Ma vist ikka suren üksilduses* ja keegi ei tea mu nime,

vähemalt blogipuuga ei saa ma kuidagi oma suhteid korda. Mõtlesin, et kustutan selle korra maha ja lisan uuesti, aga nüüd blog.tr.ee lihtsalt EI LASE mul seda uuesti lisada, vaid ütleb, et failed to open stream ja mida iganes. Mis ei tähendaks iseenesest veel sugugi, et ma idioot olen, kui ma poleks täpselt seda sama asja TEIST korda teinud ja JAH, eelmine kord juhtus täpselt sama moodi.

Kõige naljakam on see, et mul pole õrna aimugi, kuidas asi viimati korda sai. Peale seda, kui mu blogi ilma igasuguse nähtava põhjuseta normaalselt toimimast lakkas, saatsin blogipuu poistele paar kirja, millele ma kas ÜLDSE vastust ei saanud või kus mulle öeldi, et TEGELIKULT ma ikka olen seal (kuigi keegi mind seal kunagi ei näe) või soovitati üle kontrollida linnukesed ja feedid jms (JAH, ma olin kirjas maininud, et need on üle kontrollitud), nii et lõpuks ma loobusin, ütlesin omaette paar kurja sõna** ja ei mõelnud selle peale enam. Paari kuu pärast, kui see järsku (taas ilma igasuguse nähtava põhjuseta) uuesti tööle hakkas, ei olnud ma isegi väga üllatunud, kehitasin ainult õlgu, panin itimeestele pühapäevasel missal küünla ja elasin rahulikult edasi.

Nii et nüüd tuleb vist oodata, kuni ring jälle nii kaugele jõuab. Kui uskuda internetti, on mul vähemalt lootust, et ma skoorin nüüd rohkem.*** Rääkimata sellest, et mu šarm hiilgab pimedas toas täpselt sama säravalt, kui avalikkuse ees. 😉

* te ei kujuta ette, kui põnevat semantilist analüüsi saab arendada sõnade üksiLdus ja üksiNdus päritolu ja erinevuste põhjal

** nagu “kirevase päralt” ja “lõtvade elukommetega naise räpased pojad”

*** ülalolev pilt peaks kõik ütlema

Maanteede valged jooned

on vist selleks korraks ühele poole saanud. Järgmisel nädalavahetusel läheme küll Punk´n Rollile, aga see on siiski juba pleasure, not pain. 😛

Vahepeal sai seda maan- teed nähtud küll rohkem kui rubla eest. Näiteks sain juba neljandat korda oma hääletamiskogemuse jooksul maasturi peale (sõnusin vist eelmine kord ära) ja eile leidsin linnaliini bussist ravimi nimega alprazolam – tuntud rohkem Xanaxi nime all. Panin muidugi kotti, iial ei tea, millal võib tekkida tahtmine kümme tugevat rahustit korraga võtta. 😀

Wikipediast lugesin, et see on mõeldud depressiooni raviks ning võimalikeks kõrvalnähtudeks on enesetapusoov, vägivaldsus ja hallutsinatsioonid. Nojah, mõnes mõttes isegi loogiline – tekita depressiooni küüsis vaevlevale inimesele tugev soov end ära tappa ja varsti on õnnetuid inimesi tunduvalt vähem. 😀

P.S. Seekord on pildil poseerivad argentiinlased pärit hoopis Türgist.

Vahelduseks ka huvitavat koerajuttu

See postitus on küll meeletult pikk, aga see-eest koerapededele huvitav. 🙂 Paar päeva tagasi oli Koertekojas teemaks erinevate tõugude erinevused rünnakustiilis. Alumises videos on võimalik neid vaadata, kuigi arvestage muidugi sellega, et tegemist on koertega, keda on õpetatud varrukat tegema – tegelikkuses ei ründa ju sugugi mitte kõik koerad kätt ja mõne puhul pole see isegi eriti tõuomane. Näiteks bokserite puhul on üsna tavaline see, et väiksemat objekti ründavad nad esijalgadega tampides, olgu siis käppade all purustamist tahtev jää või kass. Ja kuna nad on tegelikult päris tugeva lihasmassiga, siis saavad need kassid ka lapikuks löödud.

Noh, selge on igatahes see, et mastiffite ja molosside vastu sel alal ei saa, nende hammustuse tugevus on lihtsalt nii palju suurem. Rääkimata sellest, et need raisad on kangekaelsed, kui nad midagi pähe võtavad, siis neist enam lahti ei saa. See ei ole muidugi põhjuseks, miks minu isiklikud lemmiktõud ka just neist kahest alaliigist tulevad, pigem eelistan ma neid seetõttu, et nad on nii armsad ja samas nii kangekaelselt juhmakad, et nende treenimine on alati väljakutse – sest olgem ausad, Atu treenimist ei nimetaks enamus koeraspetsialiste üldse treenimiseks. Ta sai hetkega aru, mida temalt tahetakse ning tahtis ise sõna kuulata. Mis on ideaalne, kui sa otsid lihtsalt kaaslast, kes oleks kergesti koolitatav, ja esimeseks koeraks on ta super, aga nüüdseks eelistan ma siiski veidi isepäisemaid tõuge. Kuigi kurb on küll, kui oled koerad näiteks kaheks päevaks vanaema juurde jätnud ja Atu jookseb vastu, nagu oleks ta elu unistus täitunud, ja Oskar loivab kusagilt rahulikult kohale, stiilis “oi, tore teid näha, aga ma lähen nüüd ujuma tagasi”. 😀 Need tõud on tegelikult inimesele väga ustavad, aga nad lihtsalt ei ole sellised suhuvahtijad.

