faith · hooker

Killukesi argipäevast selles kurjas stereotüüpses maailmas

Umbes kuu aega tagasi avaldas üks tädi arvamust, et ma pean inimesi tegelikkusest tunduvalt stereotüüpsemateks ning on ekslik arvata, et inimesed välimuse põhjal mingeid järeldusi teevad. Sellest hoolimata olen ma jätkuvalt seisukohal, et oleks väga kummaline, kui inimesed ei otsustaks teiste üle välimuse/hariduse/auto jms põhjal.  Minu poolt räägib fakt, et ma ei ole kordagi eksinud, kui mul on olnud tunne, et mingile suuremale sitale eelnes silmanurgast viltu vaatamine, tema poolt aga see, et kuna ta näeb välja täpselt samasugune nagu miljon ülejäänud eestlast, pole ta sellist asja täheldanud.

See tundub kummaline, aga inimesed lihtsalt ei suuda uskuda ebameeldivaid asju, millega nad ise kokku pole puutunud. Näiteks olen ma kohanud inimesi, kes ei usu, et Eestis on päriselt olemas tänavalapsi, kes ei õpigi lugema ning suitsetavad juba kümne aastaselt (üks daam, kes seda veendunult väitis, oli muideks minu äärmiselt haritud ja muus osas väga tark geograafia- ja majanduseõpetaja) ja inimesi, kes ei usu, et Sindis või Kopli liinidel on öösel natuke ohtlik üksinda kõndida.

Ei, ega see mind ei häiri, ise olen ma ju oma välimuse valinud ja see sobib minu ja mu eesmärkidega väga hästi, lihtsalt natuke naljakas on kõrvalt vaadata, kui mõnel suu esimese hooga sõna otseses mõttes lahti vajub. Kuna ma olen tüdruk, siis minuga tavaliselt rääkima ei tulda (ja kui ka tullakse, on mul ka keel suus, eksole), kaklemisest rääkimata. K-l aga on veidi põnevam elu. Ilmselt mängivad oma rolli rastad, igatahes on teda süüdistatud näiteks imikute ohverdamises (ei, ma ei tee nalja 😀 ) ja talt üritatakse tihti kanepit osta – solvudes, kui ta “ei usalda inimest piisavalt, et temaga oma kraami jagada”, sest seda, et tal tõesti ei ole narkootikume, lihtsalt ei usuta.

Viimastel päevadel on elu aga veel rohkem hoogu juurde saanud, sest me oleme mõlemad haiged – silmad on vesised, pea käib ringi, vahepeal tahaks oksendada ja kurk on metsikult valus (mis omakorda vahepeal oksendama ajab). Arvata on, et see ka välisel vaatlusel silma paistab. Sellega seoses on juhtunud juba kaks toredat lugu:

K pidi reedel korraks mingeid tööasju ajama. Tagasiteel tabas teda jalakäijate sillal nii hull köhahoog, et pea hakkas ringi käima ja ta pidi hetkeks vastu sillakonstruktsiooni toetuma. Samal hetkel möödus keskealine vene mees koos oma emaga. Viimane hakkas muretsema ja küsis pojalt, et ehk vajab noormees abi, mille peale mees vastas:”Ei, tal on Bob Marley soeng. Nad tõmbavad nii palju kanepit, et neil läheb süda pahaks.”

Laupäeva õhtul pidi K raekojaplatsis ühe sõbraga kohtuma ja ma palusin tal ka köharohtu ja valuvaigistit tuua. Seda talle aga ei müüdud, sest kuigi seal on ainuke apteek Tartus, mis on 24 h avatud, teatas müüja talle, et “narkomaanide jaoks on nad alati suletud”. Huvitav, kas tädi pole tõesti oma apteekrikarjääri jooksul märganud, et inimesel, kellel on 39 kraadi palavik, võibki pea ringi käia või kehtibki nüüd apteekide jaoks mingi paradoksaalne reegel, et haigeid inimesi sinna sisse ei lasta??? Kurat, ma saan aru, kui ta oleks tahtnud osta kümmet süstalt ja liitrit eetrit, aga köharohi ja valuvaigisti minu jaoks küll erilise narkootikumi moodi ei kõla.

Ei suuda äragi oodata, mida homne päev toob. 😀

Pilt on pärit siit.

19 kommentaari “Killukesi argipäevast selles kurjas stereotüüpses maailmas

  1. Või siis peavad Tartu apteekrid kõiki köharohu ostjaid narkomaanideks. St, kunagi, kui mul oli sudafedi vaja (ok, nohurohi), vaadati ja kaaluti pikka aega, enne kui rohi kätte anti. Ei, mul ei olnud rastasid.

