Üle oma varju ikka ei hüppa

Tulin veidikeseks maale närve puhkama, seda enam, et linnas midagi väga toredat ilmselt ootamas ei ole. Koerad on muidugi sillas, sest kõik kohad on jälle lund täis ja pole midagi mõnusamat kui lumes sumpamine. Aga mõni ei taha sugugi aru saada, et teistel on temaga võrreldes teatavad kasvust ja karvastruktuurist tingitud eelised – nii et sugulaste kökats (jah, Mnc, sa ei pea küsima, ta ON koer) üritas paaniliselt minu beebidega sammu pidada. Tulemused on pildi pealt näha. Kui hoolega vaadata, on näha, et tal on käppade ümber lumepallid – lõpuks ei saanud ta isegi normaalselt kõndida ja tuli süles tuppa tassida. 😀 Aga ise oli ta muidugi väga rahul, ikka tore ju, kui saad suurte poiste/tüdrukutega mängida. 😉

Advertisements

Kas järgmiseks kaebame Google´i kohtusse?

Olen väga suure huviga jälginud Piraadilahe vastu suunatud kohtuasja (eesti keeles kajastab seda Larko) – kui nad süüdi mõistetaks, tähendaks see, et keegi ei üritagi enam varjata, et kohut mõistab raha, mitte seadused. Lisaks saaks see otsus murranguliseks, ajajärgul, kus kõik teavad, et autor on surnud, ei saa selline otsus jääda tagajärgedeta. Ma ei mõtle ainult seda, et süüdistajate veebilehed olid “juhuslikult” maas, kuni süüdistatavad palusid fännidel veidi tagasi tõmmata, vaid ka seda, et ajad on muutunud ja need, kes muutusi vastu võtta ei taha, saavad need paratamatult oma õuele.

Seletan arvutivõhikutele veidi seda, milles protsess üldse seisneb. Nimelt on Pirate Bay kodulehel viited torrentitele. Inimesed leiavad torrenti selle saidi kaudu üles, tõmbavad enda arvutisse ja selle kaudu tõmbavad kellegi teise arvutist (MITTE piraadilahe kodulehelt ega nende tüüpide arvutitest, vaid täiesti suvaliste arvutikasutajate arvutitest) endale asja, mida nad otsisid. Piraadilahe serverites ei ole mitte kübetki informatsiooni, need ainult aitavad “piraatidel” informatsiooni leida. Seega on Google´i kohtusse kaebamiseks täpselt sama palju seaduslikku alust, ainult selle puhul saab igaüks aru, et see oleks absurd. Pirate Bay sarnasest tööpõhimõttest hoolimata tahaksid autoriõiguste omanikud aga oma “saamata jäänud raha” kuskilt kätte saada ja see tundub nagu hea koht olevat.

Isiklikult arvan ma, et neil oleks targem ajaga kaasas käia. Nagu “piraadid” tabavalt öelnud on, on meelelahutustööstus juba mitu korda surma lävel olnud – esmalt räägiti, et raadio ja televiisor hävitavad muusika- ja filmitööstuse,  kodune lindistamisvõimalus pidi olema kindel kabelimats ja nüüd siis on internet nende viimase hingenatukese kallale läinud. Tegelikult see muidugi päris nii ei ole.

Muidugi arvan ma (nagu ilmselt iga empaatiavõimeline inimene), et ka kunst on midagi väärt ja selle tootjad peaksid saama oma väärtusele vastavalt tasustatud. Väärtuse otsustavad muidugi tarbijad, see on siiski masside armastusele orienteeritud ühiskond. Minu isiklikust seisukohast paneb internet aga tootjad just rohkem pingutama – plaatidele lisatakse igasugust kraami ja kingitusi, et inimesed pigem neid ostaksid, filmidel on lisad, mängudel samuti. Ja vähemalt minu pealt teenib muusikatööstus AINULT tänu internetile. Ma ei ostaks iial muusikaplaati, kui ma ei ole varem seda albumit kuulnud ja selle headuses veendunud. Aga kui ma selle korra alla tõmban ja see mulle VÄGA meeldib, üritan ma selle alati osta. Sama asi ka raamatutega – esimeseks lugemiseks laenutan ma selle raamatukogust, aga mulle meeldivale autorile üritan ma alati oma rahakoti abil märku anda, et ta meeldib mulle. So what, et kõik ei ole minusugused – aga väga paljud on! Ja ka need, kes ei ole, käivad kinos ja kontserditel ja nad saavad tõuke tarbimisotsuse langetamiseks just internetist.