Politseitöös eelistatakse muidugi siiski koeri, kes on kiiremad ja usaldusväärsemad (kergemini treenitavamad/paremini alluvamad/mitte nii võistlushimulised, s.t. ei tunneks paanilist vajadust pidevalt teiste isaste/emastega tüli norida). Ehk siis sakslasi või talle sarnanevaid tõuge (USAs on siiani mitmes osariigis AINULT sakslased lubatud ka näiteks päästekoerteks, kuigi see on muidugi juba täielik absurd). Ülemine video ongi treeningvideo sellest, kuidas kasutatakse koeri kurjategijate maha võtmiseks. Minu silma järgi on tegu malinoisiga, kes on viimasel ajal (a la kümnel aastal) sel alal väga levinud – tema põhiliseks plussiks on see, et lisaks kõigile saksa lambakoera headele omadustele on ta veel ka väga kiire ja väga heade instinktidega.

Ja nüüd pildid minu lemmikkoertest – ehk siis all vasakul on ameerika bulldog (ehk siis ambull), kelle nime ma ei tea, ja paremal argentiina dogi (ehk dogo argentino) Perro Pelea Cordobes Nuevo Bucanero. Ei pea vist ütlema, et tänapäeval kupeeritakse kõrvu ainult reaalselt töötavatel dogodel. Neid kasutati algselt (ja kohati kasutatakse siiani) metssigade ja puumade jahiks, kusjuures nad pidid looma jahimehe kohalejõudmiseni kinni hoidma ilma looma nahka vigastamata, seetõttu, nagu pildilt näha, on kõrvad nüsitud võimalikult lühikeseks, mitte lihtsalt ilu pärast lühemaks tehtud, nagu me dobermannide (ja varem ka bokserite) puhul harjunud oleme. Ambullide kõrvu lõigatakse samuti siiani mitmes riigis, kus see lubatud on. Mina isiklikult eelistan loomulikku varianti – kupeeritud koer näeb küll kurjem välja, aga kuna ma mees ei ole, ei tunne ma ka peenisepikenduse järgi erilist vajadust.

Need tõud tunduvad küll esmapilgul piltidelt üsna sarnased, aga tegelikult on dogo tunduvalt kõrgem ja mitte nii laiaõlgne, isased ambullid on ikka päris kapid. Samuti on dogod standardi järgi üleni valged, lubatud on ainult üks must laik pea piirkonnas, aga (kuigi see konkreetne ambull on samuti valge)ambullide puhul on üsna tavaline see, et, nad on kavõi üleni pruunilapilised. Sumokad on nad mõlemad, kaal võib vabalt olla 50 kg kanti või isegi rohkem. Oleksin pannud hea meelega võrdluseks alla veel ühe nüsitud kõrvadega dogode pildi, aga wordpress ajas mu liiga närvi ja seetõttu panin selle lihtsalt ülespoole. Igatahes on nad nunnud, eksole?

Edit: te kindlasti märkasite juba, et ülemisel kahel dogol ei ole nahk nii säravvalge. Nimelt kipuvad neil päikese käes tulema tedretäpid, mis eemalt vaadates jätavad mulje nagu poleks koer eriti puhas.

kultuurilised erinevused

See inglise keel on ikka üks tore asi. Seda olen ma küll koolis õppinud, et cat tähendab nende jaoks hoopis kassi ja kui sa ütled inglise keele õpetajale “I have a house made of pricks, it is shituated in the cuntryside”, läheb ta nägu miskipärast pilve, aga vat seda, et massaaž on inglise keeles relax for men, ma varem ei teadnud. Sest just sellist kahekeelset silti nägin ma täna vanalinnas. 🙂

klassika

Ehk siis Kas anaalseksist võib rasdaks jääda? Perekoolis ikka, kus siis mujal.

Vahelduseks igavat koerajuttu

Ärge öelge, et teid ei hoiatatud, ise olete süüdi, kui edasi loete.

Point siis selles, et Oskaril on vist sabaga midagi juhtunud. Tal on teatavasti bokserisaba, hästi tugev, nii et kui ta seina ääres saba liputab, siis käib hull kolin, mis teda ennast üldse ei heiduta. Samuti olen ma mitu korda ehmatusega avastanud, et ma seisan tal saba peal, aga tema pole selle peale isegi üles ärganud. Pilt on küll aasta aega vana ja selle peal on ta veel pisike, aga siin hoiab ta saba parajasti püsti, nii et võite ette kujutada, et see on umbes nagu valgete karvade sisse pandud kummivoolik – neil, kes talle meeldivad ja seetõttu mitmeid kordi siniste põlvedega koju on läinud, pole selleks eriti kujutlusvõimet vaja. 😀

Ma olen lugenud küll, et bokseritel (ja ka dalmaatslastel, kuigi see ju ei ole traditsiooniliselt kupeeritav tõug) on suht tavaline, et tuleb täiskasvanud koeral saba mingi vigastuse pärast ikkagi ära kuppida, sest kui saba juba katki on, ei taha see normaalselt paraneda. On ju kaks varianti – kas jätta lahtiselt (=koer saab närida) või siduda vigastatud koht kinni (=ei saa piisavalt õhku).