  2. Seda olen ma ise ka kuulnud, et kui TexMexi köharohtu pakk korraga sisse võtta, hakkab päris mõnus – aga miks peaks üldse müüja eeldama, et keegi kasutab ravimit mittesihipäraselt? Isegi, kui mina (või antud näites siis tema) oleks narkomaan, on ta ju siiski ka klient ja pole apteekri asi, kas seda rohtu topitakse tagumikku või manustatakse suu kaudu.

  3. Vist apteekrid ei pea ennast päris müüjateks-klienditeenindajateks vaid rohkem nagu meditsiinitöötajateks, kes peavad ka rahvatervise alast valgustustööd tegema. Samas veterinaarapteeker küll ei küsinud mulle kurikuulsat hobusesalvi müües, kas mul ikka hobune on…

  4. Aa kuidas siis äkilisema välimusega inimesed apteegist üldse mingit rohtu kätte saavad? Äkki peaks võtma perearstilt mingi tõendi, kus on kirjas, et “kodanik, kes näeb küll välja nagu narkar, on tegelikult täiesti terve inimene ja apteegis (või mujal teeninduses) töötav inimene, kellele sellist tõendit oli vaja esitada, peaks minema täienduskoolitusele narkomaaniast” ?

  5. Rentsi poolt räägitu on paraku täiesti tõsi ja selles sopases maailmas elame me tänapäevalgi.

    Mihkel Raud kirjutas oma raamatus, et “80ndatel oli Eesti kõige läänelikum nõukogude riik, paarkümmend aastat hiljem on ta kõige nõukogudelikum lääneriik” ja tal on tuline õigus.

    Ma ei ole mingi ekstremist. Kõrvarõngas vasakus kõrvas (ainult), suur tätoveering kaelal ja ülaseljal, koera kaelarihm, mustad riided, nahkmantel, tanksaapad… Sõrmus sõrmes ja musta raamiga prillid. Rents võib kinnitada, et ma olen täiesti ontlik väike prillidega tüdruk. Juuksed on olnud lillad, oranžid, mustad, punased… Praegu on nad mingid tumepruunid.

    Sellest hoolimata kohtan ma pilke ja suhtmisi, mida ma siis ei kohta, kui ma oma roosat villast mantlit, teksasid ja tosse kannan – tavaline välja näen. Köharohtu ostes olen ka mina tõrkeid kohanud ning Imovani välja lunastades apteeker OHKAS ja raputas pead. No minge perse.

  6. Jah, maailm on ebaõiglane ja inimesed pealiskaudsed. Kui sa kannaksid näiteks Playboy jänku kostüümi, siis oleks enam kui ebatõenäoline, et sulle lähenetaks sooviga diskuteerida tuumaenergeetika arenguperspektiive vms.

  7. Jah, ekstaolel on muidugi õigus, seetõttu ma mainisingi, et ma olen sellega harjunud ja see ei häiri mind – ma oskan sellega arvestada ja vastavalt vajadusele ka oma välimust kohandada. Tegelikult mõjuvaid isegi väga pisikesed detailid – näiteks kui mul on prillid ees, eeldavad inimesed, et ma olen kindlasti keskmisest targem, mis on oma olemuselt täielik absurdsus, sest praegu on ju grillpiffide seas moes nullklaasidega prillid, et targem välja näha. Kui ma ilma prillideta olen, on aga mind korduvalt üritatud ära rääkida sel viisil, et paratamatult jääb mulje, et poiss tahab lihtsalt sõprade ees uhkustada, et ta on punkarit pannud või et ta eeldab, et ma olen väga kergemeelne ja kahtlemata alkoholilembene.

    Ja minu meelest ei näe Nirti sugugi narkomaani moodi välja. 😀

  8. “Ei, tal on Bob Marley soeng. Nad tõmbavad nii palju kanepit, et neil läheb süda pahaks.”
    Haha kuld!

