art · literature

Haha, mulle meeldivad ka luuletused

Ma tavaliselt ei ole eriline luulefänn, aga üks Heiki Vilepi luuletus, mida Wild hiljuti ühes blogis näitas, on mulle nii meeldima hakanud, et tahaks kohe siiagi üles panna.

Naeran iseenda naeru

naeran kuni tõmblen maas

tuigun pisarates ringi –

millal ikka jälle saab

naeran

kuni jääb vaid irve

näitamisest kange keel

kord on rõõm vaid vee peal virve…

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

kuni naeran

elan veel

Uncategorized

Isamaaliste laulude uus (kuradima naljakas) tulemine

Täna on mul siin kohe kaks hittlugu. Esimene neist on “Kui raske Eestis olla” – ma arvan, et see oli mu isa, kes mulle kunagi sellest rääkis, aga ma ei teadnud, et see nii laia levikuga on. Tegelikult päris naljakas. Konkreetse variandi panen siia selle pärast, et siin on eestikeelsed supakad, nii saavad kõik aru.

Ja kui sai juba isamaalisi laule jagama hakatud, siis veel üks, mis Pronksiöö ajal järsku populaarsust kogus – see tegelikult küll päris isamaaline ei ole, aga räägib samuti Eesti elust, Mihkel Raua stiilis. Ütlen kohe ära, et mõlemad autorid räägivad tegelikult eesti keelt väga hästi ja erinevalt mõnedest kommentaatoritest, kellel tundub palk perses olevat, evivad ka teatavat huumorimeelt.