kuulake head muusikat

Sellist lugu näiteks. King Prawn on nüüdseks küll laiali, aga laulja tegutseb näiteks Asian Dub Foundationis ja bassimees on lihtsalt seksikas. Okei, tegelt on ta Suicide Bid´is ja teda nimetatakse siiani üheks lahedamaiks ja ektsentrilisemaiks inimeseks terve Inglismaa ska-muusika undergroundis.

Advertisements

olen jälle ajast maas

Aga vahepeal on nii palju põnevat juhtunud, et pole olnud aega kirjutada. Eelmisel nädalavahetusel olid meil külas poolakad, järgmisel tulevad inglased. Ja vahepeal käisime Pärnus pulmas.

Täna räägime aga hoopis filmidest. Alustuseks siis Postalist (vaata üles), mis on Ameerikas mitmel pool keelatud, mitmel pool vajab enne 17ndat eluaastat vanema luba jne. Kriitikud on üksmeelselt nõus, et häid sõnu selle filmi kohta ei jätku – samas, kui vaatajate arvamus nende omast kohati siiski erineb. USA vaba ajakirjandus noh. 😀

Vaatasin selle filmi ära ja ei näinud ühtki põhjust, miks see peaks keelatud olema. Jah, tissi näitas, aga tussi eriti mitte. Jah, näitas, kuidas lapsed kuuli said, aga mõnedes filmides näitab, kuidas pead otsast lendavad. Nii et ilmselt on eelkõige pinnuks silmas siiski presidendi mõnitamine. Samuti oli film minu meelest kohati ikka päris naljakas. Mitte just intelligentne huumor, aga laupäeva õhtu veetmiseks suurepärane meelelahutus. Nii et riskides sellega, et mulle enam USA viisat ei anta, annan sellele 8 punkti 10st.

heil alaealistele joodikutele

Käisin täna koertega väljas ja suisa rõõm oli avastada, et purjus noored just meie akna all neljapäeva õhtut tähistavad. Kuu ajaga harjus Tallinnas täitsa ära ja Tartu tundub nüüd nii joodikuvaene Näiteks ei saa Tallinnas reedeti trolligagi sõita, ilma et seal ei oleks mõnda purjus alaealist räuskavat mõrda.

Viimati oli selleks üks umbes 13 aastane tüdruk, kes üritas oma katkist plätut parandada ja kisas üle bussi, et tal on suu liimi täis. Kohe hirmsasti oleks tahtnud öelda, et üks 13 aastane poiss saab täna õhtul ilmselt väga kurjaks, kui avastab, et noks enam hamba küljest lahti ei tule, aga suutsin end siiski tagasi hoida.

Ja eriti lahe on see, et meil on oma naaberhull. Üks tädi, kes õhtuti istub akna peal ja karjub mingit mulinat aknast välja. Alguses ma mõtlesin, et ta räägib kellegagi, aga see ei ole mingi keel, vaid pigem lalisemine pluss sellele lisaks veel vahepeal hullumeelne naer ja kilkamine. Kõige naljakam on see, et kui keegi talle vahepeal vastu hõigub, läheb ta vihaseks ja hakkab eesti keeles sõimama. Vastu ootusi on tal ka mees ja vahepeal, kui naine on üksi juba piisavalt kaua kisanud, tuleb mees ka akna peale ja nad lalisevad koos. I guess, that´s what love is all about. Leida keegi, kes jagab su hullusi.

Oh, Minu pere hakkab, ma pean telekat vaatama minema 😀

Pildikesi koeraelust

Dendropark. Oskar püherdab surnud muti otsas. Mina naeran.

Auto. Surun pea autoaknast välja, et värsket õhku hingata, laibalehast silmad märjad. Miskipärast olen kindel, et Oskar naerab.

Veidi hiljem jõe ääres. Palun mmm… igapäevaselt alkoholilembeste meeste käest luba nende seltskonda astumiseks, sest see on ainus koht, kus kaldaäär klaasikilde täis pole. Ujutamise ajal vestleme sundimatult koertest (“need on kõik sellised tõprad – mul oli ka kunagi hundikas, nii kui välja sai, oli kompostihunnikus püherdamas”) ja härrad juhendavad mind lahkelt oksaviskamises(“tegelikult on kaugemal natuke sügavam” – aitäh, ma poleks ise selle peale tulnudki).

Kodutee. Mõtlen endamisi, et oleks pidanud teda veidi põhjalikumalt pesema, kitsas pruun triip on ikka selja pealt näha. Õnneks tulevad vastu naabrilapsed, kes silitavad Oskarit, kuni ta jälle säravvalge on. Aitäh tublidele emadele veel tublimate laste kasvatamise eest. 🙂

Pilt: 1

Õigus oli sellel, kes ütles, et lapsed on elu õied

Käisin eile vanaema juures. Kuna ta ei ela väikeses majakeses keset metsa, vaid suures paneelikas, on selle ümber alati palju lapsi. Selliseid välimuselt getolapsi, kellel võib küll olla väga korralik kodu, aga kelle läheduses ei paista kunagi ühtegi lapsevanemat ning keda iseloomustab eelkõige joodikupäevitus ja pleekinud juuksevärv. Kuna üks neist oli minu kallis sugulane, tulid kaks umbes viieaastast poissi (olgu nad 1 ja 2) meiega (M) vestlema*.

