faith

Kuidas saad SINA oma riiki aidata?

Viimastel päevadel on olnud palju juttu sellest, et midagi on mäda siin Eesti riigis ja Eesti ja kodanikuühiskond käivad ühte lausesse ainult siis, kui nende kahe sõna vahel on väljend “ei ole”. Ka president rõhutab pidevalt, et oleks vaja rohkem kodanikualgatust, et head ideed peaksid liikuma ka alt üles jne. Mina, kes ma kõigest hoolimata seda riiki siiski veel veidi armastan, tahaksin ka oma panust anda, nii et olen selle peale viimasel ajal veidi mõelnud. Nii et mõned mõtted sellest, kuidas oleks teoorias (kahjuks enamasti just teoorias) võimalik seaduskuulekalt oma riigi käekäiku mõjutada. Kui ma olen midagi ära unustanud, siis palun kommenteerige julgelt, sest mul oleks tõesti hea meel uusi ideid saada ja ka teised loeksid neid ilmselt meelsasti.

1. Valimised – mina olen neist loobunud just sel põhjusel, et hääl läheb erakonnale, mitte üksikisikule ja nimekirjad on juba ette paika pandud. Mina tahaksin hääletada näiteks just Valduri poolt, aga hääl läheb ikka Edgarile. Pole aga olemas erakonda, mille põhimõtted oleksid normaalsed ja/või eesotsas ei oleks skandaalidega seotud või kahtlastel asjaoludel rikastunud inimesed – isegi Rohelised ei ole sellest patust puhtad, millest me siis veel räägime. Seega on inimeste ainsad reaalsed variandid, kas oodata kuni praegused tipptegijatest ekskommarid vanadusse on surnud (ja ma üldse ei imestaks, kui nad meid kõiki üle elaksid) või liikuda edasi punkti nr 2:

2. Rahva algatatud seaduseelnõu – see tähendab, et kas või Rents võib algatada seadusemuudatuse, et hääletussüsteemi muudetaks. Kui sellele saadakse piisav hulk allkirju (kümme tuhat?), on Riigikogu kohustatud selle arutlusele võtma. Ainuke jama seisneb selles, et minu meelest pole Eestis sel viisil mitte ühtki seadust reaalselt vastu võetud (loe: siiani on rahvaalgatuse peale kõrge kaarega kustud). Eriti teravalt on mul meeles see, kui taheti läbi suruda väga vajalikku seadust, mille kohaselt alimente maksaks lapsele riik, kellele omakorda maksab alimendikohuslasest vanem – see tagaks selle, et laps ei pea näiteks vanema hoolimatuse või töötuse perioodil näljas olema. Kui eelnõu eestvedajatega intervjuu oli, hüppas lihtsalt kaadrisse mingi poliitik, hakkas provotseerivaid küsimusi esitama, naisi mõnitama, tõmbas tähelepanu endale, ütles paar populistlikku lauset (mis ei olnud eelnõuga kuidagi seotud) ja voila! eetriaeg oligi otsas. Iseenesest võib muidugi astuda sammukese edasi ja

3. minna meelt avaldama. Samas, olgem ausad, kas te teate mõnda juhtu, kus meeleavaldusest oleks reaalselt kasu olnud? Isegi Pronksiöö tulemusel ei hakanud poliitikud mõtlema, et ehk on midagi viltu ka meie integratsioonipoliitikas (kuigi probleem on ilmselgelt mõlemapoolne), vaid hakati rääkima hoopis inimeste vabaduste vähendamisest, telefonide pealt kuulamise õigusest ja muudest politseiriigile omastest vahenditest.

Lisaks kaasneb ka rahuliku meeleavaldamisega KAPO ahistamine tihe tähelepanu ja verbaalne peks meie kallutatud meedia poolt – selle näiteks on kas või see, kuidas Postimehes hiljuti kirjutati loomaõiguslastest. Ainsad negatiivsed näited käisid tegelikult välismaiste organisatsioonide kohta, nii et sama hästi oleks võinud kirjutada, et kuna USA usklikud on imelikud, on seda kindlasti ka Eestis elavad protestandid, kuigi see ilmselgelt nii ei ole. Näiteks öeldakse eesti loomaõiguslaste kohta, et vajadusel nad “vilistavad seadustele”, aga näide tuuakse hoopis soomlaste kohta, sest eestlaste kohta pole lihtsalt ühtki näidet tuua. Või teine artikkel, kus öeldakse, et meie loomaõiguslased ja anarhistid on sattunud “seadusega lubatu piirimaile” – mis tähendab, et TEGELIKULT pole nad ühtki seadust rikkunud, juriidiliselt on kõik alati korrektne olnud. Poliitikute puhul on see lubatud, aga kodanikualgatuse korras tegutsevate grupeeringute puhul annab see alust neid KAPOsse teed jooma kutsuda ja neist ajalehes kirjutada kui kriminaalidest. Mokaotsast mainitakse küll ära, et tegelikult on PunaMust läbinisti vägivallatuid lahendusi pooldav organisatsioon, aga samas kirjutatakse ikka edasi, kui ohtlikud nad on, lisaks näitavad artiklite kõrval olevad pildid meeleavaldajaid troppidena, kuigi “puhtjuhuslikult” pole piltidel mingit pistmist eestlastega. See kokku annab selge signaali, et oma arvamuse avaldamine EI OLE siin riigis teretulnud.

Ise poliitikuks hakata ei saa ma juba seetõttu, et mul ei ole raha. Minu meelest oleks aus, kui igasugune poliitreklaam oleks keelatud, sel juhul peaks rahvas oma otsustes lähtuma ainult valimisdebattidel kuuldavast informatsioonist ja erakonna põhikirjast – rahvani jõudev info oleks tunduvalt adekvaatsem ja seda ei kallutaks kellegi rahakott. Sellega seoses jääb mulle ka täiesti arusaamatuks, miks peaks üldse kohtumised valijatega olema riigi rahakotist hüvitatavad – tegelikult promotakse ju oma erakonda, miks keegi teine selle kinni peaks maksma? Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Ebaausat asja ajavat poliitikut kohtusse kaevata ei ole mul mõtet. Viimase aja drastilisem näide sellest, kuidas meie kohtusüsteem toimib, oli see, kui poisid, kes aprillimäsus Woodstocki Molotove loopisid, ei saanud pm mingit karistust, kuid mees, kes Hans H Luige aknasse Molotovi viskas (ühtki kannatanut polnud), sai ÜHEKSA AASTAT REAALSET VANGISTUST. Seda ajal, mil vägistamise eest saab tingimisi ning reaalse tapmise eest maksimum kolm aastat. Nii et on ilmselge, et kohtusüsteem on pehmelt öeldes kaldu, et mitte öelda maoli maas iseenda okse sees.

Minul tõesti ei ole enam mitte ühtki mõtet, kuidas eraisik midagi muuta saaks. Öelge, et teil on, öelge, et ma olen loll ja rumal ja ei näe ilmselgeid lahendusi ja ma võtan need rõõmuga vastu. Praegu olen ma aga lihtsalt õnnetu, sest olen sunnitud nägema, kuidas see riik otsejoones perse suundub, nii nagu meil kombeks on – lauluga.

Pilt, mis nii ilmekalt meie võimuorganite seisukohta näitab, on pärit siit.

Edit: avastasin just, et Inno ja Irja on samuti sellega haakuval teemal samasisulisi mõtteid avaldanud.