kultuurilised erinevused

See inglise keel on ikka üks tore asi. Seda olen ma küll koolis õppinud, et cat tähendab nende jaoks hoopis kassi ja kui sa ütled inglise keele õpetajale “I have a house made of pricks, it is shituated in the cuntryside”, läheb ta nägu miskipärast pilve, aga vat seda, et massaaž on inglise keeles relax for men, ma varem ei teadnud. Sest just sellist kahekeelset silti nägin ma täna vanalinnas. 🙂

klassika

Ehk siis Kas anaalseksist võib rasdaks jääda? Perekoolis ikka, kus siis mujal.

Vahelduseks igavat koerajuttu

Ärge öelge, et teid ei hoiatatud, ise olete süüdi, kui edasi loete.

Point siis selles, et Oskaril on vist sabaga midagi juhtunud. Tal on teatavasti bokserisaba, hästi tugev, nii et kui ta seina ääres saba liputab, siis käib hull kolin, mis teda ennast üldse ei heiduta. Samuti olen ma mitu korda ehmatusega avastanud, et ma seisan tal saba peal, aga tema pole selle peale isegi üles ärganud. Pilt on küll aasta aega vana ja selle peal on ta veel pisike, aga siin hoiab ta saba parajasti püsti, nii et võite ette kujutada, et see on umbes nagu valgete karvade sisse pandud kummivoolik – neil, kes talle meeldivad ja seetõttu mitmeid kordi siniste põlvedega koju on läinud, pole selleks eriti kujutlusvõimet vaja. 😀

Ma olen lugenud küll, et bokseritel (ja ka dalmaatslastel, kuigi see ju ei ole traditsiooniliselt kupeeritav tõug) on suht tavaline, et tuleb täiskasvanud koeral saba mingi vigastuse pärast ikkagi ära kuppida, sest kui saba juba katki on, ei taha see normaalselt paraneda. On ju kaks varianti – kas jätta lahtiselt (=koer saab närida) või siduda vigastatud koht kinni (=ei saa piisavalt õhku).

Oskaril pole igatahes katsudes tunda, et kuskilt katki oleks (sabad on teatavasti veidi lülilised, õigemini see pole päris õige sõna, aga saate poindist aru küll, ja kui midagi murdunud oleks, oleks see sealt tunda), samuti ei ole tal ühtki välist vigastust, aga ta lihtsalt hoiab saba imelikult, nakitseb seda vahepeal ja tundub veidi häiritud. Arsti juurde minema veel ei hakka, ehk läheb paari päevaga ise üle, aga veidi muretsema paneb küll. 😦

Edit: tuli välja, et see on selline asi nagu vesisaba. Enamasti möödub iseenesest, kui koera soojas, kuivas ja rahulikuna hoida.

Öiseks hääletamiseks on way too pime

Jäin eile hääletamisega öö peale. Õigemini alguses (kella 9 paiku) ei olnud üldse pime, aga mul ei vedanud ja pidin mingi 10 km kaupa edasi liikuma. Üks vanem mees võttis mu iilusa ilma käest peale ja kui mul oli aeg kümne minuti pärast välja astuda, sadas täielikku padukat. Onul läks süda nii härdaks, et ta surus mulle 500 kroonise pihku, et ma saaksin bussi peale minna – päris hea, ei pidanud isegi munni imema. 😀

Tegelikult on mulle varem ka raha pakutud, sest paljudel inimestel hakkab hääletajatest kahju, aga ma pole kunagi võtnud. Esiteks ei taha ma mingi rott olla ja teiseks ei oska inimesed teeolusid hääletajate seisukohast adekvaatselt hinnata. Näiteks arvab enamus autojuhte, et väikese vihmaga on raske peale saada, aga tegelikkuses on ehk isegi kergem, sest teised inimesed mõtlevad täpselt sama moodi, et kes see teine ikka teda vihmaga peale võtab, ja peavad kinni. Aga eile oli ilm tõesti täielikult perses, nii et andsin viimaks järele, võtsin raha vastu ja mõtlesin siiralt, et üritan küll hääletada, aga lähen esimese bussi peale, mis tuleb. Pealegi oli onu ka väga tore – kui mu vanaisa poleks olnud joodik, siis ma ütleksin, et nagu vanaisa.

Õnneks vedas ja sain jupi kaupa edenedes ikka niisama koju. Viimane auto pidas kusjuures kinni Viljandi risti juures ja mitte selle pärast, et ta oleks mind üldse näinud (kell oli juba 11 ja seal polnud valgustust ning mul pole veel helkurit), vaid selle pärast, et juhi laps tahtis pikki pükse jalga panna. Hea, et nad must üle ei sõitnud. Igatahes olid nad täitsa toredad inimesed, kuigi kõik peale juhi olid purupurjus ja esitasid jälle küsimusi stiilis “kas sa ei karda, et sind ära vägistatakse” – no tõesti, enamus inimesi kardab mind tunduvalt rohkem, kui mina neid (selle väite peale panid nad tule põlema, vaatasid mulle otsa ja nõustusid minuga… ei tea, kas ma näen välja nagu kapp? peaksin ehk kaalust alla võtma?).

