Puhkus maitseb mõnus

Võin uhkusega öelda, et kõik need päevad, mil te pole minust mitte sõnagi kuulnud, olen ma puhta südamega puhanud. Lihtsalt lesinud, koertega tegelenud ja raamatuid lugenud.

Lisaks on meil siin herilaste invasioon. Tanel väidab (ja ta on sel alal autoriteet, sest ta isa on mesinik), et kuna varud on täis, ei lasta neid enam tarudesse tagasi ja seepärast pole neil kuskile minna. Oskar sai juba ühe nõela põske. Ehk on nüüd targem ja sai aru, et neid ei saa päris sama moodi püüda nagu kärbseid, aga ega ma selle peale ei panustaks. 😀

Praegu on mul igatahes lugemiseks sellised asjad:

  1. Dovlatovi “Kohver” – väga lahe raamat, mis räägib sellest, kuidas tüüp Nõukogude Liidust ainult ühe kohvriga tuld tõmbas ning mis tal siis selles kohvris oli ja miks.
  2. Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel” – võtsin selle ainult selle pärast, et kaanel oli kirjas, et hoolimata sellest, et see on noore autori debüütromaan, on see uskumatult küps ja põnev – kamoon, ma pidin ometigi oma silmaga veenduma, et see on saast. Suutsin umbes 10 lk lugeda, enne kui loobusin, aga aususe huvides pean ütlema, et see oli ikkagi tunduvalt parem kui Belialsi proosa. Eks “fantaasiaekspert ja tuntud ulmekirjanik” Nirti kisab, kui ma selle väitega kellelegi liiga olen teinud.
  3. Pratcheti “Johnny ja surnud” – ma veel ei tea, aga tundub hea. Iseenesest Pratchetti veidi nooremale põlvkonnale loodud sari.

Ja täna käisin koertega metsas ja vanaema juures pannkooke söömas. Kuna seaduse järgi on koerte metsas lahti laskmine keelatud, olid nad LOOMULIKULT kogu aeg rihmastatud, aga kui nad juhuslikult poleks olnud, oleks neil olnud väga lõbus tund aega järjest poris püherdada, kitsede jälgi ajada ja sihitult ringi joosta. (wink-wink)  Kuigi jälgede ajamine käib meil tegelikult nii, et mina näitan neile jälgi ja nemad hakkavad ühes suunas ajama, ilma et neid eriliselt huvitaks, kas see on see pool, kust kitsed tulnud on, või see, kuhu nad läksid. 😀 Rääkimata sellest, et mõlemad on nina maas jälge ajanud ja jätnud selle käigus märkamata eemal seisva uudistava kitsekese.

Vot selline elu on mul praegu. Saaks ainult elu lõpuni nii läbi ajada, küll oleks alles hea.