Feel no evil. Fear no evil.
See on lausa uskumatu, kui nunnud poisid ma täna avastasin. Ja sellega seoses on lausa uskumatu, kui amerikaniseerunud meie kultuuriruum tegelikult on – laulaks need poisid inglise keeles, saaksime me neid iga päev MTVst vaadata/kuulata. Kaege perra:
See oli siis Dis Moi (Ütle mulle). Ja veel:
Le gang (ehk Bande)
Perdus cette nuit (ehk Lost tonight – tõesti ei oska seda eesti keelde panna, nii et see kenasti kõlaks kah [“Täna kaotsis” ei ole nagu päris see 😀 ])
Nagu kõigil Eesti tüdrukutel, on ka mul oma msn-i türklane. Ja tundub, et mitte selline pervert nagu enamus neist, vaid tunduvalt toredam väljalase. Ta on Sveitsis kasvanud ja nüüd elab Türgis, kuid töötab saksa firmas ja käib tihti Śveitsis tööasju ajamas. Lahedaks teeb ta aga see, et kui ma talle kunagi tere asemel esimese asjana ütlesin, et “I DON´T DO WEBSEX!!! Do You still want to talk?”, oli ta meelsasti selle variandiga nõus ja isegi solvunud, et ma teda sellises asjas kahtlustasin. 😀 Mulle meeldib ta eriti selle pärast, et vähe sellest, et ta räägib normaalset inglise keelt, räägib ta ka emakeelena saksa keelt ja lisaks õpib prantsuse keelt. Ehk siis meeldiv võimalus vestelda neis keeltes inimesega, kellele meeldib neid keeli rääkida – ja kes EI kasuta neid selleks, et mulle lennukipileti ostmisest või veebiseksist rääkida.
Aga kirjutama hakates tahtsin ma rääkida hoopis sellest, et hakkan vist vanaks jääma. Sest ma ei saa sinna midagi parata, aga see laul lihtsalt tundub mulle nii armas:
Krt, ma juba rõõmustasin korra, et mu blogi on taas blogipuus – oligi, aga nüüd on taas kadunud ja tahab TAAS valideerimist. 😀
Nii et proovime korra uuesti, ehk läheb õnneks:
FGTPADNZ
Vaatasin ka eile seda saadet ja irvitasin. Okei, Nastja on ilus ja tundub ka teistest võimekam, aga muidu on see ikka täielik huumor. Eriti see osa, kus inimesed viiakse metsa, kõrval seisab Koit Pikaro ja tüüp ütleb, et siin toimus ilmselt pulm – et ennustada ei oska ja ajusid KA ei ole? Kamoon, isegi mina oleksin ära arvanud, et keegi seal maha löödi. Eriti meeldis mulle aga Martin Välliku kommentaar Skeptikus (kuigi vahel tundub, et need tüübid on ratsionaalsusest juba omette usu teinud):
Metsalagendik, Pikaro, mingi kivi moodi asi metsaveeres kaetud, eriline sündmus…
Ilmselt on see hea metsmaasikate koht.
Tundub, et mu internetist lahtirebimise katse ei olegi päris hukule määratud. Täna ma näiteks ei pannudki esimese asjana arvutit tööle, vaid tegin esmalt hoopis rootsi keele kodutöö ära. Ja ka seejärel panin käima hoopis WebCT, mitte ei avanud blogipuud (mille uus variant muideks ka minu postitusi taas näitab, nii et väga bra).
Üldse tundub maailm veidi helgema paigana. Kool hakkab vaikselt paika loksuma, keerulistes ainetes hakkavad mingid seosed tekkima ja eelkõige – Dr House ALUSTAS UUE HOOAJAGA!!! Tõsiselt, ma nägin NII palju vaeva, et seda mitte suvel netist vaadata, sest ma teadsin, et seetõttu on mul sügisel vähemalt reaalne põhjus reede ootamiseks. Ja see sari ON kuum. Juba esimene osa oli väga lahe.
Pilt on muideks ühe fänni enda joonistatud ja pärineb siit. I wish I could draw like that.
Kes oleks osanud arvata, et pildistamine nii lõbus võib olla?
Ei ole sügismasendus, aga mingi kamm on küll. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, et mul oleks kunagi PÄRIS deprekas olnud, aga hetkel on vist midagi sellele väga sarnast. Näiteks motivatsioonikriis. Selgus, et magistriõppes pole mitte ainult raske, vaid suure osa ajast ka igav. Mul on küll huvitavaid aineid, aga need vajuvad raskete ja tehniliste ainete all tagaplaanile. Rääkimata neist rasketest ja tehnilistest keeletoimetajaainetest, mida ma võtan selleks, et mul ühel heal päeval ka tööd oleks, kuigi ma isegi ei tea, kas ma tahan peale ülikooli lõppu Eestis elada või mitte. Vähemalt mõnda aega võiks ju kuskil aktiivset keelepraktikat teha, kui juba kuut võõrkeelt õpitud on, eksole. 😀
Keeleloengud ongi vist hetkel ainsad, kuhu ma suisa rõõmuga lähen. Ja vaatame K-ga koos prantsusekeelseid multikaid ja hääldame püüdlikult järele “še šüü belle! še šüü korašöö!”. See on isegi päris armas, nagu ühine tegevus või nii. Ja sel ajal, kui ma peaksin teiste ainete koduseid töid tegema, otsin ma jätkuvalt netist võõrkeelseid roppusi (kui mul need kõik meelde ka jääksid, vannuksin ma varsti paremini kui prantsuse lõbutüdrukud). Nii et see oleks päris lahe, kui ma ei tunneks end kehvasti selle pärast, et ma nii labane olen (jah, ma kujutan ette, kuidas te kõik kooris “vuih” ütlete).
