faith

“Saage rohkem lapsi ja ärge virisege!”

arvas Nirti kokkuvõtvalt sellest, et inimesed pole rahul pensioniea tõstmisega. Ise olen ma üks neist, kes arvab, et võõrtööjõud ühtlustab seda nähtust, aga kui seda võimalust mitte sallida, on tal teoorias ju õigus – kui nii suur osa elanikkonnast on pensionieas, ei jõua noored lihtsalt neid kõiki üleval pidada ja tegelikult soovibki riik ju hetkel panustada sellele, et pensioniiga tõstes ei tule maksta mitte ainult vähem aega, vaid ka vähematele inimestele, sest osad neid surevad juba enne pensionile saamist maha. Seetõttu soovitab Nirti saada rohkem lapsi, sest nii kasvaks peale rohkem tulevasi maksumaksjaid ja ei oleks põhjust pensioniiga tõsta – tegelikult on mulle kuskilt kõrva jäänud, et pensioniea tõstmine on taas üks Euroopa Liidust tulevatest ideedest, mis tähendab seda, et Eesti võtaks selle seaduse nii või teisiti vastu, ilma, et keegi hetkekski mõtleks, kas meil seda ka vaja on. Sest Euroopa Liidu “tagauksest” oleme me ju alati valmis suisa ilma seebita sisse pugema. Aga see selleks, mõte on ju ikkagi hea.

Ainuke jama on selles, et kui pikemalt süüvima hakata, selgub, et see soovitus pärineb otsekui mõnelt eesti poliitikult – see on nii hämmastavalt lihtne, kui välja arvata see väike nüanss, et tegelikult on selle soovituse järgimine põhimõtteliselt võimatu. Iibe suurendamiseks peaks teatavasti igas peres olema vähemalt kolm last, soovitatavalt rohkemgi, sest alati on tõenäosus, et naabri Maali jääbki ahtraks ja Dima ei viitsi rohkem kui üht last kasvatada. Laste saamiseks on teatavasti aga vaja aega ja raha.

Kõrgharidusega inimesed lõpetavad kooli 25-selt, eeldusel, et nad edasi õppima ei lähe  ning seejärel siirduvad erialasele tööle, et enne lapse saamist veidikenegi tööturul reaalseid kogemusi omandada (vastasel juhul on hiljem sinna naasmine pea võimatu). Seega hakkab selline naine lapsi saama veidi enne oma 30. sünnipäeva või ehk isegi peale seda – vanuses, mil varsti rasestumisega juba probleeme võib olla. Mitmikuid sünnib suhteliselt vähe, seega kulub enamasti juba lapse kohaletoimetamiseks 9 kuud, lisaks aeg, mil vanemad rasestuda üritasid. Iga kord ju ka esimese korraga ei vea. Värske lapsevanem aga ei suuda esialgu mõeldagi sellele, et kohe uus ilmaime kasvama panna, lisaks vähendab rinnaga toitmine rasestumise tõenäosust. Seega võib öelda, et enne, kui järgmine laps “teele pannakse”, läheb enamasti vähemalt kaks aastat (loetuna esimese lapse sünnile orienteeritud tegevuse algusest kuni järgmise lapse eostamise plaanini). See tähendab, et kümne aasta jooksul jõuaks naine saada viis last, aga enamus meist tahaks ju vahepeal tööl ka käia, et mitte peast titeks muutuda. Mida spetsiifilisem töö, seda rohkem peab naine juba lapsekasvatamise kõrvalt aega pühendama enesetäiendamisele ning üsna pea ta taipab, et iga järgmise lapse sünniga, jääb tal vaba aega veelgi vähemaks. Nii et võib üsna julgelt öelda, et selleks, et selline naine kolm last saaks, peab ta olema valmis oma karjäärist loobuma või tulevased maksumaksjad lapsehoidja või iseenda hooleks jätma.

Vähese haridusega inimestel pole aga jällegi raha, et kõiki valmistreitud suid toita. Ja juhtub nagu ühe eesti suurperega juhtus – nad lähevad välismaale, kus neile riigi poolt maja antakse ja pereema enam söögi pärast muretsema ei pea. Praegusel hetkel on pereema Eestis omadega pekkis kohe, kui mees armukese leiab ja otsustab mitte alimente maksta või näiteks saatuslike tagajärgedega südamerabanduse saab. Esimesel juhul keeldub mees lihtsalt maksmast ja kõik. Teisel juhul jääb ta kas elama ja saab naeruväärset invaliidsuspensioni või sureb ja lapsed saavad toitjakaotuspensioni – mis viie lapse peale on vist üsnagi arvestatav summa, aga päris kole mõelda, et me elame riigis, kus rahaliselt on surnud isa kasulikum kui hoolimatu või haige.

Seega jääbki lastesaamine eelkõige keskklassile, kes on karjääri seisukohalt kergemini asendatavad ning suudavad tööle naastes kiiresti jälle vajalikud omadused omandada. Aga kuna eesti tingimustes peavad nad ka tööl käima, ei ole ka nende hulgas palju neid, kes on valmis nii meeletult pingutama. Nii et hetkel on Eestis kolm last minu meelest täielik kangelastegu, need, kes neid veel rohkem saavad, peavad kas väga lollid või väga julged olema. Lisaks veel see, et last kasvatan ma vähemalt 18 aastat, loodetavasti 25 (kui ta  õppima läheb), aga pensionärielu enamustel nii kaua ei kesta, nii et ilmselt on lapse saamise ajendiks pigem siiski armastus laste vastu, soov meest kinni hoida või hoopis midagi kolmandat.