    Mind ajas mõned kuud tagasi apteegis üks vanamutt päris hämmingusse. Seisin järjekorras ja kuna minu ees oli mitu inimest, asusin letil klaasi all olevaid tooteid uurima. Parasjagu kassa ees toimetanud tegelane sai oma kraami kätte ja järjekord nihkus veidi edasi. Ma jäin reageerimisega sekundi hiljaks ning üks memm süstis loomulikult vahele. Kuna parajalt sitt oli olla otsustasin ta tähelepanu juhtida asjaolule, et ta vahele trügis.. vägagi viisakalt muide. Vastuseks sain aga ülipõlastava pilgu ja soovituse vähem narkotsi panna kuna “Siis võibolla mõistus aduks ümberringi toimuvat ja silmad seletaks paremini”. Kirsiks tordi peal oli see, et ülejäänud tegelased järjekorras olid mutiga umbes samas vanusegrupis ja lisaks tunnustavale mõminale ei pidanud üks härrasmees paljuks ka karmi moega lisamast, et “Daamidega ikka nii võikalt ei käituta”. Ma ei osand selle peale enam midagi mõelda. Mul pole isegi tätokaid ega metalli ihus.. juuksed vbla veidi keskmisest pikemad. Juu mõnele piisab sellestki.

  9. Ehk viitsime, aga praegu ei jõua ma isegi selgelt mõelda, nii et me mõtleme selle peale, kui meil samm sirgem on ja pea enam kogu aeg ringi ei käi.

  10. Jap, see nüüd oli ikka paar head aastat tagasi kui ma keset kuuma suve raskelt angiini haigestusin. Kuna elan üksi siis pole kedagi kes läheks rohtusid tooma. Seeg vapper nagu ma olen, kõndisin pea 40 -se palavikuga apteeki. Kuna mul oli retsept näpus siis selle andsid nad kätte, aga nohurohtu ja imemistablettide pealt ikka kahtlesid väga. Kui ma üritasin selgitada , et ma pole naorkouimas vaid mul on 40-palavikku. Siis ega ikka ei usutud küll. 😀

  11. Tegelikult on isegi see täiesti tavaline, et kui me sõbrannaga käisime süüa ostmas, nahkmantel seljas-ALPid jalas, siis jälitas turvamees meid läbi poe kassani välja. Hääletades olen kuulnud jutte, kuidas natukenegi teistsuguse välimusega inimesed (eriti…musta kandvad) on kohe kirvemõrtsukad, samas pealevõtjad ise on aeg-ajalt olnud tiirased papid, kes loodavad miniseelikus tibi nähes üht korralikku blow-jobi saada jne. Kes keda imelikult peaks vaatama?

    Viru Ülikooli apteegi kohta pole midagi öelda, aga Tartu Raeapteegis vahiti imelikult ka siis, kui ma tahtsin korraga kolme pakki valuvaigisteid osta. 😀

  12. ajakirjanduses ju kogu aeg räägitakse, et kõik noored on narkarid ja noorte joomisprobleem on kohutav. muidugi siis vanaemad võtavad kõike sõnasõnalt ja kujutavad ette, et nii ongi, et noored aint joovad, panevad narkotsi ja peksavad koolis õpetajaid. “meie ajal” ju küll selliseid rõngaid ei kantud ja ilusatest juustevärvidest võis vaid unistada.

  13. Traaaaa! Nüüd ma olen Selline Tädi nagu 17 miljonit ülejäänud eestlast, isased kaasa arvatud.

    Aga ilmselt ongi siis tõsi, et inimesed teevadki välimiku põhjal järeldusi ja ekstreemvälimiku puudumise põhjal samuti. Et kui ei viitsi enesedisainile aega raisata, siis oledki nagu 17 miljonit ülejäänud eestlast, k.a isased ja need 16 miljonit surnut ja vee sündimata isendit, 17.saj isased piibutobidega 159 cm-sed takuhabemed kaasa arvatud.

    Mina otsustan muidugi täiega inimese üle ta auto jms põhjal. Kui keegi ikka näeb välja nagu rullnokk ja vilistab oma bemmi kumme või on parfüüm-odoreeritud pintsaklipslane, siis ei tunne ma temaga piisavat ühisosa, et temaga piisavalt lähedalt suhtlema asuda, et ta tõelist sisemist ilu tundma õppida. Minu viga!

    PS! Kopli liinid ei ole ohtlikud ja seal võib vabalt promeneerida. Olen seal ihuüksi nuga saamata jõlkunud 20 000 eest fotovarustust kaelas ega kardaks seda korrata. Ära tappa saab mind ju siiski vaid üks kord ja kõik muu peale suremise elab inimene üle…

  14. Haha, TEGELIKULT mõtlesin ma pikalt-pikalt, kuidas sind nimetada ja lõpuks otsustasin selle sõna kasuks just seetõttu, et sa eelistad tavaliselt anonüümsust ja ei taha, et sinust otsesõnu räägitakse. Kui ma sind äratuntavalt iseloomustaksin, tunneksid kõik meie ühised tuttavad sind ju ära, eksole. 😀

    Edit:Kala ütles just kõrvalt, et tädi ta vist ei ole, aga tundub, et eit on küll 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.