Yeah, I´m the Wild Child, baby

Häbi tunnistada, aga sai eile vaadatud sellist tiinekafilmi nagu “Wild Child”. Väga halb ei olnudki, keskpäraseks meelelahutuseks täitsa sobib, kuigi mulle jäi selgusetuks, miks seda arengufilmina vaadeldakse – tibi oli lõpus täpselt samasugune nagu alguses, lihtsalt muutunud oludega kohanenud. Point siis selles, et noor USA tibi, kes issi meelest end piisavalt kenasti üleval ei pea, saadetakse Inglismaale kooli ja kõik see kamm, mis sellega kaasneb. Etteaimatav, lihtsakoeline, aga see-eest õpib päris palju inglisekeelseid väljendeid ja lisaks sain ma huvitava teadmise Uus-Meremaa traditsioonilisest tantsust, mille nende rugbymängijad kuulsaks on teinud. 😀

Kui aga päriselt huvitavat USAst Inglismaale arengufilmi otsida, tasub vaadata hoopis “Green Street Hooligans´i”. Ehk oli asi selles, et plaadikaant kaunistav Frodo nägu mõjus mulle nii, et ma ei oodanud sellest eriti palju, aga lõpuks oli see mulle väga meeldivaks üllatuseks. Elijah suutis oma osa väga hästi välja mängida ja lõpuks oli kohe rõõm näha, kuidas tast See Lahe Tüüp sai. Sealt muidugi erilist meinstriimkomöödiat otsida ei tasu ja teemaks hoopis jalgpallihuligaanid vs viisakas hästikasvatatud noormees, aga lahe oli see ikkagi. Nii et ärge vaadake “”Wild Child´i”, kui te just ei taha oma teismelise tütrega suhteid parandada, vaadake parem seda.

Treilerid on siin: “Wild Child” ja “Green Street Hooligans”.

Advertisements

Palju õnne lahutuse puhul!

Ma ei tea, kuidas see Guy Richie isiklikku elu mõjutanud on, aga fakt on see, et kõik filmisõbrad hõiskasid, kui see hoor Londonist lahkus. Rohkem kui 10 aastat on Guy pehmelt öeldes põhku tootnud ja oma kallil abikaasal selles mängida lasknud ja nüüd, enne veel, kui tint lahutusepaberitele laiali määritud sai, tuli taas välja film, mida lõpuks ometi kannatab  “Lock, stock…´i” ja “Snatchiga” võrrelda ja mis millegi poolest nende varju ei jää.

Jah, ma vaatasin lõpuks ometi “Rocknrolla” ära ja see oli super. Te teate ilmselt niigi, et sitta ma ei reklaami, aga see film oli tõesti kuldaväärt. Süžee pole etteaimatav, pinge on kogu aeg üleval ja nalja saab kah. Ja soundtrack on muidugi kiiduväärt.

Trailer (vaadake julgelt, see ei spoili midagi olulist) on siin.

Mõttetera:“You´ll never sing the same if your teeth ain´t your own.”

P.S. Kui sa oled juba mõnda aega mõelnud, kas tasuks “Spidermani” kolmandat osa vaadata või mitte, siis las ma aitan sind – EI!

Honey, I´m home!

Pfft, sess hakkab lõpule jõudma, viimased korisevad hingetõmbed. Nii, mis meil päevaplaanis on:

  • pugev kiri õppejõule, et ta laseks mul ühe eksami ümber teha, sest arvutimäng segas õppimist – check!
  • suurepärane essee teemal “Valge printsessi nägemus räpastest pärismaalastest” – check!
  • ettekande valmistamine teemal “Minu interdistsiplinaarne identiteet” (7 lk) – Möh?
  • rootsi keele eksam – seda ma isegi oskan, nii et ilmselt check!

Nüüd on vaja veel ainult stipendiumitaotlus ära vormistada ja rahalaeva ootama jääda. Aga ma ei tegele ainult kooliga, oh ei! Lisaks olen aega sisustanud ka ühiskondlikult kasuliku tegevusega – eile käisime näiteks Pärmivabrikus põrandaid pesemas, et meil ka edaspidi seal üritusi lubataks korraldada. Nii et punkarid, kes mind loevad, võivad meelde jätta, et järgmine kord olete kõik vahetusjalatsitega. Tanksaapad jäävad ukse taha. Ebameeldivuste vältimiseks serveeritakse baaris ainult teed ja küpsiseid.

Kohtumiseni!

Pilt on pärit siit.

Tahad ennast taibukamana tunda?

Mõtle näiteks selle peale, et sina ei ole (VEEL) bussijuhina suvalisi inimesi hullude pähe kinnisesse haiglasse viinud.  😀 Jah, te saite õigesti aru, Darwini auhinnad on jagatud – vähemalt juutuubi variandis. Mina igatahes unustasin kohe, et rootsi keel on õppimata ja tunnen end lausa keenjusena* (rõvedalt irvitava ja samal ajal kopse välja rögiseva keenjusena, aga siiski). Esimene video on neile, kes lugeda oskavad, teine rõõmustab ka neid, kes nii kaugele veel jõudnud ei ole.

* Perekoolis pole käind, elu pole näind, ehk küünetehnikute kirjatehnika…

when reality bites like pitbull fights

Otsustasin vigina asendada ühe asjaliku mõtteteraga, mille ma ühest blogist leidsin:

Whatever you give a woman, she will make greater.If you give her sperm, she´ll give you a baby. If you give her a house, she´ll give you a home. If you give her groceries, she´ll give you a meal. If you give her a smile, she´ll give you her heart. She multiplies and enlarges what is given to her.

So, if you give her any crap, be ready to receive a ton of shit.

Ja nii ongi, arvestage sellega raisk.

Pilt on pärit siit.

Haha, mulle meeldivad ka luuletused

Ma tavaliselt ei ole eriline luulefänn, aga üks Heiki Vilepi luuletus, mida Wild hiljuti ühes blogis näitas, on mulle nii meeldima hakanud, et tahaks kohe siiagi üles panna.

Naeran iseenda naeru

naeran kuni tõmblen maas

tuigun pisarates ringi –

millal ikka jälle saab

naeran

kuni jääb vaid irve

näitamisest kange keel

kord on rõõm vaid vee peal virve…

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

kuni naeran

elan veel

Isamaaliste laulude uus (kuradima naljakas) tulemine

Täna on mul siin kohe kaks hittlugu. Esimene neist on “Kui raske Eestis olla” – ma arvan, et see oli mu isa, kes mulle kunagi sellest rääkis, aga ma ei teadnud, et see nii laia levikuga on. Tegelikult päris naljakas. Konkreetse variandi panen siia selle pärast, et siin on eestikeelsed supakad, nii saavad kõik aru.

Ja kui sai juba isamaalisi laule jagama hakatud, siis veel üks, mis Pronksiöö ajal järsku populaarsust kogus – see tegelikult küll päris isamaaline ei ole, aga räägib samuti Eesti elust, Mihkel Raua stiilis. Ütlen kohe ära, et mõlemad autorid räägivad tegelikult eesti keelt väga hästi ja erinevalt mõnedest kommentaatoritest, kellel tundub palk perses olevat, evivad ka teatavat huumorimeelt.

  • Rubriigid