Teine asi on muidugi see, et tavalisest erineva välimusega inimesi võtab peale hoopis teistsugune kontingent kui tavainimesi. Näiteks mu blondid sõbrannad sõidavad tavaliselt isegi teistsuguste automarkidega, kui mina. Kunagi tegime kahe sõbrannaga statistikat. Selgus, et nemad on hääletades saanud kõige rohkem linnamaasturite peale – mina olen hääletanud umbes 7 aastat ja selle aja jooksul olen ma maasturiga sõitnud täpselt 2 korda, sest mingid yuppied ei hakka minusugust peale võtma. Mis on fine by me, ma eelistangi veidi teistsugust seltskonda. Ja kui ise ronid autosse, mis näeb juba välja selline, et juht hakkab sulle kohe ajama ila selle kohta, et “tasuta lõunasööke pole olemas” ja “mina aitan sind ja sina aitad mind” jne nagu nende wannabe-rikkurite põhimõtted on, siis oled ise loll. Okei, seda viimast me tegelt eile tegime tavainimestega kah – ma andsin viimastele tüüpidele kojusõidu eest kõik saiakesed ära, mis mulle teele kaasa olid pakitud.

Aga offtopic – lugesin eile Pratchetti viimast raamatut ja mulle tundus küll, et Alzhaimer hakkab vaikselt sisse lööma. Ei ole ikka enam päris see, mis vanasti.

Pilt on pärit siit.

Pissed off and ready to blow

Mul on juba tunne nagu ma oleksin kerge puudega või midagi sellist, sest mul juhtub kogu aeg nii lolle asju. Täna näiteks nägin hommikul tööle minnes trollipeatuses kirja, et 10. augustil trollid sealt ei sõida. See on HOMME, eksole, nii et ma ei muretsenud – aga tegelikkuses ei sõitnud muidugi enam õhtul kah. Troll tegi suvalises kohas suure ringi, aga kuna ma seda kanti ei tunne, siis polnud mul ju õrna aimugi, kus kuradi kohas ma välja peaksin kobima. Sõitsin siis kuni jõudsime lõpp-peatuseni, sest ma eeldasin, et see tuleb lihtsalt teisipidi tagasi, aga selgus, et onul tuleb nüüd tunnike pausi ja ma võiksin munni minna.

Okei, tulin siis mingi bussiga Kristiine Keskuse juurde, sest see on ainuke objekt minu peatuspaiga lähedal, mille kohta ma üldse tean, et see vähemalt kuskil õiges kandis peaks olema, ja jäin ootama uut bussi, mis sõidab natuke teise peatusesse, aga ka õigesse kohta. Seda loomulikult ei tulnud (sest ilmselt see ka lihtsalt ei sõitnud), nii et ma pidin mingite inimeste käest teed küsima (Allah tänatud, et ma niigi palju vene keelt oskan) ja jalgsi koju vantsima, endal perse 12 tunnisest tööpäevast niigi õhtal. Türa. Hea on, et mul saiakesi oli, muidu oleksin ma ikka päris pahur.

Ahjaa, naljakat asja märkasin ka töö juures. Ma olen alati arvanud, et oma vanuse eitamine on pigem meeste värk. No teate küll, kuni 25 aastaseks saamiseni kutsuvad nad üksteist meesteks ja sealt edasi poisteks. Aga meil töö juures tädid kutsuvad ka üksteist tüdrukuteks. Päris naljakas. Kuigi arvestades seda, et see vene tädi (ei, ma ei õpigi nende nimesid ära) ütles ükspäev, kui ta minust kraanikausi juures mööda ei mahtunud, mulle rõõmsalt:”Me oleme ikka lehmad küll!”, olen ma hea meelega tüdruk edasi. 😀

Aga iseenesest on mul tunne, et mu aju on kärbunud. Töötamine teeb selliseid asju. Varsti jätan maha. Aamen.

P.S. Ma tean, et ma räägin täna peaaegu nagu Dumbuser (rahu tema põrmule), aga ausalt öeldes ajab töölisklassi elu sita keema küll.

Marian helistas mulle täna, et mind kunstinäituse avamisele kutsuda:”See on nii huvitav, ta tuli just bla bla bla…”.

“Mmm, tasuta alkohol,” mõtlesin mina.

