Kaootilisest tüdrukust (Caótica Ana)

Ma olen vaheajal juba rohkem filme vaadanud, kui terve eelneva semestri jooksul ja nüüd tahaksin ühte neist Teiega jagada – kuigi arvustusi on alati kõige raskem kirjutada. Tahaks ju filmist rääkida, aga liigselt spoilida ka ei tahaks. Eile vaatasime igatahes “Kaootilist Ana´t” ja kuigi pidin üsna palju vaeva nägema, enne kui ingliskeelsed subtiitrid leidsin, oli pingutus seda väärt – väga meeldiv vaheldus Hollywoodi filmidele, mille puhul viimasel ajal juba esimese kümne minuti jooksul selge on, mis seal täpselt toimuma hakkab.

Lugu räägib noorest andekast kunstnikust, kellele seks küll meeldib (kohe nii väga, et tema kauneid rindu näidatakse vähemalt korra iga viieteist minuti jooksul, ja mitte eputades nagu lääne filmikunstis, vaid ikka korralikult), kuid armastusest ta veel eriti ei hooli. Kui tal avaneb tänu rikkale matroonile võimalus kunsti õppida, tundub kõik paremaks muutuvat, aga samas selgub ka, et Anal on probleem – tal käivad peal mingid imelikud hood, mille tagamaid ühe noore psühholoogi abiga uurima hakatakse. Ja sealt arenebki edasi keeruline ja küllaltki kaasahaarav lugu. Kuna film on tihedalt seotud hüpnoosiga, on ka film ise jagatud kümnesse ossa – Ana liigub koos vaatajaga tavapilgust alustades järkjärgult täieliku selguse poole.

Minu käest tuleb 9 punkti kümnest (sest mõned tegelaskujud olid minu jaoks liiga häirivad ja kohati asi ikka liiga diip) ja tahaks kohe kõva häälega karjuda, et VAADAKE, VAADAKE!!! Täna hakkan “Sügisballi” vaatama, saab näha, kas eestlased suudavad hispaanlastega konkureerida. 🙂

Üleval on pilt Anast sellisena, nagu ta minu meelest kõige ilusam oli ja pärit on see siit. Lisainfot filmi kohta leiab aga siit – ja treileri siit.

oh neid nunnusid punkareid küll

Hed PE-l on uus plaat – tundub, et poisid on hakanud punki tegema. Teie kohta ma ei tea, aga mulle päris meeldib. Väike Ameerika maik on küll juures, aga hea on ta sellegi poolest. See on siis Renegade, mu daamid ja härrad.

millal need f-ma pühad ükskord lõppevad?

Häh, nüüd nad alles said – nüüd nägid kõik, et Narnia on olemas. Fucking bastards!  Järgmine kord nad enam ei kahtle, kui keegi ütleb, et riidekapis võib vabalt terve kuningriik olla. Ja ma olen juba ette kindel, et see väike jobu neid feilib. Nägi korra valget tissi ja türgi maiustust ja on juba omadega augus. Igatahes ühendasime me lõpuks suured kõlarid teleka taha, hoopis teine tunne on vaadata. Alustasime Jessie James´i mõrvaga ja nüüd vaatame juba lastekaid.

Tegelikult pole siin midagi rõõmsat, ma kaotasin täna hommikul kogu oma rikkuse ja kuulsuse. Nägin öösel unes, kuidas ma kirjutasin nii hea seebikastsenaariumi, et täitsa pekkis. Mehhiklased olid muidugi sillas ja ma sain PALJU raha. Kahjuks ajas mu isa mind just sel hetkel üles ja ma ei suuda meenutada, milline see stsenaarium täpselt oli, nii et sellega on pahasti. Pean edasi kanaküla staarblogija olema, thanks a lot.

P.S. Me saime täna ka veel kingitusi. Yay!