Rääkimata sellest, mida Wild juba mainis – kui iive liiga järsku tõuseb, on riik esimese hooga kohe istuli, sest kõik need emmed tahavad ju emapalka saada.

Hmm… Kui ainult pensioni pärast muretseda, oleks vist targem sukasäärde koguda ja/või investeerida…

15 kommentaari ““Saage rohkem lapsi ja ärge virisege!”

  1. Noh, ega sukasäärde kogumine ka päästa, kui me ühel ilusal päeval peaksime mingi ime läbi eurokõlbulikuks osutuma, sest siis juhtub tõenäoliselt selline tore asi nagu Eesti krooni reaalkursi korrigeerimine euro suhtes, mille tõenäosuse kasv on võrdelises seoses euro edasilükkumisega.

    Et ikka investeerimisele ka vesi peale tõmmata, tuletagem meelde praegust kinnisvara- ja börsikriisi. Paar mu sõpra, kes ehitasid kunagi oma plaanid paar aastat tagasi paari väga tugeva ettevõtte aktsiate peale, mille hind ja maine kasvas kiiremini kui umbrohi, imevad täna kurvalt näppu.

    Kuna majandus on teatavasti tsükliline, nagu me peaministri armust teada saime, pole keegi kaitstud uuesti tsüklisse sattumise eest.
    Ja jumal seda teab, millal ja milliste tagajärgedega sellest praegusestki välja tullakse.

  2. Tahaks lihtsalt vahele pista, et enamasti räägitakse tõepoolest „karjäärist“ ehk mingist ülespoole suunduvast liikumisest ja suurenevast palgast. Praktikas paistab teema olevat pigem ellujäämine. 😦

    Kogumisest ülal juba räägitakse. 😦

  3. Sukasäärde võib koguda kollast metalli, lootuses, et nostalgia hoiab selle emotsionaalse väärtuse elus või siis… nt uraani.

    Maa jms on ka kaalutav investeering, aga siingi ei ütle keegi, et mingi natsionaliseerimine või rändrohutirtsud asjast üle ei käi.

  4. Ma isegi ei tea, kas mind huvitaks see, kas karjääriredel ka üles viib – aga kasvõi taseme säilitamiseks on enamustel erialadel vaja pidevalt vaeva näha, läbida koolitusi, lugeda spetsiifilist ajakirjandust jne, mis näiteks küünetehniku puhul nii oluline ei ole.

  5. kogumisest ja investeerimisest veel – vaadates ümberringi pole ma sugugi kindel selles, et nendel inimestel, kel oleks kõige suurem vajadus end tulevikuks kindlustada, oleks üleliigseid finantse, et neid aastakümneteks maasse või väärtpaberitesse matta. eriti, kui tulemus pole üldsegi kindlustatud, nagu ka Wild mainis.
    suurem osa inimesi tegeleb survaivimisega.
    suure tõenäosusega mõtleks raha kõhu kõrvalt sukasäärde toppivad inimesed kahe korra asemel kaheksa korda enne, kui otsustavad näiteks teise lapse saada.

  6. Mina ise pooldan ka võõrtööjõudu, muide.

    Ei ole siin eesti rahvuses midagi, mis säilitamist vääriks, nii et ma ei nuta seda “rahvusriiki” küll taga.

  7. Kusjuures – väga ilus kokkuvõte. Just selle “esitan väite-arutan läbi-leian head ja vead” ülesehituse tõttu.
    Keskmisel netimölakal oleks ülimalt raske siit kusagil kinni haarata ja pigem ta lahkuks vaikselt pomisedes: “Kurat, õigus on ju”.

  8. Koguge piiritust, see ei hapne ega kaota väärtust.
    Matke viie liitristes kanistrites maasse, max 100 liitrit ühte kohta, joonistage aardekaart. Pensionipõlves saab müüa või vahetada teenuste vastu, lasta mingitel jorssidel oma kartul maha panna ja kitsedele hein teha.

  9. Ostan suures koguses 96 % alkoholi, 75 kr/l…
    Pakkumised oodatud

    Samas broneerin traktoriste 2052. aasta kartulipanekuks, – muldamiseks, -võtuks ja -veoks Jõhvi turule.

  10. Mis viie lapse toitjakaotuspensioni arvestatavasse summasse puutub, siis minu viimatiste mälestuste järgi on see 400 krooni lapse pealt… Parandage, kui keegi teab teist numbrit.

  11. Mina tean, et minuvanused saavad kooli lõpetamiseni (järjest tasuta õppel õppides kuni magistriõppe lõpuni välja) umbes 1800 eeku nägu (summa tõuseb kord aastas, kui pensionimäärasid ümber arvestatakse). Aga väga võimalik tõesti, et kui lapsi on rohkem, peavad nad selle summa lihtsalt omavahel ära jagama või saavad hiljem sündinud lapsed vähem toetust, ma ei ole täpselt nende seadustega kursis.

  12. Toitjakaotuspensionist: http://www.ensib.ee/toetused/toitjakaotuspension2008aprill.html
    põmst kuni 2 lapsega on see isa surnuna rohkem väärt kui sunnitöölisena.
    sealt edasi juba enam mitte. või siis tuleks lapsed teha erin. meestega ja need kõik maha nõksida.
    lastesaamine on praegu eestis sissetulekuallikaks nimelt harimatutele ja mittetöötavatele õnnetutele. sellest on kujunenud omaette ühiskonnakiht.
    väga rikkad võivad endale ka palju lapsi lubada. aga neid on eestis käputäis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.