Seoses uue Messiasega

Vaatasin täna Pealtnägijat, kus räägiti uuestisündinud Jeesust – kes nägi “juhuslikult” välja täpselt samasugune nagu Jeesus piltidel ja filmides. Huvitav, kas inimesed on tõesti nii lollid, et neid huvitab ainult pakend, mitte sisu? Neid isehakanud Jeesuseid on ju tänapäeval sadu ja uskumisel ei lähtu inimesed mitte loogikast, vaid sellest, kui kenad ja “jeesuslikud” nad välja näevad ja kui meeldivat juttu nad ajavad. Kes see ikka tahaks kummardada jumalapoega, kes ütleb, et “sa lammas, sa töötad Keskpangas ja elad raha nimel, sa ei saa kunagi taevasse sest Piiblis on nii kirjas”, kui võib valida jumalapoja, kes ütleb, et “uks on avatud kõigile, kes usuvad”.

Okei, ma saan aru, et keskajal inimesed tõesti uskusid, et Piibli illustratsioone ei joonista mitte inimene, vaid Jumal tema käe läbi (aga kui keegi joonistab endal kodus paberile Jeesuse, mis erineb sellest teisest, teeb seda tegelikult Saatan tema käe läbi), aga mõnesaja aastaga võiks ju veidi areneda. Praegu tundub küll, et muutunud on ainult kombed ja keskmine inimene on ikka täpselt sama loll. 😀

Ja lõpetuseks tahaks veel kiita seda pangatöötajat, kes mainis nii “taibukalt”, et kui tänapäeva ühiskond on sellises seisus nagu ta hetkel on, ei saa tema ju ometigi hakata teistmoodi elama. No mõelge nüüd ise – eeldades, et Jeesus on reaalselt eksisteerinud – selle loogika järgi oleks Jeesus ka võinud kunagi öelda, et “so what, et mu rahvuskaaslastele täiega näkku pannakse ja kõik asjad ümberringi valesti on, ühiskond on ju hetkel lihtsalt selline, ma ei hakka ju ometi sellele vastu töötama”. Sel juhul istuksid kristlased siiani kõrini pasas ja ootaksid alles esimest Messiast. Mis tegelikult on muidugi hea religioon- ise sittagi tegema ei pea, ainult istud ja ootad, et tuleks keegi teine, kes otsa lahti teeks ja tee läbi mere rajaks, et sa jumala eest ometigi ise aerutama ei peaks. Kohe väga sobiv religioon neile, kes tahavadki uskuda, et õndsad on need, kes on vaimust vaesed. 🙂

Advertisements

Sain oma uued prillid kätte

Kui mäletate, siis rääkisin, et eelmiste prillidega nägin 30 protsenti sellest, mida ma peaksin nägema, uutega näen 90. Täna on teine päev ja pea käib veel veidi ringi ja lähedale vaadates on raske pilku fokusseerida, aga tulemus on vaimustav! Ma tean, et see kõlab nagu täielik klišee, aga ma tõesti poleks arvanudki, et ülejäänud inimesed nii paljusid värve näevad. Isegi lumi oli nii VALGELT valge ja varsti on eriti värviliselt räpane (höhöhöö, mu positiivsus üllatab mind ennast kah), rääkimata mu avastusest, et tänavakivid on kirjud, mitte ühevärvilised. 😀 Kuigi aususe huvides tuleb öelda, et ma tõesti poleks tahtnud oma näonahka nii selgelt näha. Ouch.

Muide (jaa, see oli väga sujuv üleminek), meil käis täna poes koer, kellesarnast ma Tartus veel näinud pole ja kelle tõunimetuseks on Xoloitzcuintli. Või kui te tahate midagi, mis vähem keelt väänaks, siis mehhiko karvutu koer. See on selline italiaano sarnane, aga toekam ja püstiste kõrvadega (pluss karvase sabaga, mis on väga nunnu). Mulle tavaliselt ei meeldi pisikesed koerad, sest nad on liiga närvilised, aga tema oli väga rahulik. Esimesel hetkel ehk veidi arglik, aga juba hetke pärast võttis end kokku ja hakkas ringi nuuskima (ja viiekuuselt koeralt ei saagi oodata, et ta täiskasvanud koera nähes väga julgeks jääks, sest samal ajal oli poes ka üks itaalia väikehurt, kes haukumisega tema tähelepanu üritas püüda – mille peale väikemees lihtsalt oma peremehe jala kõrvale maha istus, nii et väga tubli poiss). Panen ühe pildinäite ka, kuigi see konkreetne noormees, keda mina nägin ei olnud nii pruun, vaid pigem hallikassinakas (ma ei ole päris kindel, aga enamus karvutuid koeri päevituvad, nii et kuigi värvus on osaliselt kaasasündinud, on see ilmselt osaliselt ka keskkonnast tingitud):

