas ja elu rahulikum ning minus pesitsev egomaniakk tõmbub jälle tagasi, sest ta näeb, et tal ei ole siin midagi teha.

hooker · me me me

irw, milline klišee,

aga nagu sajad enne mind, ei saa ka mina loomulikult jätta oma lõpetamisest rääkimata. Võiksin muidugi jutustada ka teistest asjadest (näiteks sellest, kuidas meil käis külas väga lahe usutegelane, kes siis, kui ta käest küsiti, kas ta jääb ööseks meie juurde, vastas, et ta läheb pigem kirikusse pornolehti vaatama 😀 ), aga las mul olla ka omad väikekodanlikud rõõmud.

Aktus oli äge, ei kestnud liiga kaua, ei olnud liiga igav jne. Ainult ühe tüübi kõne ajas mind küll närvi (ma nime tõesti ei mäleta, sest saalis oli nii umbne, et mu vererõhk muudkui trikitas ja ma kartsin, et pilt läheb jälle tasku). Härra nimelt arvas, et vastsetele koolilõpetajatele on kõige paslikum rääkida sellest, et ega see aktus siin ju eriti midagi väärt ei olegi, suvaline päev nagu iga teinegi, enivei lähevad kõik normaalsed inimesed ju edasi õppima ja mitte mingeid valikuid teha ei tule. No teadmiseks inimestele, kes on sama võhiklikud kui see härrasmees – isegi sellisel lõpetajal, kes on kogunud ainult kohustuslikud ainepunktid, on võimalik valida VIIE erineva eriala vahel, kuhu astuda. Lisaks on võimalik minna õppima erialale, mida olete võtnud oma lisaerialana või jätkata õpinguid näiteks Tallinnas. Aga need ei ole muidugi valikud, mis võiksid meie elu muuta, mis te nüüd…

Muidu oli tõesti lahe. Mu sugulased olid väga õnnelikud selle üle, et mul on ülikoolis palju mõttekaaslasi. Või kuidas teie tõlgendaksite lauset “vaadake, siin on kõik sama imelikult riides kui tema!”? 😀 Lause ise oli öeldud siira heameelega, nii et no offense taken. Ema reaktsioon oli muidugi “ootamatu”. Tuletan meelde, et ma lõpetasin nominaalajaga (umbes pooled meie kursuselt tegid seda), kogusin selle aja jooksul kohustusliku 120 AP asemel 197 (see tähendab põhimõtteliselt seda, et mul on juba praegu koos magistratuuri lõpetamiseks vajalik punktisumma ja ma olen võtnud nii pea- kui kõrvaleriala raames peaaegu kõike, mida ülikoolil mulle bakalaureusetasemel pakkuda on) ja suutsin ikka keskmiseks hindeks saada 3,37, kusjuures peaeriala ained olid suuremas osas A-d või B-d. Mina ütleksin, et kiiduväärne, seda enam, et keskmine hinne magistrantuuri astumist ei mõjuta. Aga minu ema ütles:

Hinded on muidugi väga…

(paus)

(paus)

(paus)

…mitmekesised.

😀 Aga õnneks olen ma temaga juba harjunud ja oskasin seda oodata, nii et no harm done. Deep down she just loves me.

Uncategorized

Midagi uut blogimaastikul

Kuna ma juba eile tunnistasin, et välimus on mulle oluline, läksime me Maarjaga koguni nii kaugele, et tegime kahekesi uue blogi, kus me hakkame teiste inimeste välimust kritiseerima ja muudel olulistel teemadel arutlema. Kuna niisama pole ilus kuskilt pilte varastada, pildistame me inimesi tänaval või peol ja hiljem jagame oma leide teiega. Ja kui te ei ela Tartus, vaid Tallinnas või mõnes teises väikelinnas (jah, kui on väiksem kui Milano, siis see ON väikelinn, sorry tallinlased, aga te elate täpselt samasuguses kolkas nagu mina), siis ärge muretsege, küll me oma fotokaga ka sinna jõuame. 😉

Blogi nimeks sai All the pretty people, sest inimestest, kes ei pinguta, et modellidest paremini välja näha, pole ju mõtet rääkida. Mida ma ikka mingist Albert Einsteinist räägin, eksole. Need, kes meid tunnevad, saavad isegi aru, et selles blogis pole irooniavarjugi, kogu jutt tuleb puhtast südamest.

