Kuram, isegi nohikuna olen ma läbi kukkunud ja lihtsalt ei suuda end tööle sundida. Aga midagi on ikka mu pisikesse peakesse ka pidama jäänud. Prantsuse keele töö läks üsna hästi ja koduse töö peale oli isegi kirjutatud “trés bien!” (hääldada nagu Lauri Leesi). Ja mulle tundub, et ma ei ole enam vähemalt teistest maas, nii et on põhjust rõõmustada.
Üldises plaanis on mul see nädal nii otsast otsani täis planeeritud, et karta on, et ega ma eriti (normaalselt) blogida ei jõua. Sada tööd ja kohustust, mis on häda pärast vaja ära teha. Ja väike mõte sellest, et tahaks ka sellist seelikut nagu pildil. Kes õmbleb? 🙂
Lõpetuseks ikka midagi rõvedat kah – kuna normaalsed teemad kustutakse Perekoolis ära, pidin eile lugema mingi eide juttu (ja ma tsiteerin) pissupuuksust. Seepeale lendas kohe platsi mingi kägu, kes teatas, et tupetuul on ikka hulga normaalsem sõna. Mina aga ei saa üle tundest, et kui siia nimekirja lisada veel vituvile, oleks pilt täiuslik. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Perekool on tõesti parim masenduse ravi 😛
*kõõksub naerda järgmised 15 minutit, hing kinni ja pisarad silmis*
Ma pean vist ka Perekooli masenduse ravina kasutama hakkama, sügimasendus jõuabki kahtlaselt järjest ligemale.
putsipeer?
Irw, kuidas ma ometi selle unustasin 😀
Seelik … hmmm .. sul kah nii pikad sääred?
Peaaegu.