Ma vist ikka suren üksilduses* ja keegi ei tea mu nime,

vähemalt blogipuuga ei saa ma kuidagi oma suhteid korda. Mõtlesin, et kustutan selle korra maha ja lisan uuesti, aga nüüd blog.tr.ee lihtsalt EI LASE mul seda uuesti lisada, vaid ütleb, et failed to open stream ja mida iganes. Mis ei tähendaks iseenesest veel sugugi, et ma idioot olen, kui ma poleks täpselt seda sama asja TEIST korda teinud ja JAH, eelmine kord juhtus täpselt sama moodi.

Kõige naljakam on see, et mul pole õrna aimugi, kuidas asi viimati korda sai. Peale seda, kui mu blogi ilma igasuguse nähtava põhjuseta normaalselt toimimast lakkas, saatsin blogipuu poistele paar kirja, millele ma kas ÜLDSE vastust ei saanud või kus mulle öeldi, et TEGELIKULT ma ikka olen seal (kuigi keegi mind seal kunagi ei näe) või soovitati üle kontrollida linnukesed ja feedid jms (JAH, ma olin kirjas maininud, et need on üle kontrollitud), nii et lõpuks ma loobusin, ütlesin omaette paar kurja sõna** ja ei mõelnud selle peale enam. Paari kuu pärast, kui see järsku (taas ilma igasuguse nähtava põhjuseta) uuesti tööle hakkas, ei olnud ma isegi väga üllatunud, kehitasin ainult õlgu, panin itimeestele pühapäevasel missal küünla ja elasin rahulikult edasi.

Nii et nüüd tuleb vist oodata, kuni ring jälle nii kaugele jõuab. Kui uskuda internetti, on mul vähemalt lootust, et ma skoorin nüüd rohkem.*** Rääkimata sellest, et mu šarm hiilgab pimedas toas täpselt sama säravalt, kui avalikkuse ees. 😉

* te ei kujuta ette, kui põnevat semantilist analüüsi saab arendada sõnade üksiLdus ja üksiNdus päritolu ja erinevuste põhjal

** nagu “kirevase päralt” ja “lõtvade elukommetega naise räpased pojad”

*** ülalolev pilt peaks kõik ütlema

Maanteede valged jooned

on vist selleks korraks ühele poole saanud. Järgmisel nädalavahetusel läheme küll Punk´n Rollile, aga see on siiski juba pleasure, not pain. 😛

Vahepeal sai seda maan- teed nähtud küll rohkem kui rubla eest. Näiteks sain juba neljandat korda oma hääletamiskogemuse jooksul maasturi peale (sõnusin vist eelmine kord ära) ja eile leidsin linnaliini bussist ravimi nimega alprazolam – tuntud rohkem Xanaxi nime all. Panin muidugi kotti, iial ei tea, millal võib tekkida tahtmine kümme tugevat rahustit korraga võtta. 😀

Wikipediast lugesin, et see on mõeldud depressiooni raviks ning võimalikeks kõrvalnähtudeks on enesetapusoov, vägivaldsus ja hallutsinatsioonid. Nojah, mõnes mõttes isegi loogiline – tekita depressiooni küüsis vaevlevale inimesele tugev soov end ära tappa ja varsti on õnnetuid inimesi tunduvalt vähem. 😀

P.S. Seekord on pildil poseerivad argentiinlased pärit hoopis Türgist.