Lassi Liisu on jälle arvuti taha lastud (jah, langin* ja leiman)

Lugesin täna Anu Saagimi toimetatavat Postimehe naljanurka ja mida ma näen – suur pealkiri sellest, et Liis Lass häbimärgistab kedagi. No seda, et eesti rahval tema pärast juba ammu silmad häbi täis on, ma teadsin, aga et ta suisa ise kedagi häbistama on hakanud, tuli mulle üllatusena. Tegin siis pealkirja peal klõpsu ja mida mu noored silmad näevad – täiesti absurdne möla sellest, kuidas Liis Lass olevat IP aadressi järgi mingi netilaimaja koju läinud ja sellel (“loomulikult” paksul, kellel ühtki asjalikku sõna üle huulte ei tule – ehk siis diskrimineeritakse ülekaalulisi või netikommentaatoreid, sõltuvalt vaatenurgast) inimesel olemise ebameeldivaks teinud. Artikli lõppu on kirjutatud “NB! Uskumine omal vastutusel!”

Kas ajakirjandus ongi nii kaugele jõudnud, et ajakirjanik võib kirjutada ükskõik millist ila ja artikli lõppu lihtsalt kirjutada, et “ise teate, kas usute”? Kas avalikus meedias räige desinformatsiooni levitamine tõesti karistatav ei ole? Mõni arvutikauge inimene võib ju sellist lollust uskuma jääda.

Tegelikult oleks see päris huvitav, kui nad tõesti oleksid kellelegi ukse taha läinud. Sel juhul saaks ju kogu sellele seltskonnale päris korralikult väänata. Esiteks ei anna IP aadress teatavasti kellegi otsest aadressi, selle järgi saab IT mees aru ainult sellest, millise teenusepakkuja alla inimene kuulub. Selleks, et teenusepakkujalt andmekaitseseadusega kaitstavat informatsiooni kätte saada, on vaja asjale seaduslik käik anda – ja sel juhul ei väljastata informatsiooni mingitele suvalistele piffidele, vaid politsei hakkab ikka ise asja uurima.

Teiseks. Mina jagan IP aadressi püsivalt kolme inimesega, tihti on meil siin “õppimisõhtud”, kus korraga on külas näiteks viis läpakaga tüdrukut, kes igaüks oma asja ajab ja vahepeal antakse üksteisele tagasisidet. Kui IP aadress oleks mõne firma oma, võiks seda kasutada vabalt ka sada erinevat inimest. Tegelikkuses aga vahet pole, sest kui ma seda ka üksi kasutan, kehtib meil selline asi nagu (Liisu, pane nüüd hästi tähele!) süütuse presumptsioon. See tähendab, et enne kui keegi võib mind näiteks “leimajaks” (aga miks mitte ka “pedofiiliks”, “mõrtsukaks” ja “vägistajaks”) nimetada, peab mu süü tõestatud olema. See tähendab seda, et esimese hooga võtaks politsei minu arvuti ja uuriks, kas sellega on tõesti mingeid koledusi tehtud ja kui ka on, kas on siis võimalik kindlaks teha, kas see olin ikka mina, kes siin arvuti taga istus. Päris nii asjad ei käi, et mingi võltsblondiin astub lihtsalt mulle ukse taha ja kisab, et ma olen langija, puhub pasunat, teeb pilti ja kui ma just pillima ei hakka, olen homme ajalehe esikaanel.

Kolmandaks. Kui selline kamp juba pasunat puhudes ja kellade helisedes mulle ukse taha vajub, on mul raske uskuda, et preili mu käest esmalt viisakalt küsib:”Vabandage, kas ma tohin sisse astuda?”. Pigem trügitakse eesti meediale omaselt (kes Reporterit vaadanud on, saab kohe aru, millest ma räägin) julmalt üle ukseläve ja hakatakse (taas luba küsimata) pildistama. No kas te ise ei hakkaks nutma, kui keegi sõna otseses mõttes teid ahistaks – või kuidas teisiti te nimetaksite seda, kui keegi teie uksekella laseb ja seejärel luba ootamata välklampide sähvides teie tuppa tungiks, üle mõistuse käivat lärmi teeks ja seosetuid süüdistusi karjuks (ja hiljem veel ajalehes teie kohta kirjutaks, et teie suust tuli ainult “ebamäärane kögesh mögesh”)?

Seega, kui see artikkel tõele vastaks, oleks meil juba neli seaduserikkumust:

  1. ebaseaduslik jälitustegevus,
  2. loata võõrale territooriumile tungimine,
  3. loata võõral territooriumil pildistamine,
  4. vaimne ahistamine (kes tõestab, et tüdruk päriselt ka süüdi on, mitte psühhoterrori tagajärjel ei murdunud).

Nii et kui sa, Kadaka teel elav tüsedusele kalduv netikommentaator, päriselt olemas oled, siis soovitan sul julgelt asja kohtusse anda. Leimamise eest saadav karistus on kordades väiksem, kui see, mida ebaseadusliku jälitustegevuse eest väänatakse. Aga isiklikult arvan ma siiski, et isegi ELU24´s ei saa NII lollid inimesed töötada, kes endale vabatahtlikult sellist sõnnikut kaela tõmbaksid.

Pilt on pärit siit.

*langima – sünonüüm verbile leimama

Advertisements