kuulake head muusikat

Sellist lugu näiteks. King Prawn on nüüdseks küll laiali, aga laulja tegutseb näiteks Asian Dub Foundationis ja bassimees on lihtsalt seksikas. Okei, tegelt on ta Suicide Bid´is ja teda nimetatakse siiani üheks lahedamaiks ja ektsentrilisemaiks inimeseks terve Inglismaa ska-muusika undergroundis.

olen jälle ajast maas

Aga vahepeal on nii palju põnevat juhtunud, et pole olnud aega kirjutada. Eelmisel nädalavahetusel olid meil külas poolakad, järgmisel tulevad inglased. Ja vahepeal käisime Pärnus pulmas.

Täna räägime aga hoopis filmidest. Alustuseks siis Postalist (vaata üles), mis on Ameerikas mitmel pool keelatud, mitmel pool vajab enne 17ndat eluaastat vanema luba jne. Kriitikud on üksmeelselt nõus, et häid sõnu selle filmi kohta ei jätku – samas, kui vaatajate arvamus nende omast kohati siiski erineb. USA vaba ajakirjandus noh. 😀

Vaatasin selle filmi ära ja ei näinud ühtki põhjust, miks see peaks keelatud olema. Jah, tissi näitas, aga tussi eriti mitte. Jah, näitas, kuidas lapsed kuuli said, aga mõnedes filmides näitab, kuidas pead otsast lendavad. Nii et ilmselt on eelkõige pinnuks silmas siiski presidendi mõnitamine. Samuti oli film minu meelest kohati ikka päris naljakas. Mitte just intelligentne huumor, aga laupäeva õhtu veetmiseks suurepärane meelelahutus. Nii et riskides sellega, et mulle enam USA viisat ei anta, annan sellele 8 punkti 10st.

heil alaealistele joodikutele

Käisin täna koertega väljas ja suisa rõõm oli avastada, et purjus noored just meie akna all neljapäeva õhtut tähistavad. Kuu ajaga harjus Tallinnas täitsa ära ja Tartu tundub nüüd nii joodikuvaene Näiteks ei saa Tallinnas reedeti trolligagi sõita, ilma et seal ei oleks mõnda purjus alaealist räuskavat mõrda.

Viimati oli selleks üks umbes 13 aastane tüdruk, kes üritas oma katkist plätut parandada ja kisas üle bussi, et tal on suu liimi täis. Kohe hirmsasti oleks tahtnud öelda, et üks 13 aastane poiss saab täna õhtul ilmselt väga kurjaks, kui avastab, et noks enam hamba küljest lahti ei tule, aga suutsin end siiski tagasi hoida.

Ja eriti lahe on see, et meil on oma naaberhull. Üks tädi, kes õhtuti istub akna peal ja karjub mingit mulinat aknast välja. Alguses ma mõtlesin, et ta räägib kellegagi, aga see ei ole mingi keel, vaid pigem lalisemine pluss sellele lisaks veel vahepeal hullumeelne naer ja kilkamine. Kõige naljakam on see, et kui keegi talle vahepeal vastu hõigub, läheb ta vihaseks ja hakkab eesti keeles sõimama. Vastu ootusi on tal ka mees ja vahepeal, kui naine on üksi juba piisavalt kaua kisanud, tuleb mees ka akna peale ja nad lalisevad koos. I guess, that´s what love is all about. Leida keegi, kes jagab su hullusi.

Oh, Minu pere hakkab, ma pean telekat vaatama minema 😀

Pildikesi koeraelust

Dendropark. Oskar püherdab surnud muti otsas. Mina naeran.

Auto. Surun pea autoaknast välja, et värsket õhku hingata, laibalehast silmad märjad. Miskipärast olen kindel, et Oskar naerab.

Veidi hiljem jõe ääres. Palun mmm… igapäevaselt alkoholilembeste meeste käest luba nende seltskonda astumiseks, sest see on ainus koht, kus kaldaäär klaasikilde täis pole. Ujutamise ajal vestleme sundimatult koertest (“need on kõik sellised tõprad – mul oli ka kunagi hundikas, nii kui välja sai, oli kompostihunnikus püherdamas”) ja härrad juhendavad mind lahkelt oksaviskamises(“tegelikult on kaugemal natuke sügavam” – aitäh, ma poleks ise selle peale tulnudki).