Sellega seostub kohe mu teine mure. Juba tükk aega enne seda, kui Epp sellest kirjutas, on mulle tundunud, et mu arvutikasutusharjumused ei ole päris normaalsed. See isegi ei häiriks mind, kui mul kogu aeg lõbus oleks, aga pool ajast on internett juba lihtsalt tüütu. Vahin erinevatel saitidel ringi (blog.tr.ee, questionable content, wulffmorgenthaler, cheezburger, hotdog, perekool jne) ja loodan, et keegi ikka kuskil nalja on teinud, aga essugi. Lihtsalt ajatäide, et mitte õppida või päris elu elada. Nii et ehk olekski targem igasuguse netikasutamisega veidi tagasi tõmmata ja üritada veidi rohkem traditsioonilist elu elada. Vaevalt et teiegi iga päev viitsite mu hala lugeda, kui ma ainult inisemisega tegelen.
P.S. Kas keegi teab, kas ma peaksin prittipiipli blog.triis uuesti valideerima või ilmuvad postitused niisamagi esilehele? Kui ma autorite uusi pilte laiemale avalikkusele näitama hakkan, ei saa ma ometi esilehelt eemale jääda.
P.P.S Pildil on see Muzzy multa, mida ma hirmsasti otsisin ja mille ma tänu ühele superluks lugejale mitmekeelsena kätte sain. Nii et nüüd saan ma koertekuningriigi seiklusi vaadata. Yey!
Wow, poleks arvanud, et selline hetk nii kiiresti kätte jõuab – ma olen sel nädalal absoluutselt igas loengus kohal käinud. Raskeim on muidugi alles ees, sest homme ei ole küll ühtki loengut, aga koduse töö kuhi on metsik. Mul on seitsmes erinevas aines lisaülesanded!
Igatahes on juba selgunud, mis prantslaste ja rootslaste suurim vahe on – rootsi keele õppetekstid räägivad kutsudest ja kiisudest ning sellest, kus asub toas diivan ja kus telekas, samas kui prantsuse keeles räägitakse sellest, kuidas monsieur on õnnetu, sest tema armukesel on ka teine armuke, kes daamile veidi rohkem meeldib. Rääkimata sellest, et ma pole mitte üheski teises keeleõpikus kohanud juhust, kus poekülastuse kajastamiseks on valitud tekstinäide, kus müüjanna teatab daamile:”Ärge seda kleiti küll ostke, Te näete sellega kohutavalt paks välja!” Charmanté! 😀
Ahjaa – minu ülipõneva nohikuelu täielik highlight oli eile õhtul, kui K tahtis mu selja tagant möödudes mu krae pealt lahtist juuksekarva ära võtta – ja mina mõtlesin, et mingi inimsööja-ämblik üritab mu krae vahelt sisse ronida. Huilgasin nii, et koerad hakkasid kaasa lõugama.
Pildil on prantsuse näitlejanna Eva Green.
Või vähemalt seksuaalkasvatuse tund. Enda meelest ma gümnaasiumis kuulasin küll, aga viimasel ajal olen ma sealt palju üllatavaid asju teada saanud. Esiteks seda, et anaalseksist võib rasedaks jääda (jaa, päriselt) – sest isegi, kui naine voodist otse vannituppa jookseb, on suur tõenäosus, et mõned poistest leiavad ikka õige ukse üles. Ja teine asi, mis mind tõsiselt šokeeris oli see, et naistel võib ejakulatsiooni käigus (kes ei tea, siis ka naised eritavad orgasmi hetkel mingit vedelikku) seda kraami lekkida kuni 900 ml!!! SEE ON JU PEAAEGU LIITER!
Ma olen täiesti kindel, et keskmine mees, kes seksi käigus kas või pool liitrit vett kaela saaks, arvaks lihtsalt, et ta partner lasi ta täis.
Mis tuletab mulle meelde, et ma lugesin Perekoolist umbes aasta tagasi ühe naise kurtmist, et ta ei julge oma mehega seksida, sest iga kord veab ta põis alt, kuigi enne seksi häda ei ole. Nüüd ma siis vähemalt tean, milles tegelikult probleem oli. Loodetavasti teab tema kah, kuigi vaevalt et see teadmine seda vähem häbiväärseks teeb. 😀
Pärdikute päevaraamat 