hooker · me me me

Selle pärast ma olengi mõttetu beib, mitte lahe punkar,

…et minu jaoks ON välimus väga oluline. Minu välimus siis, teiste oma mind ei sega, katku end või liivapaberiga. Lihtsalt minu jaoks seostub välimus väga tugevalt mu identiteediga, ma eristan end sellega ülejäänutest. Egolaks? Varjatud alaväärsuskompleks? Mõlemad? Ilmselt mõlemad, aga mu igapäevaelu see igatahes ei sega, ma suudan ka iseendale kenasti valetada, et ma olen kõigist teistest parem. 😀

Jaa, ma olen nagu Dr. House, varjan oma alaväärsuskomplekse selle taha, et kritiseerin kõiki teisi. Mmm, ta on ikka nii seksikas mees… Mitte et ma endale koju narkomaani tahaks, pole mõtet end pakkuma tulla. Ja kes pole veel aru saanud, siis see on alkoholist kantud mõttetu tibipostitus, nii et normaalsetel inimestel on viimane aeg lugemine lõpetada.

Nii, kuhu me jäimegi? Ahjaa, välimus. Selle pärast ma alati ehmatangi, kui keegi mind punkariks nimetab, et oma välimusest hoolimata olen ma seisukohal, et punkar ei saa ju olla keegi, keda huvitavad nii pinnapealsed asjad, nagu mind – stiilis “mis mul parajasti seljas on” ja “mida ma õhtusöögiks söön”, mitte see, et maailmas valitseb näljahäda ja valitsuses on ainult idioodid. See on muidugi jälle ülikriitilisus, minu meelest on ka see kummaline, et näiteks Trubetsky end pungiga seostada julgeb, aga näed, tema ei häbene. Lihtsalt tavainimesed on suuremas osas koledad ja mina ei tahaks kole olla. Või siis igavad, mis on veel hullem. Ma parem olen kole kui igav. Kolmandas variandis on olemas ka äärmiselt stiilsed tavainimesed, aga see ei ole lihtsalt minu maitse.

Oleksin ma koer, oleks lihtne, siis ma oleksin punkariLAADNE, aga kuna ma olen inimene (vist), siis jääme esialgu selle juurde, et ma olen lihtsalt Rents, eksole, nagu lihtsalt Maria. Siis pole vaja laiemalt määratleda. Igatahes tahtsin ma oma postituse kokkuvõtteks öelda, et peale mitmeid päevi suuri hingepiinu oma identiteedi säilitamise ja rahateenimise pärast, leidsin ma täna lõpuks kuldse kesktee, kuidas ma saaksin olla lahe ja samal ajal ka tööd leida. Esialgu peab küll VEIDI tagasihoidlikuma juuksevärvi juurde jääma, kuni nad on minuga ära harjunud, aga ma suutsin juba lõpetamiseks vägagi kickass variandi kokku panna ja selle juuksevärviga annab mõnusalt laveerida. Nii et vähemalt esialgu tundub, et ma ei peagi päris vaimse prostitutsiooni radadele siirduma. Yey! See mõttetu beib on nüüd natukeseks rahul. 😀

P.S. Pildil on Audrey Kitching, the most beautiful girl ever. Nii kui ükskord Eestis ka homoabielud legaliseeritakse, raban ma ta ära.

faith · hooker · me me me

Mina olen su hingearst

Kõik, kes on vähegi hääletamisega tegelenud, on kindlasti märganud, et autojuhid armastavad meile oma muresid kurta. Ilmselt on asi selles, et võõra inimesega on vahel kergem rääkida kui tuttavaga, samuti on hääletaja enamasti autojuhi suhtes alamal positsioonil (meie sihtpunkti jõudmine sõltub ju temast), mistõttu on suurem tõenäosus, et ta ei hakka inimese mõtteid naeruvääristama vms.