Kodutee. Mõtlen endamisi, et oleks pidanud teda veidi põhjalikumalt pesema, kitsas pruun triip on ikka selja pealt näha. Õnneks tulevad vastu naabrilapsed, kes silitavad Oskarit, kuni ta jälle säravvalge on. Aitäh tublidele emadele veel tublimate laste kasvatamise eest. 🙂

Pilt: 1

Õigus oli sellel, kes ütles, et lapsed on elu õied

Käisin eile vanaema juures. Kuna ta ei ela väikeses majakeses keset metsa, vaid suures paneelikas, on selle ümber alati palju lapsi. Selliseid välimuselt getolapsi, kellel võib küll olla väga korralik kodu, aga kelle läheduses ei paista kunagi ühtegi lapsevanemat ning keda iseloomustab eelkõige joodikupäevitus ja pleekinud juuksevärv. Kuna üks neist oli minu kallis sugulane, tulid kaks umbes viieaastast poissi (olgu nad 1 ja 2) meiega (M) vestlema*.

1 – Kas teil on hundikoer?

M – Jah.

2 – Mind ükskord üks hundikoer hammustas.

1 – Meie koer ei hammusta igatahes kedagi.

M – Meie koer ka mitte.

1 – Mul tuleb varsti sünnipäev. Ma saan endale musta jalgratta.

2 – Ei saa ta midagi. Hea, kui valge-sinisekirjugi saab.

M – Ehk ikka saab.

1 – (vaatab K tätoveeringut) See on lahe. Aga minul on jalgpallisärk.

Mõtestatud vestlus on ikka alati üle kõige olnud. Tõsiselt tahaks teada, kas nad ajavad oma emadele sama seosetut juttu. Sel juhul ma üldse ei imesta, et nad hommikul välja lüüakse ja alles õhtul tuppa lastakse. Ja et neile juba kümneaastaselt roller ostetakse, et nad saaksid kodust võimalikult kaugele sõita. Kuigi tegelikult olid need poisid ikka väga nunnud ka. Isegi K nõustus, et peale esimest eluaastat võivad lapsed üsna armsad olla.

Kuna lapsenimed on ka blogipuus üsna kuum teema olnud, jõudsin ka mina lõpuks selle Ekspressi artiklini ja pärast väikest mõtisklemist otsustasin, et minu lapsed saavad ühel päeval nimeks Tyra (loomulikult kauni modelli Tyra Banksi järgi) ja Till (populaarne saksa poisslapsenimi, nagu Till Eulenspiegel noh). Eriti meeldis mulle üks Ekspressi kommentaar, mis siia lastejuttu väga hästi sobib:

Till on hea nimi. Ema hüüab “Till tule tuppa sööma!”, teised kommenteerivad “M.. mine ime suppi!”.

* see sõna on ehk veidi eksitav, sest viitab kahepoolsele suhtlusele

Pilt: 1

choose life?

Vaatasime eile Trainspottingut. Ma ei olnudki seda varem näinud – lugenud olin. aga film ei olnud väga stsenaariumitruu, nii et see oli ikkagi meeldiv kogemus. Raamatu lõpp oli natuke parem, kuigi mul oli väga hea meel, et Rents filmis Spudile ka raha andis. Tekitas tunde, et maailmas on ikka midagi head ka olemas. 😀 Naiivne naiivitar, eksole.

Puhkus maitseb mõnus

Võin uhkusega öelda, et kõik need päevad, mil te pole minust mitte sõnagi kuulnud, olen ma puhta südamega puhanud. Lihtsalt lesinud, koertega tegelenud ja raamatuid lugenud.

Lisaks on meil siin herilaste invasioon. Tanel väidab (ja ta on sel alal autoriteet, sest ta isa on mesinik), et kuna varud on täis, ei lasta neid enam tarudesse tagasi ja seepärast pole neil kuskile minna. Oskar sai juba ühe nõela põske. Ehk on nüüd targem ja sai aru, et neid ei saa päris sama moodi püüda nagu kärbseid, aga ega ma selle peale ei panustaks. 😀

Praegu on mul igatahes lugemiseks sellised asjad:

  1. Dovlatovi “Kohver” – väga lahe raamat, mis räägib sellest, kuidas tüüp Nõukogude Liidust ainult ühe kohvriga tuld tõmbas ning mis tal siis selles kohvris oli ja miks.
  2. Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel” – võtsin selle ainult selle pärast, et kaanel oli kirjas, et hoolimata sellest, et see on noore autori debüütromaan, on see uskumatult küps ja põnev – kamoon, ma pidin ometigi oma silmaga veenduma, et see on saast. Suutsin umbes 10 lk lugeda, enne kui loobusin, aga aususe huvides pean ütlema, et see oli ikkagi tunduvalt parem kui Belialsi proosa. Eks “fantaasiaekspert ja tuntud ulmekirjanik” Nirti kisab, kui ma selle väitega kellelegi liiga olen teinud.
  3. Pratcheti “Johnny ja surnud” – ma veel ei tea, aga tundub hea. Iseenesest Pratchetti veidi nooremale põlvkonnale loodud sari.

