movies

Yeah, I´m the Wild Child, baby

Häbi tunnistada, aga sai eile vaadatud sellist tiinekafilmi nagu “Wild Child”. Väga halb ei olnudki, keskpäraseks meelelahutuseks täitsa sobib, kuigi mulle jäi selgusetuks, miks seda arengufilmina vaadeldakse – tibi oli lõpus täpselt samasugune nagu alguses, lihtsalt muutunud oludega kohanenud. Point siis selles, et noor USA tibi, kes issi meelest end piisavalt kenasti üleval ei pea, saadetakse Inglismaale kooli ja kõik see kamm, mis sellega kaasneb. Etteaimatav, lihtsakoeline, aga see-eest õpib päris palju inglisekeelseid väljendeid ja lisaks sain ma huvitava teadmise Uus-Meremaa traditsioonilisest tantsust, mille nende rugbymängijad kuulsaks on teinud. 😀

Kui aga päriselt huvitavat USAst Inglismaale arengufilmi otsida, tasub vaadata hoopis “Green Street Hooligans´i”. Ehk oli asi selles, et plaadikaant kaunistav Frodo nägu mõjus mulle nii, et ma ei oodanud sellest eriti palju, aga lõpuks oli see mulle väga meeldivaks üllatuseks. Elijah suutis oma osa väga hästi välja mängida ja lõpuks oli kohe rõõm näha, kuidas tast See Lahe Tüüp sai. Sealt muidugi erilist meinstriimkomöödiat otsida ei tasu ja teemaks hoopis jalgpallihuligaanid vs viisakas hästikasvatatud noormees, aga lahe oli see ikkagi. Nii et ärge vaadake “”Wild Child´i”, kui te just ei taha oma teismelise tütrega suhteid parandada, vaadake parem seda.

Treilerid on siin: “Wild Child” ja “Green Street Hooligans”.

movies

Palju õnne lahutuse puhul!

Ma ei tea, kuidas see Guy Richie isiklikku elu mõjutanud on, aga fakt on see, et kõik filmisõbrad hõiskasid, kui see hoor Londonist lahkus. Rohkem kui 10 aastat on Guy pehmelt öeldes põhku tootnud ja oma kallil abikaasal selles mängida lasknud ja nüüd, enne veel, kui tint lahutusepaberitele laiali määritud sai, tuli taas välja film, mida lõpuks ometi kannatab  “Lock, stock…´i” ja “Snatchiga” võrrelda ja mis millegi poolest nende varju ei jää.

Jah, ma vaatasin lõpuks ometi “Rocknrolla” ära ja see oli super. Te teate ilmselt niigi, et sitta ma ei reklaami, aga see film oli tõesti kuldaväärt. Süžee pole etteaimatav, pinge on kogu aeg üleval ja nalja saab kah. Ja soundtrack on muidugi kiiduväärt.

Trailer (vaadake julgelt, see ei spoili midagi olulist) on siin.

Mõttetera:“You´ll never sing the same if your teeth ain´t your own.”

P.S. Kui sa oled juba mõnda aega mõelnud, kas tasuks “Spidermani” kolmandat osa vaadata või mitte, siis las ma aitan sind – EI!

hooker

Honey, I´m home!

Pfft, sess hakkab lõpule jõudma, viimased korisevad hingetõmbed. Nii, mis meil päevaplaanis on:

  • pugev kiri õppejõule, et ta laseks mul ühe eksami ümber teha, sest arvutimäng segas õppimist – check!
  • suurepärane essee teemal “Valge printsessi nägemus räpastest pärismaalastest” – check!
  • ettekande valmistamine teemal “Minu interdistsiplinaarne identiteet” (7 lk) – Möh?
  • rootsi keele eksam – seda ma isegi oskan, nii et ilmselt check!

Nüüd on vaja veel ainult stipendiumitaotlus ära vormistada ja rahalaeva ootama jääda. Aga ma ei tegele ainult kooliga, oh ei! Lisaks olen aega sisustanud ka ühiskondlikult kasuliku tegevusega – eile käisime näiteks Pärmivabrikus põrandaid pesemas, et meil ka edaspidi seal üritusi lubataks korraldada. Nii et punkarid, kes mind loevad, võivad meelde jätta, et järgmine kord olete kõik vahetusjalatsitega. Tanksaapad jäävad ukse taha. Ebameeldivuste vältimiseks serveeritakse baaris ainult teed ja küpsiseid.

Kohtumiseni!

Pilt on pärit siit.

Uncategorized

Tahad ennast taibukamana tunda?

Mõtle näiteks selle peale, et sina ei ole (VEEL) bussijuhina suvalisi inimesi hullude pähe kinnisesse haiglasse viinud.  😀 Jah, te saite õigesti aru, Darwini auhinnad on jagatud – vähemalt juutuubi variandis. Mina igatahes unustasin kohe, et rootsi keel on õppimata ja tunnen end lausa keenjusena* (rõvedalt irvitava ja samal ajal kopse välja rögiseva keenjusena, aga siiski). Esimene video on neile, kes lugeda oskavad, teine rõõmustab ka neid, kes nii kaugele veel jõudnud ei ole.