Vaene Nukitsamees

Vaatasime eile “Nukitsameest” ja nagu alati oli mul tast kahju – see on ehe näide sellest, kuidas vähemuse esindajat kiusatakse ainult teistsuguse kultuurilise tausta pärast. Ta ju ei tahtnud midagi halba, tema ei teadnud, kus tohib tuld teha, rääkimata sellest, mida tasub seale sööta ja mida mitte. Mõte on ju see, mis loeb. Lõpp oli ka konksuga – ta sai elada koos inimestega, kes talle meeldisid,  just seetõttu, et ta sunniti ka nende moodi riietuma ja käituma. Isegi peale “hundikarjast” põgenemist ei pääsenud ta uue karjaga koos ulumisest – ja seda esitatakse lastele õnneliku lõpuna. Poleks nad teda kiusanud, oleks ta ilmselt aja jooksul ise uued tavad omaks võtnud.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda ainult seda, et Noëli külaskäik möödus seekord päris meeldivalt. Sain Retsilt hästi lahedad püksid ja osalesime K-ga ühes uues videos ja jõululõuna möödus meeldivalt jne jne. K, kes suudab alati kõigi emade tähelepanu äratada, aga sugugi mitte alati positiivses võtmes, suutis end taas ületada (iga kord mõtlen ma, et enam hullemaks ta naljad ikka minna ei saa):

Emps mulle: Kata ikka selg korralikult kinni, ise juba noor naine, pärast ei saagi lapsi.

K (tõelise Borati naeratusega ja VÄGA innukalt): Odavam kui abort!

Pilt on pärit siit.

Usku peab olema!

Jõulumees telekas:”Eesti Politseid usaldan ma JÄÄGITULT!”

Teleka ees:

K:”HAHAHAHAHAHAHA!”

M:”Mida sa irvitad, ilmselt sai ta löögi pähe.”

Pilt on pärit siit.

Keegi kolmapäeval Tartusse lähev v? Aga täna Tallinnasse?

Mitte ei viitsi hääletada, sest ma olen haige ja nädalavahetus on olnud jube. Lühike ülevaade – laupäeval pidin kolm korda ärkama:

  • et avastada, et koer oksendab,
  • et avastada, et koer on ka hunniku põrandale teinud,
  • et avastada, et aeg on tööle minna.

Selge ju, et selline psühhotrauma nõrgestab immuunsüsteemi, nii et pühapäeval olin haige ja imesin päev otsa köharohtu (mida mulle õnneks veel müüdi – loodusapteegist, ehk siis mingit nõrka kraami, aga asi seegi), et eilne “saame kursatöö õigeks ajaks valmis” maraton vastu pidada. Pidasin. Juba poole nelja ajal hommikul sain magama – ja juba olen taas üleval, et varsti Tallinna poole startida ja loodetavasti kella seitsmeks teatrisse jõuda.

Aga (VALJUSTI lauldes) – SEE KÕIK EI LOE, SEST MA SAIN TEHNILISE TEKSTI TOIMETAMISE ARVESTATUD!!! Ja mõlemad mu senised hinded on A-d. Ma tunnen, et ma olen jõudnud nohikluse uuele tasemele, sest aine edukas sooritus tekitab minus juba orgastilisi tundeid, aga teate mis? – Mulle meeldib see. Nohik olla on änksa. 😉 (Jaa, ma värban hullemini kui kogu homogeneratsioon ja reklaami korras olgu TÜ tudengitele öeldud, et järgmisel semestril on kahtlemata väga huvitav loeng tänapäeva prantsuse kirjandusest)

Ahjaa, kuhu ma jäingi… Õige, ma lähen nüüd riietuma, sest pean hiljemalt paari tunni pärast hääletama minema.

Tsauki!

Pilt on pärit siit.

