faith · hooker

Killukesi argipäevast selles kurjas stereotüüpses maailmas

Umbes kuu aega tagasi avaldas üks tädi arvamust, et ma pean inimesi tegelikkusest tunduvalt stereotüüpsemateks ning on ekslik arvata, et inimesed välimuse põhjal mingeid järeldusi teevad. Sellest hoolimata olen ma jätkuvalt seisukohal, et oleks väga kummaline, kui inimesed ei otsustaks teiste üle välimuse/hariduse/auto jms põhjal.  Minu poolt räägib fakt, et ma ei ole kordagi eksinud, kui mul on olnud tunne, et mingile suuremale sitale eelnes silmanurgast viltu vaatamine, tema poolt aga see, et kuna ta näeb välja täpselt samasugune nagu miljon ülejäänud eestlast, pole ta sellist asja täheldanud.

See tundub kummaline, aga inimesed lihtsalt ei suuda uskuda ebameeldivaid asju, millega nad ise kokku pole puutunud. Näiteks olen ma kohanud inimesi, kes ei usu, et Eestis on päriselt olemas tänavalapsi, kes ei õpigi lugema ning suitsetavad juba kümne aastaselt (üks daam, kes seda veendunult väitis, oli muideks minu äärmiselt haritud ja muus osas väga tark geograafia- ja majanduseõpetaja) ja inimesi, kes ei usu, et Sindis või Kopli liinidel on öösel natuke ohtlik üksinda kõndida.

Ei, ega see mind ei häiri, ise olen ma ju oma välimuse valinud ja see sobib minu ja mu eesmärkidega väga hästi, lihtsalt natuke naljakas on kõrvalt vaadata, kui mõnel suu esimese hooga sõna otseses mõttes lahti vajub. Kuna ma olen tüdruk, siis minuga tavaliselt rääkima ei tulda (ja kui ka tullakse, on mul ka keel suus, eksole), kaklemisest rääkimata. K-l aga on veidi põnevam elu. Ilmselt mängivad oma rolli rastad, igatahes on teda süüdistatud näiteks imikute ohverdamises (ei, ma ei tee nalja 😀 ) ja talt üritatakse tihti kanepit osta – solvudes, kui ta “ei usalda inimest piisavalt, et temaga oma kraami jagada”, sest seda, et tal tõesti ei ole narkootikume, lihtsalt ei usuta.

Viimastel päevadel on elu aga veel rohkem hoogu juurde saanud, sest me oleme mõlemad haiged – silmad on vesised, pea käib ringi, vahepeal tahaks oksendada ja kurk on metsikult valus (mis omakorda vahepeal oksendama ajab). Arvata on, et see ka välisel vaatlusel silma paistab. Sellega seoses on juhtunud juba kaks toredat lugu:

K pidi reedel korraks mingeid tööasju ajama. Tagasiteel tabas teda jalakäijate sillal nii hull köhahoog, et pea hakkas ringi käima ja ta pidi hetkeks vastu sillakonstruktsiooni toetuma. Samal hetkel möödus keskealine vene mees koos oma emaga. Viimane hakkas muretsema ja küsis pojalt, et ehk vajab noormees abi, mille peale mees vastas:”Ei, tal on Bob Marley soeng. Nad tõmbavad nii palju kanepit, et neil läheb süda pahaks.”

Laupäeva õhtul pidi K raekojaplatsis ühe sõbraga kohtuma ja ma palusin tal ka köharohtu ja valuvaigistit tuua. Seda talle aga ei müüdud, sest kuigi seal on ainuke apteek Tartus, mis on 24 h avatud, teatas müüja talle, et “narkomaanide jaoks on nad alati suletud”. Huvitav, kas tädi pole tõesti oma apteekrikarjääri jooksul märganud, et inimesel, kellel on 39 kraadi palavik, võibki pea ringi käia või kehtibki nüüd apteekide jaoks mingi paradoksaalne reegel, et haigeid inimesi sinna sisse ei lasta??? Kurat, ma saan aru, kui ta oleks tahtnud osta kümmet süstalt ja liitrit eetrit, aga köharohi ja valuvaigisti minu jaoks küll erilise narkootikumi moodi ei kõla.

Ei suuda äragi oodata, mida homne päev toob. 😀

Pilt on pärit siit.