* Perekoolis pole käind, elu pole näind, ehk küünetehnikute kirjatehnika…

me me me

when reality bites like pitbull fights

Otsustasin vigina asendada ühe asjaliku mõtteteraga, mille ma ühest blogist leidsin:

Whatever you give a woman, she will make greater.If you give her sperm, she´ll give you a baby. If you give her a house, she´ll give you a home. If you give her groceries, she´ll give you a meal. If you give her a smile, she´ll give you her heart. She multiplies and enlarges what is given to her.

So, if you give her any crap, be ready to receive a ton of shit.

Ja nii ongi, arvestage sellega raisk.

Pilt on pärit siit.

art · literature

Haha, mulle meeldivad ka luuletused

Ma tavaliselt ei ole eriline luulefänn, aga üks Heiki Vilepi luuletus, mida Wild hiljuti ühes blogis näitas, on mulle nii meeldima hakanud, et tahaks kohe siiagi üles panna.

Naeran iseenda naeru

naeran kuni tõmblen maas

tuigun pisarates ringi –

millal ikka jälle saab

naeran

kuni jääb vaid irve

näitamisest kange keel

kord on rõõm vaid vee peal virve…

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

kuni naeran

elan veel

Uncategorized

Isamaaliste laulude uus (kuradima naljakas) tulemine

Täna on mul siin kohe kaks hittlugu. Esimene neist on “Kui raske Eestis olla” – ma arvan, et see oli mu isa, kes mulle kunagi sellest rääkis, aga ma ei teadnud, et see nii laia levikuga on. Tegelikult päris naljakas. Konkreetse variandi panen siia selle pärast, et siin on eestikeelsed supakad, nii saavad kõik aru.

Ja kui sai juba isamaalisi laule jagama hakatud, siis veel üks, mis Pronksiöö ajal järsku populaarsust kogus – see tegelikult küll päris isamaaline ei ole, aga räägib samuti Eesti elust, Mihkel Raua stiilis. Ütlen kohe ära, et mõlemad autorid räägivad tegelikult eesti keelt väga hästi ja erinevalt mõnedest kommentaatoritest, kellel tundub palk perses olevat, evivad ka teatavat huumorimeelt.

Uncategorized

Uus aasta ei tõota sittagi head

Mul on tunne, et mind jälgitakse ja nad teavad minu kohta kõike. Üks neist on isegi mulle horoskoobi kirjutanud:

Sõnn on terve aasta teistele naeruks. Kui sind juba koolis või tehnikumis narriti ehk pommiti, siis tuleks kaaluda nimemuutust, ilukirurgi sekkumist või koguni pagulusse minemist. Kõige parem on kolida mõnda islamiriiki, kus kantakse kaltsu molli ees. Midagi paha Sõnnile küll ei tehta, aga jalaga tagumikku saate nii veebruaris kui juunis.

Kivisildnik muidugi, kes siis veel.

Pilt on pärit siit.

hooker

Appi, sa oled REIDIS vä??!!

Lugesin täna ühe Marise blogist arutelu (või hoopis kriitikat?) selle üle, millised pildid inimestel orkutis on – autor oli selgel seisukohal, et see, kui teistele näidatakse pilte, kus inimene on kena ja õnnelik (või oma lähedastega koos), on see enese afišeerimine, mis omakorda on väga-väga paha ja ebameeldiv asi. See jätab muidugi “normaalsetele inimestele” kaks varianti – üldse mitte fotosid lisada või panna üles pildid, kus inimene näeb võimalikult kole ja õnnetu välja. Nö vastukaaluks peavoolule. Kui ei tea, mis on kole, võib seda lugeda Perekoolist, aga märksõnad on laialiläinud meik, stringid või nabarõngas pekipolstris, karvapuhmas bikiini vahelt piilumas jne (kaks viimast on Perekooli iganädalased lemmikteemad). See oleks piisavalt sügavamõtteline.