Killukesi argipäevast selles kurjas stereotüüpses maailmas

Umbes kuu aega tagasi avaldas üks tädi arvamust, et ma pean inimesi tegelikkusest tunduvalt stereotüüpsemateks ning on ekslik arvata, et inimesed välimuse põhjal mingeid järeldusi teevad. Sellest hoolimata olen ma jätkuvalt seisukohal, et oleks väga kummaline, kui inimesed ei otsustaks teiste üle välimuse/hariduse/auto jms põhjal.  Minu poolt räägib fakt, et ma ei ole kordagi eksinud, kui mul on olnud tunne, et mingile suuremale sitale eelnes silmanurgast viltu vaatamine, tema poolt aga see, et kuna ta näeb välja täpselt samasugune nagu miljon ülejäänud eestlast, pole ta sellist asja täheldanud.

See tundub kummaline, aga inimesed lihtsalt ei suuda uskuda ebameeldivaid asju, millega nad ise kokku pole puutunud. Näiteks olen ma kohanud inimesi, kes ei usu, et Eestis on päriselt olemas tänavalapsi, kes ei õpigi lugema ning suitsetavad juba kümne aastaselt (üks daam, kes seda veendunult väitis, oli muideks minu äärmiselt haritud ja muus osas väga tark geograafia- ja majanduseõpetaja) ja inimesi, kes ei usu, et Sindis või Kopli liinidel on öösel natuke ohtlik üksinda kõndida.

Ei, ega see mind ei häiri, ise olen ma ju oma välimuse valinud ja see sobib minu ja mu eesmärkidega väga hästi, lihtsalt natuke naljakas on kõrvalt vaadata, kui mõnel suu esimese hooga sõna otseses mõttes lahti vajub. Kuna ma olen tüdruk, siis minuga tavaliselt rääkima ei tulda (ja kui ka tullakse, on mul ka keel suus, eksole), kaklemisest rääkimata. K-l aga on veidi põnevam elu. Ilmselt mängivad oma rolli rastad, igatahes on teda süüdistatud näiteks imikute ohverdamises (ei, ma ei tee nalja 😀 ) ja talt üritatakse tihti kanepit osta – solvudes, kui ta “ei usalda inimest piisavalt, et temaga oma kraami jagada”, sest seda, et tal tõesti ei ole narkootikume, lihtsalt ei usuta.

Viimastel päevadel on elu aga veel rohkem hoogu juurde saanud, sest me oleme mõlemad haiged – silmad on vesised, pea käib ringi, vahepeal tahaks oksendada ja kurk on metsikult valus (mis omakorda vahepeal oksendama ajab). Arvata on, et see ka välisel vaatlusel silma paistab. Sellega seoses on juhtunud juba kaks toredat lugu:

K pidi reedel korraks mingeid tööasju ajama. Tagasiteel tabas teda jalakäijate sillal nii hull köhahoog, et pea hakkas ringi käima ja ta pidi hetkeks vastu sillakonstruktsiooni toetuma. Samal hetkel möödus keskealine vene mees koos oma emaga. Viimane hakkas muretsema ja küsis pojalt, et ehk vajab noormees abi, mille peale mees vastas:”Ei, tal on Bob Marley soeng. Nad tõmbavad nii palju kanepit, et neil läheb süda pahaks.”

Laupäeva õhtul pidi K raekojaplatsis ühe sõbraga kohtuma ja ma palusin tal ka köharohtu ja valuvaigistit tuua. Seda talle aga ei müüdud, sest kuigi seal on ainuke apteek Tartus, mis on 24 h avatud, teatas müüja talle, et “narkomaanide jaoks on nad alati suletud”. Huvitav, kas tädi pole tõesti oma apteekrikarjääri jooksul märganud, et inimesel, kellel on 39 kraadi palavik, võibki pea ringi käia või kehtibki nüüd apteekide jaoks mingi paradoksaalne reegel, et haigeid inimesi sinna sisse ei lasta??? Kurat, ma saan aru, kui ta oleks tahtnud osta kümmet süstalt ja liitrit eetrit, aga köharohi ja valuvaigisti minu jaoks küll erilise narkootikumi moodi ei kõla.

Ei suuda äragi oodata, mida homne päev toob. 😀

Pilt on pärit siit.

