Eilse päeva parim tsitaat

pärineb filmist 16 kvartalit:

Frank (Jacki relvaga sihtides):”Can’t get lucky all the time.”

Eddie (talle selja tagant ligi hiilides):”You can be smart every day, though.”

Mõelge selle peale.

lõhume stereotüüpe

Tahtsin lihtsalt mainida, et kõigi Tartus elatud aastate jooksul pole ma kordagi taskuvarast tegevuses näinud ja Tallinnas õnnestus mul juba kolmandal päeval vaadata, kuidas üks noor pätipoiss trollis vahele jäi. Huvitav oli aga hoopis see, et poiss oli eestlane ja kui röövitav kisama hakkas (ja mina uimase eestlasena muidugi vahtisin niisama esimesed kümme sekundit, et KES see karjub ja MIKS ta karjub ja ei tea, KAS peaks prillid ette panema), oli üks vene noormees see kangelane, kes kohe püsti hüppas ja vargal kraest kinni rabas, enne kui viimane jõudis bussist välja hüpata. Et vahelduseks ka niipidi.

P.S. Pildi autoriks on inglise grafitimeister Banksy, kelle tõeline identiteet (väidetavalt) hiljuti paljastati.

Kes saab meestest aru?

Kutsus üks noormees mind jalutama. Ma ei viitsinud eriti minna, aga ta oli piisavalt järjekindel, nägi vaeva, meelitas jne. Ühesõnaga näitas välja, et ta on huvitatud. Jalutuskäigu ajal käitus igati viisakalt, kuni ütles järsku sellise lause, et see tuleks ära raamida ja seina peale panna. Rõhutan, et me ei rääkinud üldse sellest valdkonnast, ta ise võttis selle jutu üles. Igatahes ütles ta ühel hetkel täiesti lambist:

Naised on muidugi meestest lollimad, sinna pole midagi parata.

Ainuke põhjendus, mille mina sellele lausele leian, on see, et ta ei viitsinud enam minuga suhelda ja lausa anus alateadlikult, et ma ta munni saadaksin. Aga miks ta siis sel juhul ikkagi hakkas mulle hiljem veel pinda käima, et ma ta “üles dringile” kutsuksin??? (Võite kolm korda arvata, kas kutsusin)

Ma saan aru, et igaüks võib arvata, et naised on lollid või neegrid idioodid või venelased värdjad, see on vaba maa (ja tema kõike seda arvaski, tal olid VÄGA kindlad seisukohad), aga kui sa oled parajasti väljas mustanahalise venelannaga ja loodad skoorida, mis kuradima pärast sa seda siis välja ütled? Okei, see oli ainult näide, ma ei ole ei mustanahaline ega venelane, aga viimati, kui ma püksid jalast võtsin, olin ma veel PÄRIS KINDLASTI naine.

Ma ise mõtlesin, et ehk ta üritas uurida, kas ma olen ikka “õige” naine – selline piisavalt alluv, kes on valmis mehele lamba näoga otsa vaatama ja iga asja peale noogutama. See tundub loogiline kah, sest ta ise rääkis tõsimeeli, et kui mees läheb tööle kaheksaks ja naine kümneks ning mõlema tööpäev kestab kümme tundi, on ikkagi normaalne, et naine tõuseb hommikul ENNE meest ja teeb talle söögi valmis, sest tema KOHUS on ju ometigi meest toetada – sel hetkel kukkus mu alalõug tõesti kolksti vastu asfalti ja tekkis tunne, et tahaks peaga vastu puud lüüa.

Või mõtlen ma üle ja ta oli lihtsalt loll?

Paranoid freak

Ma olen terve elu paras paranoiahunnik olnud. Kui ma kõnnin üle silla, siis ma mõtlen selle peale, mis juhtuks, kui see sild just sel hetkel kokku kukuks. Kui minu pea kohal on mõni riiul, siis ma ei taha selle koha peal eriti olla. Nii igaks juhuks. “Martin Edenis” oli minu jaoks kõige jubedam koht see, kus noor kirjanik pidi oma jalgratta endale voodi kohale lakke panema, sest mujal ei olnud selle jaoks ruumi – mina ei julgeks vist kunagi nii magada, sest kardaksin, et see kukub mulle une pealt pähe.

Ja nüüd, Tallinnas olles, on üksi korteris olla VÄGA kõhe. Suures majas on ju kogu aeg mingid hääled. Kodus OLEMINE ei olegi jube, aga just see TULEMISE osa paneb mu närvilise lambana värisema. Iga kord, kui ma lifti ootan, kardan ma, et sealt astub välja mõni jube inimene (ei tea, küll, kust see hirm tulnud on – ehk sellest, et Vassilissa rääkis, kuidas ta kord nägi ühes teises majas liftist jahipüssiga meest välja astumas?), ja kui ma ükskord meie korteri ukse taga olen, aktiveeruvad mu peas kõik seninähtud õudusfilmid ja ma üritan paaniliselt kõiki lukke võimalikult kiiresti lahti keerata, et ma jõuaksin tuppa ENNE, kui see katkiste hammastega lonkav sarimõrvar nurga tagant välja astub. Õnneks pean ma enamasti sisenema ainult korra päevas. 😀

Tartus olles on savi, sest seal on meil pisike maja, kus ma kõiki naabreid tunnen. Lisaks on mul seal ka 2X30 kg isiklikku kaitset kogu aeg kaasas, kes iga üleliigse krõbina peale lõrisedes ukse juurde jooksevad. Selliste tüüpidega on ühes ruumis väga turvaline magada. Rääkimata sellest, et voodi ei tundu sugugi nii tühi, praegu on ikka väike igatsus ühe teatud suure tugeva mehe järele.

Selline emopostitus siis. Aga tegelikult ei ole asi sugugi nii hull. Mul oli täna isegi peaaegudeit (kuigi ma ütlesin talle kohe alguses ära, et see ei ole tegelikult deit) – tüübiga, kes ei teadnud, mis on Trainspotting ja kes on Terry Pratchett. :S Homme õhtul olen pigem üksi kodus ja loen. Feministlik majandusteooria tundub hetkel tunduvalt huvitavam. 🙂

Igale pealkirjale ka klikkida ei tasu

Arutasime Maarjaga, et teise blogisse tuleks teha postitus tutisoengutest ja mina pidin netist informatsiooni otsima – aga tegin saatusliku vea ja kirjutasin google’sse “pubic hairstyles‘i” asemele lihtsalt “pubic hair“. See oli minu isiklik lemmik. Ja kes teist oli praegu nii loll, et arvas, et see võiks work-safe olla, on ise süüdi. Väljaoksendatud lõunasööke ei kompenseerita.

Kaitstud: 13 päeva veel

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

peo parim pilt (ehk siis 10 põhjust, miks uus fotokas osta)

Mäletate, ma rääkisin, et käisin Exploitedi kontserdil? Igatahes oli meil väga lõbus ja saime isegi Exploitedi tüüpidega suhelda. Siin pildi peal on siis Wattie (no selle tumeda särgiga tüdruku taga), Kutt jne. Mina tulen parajasti klaasi tagant. Kui hoolega vaatate, siis näete Enrique Iglesiast ka Wattie selja taga. 😀

Edit: tglt mul on normaalseid pilte kah, aga kui ma nendega eputan, ütleb Roland jälle, et ma olen meediahoor.

  • Rubriigid