Kvaliteetajakirjandus

See on sõna, mis enamuse eestlastest muigama ajab, sest pole sellist asja ammu näinud. Okei, EE ehk. Aga täna vaatasin suure kurvastusega, et Nelli teataja, mis oli muidu Eesti parim huumorileht ja tuntud oma muutumatu kvaliteedi poolest, on alla käinud. Ainult labased otsesed naljad ja sõna “sitt” presidendiproua suhu toppimine.

Vanasti tehti seal ikka head huumorit. Mäletan siiani esilehelugu eesti pensionärist, kellel on maagilised võimed. Ma ei mäleta, millest tädi veel rääkis, aga vahepeal oli jutuks, et ta käib unenägudes inimestega kohtumas ja juttu vestmas. Kahtlaseks tegi aga selle muidu nii tõsiseltvõetava loo see, et tädi rääkis siiralt, kuidas ta erinevatel maadel käib. No ma tsiteerin mälu järgi, midagi sinna kanti oli:

“Jah, ma räägin oma reisidel ikka igasugu inimestega. Isegi selle Billiga olen Ameerikas rääkinud. Täitsa huvitav, et ta eesti keelt oskab, poleks osanud arvatagi. Ta on muidu väga tore ja tark mees, aga selline tuulepea. Ma ütlesin talle kohe, et ära jama selle musta peaga naisega, sellest tuleb ainult jama – aga no või tema kuulas. Hiljem olid kõik ajalehed seda pasundamist täis…”

Pilt on pärit siit.

Tahaksin nägijaks saada

Käisin seetõttu kolmapäeval isegi silmaarsti juures uurimas, kas mulle saab laseroperatsiooni teha. Tuli välja, et teoreetiliselt isegi saaks, sest mu nägemine pole viimased 2-3 aastat kehvemaks läinud, aga eelmine silmaarst oleks pidanud mulle juba 3 aastat tagasi uued prillid kirjutama. Nimelt selgus, et ma näen prillidega umbes 30 % sellest, mis ma peaksin nägema. PRILLIDEGA. Ilma nendeta olen ma järelikult üldse pime. 😀 Seda arvestades kirjutati mulle esialgu 90 protsendised prillid (sest aju ei suudaks sadat esialgu lihtsalt vastu võtta) ja paari aasta pärast vaatame, kuidas on.

Suutsin esimese asjana muidugi Tartu kõige kallimasse prillipoodi sisse marssida, kus mulle meeldivad raamid algasid kõik 3500 kroonist ja kuulsin, et ühe klaasi hind on ca 1250 eeku. Võttis ikka hetkeks hingest kinni küll. Nii et kui te teate, kus parasjagu soodukad on, võite julgelt soovitada. 😉

Räägime naabritest

Avastasin, et Õhtulehes on väga lahe teema, kus inimesed saavad oma naabritest rääkida – ja tundub, et lugusid on enam kui küll. Tulid mullegi kohe mitmed põnevad seigad meelde. Esiteks see, kui ma elasin teate küll, kelle majas – seal sai aeda parkida ja kui ma õigesti mäletan, oli parkimiskohti koguni rohkem kui autosid. Aga sellest hoolimata võis kindel olla, et kui su tavaline koht parajasti kinni oli ja sa mujale parkisid, tuli varsti keegi sulle ukse peale koputama, et rääkida, et sa oled TEMA koha peale parkinud. Nagu algkoolis, seal tuli ka alati suur kisa, kui sa oma asjad KELLEGI TEISE nagisse panid, sest tema oli ometigi juba kuu aega järjest hoopis oma jopet selles nagis hoidnud ja seega omandanud eluaegse õiguse just seda nagi kasutada. Ainukeseks erinevuseks oli see, et enamasti ei tulnud parkimisega seoses mögisema need mehed, kelle koha ma nö ära võtsin, vaid nende naised, kes ise kunagi autot ei juhtinudki.