Minu puhul lisandub ilmselt ka see, et inimesed eeldavad mu välimuse põhjal, et ma olen kastiväline – s.t. nad eeldavad, et tõenäosus, et meil on ühiseid tuttavaid, on väga väike, sest ma näen välja, nagu mul poleks ei haridust ega normaalseid sõpru. Mis on muidugi mitmel korral valeks osutunud, ikka on juhtunud, et ma tunnen inimest, kellest jutt käib (Eesti on ju nii väike), aga ma pole seda välja näidanud. Ja (osaliselt muidugi seetõttu, et need inimesed on olnud mu tuttavad, mitte väga head sõbrad) tegelikult pole ma autojuhtide saladusi ka kunagi reetnud – mingi usaldus peab ju maailmas säilima.

Eilne Pärnusse hääletamine oli selle hea näide. Mahtusin nii kenasti stereotüüpi, et tüüp küsis mu käest kohe, ega ma ei tea, kust narkootikume saab osta (kahjuks või õnneks ei osanud ma teda muidugi aidata, seaduskuulekas nagu ma olen) ja seletas vestluse käigus mulle kõige lihtsamaidki asju. No toome ühe näite. Peale seda, kui ma olin juba maininud, et ma olen 22 ja ülikooli lõpetanud, selgitas ta ikka ühel hetkel moslemitest rääkides (see teema meeldis talle) õpetliku näoga, et Koraan on üks moslemite jaoks väga oluline raamat. Nagu lapsele, eksole. 😀 Aga mul pole muidugi loll olemise vastu midagi, õpetagu terviseks, peaasi, et ma ükskord kohale jõuan.

Aga tagasi teemasse. Eilne tüüp oli äärmiselt kahtlane – korraliku autoga ja väga korralikult riides. Ma umbusaldan selliseid inimesi, neil on alati mingid tumedad saladused. See on siis minupoolne stereotüüp, mis vähemalt seekord õigustust leidis, kui tüüp juba sõidu alguses Jägermeistri välja rebis. Teine minupoolne stereotüüp, mis samuti kinnitust leidis, oli see, et kohe, kui me olime mõned laused vahetanud, olin ma täiesti kindel, et ta on majandust vms õppinud, sest ta loopis muudkui nende tüüplauseid stiilis “kuidas oma kaarte paremini mängida” jne. Ma olen kogu selle hääletamisega ikka päris heaks inimestetundjaks muutunud. Pudelis oli igatahes juba alguses alla poole, aga enne Pärnusse jõudmist sai see tal ilma minu osaluseta kenasti ära lõpetatud (ega ta muidugi mulle pakkunudki).

Aga jõi ta selle pärast, et tal oli mure. Tüdruk, kellega ta oli hiljuti tutvunud ja kellesse ta oli armunud (väidetavalt kahepoolselt), pidi ühe teise poisiga, kellega ta varem oli käinud, reisile minema. Üksikasjad jäägu mainimata, sest Eesti on liiga väike ja see tüüp oli tegelikult liiga okei, et ta eraelu laiali kiskuda, aga point on selles, et me kõik teame, et kui üks mees viib oma göölfrendi Eestist välja, rohkem kui nädal aega kestvale reisile, siis ilmselt nad ei maga eraldi hotellitubades. Üritasin küll tüüpi lohutada, aga tundub, et minu irooniline stiil ei olnud selles olukorras sobivaim. Vähemalt ei läinud ta nägu olulisel määral rõõmsamaks, kui ma ütlesin, et õnneks pole naine voodrilaud, mis liigse hööveldamisega ära kulub. 😀 Vadeva, mina igatahes naersin.

Nii et nii kaugel ta igatahes ei olnud, et ta eite reaalselt katsuda oleks saanud (erinevalt teisest tüübist), mistõttu neil ka tõsisemaid vestlusi polnud veel aset leidnud, aga tema plussiks oli see, et teine diil oli kaugsuhe ja temal oli võimalik neiuga rohkem aega veeta. Väidetavalt polnud tüdruk ka raha peal väljas (mida ma tüübi jutu põhjal ka uskusin, osad faktid ei läinud rahaahne naise rolliga sugugi kokku, kui just väga osava näitlejaga tegu pole), nii et ilmselt ei pea ta ka teise tüübiga võistlema selle pärast, kummal parem mersu on. Aga nõu tahtis ta ikka.