Ja täna käisin koertega metsas ja vanaema juures pannkooke söömas. Kuna seaduse järgi on koerte metsas lahti laskmine keelatud, olid nad LOOMULIKULT kogu aeg rihmastatud, aga kui nad juhuslikult poleks olnud, oleks neil olnud väga lõbus tund aega järjest poris püherdada, kitsede jälgi ajada ja sihitult ringi joosta. (wink-wink)  Kuigi jälgede ajamine käib meil tegelikult nii, et mina näitan neile jälgi ja nemad hakkavad ühes suunas ajama, ilma et neid eriliselt huvitaks, kas see on see pool, kust kitsed tulnud on, või see, kuhu nad läksid. 😀 Rääkimata sellest, et mõlemad on nina maas jälge ajanud ja jätnud selle käigus märkamata eemal seisva uudistava kitsekese.

Vot selline elu on mul praegu. Saaks ainult elu lõpuni nii läbi ajada, küll oleks alles hea.

Ma vist ikka suren üksilduses* ja keegi ei tea mu nime,

vähemalt blogipuuga ei saa ma kuidagi oma suhteid korda. Mõtlesin, et kustutan selle korra maha ja lisan uuesti, aga nüüd blog.tr.ee lihtsalt EI LASE mul seda uuesti lisada, vaid ütleb, et failed to open stream ja mida iganes. Mis ei tähendaks iseenesest veel sugugi, et ma idioot olen, kui ma poleks täpselt seda sama asja TEIST korda teinud ja JAH, eelmine kord juhtus täpselt sama moodi.

Kõige naljakam on see, et mul pole õrna aimugi, kuidas asi viimati korda sai. Peale seda, kui mu blogi ilma igasuguse nähtava põhjuseta normaalselt toimimast lakkas, saatsin blogipuu poistele paar kirja, millele ma kas ÜLDSE vastust ei saanud või kus mulle öeldi, et TEGELIKULT ma ikka olen seal (kuigi keegi mind seal kunagi ei näe) või soovitati üle kontrollida linnukesed ja feedid jms (JAH, ma olin kirjas maininud, et need on üle kontrollitud), nii et lõpuks ma loobusin, ütlesin omaette paar kurja sõna** ja ei mõelnud selle peale enam. Paari kuu pärast, kui see järsku (taas ilma igasuguse nähtava põhjuseta) uuesti tööle hakkas, ei olnud ma isegi väga üllatunud, kehitasin ainult õlgu, panin itimeestele pühapäevasel missal küünla ja elasin rahulikult edasi.

Nii et nüüd tuleb vist oodata, kuni ring jälle nii kaugele jõuab. Kui uskuda internetti, on mul vähemalt lootust, et ma skoorin nüüd rohkem.*** Rääkimata sellest, et mu šarm hiilgab pimedas toas täpselt sama säravalt, kui avalikkuse ees. 😉

* te ei kujuta ette, kui põnevat semantilist analüüsi saab arendada sõnade üksiLdus ja üksiNdus päritolu ja erinevuste põhjal

** nagu “kirevase päralt” ja “lõtvade elukommetega naise räpased pojad”

*** ülalolev pilt peaks kõik ütlema

Maanteede valged jooned

on vist selleks korraks ühele poole saanud. Järgmisel nädalavahetusel läheme küll Punk´n Rollile, aga see on siiski juba pleasure, not pain. 😛

Vahepeal sai seda maan- teed nähtud küll rohkem kui rubla eest. Näiteks sain juba neljandat korda oma hääletamiskogemuse jooksul maasturi peale (sõnusin vist eelmine kord ära) ja eile leidsin linnaliini bussist ravimi nimega alprazolam – tuntud rohkem Xanaxi nime all. Panin muidugi kotti, iial ei tea, millal võib tekkida tahtmine kümme tugevat rahustit korraga võtta. 😀

Wikipediast lugesin, et see on mõeldud depressiooni raviks ning võimalikeks kõrvalnähtudeks on enesetapusoov, vägivaldsus ja hallutsinatsioonid. Nojah, mõnes mõttes isegi loogiline – tekita depressiooni küüsis vaevlevale inimesele tugev soov end ära tappa ja varsti on õnnetuid inimesi tunduvalt vähem. 😀

P.S. Seekord on pildil poseerivad argentiinlased pärit hoopis Türgist.

Vahelduseks ka huvitavat koerajuttu

See postitus on küll meeletult pikk, aga see-eest koerapededele huvitav. 🙂 Paar päeva tagasi oli Koertekojas teemaks erinevate tõugude erinevused rünnakustiilis. Alumises videos on võimalik neid vaadata, kuigi arvestage muidugi sellega, et tegemist on koertega, keda on õpetatud varrukat tegema – tegelikkuses ei ründa ju sugugi mitte kõik koerad kätt ja mõne puhul pole see isegi eriti tõuomane. Näiteks bokserite puhul on üsna tavaline see, et väiksemat objekti ründavad nad esijalgadega tampides, olgu siis käppade all purustamist tahtev jää või kass. Ja kuna nad on tegelikult päris tugeva lihasmassiga, siis saavad need kassid ka lapikuks löödud.