Just ükspäev arutasime, et ainuke asi, millega on jamasti, on mängud – ma ei viitsi neid tavaliselt eriti kaua mängida, samuti ostan ma Eestist mänge üsna harva, sest minu maitse jaoks ei ole neid vähemalt Tartust saada. E-bayst tellida ka ei viitsi, nii et olengi läinud mugavamat teed ja neid kopeerinud (ei, “varastama” oleks selle kohta liiga radikaalne sõna). Aga enamus tarbijaid ei ela äärealadel, nii et ka suurlinnades on piisavalt minusuguseid, kes on valmis heale asjale peale maksma – eeldusel, et nad enne hea maitse suhu saavad.

Vaadake maailma veidi laiema pilguga. Ärge hoidke ideedest nii kõvasti kinni, et see, kui väike laps arvutist multikat vaatab, seostub teie jaoks vargusega. Ideed on paindlikud ja ideed muutuvad, käivad ajaga kaasas ja tasuvad end alati ära. Tarbimine on ainult viimane samm teenimisahelas.

kuradima imperialistidest vereimejad

Sain üle hulga aja pihku ühe sellise eesti raamatu, et lõpuni välja muudkui irvitasin. Jah, kallid sõbrad, ajal, kui moodsad inimesed loevad Hirami, on minu laual noorsookirjandus by Leelo Tungal – sest just tema surematuks kalambuuriks* on teos nimega “VAMPIIR ja PIONEER”. Minu sõnadest jääb väheks, nii et panen siia kaks väikest lõiku, et näidata, kuidas TEGELIKULT kirjutatakse ideelist ja sõnumit kandvat kirjandust:

“Jälle need frikadellid!” oli pioneer Peko kööki astudes sunnitud suud kõverdama.

“Mis mina sinna parata saan,” püüdis Peko ema pojale lihapallitaldrikut ulatades end vabandada. “Muud meie kombinaadi poes ei müüda kui siberi pelmeene, verivorste ja vahel ka neid imeliku kirjaga frikadellikarpe – “Külmutatud laste frikadellid”… Ei mina tea, kuhu need fileed, karbonaadid ja suitsusingid lähevad, mis iga päev raamatupidamise paberitest läbi käivad! Aga söö, pojuke, hea, et sedagi veel on!”

“No teadagi, kuhu nad lähevad,” alustas isa oma tavalist, maailma helgeimat korda õõnestavat juttu, kuid Peko katkestas teda poolelt sõnalt; lausudes lühidalt ning tabavalt:”Jäta, isa! Sinu jutt on kapitalistlik nurisünnitis!”

“Jah, aga miks seisavad kombinaadi õuel iga päev võõraste numbritega veoautod, igasugu “Jurgid” ja “Morgid”?” ei tunnistanud isa oma lüüasaamist.

“Seisavad, tähendab on vaja!” teatas poeg.

“Kaubarongid lähevad itta, paksult kaupa täis, aga tagasi tulles veavad kohale võõrast rahvast, kes vagunist maha hüpates nõuavad kohe omakeeli: “Andke korter! Andke sissekirjutus!” ei jätnud isa rumalat jonni.

“Loomulikult tuleb nad sisse kirjutada, sest sissekirjutuseta elamine on meie maal ebaseaduslik! Inimesed jätavad oma avarad, kaunid muldonnid, et ulatada sõbrakäsi väikese Eesti töörahvale! Häbi neile, kes keelduvad vendade omakasupüüdmatust abist!” sonkis teadlik poeg raevukalt kahvliga frikadellikastet. “Inimestele, kes kõneleb rahvaste sõpruse keeles, pole kellelgi kahju anda oma viimast!”

“Oma viimast,” osatas pahatahtlik isa, “viimase on nad ammu juba ise võtnud neljakümnendast aastast peale, kui meid okupeerisid!”

“Õitsvasse sotsialismiperre astumist nimetad sina okupeerimiseks!” sähvisid pioneeri silmis vihaleegid. “Õnne toomist meie õuele nimetad sina viimase võtmiseks! No tead, see on juba… sellega peaksid tegelema organid!”