Sest kui on üks asi, mida ma oma elu jooksul kunsti kohta õppinud olen, on see see, et näituseavamistel on ALATI tasuta alkoholi. Ükskõik, kas seal näidatakse maale, skulptuure või purgi sees olevat sitta, alkoholi on alati. Ja kogu selle tralli juures on ainult kaks miinust:

  1. Võib juhtuda, et kunstik, kelle näitus see on, eeldab, et sa tead, kes ta on, või vahel koguni, et sulle meeldivad ta tööd. Temaga vestlemise vältimiseks tuleb kohale minna umbes tund aega hiljem, siis pole alkohol veel otsas, aga kunstnikud on juba liiga purjus, et tunda veel huvi millegi muu vastu, peale iseenda atraktiivse isiku.
  2. Enamus neist kunstiinimestest arvavad miskipärast, et ainuke piisavalt diip jook on vein. On küll ka viinaga avamisi, aga need on siiski tõsises vähemuses. Samas, kingitud alkoholiga ei pirtsutata (või kuidas see vanasõna oligi), nii et tegelikult ei ole see mingi tõeline probleem.

Nii et peaks ikka minema, ma juba tunnen, kuidas see mu mõttemaailma avardab.

Pilt: Meathaus.

Eesti on perverte täis

Enamus inimesi on kindlasti kokku puutunud mingite imelike friikidega, kes teistele pargis riista näitavad või bussis end kellegi vastu hõõruma hakkavad. Aga minul juhtus täna vot sihuke lugu:

Jäin hommikul tööleminekuga veidi hilja peale ning sattusin sellesse trolli, mis alati rahvast hullult täis on. Eespool oli õnneks siiski veidi rohkem ruumi, nii et hakkasin sinna trügima. Ja just siis, kui mina astusin edasi, astus üks seljaga minu poole olev poiss sammu tagasi – nii et ta kann sattus mulle TÄPSELT pihku. Kätt liigutada ei saanud, sest ta oli mu kogemata enda ja ühe paksu tädi vahele kiilunud, kuskile astumiseks olin ma liiga ehmunud, nii et lihtsalt seisin seal paar sekundit. Selle aja peale oli tal juba muidugi imelik – no seisad keset trolli ja keegi pigistab su perset – nii et ta pööras end nii palju, et mahtus mulle hämmeldunult otsa vaatama. Ma siis vaatasin kimbatuses vastu, käsi IKKA  pooleldi ta tagumikul, kuigi enam polnud selleks ju otsest vajadust. Nojah, kellele siis pringid pepud ei meeldiks. Õnneks jõudsid selle aja peale ajud ka järele, võtsin käe ära, pomisesin “Palun vabandust!” ja jooksin trolli teise otsa (kartes, et ta peab mind ikka eriliseks hooraks). 😀

Nii et nüüd ei julge ma enam Postimees online´igi lugeda, sest kurat seda teab, äkki on mind juba seksuaalse ahistamise eest tagaotsitavaks kuulutatud ja ma näen esimese asjana oma fotorobotit.

Tänase päeva numbriks on kaks.

Näiteks olen tänase päeva jooksul kaks korda Tallinnas käinud. Hommikul käisin läpakat ostmas ja nüüd tulin uuesti, et pühapäeva õhtuni siin tööl olla. Öka. Ostuga olen igatahes rahul – minu meelest on see sellise hinna eest väga asjalik pill. Ja väga nummi muidugi ka. Punane. Selline siis.

Samuti sain ma hääletamise käigus kaks tööpakkumist – ühe endale ja ühe sõbrale, kes tahaks reklaamifirmas kujunduse ja disainiga tegeleda. Mul on küll üks inimene juba mõttes, aga kui keegi veel tunneb, et on huvitatud, võib teada anda, siis räägime pikemalt.

Ja kõigele lisaks suutsin ma ka kaks korda eriti loll olla. Esiteks olen ma juba tükk aega hämmeldusega märganud, et Tallinnas möödun ma hipodroomist nii tööle sõites kui koju tulles. Müstika eksole. Eriti kui mitte arvestada sellega, et hoolimata sellest, et Tartus teevad bussid ringe, sõidab Tallinna ühistransport siiski enamasti edasi-tagasi. Duh. Sel hetkel, kui see arusaamine kohale jõudis, oli küll eriti lolli blondiini tunne.

Teiseks tõi üks väga tore noormees mind Tallinnasse ja pani mind maha Viru keskuse juurde, sest ma rääkisin talle, et tahan Trolliga Kristiinesse sõita. Mina vaatasin, et kurat, ma olen vist valel pool maja ja hakkasin õiget peatust otsima. Õnneks ei jõudnud ma eriti kaugele, vaid küsisin ühe väga sõbraliku vene tädi käest nõu. Tädi rabas mul kohe käest kinni ja viis mu – täpselt samasse kohta, kus ma autost välja olin astunud. MA LÄHEN IGAL ÕHTUL TÄPSELT SAMAST KOHAST TROLLI PEALE JA MA EI TUNDNUD SEDA PIMEDAS ÄRA! Nagu dämit.

