literature · me me me

Täitmata jäänud unistustest

Meil kõigil vist on mõned. Ja neile mõtlemine tundub mingis vanuses ja mingil hetkel kõigi eestlaste pärisosaks olevat – juba selle pärast, et erinevalt mõnest riigist, ei saa endiste nõuka riikide elanikud sugugi mitte ainult iseend või saatust süüdistada. Ka mul on suguvõsas inimesi, kes pole kunagi partei liikmed olnud, seega on ka minu pere üks paljudest, kes on sellega lähedalt kokku puutunud. Keegi ei varjanudki omal ajal seda, et just mu vanaisa parteitus on üheks põhjuseks, miks mu isa kunagi merekooli sisse ei saa, tuttavale, kelle isa oli ohvitser, aga vale ohvitser, öeldi suisa otse, et pole mõtet ülikooli pabereid andagi. Kunagi mõtlesin, et sellised asjad on minevikku vajunud, aga iga vana on ükskord jälle uus – eelmisel kevadel kuulsin, et Miina Härma sisseastumiskatsetel pidi muuhulgas kirja panema ka vanemate ametid. Mis tähendab, et kui peaministri ja lüpsja lapsed võrdse punktisumma saavad, ei hakata ilmselt kulli ja kirja viskama, et otsustada, kumb edasi pääseb.

Kuna minu elu on siiani olulistes aspektides sotsiaalsest ebaõiglusest puutumata olnud, ei mõtle ma tavaliselt sellistele asjadele, aga eile lugesin ka mina lõpuks Mihkel Raua porina läbi ja see tõmbas paratamatult sellele tähelepanu. Arvustusi on selles raamatust iga päev blogipuus vähemalt üks, nii et pikalt ma sellest rääkima ei hakka, aga iga kord, kui toodi sisse uus tegelane, tutvustati kohe ka tema elitaarset tausta, lihtsalt edukaid oli teoses (ja tollases elus) väga vähe.

Elitaarne taust tähendab antud kontekstis muidugi seda, et tegelase vanemad olid valmis iga päev juba hommikukohvi kõrvale õiget perset lakkuma ja olid seega võitnud kõrgema poolehoiu – mistõttu nad võisid elada näiteks Kirjanike Majas või taotleda erinevaid toetusi või panna kas või oma lapsed sellesse elitaarsesse 7. keskkooli, millest Mihkelgi jutustab. 7 keskkool oli tollal võrreldav Treffneriga, andis väga hea hariduse ja sealt pärinevad suures osas meie praegused poliitikud, ärimehed ja kultuuritegelased. See seletab ehk tänapäeva noortele, miks praegu on tüüri juures enamuses endised kommunistid või nende järeltulijad – selle nimi on kultuuriline järjepidevus ja ka demokraatlikes tingimustes läheb vähemalt paar põlvkonda, enne kui hakkavad peale kasvama ka teistest oludest pärinevad haritud noored, kelle vanematel polnud varem lihtsalt võimalik karjääri teha või kas või ülikooli õppima pääseda. Oleks ainult rohkem demokraatiat…

Selle kõrval on kurb vaadata, et Mihkel, kellele õigesse perre sündimine kõik võimalused kuldkandikul ette kandis, tundub veidi kurvastavat selle pärast, et ta oma valikutega asja perse keeras ja (oma sõnul) andekuse joomise peale ära raiskas. Kohati üritab ta küll jätta muljet, et joomine on sellises seltskonnas paratamatu, aga ega ta seda vist tegelikult ise ka ei usu – ka mina olen hipi- ja pungiringkondade pideva vine all olevates seltskondades piisavalt ringi liikunud, et näha, kuidas mõned on end tänaseks põhja joonud, mõned aga mitte. Igaüks teeb oma valikud.

Tegelikult on Mr. Lawrence minu jaoks alati tema parim bänd olnud. Kui ma seda esimest korda raadiost kuulsin, ei saanud ma isegi aru, et see eesti bänd on ja see oli tollase muusika taset arvestades ikka väga kõva sõna. Nii et tuli ikka kaine peaga ka sealt torust midagi asjalikku. 😉

Ja et ei oleks mingit kobinat, tervitan kõiki, kes mind tunnevad ja neile, kes päris tõprad ei ole, soovin head uut aastat!

Pilt on pärit siit.

4 kommentaari “Täitmata jäänud unistustest

  1. teades ja tundes nii seda ‘rauaaega’ kui neid inimesi, ytlen ausalt: mihkel … paneb paksult värvi ja vahel on suisanihkes. see just ongi, mis , kui verbaalne lausnõmetsemine välja arvata, minu silmis selle “teose” täiega nullib.
    Raual on mingi vimm sees, pettumus, kibestumus ja võimalik, et ka vastutulemine teatud publikule. menu ja myygiedu nimel.

  2. Seda on ka raamatut lugedes aru saada, seda enam, et mõned sellest nimekirjast on ka minu tuttavad (ilmselt oskab pea iga selle ringkonna inimene raamatust vähemalt ühe tuttava leida), lisaks veel see, et raamatutes räägitakse ikka värvikamatest lugudest, mis neist igavatest (mis tegelikult põhimassiks on) ikka rääkida, aga hierarhia ja võimaluste osas annab see siiski üsna ausa pildi – kui tol ajal vanemaid polnud (või olid suisa “valed” vanemad), polnud eriti ka võimalusi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.