hooker · idiots

heil alaealistele joodikutele

Käisin täna koertega väljas ja suisa rõõm oli avastada, et purjus noored just meie akna all neljapäeva õhtut tähistavad. Kuu ajaga harjus Tallinnas täitsa ära ja Tartu tundub nüüd nii joodikuvaene Näiteks ei saa Tallinnas reedeti trolligagi sõita, ilma et seal ei oleks mõnda purjus alaealist räuskavat mõrda.

Viimati oli selleks üks umbes 13 aastane tüdruk, kes üritas oma katkist plätut parandada ja kisas üle bussi, et tal on suu liimi täis. Kohe hirmsasti oleks tahtnud öelda, et üks 13 aastane poiss saab täna õhtul ilmselt väga kurjaks, kui avastab, et noks enam hamba küljest lahti ei tule, aga suutsin end siiski tagasi hoida.

Ja eriti lahe on see, et meil on oma naaberhull. Üks tädi, kes õhtuti istub akna peal ja karjub mingit mulinat aknast välja. Alguses ma mõtlesin, et ta räägib kellegagi, aga see ei ole mingi keel, vaid pigem lalisemine pluss sellele lisaks veel vahepeal hullumeelne naer ja kilkamine. Kõige naljakam on see, et kui keegi talle vahepeal vastu hõigub, läheb ta vihaseks ja hakkab eesti keeles sõimama. Vastu ootusi on tal ka mees ja vahepeal, kui naine on üksi juba piisavalt kaua kisanud, tuleb mees ka akna peale ja nad lalisevad koos. I guess, that´s what love is all about. Leida keegi, kes jagab su hullusi.

Oh, Minu pere hakkab, ma pean telekat vaatama minema 😀

dogs

Pildikesi koeraelust

Dendropark. Oskar püherdab surnud muti otsas. Mina naeran.

Auto. Surun pea autoaknast välja, et värsket õhku hingata, laibalehast silmad märjad. Miskipärast olen kindel, et Oskar naerab.

Veidi hiljem jõe ääres. Palun mmm… igapäevaselt alkoholilembeste meeste käest luba nende seltskonda astumiseks, sest see on ainus koht, kus kaldaäär klaasikilde täis pole. Ujutamise ajal vestleme sundimatult koertest (“need on kõik sellised tõprad – mul oli ka kunagi hundikas, nii kui välja sai, oli kompostihunnikus püherdamas”) ja härrad juhendavad mind lahkelt oksaviskamises(“tegelikult on kaugemal natuke sügavam” – aitäh, ma poleks ise selle peale tulnudki).

Kodutee. Mõtlen endamisi, et oleks pidanud teda veidi põhjalikumalt pesema, kitsas pruun triip on ikka selja pealt näha. Õnneks tulevad vastu naabrilapsed, kes silitavad Oskarit, kuni ta jälle säravvalge on. Aitäh tublidele emadele veel tublimate laste kasvatamise eest. 🙂

Pilt: 1