me me me

Sa räägid võõrat keelt

Kultuurilised erinevused on ikka imelikud asjad. Olen siin varem ka “oma” türklasest rääkinud – sellest, kes ei ole pervert ja on küll moslem, kuid väga liberaalne, umbes nagu meie kristlased, kes tegelikult kunagi kirikus ei käi. Ja ta tõesti ON väga liberaalne, joob õlut ja peab koera, see juba ütleb mõndagi. Nii et enamasti mõtlen ma tast kui tavalisest sakslasest ja paar päeva tagasi oleksin peaaegu toolilt maha kukkunud, kui mu mees jutuks tuli ja mu rahvusvaheline sõber siiras üllatuses päris:

Aga kuidas sa koolis käia saad, kui sa abielus oled???”

Mis ma ikka sellisele küsimusele vastata oskan, ütlesin lihtsalt, et ega abieluinimesed tervet päeva ka seksiga ei sisusta. Üldises plaanis on ta aga siiski ääretult objektiivne ja suudab isegi oma ajalugu erapooletu pilguga vaadata. See viimane tundub noorte türklaste hulgas üsna haruldane olevat. Üks lühike näide: hiljuti tuli ühes muusikafoorumis jutuks SOAD ja noor türklane teatas tuliselt, et vihkab seda bändi, sest bändi liikmed vihkavad türklasi. See on muidugi üsna õige, sest SOADi kontserditel olid uste kohal sildid, kust võis lugeda, et koertele ja türklastele on sissepääas keelatud, aga selle juured peituvad selles, et muusikud nõuavad Türgilt Armeenias toimunud genotsiidi tunnistamist. Noor türklane jagas aga selle väite peale kohe oma koolist õpitud tarkust – seda genotsiidi polegi tegelikult kunagi toimunud, armeenlased elasid lihtsalt Türgi territooriumil, ei osanud end üleval pidada ja viidi seetõttu teise kohta. See, et mõned neist teekonnal haigestusid ja surid, on muidugi väga kurb, kuid lihtsalt õnnetu juhus. Kõigile eestlastele, kes teavad mõnda inimest, keda on püüdlikkuse eest auhinnatud pikaajalise turismireisiga Siberisse, on see muidugi ilmselge, teame teisigi rahvaid, kelle õppekava samasuguseid pärle sisaldab. Siiski on lausa uskumatu, kui vastuolulised erinevad “põhitõed” olla võivad.

Ajalugu on kõigest üks raamat ja raamatud ei põle. Nii need sajad valmiskirjutatud ajalood üksteise vastu hõõruvadki, kuni kuskil jälle mõni leek lahvatab.

Todays song: Sick Inside (Kamikaze Queens)

Pilt on pärit siit.

literature · me me me

Täitmata jäänud unistustest

Meil kõigil vist on mõned. Ja neile mõtlemine tundub mingis vanuses ja mingil hetkel kõigi eestlaste pärisosaks olevat – juba selle pärast, et erinevalt mõnest riigist, ei saa endiste nõuka riikide elanikud sugugi mitte ainult iseend või saatust süüdistada. Ka mul on suguvõsas inimesi, kes pole kunagi partei liikmed olnud, seega on ka minu pere üks paljudest, kes on sellega lähedalt kokku puutunud. Keegi ei varjanudki omal ajal seda, et just mu vanaisa parteitus on üheks põhjuseks, miks mu isa kunagi merekooli sisse ei saa, tuttavale, kelle isa oli ohvitser, aga vale ohvitser, öeldi suisa otse, et pole mõtet ülikooli pabereid andagi. Kunagi mõtlesin, et sellised asjad on minevikku vajunud, aga iga vana on ükskord jälle uus – eelmisel kevadel kuulsin, et Miina Härma sisseastumiskatsetel pidi muuhulgas kirja panema ka vanemate ametid. Mis tähendab, et kui peaministri ja lüpsja lapsed võrdse punktisumma saavad, ei hakata ilmselt kulli ja kirja viskama, et otsustada, kumb edasi pääseb.

Kuna minu elu on siiani olulistes aspektides sotsiaalsest ebaõiglusest puutumata olnud, ei mõtle ma tavaliselt sellistele asjadele, aga eile lugesin ka mina lõpuks Mihkel Raua porina läbi ja see tõmbas paratamatult sellele tähelepanu. Arvustusi on selles raamatust iga päev blogipuus vähemalt üks, nii et pikalt ma sellest rääkima ei hakka, aga iga kord, kui toodi sisse uus tegelane, tutvustati kohe ka tema elitaarset tausta, lihtsalt edukaid oli teoses (ja tollases elus) väga vähe.

Elitaarne taust tähendab antud kontekstis muidugi seda, et tegelase vanemad olid valmis iga päev juba hommikukohvi kõrvale õiget perset lakkuma ja olid seega võitnud kõrgema poolehoiu – mistõttu nad võisid elada näiteks Kirjanike Majas või taotleda erinevaid toetusi või panna kas või oma lapsed sellesse elitaarsesse 7. keskkooli, millest Mihkelgi jutustab. 7 keskkool oli tollal võrreldav Treffneriga, andis väga hea hariduse ja sealt pärinevad suures osas meie praegused poliitikud, ärimehed ja kultuuritegelased. See seletab ehk tänapäeva noortele, miks praegu on tüüri juures enamuses endised kommunistid või nende järeltulijad – selle nimi on kultuuriline järjepidevus ja ka demokraatlikes tingimustes läheb vähemalt paar põlvkonda, enne kui hakkavad peale kasvama ka teistest oludest pärinevad haritud noored, kelle vanematel polnud varem lihtsalt võimalik karjääri teha või kas või ülikooli õppima pääseda. Oleks ainult rohkem demokraatiat…

Selle kõrval on kurb vaadata, et Mihkel, kellele õigesse perre sündimine kõik võimalused kuldkandikul ette kandis, tundub veidi kurvastavat selle pärast, et ta oma valikutega asja perse keeras ja (oma sõnul) andekuse joomise peale ära raiskas. Kohati üritab ta küll jätta muljet, et joomine on sellises seltskonnas paratamatu, aga ega ta seda vist tegelikult ise ka ei usu – ka mina olen hipi- ja pungiringkondade pideva vine all olevates seltskondades piisavalt ringi liikunud, et näha, kuidas mõned on end tänaseks põhja joonud, mõned aga mitte. Igaüks teeb oma valikud.

Tegelikult on Mr. Lawrence minu jaoks alati tema parim bänd olnud. Kui ma seda esimest korda raadiost kuulsin, ei saanud ma isegi aru, et see eesti bänd on ja see oli tollase muusika taset arvestades ikka väga kõva sõna. Nii et tuli ikka kaine peaga ka sealt torust midagi asjalikku. 😉

Ja et ei oleks mingit kobinat, tervitan kõiki, kes mind tunnevad ja neile, kes päris tõprad ei ole, soovin head uut aastat!

Pilt on pärit siit.