Teine asi, mis mulle meenub, on ühe teise maja korraarmastajatest naabrid. Nende korraarmastus oli nimelt nii suur, et selleks, et toas puhas ja korras oleks, tõsteti kogu prügi ühiskasutatavasse aeda. Ja kui ma ütlen “kogu prügi”, siis täpselt seda ma mõtlengi – klaasikillud, ahjust võetud tuhk jne, kõik läks akna alla hunnikusse. Korter aga seevastu läikis, põrandaid ja muid pindu pesti Domestosega. Ulme

Kolmas juhtum ei seostu õnneks minu naabritega, aga kunagi käisin sõbral Aleksandri tänaval külas – ja kui ma hakkasin lahkuma, läks koridoris kõrvalkorteri uks lahti ja üks haisev tädi kukkus risti minu ette pikali maha. Mõtlesin esimese hooga, et sai südamerabanduse, aga tal oli lihtsalt liikumise pealt uni peale tulnud. Kuna ta nii palju jõi, juhtus tal tihti ka ihuliste hädadega seotud õnnetusi, mille tagajärjel hakkas ta korter muidugi haisema. Aga ega tädi ei olnud rumal inimene – haisu leevendamiseks tegi ta lihtsalt korteriukse pärani lahti, nii sai igaüks sellest osakese.

Selles, et inimestel ka minu kohta nii mõndagi rääkida oleks, ma ei kahtlegi, aga see ei ole enam minu teema. 😀 Kui tunnete, et ka teil mõni rääkimata lugu hinge kriibib, siis tundke end vabalt.

Pilt on pärit siit.

I couldn´t care less

Mul on vahepeal tunne, et kogu maailm osaleb minuvastases vandenõus. Reedel helistas mulle sõber O ja küsis, kas ma peole ei tahaks tulla, et ta paneb mind listi. Fain, kõlas nagu hea pidu, nii et astusingi sealt läbi. Listis ma tegelikult muidugi ei olnud, nii et jäin ehmunult seisma ja mõtlema, mida kuradit ma nüüd teen (olgu öeldud, et K läks peole umbes pool tundi enne mind ja ka tema oli listi lisamata ununenud, aga tänu tema ättituudile ei tekkinud sellest mingit probleemi – peaksin ikka ka Paris Hiltoni käitumisest eeskuju võtma).

Ei ole hullu, O ilmus kohale, probleem sai lahendatud ja kõik oli tres bien. Kuna tal oli aga veidi häbi selle pärast, et ta mu niimoodi ära unustanud ei ole, tahtis ta mulle tõestada, et ta vähemalt tegeleb sellega, et mu eelmise kõvaketta pealt vajalikud andmed plaadi peale kantud saaksid. Nii et kujutage ette:

istun mina sõbrannaga, tuleb O, käes väike läbipaistev kilekott kahe kõvakettaga. “Näedsa,” (võtab minu oma kotist välja) “see siin on sinu kõvaketas ja see poiss, kelle kätte ma need annan, tuleb ka täna siia…” (pillab kõvaketta suure kolksuga maha) “Nojah, nüüd on need siis mõlemad katki, ei ole hullu. Tead, isegi põlenud kõvakettalt on võimalik informatsiooni kätte saada…” Selle aja peale oli mu pilk juba nii mõrvarlik, et ta pidas paremaks lavalt lahkuda. 😀

Lisaks oli ka baarmen ilmses segaduses. Tahtsin talle joogi eest maksta, aga ta ainult põrnitses mind armunult (tõenäolisem on: üledoositatult) ja eiras mu raha, kuni ma selle taskusse tagasi panin. Nojah, võib ka nii.