Mul on suhted alati kuidagi lihtsamad olnud, nii et esmalt soovitasin ma tal tüdrukuga lihtsalt rääkida, aga ettevaatlikult, et mitte teda ära hirmutada. No selles mõttes, et targem on öelda tüdrukule, kellega alles paar nädalat tuttav oled olnud, et sa oled tast sisse võetud, mitte et sul on juba sõrmus ostetud ja laste nimedki valmis. See viimane EI ole hea taktika. Vähemalt nii arvab ülemaailmselt tunnustatud suhteekspert Rents. Mees nõustus minuga ja otsustas, et see on väga hea mõte, et esmalt tuleks tüdruk täis joota ja siis temaga rääkida. Et emotsioonid on siis tõelisemad jne. Mina muidugi leidsin, et kui me juba alatute võtete peal oleme, siis oleks targem ta esmalt täis joota ja seejärel talle ära panna. Naised on ju juba kord sellised, kes võtavad keppi hullult tõsiselt, nii et järgmisel hommikult oleks hulga kergem eite veenda, et teise tüübiga kepireisile minek pole hea mõte. Või kui teda veenda ei anna, on minu autojuht vähemalt midagigi saanud. Win-win situation, ühesõnaga. Miskipärast arvas ta selle peale, et mul on väga mehelik mõtlemine. 😀 Mis muidugi ei tähenda, et mu mõte halb oleks olnud. Me mõlemad nõustusime, et see on tõesti hea mõte ja tasub proovimist. Nii et kui te tunnete, et teiegi Rentsi erasessiooni vajate, on siin mu meiliaadress, tundke end vabalt.

Aga see lahe pilt on pärit siit.

faith · idiots · literature · me me me

Eestlased EI ole stereotüüpsed. (ei ole kandiline, ei ole)

Nagu te ehk mäletate, käisin ma Mc Donaldsis tööintervjuul. Võin kohe ära öelda, et seda tööd ma ei saanud, aga räägin veidi sellest vestlusest. Lisaks minule oli seal veel viis inimest. Üks vanem naisterahvas (kes oleks muidu kahtlemata väga hea, aga Mäkk on ju orienteeritud noortele, seetõttu teeb seal noor tööjõud ainult head), üks 13 aastane (LIIGA noor), üks paks tüdruk (kes oli tegelikult väga lahe, aga isegi mina saan aru, et paks tüdruk kiirtoidurestoranis on lihtsalt bad marketing) ja kaks venelast, kelle jaoks isegi “eesti keele algtase” oli lihtsalt tundmatu sõnadekombinatsioon. Ja selle asemel, et valida Rents, kes oskab vähemalt suhtlustasandil nelja võõrkeelt + suudab isegi eesti keeles öelda “kakskümmend viis krooni palun”, eelistati teisi. Minu pakkumine oleks, et neid venelasi, kuigi ega ma täpselt ei tea. Saab jälle leti ees seletada, et kui ma ütlen jäätis, siis ma tegelikult mõtlen muidugi moroženoe. Mitte et ma seal väga tihti käiksin, eelistan pigem Siriust.

Järgmisel päeval tegin lihtsa katse. Läksin töövestlusele, ilma et ma seda tööd päriselt eriti ihalenud oleksin, lahtiste juustega. See tähendab, et ei mu needid ega ebanormaalne soeng pole näha. Võiks suisa öelda, et ma olen üldiste parameetrite järgi päris pandav tavaline neiu. Kellel orksi konto on, võib vaadata, olen see kükitav tüdruk. Siin olen ma muidugi paar aastat noorem, aga üldmulje on täpselt sama. Igatahes. Mul ei olegi sel kevadel ühtegi nii edukat ja sõbralikult meelestatud töövestlust olnud. Nii kui inimesed näevad, et ma olen tavaline inimene, mõtlevad nad kohe, et ma olen kindlasti ka ilgelt usaldusväärne ja vahva. Miks, jääb mulle arusaamatuks. Enamus tavalisi inimesi, keda ma kohanud olen, on ikka joodikud ja tõprad ja türanahad, aga ju siis nad ise arvavad teisiti.