Ma olin selle Lassi asjaga vist liiga tormakas

Mäletate, ma mögisesin paar päeva tagasi sel teemal, et Liis Lass (või ajakirjanik või toimetaja, ega ma täpselt ei tea) oli ühe artikli lõppu kirjutanud lause stiilis “Ise teate, kas uskuda või mitte”? Ehk siis ajaleht ja ajakirjanik ütlesid otse välja, et nemad artiklile tõeväärtuse osas tagatist ei anna.

Tol hetkel tundus see mulle absurdne ja ebaeetiline, kuid nüüd, kui olen selle teema üle veidi mõelnud, arvan ma, et see on Liisi poolt väga innovaatiline lähenemine. Arvestades seda, kui sügaval perses eesti ajakirjandus on, oleks väga õige, kui ka teised ajakirjanikud tema eeskuju järgiksid ja selle lause iga artikli lõppu kirjutaksid. Nii oskaksid ka kergeusklikumad lugejad arvestada sellega, et ei tasu igasugust pahna uskuda, mis mõni kirjatsura paberile on pannud. Vähemalt kollase ajakirjanduse ja praeguste majandusuudiste puhul peaks see kohustuslik olema.

Nii et anna andeks, Liis, see lause oli tõesti igati asjakohane.

Ei, ülejäänud artikkel oli ikkagi täielik pahn.

Pilt on pärit siit.

Lassi Liisu on jälle arvuti taha lastud (jah, langin* ja leiman)

Lugesin täna Anu Saagimi toimetatavat Postimehe naljanurka ja mida ma näen – suur pealkiri sellest, et Liis Lass häbimärgistab kedagi. No seda, et eesti rahval tema pärast juba ammu silmad häbi täis on, ma teadsin, aga et ta suisa ise kedagi häbistama on hakanud, tuli mulle üllatusena. Tegin siis pealkirja peal klõpsu ja mida mu noored silmad näevad – täiesti absurdne möla sellest, kuidas Liis Lass olevat IP aadressi järgi mingi netilaimaja koju läinud ja sellel (“loomulikult” paksul, kellel ühtki asjalikku sõna üle huulte ei tule – ehk siis diskrimineeritakse ülekaalulisi või netikommentaatoreid, sõltuvalt vaatenurgast) inimesel olemise ebameeldivaks teinud. Artikli lõppu on kirjutatud “NB! Uskumine omal vastutusel!”

Kas ajakirjandus ongi nii kaugele jõudnud, et ajakirjanik võib kirjutada ükskõik millist ila ja artikli lõppu lihtsalt kirjutada, et “ise teate, kas usute”? Kas avalikus meedias räige desinformatsiooni levitamine tõesti karistatav ei ole? Mõni arvutikauge inimene võib ju sellist lollust uskuma jääda.

Tegelikult oleks see päris huvitav, kui nad tõesti oleksid kellelegi ukse taha läinud. Sel juhul saaks ju kogu sellele seltskonnale päris korralikult väänata. Esiteks ei anna IP aadress teatavasti kellegi otsest aadressi, selle järgi saab IT mees aru ainult sellest, millise teenusepakkuja alla inimene kuulub. Selleks, et teenusepakkujalt andmekaitseseadusega kaitstavat informatsiooni kätte saada, on vaja asjale seaduslik käik anda – ja sel juhul ei väljastata informatsiooni mingitele suvalistele piffidele, vaid politsei hakkab ikka ise asja uurima.

Teiseks. Mina jagan IP aadressi püsivalt kolme inimesega, tihti on meil siin “õppimisõhtud”, kus korraga on külas näiteks viis läpakaga tüdrukut, kes igaüks oma asja ajab ja vahepeal antakse üksteisele tagasisidet. Kui IP aadress oleks mõne firma oma, võiks seda kasutada vabalt ka sada erinevat inimest. Tegelikkuses aga vahet pole, sest kui ma seda ka üksi kasutan, kehtib meil selline asi nagu (Liisu, pane nüüd hästi tähele!) süütuse presumptsioon. See tähendab, et enne kui keegi võib mind näiteks “leimajaks” (aga miks mitte ka “pedofiiliks”, “mõrtsukaks” ja “vägistajaks”) nimetada, peab mu süü tõestatud olema. See tähendab seda, et esimese hooga võtaks politsei minu arvuti ja uuriks, kas sellega on tõesti mingeid koledusi tehtud ja kui ka on, kas on siis võimalik kindlaks teha, kas see olin ikka mina, kes siin arvuti taga istus. Päris nii asjad ei käi, et mingi võltsblondiin astub lihtsalt mulle ukse taha ja kisab, et ma olen langija, puhub pasunat, teeb pilti ja kui ma just pillima ei hakka, olen homme ajalehe esikaanel.