P.S. Mu korterikaaslased tõid täna mõlemale koerale hiiglasliku seakoodi. Ma pole kumbagi koera juba mitu tundi näinud. 😀

P.P.S. Mul tuli lõpuks ometi geniaalne mõte rootsi keele ebareeglipärased verbid endale pleikusse lugeda, nii et nüüd saan ma ka jalutades või kotti tagudes õppida. Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud?

kui mõnna on kodus teed juua ja meeme teha

Yay, talv hakkab kohale jõudma. Selle esimeseks märgiks on see, et kui sa koertega jalutamas käid ja hiljem sooja teki alla ronid, tunned vaikselt, kuidas tagumik hakkab hõõguma nagu raudahi. Aga jalutada on ikkagi mõnus.

Krt, mul on veel see mitte-iialgi-meemi võlg ära õiendada. See on nii kehv küsimuseasetus, et ei tahagi kohe vastata. Kuidas ma ütlen, et iialgi ei tee – näiteks iialgi ei seksi kellegagi raha eest. Küll juba seksid, kui lapse näljased silmad sulle otsa vaatavad. Või ei ole vaja isegi nii drastiliseks minna, kõik need naised, kes on oma abikaasaga veel ainult raha pärast koos, põhimõtteliselt seksivad raha eest. Ja kui ma ise parasjagu vallaline oleks ja kedagi armumisväärset silmapiiril ei paistaks, valiks ilmselt ikka kahe keskpärase (ehk siis panemiskõlbuliku) seast ajutiseks kasutamiseks selle, kellega lõbusam on, ükskõik, kas see lõbu tuleb ta rahakoti või huumorimeele arvelt.

Küsimused olid siis sellised:

  1. 4 TEGUSÕNA, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS – no ei ole sellist asja. Näljaga läheks jahile ja supleks kanalisatsioonis. Ah, välja mõtlesin. Ma ei käiks kunagi ilma aluspesuta, suudleks kuulsusi vms ainult selleks, et pildile saada. Ühesõnaga ma ei oleks meediahoor (ilmselt iialgi). Praegusel hetkel ei tundu eriti ahvatlevad ka anaalseks (but I poop from there), benji-hüpe (ma olen liiga äpu ja kardan, et laseksin end lihtsalt täis ja see oleks liiga häbiväärne) ja igasugu rõvedate ligaste asjade sees roomamine (olgu see siis kellegi teise poolt täisoksendatud peldiku koristamine, torutööd vms).
  2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA – äärmuslikus kliimas. Eesti on minu jaoks veidi liiga jahe, nii et parema meelega elaksin veidi lõuna pool, aga liiga kuuma ja liiga külma ma ei salli.
  3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS – praegu olen ma pirtsakas ja ei söö seeni, kala (enamusi neist), tigusid jms. Aga MITTE IIALGI… Ma ei tea, praegu arvan ma, et ma pigem sureksin nälga, kui hakkaksin oma koera toiduks tapma, aga ma siiralt loodan, et ma ei pea kunagi sellises olukorras olema.
  4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS – inimesena, kelle töö tulemusel teised inimesed surma saavad. Näiteks mõrtsukana, spioonina. Ilmselt peaks siia ritta panema ka lolli poliitiku, nii et kui peaksin kunagi poliitikuks hakkama, üritan sel alal ka pädev olla. 😀
  5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS? Hmm… Osad asjad on nii rõvedad, et see teeb nad juba lahedaks, nii et sellele küsimusele on taas raske vastata. Ka igavad asjad võivad mingil hetkel kasulikuks osutuda.
  6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA? Ilmselt ei tahaks ma tutvuda näiteks radikaalsete moslemitega, eriti ootamatult ja nende territooriumil. Ja muude selliste inimestega, kes mind esmalt vägistaksid ja siis kividega surnuks pilluks. Aga nimeliselt ei ole mul midagi kellegagi tutvumise vastu.
  7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS? Ma olen konservatiivne inimene, ma seksin ainult seal, kus seda on võimalik kas või mingil määral mugavalt teha. Nii et näiteks külm vesi, konarlik küljealune ja kõik selline on kindel ei.
  8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI LÄBI ELADA? Ma suudan enamuse ebameeldivatest kogemustest kiiresti unustada, nii et hetkel ei tule ühtegi pähe, kuigi tegelikult neid kindlasti on. Siiski on hulga rohkem hetki, mille võiks kohe rõõmuga ühe korra veel läbi elada. 😉
  • Rubriigid