me me me

Pissed off and ready to blow

Mul on juba tunne nagu ma oleksin kerge puudega või midagi sellist, sest mul juhtub kogu aeg nii lolle asju. Täna näiteks nägin hommikul tööle minnes trollipeatuses kirja, et 10. augustil trollid sealt ei sõida. See on HOMME, eksole, nii et ma ei muretsenud – aga tegelikkuses ei sõitnud muidugi enam õhtul kah. Troll tegi suvalises kohas suure ringi, aga kuna ma seda kanti ei tunne, siis polnud mul ju õrna aimugi, kus kuradi kohas ma välja peaksin kobima. Sõitsin siis kuni jõudsime lõpp-peatuseni, sest ma eeldasin, et see tuleb lihtsalt teisipidi tagasi, aga selgus, et onul tuleb nüüd tunnike pausi ja ma võiksin munni minna.

Okei, tulin siis mingi bussiga Kristiine Keskuse juurde, sest see on ainuke objekt minu peatuspaiga lähedal, mille kohta ma üldse tean, et see vähemalt kuskil õiges kandis peaks olema, ja jäin ootama uut bussi, mis sõidab natuke teise peatusesse, aga ka õigesse kohta. Seda loomulikult ei tulnud (sest ilmselt see ka lihtsalt ei sõitnud), nii et ma pidin mingite inimeste käest teed küsima (Allah tänatud, et ma niigi palju vene keelt oskan) ja jalgsi koju vantsima, endal perse 12 tunnisest tööpäevast niigi õhtal. Türa. Hea on, et mul saiakesi oli, muidu oleksin ma ikka päris pahur.

Ahjaa, naljakat asja märkasin ka töö juures. Ma olen alati arvanud, et oma vanuse eitamine on pigem meeste värk. No teate küll, kuni 25 aastaseks saamiseni kutsuvad nad üksteist meesteks ja sealt edasi poisteks. Aga meil töö juures tädid kutsuvad ka üksteist tüdrukuteks. Päris naljakas. Kuigi arvestades seda, et see vene tädi (ei, ma ei õpigi nende nimesid ära) ütles ükspäev, kui ta minust kraanikausi juures mööda ei mahtunud, mulle rõõmsalt:”Me oleme ikka lehmad küll!”, olen ma hea meelega tüdruk edasi. 😀

Aga iseenesest on mul tunne, et mu aju on kärbunud. Töötamine teeb selliseid asju. Varsti jätan maha. Aamen.

P.S. Ma tean, et ma räägin täna peaaegu nagu Dumbuser (rahu tema põrmule), aga ausalt öeldes ajab töölisklassi elu sita keema küll.

alcohol · art · hooker · work

Marian helistas mulle täna, et mind kunstinäituse avamisele kutsuda:”See on nii huvitav, ta tuli just bla bla bla…”.

“Mmm, tasuta alkohol,” mõtlesin mina.

Sest kui on üks asi, mida ma oma elu jooksul kunsti kohta õppinud olen, on see see, et näituseavamistel on ALATI tasuta alkoholi. Ükskõik, kas seal näidatakse maale, skulptuure või purgi sees olevat sitta, alkoholi on alati. Ja kogu selle tralli juures on ainult kaks miinust:

  1. Võib juhtuda, et kunstik, kelle näitus see on, eeldab, et sa tead, kes ta on, või vahel koguni, et sulle meeldivad ta tööd. Temaga vestlemise vältimiseks tuleb kohale minna umbes tund aega hiljem, siis pole alkohol veel otsas, aga kunstnikud on juba liiga purjus, et tunda veel huvi millegi muu vastu, peale iseenda atraktiivse isiku.
  2. Enamus neist kunstiinimestest arvavad miskipärast, et ainuke piisavalt diip jook on vein. On küll ka viinaga avamisi, aga need on siiski tõsises vähemuses. Samas, kingitud alkoholiga ei pirtsutata (või kuidas see vanasõna oligi), nii et tegelikult ei ole see mingi tõeline probleem.

Nii et peaks ikka minema, ma juba tunnen, kuidas see mu mõttemaailma avardab.

Pilt: Meathaus.