Reklaamides ja üldises moes on juba mõnda aega valitsenud trend, et ilus koer on ilm- tingimata väike ja teda saab kaenlas tassida. Välimuse osas on eelistused muidugi subjektiivsed, aga olen kohanud hämmastavalt palju väikekoerte omanikke, kes mõtlevad siiralt, et nende tupsununnukest ei pea kasvatama (“ta kikud on ju nii pisikesed”) ja restoranide uksel olev keelumärk on mõeldud kellegi teise lemmiku jaoks. Eriti tore oli see, kui ühe neiu koer mulle põrandale hunniku tegi ja neiu teatas naeratades, et oh, ta on alles aastane (
), ta ei peagi oskama veel välja küsida. Vähemalt koristas ise ära.
Mulle meeldiks väga, kui koera saaks hetkeks poodi (või pisut pikemaks hetkeks kohvikusse) kaasa võtta, et ta ei peaks üksi kodus passima. Rääkimata sellest, et ma lihtsalt tahaksin näha, et reeglid kehtivad ikka kõigile, mitte nii, et ühel päeval näen, kuidas mõne blondiini kasvatamatu (aga see-eest pisike) kökats mööda kohviku siseruume ringi jookseb ja kõik õndsalt naeratavad ning järgmisel päeval läheb see sama ettekandja, kes eile naeratas, välikohvikus istuvale inimesele teatama, et äkki lähete ikka ära, teie laua all magav labrador tundub liiga hirmuäratav.
Mõlemad näited on muidugi äärmustest (kuigi oma silmaga nähtud), aga selge on ju see, et hästi kasvatatud koera puhul pole asi suuruses, sest ka suurema koera jaoks leiab laua all ruumi ja allergikute jaoks lendub kraami sama moodi. Samuti on minul isiklikult avalikus kohas suurte koertega tunduvalt vähem intsidente olnud, sest inimene, kes tahab oma koera kuskile kaasa võtta, tunnetab sel juhul temast tekkivat ohtu ja näeb tema kasvatamisega rohkem vaeva – ning mõistab, et kõigile inimestele ei pruugi tema koera ila armas olla.
Aga tänane teema on ikkagi see, et suured koerad on ka ilusad – näiteks vasakult pildilt valiksin iga kell dogi ja chihu võiks elussöödaks jääda. Tundub, et see on hakanud ka massiteadvusesse jõudma, sest täna ajendaski mind kirjutama see, et nägin Rotermanni kaubamaja uut reklaami, kus on kaunis naine koos suure kauni koeraga ostukeskuses. See võiks ju olla mitte ainult ilus, vaid ka sotsiaalselt aktsepteeritav (kuigi nii pika poodlemise ajal oleks ilmselt koeral ikka kodus parem) – kas poleks ilus unistus? 🙂
P.S. Huvitav oleks teada, kas Rotermanni uksel on ka silt, et koeraga sisenemine keelatud? Kui ei ole, peaks Vaska tema Muskaga testima saatma. 😀
Pärdikute päevaraamat 