Tundub veidi radikaalne seisukoht, eksole? Teema äratas mu tähelepanu aga seetõttu, et mul on viimasel ajal olnud palju kokkupuuteid teisipidiste radikaalidega. Ehk siis inimestega, kes küsivad minu käest siira ehmatusega:”Appi, kas sul on tõesti IKKA VEEL reidis ka konto vä???!!! Kas sa ei tea, et NORMAALSED INIMESED on juba AMMU Orkutis???!!!” Ehk siis mõned inimesed (kusjuures imelikul kombel pea alati mehed, aga see võib olla tingitud ka sellest, et 15 aastasi tibidest tiinekaid, kes samuti sellist juttu ajada võiksid, mu tutvusringkonnas eriti ei ole) juhivad mu tähelepanu sellele, et kuskil elutsevat mingi Normaalne Inimene (mul on kuri kahtlus, et ta on umbes nagu Lumeinimene), kelle järgi me kõik oma samme peaksime seadma. Igatahes on orkuti ülemuslikkust põhjendatud eelkõige kahe väitega – rate olevat pinnapealne ja tittedele. Ehk siis Orkutis tissinäitamine, igal nädalal uute piltide lisamine ja teiste piltide kommenteerimine ei ole pinnapealne, aga sama asi Reidis on metsikult leim ja häbiväärne ning seda häbi ei vähenda ka see, kui konkreetne inimene üldse säärt ei näita ja kedagi ei kommenteeri – mina näiteks kasutan mõlemat portaali just seetõttu, et mõned vanad tuttavad on ainult ühes neist ja vahel on vaja kellegi uut telefoninumbrit leida vms. Olen vastu öelnud, et misasja, normaalsed inimesed on hoopis Facebook´s, aga nii peenest huumorist ei saa need inimesed aru, vaatavad mind nagu ilmaimet ja räägivad hiljem oma sõpradele, et Rents on ikka natuke lollakas.

Loo moraal: lausa uskumatu, millest kõigest on võimalik staatuse sümbol teha ja kuidas virtuaalkäitumine on samuti muutunud hooajakaubaks – eelmisel hooajal rate, sel orkut, järgmisel facebook ja nii see eluke veereb. Kes rongist maha jääb või jaamagi ei viitsi tulla, võib kohe metsa elama minna. 😀

Pilt on pärit siit.

me me me

LORD, HE IS GOOD!!!

Ja seekord mõtlen ma seda tõsiselt. Mul on viimasel ajal liiga palju vaba aega käes ja ma ei saa seda ometi asjalikult sisustada ning näiteks eksamiteks õppimisega tegeleda – education is for wussies. Seetõttu olen ma vaadanud filme, lugenud raamatuid ja nüüd, nüüd jõudis lõpuks ometi tunnen ma, et olen tõelise õnne läteteni jõudnud. Nimelt olen ma suur adventure-mängude fänn ja juba vähemalt viis aastat ei ole ma leidnud ühtki uut tõeliselt head puhast selle stiili mängu – nüüd on ju moes neid role-playga segada, et paremini massidele peale minna. Noh, umbes nii, et tehakse ühepajatoitu, et nii supi- kui praesõbrad rahul oleksid, aga tegelikult pole ei liha ega kala. Lisaks on viimase aja mängud kõik rõhunud reaalsusele, mitte ilule, mina aga eelistan mänge mis on ilusad nagu multikad. Seetõttu on siiani mu vaieldamatuteks lemmikuteks olnud Simon the Sorcerer, Monkey Island (mille neljas osa mul hoopis mängimata on ununenud) jms.

Aga nüüd, aga NÜÜD, lugesin ma eksloikami blogist Vampyre Story´st ja selle muidugi kärmelt ka endale tõmbasin. Oh, see on hea, ma ei oska isegi seletada, kui hea see täpselt on. Ütleme nii, et point and click on LÕPUKS OMETI tagasi. Loomulikult 3D-s, aga see on ilus, väga ilus. Ja see süžee – vampiir Mona (pildil muidugii vasakpoolne) tahab lossist põgeneda, et minna tagasi Pariisi ja saada ooperilauljaks (USA kombe kohaselt on rahvale näidataval Euroopa kaardil muidugi kõrvuti kaks saart, Prantsusmaa ja Draxsilvaania – haridus massidesse, eks ole 😀 ) ning sellel teel aitab teda ta truu nahkhiir Froderick (ja loomulikult mina). Kvaliteet ja üldmulje pole muidugi üllatavad, kui arvestada sellega, et mängu tegijad on endised LucasArtsi töötajad, kellelt ka Monkey Islandi seeriad tulnud on.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on minu enda kuri hing – õigus oli sellel, kes ütles, et iseennast on kõige raskem võita. Iga kord, kui ma sellist mängu alustan, luban ma endale, et seekord ma walktrough´d ei kasuta, kuid ühel hetkel, kui ma ise lahendust leida ei suuda, ma murdun ning sellest hetkest alates jäängi iga väikese viperuse puhul sealt abi otsima. Siiani suutsin ma vastu panna, nurusin ainult loikamilt, vabandust, eksloikamilt vihjeid (“ütle, kas see on normaalne, et ma siiani seda lillepoti asja selgeks pole saanud?”) ja sain peaaegu et oma jõududega üsna kenasti hakkama, aga nüüdseks olen ikka punktis, kus enam suurt midagi peale ei oska hakata. Aga ei, ma olen neist tugevam, ma ei anna nii kergesti alla.

Varsti on õnneks Tallinnasse minek, pole eriti aega oma pead vaevata.

Pilt on pärit siit.