Vahelduseks igavat koerajuttu

Ärge öelge, et teid ei hoiatatud, ise olete süüdi, kui edasi loete.

Point siis selles, et Oskaril on vist sabaga midagi juhtunud. Tal on teatavasti bokserisaba, hästi tugev, nii et kui ta seina ääres saba liputab, siis käib hull kolin, mis teda ennast üldse ei heiduta. Samuti olen ma mitu korda ehmatusega avastanud, et ma seisan tal saba peal, aga tema pole selle peale isegi üles ärganud. Pilt on küll aasta aega vana ja selle peal on ta veel pisike, aga siin hoiab ta saba parajasti püsti, nii et võite ette kujutada, et see on umbes nagu valgete karvade sisse pandud kummivoolik – neil, kes talle meeldivad ja seetõttu mitmeid kordi siniste põlvedega koju on läinud, pole selleks eriti kujutlusvõimet vaja. 😀

Ma olen lugenud küll, et bokseritel (ja ka dalmaatslastel, kuigi see ju ei ole traditsiooniliselt kupeeritav tõug) on suht tavaline, et tuleb täiskasvanud koeral saba mingi vigastuse pärast ikkagi ära kuppida, sest kui saba juba katki on, ei taha see normaalselt paraneda. On ju kaks varianti – kas jätta lahtiselt (=koer saab närida) või siduda vigastatud koht kinni (=ei saa piisavalt õhku).

Oskaril pole igatahes katsudes tunda, et kuskilt katki oleks (sabad on teatavasti veidi lülilised, õigemini see pole päris õige sõna, aga saate poindist aru küll, ja kui midagi murdunud oleks, oleks see sealt tunda), samuti ei ole tal ühtki välist vigastust, aga ta lihtsalt hoiab saba imelikult, nakitseb seda vahepeal ja tundub veidi häiritud. Arsti juurde minema veel ei hakka, ehk läheb paari päevaga ise üle, aga veidi muretsema paneb küll. 😦

Edit: tuli välja, et see on selline asi nagu vesisaba. Enamasti möödub iseenesest, kui koera soojas, kuivas ja rahulikuna hoida.

Öiseks hääletamiseks on way too pime

Jäin eile hääletamisega öö peale. Õigemini alguses (kella 9 paiku) ei olnud üldse pime, aga mul ei vedanud ja pidin mingi 10 km kaupa edasi liikuma. Üks vanem mees võttis mu iilusa ilma käest peale ja kui mul oli aeg kümne minuti pärast välja astuda, sadas täielikku padukat. Onul läks süda nii härdaks, et ta surus mulle 500 kroonise pihku, et ma saaksin bussi peale minna – päris hea, ei pidanud isegi munni imema. 😀

Tegelikult on mulle varem ka raha pakutud, sest paljudel inimestel hakkab hääletajatest kahju, aga ma pole kunagi võtnud. Esiteks ei taha ma mingi rott olla ja teiseks ei oska inimesed teeolusid hääletajate seisukohast adekvaatselt hinnata. Näiteks arvab enamus autojuhte, et väikese vihmaga on raske peale saada, aga tegelikkuses on ehk isegi kergem, sest teised inimesed mõtlevad täpselt sama moodi, et kes see teine ikka teda vihmaga peale võtab, ja peavad kinni. Aga eile oli ilm tõesti täielikult perses, nii et andsin viimaks järele, võtsin raha vastu ja mõtlesin siiralt, et üritan küll hääletada, aga lähen esimese bussi peale, mis tuleb. Pealegi oli onu ka väga tore – kui mu vanaisa poleks olnud joodik, siis ma ütleksin, et nagu vanaisa.

Õnneks vedas ja sain jupi kaupa edenedes ikka niisama koju. Viimane auto pidas kusjuures kinni Viljandi risti juures ja mitte selle pärast, et ta oleks mind üldse näinud (kell oli juba 11 ja seal polnud valgustust ning mul pole veel helkurit), vaid selle pärast, et juhi laps tahtis pikki pükse jalga panna. Hea, et nad must üle ei sõitnud. Igatahes olid nad täitsa toredad inimesed, kuigi kõik peale juhi olid purupurjus ja esitasid jälle küsimusi stiilis “kas sa ei karda, et sind ära vägistatakse” – no tõesti, enamus inimesi kardab mind tunduvalt rohkem, kui mina neid (selle väite peale panid nad tule põlema, vaatasid mulle otsa ja nõustusid minuga… ei tea, kas ma näen välja nagu kapp? peaksin ehk kaalust alla võtma?).

Teine asi on muidugi see, et tavalisest erineva välimusega inimesi võtab peale hoopis teistsugune kontingent kui tavainimesi. Näiteks mu blondid sõbrannad sõidavad tavaliselt isegi teistsuguste automarkidega, kui mina. Kunagi tegime kahe sõbrannaga statistikat. Selgus, et nemad on hääletades saanud kõige rohkem linnamaasturite peale – mina olen hääletanud umbes 7 aastat ja selle aja jooksul olen ma maasturiga sõitnud täpselt 2 korda, sest mingid yuppied ei hakka minusugust peale võtma. Mis on fine by me, ma eelistangi veidi teistsugust seltskonda. Ja kui ise ronid autosse, mis näeb juba välja selline, et juht hakkab sulle kohe ajama ila selle kohta, et “tasuta lõunasööke pole olemas” ja “mina aitan sind ja sina aitad mind” jne nagu nende wannabe-rikkurite põhimõtted on, siis oled ise loll. Okei, seda viimast me tegelt eile tegime tavainimestega kah – ma andsin viimastele tüüpidele kojusõidu eest kõik saiakesed ära, mis mulle teele kaasa olid pakitud.

Aga offtopic – lugesin eile Pratchetti viimast raamatut ja mulle tundus küll, et Alzhaimer hakkab vaikselt sisse lööma. Ei ole ikka enam päris see, mis vanasti.

Pilt on pärit siit.

  • Kategooriad