Pidin täna Pärnusse ka töövestlusele minema, aga otsustasin eile õhtul kell kümme, kui juba seal olin, et tahan ikka koju minna, mitte mingis Pärnu Maximas töötada, sest ma olen ometigi paremat väärt. Ja tulin häälega koju. Täiesti kainena. Praegu mõtlen küll, et mida pekki – ma võin olla väärt kõiki teemanteid, aga neid kahjuks ei paista kuskilt ja inimesed ei oota minusugust just avasüli. Nii et ei tea, mis mul eile arus oli. Kuigi praegusele meeleolule aitab ilmselt muidugi kaasa ka see, et sõitsime kitsele otsa ja Tartus selgus (kelle üllatuseks? mitte kellegi vist), et K oli minu äraolekut kasutanud selleks, et end meeldivalt täis juua. TOEFLi testis sain ka ainult 82 prossa (mis tegelikult on väga hea, aga vaja oli mul teatavasti 87t) – täpselt nagu arvasin, olingi suulises osas närvilisuse tõttu punkte kaotanud. Muud osad olid high nii igapäevase suhtluse kui akadeemilise teksti osas ja ka suulises heideti mulle ainult aktsenti ette (mis tõesti oli kokutamisest tingitud). Nii et sellega on ka jälle pahasti, hakkan vist hoopis Tallinnasse tööd otsima, saab ehk erialasele tööle vms.

Kõige kurvem on see, et tahtsin oma aktuseks juukseid roosaks värvida, aga nüüd jääb see ära, kui ma just enne tööd ei leia, sest mul on ikkagi vaja raha teenida. Nii et ohverdan juba oma põhimõtteid pekitüki nimel. Mõttetu prostituut.

Aga don´t go anywhere, stereotüüpide jutt jätkub kohe järgmises peatükis.

hooker · me me me · meem

mis meem?

Jaanika viskas mulle blogipalli. Ma neist väga tihti osa ei võta, sest enamus neist on tüütud, aga see tundus päris okeika. Annab mulle vähemalt võimaluse uurida, mida inimesed vajalikuks peavad ja millest unistavad. 😀

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Eem. Olin 12 ja väga hästi kasvatatud. See tähendab, et mul ei olnud sõpru ega eraelu. Käisin trennis ja lugesin raamatuid. Viimast eriti suure innuga.

2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?

  • K-ga söömas käia
  • Oskarist korralik koer kasvatada
  • Hakata korralikult kirjutamist harjutama, et minust saaks ükskord miljardär ja mu ema ei üritaks enam mu elu dikteerida.
  • Uus läpakas osta, et ma saaksin kirjutamist harjutada (ma tõesti lihtsalt EI suuda pastaka ja paberiga keskenduda)
  • Tööle minna ja raha teenida, et ma saaksin uue läpaka osta, et ma saaksin kirjutamist harjutada, et ma saaksin miljardäriks saada. Kõik lihtne ja loogiline.

3. Lemmiksnäkid?

Ma ei söö eriti soolaseid asju. Söön kohukesi, jäätist, kondentspiima jne. Snäkkidest maitsevad juustupulgad, aga nagu juba mainitud, ostan ma soolaseid asju harva.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Minust ei saa miljonäri või kui, siis lühikeseks ajaks. Kui te eelneva jutu korralikult läbi lugesite, peaksite juba teadma, et minust saab miljardär. Ja kui minust ükskord miljardär saab, ostaksin ma endale mõnusad majakesed erinevatesse maailma otstesse. Igas majas oleks bassein mulle ja prooviruum K-le (et me mõlemad end mõnusasti tunneksime ja üksteisele pinda ei käiks). Ja ühe Argentiina dogi ostaksin ma talle ilmselt kah, talle meeldivad nad hirmsasti. Igatahes elaksime me siis vahelduva eluga oma sõpradega neis erinevates kohtades ja teeksime nii, et meil oleks lõbus, aga me saaksime ka end arendada ja tõestada (no mina jätkuvalt kirjutada ja Kala bändi teha). Sounds like a plan, eksole?

5. Kohad, kus oled elanud?

Mitmes Eesti väikelinnas, aga ma ei nimetaks seda just maailma põnevaimaks nimekirjaks. Ehk saab “kohad, kus ma hakkan elama” nimekiri pikem ja huvitavam. 😀

Ja viskan selle meemi edasi kõigile, kes vähegi huvi tunnevad. No pressure on anyone. Aga noh, kui juba palutakse, siis võiks ju näiteks Vassilissat nimetada, teistele olen ma juba niigi palju pinda käinud.

faith · hooker · me me me · olemise talumatu kergus · work

Aga ma ju ei taha!

