movies

Slumdog Millionaire (filmiarvustus)

Kurat, mul on varsti juba filmiblogi, aga see on lihtsalt taas kord selline film, et seda lihtsalt peab kiitma. Ja kui te mind ei usu, siis mõni on selle filmi kohta öelnud isegi nii:

What I feel for this movie isn´t just admiration, it´s mad love.

Ja mina tunnen täpselt seda sama. Tõesti uskumatu, ma pole juba ammu ühelegi filmile niimoodi kaasa elanud. Ma sõna otseses mõttes istusin pöidlad ristis kuvari ees ja hoidsin hinge kinni.

Milles siis point on? Kas te teate maailmakuulsat telesaadet “Kes tahab saada miljonäriks”? Muidugi teate, kõik teavad. Kui tõenäoliseks te peate seda, et tuleb tänaval kasvanud tatt, kes pole ühtki klassi lõpetanud ja võidab 500 000 krooni? Ilmselt mitte eriti, eksole. Indias on tänavalapsi (ehk slumdog´e) tunduvalt rohkem, aga isegi seal ei peeta seda eriti tõenäoliseks, mistõttu Jamal, kes on mängleva kergusega 10 miljonit ruupiat võitnud, hetkega kogu riigi tähelepanu keskmesse satub ja peab enne viimasele küsimusele vastamist selgitama, kust tema teadmised pärinevad – ja “peab” ei tähenda antud kontekstis sugugi mitte kohaliku Hannes Võrno verbaalset togimist, vaid korralikku füüsilist vägivalda. Lugu, mille Jamal räägib, on igatahes vaatamist väärt, aga ärge lootkegi, et ma midagi spoilima hakkan. 😉

Ütlen ainult niipaljukest, et mina lähen seekord lahkeks ja annan kümme punkti ära – muidu oleks üheksa andnud, aga juba see, et indialased suutsid end tagasi hoida ja traditsioonilist laulu/tantsusaadet ei tulnud kannatada, annab punkti juurde.

P.S. Ilmselt märkasite, et ma ei pannud siia viidet treilerile – ja ei panegi, kuigi see juutuubis olemas on, sest see on täielik spoiler. Ja uskuge mind, selle filmi puhul on parem vaatamist puhta lehena alustada, eelootus võib kõik ära rikkuda. Ja kuigi tegu on indialastega, on kogu tegevus väga korralikus inglise keeles, üksikute maakeelsete lisanditega – ikkagi koloniaalmaa.

me me me

Ei, need muutused ei ole aastavahetusega seotud. See oleks liiga väikekodanlik.

Vaheajal on olnud veidi rohkem aega asjade üle järele mõelda ja selle tulemusena otsustasin oma elus mõned muudatused teha. Laiemat avalikkust puudutab neid ilmselt ainult üks – arvan, et on aeg ilublogi kinni panna. Alguses oli lõbus ja naljakas, seejärel tekkis mingi kummaline kohusetunne, sest mõned inimesed tõesti ootasid uusi postitusi ja lõpuks olid seal ainult hambad ristis tehtud hambutud naljad. Kõigil on palju oma tegemisi ja mul ei ole hetkel ei viitsimist ega tahtmist mingit taset hoida – ilmselt on püsilugejad niigi teatavat allakäiku märganud. Sellest kirjutan pikemalt siin.

Ülejäänud otsused puudutavad pigem isiklikku elu. Näiteks olen ma siiani terve baka ja ka viimase semestri pingutanud nagu hull, et saada oma põnevale erialale lisaks ka midagi, millega oleks tulevikus võimalik elatist teenida. Mitte et ma kurdaks, mul on isegi väga hea meel, et ma ühe bakaga põhimõtteliselt 2 haridust sain, aga otsustasin edaspidi pühenduda ainult erialale, mis mind tegelikult huvitab. Nii jääb mul järgmisel semestril tunduvalt rohkem aega üle, et tegeleda asjadega, mis mind tegelikult huvitavad. Näiteks prantsuse keele õppimisega ja kirjutamisega. Aga kuna minu meelest on ilgelt igav, kui keegi blogis on “põnevast” nohikuelust räägib, siis sellega ma teid rohkem ei tüüta. Lihtsalt tahtsin selle blogiasja varakult kirja panna, et fännid jõuaksid mõttega harjuda.

Ahjaa, kirjutasime eile Maarjaga K bändile tunni ajaga punklaulu. Ma ütlen seda küll ise, aga minu meelest on sellel hitipotentsiaali ja ma ei kahtlegi, et varsti lastakse seda MTV-s. Kuna laulu pealkiri on “Tuss ja tissid”, kuulete te küll ilmselt varianti “Piiks ja piiks” või siis “wuss ja missid”, aga siiski.

Pilt on pärit siit.