Noh, selge on igatahes see, et mastiffite ja molosside vastu sel alal ei saa, nende hammustuse tugevus on lihtsalt nii palju suurem. Rääkimata sellest, et need raisad on kangekaelsed, kui nad midagi pähe võtavad, siis neist enam lahti ei saa. See ei ole muidugi põhjuseks, miks minu isiklikud lemmiktõud ka just neist kahest alaliigist tulevad, pigem eelistan ma neid seetõttu, et nad on nii armsad ja samas nii kangekaelselt juhmakad, et nende treenimine on alati väljakutse – sest olgem ausad, Atu treenimist ei nimetaks enamus koeraspetsialiste üldse treenimiseks. Ta sai hetkega aru, mida temalt tahetakse ning tahtis ise sõna kuulata. Mis on ideaalne, kui sa otsid lihtsalt kaaslast, kes oleks kergesti koolitatav, ja esimeseks koeraks on ta super, aga nüüdseks eelistan ma siiski veidi isepäisemaid tõuge. Kuigi kurb on küll, kui oled koerad näiteks kaheks päevaks vanaema juurde jätnud ja Atu jookseb vastu, nagu oleks ta elu unistus täitunud, ja Oskar loivab kusagilt rahulikult kohale, stiilis “oi, tore teid näha, aga ma lähen nüüd ujuma tagasi”. 😀 Need tõud on tegelikult inimesele väga ustavad, aga nad lihtsalt ei ole sellised suhuvahtijad.

Politseitöös eelistatakse muidugi siiski koeri, kes on kiiremad ja usaldusväärsemad (kergemini treenitavamad/paremini alluvamad/mitte nii võistlushimulised, s.t. ei tunneks paanilist vajadust pidevalt teiste isaste/emastega tüli norida). Ehk siis sakslasi või talle sarnanevaid tõuge (USAs on siiani mitmes osariigis AINULT sakslased lubatud ka näiteks päästekoerteks, kuigi see on muidugi juba täielik absurd). Ülemine video ongi treeningvideo sellest, kuidas kasutatakse koeri kurjategijate maha võtmiseks. Minu silma järgi on tegu malinoisiga, kes on viimasel ajal (a la kümnel aastal) sel alal väga levinud – tema põhiliseks plussiks on see, et lisaks kõigile saksa lambakoera headele omadustele on ta veel ka väga kiire ja väga heade instinktidega.

Ja nüüd pildid minu lemmikkoertest – ehk siis all vasakul on ameerika bulldog (ehk siis ambull), kelle nime ma ei tea, ja paremal argentiina dogi (ehk dogo argentino) Perro Pelea Cordobes Nuevo Bucanero. Ei pea vist ütlema, et tänapäeval kupeeritakse kõrvu ainult reaalselt töötavatel dogodel. Neid kasutati algselt (ja kohati kasutatakse siiani) metssigade ja puumade jahiks, kusjuures nad pidid looma jahimehe kohalejõudmiseni kinni hoidma ilma looma nahka vigastamata, seetõttu, nagu pildilt näha, on kõrvad nüsitud võimalikult lühikeseks, mitte lihtsalt ilu pärast lühemaks tehtud, nagu me dobermannide (ja varem ka bokserite) puhul harjunud oleme. Ambullide kõrvu lõigatakse samuti siiani mitmes riigis, kus see lubatud on. Mina isiklikult eelistan loomulikku varianti – kupeeritud koer näeb küll kurjem välja, aga kuna ma mees ei ole, ei tunne ma ka peenisepikenduse järgi erilist vajadust.

Need tõud tunduvad küll esmapilgul piltidelt üsna sarnased, aga tegelikult on dogo tunduvalt kõrgem ja mitte nii laiaõlgne, isased ambullid on ikka päris kapid. Samuti on dogod standardi järgi üleni valged, lubatud on ainult üks must laik pea piirkonnas, aga (kuigi see konkreetne ambull on samuti valge)ambullide puhul on üsna tavaline see, et, nad on kavõi üleni pruunilapilised. Sumokad on nad mõlemad, kaal võib vabalt olla 50 kg kanti või isegi rohkem. Oleksin pannud hea meelega võrdluseks alla veel ühe nüsitud kõrvadega dogode pildi, aga wordpress ajas mu liiga närvi ja seetõttu panin selle lihtsalt ülespoole. Igatahes on nad nunnud, eksole?

Edit: te kindlasti märkasite juba, et ülemisel kahel dogol ei ole nahk nii säravvalge. Nimelt kipuvad neil päikese käes tulema tedretäpid, mis eemalt vaadates jätavad mulje nagu poleks koer eriti puhas.

  • Kategooriad