Oskaril pole igatahes katsudes tunda, et kuskilt katki oleks (sabad on teatavasti veidi lülilised, õigemini see pole päris õige sõna, aga saate poindist aru küll, ja kui midagi murdunud oleks, oleks see sealt tunda), samuti ei ole tal ühtki välist vigastust, aga ta lihtsalt hoiab saba imelikult, nakitseb seda vahepeal ja tundub veidi häiritud. Arsti juurde minema veel ei hakka, ehk läheb paari päevaga ise üle, aga veidi muretsema paneb küll. 😦

Edit: tuli välja, et see on selline asi nagu vesisaba. Enamasti möödub iseenesest, kui koera soojas, kuivas ja rahulikuna hoida.

Öiseks hääletamiseks on way too pime

Jäin eile hääletamisega öö peale. Õigemini alguses (kella 9 paiku) ei olnud üldse pime, aga mul ei vedanud ja pidin mingi 10 km kaupa edasi liikuma. Üks vanem mees võttis mu iilusa ilma käest peale ja kui mul oli aeg kümne minuti pärast välja astuda, sadas täielikku padukat. Onul läks süda nii härdaks, et ta surus mulle 500 kroonise pihku, et ma saaksin bussi peale minna – päris hea, ei pidanud isegi munni imema. 😀

Tegelikult on mulle varem ka raha pakutud, sest paljudel inimestel hakkab hääletajatest kahju, aga ma pole kunagi võtnud. Esiteks ei taha ma mingi rott olla ja teiseks ei oska inimesed teeolusid hääletajate seisukohast adekvaatselt hinnata. Näiteks arvab enamus autojuhte, et väikese vihmaga on raske peale saada, aga tegelikkuses on ehk isegi kergem, sest teised inimesed mõtlevad täpselt sama moodi, et kes see teine ikka teda vihmaga peale võtab, ja peavad kinni. Aga eile oli ilm tõesti täielikult perses, nii et andsin viimaks järele, võtsin raha vastu ja mõtlesin siiralt, et üritan küll hääletada, aga lähen esimese bussi peale, mis tuleb. Pealegi oli onu ka väga tore – kui mu vanaisa poleks olnud joodik, siis ma ütleksin, et nagu vanaisa.

Õnneks vedas ja sain jupi kaupa edenedes ikka niisama koju. Viimane auto pidas kusjuures kinni Viljandi risti juures ja mitte selle pärast, et ta oleks mind üldse näinud (kell oli juba 11 ja seal polnud valgustust ning mul pole veel helkurit), vaid selle pärast, et juhi laps tahtis pikki pükse jalga panna. Hea, et nad must üle ei sõitnud. Igatahes olid nad täitsa toredad inimesed, kuigi kõik peale juhi olid purupurjus ja esitasid jälle küsimusi stiilis “kas sa ei karda, et sind ära vägistatakse” – no tõesti, enamus inimesi kardab mind tunduvalt rohkem, kui mina neid (selle väite peale panid nad tule põlema, vaatasid mulle otsa ja nõustusid minuga… ei tea, kas ma näen välja nagu kapp? peaksin ehk kaalust alla võtma?).

Teine asi on muidugi see, et tavalisest erineva välimusega inimesi võtab peale hoopis teistsugune kontingent kui tavainimesi. Näiteks mu blondid sõbrannad sõidavad tavaliselt isegi teistsuguste automarkidega, kui mina. Kunagi tegime kahe sõbrannaga statistikat. Selgus, et nemad on hääletades saanud kõige rohkem linnamaasturite peale – mina olen hääletanud umbes 7 aastat ja selle aja jooksul olen ma maasturiga sõitnud täpselt 2 korda, sest mingid yuppied ei hakka minusugust peale võtma. Mis on fine by me, ma eelistangi veidi teistsugust seltskonda. Ja kui ise ronid autosse, mis näeb juba välja selline, et juht hakkab sulle kohe ajama ila selle kohta, et “tasuta lõunasööke pole olemas” ja “mina aitan sind ja sina aitad mind” jne nagu nende wannabe-rikkurite põhimõtted on, siis oled ise loll. Okei, seda viimast me tegelt eile tegime tavainimestega kah – ma andsin viimastele tüüpidele kojusõidu eest kõik saiakesed ära, mis mulle teele kaasa olid pakitud.

Aga offtopic – lugesin eile Pratchetti viimast raamatut ja mulle tundus küll, et Alzhaimer hakkab vaikselt sisse lööma. Ei ole ikka enam päris see, mis vanasti.

Pilt on pärit siit.

  • Kategooriad