“Mis te´nd jälle!” hüüdis ema lepitavalt.

“Organid! Ma ei saa söögilauas öelda m i s organid need siin tegutsevad!” porises isa sapiselt. “Seni, kuni sa minu lauas sööd, ära mulle tule neist röövlitest ja kaabakatest rääkima!”

“Toitu võimaldab mulle, muide, ääretu kodumaa!” andis südi poeg isale halvava löögi.

Ja teine lõik:

“Ja nüüd, kallid tulevased pioneerid, arvake ära, kes meile külla tuleb? Julgemini, julgemini – kolm korda võite arvata!” kostis lavalt pioneerijuhi reibas hääl.

“Karlsson!”

“Pipi!”

“Miki-hiir!”

“Kes ütles Miki-hiir?” karmistus vanempioneerijuhi hääletoon. “Kes lömitab imperialistliku pehkiva Ameerika kõduneva kultuuri ees?”

*Terve see raamat on üks pidev kalambuur

Pilt on pärit siit.

Edit: ma ei saa, ma PEAN ühe lõigu veel panema:

“Ma ei mõtlegi varjata, et olen pioneer!” teatas Peko nii uhkuse- kui hirmuvärinaga hääles.

“No-noo,” naeratas mees pahaendeliselt. “Vorst vorsti vastu, ega minagi varja, et olen krahv Dracula.”

“Dracula, Dracula…” meenutas pioneer palavikuliselt. “Oli see Hitleri salanõunik või nurjatu kuulipildur, kelle ambrasuuri ette viskus üks meie südidest, laiarinnalistest kangelastest?”

“Sa võib olla imestad, kuidas ma siia sattusin. Tegelikult elas üks meie suguvõsa haru juba ammugi Baltimaadel, see meenus mulle ühel tuulisel õhtul kapitali kanna all, ja ma otsustasin tulla oma tädipoegade endisi valdusi vaatama. Nemad olid siin tuntud vereimejad,” pajatas lesiv vanamees.

“Tähendab – mõisnik! Tähendab – kurnaja!” välgatas pioneeri silmis raevutuluke. “Teie koht on ajaloo prügikastis!”

Midagi hingele

Sain Rocknrollast uue laululemmiku. Wanda Jackson kirjutas selle laulu muidugi pea 50 aastat tagasi (teda loetakse muideks esimeseks naissoost rocknroll´i lauljaks), aga lausa uskumatu, et sellise välimusega naise seest selline hääl välja tuleb:

Koeravõhikud ja nende “geniaalsed ja loomasõbralikud” mõtted

Juhtusin eile taas lugema väidet, et korteris ei tohiks koera pidada – ja pean tunnistama, et mind taas üllatas see, et inimesed, kes asjast absoluutselt mitte midagi ei tea (antud hetkel ühtki koera ühiskonnakõlbulikuks kasvatanud ei ole), selles ikkagi täie tõsidusega sõna võtavad. Ei lähe ju majanduse või tuumafüüsika osas arvamust avaldama, kui sellest essugi ei tea – aga vat loomapidamise osas võivad kõik sõna võtta, kellele häälepaelad looduse poolt kaasa on antud. Ükspäev lugesin internetist näiteks seda, et kui emane tõukoer krantsiga kutsikad saab, on ta geneetiline kood rikutud. Ja sellised inimesed ei kahtle hetkekski, räägivad oma põhiharidusest hoolimata nagu oleks geenitehnoloogid.

Ma nüüd siis seletan teile veidi seda korter vs oma aed asja – lootuses, et kas või üks inimene saab veidi targemaks ja ei aja järgmine kord enam lausrumalat juttu. Kui keegi ütleb, et koera ei tohiks korteris pidada, tähendab see ilmselt seda, et koera tuleks pidada kas aias või majas. Kui koer oleks aias, peaks ta nii öö kui päeva üksinda veetma, heal juhul saaks korra päevas jalutuskäigule (paljud aiaomanikud arvavad ju, et polegi vaja koeraga jalutada, aias ringijooksmiseks ruumi küll – kuigi tegelikult üksiolev koer kas magab või terroriseerib möödakäijaid). Väga vähe on tõuge, kelle jaoks ei ole oluline lähedane side omanikuga, ja koer, kes veedab oma elu üksinda aias, ei ela eriti õnnelikku elu.