Aga seda videot näitan ma selle pärast, et tahtsin tegelikult teiega jagada hoopis seda naljakat laulu, aga sealt ei saa videosid hotlinkida. Nii et selle asemel vaatame hoopis Paris Hiltonit. See video on siis tehtud vastuseks sellele, et McCain võrdles teda Obamaga – tundub, et USAs oskavad isegi poliitikud ainult palagani teha. Litsid.

Blogimine kui klassika

Blogimisest ja ajakirjandusest oli vahepeal nii palju juttu, et hakkas juba südant pahaks ajama -kas blogimine on ikka ajakirjandusega võrreldav, kas blogija on võrreldav ajakirjanikuga, kumb neist on hullem jne. Praegu ei leidnudki neid kõiki üles (ja neid oli PALJU), esimestena märkasin näiteks seda ja seda.

Aga nüüd hakkas see teema mulle jälle huvi pakkuma. Mitte seoses ajakirjandusega, sest selge on see, et kui ajakirjandus on blogimisega samal tasemel, on tegu kas väga objektiivse blogiga või väga kehva ajakirjandusega (eeldusel, et me ei räägi praegu meelelahutus- ajakirjandusest, Arteri tittemammade juttudest jms), vaid seoses kirjandusega. Sattusin nimelt täna lugema Lehte Hainsalu raamatut “Tere õhtust. Kuidas elate?”. Kui see nimi teil esmapilgul ka ühtki kellukest ei kõlista, siis tegelikult olete te temast kindlasti kuulnud – kas või raamat “Kes te koormatud olete?” on peaaegu igas majas veel alles. Igatahes see konkreetne raamat, millest ma juttu alustasin, on avaldatud 1982, aga enamus lugusid pärinevad juba 1975. aastast, ehk siis peaaegu 35 aasta tagusest ajast. Raamat koosneb lühiesseedest, mis on vägagi blogijalikus stiilis kirjutatud. Mõned hästi, mõned halvasti, kuigi paljud ideed on muidugi tänapäeva mõistes iganenud ja vahepeal tekib paranoiline tunne, et ehk tema ongi tegelikult Nipitiri (ehk siis uudse nimega Ninataga). Selle väitega teen ma tegelikult Lehtele liiga – ma olin mõnda aega tema naaber ja võin kindlalt väita, et ajaga kaasas käimine pole tema jaoks probleem, nii et TEMA vaated on ilmselt viimase 30 aastaga veidi muutunud.

Igatahes mõtlesin ma selle peale, et suur osa kirjandusest (eriti minavormis kirjandusest, mis väljendab peategelase isiklikke mõtteid) võiks vabalt kuskil blogis üleval rippuda ja keegi ei peaks seda kummaliseks. Ainult mõni jobu käiks ilkumas, et see nüüd küll päris kirjandus ei ole. Nojah, enamasti on sellised raamatud igavad ka, aga mõni on kohe eriti huvitav. Samuti olen ma viimasel ajal lugenud rohkem kui ühte blogi, mille võiks kohe raamatukaante vahele lükata. Ja ei, ma ei kavatsegi neile viidata, sest ma olen ometigi kade hoor, aga need on olemas ja need on head. Nii et ärgem laskugem üldistamise madalatesse mülgastesse.

Pilt on pärit siit.

Feeling like shit (6 päeva veel)

Ärkasin eile hommikul üles ja tundsin end äärmiselt mõnusasti. Mis on hea. Mulle nimelt meeldib end mõnusasti tunda. Aga jama seisnes selles, et seda mõnu jätkus täpselt nii kauaks, kuni ma üles tõusta üritasin – siis selgus vägagi ootamatu valusööstuga, et mu selg valutab nii hullult, et igasugune asendivahetamine on big no-no. Noh, sitta juhtub ja Tallinnasse oli vaja HÄDASTI minna (läpakajuhe juba paistab nurga tagant) ja sõiduraha ma raisata ei kavatse, nii et lasin õhtul ennast tee äärde viia, seal püsti panna ja käe üles tõsta. Sain küll kahe minutiga peale ja täpselt Merlise kodu ukse ette (kuigi saavutasin vist kõige napisõnalisema hääletaja tiitli), aga eriauhinnana sain ikkagi valusa kurgu ka kaasa. Täna oli tööl ikka eriti kehv olla.

Rääkimata sellest, et selgus, et mingi mõrd, kellega ma ilmselt kappi jagan (ja ma ei teadnudki, et ma üldse kellegagi peale oma paarilise seda teen) oli minu asjad lihtsalt kapist välja põrandale tõstnud. Karjumise peale anti mulle uus kapp (nüüd on mul muideks number 13), aga ikkagi on ilge tahtmine talle vanasse kappi sittuda. Tõstku siis seda.

  • Kategooriad