Kolmandaks. Kui selline kamp juba pasunat puhudes ja kellade helisedes mulle ukse taha vajub, on mul raske uskuda, et preili mu käest esmalt viisakalt küsib:”Vabandage, kas ma tohin sisse astuda?”. Pigem trügitakse eesti meediale omaselt (kes Reporterit vaadanud on, saab kohe aru, millest ma räägin) julmalt üle ukseläve ja hakatakse (taas luba küsimata) pildistama. No kas te ise ei hakkaks nutma, kui keegi sõna otseses mõttes teid ahistaks – või kuidas teisiti te nimetaksite seda, kui keegi teie uksekella laseb ja seejärel luba ootamata välklampide sähvides teie tuppa tungiks, üle mõistuse käivat lärmi teeks ja seosetuid süüdistusi karjuks (ja hiljem veel ajalehes teie kohta kirjutaks, et teie suust tuli ainult “ebamäärane kögesh mögesh”)?

Seega, kui see artikkel tõele vastaks, oleks meil juba neli seaduserikkumust:

  1. ebaseaduslik jälitustegevus,
  2. loata võõrale territooriumile tungimine,
  3. loata võõral territooriumil pildistamine,
  4. vaimne ahistamine (kes tõestab, et tüdruk päriselt ka süüdi on, mitte psühhoterrori tagajärjel ei murdunud).

Nii et kui sa, Kadaka teel elav tüsedusele kalduv netikommentaator, päriselt olemas oled, siis soovitan sul julgelt asja kohtusse anda. Leimamise eest saadav karistus on kordades väiksem, kui see, mida ebaseadusliku jälitustegevuse eest väänatakse. Aga isiklikult arvan ma siiski, et isegi ELU24´s ei saa NII lollid inimesed töötada, kes endale vabatahtlikult sellist sõnnikut kaela tõmbaksid.

Pilt on pärit siit.

*langima – sünonüüm verbile leimama

Apgreidime abielu

Kui vaadata, kui vähesed inimesed tänapäeval abielluvad, on ilmselge, et see pole enam moes. Paljud ei näe selle järele lihtsalt vajadust, sest mitmetes riikides on võimalik sõlmida midagi poolabielu sarnast. Paar päeva tagasi arutasime, miks inimesed just selle viisi valivad, kui nad võiksid oma varesejalad sama hästi PÄRIS lepingu alla visata. Ehk on asi selles, et religioosse taustaga riikides jääb abiellumine tihti raha taha, sest kiriklik laulatus maksab liiga palju ja ilma selleta poleks nagunii “õige”.

Igatahes käis arutelus üks noormees välja ideaalse plaani, mille me eeskujuliku e-riigina kohe üles peaksime korjama. Nimelt arvas ta, et abielu võiks arvutada protsentuaalselt, nii et see oleks pidevalt muutuv suurus MySpace´i või Orkuti kontos. Mõelge, kui hea mõte – mees peab su sünnipäeva meeles, paned Orkutisse kirja, et oled 95 protsenti abielus. Aga proovigu ta ainult sel päeval end koos sõbraga täis juua, sest sel juhul paned sinna kohe kirja hoopis 10 protsenti ja annad seega kõigile Orkutikasutajatele teada, et hetkel oled kohtinguteks avatud ja ehk annad kättegi. Geniaalne.

Pilt on pärit siit.

  • Kategooriad