Lisaks ei sobi paljud tõud (dobermann, rotveiler, suur osa molosse, enamasti ka pikakarvaline sakslane jne) Eesti kliimas 24/7 välja elama. Drastilisem asi, mida ma ise näinud olen, on kuut, mille uks käib riiviga kinni – kutsikas pandi ketti, et ta peenraid ei rikuks (sest ketti panna on ju lihtsam, kui kasvatada, eks ole), aga haleda südamega omanikud ei kannatanud ta õnnetut nägu vaadata ja panid lihtsalt koera kuuti ja kuudiukse kinni. See, kui koer ei kuula sõna, sest ta on lihtsalt ülienergiline ja temaga pole piisavalt tegeletud (aga omanikud sõimavad muidugi koera lolliks, kes nende suurepärasele intelligentsile alluda ei oska), on juba liiga tavaline – näiteks paljud koeraomanikud pole kuulnudki seda, et koerale on vaja ka ajutööd, mitte ainult ringirassimist. Ja oma vähestest teadmistest ja veel väiksemast huvist hoolimata võtavad nad ikka koera, sest aias peab ju koer olema…

Kui võrrelda aga korterit majaga, siis pole jälle erilist vahet, sest koerad ei jookse ju mööda maja ringi, vaid viibivad enamasti samas toas, kus on nende omanik. Üksi kodus olles koer magab – ja enamus inimesi, ükskõik, kas nad elavad majas või korteris, sulgeb selleks ajaks koera nagunii ühte tuppa, et ta seda tegevust näiteks külalistetoa voodis ei harrastaks. Lisaks väidavad koertepsühholoogid ühest suust, et piiratud territoorium on koerale üksioleku ajal parem, sest tekitab temas turvatunnet. Kuna minu koerad on mõlemad üsna tugeva valveinstinktiga, olen sellega kokku puutunud eelmises korteris, kus alguses toauksed öösiti lahti olid – kui mina magasin, tundis koer, et peab nüüd territooriumit valvama ja tegi vähemalt korra tunnis patrullringi. Mis tähendab, et tegelikult oli ta kogu aeg ärevil, ta tegi tööd.  Siis, kui ma parajasti koertega ei tegele nad ka magavad – nad ei jookse praegu hullunult mööda korterit ringi, vaid magavad voodi ees ja ootavad põnevamaid tegemisi. Oleks neil majas parem magada kui korteris?

P.S. Need, kes ütlevad, et koeri ei tohiks korteris pidada just inimeste heaolu arvestades, sest koerad ärritavad teisi inimesi – näiteks ulumise ja hunnikutega – peaksid mõtlema, kes nüüd tegelikult ikkagi ärritab, kas idioodist peremees, kes koera ei õpeta ja tema tagant ei korista, või koer? Ma pole siiani näinud ühtki lootusetult lolli koera, aga lollide peremeestega olen liigagi palju kokku puutunud, nii et pigem võiks oma energia suunata viimaste harimisse. Kõik on ju nõus, et pole mõtet autosid ära keelata, vaid targem on autojuhte harida, miks siis mõnda muud asja ainult keeldude ja käskudega reguleerida tahetakse?

Pilt on pärit siit.

Enam halvemaks minna ei saa?

Saab, muidugi saab.

Aktiivsed eluviisid ruulivad täiega

Vahel on ikka hea küll, et korterikaaslased olemas on. Näiteks siis, kui tahaks lumelauatama minna, aga raha pole, aga see-eest on Otepäält pärinevatel naabritel lumelauad ja piisavalt head tahet. 😉 Nii et ma jõudsin ka täna Kuutsekale ja arvestades seda, kui vähe ma sõitnud olen, tuli hullult hästi välja. Ainult ühe korra kukkusin nii, et hiljem ei julgenud jopelukku lahti teha, sest kartsin avastada, et tissid on sellise paugu peale selja taha kolinud. Aga see oli tõesti selline mats, et siiani on tunne, nagu oleks vastu hambid saanud.

Kui ma end nii palju ka veel kokku võtan, et tõesti ujumas käima hakkan, võin vist enda üle uhkust tunda. 🙂

Pilt on pärit siit.

  • Kategooriad