me me me

Keegi kolmapäeval Tartusse lähev v? Aga täna Tallinnasse?

Mitte ei viitsi hääletada, sest ma olen haige ja nädalavahetus on olnud jube. Lühike ülevaade – laupäeval pidin kolm korda ärkama:

  • et avastada, et koer oksendab,
  • et avastada, et koer on ka hunniku põrandale teinud,
  • et avastada, et aeg on tööle minna.

Selge ju, et selline psühhotrauma nõrgestab immuunsüsteemi, nii et pühapäeval olin haige ja imesin päev otsa köharohtu (mida mulle õnneks veel müüdi – loodusapteegist, ehk siis mingit nõrka kraami, aga asi seegi), et eilne “saame kursatöö õigeks ajaks valmis” maraton vastu pidada. Pidasin. Juba poole nelja ajal hommikul sain magama – ja juba olen taas üleval, et varsti Tallinna poole startida ja loodetavasti kella seitsmeks teatrisse jõuda.

Aga (VALJUSTI lauldes) – SEE KÕIK EI LOE, SEST MA SAIN TEHNILISE TEKSTI TOIMETAMISE ARVESTATUD!!! Ja mõlemad mu senised hinded on A-d. Ma tunnen, et ma olen jõudnud nohikluse uuele tasemele, sest aine edukas sooritus tekitab minus juba orgastilisi tundeid, aga teate mis? – Mulle meeldib see. Nohik olla on änksa. 😉 (Jaa, ma värban hullemini kui kogu homogeneratsioon ja reklaami korras olgu TÜ tudengitele öeldud, et järgmisel semestril on kahtlemata väga huvitav loeng tänapäeva prantsuse kirjandusest)

Ahjaa, kuhu ma jäingi… Õige, ma lähen nüüd riietuma, sest pean hiljemalt paari tunni pärast hääletama minema.

Tsauki!

Pilt on pärit siit.

2 kommentaari “Keegi kolmapäeval Tartusse lähev v? Aga täna Tallinnasse?

  1. Selle tänapäeva prantsuse kirjanduse kohta. Huvitav, kas see “kohustuslik kirjandus” on prantsuse keeles? Kui see on ikka nüüdiskirjandus (vähe tõlgitud) and all…

  2. Ma vaatasin; et kohustusliku kirjanduse nimekiri on selline, nii et tundub, et mõned asjad on jah prantsuse keeles:
    Antonin Artaud, Esseid ja kirju, Perioodika, 1975.
    Antonin Artaud, L’ombilic des limbes, Gallimard, 1997.
    Roland Barthes, Tekstimõnu, Varrak, 2007.
    Samuel Beckett, Õnnelikud päevad ja teisi näidendeid, Perioodika 1969.
    André Breton, Manifestes du surréalisme, Gallimard, 2000.
    Michel Foucault, „Mis on autor”, Vikerkaar, 0234-8160, 14. ak. (2000) nr. 11-12, lk. 156-172.
    Valère Novarina, L’Avant-dernier des hommes, P.O.L, 1997
    Nathalie Sarraute, Kas te kuulete neid?, Perioodika, 1973.
    Jean-Paul Sartre, „Mis on kirjutamine”, Looming, 0134-4536, (2000) nr. 1, lk. 100-115.
    Jean-Paul Sartre, Qu’est-ce que la littérature?, Gallimard, 1997.

    Ma ka ei oska seda nii hästi, aga kavatsen vähemalt esimesse loengusse kohale minna ja vaadata, mis seal räägitakse. Praegu tundub ju ka nii, et proosat ei olegi kohustusliku (ega ka soovitatava) kirjanduse hulgas, see on küll veidi imelik. Eks sel juhul saab end alati maha registreerida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.