Juba viimased pool aastat on minu vestlused emaga käinud hämmastavalt ühte väravasse. Ma üritan neid vältida, näitan igat pidi välja, et ma tunnen end ebamugavalt, aga sellest pole mitte midagi kasu. Ta ei tõmba tagasi, ta ei lõpeta, ta alustab iga kord oma tagasihoidliku “ma-ei-tahaks-ju-sulle- pinda-käia-aga-ma-tahan-ometigi-ainult-parimat” näoga ebalevalt otsast peale.

Sest ta ju tahabki mulle parimat. Erinevus on ainult väärtushinnangutes. Tema parim ei ole minu parim. Või kui ka on, siis tee, mida ma sinna jõudmiseks sobivaimaks pean, erineb KARDINAALSELT sellest, mida tema hea meelega näeks. Või siis nagu üks tark mees nimega Terry on öelnud – “kui emad mõtlevad oma lapse tuleviku peale, näevad nad ideaalina alati väga igavat ja sündmustevaeset elu”. Ma ei tea, kas Pratchett tunneb mu ema, aga selle koha pealt on tal igatahes täpne õigus.

Nii ongi meie viimased vestlused olnud suuremal või vähemal määral alljärgnevad:

Emps: (ebalevalt)”Kas sa oled juba mõelnud, mida sa peale tahad hakata?”

Mina: (ebamugavust tundes) “Jah, ma olen mõnesse kohta juba kandideerinud kah, aga erialase töö peale ma kohe kindlasti ei mõtle, enne kui juulis asjad selgemaks saavad. Vähemalt suvel teeksin mingit vabama graafikuga tööd, oleksin ettekandja vms” (Ma ei julge talle nimelt öelda, et ainult bakaga ei ole minu erialal suht essugi peale hakata, aga ta on tark tüdruk, nii et ma miskipärast arvan, et ta on sellest enamvähem aru saanud)

Emps: (ettevaatlikult)”Nojah… Aga kas sa oled mõelnud, et su võimalused tööturul võiksid olla veidi paremad, kui sa… No tead küll… Oma välimust veidi… Tavapärasemaks muudaksid…”

Mina: (teeseldud muretusega)”Kui inimesed on nii mõttetud munnid, et nad mind mu välimuse pärast tööle ei võta, siis ma ei tahagi nendega koos töötada. Nii et see on üsna hea võimalus kohe alguses aru saada, kes on normaalne inimene ja kes mitte.”

Emps:”Nojah, aga… Tuleks ju ikka hakata vaikselt tuleviku peale mõtlema. Sul ju vanus kah juba selline, et oleks aeg täiskasvanuks saada ja…”

Vaene emps. Ta ei tea, et ma olen salaja Pipi herneid krõbistanud. Ja vaene mina. Sest mina pean ju ometigi iga kord seda murelikku pilku tema silmis kannatama. Ta arvab, et õnn seisnebki “maha rahunemises” ja majalaenus, aga ta ei taha kuidagi taibata, et see ei oleks ju minu õnn.

Mina ostaksin endale kinnisvara ainult siis, kui mul oleks piisavalt raha. Ja sel juhul soovitatavalt mitmesse kohta. Kinnisvara seob inimesi maa külge. See, et ma olen terve elu Tartus istunud, et tähenda, et see ka edaspidi ilmtingimata nii peaks olema. Kunagi ma isegi mainisin talle, et Eestis on kinnisvara omanike protsent ülejäänud Euroopaga võrreldes metsikult suur, sest eestlastel on mingi haige veendumus, et kui inimesel oma kinnisvara pole, on ta mõttetu luuser. Selle peale ta muidugi ohkas ja ütles, et nojah, aga ikka hea ju, kui on enda oma. Aga tegelikult ei oleks see ju veel 30 aastat minu oma.

Mille poolest on last pangale kuuluvas korteris parem kasvatada kui näiteks Mihkli omas? Selle aja peale, kui see mulle saab, on laps ikka ju suureks kasvatatud. Aga vat tema meelest on see oluline. Ja kui ta avastab, et minu tulevikuplaanid on teistsugused, tõmub tema suu murelikuks või koguni hukkamõistvaks kriipsuks. Ja mina ei suuda välja mõelda, mida teha, et mitte pidevalt seda kriipsu näha, aga samal ajal ka ise õnnelikult elada.

Suur olemine ei ole sugugi kerge.