1 – Kas teil on hundikoer?

M – Jah.

2 – Mind ükskord üks hundikoer hammustas.

1 – Meie koer ei hammusta igatahes kedagi.

M – Meie koer ka mitte.

1 – Mul tuleb varsti sünnipäev. Ma saan endale musta jalgratta.

2 – Ei saa ta midagi. Hea, kui valge-sinisekirjugi saab.

M – Ehk ikka saab.

1 – (vaatab K tätoveeringut) See on lahe. Aga minul on jalgpallisärk.

Mõtestatud vestlus on ikka alati üle kõige olnud. Tõsiselt tahaks teada, kas nad ajavad oma emadele sama seosetut juttu. Sel juhul ma üldse ei imesta, et nad hommikul välja lüüakse ja alles õhtul tuppa lastakse. Ja et neile juba kümneaastaselt roller ostetakse, et nad saaksid kodust võimalikult kaugele sõita. Kuigi tegelikult olid need poisid ikka väga nunnud ka. Isegi K nõustus, et peale esimest eluaastat võivad lapsed üsna armsad olla.

Kuna lapsenimed on ka blogipuus üsna kuum teema olnud, jõudsin ka mina lõpuks selle Ekspressi artiklini ja pärast väikest mõtisklemist otsustasin, et minu lapsed saavad ühel päeval nimeks Tyra (loomulikult kauni modelli Tyra Banksi järgi) ja Till (populaarne saksa poisslapsenimi, nagu Till Eulenspiegel noh). Eriti meeldis mulle üks Ekspressi kommentaar, mis siia lastejuttu väga hästi sobib:

Till on hea nimi. Ema hüüab “Till tule tuppa sööma!”, teised kommenteerivad “M.. mine ime suppi!”.

* see sõna on ehk veidi eksitav, sest viitab kahepoolsele suhtlusele

Pilt: 1

choose life?

Vaatasime eile Trainspottingut. Ma ei olnudki seda varem näinud – lugenud olin. aga film ei olnud väga stsenaariumitruu, nii et see oli ikkagi meeldiv kogemus. Raamatu lõpp oli natuke parem, kuigi mul oli väga hea meel, et Rents filmis Spudile ka raha andis. Tekitas tunde, et maailmas on ikka midagi head ka olemas. 😀 Naiivne naiivitar, eksole.

Puhkus maitseb mõnus

Võin uhkusega öelda, et kõik need päevad, mil te pole minust mitte sõnagi kuulnud, olen ma puhta südamega puhanud. Lihtsalt lesinud, koertega tegelenud ja raamatuid lugenud.

Lisaks on meil siin herilaste invasioon. Tanel väidab (ja ta on sel alal autoriteet, sest ta isa on mesinik), et kuna varud on täis, ei lasta neid enam tarudesse tagasi ja seepärast pole neil kuskile minna. Oskar sai juba ühe nõela põske. Ehk on nüüd targem ja sai aru, et neid ei saa päris sama moodi püüda nagu kärbseid, aga ega ma selle peale ei panustaks. 😀

Praegu on mul igatahes lugemiseks sellised asjad:

  1. Dovlatovi “Kohver” – väga lahe raamat, mis räägib sellest, kuidas tüüp Nõukogude Liidust ainult ühe kohvriga tuld tõmbas ning mis tal siis selles kohvris oli ja miks.
  2. Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel” – võtsin selle ainult selle pärast, et kaanel oli kirjas, et hoolimata sellest, et see on noore autori debüütromaan, on see uskumatult küps ja põnev – kamoon, ma pidin ometigi oma silmaga veenduma, et see on saast. Suutsin umbes 10 lk lugeda, enne kui loobusin, aga aususe huvides pean ütlema, et see oli ikkagi tunduvalt parem kui Belialsi proosa. Eks “fantaasiaekspert ja tuntud ulmekirjanik” Nirti kisab, kui ma selle väitega kellelegi liiga olen teinud.
  3. Pratcheti “Johnny ja surnud” – ma veel ei tea, aga tundub hea. Iseenesest Pratchetti veidi nooremale põlvkonnale loodud sari.

Ja täna käisin koertega metsas ja vanaema juures pannkooke söömas. Kuna seaduse järgi on koerte metsas lahti laskmine keelatud, olid nad LOOMULIKULT kogu aeg rihmastatud, aga kui nad juhuslikult poleks olnud, oleks neil olnud väga lõbus tund aega järjest poris püherdada, kitsede jälgi ajada ja sihitult ringi joosta. (wink-wink)  Kuigi jälgede ajamine käib meil tegelikult nii, et mina näitan neile jälgi ja nemad hakkavad ühes suunas ajama, ilma et neid eriliselt huvitaks, kas see on see pool, kust kitsed tulnud on, või see, kuhu nad läksid. 😀 Rääkimata sellest, et mõlemad on nina maas jälge ajanud ja jätnud selle käigus märkamata eemal seisva uudistava kitsekese.

Vot selline elu on mul praegu. Saaks ainult elu lõpuni nii läbi ajada, küll oleks alles hea.

  • Kategooriad